Viimase saatega maaleriftib eelis ja Stravinski muusikast. Jõudsime professionaalse ja rahvamuusikavaheliste seoste jälgimisel lääne muusikas käesolevasse sajandisse. Enne aga, kui asuda rahvuslikkuse probleemide juurde, nõukogude paljurahvuselise muusikakultuuris teene põgusa ajaloolise rännaku mööda vene muusika arenguteid. Vene muusika juured ulatuvad aegade hämarusse muistsete slaavlaste maile. Mõndagi nende hõimurahvaste eluolust, tavadest ja kommetest on meieni kandnud müüdid ja rahvalaulud. Tsivilisatsioonist kauem puutumata idaslaavi aladel on rahvalaul sajandeid elanud oma loomulikku elu. Venemaal hakati rahvalaule üles märkima alles 18. sajandil. Teadusliku folkloristika alguseks võib pidada alles möödunud sajandi lõpu. Professionaalse muusika lätted. Asuvad Kiievi vürstiriigis nagu üldse elu ja riigikorralduses võeti ka vaimukultuurides paljugi üle bütsansist. Vürst Vladimiri valitsemisajal, 10. sajandi lõpul kuulutati bütsantsi õigeusk ametlikuks riigiusuks. Kiievi Venemaa oli omal ajal Euroopa võimsamaid riike, mille piirid ulatusid Baltimaadest Musta mereni ja ülem Volgast Karpaatideni. Pealinn Kiier paiknes kaubateede ristumispaigas ja oli alati tulvil kõigist ilmakaarest sisse sõitest kelle hulgas kaupmehi, diplomaate, vaimulikke, kirja, tarku ja rändmuusikuid. Vladimiri valitsemisaeg oli soodne kõikidele kunstidele. Kiievi vürstid kulutasid suuri varandusi luksuslike pühakodade ehitamiseks. Bütsansist ei tellinud nad mitte üksi arhitekte ja ehitajaid, kullasseppi ja klaasikunstnike vaid ka kirikulaulu asjatundjaid. Ajaloodokumentidest on teada, et Jaroslav Targa ajal mil valmis Kiievis Sophia katedraal saabusid ka kolm kreeka laulikud koos perekondadega. Ja neist peale sai Venemaal alguse inglitaoline laulmine. Erinevalt tolle aja katoliku kirikulaulust oli Bütsantsi õigeusu kirikulaul erakordselt kaalne. Rohkete meloodiliste kaunistustega rangelt ühehäälne ja ilma saateta. Nüüd saidist võeti üle ka nootide ülesmärkimise viis. Need tähemärgid kreeka keeles sima vene keeles, Snanya kirjutati teksti kohale. Selline Snanjad ja noodikiri oli kasutusel üheäärses kirikumuusikas 16. sajandi lõpuni mil kirikumuusikasse tungib mitmehäälsus. Keskaegsel Kiievi Venemaal oli muusikaau sees ka väljaspool kirikut. Kõige populaarsem ja austusväärsem muusika oli Scomorov. Neis on nähtud antiikset emiimide järeltulijaid. Arhivaar ja ajaloolane Ivan Beljajev, kes avaldanud rea tööd vene kultuuriajaloost, osutab sellele, et sõnas Komorov asendab kreekakeelset tiibitseni mis tähendab vilepilli sarvekest. Komorokkide kunstil oli kaugelt tõsisem tähendus kui ainult veiderdamine lõbustamine. Kuni 11. sajandini osalesid Komorohhid paganlike riituste eelkõige matuste ja pulmade tseremooniaid. Dirsnad paganliku slaavi peied toimusid harilikult joomingu ja sõjamängudega. Scomorohvide peamised instrumendid olid poognaga Kudoc, Kusly, puhkpillidest, vilepill, torupill, löökpillidest, kulustega, käsitrumm. Seos paganlike kommetega säilis Komorohhide kunstis veel pikka aega. Veel ühest 16. sajandi keskpaiku ilmunud kiriku määrusest loene suvistepühade laupäeval kogunevad küla kirikuaeda mehed ja naised ja halavad omaste haudadel. Kui aga hakkavad mängimas Komorochib, jätavad nad nuttu ja hakkavad karglema plaksutama ja paganlike laule laulma. Kas Komorohhide kunst oli tihedalt seotud folklooriga ja nagu näeme, ulatusid selle juured muistsete slaavlaste ja veel nende eelkäijad tegi kultuuridesse. Hilisemal keskajal ja uus alguses Komorohhide seisus langes. Nad muutusid kirikust tagakiusatud, maadlejate hulkuvateks, ühiskonnast välja tõugatud teks rändmuusikuid kes siis ka hoolimatult pakkusid jõhkrat nalja ja lõbustusi. Seda, mis parajasti pähe tuli. 16. sajandi lõpus seitsmeteistkümmend sajandi alguses teravneb Ukrainas rahvuslik vabadusvõitlus. Selle tipuks oli vabadussõda Togdan Magnitski juhtimisel, mis lõppes Ukraina taasühendamisega Venemaaga. Sel ajal tekkisid Ukraina aladel vennas, kogudused, rahvuslikud religioossed organisatsioonid, kes seadsid oma eesmärgiks emakeelse kultuuri arendamise. Oma asutatud koolides, osutasid nad tähtsust muusikale ja mitmehäälsusele laulmisele. Vennaskogukondade raamatukogudes leidub hulgaliselt tolle aja Euroopa polüfoonia meistrite Gabrielist kuni Schützini käsikirju. Siiski kujunes Ukrainas täiesti omalaadne ja stiililt iseseisev mitmehäälne laulmine, mis tuntud kui partiiline laulmine. Vene keeles. Parkeezneja teenija muusikaajaloolane Juri keldus märgib, et vaatamata nähtavatele seostele läänemaade toretseva barokse mitme hääldusega on partiiline laul omapärane ja kordumatu nähtus mida võib kohata ainuüksi Ukrainas ja Venemaal. Seitsmeteistkümnendal sajandil olid Venemaal tihedad sidemed Poolaga. Poolas sai ka muusikahariduse üks esimesi vene mitmehäälse stiilimeistreid. Nikolai diletski. TEMA teoreetiline traktaat. Muusika grammatika oli seitsmeteistkümnendal sajandil esimesi teejuhte mitmehäälse muusika kirjutamisel. Mitte vähem olulist osa, aga edendanud diletski ka kui helilooja. Tema looming toetab igati tema teoreetilist süsteemi. Jon kui tolle ajastu muusika etalon. Diletski ulatuslikku tsüklit kaheksa häälsele koorile pühapäeva kaanon peetakse ehtiletski loomingu kõrgtipuks. Teoseid käsikiri muide, avastati aga alles 1973. aastal. Vassili Titovi varane loominguperiood langeb ühte Nikolai diletski, viimaste tegevus aastatega. Noor andekas muusik õpib hoolega oma Kiievlasest eelkäijalt. Titovi kooriteosed levivad peagi üle maa. Neid on tal ligi 200, nii suurtele kui väikestele koos seisudele alates kaheksast kuni 24 häälseni. Arvatakse, et ligi 100 on neist koorikontserdid. Titov elas ja töötas Moskvas. Tema nime võis leida ka arvukates laulukogumikes. Trükiti nii Venemaal kui ka mitmel pool välismaal. Tituudi koori music on Parockilikult hiilgav. Toretsev kohati lausa juubeldab. Tema suured koosseisud annavad võimsust kompaktsus. Niisugused on näiteks tema koorikontserdid, üleilmne kuulsus ja kristus. Täna esineb Moskva kammerkoor Vladimir miinini juhatusel. Sittowi kunst on üsnagi omas ajas ajas, millele andis ilme Peeter esimene reformid puutuvad ka muusikaellu. Vähe sellest, et saar lasi bojaaridel maha ajad Adened ja käskis neil pugeda kitsastesse, pükstesse ja vestidesse. Ta pani nad tantsima tolle aja moodsaid tantse. Minu Etti, Angleesi, Allemaandi. Taolise stiliseerimise eesmärgil hakkasid igal nädalal toimuma kontserdid, kus mängiti Corelli tartiini, telemanni ja teiste kuulsate Euroopa heliloojate teoseid. Suurt tähelepanu osutas Peeter esimene sõjaväemuusikale. Igas sõjaväeosas pidi olema oma puhkpilliorkester. Soosingus oli ka koorimuusika. Peeter Esimese ajal saavutab mitmehäälne partiiline laulmine oma tipptaseme. Mis veel enam kui monumentaalseid koorikontserdid võisid rahuldada Peetri aegade püüdlusi grandioosse ja ülemuse poole. Kui Titovija diletski loomingust leiame paralleele barokkmuusikaga siis klassitsismi kõige selgemaks esindajaks Venemaal on mitri Bortnjanski. Kui teistele tema kaasaegsetele heliloojatele oli peamiseks rahvuslik omapära tunnuseks pöördumine rahvaviiside poole nende kasutamine oma loomingus siis Bortnanski loomingule oli võõras igasugune otsene olmeline side. Ta vältis rahvaviisid ja otsest tsiteerimist. Oma klassitsistlikus stiilipuhtuses, heas maitses ja tasakaalus on partnanskid tihti võrreldud moodsertiga. Sellest paralleelist kõneleb isegi üks Bortnanski kõige õelam maid vastaseid Aleksandr Serov. Moodsatlikus Bortnanski puhul pole mitte väline jäljendamine vaid siinselt läbi tunnetatud helilooja natuurile omane ja ainuvõimalik eneseväljendus. Bortnanski, Loomingu tee kestis umbes pool sajandit. Kuigi ta suri 1825. aastal kuuluste loomingut põhiosa 18.-sse sajandisse. Sündinud 1751. aastal Ukraina linnakeses Kluhhovis alustas ta muusikaõpinguid kohalikus koorikoolis. Seitsmeaastaselt võeti ta õukonnaga belli. Partnjanski juhendajaks sai itaallane helilooja kapellmeister Balthasar kalupi. KUI Gallupi sõitis Itaaliasse tagasi, järgnes talle peagi ka kaheksateistaastane Bortnjanski. Ja 10 aastat elas ja töötas Bortnjanski selles Euroopa muusika vanimas keskuses. Bortnjanski Itaalias kirjutatud ooperites on tänaseni säilinud TEMA Clintoni Fabius mis loodud Itaalia ooperasseeria vaimus. Bortnanski nimi sai tuntuks Itaalias. Tema oopereid lavastati Veneetsias ja Modenas. Kodumaale naasnud, kutsuti tornianski troonipärija Paul esimese õukonda. Toolid tülis oma ema Katariina teisega ja elas mõnda aega pealinnast eemal Pavlovskisse Kaczynas. Bortnanski ülesandeks oli peletada vürst Gabrieli igavust. Ta kirjutab kerge sisulisi oopereid ja muusikat komöödiatele, mida mängiti koduteatris. Peagi määratakse ta õukonna kapellmeistriks, kelleks jääb ta kuni surmani. Kõrvuti ooperite instrumentaalteostega, kirjutab Bortnanski kirikumuusikat. Ta on loonud enam kui 50 koori kontsert nii ja mitukümmend väiksemat kooriteost. Põhiline osa Bortnanski koorikontsertidest on kirjutatud tema loomingu kõrgperioodil 1700 kaheksakümnendatel aastatel. Sellesse perioodi aga jäävad ka tema tuntumad koomilised ooperid jahikull ja poeg, võistleja mõlemad ooperid, esietendused õukonnateatris prantsuse keeles. Ka nende ülesehituses on helilooja jälginud prantsuse eeskujusid. Ja küllap seda põhjustas Paul esimese suur kiindumus Prantsusmaa vastu. Teatavasti oli ta heas kontaktis Napoleon, esimesega. Kõrvuti šansoone tüüpi sentimentaalseks laulukestega esineb siin aga ka sädelevaid opera puhva vaimus ansambleid ja vene rahvuslikust vaimust kantud kooristseen. Mõlemas ooperis annab helilooja koorile üsnagi piisava tähenduse. Ooperijahikull, eks ju, see on äärmiselt lihtne ja isegi naiivsevõitu. Noor aadlik Federico on armunud leske Liirasse. Elvira Aga pühendab kogu tähelepanu oma väikesele pojale. Ederigo läheb kostjania Pedroga mägedesse, et oma armastuse unustada. Ta keelab kõigil naisolevus teil oma majale lähenemise. Seal aga tuleb anateenija Greguaar oma noorukese tütre šanetiga. Et see aga on veel alaealine, nõustute Terikonnad vastu võtma? Šanet püüab laulmisega Federico tähelepanu köita, see ei õnnestu. Peatselt ilmuvat silmapiirile veel kaks naisterahvast. Need on Elvira ja teenijatüdruk. Marina. Federico on jahmunud, kui Elvira teatab, et ta tuli tema juurde lõunale. Toidutagavarad olid kõik otsas ja jahiretk oli ebaõnnestunud. Federico tapab oma kõige armsama jahikulli. Siis teatab aga Elvira oma tulekut tõelise põhjuse. Tema poeg palub vederigord jahil, kui nähes enda ees aga praetud lindu, taipab Elvira Ede Rigo suurt ohvrimeelsust ja nõustub temaga abielluma. Nagu koomilises ooperis ikka, leiavad teenilist kadeemia Pedro ja teenijatüdruk Marina. Kuulene vederigo hüvastijätuaariat enne mägedesse minekut. Kõlab ooperi lõpustseen. Bortnanski kammermuusikast on meieni säilinud mõned palad klaverikogumikust kvintett klaverile, arhile, viiulile, Joorada, kambale ja tšellole ning kontsert sümfoonia eelpool nimetatud koosseisule. Liiaksel teine viiul ja fagotikontsert sümfoonia õigustab oma nimetust. Selles võrreldes teiste Bortnanski instrumentaalteostega on materjal palju arendatud. Keelpillid mitte ainult ei täienda klaveripartiid, vaid neil on oma ise sisepliid, temaatika ja arenduskohation, faktuur otse Virtoosne ja tõeliselt Concertlik. Hector Perli ostutvus Bortnanski teostega kui ta 1847. aastal külastas Peterburi. Ta kirjutas sportnjanski koorikontsertide kohta. Need teosed paistavad silma erakordse ande rikkuse poolest. Meisterlikult on kasutatud koori ja kõigele suursugusele vaatamata pole siin eksitud reeglite vastu mida väga hindasid meistrid, kelle juures Bortnjanski õppis. Bortnanski varasematele koori kontsertidel on oma hiilgus ja sära mida nõudsid Katariina teise õukonnaharjumused. Hilisemates teostes loovutab kalandsus koha sügavamatele tunnetele enam vaoshoitumalt enese väljendusele. Tšaikovski hindas kõige enam Bortnanski 30 teist koorikontserti mida kahjuks pole käepärast. Kontserdis number 30, mis kuulub samuti tema hilisemasse. Loominguperioodi väljendub aga samavõrd temale omane tundelisus, soojus ja ukraina lüürilise rahvalaulu lähedus. Selle kontserdiga lõpetame tänase saate. Esitab Moskva kammerkoor Valeri pallianski juhatusel.