Hääleringvaates on täna külas Niils Peeter rätiste, kes oli aastaid Melbourne'is lennujuht, mis tähendab, et ta päevadel, kui ta oli relvi nendel öödel vastutas ta 11 protsendi maailma õhuruumi eest. Nüüd vastutab iseenda eest, sellepärast et juba pikemat aega on ta rännanud. Ma saan aru, lendamise plaan oli juba varem pandeemia natukene on neid plaane võtnud, aga ikkagi hetkel vähemalt seal kaugel on võimalik maailma veel avastada. Ja Nils Petter rätiste, tere tulemast hääle Ringvaatesse. Kuhu sa oled omadega juba jõudnud? Tere, Maret, oleme tegelikult tagasi Melbaniskust, ma alustasin pisut rohkem kui neli kuud tagasi. Ja viimased neli kuud ma siis rändasin ümber Austraalia mandriosa ja praegusel hetkel küll natuke asju ja ootan võimalust sõita üle väina Tasmaania saarele ja nüüd on plaanis natukene pikemalt rahulikumalt ringi vaadata Tasmaania imelises looduses. Kuigi ilmad on hakanud külmemaks minema ja siin nädalavahetusel tulid mägedes esimene esimene lumi maha, aga ma siiski loodan, et ma saan piisavalt seda Tasmaania loodust nautida. Hirmuta, et ma seal ära külmunud. Ei, jah, teil on ju sügise, kohe tuleb talv. Räägi, kuidas su retk üldse on kulgenud. Nüüd viimased kuu aega umbes poolteist uut võiks öelda, et elu Austraalias siseselt vähemalt vaba Austraalia kodanikel ja residentidel puudub võimalus, siis mõjuvad põhjused ta riigist välja välja lennata. Just sellepärast, et mitte siis mujalt tuua tagasi nakkusohtu Austraalias siseselt on, on hetkel kõik vaba, ühtegi aktiivsed viirused, kolletk minu teada ei ole. Kõik on väga rõõmsad selle üle, kõik reisivad erinevate osariikide vahel. Põhja-Austraalias algas justkui hooaeg, ehk et all põhjas läheb, läheb külmaks, siis kõik inimesed sitalt lendavad hea meelega veelgi, sõidavad hea meelega ehke nautima veel seda soolist ja suvisemaid ilge. Mida sina otsinud oled? Nelja kuue, kuskil 114 päeva ma olin, ma olin sõidust ja selle ajaga sõitsin läbi 40000 kilomeetrit, mida on vist Austraalia mandril piisavalt palju, et näha näha nii siin kui seal. Ma ei olnud ma jäänud siis ainult sellele nii-öelda põhimaanteele, mis käib mööda piki ookeani rannikut. Vaid ma kasutasin tihti võimalust sõitke sisemaalasi, me päris Austraalia nii-öelda äkki mis on kohati kohati on see kõrb, kohati on selline. Läbi väga erinevate nii-öelda kliimavööndite maastik, Austraalia on tohutult mitmekesine, et siin on sellisest kõrbest klassikalisest liivadüünides ka nii-öelda kaetud kõrbest kuni kivikaadeteni rohumaad. Nagu ma mainisin, see buss ja siis seal põõsas maastik, metsad, parasvöötme metsad, vihmametsad parasvöötmes kui ka troopikas Põhja-Queenslandis meeletut võimsat troopilised, vihmametsad ja maailma vanimatest. Iga austraalia mürk on selles mõttes väga erinev, et, et seal ei ole sellist. Ma ei tea, võib-olla Eesti inimesele, atmosfäär tundub kuidagi selline stereotüüpseid kõrbeline kuna Austraalia keskosa on suures osas. Sest tegelikult on igas nurgas midagi väga erinevate muidugi väga madalad ja vaikne ookean, ühel pool India ookean, teisel pool lõunaookean lõunarannikul, et nad kõik kuidagi mõjutavad seda kliimat, maastikke ja loodust tõesti omamoodi ja, ja on on nii mägesid kui ka nende lagendike, et tõeliselt tõeliselt mitmekesine kontinent ja, ja kui sa küsid, et mida ma otsimas käin, siis kõike seda Kas kõik on läinud plaanipäraselt või on tulnud mingeid ootamatusi ette? Oled pidanud improviseerima. Kusagil seal kahe kahe kolmandiku peal hämarendusest põhja territooriumis tarbeni linna lähistele nagu ustav Land Rover otsustas alla anda alla pandud sellele pikale sõidule. Kohalikud mehhaanikud kahjuks ei. Nii et seda seal kohapeal nagu uuesti sõidukorda seada. Et ma pidin oma auto, mis saab saatma tagasi mölbani oma oma isikliku nii-öelda mehaaniku uste lahtesse kätesse ja siis kohapeal improviseerida, ess, mitte reisi katkestada, pidin leidma keset transpordivahend, millega reis lõpuni sõita saabki. Ülevalt tahab ennast nõlvale. Kas see oli vist päris päris hinnaline, väikene viperus? Aga kindlasti, mis, mis nagu kattis sellestki luterlasest ära, aga, aga jääks, eks. Päikeseline plaaniväline väljaminek oli, oli siis lenda uue transpordivahendi rentimine selleks viimaseks otsaks. Kas sa oled juba ka jõudnud täpsemaid plaane seada edasiste sammude osas, ma mäletan kunagi sa rääkisid ümber maailmareisist, see oli enne pandeemiat, see oli ilus unistus. Vahepeal on päriselu teinud mingeid korrektuure, mis pärast Tasmaania saab. Pärast maaniat tuleb Uus-Meremaa, et mana Yen, et tihti silmi kuude kaupa oodanud seda. Nad on pikalt rääkinud juba eelmise aasta lõpust alates, et võiks luua Austraalia Uus-Meremaa vahelise siis sellise reisitsooni, mis on, on viirusevaba ja, ja kus ei ole vaja nii-öelda karantiinis istuda ega mingeid teste teha. Ja nüüd sel nädalal Reis ühele poole saab siis, siis järgmisena ootab mind mõlema. Aga staabiks jääb ikka Melbon. Kui Tasmaania õnnestub ja Uus-Meremaa õnnestuda, võib-olla tõesti sealt edasi saadki minna mööda väikeseid saari ja järjest piirid avanevad, sina saad kohe reageerida. Siis on ju täitsa võimalik, et see praegune hetk sul seal Melbourne'is sinu pikaaegses kodulinnas ongi viimane, mille sa seal vähemalt lähiaastatel veedad. Mis tundeid see tekitab? Jah, taga väga-väga huvitavaid tundeid, et ma just siin lähi lähipäevil olen palju mõelnud selle peale, et kindlasti on natukene kahju ära minna siit aastada see koht, kus sa oled nii-öelda igapäevaselt Protab teatud sellised kodu otse mõõtmed ja tekib mõningane selline kodu tunne. Aga samas, kui me võrdleme Eestiga, siis siis kindlasti Eestisse kodutunne ja sellest lähtuv koduigatsus on oluliselt tugevamad, et kindlasti ma jään Austraaliat taga igatsema, siin on väga palju ilusat toredat. Aga samas ma tunnen ka seda, et, et ikkagi süda kutsub tagasi Eestisse ja lõpuks sinna. Aitäh, Niels Peter, rääkis ta ja palju edu, minu vanaisa alati ütles, et kivi kotti, nael kummi, ma ütlen sulle ka. Kivi kotti, nael kummi. Ma loodan, et sinu staap peab hästi vastu.