Taani prints Hamlet esitab küsimuse. Mis inimene on, kui ülim hüve on söök Jaunid all vaid loo, mis muud vastu täis ja. Tõepoolest. Ja kui ükskõik millisel teisel erialal töötava inimese huvide ring ei saa olla mingil määral ette määratud sellel võib esitada küll nii kultuurse inimese. Kasvamise seisukohalt mitmesuguseid nõudmisi. Nende hulka kuulub ka üks nõudmine, et inimene peaks teatris käima. Selline nõudmine ei tohi muidugi ka absoluudini minna. Sellepärast et teatrihuvi ei ole mitte inimese kultuursuse ja tema positiivsuse peamine näitaja inimene võib-olla mingis muus sfääris väga-väga kodus. Tal võivad olla paljud muud inimlikud toredad omadused, mis teda teda õigeks inimeseks teevad ja võib hoopis puududa. Niisugune huvi nagu huvi teatri vastu. Arvatavasti ei saa puududa tal sellisel inimesel kellel on mingil määral hindama üks huvi huvi teiste inimeste vastu inimsuhete vastu ja tema ümber toimuva elu vastu. Niisiis kui see kõigi teiste erialainimeste juures võib-olla soovitatav võib-olla ka vähemal või suuremal määral nõutav, siis näitleja puhul on päris ilmne, et näitleja huvi asjade, inimeste, sündmuste kultuurisündmustel, ühiskondliku elusündmuste, kõige sellise vastu on nõuetaal, ilma selleta näitlejad me nagu päriselt, et ei kujuta, ta peab olema kohustatud endasse võimalikult palju koguma ja võimalikult palju püüdma mõista. Sest teadmine on niisugune asi, mis mitte ainult kõige üldisemas mõttes ei rikasta inimest, vaid, mis tema praktilises tegevuses annab talle juurde. Usku annab veendumust. Seda enam, et ühe niisuguse suurema veana, mis meie teatril kipub esinema, teatritegijatel kipub esinema, on veendumuse puudus. Et me seda, mida me teeme, seda me eelkõige laval ise ära ei kaitse, see tähendab arglikult, teeme mitte lõpuni. Ei tee nii, nagu kardaksime. Kas mida me teeme, on õige, kas nii üldiselt tehakse, kas nii tohib teha, aga kui sa sellesse ei usu, siis jäta parem tegemata? Ta. Sest nii hea tahtega. Kuigi valesti tehtud, aga veendunult tehtud asi, kui tegija ise sellesse usub, on väärtuslikum asi kui nii, keskeltläbi kuidagi nagu slaalomi sõitu meenutav meenutav kunstiline kontseptsioon võib-olla mis püüab laveerida kõikidest väravatest läbi ja siis samal ajal jõuda sellesse samasse finišisse. Kuu jõuavad ka teised julgemad veendumumad. Kihutajad. Peab ütlema, et ei ole nagu, nagu alati üldse mitte põhjust häbeneda ka seda, mida sa teinud oled ja millele siis üks või teine kunstihindaja vastu võib astuda. Tähendab, ma pean siin silmas kriitikut, sest vaatajaga meil niisugust avalikku poleemikat esineda ei saa. Pidevalt avalikku poleemikat, et see võib tekkida ainult üksikutel kohtumistel vaatajatega ja põhiraskus sellel selles osas langeb ainult teatri kuule või siis teine asi on nagu varjatud poleemika vaatajale on see, kui lihtsalt märkad, et saalid tühjaks jäävad ja enam rahvas ei külasta etendust. Aga avaliku arvamuse kujundajate kriitikutega, teatriteadlastega ei peaks olema pat. Võitlusse astuda ja kui sa tunned, et see, mida sa teinud oled sa seda õigeks pead. Kaitsta seda, kui sa seda tõesti õigeks pead või siis paluda endale täpsemalt selgitada, miks see õige ei ole. Sest selline inimene, teatriteadlane teatrikriitik peab olema muidugi võimeline kõige objektiivsematest seisukohtadest ja kriteeriumitest lähtudes seda sulle selgeks tegema. Aga meie tavaline reaktsioon sellele on nii, et kui meil juhitakse tähelepanu ühele või teisele arvatavale puudusele või valesti tõlgitsema sellisena tavaline reaktsioon on nii et me paneme, nagu öeldakse, pillid kotti, noogutan peaaegu ütleme jah, tõesti ja, ja võib-olla küll. Ja ega see siis ikka nii ei ole ja ei tulnud välja ja 1000 teist noogutust ja ja vabandust ja samal ajal ikkagi südames võime mõelda niimoodi, et et mul mul oli õigus, aga välja astuda nagu, nagu enda veendumuse eest veendumuse kaitseks. Seda me tihti ei julge. Ja muidugi ikkagi teatritegija niisugust veendumust Süvendab sedasama teadmiste hulk selleks muidugi peab tal olema Pealt tahtmine peale aga nagu ma sellest algasin, selleks on ta lausa kohustatud. Sest kõik meie ümber muutub. Ja seda, mida võis lugeda 10 20 aastat tagasi niisuguseks vankmatuks, tõeks ja vankumatu veendumus, eks seda võib-olla täna enam ei saa. Twiteerida kui vankumatut tõde sest tsiteeriksin poolakat, Stanislaw, Lemi Stanislaw Lem kirjutab, ei ole olemas väljaspoolajalugu seisvat moraali. Inimene, lühiealine olend kasutab meelsasti, mõisteti igavik, igavesed, peavad olema vaimsed väärtused, suured kunstiteosed, moraalisüsteemid ainult ärgem Petkem ennast. Needki on surelikud. Moraal muutub järk-järgult, kuid ta muutub ja nimelt sel põhjusel on kahte eetilist ka esteetilist koodeksit, seda raskem teineteisega kõrvutada. Mida pikema ajavahemik neid teineteisest lahutada. Püüame näidata, et pole olemas väljaspool aega seisvat hinnangu süsteemi nii nagu ei ole olemas Newton'i absoluutset taustsüsteemi ega sündmust absoluutselt üheaegsust. See tähendab ainult seda, et igal ajastul on oma arusaamine õiglusest, millega võib nõustuda või mitte, kuid mida ennekõike tuleb mõista. Ja selline ülesanne muidugi seisad iga teatritegija ees- ja ühtlasi seisab see. Niisugune nõudmine peaks seisma ka teatrihindaja ees, ka publik kaasa arvatud. Ma arvan tõesti diaatri tegijate puudus ei ole mitte esmajoones teadmatus. Ma arvan, et küllalt palju on siin juba kogemuslike teadmisi. Küllalt palju on sellist, mida on saanud eelnevatel põlvkondadel üle võtta. Eesti teatrikultuur on küll ainult 100 aastat vana. Aga ka siin on juba ladestunud küllalt selliseid väärtusi, millele tasuks tähelepanu pöörata ja mida teatritegija kaasaegne teatritegija siiski tunda võiks. Õieti on küll nii, et ega nendele väärtustele väga ligi ei pääse, sest nad praegu selles küll õhukeses, kuid siiski selles teatrikultuurikihis lebavad, neid ei ole säält selekteeritud ja väga väljapaistvalt kas või kaante vahele pandud, et nii teatritegija kui ka teatrivaataja neist osa saaks. Ma arvan hoopiski seda, et eesti teatril laias laastus, kus on ehk üks ja peamine puudus puudus mis minu arvates ma ei ole spetsialist. Et selles mõttes ma ütlen, aga riskin öelda. Sama puudus, mis Kalevi võrkpallimeeskonnal tähendab eelkõige puudu sisemisest valmisolekust see tähendab tahtest ja oskusest. Sest kui mitte kõigest muust ei tundu mul puudu jääma eelkõige selle minikollektiivis Kalevi võrkpallimeeskonna juures sest on päevi, kus meil kõik hästi välja tuleb, on mängimis klapivad, kus tehnikale ei ole mitte midagi ette heita ja väga musti päevi kus seesama sisemise valmisoleku puudus, see oskus ja tahe anda endast maksimum, kui need puuduvad, siis tundub nii nagu Need mehed üldse ei oskaks palli mängida, siis kaob kõik. Kaob tehnika ja siis ilmub ühtegi säravat kombinatsiooniga midagi. Nii paistab tihti ka teatris olevat. Siin tasuks ikkagi kogu aeg näitlejal ja igal teatritegijal hoida silmade ees või kõrvus ühesõnaga võtta vaata veel kord teadmiseks. Prints Hamleti sõnad, kes on, paistab nii palju tarka näitemängu tegemise kohta öelnud. Pärast seda, kui üks näitleja on talle ette lugenud monolooge jääb üksi ja selle näitleja etteaste mõju all arutleb nii. Kas pole hull, et siinse näitleja võis paljast mõttest nähes kirest und nii südamesse, võtta kujutlust, et selle mõjul nägu läks tal kaameks pilk niiskeks, ilme nagu segaseks. Hääl murdus ning ta kogu oleks järgis seda kujutlust. Mis on tal Kuubast, vedemaste Kuubal, et tema pärast nutab mis ta teeks, kui vallandaks ta kire sama ajend ja märgusõna, mis on minul siis küll, uputaks ta lava silmaveega. Ta võigas kõne kõrvu lõhestaks Tajaks hulluks, süüdlased haaraks, teks süütudki ning segadusse viiks kõik võimed silmadel. Jah, ametil oli põhjus tegutsemiseks näitleja peab täpselt samuti otsima endale põhjuse põhjenduse tegutsemiseks kui näitleja seda endale ei suuda leida. Kui hakkab kaduma tema elu pealisülesanne, see, mis inimese pinges hoidma pea kui ta kaotab silmade eest selle. Ühiskond ühesõnaga, millisele positsioonile ühiskond teda asen asetab, millisena ühiskond teda tarbib. Ja siis ühtlasi, millisena ühiskond teda näha tahab. Kui näitlejal ilmneb loius, tuimus, tülpimus, ilmnenud presentatsioon kui näitlejaga, nii et tema suurepärane tehnika lubab hea tuju ja tahtmise ja enesetunde kõrval korral astuda hästi üles kord kuus, kaks korda kuus korda nädalas ja ja 20 korda kuus teha seda loiult tuimalt tüdinult siis tahes või tahtmata. Sellise tehniliselt ja meisterliku näitleja puhul tekib sama probleem, mis tekib näiteks võrkpalluri puhul. Siis hakkab igaüks, kes kes juhib seda meeskonda, hakkab mõtlema, kas ei peaks seal näitleja või selle sportlase välja vahetama. Sellise inimese vastu kes on küll vähem meisterlik kuid kes nii-öelda hingega asja juures on. Sest meisterlikkus see saabub aastatega. Nii nagu kogemus. Oskustepagas saabub läbi töö aga eelkõige. Esimeseks virgutajaks teel sinna esimeseks tõukejõuks saab olla ainult see suur sisemine tahe suur sisemine tahe ennast mobiliseerida, oskus mobiliseerida järk, samuti kasvab aastatega tahe endast võimalikult palju anda. Siis on kõik sinna juurde moodustatav kõik tehniliste võtete arsenal, psühhotehniliste võtete arsenal kui ka puhtfüüsiliste. Tehniliste võtete arsenal siis võib hakata ja peab hakkama täie teravusega rääkima ka sellest teatriprobleem ilmselt räägime ja nõuame enam-vähem selget diktsiooni ja kuuldavalt mõtet. Aga. Ma ei tea, kui palju. Ma ise küll vähe olen, seda on nõudnud ja sellele tähelepanu juhtinud. Milline? Milline võimas asi on lihtsalt inimhääl. Ka ilma mõtteta, tähendab, kui inimhääl, häälepaelad ja kõik see kui instrument. Kui ainult vokaliisiga võib inimest mõjutada tähendab hääle sügavus võtab pehmus võimsus ja siis sinna juurde lisada täpne ja mõtestatud sõna. See on, see, on siis tee niisugused tehnilise, sisemiselt mõtestatud, täiuse poole kõige lihtsama Ensuse banaalse loosungina. Esiteks niisuguse nõudmise kadugu nii elus, näitlejal kui laval kadugu leigus. Sest et tõepoolest elame ju praegu. Ja kõik, mis üldse teha, saab, teha tahad, seal tuleb ära teha selle suhteliselt lühikese eluea jooksul. Sest nagu ütleb prints Hamlet, lõpp on vaikus, tähendab lõpus enam ei ole mitte midagi muud. Sedasama ütles ka 12. mail 1971. aastal ja sellepärast muudeti eilne saade tänaseks pärast toimunut nii hilja, et mul õnnestus käia rahva Poolas. Ja ei olnud teada, kas ma täpselt tagasi jõuan, et võiks selle saate lõpuni viia. Aga Varssavi Hamlet oli noor, 26 aastane Hamlet Daniel Polbrüski keda me hästi tunneme mitmete filmide kaudu ja kellega Mul nagu televisioonis kombeks öelda, on. Täiesti juhuslikult õnnestus tuttavaks saada esimene kord ja üks poolteist tundi kevadise Varssavi öös pärast etendustega ringi kõndida, sest ta tõttas koju kolme aasta või kolmekuusel, tütrel oli palavik ja selle tõttu ei saanud kuskil pikemalt nagu maha istuda. Ja kusjuures me kohtusime veel veel kord hiljem temaga. Daniel Olbriovski osutus väga sümpaatseks. Nooreks. Rääkis vändast, sest mina ei erinenud mitte väga intervjueerija osas. Saime tuttavaks, selgus, et et ma olen näitleja, Eesti maalse, ta ütles Eestimaad väga hästi teab. Eestimaalt on talle palju kirjutatud ja ta palus enda austajatele Eestimaal üle anda tervituse. Ma küsisin, mida talle kirjutatakse Eestimaalt. Võiksid umbes aimata, mida tütarlapsed ikka kirjutavad. Seda kõike kõike rääkis ta väga sümpaatselt. Nii nagu rääkisite väga sümpaatselt oma tööst teatrisse kahest inimesest, kes temaga töötanud Andrei vaenlast ja nüüd siis teatris, kus ta töötab üldse teist hooaega. Anuskeevitšist armanoskeevitšist, keda ta nimetas oma teatri Vaidaks. Head uut päeva kell on vahepeal 12 saanud. Varssavi rahvusteatri Hamlet oli ja on kõige tänapäevasem noor kangelane, keda mina aval näinud olen. Kaasaegsete tükkide kangelased tema kõrvale ritta seades tõuseb eredalt esile noormõtleja. Hämmastav, kuivõrd tänapäevaselt hakkavad kõlama kõlama kõik Hamleti küsimused, mida ta esitab endale küsimuse, mida ta esitab teistele. Tema arutlused inimesest, inimese keerukusest, inimese rikkusest, inimese olemusest. Rahvusteatris õnnestus mul vennakest etendust saali Bertult Bresti kolmekrossiooper mis ei olnud mitte väga õnnestunud lavastus. Ilmselt lavastaja seetõttu, sest et näitlejakoosseis on selles teates küllalt tugev. Ma nägin üldiselt kaheksa etendust, kaheksa päris huvitavalt, et on sõja üks, tuleks maha arvata, see oli etendus Krakowis. Mis oli kaasaegse autori kirjutatud, kuid ajaloolisel teemal, kusjuures muidugi sellesse olid programmeeritud kaasaegsed probleemid, see oli ebaõnnestunud etendus, mitte ka väga õnnestunud näitemäng, vaid siiski rohkem ebaõnnestunud etendus. Ülejäänud olid küllalt heal tasemel etendused, kaasa arvatud ka poosnani teatris nähtud Edward Dolby. Mille juures nii nagu terve Poola teatri juures üldse eelkõige torkab silma suur lavaline kultuur vast ehk kõige suurema Võib vist vist on ta natukene teistmoodi, siin on üks tark raamat. Vik seal Varssovski informaator turalli, kus on kirjas kõik, mis nädala aja jooksul selles linnas kultuuri alal toimub filmid, teatrit, kontserdil kaasa arvatud. No see on teater, mida juhib Ervin Axer. Seal õnnestus mul näha ärmine Akseri enda lavastust. Sellel nende poola klassiku Vitkeevitši ema suurepärase peaosatäitmisega pani Mikolskam poolt. Selles etenduses mängis kaasa noor näitleja, 28 aastane Jan engert, kes sel aastal suveräänsust võitis Kuldse maski kõigi Poola meesnäitlejate hulgas. Mitte noorte hulgas, vaid kõigi nende tervisele kuulsuste rivi hulgas. Ma pean ütlema, et võib-olla tuleb see minul vähesest kriitikameelest või millestki muust, ma peaksin selle etenduse tunnistama, veatuks etenduseks. Ma ei oska seal selles etenduses leida ühtegi viga selles, nii nagu veetilgast väljast peegeldub terve Poola teatri kultuure tervelt teatri olemas. Ja selles samas teatris oli õnnelik juhus näha viimasel õhtul niisugust natuke erakordset sündmust Poola teatri alusson Andrei Vaida filmi režissööri teatri eks kurssi. Ta on lavastanud külalisena selles teatris tõrrelmati play strinbergi, mis on nagu teada Strandbergi surmatantsu. Tõrremmatlik vaimukas variant. Kuulsuste rivi? Jah, juhib siis ise Anzeri vaeva, kes on. Kujundaja kostüümide ja lavakujunduse autor ja lavastaja. Aga muidugi, nii nagu poolakat on daamide suhtes väga delikaatsed andmed, seda väga väärivad. Siis seda koosluste rivi, alustaksin bar paragrahv, tuuna jätkab Taadeuzlomnetski, Andrei lapitski on, see oli väga huvitav, väga huvitav etendus mille üle tuleb endale ilmselt ilmselt palju mõtteid mõlgutada. Selles oli palju niisugust, mis andis ulgus nagu enda mõtetele, aga oli ka palju niisugust, mis pani mõtlema selle peale kui vaeselt ja kui kitsalt naise. Kuivõrd-kuivõrd halvasti siiski saab realiseeritud seda mida, mida mõttes, nagu oled paremini paigale pannud ja ja praktikas tihti siiski väsid ära, enne, kui sa oma maksimumi nõude oled täita jõudnud, voola, teatrist, rääkida arvatavasti kõigist teistest etendustest ja muust oleks terve. Terve omaette teema on väga, ei tahagi sellest väga rääkida, sest see on nagu lahjendaks oma muljeid, mis on veel kõige tegija muljed ja millest küllap saab palju, palju väärtuslikku enda jaoks välja arvutada oma praktilise tegevuse jaoks. Kui võrrelda nüüd neid võrdlusi hoone meie poola teatri vahel või Poola ja meie teatri vahel siis torkab silma muidugi, nagu ma juba mainisin mööda minnes poola teatri suurkultuur ja sellele mitte vastukaaluks mitte meie kultuuritus vaid seesama kultuuri mittetundmine, selle olemasoleva mittehindamine ja teadmatus sellest, mis meil on. Siit juhtu siis tihti eklektika ja maitsetus mis seal on välistatud, pea. Teiseks näitlejate tehnilised vahendid on muidugi seal laitmatult korras, paistab, et see on see elementaarne, niisugune tööoskuse küsimus, neile ei pea enam hiljem mingisugust tähelepanu pöörama eiravima. Vigaseid häälikuid ei, väikseid hääli ei esine, seal ei ole niisuguseid asju, et inimene oma keha ei valitse, kus meil vastukaaluks on, on ta ainult ust, nii parajasti kui me suudame teha, kui me homsest päevast peale suurendaksime järsult nõudmist näitleja vastu siis ka ühtlasi tema tehniliste oskuste vastu kasvaksid nõudmised siis arvatavasti väga palju, 50-l protsendil katkeksid need need võimed, mis neil praegu on, hääled vast eelkõige. Ja kolmandaks kui mitte nii, Liimsena viimasel ajal dramaturgi ja mulle tundub, et Poola teatrijõud seisneb selles, et ta seisab sügavalt rahvusliku dramaturgia niisugusel kompaktsel pinnal ja kulliga tundub, et ta niuksed, säravad väljaastumised, kõige säravamad väljaastumised sünnivad kas tänapäeva lääne autorite teoste najal või siis klassika najal maailma klassika najal. Aga ilmne on see, et poola teatri seisab niisuguse vundamendi pääl, mille moodustab tema enda klassika kui ka kaasaegne repertuaar ja mis annab nende dramaturjale. Niisuguse elujõu on ilmselt tõeline konflikt, mida meil asendab pseudokonflikt, tihti dramaturgi meisterlikkus, on inimpsüühika tundmine, millele Meie saame vastu panna tihti ainult suguseid, veretu skeemi. Ja siit muidugi vormide rikkus nii-öelda dramaturgia liigisisene mitmekesisus žanrite mõttes, sest on üpris ükskõik, arvatavasti läbi millise maskiga läbi naeratava või läbi traagilise maski, ütled sa, kui sul midagi öelda on, see on nagu peamine ja siis on näitlejal, mille nimel pingutada, siis on tal mõtet püüda ja siis on meil mõtet talt nõuda seda sama maksimumi, kui tõstaksime tunduvalt nõudlikkust iseenda vastu. Tõstame nõudlikkust dramaturgia vastu, samal ajal mitte ainult sellega, et me lükkame kõik tagasi, mis tundub meile halb. Vaidetmega riskime eaga nõudlikult, riskimeetme autoritega, töötaksime. Et siiski meie kaasaegsed teosed meie oma eesti algupärandit pääseks rohkem lavale siis arvatavasti sellises ühistöös me saaksime ka omale ära ajada ühe sellise ette valmistama pinna, millest võiks siis johtuda. Meie terve teatri kunstiline kvalitatiivne teos tõus. Sest pange tähele, et sedasama Varssavi Hamlet, tema pühendab tihti, see kärbitakse väljaannetes, aga pühendab oma riigi Fortlinbrasele, ühesõnaga ütlen ma annan oma hääle Fortin brase poolt ja arvatavasti mitte sellepärast, et Fortimbras sõjamehe sõnasõjaretkelt tagasi tuleb, vaid selle poolt, et ta on kunagi varem juba Forton pärast teotsejat imetlenud. Ja annab ta oma hääle. Forte on praegu puhtalt selle tõttu, et Fortran presson teotseja riski ja sest elu on üldse risk. Nagu me teame, midagi ei ole selles ettemääratud. Ja veel kord tulles selle juurde tagasi, millest kogu saatesarja sai alustatud ikkagi. Elu inimelu eesmärk ja õnne mõte anda on anda endast maksimum sest lõpp on vaikus, ütleb Hamlet pärast seda ei juhtu enam midagi, ainult siinpool vaikust on võimalik ära teha. Ja ärgem hoidkem siis ennast tagasi. Ärgem olgem kitsid. Head ööd.