Mul on väga hea meel tervitada klassikaraadio stuudios, tere Olav Ehala. No täna on veel natukene vara õnne soovida, see aga teeks ikkagi väikese rännaku, sest teie tähtpäeva silmas pidades on juba toimunud rida erinevaid muusikasündmusi. Aga räägiks veel sellest, mis on tulemas, mis on teil mõttes ja kuidas sai ikkagi Olavist Olku. Nii nagu teie sõbrad teid ikka väga kenasti kutsuvad. No selle hüüdnime pani mulle hea sõber Lauri Nebel, kellega me tutvusime siis kui me mõlemad õppisime Nõmme laste muusikakoolis ja siis praegu otsa nime kandvas koolis, me olime ju kursusekaaslased seal neli aastati. Istusime ühes pingis, kui üldainete tundides. No aga vaatame natukene nüüd tagasi, et see paus või seisak, milles me järsku kõik olime, et kuidas teie elu mõjutas. Et muusikaakadeemias ja õppetöö katkes, hetkel tunde ei saanud teha. Osaõpe jõudis, tegid siiski veebi teel, aga, aga no mulle niisugune praktiline aine, vaba klaverisaade, seda, seda nagu jäätis, klaver on seda nagu ei saa Eesti teel teha, et siis jäi üle iseendaga tegelemine. Ja kuna ma elan oma majas, siis seal on kena aed. Siis sai seal toimetatud ja. Sahtleid, kui kui siis plaadikogu plaadid olid mööda maja laiali, siis sorteerisin nad ära, korralikud ja, ja siis natukene nokitsesin mõne seade kallal ka. Kuidas teie meelest praegu Eesti heliloojate läheb? No see on nii ja naa, et kui me mõtleme nüüd lillete liidu liikmete peale On ju osad, kes on lausa vabakutselised, noh, neid on vähemus, nendel tundub, läheb vägagi kenasti aga noorematel on loomulikult keerulisem ja et ikka peavad mingeid ameteid ka, sest eks see üks väljund, mis nende jaoks on, ütleme nüüdismuusika heliloojatele, on see Eesti muusika päevade festival mis kord aastas toimub ja nüüd ju pidi kevadel toimuma ja lükkus, lükkus nüüd sügise peale ta õnneks siiski on planeeritud toimuma näitad väljundeid väga palju ei ole noortele heliloojatele need siis vastu ka jällegi mingite festivalide vahetuste kaudu on võimalik saavutada sidemeid ja, ja noh, eks see ole loomulik protsess, et siis aja jooksul suhted mingitele välismaal toimuvate festivalidega nüüdismuusikaansamblite vahetused, näiteks see, see aitab siis seda loomingut ka levitada. Aga ikka päris niimoodi sellest loomingust ära elada ei ole nagu eriti võimalik. Ja nagu te ütlesite, et paljud noored siis oma muusikutöö kõrvalt kas peavad mõnda muud ametit või teevad midagi muud, teil seda vist ei ole kunagi olnud või olete proovinud ka kätt mõne muu ala peal? No ma õpetan välja, aga ütleme muusikast eraldi Ka põhimõtteliselt mitte jahest, ma olin ju paarkümmend aastat noorsooteatri muusikaala juhataja ja ja siis siis kutsuti mind tolleaegse nimega veel konservatooriumisse. Kohe isegi nutnud tuld, mõtlesin aastakese. Sest arvasin, et, et ma ei oska ju. Ma ei oska õpetada. Ja eks esimesed aastad oligi enda jaoks ka õpetamise õppimine. Vaesed esimesed üliõpilased said, said selle kõik endale ka. Te olete ise õppinud Eugen Kapi juures kompositsiooni ja nagu juba sai mainitud ka talle, et Eesti muusika ja teatriakadeemias professor kui suur on teie meelest õpetaja roll muusiku elus ja, ja selle kujunemise ja küpsemise teel. Ja kui palju te tajute ise praegu veel ütleme, oma loomingus oma õpetaja mõjutusi? Kõigepealt muusikakoolis õppisin muusikateooriat ja seal sõbranesin Uno Naissooga, kes oli seal üks õppejõud. Ja siis oli üks sündmus, kus panin kirja oma esimesed mingid laulud telesaate jaoks ja Uno kuulis neid ja võis heliloojate liidu noortesektsiooni temast traditsiooniks. Ja tema mulle sisendas ka, et mine ikkagi konservatooriumisse kompositsiooni õppima, sest ma ise mõtlesin, et ma jätkan siis muusikateooriaajale. Ja sattusime siis Eugen Kapi juurde. Meil muidugi oli väga suur vanusevahe ja, ja ütleme niimoodi teha. Maitse ei olnud päris minu maitse. Siis ma kujutan ette, et see ei ole hea, kui õpetaja hakkab nagu peale surumas õpilasele seda täpselt oma oma stiili peaks toimuma kuidagi teistmoodi. Meil olid väga head suhted, Eugen Kapp oli väga südamlik ja väga hea inimene. Ja, ja noh, ta teadis, et ma tegelen väljaspool konservatooriumi hoopis teistsuguse muusikaga. Ja, ja siis, kui oli mingi võistluskontserdi seal kahepäevane esimesel päeval oli žürii, teisel päeval oli publikuhääletus. Siis ta küsis ka ikka, kuidas läks. Esimesel päeval läks hästi, et žürii valis esimeseks. Siis ta lausa väga elavnes ja, ja edaspidi isegi tundis rohkem huvi selle vastu, mis ma väljaspool kooli tegin. Aga kui ma nüüd järele mõtlen, et kas ma midagi väga olulist, et tema juures oleks omandanud siis, siis ma jään natukene kahtlema. Et tegelikult oli see aeg, kus ma õppisin, võib olla palju juurde väljaspool kooli, hoopiski. Aga mis oleks siis teie meelest või teie arust kõige olulisem nõuanne ja see, mida teie oma õpilastele kaasa annate eluks? Praktiline naine nagu raba klaverisaade, siis näitan midagi ette ja seletan mõned põhimõtted, kuidas klaveril üldse mingi akord normaalselt kõlama panna, aga Ma ei nõua, et keegi täpselt niimoodi mängiks. Ja on mingid näidis näidislood, näiteks mul on välja kujunenud, näitan võimalused ära. Ja ka siis siis on võimalik tudengil võtta mingi hoopis teine lugu, mis on umbes samas stiilis ja siis seda ise ise proovida. Nende nõuannete põhjal. Kõige rohkem ju kisuks klaveri poole, aga äkki oskate Velmendad? Pilli mängida, mitte mina, ma olen ikkagi klaverimängija ja seda ma ka alustasin Nõmme laste muusikakoolis ja jäin ka edasi ju üldklaverinaga muusikakoolis, kus tegelikult üks klaveriõpetaja, kui ta kuulis mind suusalaagris oli tantsupidu, klaverit mängisin, tuli küsis ka, et miks, miks sa ei sult klaverit õpime, mõtlesin kuidagi Läks, nii et olin muusikateooria peale. Temasse ei jäta see teooria tule vahe klaviasse üle. Aga ma õnneks seda seda muutust ei teinud ja, ja ma sain muusikakoolis Leosemlekki juures väga-väga hea harmoonia õpetuse konservatooriumis pärast sellega üldse vaja õieti tegeleda. Muidugi teie puhul on koos kõik, no muusika, teater, kino, teie looming on Eesti kullafond ja jõudnud igale poole küll teatrilavadele, küll küll filmidesse ja olgu see siis päikeseratas või ma tahan olla öö, vaid see on armastus. Ja see teie panus ikkagi meie kultuuriellu on olnud nii tohutu. Aga kas mõnikord tuleb ka ahastus peale, kui te näiteks loete meediakajastusi või, või näiteks poleemikat, kas olgu siis rahastuse või mõne muu asja teemal? Kunstnikuhing on ju selline haavatav haiget teha, tänapäeval on Kaina kergem, jääks kultuurielu on ka meedias mitte alati kõige positiivsemalt kajastatud. Nojah, seal oli ainult, mis, mis väljaandega tegu. Aga no ma olen nende rahastust küsimustega päris hästi kursis, ma olin nelitähtaega Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali esimees olen hetkel praegu Rahvuskultuuri Fondi nõukogu esimees ja need on olnud ka kultuuriministeeriumi erinevates komisjonides ka heliloomingu nii-öelda tellimise ja muusikaalaste trükiste rahastamise komisjonis. Ja eks igal pool on konkreetne asi, ega raha ei ole kuskil ega kunagi piisavalt. Et sellest on muidugi kahju, kasvõi nendest loomingu omandamise komisjonis, pead südame kõvaks tegema. Jaa, jaa. Ja siis on õnneks vehitud ka selline praktika nende teoste rahastamisel. Kultuuriministeeriumi komisjonis tuleks näiteks mingi osa ja Kultuurkapitalist mingi teine osa lisaks et kahe institutsiooni peale kokku saaks selle vajaliku suma kokku. Kultuurist väga palju need päevalehed selles mõttes ei kirjuta. Sirp ja ajakiri muusika, need kust ma nagu leian lugemise äärsed rohkem. Aga nii on ja et ka inimesed, kellega mina olen suhelnud ja kes on teiega koostööd teinud ja ka erinevates juhatustes koos istunud, on nimetanud teid väga objeks stiilseks ja õiglaseks arutlevaks siiraks. Et sellepärast ka nagu praegu olete Eri Klasi fondi esimees, et sellisele kohale ikkagi valitakse inimene, kes on nii-öelda puhta südametunnistusega. No ma olen päris kindel, et kogu see Rahvuskultuuri Fondi nõukogu koosseis on puhta südametunnistusega inimesed. Aga Eri Klas ma sinna kunagi kutsus nõukogu liikmeks. Ja pärast tema siit ilmast lahkumist läksin meie nõukogu koosolekule kindlas veendumuses. Mul oli endal kindel kandidaat olemas, kes peaks, või võiks uus esimees olema. Ja siis äkki parkas nõukogu mulle sisendama isegi üritasin natukene vaielda, aga kuidagi niimoodi see läks, aga väga ma arvan, et kõik selle nõukogu liikmed oleksid väärilised olema ka selle nõukogu esimehena. Võib-olla mis. Esimees kuigi pärast Raimo Kangro surma ma nõustusin olema aasta nii-öelda kohusetäitja, aga, aga läks nii, et olin valitud 13-ks aastaks. Noh, eks ma olen üritanud jah olla nii palju objektiivne, kui, kui on võimalik, aga selleks, et seda saaks olla, peab olema ka nagu kursis nagu üldpildiga ka. Et mis, mis muusikamaastikul toimub ja millised võimalused, rahalised võimalused, millised on olemas, et et ka jällegi üle jõu käivaid asju ei võetakse. Aga kui nüüd rääkida teie loomingust ja see, mis teid inspireerib ja, ja kes on võib-olla need inimesed, kes on need iidolid, kes neid läbi aastate kõige enam ehk mõjutanud või kelle poole vaatate imetlusega ise? No ei ole ühte konkreetset iidolit, aga mul on palju selliseid loojaid ja sellist muusikat, mis mulle korda läheb. Jaa, jaa, see muusika on väga erinevatest žanritest barokist, rokini, võib öelda, et ma ei teagi, kas mind mõjutanud näiteks noores põlves kindlasti. Kätte saada siin. Teie ju pidi see hankima, kui, kui oli võimalus näiteks kuskile välismaale sõita või või keegi tõi näiteks siis võeti neid ju ümberkassetid ei peale ja see plaat müüdi ja nii edasi. Niimoodi olen minagi mõne. Nii-öelda rütmimuusikat, džässi ja Simsonit, mis mind hakkas huvitama siis noores eas seal 20 aastasena. Ja eks ma sealt, kuna mul oli endal, sel ajal, kui ma õppisin konservatooriumis, oli mul tolleaegse riikliku filharmoonia juures oma selline bänd saateansambel, millega saatsime tolleaegseid noori soliste seal Jaak Joala, Ivo Linna, ansambel Merli, ja nõnda edasi. Ja mul oli, nagu öeldi, jutumärkides tarudega bänd kolm puhkpilli ja ühel aastal isegi viis, et ma sain kätt proovida selliste seadete tegemiseks. Selge see, et ma selleks mõjutusi sain. Sellistelt. Mu enda loomingus on natukene sellist vanema muusika jälgi ka natukene määran mulle öeldud seda ja siis, kui ma olen järele mõelnud, et tõepoolest on aga otsast mõjuda, et ma, ma ei julge öelda, aga aga neid autoreid, keda me hea meelega kuulan, on tõesti palju. Juba juba Eestis on ja erinevates žanrites Kidaluulest siis kindlasti teie pikk ja viljakas koostöö poetess leelo tungla, aga kuidas see koostöö alguse sai? Esialgne põgus tutvus edasi arenes enam ei mäletagi, kuidas see niimoodi läks. No ma tean, et ma juba konservatooriumi ajal oma Tunnis kasutasin mingite ma tema teksti käest, tema luuletused mulle alati on korda läinud. Aga siis kursuse eespool oli veel Raimo Kangro. Sõbrunesime väga ja, ja siis, kui ma abiellunud perekondlikult hakkasime suhtlema ja kuidagi iseenesest läks. Keegi keegi midagi näiteks tellis midagi konkreetset, aga ei olnud anda mingit teksti või, või olnud otsustatud, keda võetakse näiteks mingi muusikali Librätistiks või tekstide autoriks, siis siis oli mul juba ise sest teada, et eks ikka leelo peaks olema ja Nonii see on tänaseni olnud, meil on neli neli ühist sellist suuremat muusikalist tööd ja leelo tekste ma olen veel eraldi kasvatanud. Ja näiteks, kui oli muusikanõukogu poolt tellimus kirjutada spetsiaalne laul muusikapäevale, siis loomulikult palusin leelol teha selle teksti, mis laul veel mitmes variandis tahan. Orkestri poolt oli palve ka teha üks üks nii-öelda isamaaline laul. Loomulikult jälle pöördusin leelo poole, sain väga ilusa teksti ja, ja see laul sündis. Aga kuidas esimene ja milline see neist esimene oli, seda ma isegi ei mäleta, sest me oleme nii ammused sõbrad jale teatud tahad. Aga need, kas siis komponeerida oma soovil, initsiatiivil või, või ikkagi on nii, et ju tellimustöö kuulub heliloojaks olemise juurde ja no teil on ilmselgelt olnud neid tellimustöid elu jooksul ikka väga-väga palju. No enamus ongi ikkagi tellimustööd ja kui mõelda laululoomingu peale, mis on ilmselt tum osa minu tehtust, siis enamus laule on sündinud tegelikult kas filmidele või, või teatrilavastustele need väljaspoolt eraldi laule isegi vähemus või niimoodi öelda, aga muidugi on olnud päris palju teatris sõnateatris nii-öelda siis sellist kujundus, muusikat, instrumentaalmuusikat, mida keegi ju tänapäeval ei tea ja. Ju palju Eestis ka lavastanud ja esimehe, tema ka ühistöö oligi ju Eestisse siin noorsooteatris Tšehhovi kirsiaed siis Draamateatris Tšehhovi kolm õde. Ja siis veel mitmed lavastus, nii et need on selline osa muusikast, mis oli selle lavastusega ka kadus kui seda näidendit enam ei mängitud. Animafilmides näiteks on ka vahel, kui ma käin mingitel Ja, ja siis tõesti inimesed, kes teavad mind, ütleme, nukitsamehe laulude põhjal panevad imeks, et seesama inimese tehtud, et see on hoopis midagi muud mitte laul, vaid, vaid vaid vaid instrumentaalmuusika ja hoopis natukene teist teistmoodi, nii et jah, eks, eks need laulud on ikka kõige levinumad ja ja siin ma olen alati rõhutanud, et Ma lähtun ikka tekstist, jah, vahel küsitakse, et miks, miks see murednikasin nii keeruline on, mõtlesin, et see ei ole keeruline, mis on eesti keel? Kui sa oskad sealt leida need rütmis eesti keeles, võib-olla väga-väga igava Rednikega ka toimida, aga, aga seal on peidus võimalusi. On teil oma loomingust ka vaieldamatu lemmik või on ta sama raske valida, kui, kui, kui öelda, et kes on kõige kallim. No see on hea võrdlus, ma olen ise seda kasutanud. Samasuguse küsimusele vastamisel. Et ikka ei ole Ühte konkreetset kindlasti. Aga mis on? No loomulikult see nukitsamehe seitsme, aga, aga suur üllatus oli ju, kui me 20 aastaselt sain tellimuse sellele Don Juan Tallinnas filmile siis seal on nii üht kui mõni asi on õnnestunum, mõni mõni, mõni võib-olla vähem ja see silmimise sai ta jube kõva kriitikat, kui ta välja tuli, aga siis ma olen alati tõdenud, et Ta läheb aastatega paremaks ja naljakaks. Et mõni koht on nii tobe, et see on juba huvitav. Aga noh, mis, mis on, eks need suuremad teatritööd on endale olnud kõige huvipakkuvamad ja ja, ja noh laulud, mis on laulupeole jõudnud, siin on ka huvitav asi, et nii mõnestki originaalis soololauluna loodud loost on saanud hiljem koorilaul, mis on läinud laulupeole ja nende hulgas paar ikka päris päris keerulist mida ma ei oleks ise oma algatusel mingil juhul üritanudki teha, aga leidsin optimistlikud ja entusiastlikud koorijuhid kadrile, poja Tartus, sest kes ütles, et ära muretse, see tuleb välja, ma teen ära. Ja tuligi. Nii et eks, eks kõik need asjad, mis Mul on rohkem rohkem kõlavad, aga, aga mine tea, võib ju leida midagi niisuguste asjade hulgast ka, mida ei olegi võib-olla eriti kuuldud. Mul on hea meel, et interpreetide liidu kaudu praegu just minu sünnipäevast reedest alates tuleb üks kontserdisari, kus Kädi plaas, Mati Turi ja Hain hõlbus klaveril esitavad minu loomingut ja ma kuulsin üllatusega, et seal on, nad on leidnud ilmselt hainan tuulanud, minu looming leidnud mõningaid selliseid laule ka, mida, mida eriti kuuldud ei ole, et ma kavatsen ise minna ka kindlasti kuulama, vähemalt ühte neljandast kontserdist tõsta, et, et meelde tuletada, et mis ma siis teinud oled. Aga mis teil siis praegu käsil on? Hetkel ei ole käsil, aga on, on tulemas üks, üks suurem teatri mille käsikirja praegu kirjutatakse. Ei, see on plaanitud. Nii et mina peaksin asuma tööle uuel aastal. Ja et see kevadeks summes oleks muusika valmis ja siis asi tuleks välja järgmise aasta sügisel. Aga ma praegu ei ütle, mis asi see on ja kelle jaoks on vaja teha. Teeme nii. Aitäh ja Olav Ehala selle kohtumise eest ja kaunist ja ikka muusikarohket juubelinädalat.