T25 peaaegu tagasi. Öelge, kas teil on endal väga kummaline? Ei, ma vaatasin, mul hakkas kole lõbus. Sest kui ma 20 aastane olin, siis ma mängisin valehammastega. 45 aastane ja mängin omamas. Tekkis niisugune tunne, vaata et nagu oma last, kes on veidi üle kätele, miks, et noh, kaua siis oli sellest ajast möödas, kui see filmi filmi vändati? No ma ise alles läksin teatrikooli eksamitele. Enne seda olin koolitüdruk, keskkooli õpilane ja mul ei olnud kunagi, mõtlesin ma tahaksin näitlejaks hakata, mitte kunagi. Aga sel ajal õppisin maga veidikene laulu muusikakoolis ja minu pedagi koogiks oli kadunud Made Päts ja tema leidis, et just on kõige õigem mull minna teatrisse. Ei pidanud muidugi seda millekski ja siis kuulutati välja stuudiosse. Eksamite võim peab kindlasti katutele minema, nii nagu noore tütar sõdica uljust täismudija külmale vaatan, mis seal on. Tore seiklus. Ja nii ma siis läksingi, väsi sinna must kooli põllees, koolivormi kleit seljas, sukad põlvedest veidi lundki. Sirged juulil asi siis sinna ja ja lugesin siis seal vabal valikul oli üks palaval tarvis ettekande, valisin siis Miku märgist sulase monoloogi, tahab linnavõime. Üllad ma seal siis veidravõitu välja nägin, žüriis istus Suurorg ja küsisin siis üldse tulite katseks, mõtlesin, ma vaatasin peeglist teatrisse. No ja siis tuli välja, et mind oli vastu võetud. Ja siis mul imas lisa suur pettumus, sellepärast et ma mõtlesin, et see näitemäng on üldse üks suur lihtimeng. Oma isetööga kokku puutusin siis tuligi see pettumus kui väljas ja tuleb ka tööd teha. Meil siin kõneldakse niimoodi või kõik näitlejad kurdavad oma raskeametile ja raske elusana selle selle tõttu, et nad on näitlejad samal ajal mitte keegi ei taha teatrist ära tulla, oma elukutset vahetada, mis sind kinni hoiab, mis siis on, see on võlujõud, mis sõnul nähtamatu nähtavasti siiani nagu mürgilisse võtmiselgusudega sisse võtnud kergesti välja ei saa. Teisel juhul ta surnud suitsupära. Kuid mis on need suuremad rõõmud, mis teid nagu teatris hoiavad, peale selle mürgi esietendus näiteks esietendus ei ole suur rõõm. Ma mõtlen enne esietendust, siis on niisugune tunne, et siis mina olen mitu korda mõelnud, et no milleks oli vaja hakata näitlejaks. Kui oleks istuda kusagil kontoris hommikul tulevate sahtlis paberid välja, lõpetada töö, pane paberitega. Ja mul ei ole helikopter, siis roniks sinna peale läks minema. Ei ole või peaaegu polegi mitte hoolimata kõigest sellest olete te üle 20 25 aastat pidanud sellest 10 aastat estraadinäitlejatööd teinud, kas teil ümberorienteerumine oli? Väga raske. Oli. Enne kui ma Vanemuise teatrisse läksin üsna paar aastat Kaarel ürgnägi mind ja tegi sellest juttu, et kas ma ei tahaks, kes see mind Vanemuisesse siis konkreetselt mul siis ei olnud niisugust tahtmist tõstikkis muidugi, et kuidas ma siis teatrilaval toime tuleks? Ma teadsin, et seal kindlasti on raske see ümberorienteerumine kate nii raskes, kuid mida ma ei osanud ette näha? Sihukese täiesti aadil saa. Sa oled üksi, kui sul on monoloog või dialoog, sa oled otseses kontaktis publikuga, tead, töö on kollektiivne töö. Siis lavastaja Epp Kaidu hakkas mind siis lavale ümber kohendama ja teeb seda tänapäevani ja ma pean ütlema, et on väga visa. Aitäh teile praegu lubamine klielatsel rahumeeles Krimmi meie järgmise katkendi jaoks edasi teha. Seni aga tuletame koos meelde neid olulisemaid osi ja teid, mida ta Vanemuises teinud. Üks esimesi oli Jokaste kuningas hoidipuses kuningas hoidipusest. Liia Laats ise kõneleb sellest kujulist huvitavamast tööst. Peale selle oli see esimene klassikaline osadele see ka mäletab ta tänuga oma partnerit. Jaan Sauli. Eelda veel sulle võim. Ja rohkem mitte iialgi. Eks vaata liikme kohta öelda jalgadel. Need olid ka teised osad Vanemuises Roosega lavastusest olen kolmekümneaastane, ei olnud näitleja ise väga rahul. Ta ütles, et ta on mänginud selle liiga sentimentaalseks ja kuidagi mitte päris selleks, mis ta võinuks olla. Kriitikud päris nii ei kirjutanud ja nad nimetasid Liia Laatsi tööd selles rollis. Meeldivaks üllatuseks. Reet lapet tõust ei tööd reed kapetamise kallal Liia Laats erilise innuga ei meenuta. Ta ei pidanud seda osa just väga huvitavaks ja eriti õnnestunuks. Kaja kohta minu silmades ja sinu silmades kõneleb Liia Laats, et see on olnud üks väga omapärane nähtus. Kirjanik Ain Kaalep pidas silmas konkreetseid näitlejaid. Liia Laats, Einari Koppeli, kui ta seda tükki kirjutas, kuidas käis, kõneles mõlema artistiga teada saada, kuivõrd üks või teine repliik kõlab. Ja kuna niisuguseid tükke just väga tihti ette ei tule, kirutab mängida osa, mis on kirjutatud just sulle kõneleb, nii, elad siis olnud see töö üsnagi huvitav. Salemi nõiad on üks tõsisemaid asju, millest liialas kõnelda armastab. Ta ütleb, et see oli väga raske, samal ajal ka huvitav töö. Eriti võlunud teda kaasaegne probleemistik selles tükis. Helen meem, haigus aga võlunud Liia Laatsi just oma väga kange, 200 trootsliku olemusega neelad kõneleb, et neid seda Heleni tüüpi naisi ühiskond tavaliselt taunivad mõtlemata sellele, miks üks või teine naine niimoodi käitub ja elust läbi läheb. Ja et neid asju sirgeks endale mõelda olnud üsnagi keeruline, samal ajal ka väga kütkestav. Need on nüüd juba pildid estraadikavadest, naised, meie estraadikavast, naised meie elus. Ta on liialatsi naised vägagi erineva näo ja moega. Paljud mäletavad seda ka veel ja tuletavad mõnusa soojusega meelde. Nii et estraadinäitlejaametit ei ole Liia Laats ka Vanemuise töö kõrval paljuks pidanud. Eesti Televisioon ja kõik meie kolleegid tuletavad hea hea sõnaga meelde, kuivõrd kenasti Liia Laats alati soostub meie meelelahutuskavandis kaasa tegema. Ja tema heasoovlikult suhtumisest televisiooni, rahvasse ja meie töösse annab tunnistust ka katkend filmist. Mehed ei nuta, mis võeti mõned aastad tagasi. Mind võidakse edutada ja. See tähendab uut närvipinget suurt koormust, unetuid ei. Aga millest te siis elate? Mina olen vabakutseline koondise hukku liige. Mul on loba kodus töötada. Minu spetsialiteediga son, puulusikat valmistamine. Vahema Koonga kampsunid, Bladakuid, aga viimasel ajal ma valmistan ainult kunstnikerdustega esmaabikappe. Nii see elu veereb päev-päevalt. Üksinduses. Kampsunid, Ladakut ja esmaabikappide keskel. Ma hakkan kaks korda päevas teie juures käima. Nasseerimas? Tasuta mitte tasuta. Liia Laats kõneleb ise tihti, et eriti alguses ja praegu ka suhtuvad nii mõnedki kriitikud kui vaatajad tema tõsistesse rollidesse teatud eelarvamusega ja ütleb, et see eelarvamus olevat kaunis põhjendatud ei nähta ja iga päev estraadinäitlejat, kes klassikat mängib seda enam suhtub aga näitleja ise nendesse töödesse. Väga sügavalt ja tõsiselt. Kolleegid kirjeldavad seda suurt töövõimet ja jäägitust, millega ta neid osi teeb. Ütlesite mulle enne, et Epp Kaidu murrab teid siiamaale, mida ta mulle ateist. Mulle paistab, et ta midagi loodab ja ta ei ole oma lootust kaotanud. Kas murdmine tähendas seda, et ja teie tegu või töö eest laadil teid seni siiski veel segab või on seganud kogu aeg? Viimasel ajal võib-olla mitte, aga väga kaua ja just nimelt seepärast estraad kujutab endast niisugust tööd, et näitleja läheb väljast sisse. Kiire transformeerumine nõuab seda. Aga teatris vastupidi, siis trall. Samal ajal ütleb osa asjatundjaid, et estraadi ei saa sugugi pidada väiksemaks kunstiks kui tegelikult raamat. Et mitte sugugi teda tuleks sama tõsiselt teha kui tegelikult raamat. Jällegi öeldakse ka nii, et kõike siin maailmas ei tohi tõsiselt võtta, et siis võib tõde ära kuluda. Kuid mis on teile teile endale, see, mida te tõesti tõsiselt võtate? Lapse sündi. Kas iseennast tohib tõsiselt ette? Ei. Miks? Ei ole, sellepärast et selle tõsiselt võtmisega niisugune lugu, et kui sa ennast tõsiselt võtad, siis tuleb see hoopis veider ja naljakas välja. Ja ja kui sa tõsiselt ei võta, siis on hoopis tõsi taga. Aga kas teistele oma kaasinimestele vähemasti peab jätma niiskust, muljet? Muljet jätta, bittei aga neilt nõudma, et nad tõsiselt võtaksid? Vähemalt tahta, et nad võtaksid tõsiselt. Kuid asjatundlikud inimesed ütlevad ka, et igal endast lugu pidaval kodanikul peab olema mingi juhtlause tõde, mille najal tasin, elus ringi, käib. Kas teil on. Juhtlause põhitõde. Ma mõtlen, et nende juht lausetega elus on täpselt sama lugu. Vana sõnadegagi. Ma lugesin kusagilt, et üks mees uskus vanasõna. Haukuja koer ei hammusta tauskusseni, kui ta viimane paar pükse oli puruks kistud, sest kõik koerad haukusid ja hammustasid.