Tänases keskkonnakavas on näitlejatund Tõnu Tepandiga vestleb Krista Kilvet. Ma bla Oli duubli. Sain. A? La minna. Laas kuul lasku ja lase minna. Taaskuul lasku. See läheb lahti jooma. Seesama imelik hari, mille kohta sa küsisid, et mis asja jaoks ta on ja mis välja ta siit ruumist püüab. See tekitas küsimuse ja nimelt selle, et sa oled teadlik kõikidest tehnikaimedest ja peale selle on sinust säilinud natukene vist seda last, kes tahab kõiki masinaid oma käega proovida. Ma olen kuulnud, et sa oled ostnud teatri ringreisidelt üsna palju, üsna palju igasuguseid asju ja, ja sinu tagasi transportimiseks tihtipeale muresid, rääkimata ka sellest, et rahad saavad Tehnika osas on mind alati huvitanud. Aga Anton siin ma ei saa, kuidagi, ei pääse mööda. Minu elust on olude sunnil üks suur sektor välja võetud, ma pean selle kuidagimoodi ära täitma selle sektori. Ja mind huvitab maailmas niivõrd palju asju. Aga nad ei huvita mitte kõik, muidugi korraga. Seal on tihtipeale nende asjade paigutamisega kodus ka tegu. Et kui sa oled mõnes endale siiski muretsenud, mille vajalikkuses sina oled täiesti veendunud. Ei, ega, ega ma ei olevat veendunud vajalikkusest, on mind huvitab, see asi. Põhimõtteliselt meestega teha annab, ja siis pärast selgub, et ta läheb vaja täiesti ärapaigutamiseks näinud küsimust. Tuleb lihtsalt. On ikka lahti pakkida, mis, mis tekib aeg-ajalt vaadata, mis, mis kõlas. Kõik asi läheb vaja, kogu aeg läheb vaja. Me oleme nii kiftilt ehitatud inimene, tähendab. Ja kogu see ümbritsev tehniline loodus loodud ilm on onju inimese poolt tehtud inimesega seoses kuidagipidi. Üks asi on inimeses, seotus kogu ümbritseva loodusega kõik väga tihedalt seotud. Loomulikult on minu arust elementaarsed asjad, aga teine asi on, on inimesega seotud, tähendab kunstliku maailmaga selle ka selle tehnilise tehnilise maailmaga. Ja seal on igasugu jaburusi välja mõeldud ja esimesel pilgul täiesti täiesti mittevajalikke ane, nad seisavad ja, ja nüüd tehtud ja, ja siis, kui hakkad vaatama, noh, aga mõtleme midagi välja või mingid mingid mingid rääki värki ehitama või midagi paigale panema või midagi on vaja teha, siis tselluplekid seda jurakat läheb, seda läheb, see mootor klapib jõle hästi, sinna ja hämmastaval kombel lähevad nad täiesti juhuslikult eri aegadel noh koju koju jalutanud asjad lähevad omavahel kokku. Ma arvan, et oled kokku sellepärast, et üks inimene on ta koju tassinud, mina tähendab neil asjadel ka vahel mingi seos neil masinatel jäänud. Räägi see ahjulugu ära, mis seal möödunud aastal Saaremaalt soetasid, kas sa oled sellega liha teinud nüüd või? Või või midagi? Tõsised raius ikka, aga räägime. No hea küll, see, mis seal ikka, see, see oli vaja läinud, muidugi see jutt käib sellest kõrgsagedus elektromagnetväljaga töötavast aiustamis, kole kallis, 270 rubla poes maksab. Ja mujal siin ma seda nagu polaarlahi. Tööprintsiip on tal lihtne, tal on kõrgsagedus generaator, lanta, mis moodustab väljaenergia võimendatakse üles ja siis välja energia, siis on umbes pool kilovatt ja see neeldub, sest selles toiduaines, mis sinna kapslisse pannakse, näiteks muna hakkab hakkab seestpoolt väljapoole, küpsemas sissepoole ja nii edasi, näe. Ja siis terasefirma haruldus kasutada lõuna ajal, kui on need toiduained valmis, külmad ainult kapis siis viskad taldriku peal ja lopsakad ja siis mõne minutiga on, on, on vaid kuum ja söömakatele seda praadimise protseduuri. Ases kapi ostmise lugu. Hoolda uuesti. Kabiootne tugev niimoodi, et et mulle meeldivad nüüd allahinnatud kaupade poed. Need odavad kaubad, Maruda poed seal on teinekord niisamuti nagu meil see hindade panemine on juhuslik terves riigis, niisama hindude allatõmbamine ka juhuslik, rängalt hinnatakse täiesti korras häid asju alla seal kolm-neli-viis korda. Ja, ja siis on huvitav vaadelda keerulise masinamärgina muidugi tassiks koju, aga aga kuidas hunnik on alla hinnatud siis ja ta niuke tore, huvitav masinavärk, siis on ta lihtsalt vaja ära osta, kui ta seal seal 400 rubla asemel maksab, ütleme seal noh, 20 rubla. Kasvõi vaadata, kuidas ta ehitatud on. Ja asjakapi küll jah, niimoodi seisab sealse kate maas, seisab põrandal poe põrandal käisid müüja käest, et mis on, ei tööta. Ma ei tea, mis tal ei töötanud, ei töötanud. Ja siis oli seal ringreisil, on see asi, et on aega sundpuhkus istusin selle kapi kõrvale maha, hakkasin uurima, et mis seal siis ei saa olla, nii, lihtsalt ei tööta. Siis selgus, et väike väike viga oli tal, mõtlesin see kapi lahti ja siis. Küll ära seda lahti võtta, mis siin laua peal Võtsin selle kapi lahti, sest meil on tööriistakotis. Ja siis selgus, et lihtsalt üks või kaks kruvi lahti väike viga tähendab aga millegipärast seda. Eelmised remont ei tea jah, see viga, tal olid kerged kruvid kinni ja hakkas käima. Hakkas käima järgmisel ärinaga, küll siis vaatasime, millest lärin on lärinalises sellest Cap põhja all veel üks. Temas lõi põhi trafo üks. Ja ja maksis jah, see asi neli korda vähem. Kolm korda. Sind võiks palgata või allahinnatud asjade kauplustesse. Sa selle peale pole tulnud, et äkki saaksid hea kõrvalteenistuse. Jah, ei noh, see on, see on vot niuke mängud raha eest, tööde tahaks teha tanud kuulutusele inimese põhitegevuse mängimise juurde, tänud. Mängimine on üks inimese põhitegevusi, mitte ainult laval mängimine. Mänguline element juures. Ja ka see kapi lugu lõppes naljaks käimas, kontrollisin ära seal klaasitäie veega, lase mudil sees keema ja ja olid Saaremaa mehed kui ümber, et et ära ostma. Meie oli maruvedaja heale hätlas kõhene, siis parandusse ja ma lihtsalt olin sunnitud ära ostma ja ma ei saanud sinna enam jätma. Eskond ära ostsid, ma hakkasin mõtlema, mis asja ta raisaga peale hakkanud oli veel raske ka niisugune. Ei ole need. Uurijad väsisid kandmas, teine möönis andisi. Kodunge algusest. Olgu, lõime Pomendi valge Valgega on. Loos on ärev paat. Allar AB on. Alguse sai seal? A muidugi. Valguses. Ei näe alguses, et me võiksime käia seal, kus linnulaul, aga ma näljapeal. Alguses. Vanuses olgu löörime droomiku, valge vaal Valgusest. Valgusest. Oled kindlalt veendunud selles, et inimesel kogu elu on mäng. Ja täitsa valesti aru ei saanud, mitte mäng ei ole, kogu elu ei ole üldse mitte mäng. Elu on, elu, elamine on, on noh, põhitegevus, aga mängimine on üks elamise-olemise väljunditest. Ta on mänginud, see on sama nagu. Teadusuuringud ja kõik selle näiteks teadusuuringud on, on noh, loetakse kaugel olevat mängust, aga minu jaoks on nad tihtipeale mängule väga lähedal. Teadusuuringud siis näiteks noh, suure asutuse juhi töö on tihtipeale mängule väga lähedal, tähendab mäng laiemas mõttes mõttemäng mis mängud ja ka mingit asja konstrueeri konstrueerimisel, puhtalt mängumootor töötab täna panna asi nii või naa või seda pidime sellises koosluses või teise või kolmandasse või selles mõttes mäng. Aga elamine, elamine ise ei ole miski mäng, see seal ei ole mängida, sest et see elamine on võrdlemisi karm, karm, raske tegevus. Elukutse tõttu mängida siis kahekordset mängu selles mõttes, et minu meelest mäng on seotud alati riskiga, ütleme teadvuses ja kõiges muus. Ja ka selles, sa ei tea täpselt, kuhu sa välja jõuad, aga sina näitlejana laval. Sa ju tead tegelikult, kuhu sa välja jõuad ja sa mängid kahekordset. Mängu tähendab ma tean, süžeed pidi, kuhu ma välja jõuan aga ma ei tea, see, see jutt käinud ainult hea lavastuse kohta ja mängimise ja lavastuse kohta. Ja koostöö puhul lavastajaga peab ma ei tea, kuhu see antud õhtul see etendus välja jõuab oma tulemustelt oma see eelis, et ma tean küll, aga selles mõttes ei ole kahekordselt mängu, et et ma ei tea, kuuseetendus sel hetkel ma olen veendunud, et ta läheb hästi, ma muidu ei saagi mängida. Aga risk on igal juhul, see, tähendab ta ei pruugi minna. Tuulekool suleti juukse ja tule surmateegile. Too tule kuu sulejooks ja tulesurmateele. Rooma kuus kaasa, viiulit mängis kuuskasega riiulit mängis küla pole mänguküla Row. Ka see on ju need. Sa ju. Nurka. Juuli. Ja see teeb Ka toorjuust, muna. Õhtu tulekul suleti. Kui siin siia stuudiosse tahtsin kutsuda, hakkasin mõtlema. Varasemate aastate peale mängisid Roomas suurt 69. 70. aastal. Seda on paljud näinud. Aga minu jaoks on sealt meeles ainult sinu suur naeratav kuju. Sinu lahe sõbralik naeratus Romulus suurena. Mis sinule endale selles tükis meil meelde on jäänud, kui näen. See, kuidas nad pöördeist esietendust ja luu ära murdsin, siis kuue kodus olin siis kursus, käisime seal sauel sauel käis vaatamas, muidu sinna keegi külla ees olnud. Ja siis on meeles tegemise ajast. See, kuidas Voldemar Panso kasetegemine tüki tegemine käib sealt eriti üks, üks episood, see istub mul meeles. Ja siis kuidas niine Jüri. Nööri sisse tormas esietendusele etendusel kaks sarnast episoodi ja siis ei saanud teda kuidagi lavalt välja. No eks ta tore asi, asi läks niisugusest mängust ära, läks vaidluseks, kas on õige koht, ei ole õige koht. Jüri ütles, et on õige koht. Ja siis kuna mängureeglite järgi minule ainuke õigus kamandada. Jüri mängis kaupmeest. Ma ütlesin, pale kohta on, see alles tuleb poole tunni pärast? Ei v üheksas on küll õige. Kramplikult mängus läks korraga niisuguseks eluliseks vaidluseks. Tuli Jürikene jõuga välja trügida, laval see. Oli nii veendunud selles, et ta on õige koha peal siiski. Kursus oli ju üks esimesi, kust tulid välja pardid lauljad, lauljat, kitarri, tega, kes kukkus kõik kogemata. Või oli teil omavaheline teadlik harrastus? Te tulite ju igaüks isekoolidest, kes persest, kes Elvas? Tallinnas. Ta ikka sattus kokku sellepärast et kallaga Kaarel Kilvet siis vints ehk Väino Uibo. Nemad olid muusikat õppinud ja nemad, nemad, kas mitte päike, inimest? Kursust seal ei laulnud mitte? Venna õhutusel vend nagu mängis, siis Billie laulis ja tema õpetas mulle seda pillivärki ja ta ikka jooksis jah, niimoodi täitsa eri eri kantidest, aga tõenäoliselt pärast kui see laulude tegemiseks läks, siis, siis saime küll niimoodi noh, eksmees tegija süsteem, mis tegi niimoodi, noh, see see idee ise. Ja laulda seda see kuidagi läksime tunnilt teisele. See oli üldse luuleaeg, sellepärast et 60.-te aastate lõpp ja, ja 70.-te päris algus k oli luule väga-väga hinnatud. Ja selleks ajaks oli, oli luules toimunud uuenemine vaid pööre. Jaan Kaplinski Paul-Eerik Rummo on veel hiljem natuke. Siis tehti ju ka Gustav Suitsu õhtu mis oli šokk väga paljudele vanema põlvkonna inimestele. Kui seda praegu ette kanda, siis ei tunduks seal olevam mitte midagi erilist, ilmselt. Ei midagi, jah, ta ei mõjuks isegi. Pärast kooli lõppu läksite te laiali. Üks ühte teatrisse, teineteise teatrisse ja te läksite laiali ka üksteisest, kaugenesite. Ometi Oledel kursuse vaim päris tugev. Mis seal huvitav, tingis? Ei, no kõigepealt see loomulikult läksime eri teatrites. Viljandisse Tartusse Tallinnasse noor teatris läks niimoodi ja sealt sealt see laiali läks. Kui tugevuse kursuse vaim oli Ju ta siis nii tugev ei olnud, kui välja paistis. Ja mure. Ja see on käega küll. Ka. On? Ta tahab ja sure. Ja see on ka. See ka see on. Kala. Ja sure. Ja see on ka. See ka see on. Inimene sööb ja joob. Ja tore. Ja see on ka. See ka. On? Watson helik silma haledaks ja ta On? Algusoon. Sa oled kõndinud päris mitmete teatrilaval kus sa ennast kõige paremini tunned. Ikka oma kodutööd lavalt, selle teatrilaval, kus ma töötan, isegi isegi nominaalse teatri laenatud lavatöödel ütleb taoleriks laenatud laval. Salmes isegi noh, see on see seal on väiksest saalist rääkimata, lihtsalt tähtis on see, et ta kannab oma teatriraha. Kõik on, tuttan, ruum, lava, kõik need asjad, iga nukk, Nakam, tuttav. Olulised. Õhustikus atmosfäär etenduse oma, aga see, mis on selles majas, inimestega on seod, nagu kohad on seotud inimestega. Nii on see ka teatrilava seotud inimestega. Sündmuste mälestus kõige kõige sellega, millega sa oled elu küljes kinni. Seepärast ka koduteatris kõige rohkem mängida. Hakas unistasid suurest teatrist oma režissöörist. Inimlikke suhteid. Nendega inimlikud suhted ei ole alati head suhted, on, need on seal on igasugused reblooduses ei olegi. Ebavajaliku kurjust. See on kunstlikus käskija, inimkeskkonnas. Tahaksid režissööriga koos arutada, mida võtta ja mismoodi teha, või on seal ükskõik. Tuletaja pakub sulle rolli, tekkis, sa, oled tõeline, võtad vastu. See on loomulik minu jaoks, tähendab noh, nii ma olen töötanud ja see, et, et kui tüki tegema hakata, siis on ammu kõik ära räägitud, juba oluliste asjadega tegeleda. Ja, ja, ja selleks on muidugi vaja tähendab enne rääkida ja eriti peale seda asjatut tüki ajal tekib paratamatult režissööri näitleja vaheline paratamatu 1000 kaunistada. Noh, minu jaoks, ma ei tea, see on see, kõik käib minu kohta, see kogu see jutt tähendab, peabki käima. Ta selles mõttes tõstsin tunduda ei pruugi niimoodi tekkida, aga noh, mina olen, olen inimesel on loomulikult psüühiline kaitsekihti ümber ja ja inimene on, ütleme, loomuses on see, see on tal niimoodi ehitatud, et ei taha oma närvide peale hakata mängima. Aga näitlejakutse just nõuab seda ja siis noh, režissöör siis ongi siis ühelt poolt siis ka selleks, et aidata siis näitlejad, sest nad pritsivad need vahendid, millega ta aitab, on niisugused noh, mis seal vihastavad, ärritavad rehisris sellega, kuidas ta need vahend ikkagi valib näitleja mängima hakkaks ikkagi tekib niisugune. Aga siis pärast seda, kui see tükk välja tuleb, siis või ka saab õhtul siis ikka Mida võtta? Ja siis lahendad ka need pinged ära, mis on tekkinud, vot see on gümnaasiuga, inimlike asjade käik tekivad, see on loomulik. Aga siis paras signaalid humala Sulmul sellel teisel kolmandal või sind mõõtsin valesti. Midagi sarnast. Kõik uus hobune hooks, see oli nii ka, mis kuuni Sa eksid, öeldes, ma ei tea. Tungini saale eksisid siis ma ei tea toole. Ja me üks vaesemaid missi jaagu nuut ka liig. Sellelgi mõõk püsis Me. Linik lüüdi. Sellelgi. Mõeldud ka valvates ja see aga ei näeks su see uus muutus, jäätants laineks, Su see uus puu puhus. Antsla. Suuluusoojusest u poole, kuusk, arr kuus. Ove jäi andeks, saan ma seda? Ove, kes vargust. Kuid o jäi andeks, saan ma seda väikest? Kui la Uudee said unenäoks jäiga riistu voodis? Kus, kus on, on, su sööks, on mingisugune niisugune niisugune sotsiaalne või sotsiaalpoliitiline konflikte lahendatakse. Kas ta natuke niimoodi noh, kus on oma seisukohad selgelt välja öeldud, natuke plakati moodi, seda mõtled nojah, mitte päris popp, aga, aga noh tõenäoliselt on ta vajalik. Mina olen hakanud igatsema tõeliselt hea klassika järele. Näiteks loomulikult noh, need on, need on nii mängulised mängulised tükid, konkreetsed šveikspirisem, näitemängud, nii mängulised näitemängud. Seal on nii palju sees. Ja aega, millal ta kirjutatud ruumi koostada mängitaks, põrutab otse igast igast igast süsteemist läbi. Seda igal juhul, loomulikult on vaja mängida, kui kui teatrimängimist käsitada ühe niisuguse ühed maailma tunnetamise teena elamise viisina siis siis selle kandi pealt ka niimoodi, noh see, see nii-öelda poliitiline teater õigustab ennast täiesti. Inimene, kasvõi näitlejad, kui muud ei saavuta, siis elavad ennast välja nagu nad teisipidi oma oma sotsiaalpoliitilisi tahtmise või väljaütlemisvajadusi realiseeris, vähemalt laval siis küüt. Traagiline teraapiline vahendamisel laserravi vajadus muutub. See peaks olema see poliitiline teater läheneks natuke psühhodraamaga mängida, mitte ühe inimese hingeline seisund maha mängida rahva rahva olukord. Selliseid tükke ongi vähe, mis vaataksid ette ja Tähendab, üks üks Vello Lattik tükk on aga aga sääse vaatab süngelt ette. Aga vaat selline tükk olla, mis on praegu olemasolevatest nendest lähteandmetest, mis on vabariigis suurepäraselt praegu välja kujunenud erigrupid, eri seisukohad, nendest lähteandmetest kokku panna. Näitemäng. Ma pakuksin mitte üks näitemäng, vaid kolme neid b3 näitemängu ja ja igaüks ise. Ja, ja noh, ma mõtlen, et need niukses noh, üldises mõtestanud jah, tegelikult on mitu ja muidu hakatakse süüdistama ju seda ühte autorit, ma räägin, ma räägin, et see üks peaks olema geniaalne, tähendab, kes, kes suudab mingisuguse objektiivsuse taga tähendab kõik asjad kokku joonistada. Ma olin üsna utoopilised varianti. Aga seda jah, seda, seda oleks tõenäoliselt vaja. Piilusid mehed, tuhud, palju Nuutmatu saanud üks sööviisatugu kui setu kuuks ja süüvi issand. Laskudes soole. Kaane laskudes urvasoole. Et minul oleks vaja tegeleda sellega, mis minu jaoks oluline. Ja siis ma hakkasin sõnastama, et mis siis on minu jaoks oluline? No ütleme, et ega neid asju väga palju ei olegi minu jaoks on olulised inimene inimestevahelised. Sidemetes olen ja ka nende loomadega, kellega ma suhtlen, nende paikadega milledega ma suhtlen ja siis veel on oluline see, et, et ma ise suudaks oma elu inimesena ära elada inimesena materiaalses, mis on ka oluline. Kui, kui, siis eetilises plaanis. See ülesanne on kole raske, mulle see kuidagi ei õnnestu, Maike virutad mööda kogu aeg pihta, tähendab see ja siis lähedased inimesed. Ütlesid, et neid ei ole palju, aga meil ei ole ka, nagu selgub, et on ju, tegelikult on neid jube palju. Vähemalt ei ole palju paar-kolm asja maitsnud sõnastanud praegu korrektselt neid erastanud. Tuleval aastal, kuidas, kus, kellena tahaksid seal või mida tahaksid teinud olla teine Tallinna? Mul ei lähe ots-otsaga kokku tundma. Veel üks lisapinge sees, kogur. Seletan elatrina, käin siin elamisest. Elamise eetilisusest, kõigist muudest asjadest. Nojah, jah, ja omandanud. Ka siis puude. Sõna. Igavad vest noole peal. Oo, Baal. Sa naeralda. Või kunagi on? Aga ta raato. Aga? Jaagu tallele. Saaks täita ja. Muinasmu elu üksainus silma abil. Paigal. Me oleme oma aialapsed ja meid on nimetatud ka 60.-te aastate põlvkonnaks ja nüüd enne lindistust me just arutasime, et Toompeal loominguliste liitude pleenumi ajal oli kõnepuldis kui ka saalis Meie kunagisi sõpru. Võib arvata, et kaks kolmandikku Seal ma varem selle peale tulnudki, et seesama seltskond, kes 60.-te aastate lõpul seitsmendate algusse Tartus ja tegutses ja oli Räägiti ju samu jutte. Ja mis, millele sa vihjad, et peale seda tuli midagi nagu ei ole muutunud. Kuidas sa siis edasi läinud Tartus Tartus olid need ja siis sel ajal olid noh, tasand oli teine. Nüüd ajame samu asju, aga. Trump. Ja niisugusesse kohta seal vaevalt enam oma laulvat ettekannet pidama pääsed. Mul on meeles üks meie ajalehe artikkel, kus sa said kõvasti sarjata selle eest, et sa tartus suud pruukisid ja rumalaid laule laulsid, nagu seal oli kirjutatud. Seal oli ka kusagil väga ammu. Assod tollal häda ju oli ju meie luuletatega, kes, kes mujal elavad. Nende laamisega, vaat ma laulsin, ainult siis oli, oli pahandust nendega. Aga teisipidi oli vist vist nüüd üliõpilaspäevadel seal laulsin midagi raekoja platsis. Seal seal seal midagi rääkisin ka selle peale ka. Tekk, pahandust. Täna on sul hoopis teised laulud, ei kasuta. Teised mehed. Jah, see on näiteks niisugune veider käike. Paul-Eerik Rummol küll ammu ennustas seda, et see aeg jõuab kätte luuleta antud, see tahtmine on külm. Mida vanemaks saad lauluse laulmises ennast vabamaks lükata? Kui sihukene vunk on sees. Palju sellel kõigel muidugi laulmisega pistmist on, küll laulmisega laias mõttes ikka on, tähendab ta niukseid kanaliseeritud. Laulmisega ta suurt pistmist ei ole. Aga tähendab laulda seda, seda pilti, mis silma ees on mis, mis parasjagu ajus ringi koliseb, see välja laulda. See tahtmine on järjest suuremaks läheb. Aga see, mis seal pleenumil soni kõne. Mõtlesin, et mispärast räägime. Mage. Lasen lahti. Et me Ei tahaks et mul Tagumine aguli. Tagumises aprillis aga enne vees tagumise vaguni tagumises staar. Ma viskan oma? Jaa. Ja ka OP terved, kuigi. Kuigi nad tagumise vaguni tagumisest aknast viskan oma u ja Päev. Tagumise vaguni tagumise valis onu oma käel ja onu oma pruu. Ja. On juba maikuu keskpaik. Millestki. Et Hiiumaale, Hiiumaale, kõppu, puhkama ühesõnaga täitsa seal ka tööd. Puhkus seisnebki töös. Minu jaoks, tähendab jällegi, aga tähendab selles töös, mis parasjagu, mida sa parasjagu tahad teha. Kui tahad teha ja seal ei ole mingit aega ees, et selleks ajaks tuleb teha vaid oleks ajaks ja just seda tööd, mida tahab teha ja nii kaua, kui tahad teha ja, ja nende inimestega, kellega tahad teha ja need inimesed on. Teppo Tõnn. Eks soovinud see aeg seal tuleb kätte, et see aeg oleks sel suvel pikem kui ta on olnud mõnikord enne ja et oleks päikest rohkem kui mõnikord enne. Ei ole. Voolu. Õunu. Õunamoore. E. E d ei ole. Õhupuude. Istun. Kuulsite näitleja tundi Tõnu Tepandiga vestles Krista Kilvet. Kiri kodukandist. Tere, kallis, sain su kirja kätte. Mureliselt rõõm lugeda, sul kõik hästi läheb. Äri õitseb, lapsed on terved, aga tead, üks asi tundus imelik. Minu meelest järgmises kirjas küsisid, et mis meil siin uudist on, minu meelest ma juba vastasin, et ega meil ei ole ju midagi uudist, maakoht, kõik vanad noored on ära linn läinud, uudised on teil seal linnas hariduse käisid juba teist korda. Siis ma hakkasin mõtlema, et ohu pimena peab ikka meil ka mõni uudis olema. Ja ma siis hakkan kirja panema. Võtke, sa mäletad seda naabrimutti paremalt poolt proroskiste Osgviston surnukuud siis on ja ta on surnud. On aga ta ei tea. Saal on meelaagis. Veel on see lihtsalt närvi. Laolegi kuule, seal saadab neid õnn, lapsed, seal surevad jahtinomad. Ma avad aina natuure, vaat üksteise võidu. See on vist veel mingi eriline haigus. Aarne sõitis lapsehoidjale, kes on saanud ja tal on vigastusotsad ka minu vana sõber olla lahti lasnud onu. Aga siis, kui ta oma oma suures majas keset oma suurt viljapuuaeda ja sealt oma suurt keset oma suurt vilja Ja seega poole? Ehitasid sinna tootmiskoondise ja kui ma ei eksi, siis bensiinijaamaga. Kui rääkida jah, raskemeelne olnud. Aga? Mida mul siis veel on? Tahad sa endale maa ja osta ja sina küll alusid, kui mitte palju, siis ikkagi veel kõlblikke suvilaid, kuid hinnatõus. Kuule, sa, Petra käib ülikoolis ja mulle tundub, nagu oli see. Aga uht, ott. Mis verre OP karbis verre on suur terrass, teema aga. Siis vana val surnud Olga, surnud, taastanud surnud. Sedasi eri ongi kõik. Ja kõik rohkem ei tule enam ühtegi uuristme. Nonii, sellega ma lõpetan. Soovin sulle kõike head, nagu see oli hästi. Ja ole ikka ja alati õnnelik.