Alustades teist saadet tahaksin ma eelmise saate juurde teha ühe täiendava märkuse, nimelt väitluse meisterlikkus võrdub tehnika ja sellele tehtav mõningane hinnaalandus siis tundmus aktiivsuse arvel. Kes nii ei arva, et meisterlikkus puhtalt tehnika tähendab? Sellele ma tooksin niisuguse näite. Kuidas te kujutate ette, et võiks armastada meisterlikult kui siis puudutab see ainult armastuse akti. Aga mitte rohkem. See iseendast on, on ainult niisugune külm, käitmiline, meisterlik võib-olla, aga kui teda ei hinges ta tunne, nii nagu me armastust mõistame siis arvatavasti Tas puudub täius ja see ei ole niisugune asi, mis mis oleks kaasakiskuv. Nii et tunne ja tehnika muidugi käsikäes on ideaal, mille poole näitleja peaks oma lavaloomingust püüdma. Aga õieti jõudsin ma teemani, mis puudutas näitleja enda andmist, enda kulutamist ja sealt edasi näitleja ühiskondliku aktiivsuse kui sellise juurde. Milline on näitlejaroll ühiskonnas. See on suuresti seletatav juba näitekunsti teatri enda rolliga ühiskonnas. Meil on küllalt palju on räägitud kunsti sotsiaalsusest vähem küll teatrikunsti sotsiaalsusest ja seda muidugi eriti niisugusel tõsisel soliidsem teoreetilisel tasandil, nagu peaks tegema. Minu jaoks on teatrikunsti sotsiaalsus üpris iseenesest mõistetav asi kaunikesti loomulik nähtus. Ja ma ei karda üldse selle juures teatrikunsti sotsiaalsuse rõhutamise juures kalduda sotsiologiseerimisele, see tähendab ainult ühiskondliku elemendi esiletõstmisele kunstispetsiifikat ignoreerides. Ma arvan, et näitleja on juba oma kutsetöö tõttu sunnitud iga päev tegelema poliitikaga, ta on poliitikategelane. Ma olen päris kindel, et õige mitmed selle peale pead vangutavat. Tegijad ise eitavad, ütlevad, et kuidas siis niimoodi. Aga küllap see siiski nii on. Sestpeale poliitika esmase tähenduse milleks, nagu teada on siis poliitika tähendab osavõturiigi tegevusest riigi juhtimise tegevusest. Poliitikal on veel teine tähendus ja mis sõna-sõnalt on formuleeritud järglasele. Poliitika tähendab üldiste avalike küsimuste kohta teadlik seisukohavõtt ja nendega aktiivne tegelemine. Poliitika selles tähenduses on muidugi teatrikunsti ilmne koostisosa. Sest et näitleja oma erialases töös oma ilmumisega lavale iga kord on sunnitud kas vähem või rohkem üldiste küsimuste puhul oma isikliku seisukoha võtma niisuguste avalike küsimuste puhul seisukoha võtma ja nendega aktiivselt tegelema. Kuna nii või teisiti on igasse dramaturgiliselt teosesse kätketud kõik nimetatud küsimused ja teadlik seisukohavõtt selle juures on muidugi näitlejale obligatoorne. Aga seda muidugi dikteerib ka juba siis vastav dramaturgi linamaterjal autori käsitlusviis, tema lähtekoht, tema maailmavaade ja iseenesest mõista tema kui tema. Kui kunstniku muutmas spetsiifilised omadused ja iseärasused. Näitleja ühiskondlik aktiivsus sel puhul muidugi avaldub, siis ta otseses kutsetöös on sellel ühiskondlikul aktiivsusel veel üks, teine külg. Teine külg, mis samuti nagu tema kutsude avaliku etenduse näol, siis avalikult mõjule pääseb, see on tema ühiskondlik tegevus. Sest esimesel küljel, mis puudutab kutsetööd, on lihtsalt üks niisugune alajaotus. Näitleja ühiskondlik aktiivsus tähendab sel puhul tema osasaamist ühiskonnaelunähtustest, probleemidest, küsimustest, osasaamist, nende mõtestamist enda jaoks ja selle pagasiga siis asub ta proovisaali, asub iga järgneva näitemängu iga järgneva rolli kallale. Ja lõppresultaadiks siis jõuab lavale. Teine külg on muidugi siis sellel tema ühiskondlikul tegevusel. Kui palju näitleja võtab osa Meie ühiskondlikust elust. Ja see on õieti natukene kahe teraga mõõk, sellepärast et. Me oleme tihti teatripraktikas saanud niisuguse kurva fakti tunnistajaks, näitleja, kelle ühiskondliku tegevuse liin on hästi tugevasti aktiivne. Et seda näitlejat on. Me hakkame vähem märkama tema põhitöö juures tema kunsti juures. Tal jääb selleks märgatavalt vähem vähem aega. Ta peaks õieti näitlejat tema ühiskondliku tegevuse avaliku tegevuse nõude väljaspool tema kutsetööd maha võtma või siis miinimumini viima. Kuna ma kordan veel kord, see on juba programmeeritud tema elukutsesse. Aga on olemas muidugi suuremaid näitleja isiksusi. Suuremaid. Loojaisiksusi, kes kannavad endas võrdselt hästi nii üht kui teist poolust ja neile, kes on minuga samal seisukohal. Arvatavasti on see lihtsalt veelkordseks niukseks meeldetuletuseks. Aga teistele, kes minuga samal seisukohal ei ole, peaks olema siis lihtsalt tõestusmaterjaliks, et niisugune asi tõesti võimalik on. Et suur looja ja aktiivne ühiskonnategelane, ühte mahuvad. Võtame näiteks sellise näitleja nagu särarhilip. Suurepärane loojaisiksus inimene, kelle kõrga aastatel loomingu kõrgaastatel Prantsusmaal ja mitte ainult Prantsusmaal vaid pärast tervest pärastsõjaaegses maailmas kelle poole vaadati kui, kui mingisuguse mingisuguse ideaali poole. Sest. Ei toonud mitte ainult Prantsusmaalavadele niisugust romantilist ja maailma kinoekraanidele sellist romantilist kangelast kes võitles mitmedd ideaalide eest anamis, istusid kaasaegse nooruse ideaalidega. Vaid me teame, et Serarhilip pühendas lendas suurepäraselt ka ka selle teise pooluse. Ta oli aktiivne ametiühingu tegelane, olles aastaid Prantsusmaa näitlejate ametiühingu liider. Me teame tema sõnavõtte ja seisukohavõtte mitmetes maailmapoliitilistes küsimustes. Me tunneme teda kui aktiivselt, et rahu eest võitlejat, et me teame tema osavõttu mitte ainult näitlejate võitlusest oma sotsiaalsete elutingimuste parandamise eest, vaid me teame ka tema osavõttu üldse Prantsusmaa töölisklassi ja ringliku elemendi võitlusest osavõttu. Või teine näide, mis on palju lähemalt, puudutab meid palju täpsemalt, palju lähemalt puudutab mind eriti ennast. On koolivend kolleeg Jaan Saul kellest me mäletame mitte ainult hoidipust Jablatoonavit vaid mäletame Jaani kirglike sütitavaid silmi. Nii kõnepuldist, teatri kongressidel, Parteikonverentsidel oma teatritootmiskoosolek, suhetel, TEMA avalikel esinemistel raadios, televisioonis mäletame tema kirglikkust tema kindlat säilimist sugusel ühiskondlikult aktiivsel platvormil. Mees, kes täpselt samuti nagu särarhilit ei kartnud ennast kulutada. Mees, kes ei elanud kitsilt, kes ei mõelnud selle peale, mida ta vastu saab ja kes ei mõelnud isegi selle peale, milliseid tagajärgi võib üks või teine tema seisukohavõtt poliitika tegemine nii kultuuri kui tead tõelise poliitika tegemine, milliseid tagajärgi see võib endaga kaasa tuua. Poiss, kes kompromissitult ausalt võitles nende ideaalide eest ja me mäletame sellepärast tema platoonovitud nii hästi, et Jaani mahutatavus, tema ühiskondlik aktiivsus ei saanud jääda avaldamata selles lavakujus. See oli mees, kes omast mitmeplaanilisus, kes oli tihe materjal, kelle kangelane ei saanud jääda plakateks, vaid kelle puhul jaanis endas hakkasid elustama needsamad närvid, millega rääkis Jõelastama kangelane. Tema eluajal ja ka tagantjärele on raske ülehinnata. Või mees, kes nendest kahest kõige hiljem surnud on BIG new sõnulski mees, kes samuti kasvas üle üle rahvuslike raamide, kes muidugi Poolas Poola noorsoole tähendas tervet etapi tervet epohhi. Mees, kelle loodud filmirollid andsid mingil määral vastuse Ka inimestele noortele inimestele, kes ideoloogias alles kobasid, kes oma platvormi otsisid Kvantitatiivselt tõepoolest ennast palju kulutas, andes ennast teatrile, raadiole, televisioonile ilmine, aga kes tegi seda kõike suure kvalitatiivse enda andmisega, kes samuti ei olnud kitsi enda raiskamiseks, kes ei peljanud elada põhimõtte järgi, mille formuleeris minu jaoks vähemalt Aljohne, millest ma eelmises saates rääkisime, seal anda endast maksimum? Selles kätkeb inimelu eesmärk ja Õnne mõte. Igal juhul ma arvan Jäägu näitleja ühiskondliku tegevuse aktiivsus väljaspool tema kutsetegevust. Jäägu see juba näitleja nii materjali, tema enda inimlikku materjali otsustada, kas ta suudab seda kanda või mitte. Ütleme oma peame kindlasti kahjuks ei tule. Kahjuks tuleb siis, kui näitlejamaterjal suudaks seda kanda ja kui ta seda ei tee, kui ta iga veeringut, mida ta välja annab, piltlikult öeldes sõrmede vahel veeretab ja mõtleb, kas pean ma sellega ka veel tegelema, kas ma ei räägi juba küllalt palju ainuüksi oma kunsti kaudu? Ma arvan, kui juba tekib selline selline mõttekäik, et mis ma sellest tagasi saama siis on kuskil juba viga sees. Sest näitleja töö, eriti noore näitleja puhul ta peab olema niisugune minu ettekujutluses lõputu. Andmise protsess samal ajal muidugi saamise võtmise avastamise protsess. See peab olema tahe teada saada, võimalikult palju teada saada. Ja siis seda mõista. Sellepärast et palju teadmine ei tähenda muidugi mitte alati alati mõistmist ja orienteeruda selles kõigest, mida sa tähti rikkalikult kvantitatiivselt teada ei tähenda veel seda, et sa kõiges selles suudaksid orienteeruda sest maailmas on nii palju peibutavad mis esimesel pilgul võib tunduda tõena, aga nagu öeldud, kõik, mis veenab pole veel alati tõde. Märkama seoseid, sest näitlejale üks põhinõue on elu jälgimine, me oleme sellepärast võib-olla ära unustanud. Me räägime sellest palju, et näitleja peaks olema suure lugemusega, ta peaks võimalikult palju ise vaatama etendusi, ta peaks võimalikult palju filme nägema, et ta peaks kõigist kunstiliikidest võimalikult osa saama, et moodustada täiesti mitmetahulisust looja isiksust. Aga me unustame sageli ära selle, millest räägib Stanislavski kui ühest peamisest on elu, jälgimisest, elust, endast õppimisest, inimlikke suhet, et niisugusest peenekoelisem materjalist enda jaoks talletamisest et oma emotsionaalset mälu rikastada, et olla üldse võimeline midagi andma, et midagi endas sisaldada. Selleks, et selleks, et sellest materjalist, siis hiljem põleda ja, ja teisi põletada, et kunstnikul on tõepoolest arvatavasti olemas õigus eksida, aga see ei võrdu õigusega eksitada. Ja kui seda teadlikult tehakse, siis muidugi ei ole siin kaksipidi arvamust, võib eksida teadmatusest, aga teadmatus ei ole kahtlemata õigustus ja selle tõttu võimalikult palju võimalikult palju seda mõista, võimalikult palju endasse võtta, et siis hiljem võimalikult palju endast välja anda, et ikkagi anda endast maksimum. Aga ma kordan veel kord, ikkagi mõtestatud maksimum, sest lisama kirgi rebestada või lausa sportlikult aktsioonis olla. Kunstispetsiifilisi vahendeid tähele panemata jättes ei ole muidugi kunst kunsti lõpp, eelkõige kunstiks ikkagi temasugune üldistusvõime kujundi loomise oskus. Ma tsiteeriksin Hamletit. Tooming vihastab hingepõhjani kuulda, kuidas mõni lärmakas parukapäine vemmal käriseb kirge räbalais lausa ribadeks, et panna kõrvad huugama näitaja saali põrandal seisel, kes enamalt jaolt ei mõista muudkui mõttetuid pantomiimi ära. Aga ära ole liiga taltsas vaid oma otsustusvõime, olgu su juhtiaks kohanda tegevussõnale sõna tegevusele eriti silmas pidades, et sai patustaks loomuliku lihtsuse vastu, sest iga säärane liialdus on vastuolus näitekunstiotstarbega. Nii algul kui ka praegu oli, on hoida loodusel nagu peeglid silmade näidata voorusele ta õiget nägu, lolluseled õiget pilti ning ajajärgu väärtusele ta kuju ja jäljendit. Kui selles liialdada või vajaka jätta, võib küll mõistmatuid naerma ajada, kuid arusaajaid ainult kurvastada. Aga viimaste hulgast üheainsa laitus peab. Küllap oled nõus üles kaaluma terve teatri täieteiste kiituse. Ma rõhutaksin, siinsele seosest. Oli on hoida loodusel nagu peeglid silmade seda nagu, sest ei saa seda mõista vulgaarselt. Et hoida loodusel peeglid silmade ees siis tekikski see võrdsuse moment, millesse vahest on ka kaldutud teatri elulisuse nõue. Teater on teater. Ta ei ole seesama, mis elu kui kõige üldisemalt öeldes mõnda kahtlemata kontsentreeritud elu. Teatrielu aktiivsus. See oleneb ikkagi tervenisti tervest ühiskondliku eluaktiivsusest. See oleneb sellest, kuivõrd aktiivselt tuuakse ühiskondliku elu probleemid meie jaoks lavale, see tähendab, millist toitu meile antakse, millega toidab meid dramaturgia.