Kuulda mõningaid sõnavõtte enda kohta, kus räägitakse, sündis kalurikülas. Pärast algkooli lõpetamist ei saanud rahapuudusel edasi õppida. Püüdis kala kündis põldu. Täiesti liigutab. Kuid see, et kooli ei saanud minna et ma nii vähe ja täiesti süsteemitult õppinud olen. See pole liigutav, vaid lihtsalt halb. Kui võiks otsast alustada, oleks uue elukutse valik väga raske. Võib-olla teeksin teoks oma nooruspäevade unistuse ja saaksin meremeheks. Võib-olla valiksin kalamehe elukutse. Haruldased on päikesetõusu tärkaval merel igal loojangul. Tulekahju on kordumatu. Kalad, mis õnge otsast ära lähevad, on kõik väga suured. Lootused, homme veab. Käib su kannul Muhu külavahe teedel. Lõpuks olen kaluri ja talupojapoeg. Kunagi õppisin Jäneda põllutöö keskkoolis põllumajandust. Õiendasin väga heale lüpsieksami. Tänu rahulikule lehmale. Mulle meeldib siiani sea vikalt ja sile heinaga. Hästi küntud põld. Ning kui äkki satub kätte hea luuletus Siis tahaks uuesti olla luuletaja. On suur, tõeline põhjamere, torm. Õigupoolest orkaan. Näib, et lained ei saa enam kõrgemale tõusta tuule tugevuse pärast. Torm surub nad maha, trügib neist üle. Olen ka enne tormi näinud, kuid taolist mitte. Vesi lendab, kogu õhk on täis mere, külmuste soolasust. Silmapiiri ma mõtlen, kindlat silmapiiri pole enam. Üksnes lendav vesi. Suur hall merenukrus kujutan nautija silmitu, sajanditevanune jäika uuesti sündiv udu piimjas seinast lainete loksumisest ning hallidest pilvedest pea kohal kõnnib vaimuna piki pehmelt valgustatud laevakoridore. Tõuseb ja laskub järskude treppidest. Tavalid kajuteid, kuhu sisse astuda ja inimest, kelle jaoks on kelles on tema jaoks ajutiselt ruumi. Ta ilmus nähtavale paremal, pardal kasvas aegamööda suuremaks ja suuremaks. Elevalge sinakate varjudega meenutas seda ujuvat kaljusaart kahe kirikuga. Nõnda, kuidas meie asend tema suhtes muutus, muutus ka jäämäepilt. Kord oli ta nagu värskelt pestud valge oinas kaja ohtliku sarvega alla, muidugi peas ports startiv hiigellennuk saba poolt vaadatuna. Kõige kallima lihvitud marmorina. Kõik on siin lihtne suurejooneline arhitektuuriliste liialdusteta. Ainult jää, tema kriginat, kuuled tema Valevust, näed diislid mürgavad all. Wind märatseb ahtris, aga vööri ees kuhjub jää siin etav vall. Seal põrgu on lahti. Laev väriseb, ragiseb rinnutsi, koos on ta jääga Antarktise vetes. Ning manner, mis kaardil on külmunud roos. Surnud. Ilus pea tõuseb. Jääl rooman tunde saastust, mingi jonni ja lumekant. Grass haaravad mu käed. Kas leian oma ukse oma onni? Bussija jään. Ma leidsin ukse. See on õnn. On ime, kui skulptor marmorit täis armastust poolkülmunud ja lumemöllust pime Magoban oma ust. Kõik naelapead, siin näivad taevatähed ja roostes link on vanad sõbrad, õlg. Ma jõudsin siia, siit ma koju lähen, mul rahva ees on võlg. Meie valuläve kõrgust ei mõõdeta hardamis astmete järgi, millega me naudime muret enda ümber vaid selle järgi kas metavama kirjandusliku, mina sisemise rahu huvides naelu täis või mitte. Kõlki nimetas kirjaniku tööd väga proosaliselt käsitöö aga isegi taburetide valmis ilma teatava oskuseta. Rääkimata siis. On raamatuid, mida me loeme ja unustame on raamatuid, mida me meeles peame ja mille juurde veel kord tagasi pöördume. Ja On raamatuid hiiglasi, mis saadavad meid noorukieast kuni vanaduseni. Viimased raamatud hiidlased on nagu allikad, alati värsked, alati uued. Ja neid pole võimalik tühjaks ammutada. Nad jätavad meisse kestvaid janu. Kutsuvad tagasi enda juurde. Kirjanikke võitlusülesanne on raske ja püha. Me peame oma teostes loomaelulisi usutavaid kangelasi, kelle eeskuju Paimustakse, kasvataks lugejaid meie töötavaid inimesi noorsugu. Meil peab olema julgust, silmi mitte kinni pigistada elus esinevate vigade ja raskuste ees. Kogu meie loomingut suunamaks deviisiks. Seaduseks peab muutuma kõigile Nõukogude kirjanikele esitatud nõue. Kirjutage tõtt. Olla eesmisel tuleliinil see poeetide jaoks pole fraas. Nimelt seda ei, rohkem ei vähem. Meilt nõuab suur kodumaa. Et Me lauludes ajastu pingemägi, Kosena kohaks ja keeks. Et neis rahvas näeks enese hinge. Enda võitleva hiiglase teed. Õnn on töö, kui sa seda armastad. Ja naera, seltsimees su kõrval. Ja õnnelik armastus. Ja selge tammideta taevas pea kohal. Nüüd kustub eha. Tuulitu on õhtutaevas, laskub pehme tumenema. Ja sellel rukki õitsemise õhtul. Nad kahekesi läksid, põlluteed. Nad rääkisid, et elundid on rikas ja tulevikust suurtest plaanidest. Neil oli armastus, kuid nagu ikka, nad kõige vähem kõnelesid, sest. Ja rukis õitses. Kõik on noor ja haljas. Köik õitseb. Käik. Ei vaata, siin on muud. Seal varemete ääres seisis paljas peale ehitu, kurb üksikõunapuu. Miks äkki katkeb jutt? Kas mõistad sina, mida ta räägib sõjas surnud õunapuu? Kolm kuskilt loetud kivi, rasket rida, kolm põletavat, valusat ja uut loeb noormees. Maailmas sellist on, mis nutma paneb, ka kuivanud puud on vihma, mille käes klaas puruneb. Ja roosid märtsivad. Kuid seisab õunapuu, ei ainsat lehte. Ta seisab seal, kus lõpeb põllutee. Ja teda mitte ei, ja lõite te ei ehi enam saabu, kevade. Ja noored seisavad. Puu seisab kurvalt. Ta sõjast räägib kuivanud õunapuu. Ta räägib leskedest, räägib surmast. Ta ütleb sõjast rohkem, ütleb muud. Et nende kahe õnne kohal ripub Tavari valmis kõrist haarama. Et oma vaesuse ja surmalipumaailma kohale on tõstnud ta. Et nagu Indoneesias ta tappis mäenõlvu Kreekas värvis verega niisama julmalt lapsi liivakastis. Ta luurab praegu kõikjal igal maal. Ei, veel kord ei, ja meie õnne nimel. Ja selle nimel, mis seob noori neid sõja süütajaile vastasime ja vastane, aga täna kindlalt ei. Ja seisab puupõld, voogab laialt. Ja noored vaikivad ja mõtlevad. Ei muuta meie elu surnud aiaks. Meid orjadeks.