Klassikaraadio stuudios on täna külas akordionimängija Henri siba, tere tulemast tere. Selle ilvese äsjakuuldud muusika taustal, me vaatasime siit raadiomaja üheksanda korruse aknast välja ja ja sa ütlesid ka, et see vaade on nii ilus ja täna on ilus päev. Ütle, kas sa oled saanud suve nautida ja ilma nautida. Tegelikult ei ole, sest et kogu suvi või noh, nii palju kui seda tegelikult oli, sest et noh, muusikaakadeemias lõppes kool ju alles juuli keskel eksamisessioon. Ja isegi üks põhjus on see, miks me pole saanud suve nautida, aga teine, et olen kogu aja ainult ainult harjutanud valmistudes siis kontsertideks ja konkursiks. Ma lähen oktoobris. Loodetavasti lähen Portugali konkursile siis selle tõttu ka minu suvi jäänud üsnagi üürikeseks. Kas see on siis on nüüd olude sunnil teistmoodi suvi või ongi sinu suvetavaliselt täis harjutamist? Tegelikult on natuke teistmoodi küll, sest et sellise ütleme niivõrd mahukalt, ma ei ole veel harjutanud, kui ma nüüd olen viimased kuud harjutanud just alates sellest ajast enam-vähem ütleme tegelikult sügisest alates, aga kui maailm nii-öelda kinni läks, siis märtsist alates ütleme kodus iga igapäevaselt ikka mitmeid tunde, et et siht oli silme ees, ütleme nii, et eriti hea aeg oligi ära kasutada seda. Ja seda ütleb, et paljud muusikas, et see oli hea aeg iseendale. Kas sa leidsid ka mingisuguse teistsuguse rutiini harjutamiseks tekkisid sul iga päev mingid konkreetsed ülesanded või mingisugune mõnus graafik harjutamiseks. Jah just selles mõttes, et kuna ma elan kortermajas, siis eriti valjult seal harjutada ei saa, sest et ma ei, ei taha, ei tahtnud riskida väga, et noh, et mõnedki taia valjusega harjutan nüüd naabritele paha tuju. Et pigem oligi see, et ma harjutasin, kehtib eritehnikat just nagu hästi vaikselt sellist sõrmelööki ja tehnilisi asju, et see oligi esimesed kaks kuud pidin kodus olemagi, oligi ainult selline sõrmelöögitehnika harjutamine, et see oligi põhimõtteliselt kogu rutiin. Aga lõpuks jõudsid ikkagi muusikani. Ja muidugi muidugi jõudsin muusikani, et et lihtsalt ongi, et kuna väga valju häält ei saa teha, siis pidigi korteris nii-öelda nii-öelda ümber mõtestama END harjutamised harjutatud hoopis natuke teise asjaga pärast, kui juba sai kooli igal pool harjutama siis muidugi tuli muusika juurde, et ilma selleta ei saa. Mis tundega sa juulikuus koolist tulid? Sääsest küll, kõik plaanid sassi, kui juulikuu seal koolis. Tegin sellega oli nii, et tegelikult isegi ei mõelnud sellele otseselt. Sest et noh, see aasta ongi eriline lihtsalt, et nii-öelda see puhkus oli kevadel mis tegelikult ju ei olnud puhkus, aga mind isegi pole häirinud see, et ma ei ole eriti noh, mul pole näiteks kordagi rand ujumagi saanud, näiteks see aastat soojad ilmad olid, aga lihtsalt ei jõudnud, et see nagu otseselt ei häirinud mind see juulis koolis käimine ja koolist koju tulemine. Sest sa said palju aega veeta oma pilliga. Ütle, kas sa avastasid ka midagi sellist, milleks sul varasemalt ei olnud aega? Õppisid midagi oma pilli kohta, mida sa veel ei teadnud? Jah, kahjuks küll õppisin, et vot ma õppisin jah, kahjuks ma nimetan just sellepärast, et ma sain aru, et et kuule, mu pill on juba, noh, see aasta saab seitse aastat vanaks juba nii-öelda noh, minu enda pilsis ja ma avastasin, et on aeg hakata igasuguseid asju parandama, et et ma olen siin viimaste kuude jooksul ikka päris palju käinud mööda pilliparandajaid. Et noh, ikka juhtus päris palju nende harjutamist jooksule, et kui läksid keeled katki ja ma vahetasin isegi noh, see oli nagu rohkem minu süü, aga vahet, mul läks lõõts katki isegi sügisel ja et mulle see aasta on ikka ulmeline aasta olnud pilli pilli koha pealt, et võidan selle kodus istumise ajal. Ma õppisin ka ikka. Et päris päris hirmus, et niimoodi juhtub, et pill läheb, katkes mängida ei saa. Aga muidu seitsme aasta vanune pill on pigem nagu nooruk või juba selline küpsemas eas. Akordonitest rääkida siis ütleme niimoodi, et kuna ma olen seitse aastat on, selles sees on muusikakeskkooli viimane klass 20. klassis terve bakalaureus ja nüüd siis ka üks, üks magistriaasta, et et seda harjutamist on tulnud ikka päris palju kokku ja sellist nagu niimoodi, et muusika, akordionimuusika ikka ikka ütleme, klassikaline muusika ikka võtab nagu pilli läbi lõpuks, et ta on ikka niisugune valija jõuline ja selline. Et see on jah, kahjuks seitse aastat on juba selline keskiga, ütleks isegi, võib-olla hakkab sinna lõpupoole ligunema, et 10 aastat on selline maksimum, ma arvan nagu klassikalisel akordionil. No kui sa niimoodi igapäevaselt harjutatud, muidugi, kui sa ostad pilli, mängid harvem ja vähesema vähesemat aega, siis peab väga kaua vastu, aga lihtsalt praegu minul on ikka jah, juba vaikselt kriitiline. Aga millal see äratundmine tuleb, et nüüd peaks uue pilli leidma, et kas ongi see, kui mingisugused jupikese Willi küljest ära kukkus, et või, või kui sa oled sellest saanud kõik, mis üldse võtta saab? Ma just rääkisin ka nüüd oma siis inimesega, kes mu pilli parandas, ja siis et tegelikult ongi vaikselt mõistlik mul hakata juba vaatama uue pilli poole, sellepärast et. Ma lihtsalt juhtusid mingid sellised vead, mis, nagu tegelikult juhtuma ei peaks. Ja et ta lihtsalt soovitus juba hakata vaikselt vaatama, ehk siis kui teatud vead hakkavad korduma juba, mis tegelikult juhtunud ei tohiks normaalse pilliga lõpuks siis ja see näitab, et on aeg hakata otsima. Aga mulle tundub, et sina ja su pill saate väga hästi läbi, ma näen väga sageli sind linna peal kusagilt kaugusest ja ma tunnen su ära just sinu selle seljakoti järgi. Silmselt on paljudele tuttav ja olen ka näinud mingisugust väikest videolõiku sellest, kus looduskaunis kohas kuskil silla peal või, või jõekese ääres pilli mängib. Kas see ei ole riskantne pill kuskil looduses kätte võtta ja niimoodi jõe kaldal mängida? See ei ole üldse riskantne, sellepärast et ilm oli ilus. Vihma ei sadanud, niiskust ei olnud palju. Et see oli isegi väga hästi ja kõige öelda pilli mis öelda, pillivaenulik on kogemus, oli mul mitu aastat tagasi, mängisin soos siis ma olin jõustama pilli saanud ja siis mul ma mäletan, et mul kõik need nii-öelda targemad õpetajad, kes mul olid ja kes mind teadsid, et ütlevad, et kuule teadjad, et äkki äkki äkki mina hoopis mingi teise pilliga, et igaks juhuks, aga üldse no mis seal on siis? Aga oligi kell kolm öösel oli kontsert ja soos, et siis siis ma küll kartsin tõsiselt, et kas mõjub pillil hääletusel, aga ei siiamani on hääles, ütleme nii. Aga ei, seal, mis ma nüüd hiljuti tegin, oli nüüd väike selline promovideo tänaseks kontserdiks siis Vihulas, et see oli väga nii-öelda turvaline. Nii mulle kui pillile. Aga millistes kontserdipaikades oma akordioni ka ennast kõige paremini tunned, mis on võib-olla selline akustiline ruum, kus sa tunned, et Pilsabist sooloinstrumendina vaid hästi kõlada? Ta vajab sellist kaja päris sellist selline korralik aja, ütleme noh, minule endale meeldib esineda saalis, mis nagu toetab nii-öelda pilli kõla. Sellised. Ma ei oskagi nüüd näiteks Mustpeade majas valge saal, näiteks ülikajav saal. Muusikaakadeemia uus saal muidugi et kõik sellised suured nagu kõlavad saalid annavad akordionist kooli juurde. Kui mängida nagu sellise sellistes nagu saalides, kus seda, kus on selline hästi kuiv kõla siis see nagu natukene siis oled nagu sa, sa oled hästi alasti. See on, ma arvan, et paljudele muusikutele eriti ei meeldi ka, ma arvan, et kõiki ka eelistavad, need natukene oleks kaja, et sellised stuudios nagu esineda ei ole eriti tore kogemus, mul on see, olen kunagi ka pidanud seda tegema, see ei ole niivõrd tore kogemust, aga noh, salvestanud on muidugi teine asi, aga esineda. Ja sulle terve hooaeg klassikatähti mõne aasta tagusest ajast veel meeles? See kusjuures naljakas, et seal kohapeal kui mängida, siis, siis oligi endale tundus, et no nii, õudsalt kõlavad kõik pillid, aga kui telekast kuulad, siis on ikka tunda, et nagu, et, et on tehtud imesid selle kõlaga, et et noh, nüüd nüüd tuleb ka see hooaeg uuesti. Et noh, ise mäletan lihtsalt, et kui õudne oli kohapeal mängida. Sest noh, mitte mingit toetust ei ole. Aga telekast kuulnud, et, et pole paha. Siis ilmselt pean juba ette Sulle vabandust paluma, et siin, täna meie stuudio on ka üsna kehva akustikaga raadiost loodetavasti on seda rusikat? Muidugi klassikatähtedest rääkides sinna panime, jõudsime, kes sa jälgisid seda hooaega, mis tänavu veebruaris lahti läks ja mis küll kahjuks olude sunnil pooleli jäi, aga nüüd kahe nädala pärast taas algab. Ma jälgisin seda küll. Nüüd ma isegi ei mäleta, ma vaikselt hakkavad osalised meelde tulema, ma olin juba ära unustanud, sest selline. Aga ei, ma jälgisin küll, jaa, sihuke huvitav kontseptsioon, on see aasta täitsa teistsugune. Et Johan Randvere muidugi teie maja lemmikpoiss, ma arvan, on saatejuht, et hästi hästi äge. Ja noh, loodetavasti saavad ilusti lõpuni teha, ma saate seekord, et nüüd jälle ei midagi halba juhtu, ütleme siis nii. Käin, ma ütleks ma, eks ma jälgin kindlasti. Huvitav. Akordionit sel aastal ei olnud kahju, oled kõrv. Ei no selle, eks nüüd niimoodi, et järelkasvu alles tuleb, et et vaikselt hakkavad noored ja andekad sama nii-öelda otsa kooliealiseks ja muusikakeskkooliealiseks. Et sealt on on tulemas noori, kes on kindlasti 10 korda paremad kunagi, kui mina Jah, ma mäletan, siin suvisel ajal mõni kuu tagasi oli mul stuudios kohtumine Jaak Lutsojaga, kes mängib Chester akordionit ja tema suust kuulsin nagu isegi sellist, tekkis murenooti. Et Norras, kus ta on tegutsenud, et seal väga suurt järel kas või ole ja ütles, et meil on siin akordioni ikkagi inimestel paremad suhted. Et ma tean sa ka oma sõpradega, oled andnud kontserte Miklangermaniga koos mänginud, et kas selliseid akordioniansambleid on meil palju või, või on see kuidagi erakordne, et meil mängijaid. Jagub see on tegelikult tore, et meil tegelikult jagub, meil on hetkel, ütleme niimoodi klassikalise akordioni mõistes, mida sa oskad nagu rääkida, kõige pädevam siis on, et meil neid mängijaid tegelikult on päris mitu. Et Mikk langetama on muidugi. Ja siis mina. Ja nüüd tegelikult on meil ka üks selline tore akordionitrio nimega Tallinna Tallinna Ghoidjanšio millega tuleb kontsert, et detsembris mul tuleb lausa kolm suurt kontserti suurtes saalides, noh, sellest muidugi teinekord. Aga meil ongi trio, et Mick, mina ja siis üks Serbiast siis Eestisse elama kolinud. Väga ütleme niimoodi, et väga-väga kõva akordionist Momirnovakovitš kes on noh, tõesti väga kõva mängija meist paar aastat küll varem. Aga siiski ütleme, et peab ikka kõvasti harjutama, et talle järgi jõuda üldse. Kolmele akordionil on sobivat repertuaari ka või tuleb teil kohendada midagi? Me just pidime paar kuud tagasi selle kava ära saatma nii-öelda, et see toimib siis eesti interpreetide liiduga pidin jälle kava ära saatma ja mõtlesimegi, et mängime, et meil on vaja kolmveerand tundi pluss kolmveerand tundi mängida siis. Ja ütleme, et originaalrepertuaari me saime ka ikka päris mitu lugu. Aga igasugused sellised orelilood saab ümber seada kolme lakooniline väga lihtsalt. Mis meil seal veel oli, issand, ma ei mäletagi peast. Igatahes siis järgmine kord sellest sellest siis järgmine kord. Siis ma oskan rääkida. Aga ometi, sul seisavad ees kaks soolokontserti ja ma kujutan ette, et töö, selle repertuaariga või üldse repertuaari välja valimine üheks soola õhtuks vajab nagu väga suurt julgust ka millest alustasid või, või millised kontseptsioonis sellele soolokavale lõid, mida sa oled tahtnud mängida? Sellega oli niimoodi, et et mul tekkis eelmise aasta sügisel, mul tekkis üks soov mängida ühte akordionisonaati. Et see on siis noh, akordioni hello ja venelane Vjatšeslav Semjonov kes on kirjutanud neli sonaati, mille, noh, kõik on üsnagi akordion maailmas vägagi tuntud ja vägagi sellised suured teosed. Aga siis mina võtsin tema kolmanda sonaadi, mille nimi on Eesti keelde tõlgituna meenutusi tulevikust. Ja see lihtsalt see sisu. Ja kogu see nii-öelda selle teose selline ülesehitus paelus mind. Et see on jah, kolmeosaline ja siis ma mõtlesingi, et selle ümber tegelikult, et võiks siis mõeldagi sellise hästi sellise sügavakava mis on samas ka väga kuulatav, et ei oleks selline nagu nagu igav nii-öelda. Et siis ma leidsingi sinna juurde tegelikult, et ma mängin seal kontserdil. Dmitri Šostakovitši prelüüd fuuga number neli, e-moll, mis on jällegi selline hästi selline sügav teos muidugi mis sa kirjutad klaverile, aga Corioniga see kõlab väga, väga sügavalt samamoodi ja väga ilusti, et sellist nagu mul on seal nagu kavas on nii akordionimuusikat kui ka siis põhiliselt siis klaverile kirjutatud lugusid ka, mille mass olen ümber seadnud. Akordionimängija peab alati olema ka selline arranžeerija rollis. Ja et seda tuleb väga-väga palju ette, et ongi teatud akordionistid tegelikult maailmas on mõned sellised noh, väga kõrge leve, kõrge tasemega mängijad kes ongi Stalinit, et siis kas mängitakse ainult originaalmuusikat tellivadki, ekstra kaasaegset muusikat või siis näiteks on ka üks selline, kes on maailmatasemel ja ta mängib ainult seatud muusikat, et üldse originaalmuusikat väga vähe mängib ongi kas siis igasugused klaveriseaded, orkestri lood, kõik seab akordionil ümber? Mängin, mis tähendab nägemist, sa tahad põhimõtteliselt kõike on võimalik mängida. Kuidas eesti heliloojatel akordionimuusikaga on, kas kirjutatakse piisavalt akordionit? No eks see on meie enda asi seda tellida. Et aga kusjuures nüüd just eelmine sügis vaid, et ma nüüd väga mööda eelmi sügisestel ja valmis just üks uus Akurni kontserte Tauno Aintsi poolt, et Mikk langeb Lonely selle esmaettekandja Soomes ja ütleme selliseid sooloteoseid kordan, solidaarsed just nendest nagu palju ei hetkel ei ole. Aga ütleme nii, et ma üritan sinnapoole töötada, et ma ise hakkaks ka nagu vaikselt tellima, sest et oleks tegelikult Eestis on nii palju häirivat, kellel oleks midagi öelda. Ma arvan, Kaagorn muusikas. Et selliseid kammermuusikateoseid ja selliseid, noh, ongi orkestriga teoseid on tegelikult päris päris mitu, aga võiks olla päris palju sinnamaani jõudma. Täna õhtul on sul kontsert Vihula mõisas ilmselt siit stuudiost, varsti peadki hakkama ennast kokku pakkima ja sinnapoole sõitma. Kas sa oled seal esinenud varem? Ei, ei ole esinenud ma tegelikult sattusingi paar nädalat tagasi sinna esimest korda. Et seal tegelikult noh, vaatasin seda kava, et kes seal muidu esinevad, et see on, et seal on pigem nagu käivad igasugused sellised suvetuurid, eks ole, et pigem nagu popmuusikud. Et see ongi tegelikult täitsa huvitav, et et kui ongi sellises nagu üdini popmuusikakohas tuleb selline tõsine akordionikontsert tegelikult on väga huvitav, ma loodan, et see on, et see on inimestele ka huvitavaid siukses kohas, toimub akordionikontsert. Loodame parimat. Ja siis septembrikuus, saad sa olla ühes oma lemmiksaalis Mustpeade majas. Et see on tõesti, see tuleb. Ma usun, et see tuleb akordioni mõistesse, on hästi mõlemad tegelikult hästi olulised kontserdid Eestis just. Sest et sellist nagu sooloõhtut Mustpeade majas akordionil või siis või siis ka näiteks Estonias minu teada ei ole olnud. Muidugi, eks pärast mullegi mulle keegi helistab kindlasti, kes ütleb, et aga mul oli. Mick Lange plaaniliste. Mulle kindlasti helistan, aga minu teada pole olnud ja ja kuna lihtsalt see pill kõlab sellistes suurtes saalides nii hästi, siis ma loodan, et tuleb inimesi, kes saavad seda nautida, sest et need, need tõesti tulevad ägedad kontserdid ja see kava on tõesti lahe. Vähemalt minu arust. Sa oled oodanud oma soolokontserti väga kaua, muidugi see pole nagu korralikult Esenedagi saanud nüüd viimased kuud, eks ole. Et see tulebki üks selline esimene suur kontsert? No tegelikult üle pika aja selline noh, soolokontsert, sellised kammerkontsert on ikka olnud jah. Aga soolo nüüd, kui jah, siis kui selline minu elus siis vahepeal oli nii-öelda kõrval nii-öelda kontsert vormis selles mõttes, aga nüüd vaikselt tuleb tagasi. Rõõm kuulda. Henry, ma väga palun, et sa meie jutu lõpetuseks ka midagi mängid. Kuule, sellel pillan siin kaasas ja hetkel laua all, aga välja tuleb ka. Kass, kes midagi siis õhtusest kavast või, või on seal midagi muud? Ma mängiksin sellise Üsnagi rahuliku loo ütleme siis, tegelikult on katkenud, aga sobiks siia väga hästi, see on sellesama Vjatšeslav Semjonovit sonaadi teise osa teine pool. Ja selles nimi oli siis meenutusi tulevikust ja selle teine osa ongi selline hästi selline futuristlik, selline natukene mõtlik. Ja ma usun, et see sobiks siia väga hästi.