Läheneme tänasele kohtumisele Ülo ja Jüri tuulikuga mis sobiks häälestuseks. Vägisi tuleb mõte oma saarest Gustav Suitsu sõnadele loodud laulust. Selles on täiuslikkuse igatsust, mis on tuttav igale keskealisele mille poole võiks püüelda veel 50 aastanegi noormees. Isegi siis, kui ongi olemas keset merd üks lapike maad mida võib tõesti omaks nimetada oma Abruka, mida selle pojad ei ole maha jätnud. Niisiis Juhan Simm oma saar, esitab riiklik akadeemiline meeskoor, solist Georg Ots, kelle laulude saatel möödusid meie juubilari, tegi noorusaastad. No mina usun, kirjanik ei saa ja ega ei peagi oma isiklikust loomeelust midagi varjama. Ega meiegi pruugi siis täna sellest suurt saladust teha, et me lindistame oma saadet neljanda haiglapalatis. Sest mina pean oma nüüd juba poole sajandi elu eest küll suuresti tänulik olema tohtritele Saaremaal ja mandril, kes mind rasketel hetkedel on teinegi aidanud ja minu meelest ehk natseegodge teevad mulle siis niisuguse seekordse sünnipäeva eelkõige olulisema kingituse panemata end jälle reipalt jalgadele. No kui me täna seda saadet teeme siin haigla stuudios, minu meelest see on niisugune märk, et asjad ei ole sugugi halvad. Ja ja selle vend ja koolivend Jüriga tulime koos õuest sisse tänandusena särav päikeseline hommik. Niisuguseid veebruari hommikuid on sel aastal väga vähe olnud. Jah, ja ma mõtlesin samal ajal selle peale, et ilusa hommiku puhul hakkame juba harjuma ka selle mõttega. Vend on jälle haiglas või on haiglane, ma hakkan seda juba mitte kui erakordsest situatsiooni, sest tema elus on selliseid perioode sagedamini olnud ja. Ma panen tähele sedagi, et kui ta jälle haigustest kosunud on, siis ta hakkab ise jälle muid liiki raskusi ja katsumusi otsima. Järelikult tema loomuses on midagi sellist pidevalt kellegagi millegagi võidelda. Kas see asi nüüd nii hull on? See on lihtsalt niisuguste juhuste kokkulangevus, aga mina usun küll, et just siin palatis istudes on mul niisugune hea võimalus raadio kaudu näiteks täna tänada doktoda Aina kobinsteini kodes saadest, kes noore mehena ravis mind ja tegi mulle võimalikuks ülikooliõpingud. Kahtlemata ma tahaksin ka tänada doktor müürseppa, kes seitsmekümnendatel aastatel minu meelest väga hästi hoolitses. Doktor suppingut ilmtingimata Ta doktor Jaan Kirssi Saaremaalt. Mõnesidki laeva arste. See tunne, tänulikkuse tunne, kui teda elus olemas on minu meelest see niux kõige kosutada tundeid üldse kui ta inimeses sünnib. Ja kui sa tunned niisugust loomulikku head vajadust oma tänuga ilmtingimata välja. See on ikka vastuoluline küll, et see mees, see vend, siis kes peab haigustega võitlema, sõidab muudkui merd ja see see jõujuurikas ja tervisest lõhkuv vend vaatab siis rannas ja lehvitab järele. Siin toimus mingi tahtmatu tööjaotus ka, kui me aru saime, mis elukutse ehk ees ootab, ma mõtlesin, et siis oli meil natuke oma areaali vaja jagade Ülo jaoks jäid siis kaugemad maad ja mered ja ma jätan endale nagu kohalikud kaldapealsetel lähiveed ja ma ei ole seda kunagi kahetsenud. Isegi lapsepõlvemaju need kunagised sõjaaegsed rändamised ja Saksamaale viimist tagasitoomis, et mingi alateadlik kodu külge hoidmine on mulle kogu aeg nagu meeldinud Joman olnud ja maa väga pikaks ajaks ei tahagi kaugele minna. See on see ristikivi tuntud ütlemine, et koduigatsus, kauguseigatsus kahte harusse kasvanud puu Ja ilmtingimata tulebki nii läheneda. Ma ei pea ennastki teab milliseks eriliseks rändajaks või maailmanägijaks jõudumööda on seda tehtud, see kuulub inimese hariduse sisse. Ja tagantjärgi kätt südamele pannes tunnistada on Kadarblicet. Vaevalt küll, kui ma oleks noores põlves haigusi põdenud, ma oleksin sinna ilma Medeleni väga pürgima hakanud, kuid füüsilisi kärsimusi üle elanud inimesel on otsekui kohustuslik kõigepealt iseendale tõestada. Niisugune füüsiline täisväärtuslikus kõikidest kompleksidest üleolek ja kui Atlandi ookeanil minu elus mingisugune osa on olnud, siis on ta täielikult mulle andnud selle palsami, mida mul tarvis oli. Ma võisin endale ja öelda, et ma suudan vastu panna mõnede legi Extremaalsetele katsumustele sattumistele, teistesse ja tingsituatsioonidesse. Nii et see oli lihtsalt üks füüsilise enesekinnitamise vahendeid. Hilisem elu on olnud ennekõike vaimse enesekinnitamise periood, aga ma võin küll öelda, et seal on mu õnnestumised oluliselt väiksemad. Aga ma tean, et on olemas teatud isikud Sass ja Belle, kelle jaoks on olemas üks isik, kelle nimi on papa Krusenstern. No jää users teadlane on üks nendest laevadest, mille tegema aga seilanud olen ja Ma kinkisin ma lapselapsele kruusasteni pildi, milles tema minu suureks üllatuseks täielikku vaimustusse sattus ja nüüd on aasta otsa ainult üks ja põhiküsimus olnud, millal seda laeva vaatama minnakse ja no muidugi papa seostatakse selle laevaga, millel ta sõitnud on. Et tappa Krusenstern ja ja onu Jüri. Aga ma ei tea, kui palju on eesti kirjanikest nüüd veendunud poissmehi minu meelest on nad kõik enamasti perekonnainimesed. No tõenäoliselt neid jah väga palju ei ole, aga iga kirjanik otsib endale midagi sellist temale tunnuslikui ainuomast, mis lubab tal pisut teistest eraldi, see, seda ma usun, et selline minu situatsioon mängib minu kasuks kirjanikuna. Ja no see ongi minu meelest üks suuremaid demokraatlikke ja inimlikke vabadusi üldse inimese õigus otsustada, kuidas tema elab oma elu, seda me peame ka õppima aina rohkem austama. Praegu mudenemast totalitaarse süsteemi üks õnnetus oli see, et ta kippus vägisi ühiskondlikust elust ka isiklikku ellu kõikvõimalike normatiivsete reeglite ja aktidega kõigi asja kohta ühiskondlikel organisatsioonidel midagi öelda. Nii et issi, kuja, isiksuse austus kuulub nende momentide hulka, mis on väga olulised kirjanikule, kui ta tahab vähemasti illusooduse tundega tööd teha, et on täiesti vaba inimene. Seesama mõte oli need toimetaja peas, juubelisaatele pealkirja otsides. See sai siis pandud nii, et Ülo, 50 pluss Jüri 50 võrdub 100 aastat tuulikuid sest ma ei tea, kui tüütu või rõõmustav see on, kui sind eluaeg nagu koos kaksikvennaga esitletakse ja ja sellepärast siis võime öelda, et 50 aastat on need iseseisvust kummalgi ja see kokku ei ole mitte üks 50 aastat, vaid seal 100 aastat erinevaid elukogemusi. Kahtlemata, sest kaksikute puhul on ikkagi see kahe pealt saadud suur elukogemus mõlemale kättesaadav ja sellepärast näiteks ühe hädad ja, ja üleelamise rõõmud saavad hoopis rohk teise omas ka, kui ma mõtlen, tavaliste õdede-vendade juures see puudutab mitte ainult elukogemus, käib ka näiteks sõprade ja vaenlaste kohta, ma usun, et ka siit saab kooki oma jao kätte. Nii et, et kokku tuleb see ikkagi 100 aastat eluga. Aga ma usun ka vastastikune elu on seda pealsete lähedane ja luubi all ja üsna lõpuni mõistetav. Nii et elu kogemuslikkuses osas selline topeltelukogemus on ainult kasu. Kui rääkida sellest ühisest siis eksju ema ja Abruka, see, see Abruka on ikkagi see, mida ei saa jagada ega kahega korrutada, ta on lihtsalt niisugune üksus. Nojah, see õnneks kestab edasi ja vaatan, kui ma vaatan neid praegu neid väikesi kruusesterni sõpru. Ülo, lapselapsi ma ikka seostan, Abruka ootan põnevusega neid aegu, kui neid poisse saab hommikul kaasa, võtan õngele hommikul. Sest ajani endale hakkab teinekord juba tuhmuma või kuidagi ma ei tea, kaugele jääma see lapse meeletu ärevuse erutus, kui hommikul näed, kuidas kala merest välja tuleb, ma tahaksin neid poisse näha, kuidas nad vaatavad nerd Jabrukat hommikul. Abruka on ju sama jagamatu nagu maailm. See on lihtsalt meile kõige olulisem paik maailmast ja me ei ole tahtnud, keegi ei hakka teda kunagi jagama, ta on väga suur territoorium meie elus. Ema Kadri, kui mina nendega kohtunud, paar korda seal seal õue peal ja ja tema seal ikka midagi niisugust, noh, nii ürgema või, või, või kõikide ema moodi, et tahaks teda teie niisugusel tähtsal päeval ka sooja sõnaga meenutada. Jah, me räägime neid palju niisugusest sallivusest ja mõistmisest, ma mõtlen ema nägi niisugust keerulistel aegadel ikka väga palju maailmas nist, ootamatult ilmunud kurjust ja kahestumist ja valed ja, ja kõike muud, mis ei olnud selle eelmisega küllalt balansseeritud maailmaga ennesõjaaegse kellaga kuidagi kooskõlas ja et sellistes olukordades suutis ikkagi säilitada unisuse rõõmsa, rahuliku meele ja niisuguse erakordse lugupidamise kõikide inimeste vastusest. Nii palju kui lapsest saadik mäletan kodusele alati niiviisi et lähemalt ei võhivõõrast, ei lastud kunagi ennem kodust ära, kui midagi oli talle pakutud, ka süüa või juua või see võis olla ka täiesti juhuslik, vapukale sattunud ka see ongi meie merehädaline, kes ikkagi väravast sisse tuli ja istus maha ja kellega räägiti maailmast. Ah, kodusemad asju. Emal oli niisugune väsimatu omadus. Ka kujunditesse panna ja mulle meeldis. Halizabrukas elasin hauajärjepannu kümmekond aastat pärast ülikooli. Mulle meeldis lihtsalt kuulata kõiki kommentaari küla ja maailma kohta. Ja need kujundid ja see rikas külast ilmselt pärit keel veel. See oli selline allikas, mis toitis seni, kui ema elasel. Ema andis otseses mõttes emakeele mõlemale kingituseks. Emakeel on vist tõesti selline laiem ja minu arusaamise järgi isegi filosoofiline termin, mis ei ole puht filoloogiline mõiste, vaid sisaldab laiemalt, see tähendab emakeel on see keel kõigi oma võimalustega mille sa kaasinimestega mitte ainult ei kõnele, vaid suhtlejaid, alustad, lood ja hoiad. Ja oli sünnilt nagu öeldakse, heleda meelega inimene. Ega need viimased aastakümned tema elus saade olusid arvestades midagi liiga helget ju ei toonud. Aga ema elas need ajad üle mingisuguse erilise, hingelise tasakaaluga niisuguse lõputu optimismiga kõikidele vastustele vaatamata. Ja mina, Ma arvan, et kui näiteks meis Jüriga on kaasasündinud ja, ja loomulik huumorivajadus ja nälg ja kui meis on mingi killukenegi tellikaatsust ennekõike, siis seda me oleme ainult emalt saanud. Ma tulen selle keele juurde tagasi veel, ma mõtlen näiteks kui kirjanike puhulgi. Siin ja seal kriipsutan alla vajadust või rõhudes, kirjanikul peab ilus ja rikas ja täpne keel olema, see ei puuduta ainult kirjanikuma. Emaga seoses ma mõtlen sedagi, et näiteks kui inimene Ennast kaunilt ja rikkalt kujundlikult väljendab, meil tekib silmapilkselt ka inimesest endast teine ettekujutus ja, ja ta ongi rikkam ja kenam inimene. Ilma keeleta inimene, see on nagu ma ei tea, mingi halvasti värvitud või roostes laev või mingi halvast materjalist, olgu küll ja arhitektuuriga ehitatud maja. Kuna me viibime haiglapalatis, siis me peame veidi puhkust võtma. Aga kui nüüd muusikat kuulaks, mida me nüüd võiksime siia vahele kuulata? Kuulaksime näiteks mingite melootilist itaalia ooperimuusikat ja ma mõtlesin ka midagi, kas siis itaalia ooperit või mõnda kuulsat tenorit, näiteks jussi, Berlingit või midagi taolist ilusat Värmlandi kuulaks. Niisiis imekaunis värland jussi Berlingi esituses laulud plaadile üle 50 aasta tagasi. Nagu kuulda, male saatnud ka tervete ja elu ja mõlemal või on Ülo natuke kirglikku maletaja? Ei, ma ei ole kirglikku, ma vastupidi, ole kainem, mängija, male on ju võitlus, võib olla elus on tulnud rohkem võidelda. Ma usun, sellepärast võib-olla mul on viis protsenti rohkem niisuguseid elu kogemuslike, eeldusime, Aleksei, ei muud vahet. Meil Jüriga males ole. Aga meie isa. Ta oskas malet mängida ja bridži mängida kahte kuningliku mängu. Kui ta 30 aastate teisel poolel mandrilt tuli Adasaade maali Abrukale siis ta tõi need mängud endaga kaasõpetades näiteks bridži mängima enamiku Aafrika saade kalamehi. Nad suudad rõõmuga laupäeva, öösiti tegid vastu pühapäeva, vala valget ja ainult mõne üksiku mehe malet mängima. Mei tüliga õpetas isa malet mängima esimeses klassis kuid see malehuvi oli tookord kuidagi heitlik. Elu sisaldas muud põnevat, noh ennekõike kirjandus kahtlemata seal. Kuni seitsmenda kaheksanda klassini Pädaste Ülikooli, tulime me male juurde selles mõttes tagasi, et ta sai mingiks osaks meie päeva vabamast osast. Ennekõike niisugune välkma mängimine pysti vändaga kaasa siis uue sõpruskonna või uue sõprusringi. Kes me oleme sellised Malele väga lähedased inimesed, kes jälgivad kogu maailmas toimuvad vale sündmusi väga suure hoolega muidugi diletandid asemel ja veel suurema diletandid asemel tegelemise malega, saates sellest ometigi minu meelest küllalt suurt naudingut ja male on siiani olnud üks väga vahva nendest pisikest maailmadest, mida me endale elu jooksul loome ja mida me endaga kaasas kanname ja ilma milleta me enam elu teinekord ette kujutada hästi ei oskagi. Eks ikka vist on teavet asjaarmastaja rõõmud ongi suuremad kui päris professionaali rõõmud. Ja kui kõrvalt vaatas seda male heitlustki, siis teinekord tundub, et ei olegi tegemist asjaarmastajate seas, seal ikka pannakse kogu oma vaimne füüsiline potentsiaal vahel mängu ja ma ei ole nii äge eneseteostaja, vähemalt males mul see teinekord tekitab väikest niisugust noh, lugupidavat muljet, kuidas inimesed ennast päris Need heitoni välja mängivad. Aga mäng on üks osa elust. Habrukast me selle ausa suhtumise tõsis, suhtumise mängusse saimegi, sest see ei puutu ja mitte ainult valed. Ma mõtlen sedasamust, pritsi, mängugisest. Pritsi hakati meie kodus Abrukas mängima. Eriti talveti laupäeva õhtul pärast seda, kui isa oli lapsed koolist koju laastanud. Samas klassiruumis kogunesid Abruka kalamehed ja hakkasid isaga bridži mängima. Seda mängiti erakordse tõsidusega, teinekord kuni esmaspäeva hommikuni välja, et isa jõuaks veel enne ruttu habet Hääde süüa, kui lapsed jälle kooli tulid. Ja teinekord oli eriti suvel oli selliseid dramaatilisi situatsioone, kus näiteks kuiva Loogoli heinamaal ja ilmateade ägedad vihma loba kui naise tulusid õues ja mehed mängisid rahulikult pritsi. Sellest tekkis lapsed, mingid arusaamine, lugupidamine ka ausa müüja tõsise mängu vastu. Või naiste töö? Teede- ja nii, et siingi niimoodi siin on. Haiglavoodis pikali olles, nagu, nagu võib näha, on mul viimane maleajakiri padja peal ja ma naudin juba ette, et ma võin peale saate lindistamise kergendusega Maria ajakirja kätte, võtame ainult katkestusseisu analüüsi, natuke. Tere, selle ilmselt ka males mingit aatelist momenti selles mõttes, et Keres oli mitte ainult väljapaistvas portland, vaid lihtsalt suur aateline isiksus tervele Eesti rahvale läbi aastakümnete ja ju siis Kerese suur eeskuju mingil määral meisse kõigisse mingi jälje jätnud. Eks elus on ikka nii, et küsida, ühte, antakse teist, küsid itaalia ooperit, pakutakse meeskoorilaulu. Praegu Karl Eduard Söödi sõnadele loodud malemängu. See Aleksander Läte laulan meie fonoteegis Teaduste Akadeemia meeskoorikvarteti esituses. Et täna on täna on teisipäev ja nad on söödale lõkkele. See. On? No. Jutt algas arstide tänamisega, ma ei tea, kuidas nad sellesse suhtuvad, kui nad näevad, et siin on pool raamatukogu vähemalt vähemalt laiali laotatud. Ega siin siis nii väga jõudeolekut ei olegi siin haiglaseinte vahel. Ühest küljest on ju niimoodi, et haiglapäevad on pikemad kui nii-öelda tavalise Maal elupäevad. Aga teisest küljest on siin, meil pole pisikene kild, edevust, kaaslased, sa võtad mitmekeelsed raamatut kaasa, panevad oma laua peale, sest kes siis ilma edevus, et ta siin elus on. Aga kui oled harjunud päevast päeva uusi lisateavet saama, mingitesse uutesse maailmadesse pilku heitma, siis kui tekib niisugune vägivald, see eraldatus, situatsioon, siis võtad ikkagi niisugused kõige lähemad sõbrad ja abilised endaga kaasa ja kui selle sõpruse ja kiindumust teema juurde tulla, võib-olla siis küllap see raamat ongi olnud läbi elu üks selline Stav teekaaslane, kes kunagi veetnud. Seetõttu ei maksaks siis vist imestada, et nad siin siin laua peal on ja mul on olnud niisugused tööd või pigem askeldamist täis nädalat enne seda siia sattumist, kus ei olnud mahti raamatut kätte võtta ja minul on nad ennekõike need raamatut kaasas, mis kodus laua peal jäid lugema. Jüri tulles ütles, et ta võttis kaasa selle ajalehe, mille nimi on tõde. Ilmselt on sellest endisest ajakirjanike elukutsest jäänud juurde tarbija igal hommikul kiiresti tilk ajalehtedes ehitaja. Ülo palus mind ka Moskva kesklehed kaasa tuua, kui ma tulen. Ma ei usu, et nendesse praegu küll väga ägedast süü võib, sest ilmselt meietaolistele inimestele hakkab juba tekkima mingisugune. Ma ei tea üleküllastuspoliitikast või mingisugune tarve natuke sügavamat mateeriat jõuda, vähemalt enda arvates sügavamat ja ma ei tahagi praegu väga publitsistikat lugeda, et tunnen jälle, kisub tagasi luuletuste ja muinasjuttude juurde. Eestis on nüüd ligi 30 parteid või liikumist. Mis te nendest arvate või kas te kuulute ka mõnes? Me oleme olnud siiamaani ja mulle tundub, et ka jääme nii-öelda parteivälisteks inimesteks. Ilmsesti on tegemist niisuguse üldhumaansuse või, või kuidas öelda demokraatliku suhtumisega ellusest mingil kombel ometigi on vastunäidustatud astumine parteisse, kui sul ei ole valikut, kui on ainult üks võimalus ja kui sa sellesse parteisse astumisega tahes või tahtmata seade ennast mingisugustesse eelist tingimustesse valdava enamiku ühiskonnaliikmete ees, kes parteisse ei kuulu. Ma ei taha selle lausega mingil määral vähendada selle partei kõige parema osa liikmete tööd, kelle õlgadel on olnud ju kanda aga üsna suur osa Eesti kultuurist, teadusest, tööstusest, põllumajandusest. Nende hulgas on tõesti vahvaid inimesi. Ja kui praegu parteide sündimises jaga Suwemises mind kui huvitab siis ennekõike see, et tekib loomulik parteidevaheline suhtlemine nii omane kogu muule maailmale. Ja mind väga huvitab küll, kui näiteks ka see, kuidas väljas ja Titma kahekesi maandavad Eesti kompatei väga suure õhulaeva, kuidas nad toovad vabast õhuruumist pilvede tagant maa peale, mis Natage ette võtavad, kuidas nad suudavad mootorilt toode maha võtta ja kuidas nad suudavad kõike seda teha ohustama Ta lennukisolijate ja Maal ootavate inimeste elusid, see on väga austusväärne protsess, millega need mehed tegeleda. Ma olen nimelt seda jälginud tõesti kogu aeg kasvava huviga, nähes siin ikka kahe professionaali küllalt oskuslikku käitumist ülimalt keerulises situatsioonis. Aga mis me salgame uutesse parteidesse, on meidki kaksikvennaga kutsutud, aga ega mees ägedaid partei inimesi ei ole, kui kui aeg natukene rahulikumaks läheb, naasevad ju väga paljud nii-öelda põhialade inimesed oma elu põhialade hulka, tulevad suurest poliitikast jälle tagasi ja hakkavad tegelema sellega, millega tegelema peavad eesti kirjanduse tipud, kellest enamus praegu on poliitikas kaasas, annab jumal, saavad nemadki jälle istuda kirjutuslaua taha ja ja hakkama kirjutama mitte publitsistlik poliitilisi, vaid ka puht ilukirjanduslikke tekste, mida mitu aastat enam õieti ilmunud ei ole ja mida rahvas juba kangesti lootma parteis, liikumisse kuulumine, see eeldab loomulikult mingit distsipliini ja mingeidki raame kui kirjanikuks olemise. Ma lähen põhitunnuseks on, kui sa tahad augus kirjanik olla enda täielikult alasti võtmine, siis ma mõtlen, et ükskõik mis parteisse kuulumine võib-olla välja arvatud nudistide parteisse kuulumine välistab selle võimaluse, et sa oled täiesti alasti rahva ees, sest midagi sa ikka pead varjama, kuuludes kuhugi tahtes keegi näida. Ma ütlen, et me võime rohkem olla fuajeeemmlased ja kõigis oma avaldustes pisut pisut vabamad, et täiesti egoistlikult ise kasutada oma aega ja võimeid. Ja teisest küljest, kui selline pisut organiseerimatu eneserakendus ja välistamine vastutusrikkal ajal tundub ebaeetilisem kui mõnesse liikumisse parteisse kuulumine siis ehk on meist nii palju Üloga kasu, et parteilased saavad juhtida tähelepanu, et kuidas ei tohiks elada, tuues näiteks Mei. Nii mõnedki mehed, kes ei tunne ennast poliitikutena, ütlevad nõnda, et et selge, et vedurit peab juhtima, aga keegi peab ka liipreid panema ja, ja see tee tegemine ja inimeseks olemine see nõuab ju ka. Nojah, ütleme ausalt, et iga selline poliitiline tegevus eeldab teatud nii vaimseid kui füüsilisi ja igasugu muid eeldusi ja kui praegune see parteide liikumiste rohkus näitabki, et ettepoole trügida ka teinekord ikkagi inimesed, kellel teinekord puuduvad selleks isegi elementaarsed eeldused. Nii palju ausust ja, ja rahulikku meelt peab endal olema, et endale aru anda, et ei ole poliitiline tegelikult. Puhkame ja mõtleme kaasa Ado Reinvald sõnadele loodud kuld rannakese laulule. Helilooja on ka Aleksander Läte. Ado Reinvald kirjutas kuld rannakese luuletuse 1875. aastal. Jälgime sõnu. Kirjanduse juurde tagasi sa ütlesid, et sa loed luuletusi ja muinasjutte keda luuletades te olete lugenud ja, ja mis tarkust muinasjuttudest No ma ei tea, seal on see üldinimlik ikkagi jah, niivõrd põhjalikult laagerdunud, et ühte luuletust, kui ta vahepeal kipub ära unustama võid ju lugeda ikka jälle ja. Mul on seal öökapi peal õismäel. Kogu aeg on mul kaks köidet puskinit ja siis on mul Underi ballaadid ja Alver ja ja vene loodetest ma loen väga sageli ka Lermontovi oma niisuguse kaine, väga lõikava mõistusega. Ja ma saan sellest sellise laengu ja kosutuse ja õigustused, mul piisab teinekord ühest luuletusest mitmeks päevaks. No minu loomelaad või looduslikud eeldused on teistsugused kui Jüril ja impulsid peavad ka sootuks teistsugused olema. Võib-olla niisuguse kirjanikuga ränduri elu üks vapustavamaid mõjusid tagantjärele mõeldes Atlandi ookeani veel, mul on olnud kümmekond aastat tagasi tehtud Kambodža veis mille järel ma mitme aasta jooksul lasin endast läbi ja kogu seda materjali, mis ma seal üle elasin, kõiki neid hirmusid ja ja koledaid nägemusi, võib-olla sellele mingisugust elufilosoofilistel ajaloolist lähenemist. Ja kirjutasin sellest essee kõrge taevas siis pärast seda ei ole mingi muu maailmanägemus mind selliselt vapustanud ega mulle endale tähenduslik olnud mingi uue kogemuse saamisel. Kuid kolm aastat tagasi ma sattusin maailma, mis minu jaoks on ikkagi kauge olnud, olin üsna kõikvõimalikke maailmanurkasid ja moodus viljendisid näinud, kuid ma ei olnud praktiliselt kokku puutunud islamimaailmaga. Aga kolm aastat tagasi olin ma Jordaanias palestiinlaste laagrites. Ja millegipärast see maailm puudutas mind täiesti ootamatult ennekõike sellega. Nii et jälle pidin endale tunnistama, kui halvasti ma kursis olen, sellega, mida ma arvan natukene teadvat, kasvõi ajakirjanduse baasil. Ja nüüd olen ma kõigi muude tegemiste kõrval üks kolm aastat üsna hoolega lugenud palestiinlaste ja juutide ajalugu. See on üks põnevamaid ja raskemaid kriitilisemaid vastuseise mis tänapäeva maailmas üldse on kogu Lähis-Idas situatsioon. Ja mul oleks tahtmist anda mingisugune oma nägemus kõigest sellest, mis toimub, seda enam, et praegu, nagu me näeme, on toimunud islamiärkamine Nõukogude vabariikides Kesk-Aasias, Aserbaidžaanis ja me näeme, millised ilmingud see kõik endaga kaasa on toonud. Kui kuidagi õnnestub, oleksin tahtnud esmalt endale selgeks teha, mida see maailmanägemus see usk sellest johtub, igapäevaargipoliitika endaga kaasa võivad tuua. Ja kas see on maailmale oht. Või ongi see maailmale tulevik? Et sellistes küsimustes mingisugusele selgusele jõuda tuleb vast veel üks aastakene ennekõike lugeda ja võib-olla veel korra sinna regiooni sõita. Ja üsna suur osa kirjandusest, mis siis minu laual näha võib, puudutab seda regiooni. Nii et on küllalt palju, mida veel üle lugeda. Paar aastat tagasi, kui hakkasid ilmuma need tõsised ja kurvad ja vapustavad materjalid meie lähiminevikust tarretama, panevad detailid ja üksikasjad ja siis kui uuesti olin läbi lugenud Solsonyydsoni Arhipelakul laagi, siis ma mõtlesin, et olgu ma küll, mitte väga poliitiline kirjanik, aga see ei ole poliitikas, on üks osa meist kõigist. Natuke valusamalt ja jõulisemalt peaks ega kusagil nagu loomingus välja lööma ja käisin tükk aega ringi enda arvates üsna vapustava süžeega vapustavast saatusest. Aga kui aeg edasi läks, siis see, see järgsus ja värskus ja valu või hakkas minust tuhmuma ja taandus. Noh, ma ütleksin teise aspekti. Ma mõtlesin, et võib-olla ei oleks mul vaja näiteks kirjutada rongide liikumist Siberisse ja kirjade liikumist Siberi ja kodu vahel. Täiesti ootamatult hakkasime mõtlema siis eest, kuhu jäid küüditatute koerad. Ja ma olen inimesi provotseerinud, kõnelema ja meenutama seda aspekti. Ja ma mõtlen, et kui ma selle materjali juurde tulen ja kui see nõuab väljundit, siis kirjutan oma loo küüditatute koertest aga mitte küüditatute rongidest Siberisse minevatest Siberist tagasi tulevatest. Ma mõtlen, et teinekord võib-olla selles pealtnäha kaugemas aspektis detailis mina oma võimetega ehk suudaksin rohkem väljendada kui mingis jõulises ja laiahaardelisus ajaloolises mastaabis. Ma lugesin hiljuti uuesti üle Veiko hoovineni suurepärase jutustuse koera küünelõikaja. Ja see andis mulle natuke julgustust selles mõttes, et kui kõrvuti panna Väino Linna tundmatu sõdur ja Veiko hoovis koera kihine lõike siis ma ei julgeks kummalgi teosele eraldi ja suveräänsusele anda eelistust ja ma mõtlen, et nad oma inimlikus suuruses on mõlemad võrdsed siis esimeses panoraamrahvast sõjas, aga teises on üks väeti õnnetu rahva seast, kes oli sata sattunud kuidas sõjast tagasi tuli ja kuidas selle kannatanuna ja väetina viletsad sai ikkagi osaks sellest samast rahvast, kes võitluse kannatus. Ja kirjanduses ilmselt ma ei tea, see ülesande mastaapsusega mõtlen ehk, või on täiesti Tolstoi jõudu ja arukust mõistus, noh siis tuleb ju seda ei rahu kirjutada, aga kui seda ei ole, siis pead võtma jõukohasemad tööd. Sünnipäeva külaliste hulgas peaks olema tõesti mõned koerad ja ja varesed ja, ja muud. Ma olin paar kuud tagasi paar kuud tagasi Jurmalas ja vaatasin Läti televisioonist, kuidas näidati sised koerast perest, kus oli kaks väikest poissi, nelja-viieaastane oli hommikul õuest ära kadunud nende lemmikkoer ja siis nad hakkasid seda koera otsima Läti televisiooni kaudu. Ja kui seda koera oli näidatud koos ema jutuga, siis mõne minuti pärast juba helistati perekondades sõitjaid sõideti sõna otseses mõttes välgukiirusel koera järele, sest koer oli juba täiesti võõraste inimeste käes, kes olid selle koera juba hommikul turult ostnud. Ja nii et see perevorsti siis enda koera jälle 150 rubla eest lastele tagasi ja see oli vapustav elamus näha teleekraanil seda lastele rõõmu, kui nad said oma koera tagasi. See on selle algava aasta minul ka üks suuremaid elamusi. Jurmala ja sellel läbi Rannar on ka teie elus olnud üks suur tähendus, te olete ikka seal olnud. Ja Lätimaa on jah olnud viimase 18 aasta jooksul üks osa meie niisugusest loomise jaga logelemist elust, kui päriselt Aus olla. Riia rannas paikneb üks 12-st, minu teada praegu toimivast nõukogude liidu territooriumil paiknevast kirjanike loomingulistest majadest on klimaatiliselt geograafiliselt meile kõige sobilikum kõige kodusem, kõige omasem paikneb Jurmalas. Ja ennekõike Jüri on seal viimastel aastatel õige palju viibinud, mina reeglina aasta detsembrikuu. Nii et see on suurepärane paik, kus võib töö tegemise ühendada ravipuhkuse ja ka kõige magusama logelemist üldse, mida elus võib ette kujutada. Ei, ma mõtlen, selles majas on väga meeldiv võimalusse logelemine ühendada meeldiva ja niisugune huvitav vestlusega ükskõik mis kirjanikuga ja selliste probleemide rikkusest ja selle spektri laiusest ei saa inimene ära tüdineda, võib selle juures ka mõnusalt logeleda, kui ta teab, et mingisugune vaimne Espriisidega kaasneb. Ma lisaksin veel, et noh, kui vennad mannid, noored mehed olid, siis nad veetsid hulk aega Itaalias ja kirjutasid seal ennekõike toomas man oma vanematele, kuidas nende elu läheb. Ühes oma kirjas on tema nimetanud seda Itaalias viibiv Stoltšefarniente. Magus mitte midagi tegemine on selles suhtes magus, mitte midagi tegemine, et ta lõpeb paratamatult ikkagi sellega. Ühel päeval on kõigest küll ja mingisugune meeldiv kärsitus on, mis sunnib selle numbritoa ukse kõvemini lukku keerama seal Jurmalas ja ikkagi paberit laua peal laiali võtma ja natuke tööd tegema. Ja, sest no lihtsustatud ainult lihtsustatud lähenemine kirjutamisprotsessile saab olla selline, et sa tõused hommikul üles, istud laua taha ja tekst hakkabki sündima. Maadvane teksti sündimiseks, just selline meeleolu, mis valitseb seal Riia rannas, mis, mis minu meelest veel hulga intensiivsemalt valitseb vaiksel Abruka saarel, mitte turistide hooajal. Kui ümbrusse miljöö sind mingil kombel kallutavad filosofeerimisele või selline täielik vaikus ja eraldatus ja üksiolek lasevad kontsentreeruda sinu mõttel mingisugusele kindlale teemale, punktile ideele. Ainult sellistes oludes saab hakata sündima kunst. Sest kunst, see ajab naerma, milliseid termineid Me kasutasime? Kunst ei ole iialgi olnud tolletaarne? Ei, eksisteerib Valletaalset kirjandust, Pralletaalset teadust. Kunst on alati aristokraat, maailma vähimagi kahtluseta, ta peab sündima eelistatud tingimustes, mida kunsti looja peab endale looma. Kunstilises tuleb suhtuda kui mingisse erandlikku elu nähtusse, mitte kui igapäevasündmus, see see on, võib-olla, kui šveitsele räägib aukartusest elu vastu, siis meil ilmsesti on see aukartust kunsti vastu, meil siis ennekõike kirjandusliku loomise vastu. Tan, püha Ta on teistsugune, ta on eraldatud jah, põhiliselt kriipsutatud isegi seda, kui ja mil määral ja kui pingsalt kirjandus midagi kajastab, peegeldab, aga tõepoolest on see võib-olla kunsti põhilinomeeti ikkagi ülendamine. Ja selleks, et kunst ülendaks, tead sa endas looma mingid eeldused või kõigis sellise ümbruse, et sa oled võimeline ütlema rääkima millestki ülevast. Mas eeldab sedasamust, kaunist loodust ja suurt merd ja kõrget taevast ja, ja suurt valu ja pikki reise ja haigusi ja kõike, mis on selja taga olnud. Vanasti oli Abrukesega läti rannas pisut ülevam selles mõttes, et veed ja maad olid puhtad, aga kui hommikul sellise kiisklev sinise veebel Nad luikis mõtled ikkagi ängistav vallutama südamega Nad luiged ujuvad ju haige vee peal siis ülevus, ase asendub mingisuguse. Ma ei, ta teinekord isegi suure nukrusega noh, on olnud, oleme kõik mingisuguse valu kaasosalised, aga selles tundes nagu ei vabane ikkagi enam ei öösel ega päeval, et sa oleksid nagu ise ka kõik need aastad kõndinud vaikselt nendes kaunites kohtades ja mis tunne, nagu oleksid sina ka kuidagi nagu õli maha tilgutavad. Veel üks laul Juhan Smuuli sõnad Gustav Ernesaksa viis esitavad Soome Üliõpilaskonna laulajat, solistan Bertis Aurora. Olgu see laulsis ammuse sõpruse märkimiseks smooliga ja üle lahe rahvaga. Meie eesti emakeel kõlab ka hõimlaste suus kaunist. Kui nüüd oma peres on kõneleja olemas ja peaks. Ülo peaks rääkima Jüri sünnipäeva kõne ja Jüri Ülo sünnib näiteks, no mida te ei ütleks midagi? Näiteks ei sobiks Jüri kohta ütelda, lähedasi inimesi ei sobi kunagi kiita. Selle momendi ma jätaksin ennekõike oma tekstist välja ja minu juubelipöördumine oleks poole kindlasti, kui ma seda mõtlema hakkan. Väga lühikene. Paadilauseline ütleksin. Me oleme selle ära kuulanud, paneme malenupud peale. Nojah, ma tahaksin käega, vend jääks ikka noh, esimeses kirjanduskriitik ukse sõbraks, mis muud elus vajab. Ja nüüd siis veel tibatilluke soovikontsert sünnipäeva laste eneste küsimise kohaselt. Kuulame orjade koori Verdi ooperist Nabucco, see on lindistatud Tartu Ülikooli aulas 64. aastal. Aga on Tartu üliõpilasmeeskoori repertuaaris olnud aastakümneid siis, kui vennad tuulikud ülikoolis ajakirjandust õppisid kui saatetoimetajagi ülikoolis käis ja küllap needki, kui ülikooli mees koristan saanud Tartu akadeemiline meeskoor.