Selle nädala kolmel õhtul kohtumine aga mehega, kes 10 kuud tegi oma igapäevast TÖÖD Kanadas. Meie vestluskaaslase professor Jüri Saarma. Sügavamat pilku aitab kahtlemata ka süveneda see, et see ei olnud mitte tema esimene välisreis, nimetame kasvõi siin teaduslikke komandeeringuid Ameerika Ühendriikides, Itaalias, Inglismaal, Hispaanias, Norras, Rootsis, eks terves reas teistesse välisriikidesse. Ja alles see oli, kui professor oli Kanadas. Aeg läheb kiiresti, kui meie valmistasime ette selle nädala saateid. Oli tarel ainult Tartu jutumärkides, ainult Tartu riikliku ülikooli psühhiaatriaprofessor. Täna me võime aga õnnitleda professor Saarma nii televisiooni tegijate kui ka meie vaatlejate nimel. Uue kõrge aunimetuse puhul see on Nõukogude Liidu meditsiiniakadeemia kirjavahetajaliikmeks valimise puhul. Nüüd aga tänase teema juurde juttu Kanadast ja meie esimene õhtu on pühendatud inimesele ja inimestevahelistele suhetele. Kõigepealt professor, kes on kanadalane. Vastata küsimusele, kes on kanadalane, on õieti kõige raskem üldse Kanada teemaga seoses olev küsimust. Nimelt ei ole niisugust rahvust olemas nagu Kanada Kanada asustus on ju ühelt poolt iidne, tema põliselanikud indiaanlased ja eskimod on iidsetest aegadest sellel maal elanud. Aga need tänapäeval ei määra kanatapp palet ei poliitiliselt, kultuuriliselt majanduslikult. Elanikkond aga, kes Kanadat praegu asustab ja tema palge kujundab nii rahvuslikus kui rahvusvahelises mõttes need on Kanadasse asunud mujalt maailmast väga paljudest kohtadest ja viimase kahe sajandi jooksul õieti näiteks käesoleva sajandi alguses veel 1900. aastal oli Kanada elanikkonna arv viis miljonit 30. aastal 10 miljonit ja praegu käesoleval aastal aastal ümmarguselt 20 miljonit. Nii et 70 aasta jooksul käesoleval sajandil on elanike arv neljakordistunud. See on põhiliselt sisserännanute arvelt. Kõikidest maailma maadest tähendab Kanada elanikkond, Kanada rahvas on üks segu sula. Praktiliselt kõikidest maakeral, leiduvatest rassidest ja kõikidest rahvusgruppidest. Milline see sulam praegu siis välja näeb? Põhilise osa moodustavad, võib olla inglise. Nojah, rase jälle ütelda, inglased, seal on kõik koos, seal on, seal on ju anglosaksid ühesõnaga nii inglased, eestlased ja iirlased ja šotlased. Kanadalased ise räägivad sageli anglo foonid, see tähendab inimesed, kes kõnelevad peamiselt ja eelistatult inglise keelt. See on praegu valdav enamus Kanada praegusest elanikkonnast ümmarguselt üle 50 protsendi praegusest populatsioonist on siis nii mingil määral anglosaksi päritoluga. Teine suur rahvusgrupp on prantslased. See on võib-olla homogeensem grupp omavahel väga tihedalt seotud teatud Kanada piirkondadest teatud Prantsusmaapiirkondadest pärit, omal ajal välja rännanud ja esimesed Kanada asustajad üldse koloni koloniseerijad. Neid on umbes 25 protsenti elanikkonnast, aga siis on väga palju igasuguseid muid rahvusgrupp. On sakslasi, poolakaid, ukrainlasi, kreeklasi, bulgaarlased, portugallase neegreid, hiinlasi, jaapanlasi, Need, rahvusgruppe võiks lugeda lõpmata palju. Aga mis võib arvata, et nii palju erinevaid rahvusi praegu siis on, millised probleemid, ma mõtlen, rahvusprobleemid on aktuaalsed Kanadas. Kanada on üldse suurte kontrastide, võiks ütelda vastuolude maa ja üheks valdkonnaks, kus need vastuolud on küllaltki teravad, on just nimelt rahvuslikud etniliselt eetilis-kultuurilised ja võiks isegi ütelda eetilises majanduslikud vastuolud. Muidugi kohe peab ütlema, et ega Kanadas mingit drastilist Distkümnelatsiooni ei ole. Iga rahvusgrupp tunneb ennast täiesti kohana etniliste või religioossete või kultuuriliste tunnuste alusel. Mingisugust kitsendust kellelegi Kanadas ei tehta. Ja kõik võimalused nii majanduslikus kui kultuurilises õithinguks on olemas, kuid ometi on just sellel pinnal küllalt palju vastuolusid. Näiteks inglaste ja prantslaste vahel juba koloniseerimise esimestest aegadest peale seitsmeteistkümnendast sajandist 18. algusest peale. Me teame ju Kanada esialgu organiseeriti prantslaste poolt põhiliselt need lääne või idaosad ja hiljem inglased sõjaga vallutasid, võtsid ülejäänud kolooniad. Need vastuolud kestavad siiamaani. No teie olite selles vastavate keskpunktis. Mägi provints. Jaa, Piegi provintsis on siiamaani need vastuolud kõige teravamad, kuna seal on elanikkonna selle provintsi elanikkonna enamuse moodustavad prantslased. Samal ajal aga majandusliku jõu osas on Anglo foonidel ülekaal selle tõttu neeldisest majanduslikud. Poliitilised pinged on seal sageli küllaltki teravad. No näiteks kas või möödunud sügisel minu sealviibimise ajal toimus provintsi parlamendi uue koosseisu valimine ja sel ajal oli teiste parteide kõrval üheks parteis, kes värbas valijate hääli nõndanimetatud Quebeci partei. Separatistide partei, nende loosungiks oli Quebeci iseseisvumine, lahkulöömine Kanada föderatsioonist, sööri puhtalt Iidsete, vanade prantsuse kultuuri ja, ja majandustraditsioonide vaimus. Ja see partei sai valimistel üks kolmandik häältest. Tõsi küll, valimissüsteemi iseärasuste tõttu nad kohti parlamendis said väga vähe, aga valijatest ikkagi üks kolmandik andis neile oma hääle. See näitab, et insenerisugune separatistlik tendents on elanikkonnas selles provintsis küllaltki oluline. Aga milline on väiksemate rahvusgrupile olukord ja nende probleemid seal? Osa väikseid rahvusgruppe õige kiiresti assimilieeruvad põlispõlisemate asukatega ja domineerivad nad omandavad anglofoon, see elulaadi ja ja stiili, see tähendab, sulavad ühte inglise keelt kõnelevate Kanada rahvusgruppidega. Teine osa väiksemaid rahvusgruppe püüavad säilitada oma rahvuslikku identiteeti mõnda aega vähemalt ja toovad kaasa oma kultuuriliselt oma majanduslikult iseärasused ja püüavad neid säilitada. Näiteks itaallased on väga nii püsivad oma rahvuslikus laadis ja mõnes osas isegi kurioosumeid, näiteks nad on kaasa toonud oma ehitusstiili lõunamaiselt maalt. Majadel teistele korrustele viivad trepid väljast. Need ei ole üldse sisetrepikodasid selle stiili, nad on toonud kaasa Kanadasse ja kasvatavad seda stiili, ehitavad oma maju niiviisi, hoolimata sellest, et Kanadas talvel selles piirkonnas on küllalt nii suured lume tuisud ja jääd palju ja vanadel inimestel, lastel aga päris isegi füüsiliselt karastatud täiskasvanud inimesel on raske väga ebamugav niisugust välistreppi mööda talvel üles-alla ronida. No hiinlased näiteks säilitavad väga hoolega oma rahvusliku isepära mida ainult hieroglüüf ide kujul, milles nad oma ärisilte toovad vaid ka näiteks toidud. Hiina köök on Kanadas praegu üks tappimaid nähtusi ja, ja restoran tantsides. Igal pool reklaamitakse Hiina kööki. See on puhtal kujul Hiinanises etnilise grupi sisse toodud komme ja säilitatud komme samuti neile draakonid, lillearmastus ja nii edasi. Niisugused jooned on veel küllalt säilunud. Ene andmeil on teada, et Kanadas elab umbes 20000 eestlast. Kuidas nüüd, eestlased on sellest seisukohast vaadatuna välja näevad. Muide, huvitav võrdlus eestlasi praegusel momendil on Kanadas isegi rohkem kui üht põhiasukate rahvus, see tähendab eeskätt üheteistkümnendad umbes 10000, aga eestlasi on seal juba 20000 või üle 20000. Eestlastega on lugu selline. Esimese põlve eestlased ümber asujad. Emigrandid Kanada seisukohalt immigrandid säilitavad enamasti oma rahvuslikku identiteeti, teedise tähendab oma keele, oma kultuuritraditsioonid, harjumused kas või armastuse kapsasuppi ja, ja kodumaise kilu ja valge viina suhtes. Kuid teise põlve Väljarändajad, noored eestlaste perekondade järglased, kes on üles kasvanud juba Kanadas need on üsna juba hakanud assimileeruma kohaliku elanikkonna põhikihtidega. Ja nende näiteks keel ei ole enam emakeel, vaid meil on igapäevane tarbekeel on inglise keel, enamikul juhtudel osalt ka prantsuse keel ja eestikeelse nende emakeel on sageli ainult selleks on pühapäevane harrastus, mida nad vanemate õhutamisel ja ja mõnede ka pühapäevakoolide eestvõtmisel püüavad kuidagimoodi nonii, omandada. Nendel nendel tuleb muidugi sardisust üsna koomilisi seiku kahetisele keelega. Kui nagu mul oli näiteks kokkupuutumisi eestlased eestlastega seal siis ka noored püüdsid minuga vestelda eesti keeles ja püüdsid demonstreerida oma eesti keele Oskust. Mõnikord oli siis tegemist otseste sõnasõnaliste tõlgetega inglise keelest eesti keel, mõtlesid nad juba inglise keeles, mõtlemine käis inglise keeles. Näiteks inglise keeles on üks niisugune väljend olemas liiklusummistuse kohta traffic chan. Ja kord üks noor eestlane vabandas oma hilinemist maha, jäin liiklusmoosi sisse kinni. Sõnasõnaline tõlge, Johnson asenalan, tõlge. Inglise keeles oleks teine väljend. Kui miski lõpeb otsa, miski saab otsa. Aeran Oudova mani Aeranaudov, sigaretti või midagi niisugust. Ja jälle üks noor eestlane paludes oma emalt taskuraha, vabandas eesti keeles. Vabanda, Ma jooksin rahast välja, kas sa võid mulle dollari anda? Umbes analoogilisi probleeme kerkib? No aktsent on väga tugev muidugi. Ja üldse noored eestlased eelistavad rääkida inglise keeles. Eesti keel on neile ilmselt raske. Kui nüüd vaadata sellelt nivoolt lähtudes, millised on siis inimestevahelised suhted Kanadas Rahvaste mosaiik ilma ja emakeele ja isa, vaata ja see on, see on üks raskemaid probleeme, mis võib-olla kohe silma ei torka. Nii pealiskaudsel vaatlemisel, aga kui natukene süveneda inimeste igapäevase ellu, siis on näha, et inimestevahelised suhted on taandunud õieti puhtformaalsetele ja ma ütleksin isegi domineerivalt ärilisteks suheteks emotsionaalset lähedusetunnet. Seda leiad küllaltki vähe. Mul oli võimalus kuulda isegi vanad juba mitmendat põlve Kanadas eluneva perekondade perekonnaliikmete kurtmise kaebamisi, et nad tunnevad ennast üksinda. Neil ei ole suhteid, neil ei ole kontaktid, olete inimestega, need on kõik ainult formaalsed ainult viisakuse tasemel häädooni tasemel suhtlemine, aga just sooja sõprussuhte sooja sõprussuhteid on väga harva. Ja see on ka arusaadav, sest no inimesed on kokku tulnud üle maailma igasugustest riikidest, igasugustest traditsioonidest ja igasuguse kultuuri tasemelt. Ja nad on kõik oma sidemed ju jätnud maha, nad on ju tulnud üksinda või no ütleme abikaasaga või siis või siis lastelastega seal üks-kaks last, aga kõik vanaisad, vanaemad, onud, tädid, sõbrad, hääd tuttavat, kõik need on jäänud sinna, kus oli nende kodupaik. Ja nii on tulnud kõik need inimesed, kes praegu asustavad ka kõik on tulnud kokku kuskilt mujalt. Nad on, nad on nagu, nagu vabalt õhus lendlevad võililleseemned kes otsivad paika, kuhu juurduda. Neil ei ole juuri sellel maal. Ja see paratamatult annab oma oma pitsatiga inimestevahelistele suhtlemisele. Ma arvan, et juurte puudumine peaks ja tõenäoliselt toob kaasa rida niisuguseid suuremaid sotsiaalseid tagajärgi juba. Ma olen, ma olen isiklikult päris kindel, mul oli võimalik selle üle mõtteid mõlgutada ja ka kohalikud kolleegidega mõtteid vahetada. Need näiteks niisugused sotsiaalsed probleemid nagu noort narkomaani narkomaaniale kaldumine, laialdane narkomaani, narkomaanide esinemine noorte hulgas eriti laialdane alkoholis, väga ulatuslik ulatuslik kuritegevus ja ka psüühiliste haiguste haiguste, psüühiliste häirete suur arv elanikkonnas tunduvalt suurem arv kui, kui näiteks Lääne-Euroopas. Et kõik kõik need mingil määral kasvad välja sellest samast faktist, et Kanada populatsioon on niisugune konglomeraat kõikidest maailma maadest välja rännanutest. Kui nüüd püüda iseloomustada kanadalase niisugune, nagu ta praegu on seal elulaadi elustiili, mis tuleks sealt kõige rohkem esile tõsta. Kanadalast keskmist läbilõikega Kanada kodanikku huvitab esmajoones majanduslik hüveolu ja selles osas peab tunnustama, et Kanadas tõepoolest on küllaltki palju saavutatud. Isegi välismaised, nii reisimehed, kes on, kes on tutvunud Kanadaga korduvalt. On arenenud viimase kümnekonna aasta jooksul majanduslikult väga hästi. No näeme siin kas või üks niisugune reisimees, märgib kohed. Viisiteeriate mulje järel paistab, kanada ujub õnnes, aastasissetulek, keskmine sissetulek, siin on tõusnud juba 11000 kolmesajadollarine aastas keskmiselt inimese kohta, kuid sealsamas me näeme ka Kanada omad ajalehed märgivad, toit on muutunud peaagu luksusartikliks nendele inimestele, kes on kindla sissetulekuga, esmajoones muidugi pensionärid, kes saavad mingist kindlalt pensioni, aga hinnad tõusevad järjest ja isegi vanemate inimeste poolt toime pandud mitmesuguseid pisivargusi kauplustes tingitud lihtsalt sellest, et Nad on, nad on majanduslikult raskes olukorras. No kontraste on siin palju, aga üldiselt peab ütlema, et keskmine kanadalane elab päris hääs majanduslikus olukorras. Maa on rikas ja tootmine on üldiselt hästi organiseeritud ja see on tema põhihuvi oma majanduslik heaolu ekraanil näha siin. Kauplust või tsentrit kuidas nüüd kaupa inimestele tutvustada? Oi, reklaam on väga võimas. Ma ei ole isiklikult niisugust reklaamitulva nii agressiivset reklaami nagu, nagu see Kanadas on kuskil näinud, no ilmselt on see ühendriikides sama stiil. Kõike reklaamitakse absoluutselt kõike ja, ja igal pool reklaamitakse, reklaamitakse ajalehti, lehtedes, ajakirjades, reklaamitakse. Kinos reklaamitakse televisioonis, raadios vähe sellest, reklaam on taevas, lennukiga veetakse transparentne taevasse, reklaam poeb sul maja majja sisse, trepikotta Ta tuuakse, hunnik reklaamilehti, isegi sinu korteri ukseprao alt tuuakse reklaam sisse, sale tuppa, nii et sa ei saa reklaami mõjus lihtsalt pääseda. No selleks, et reklameerida kaupu, isegi igasuguseid võtteid kasutatakse. Me nägime siin ühel diagnoositi ühel pildil, kuidas autod on tõstetud maja katusele selleks et tõmmata tähelepanu vaatajate möödujate tähelepanu sellele mis seal on ja, ja mis auto seal. No see on Volkswageni firma reklaami niisugune niisugune võttenis, õnneks meil on siin üks ajakirja number, mis teil kaasas on ajakiri, taim, seal levinud ajakirjades ja ajakiri, taim on Ameerika mandril väga levinud ajakiri ja muidugi seal reklaami avaldamine maksab ilmselt väga palju. Ja mis on siis ka selles ajakirjas on põhiliselt reklaamiobjektideks. Alkohol. No ma lugesin ära, ühes ajakirja numbris oli tervelt 24 erinevat alkoholireklaami. Peale selle muidugi muude kaupade reklaamid, veel kellad, täitesulepead ja ka sigaretid, kusjuures suitsureklaamidega seoses olgu üks huvitav detail märgitud, et Kanadas kui ka Ühendriikides. Tubakafirmad peavad reklaami juurde märkima, et suitsetamine on tervisele kahjulik. Tavaliselt tehakse seenelised eraldi lisaribana reklaami lehekülje allservas. Nii. Allservas ja abi ei lähe, nii et ei olegi aru saada ja seal nüüd see käib nüüd selle reklaami olemas juurde, aga ta olema peab. No reklaamitakse kõike, reklaamitakse muuhulgas ka niisuguseid asju, nagu me näeme siin kahel sedelil. Reklaamitakse kutsutakse külalisi see sari sauna tseesar vannidesse kõikide mõnudega või kutsutakse siin näiteks kuskile ühte spetsiaalsesse too klubisse pildistama kõikide lisa lisa lõbustust võimalustega. No olgu täpsustuseks öeldud, et Kanadas seaduse järgi prostitutsioon on keelatud, kuid seda rohkem muidugi õitseb igasugused varjud, varjatud ja peidetud prostitutsioonivormid. Ja see on ka üks selle Kanada elulaadi niisuguseid negatiivseid külgi, mis tuleneb sellest Inimeste võõrdumisest ja ja ärisuhete domineerimisest inimestevahelistes suhtlemises üldse. Probleemist oleks tahtnud siin veel inimsuhetes rääkida, see on inimene, jahutto. Auto on ühelt poolt staatuse sümbolina käsiteldav ja teiselt poolt ta on, no tarbeese distantsid on õige suured ja kommunaaltranspordivahendid on küllalt tagasihoidlikud ja ebakorrapärased. Et lihtsalt inimene praktiliselt ei tule muidu toime, kui ta peab omama auto. Ja Ühendriikide järel on Kanada viimase 10 aasta jooksul kolossaalselt kasvanud auto tarbimisel. Nüüd muidugi energiakriis paneb siia piduri peale, kuid siiski Kanadas praegu on auto vägagi oluline niisugune igapäevane ese ja jälle siin teatud kontrastid. Autot pakutakse müüa väga soodsatel tingimustel, küll uut autosse, vanad autod võib osta järelmaksuga, võib osta allahinnatud, võib osta ka nii pikaajalise järelmaksuga, nii et iga sissetuleku minema. Tegelikult võib endale auto muretseda auto pidamine seejuures on aga õige kallis bensiin on kallis hooldus, kallis, remondid, kallid. Selle tõttu tänaval näiteks praktiliselt iga teine auto on mingisuguse mõlgiga või mingisuguse vigastusega, sest avariisid, eriti kerged avariist on seal tohutult palju. Liiklus on väga-väga tihe ja juhid on kaunis hooletud ja juhtide oskus on kaunis tagasihoidlik. Tõrjub sageli inimese väljaliiklusest ilma autota liiklemine on üldse raske ja noh, nagu näiteks niisuguse teed, see on sellel pildil on näha siin linna sees. Suured automagistraalid siin jalakäijatele ei olegi üldse kohta ette nähtud. See on ainult ainult autoliikluseks. Isegi jalgratturitele ei ole kohta ja mul oli võimalus ühel pühapäeval nähe Montreali peatänaval, kuidas üks 50 inimeseline grupp jalgrattureid korraldasid protestidemonstratsiooni. Nad nõudsid, et olgu ikkagi mingisugune võimalus jalgratturitel ka linnas liikumiseks. Muide tõid tõid esile niisuguse võrdluse, et Euroopas näiteks just Hollandis ja Taanis ja Rootsis igal pool on kõikides suuremates linnades on spetsiaalselt reserveeritud teed ja tänavad, jalgratturitele aga Kanadas niisugusi asju ei ole ja nõudsid eluõigust jalgratturitele. Nii et kunagi ärkavalifiiler kirjutas vaigust lõhnavast Kanadas, siis nüüd bensiinist lõhnav Kanada on niisama aktuaalne. On see bensiinist lähtav kanada õigem epiteed vähemalt nende piirkondade kohta, kus inimesed elavad. Vaigu lõhn on muidugi säilunud, kuid teistes piirkondades võib, see on omaette suur probleem, missugune Kanada asustus ja praegune TEMA geograafiline situatsioon on ja mis siin tulevikuperspektiivid on, sellest me räägime veel. Kahel õhtul käesoleval nädalal