Tere tulemast kuulama, stuudios on Andres Oja ja tänase saate peategelane kõigile hästi teada ja tuntud mitmekülgne mees. Enne kui alustame oma juttudega kaugemalt ja lähemalt, kuulake ühte muusikapala. Irboska kirikukellad, selline instrumentaalpala alustas tänast saadet ja tänase saate peategelane külaline otsustas, et ta enda muusikat ei tahagi, et selles saates kõlaks ja Marko Matvere tere tulemast. Tere, otsustasid nii, et ei tule sinu muusikat, arvad, et liiga palju on seda juba kuuldut? Ei noh. Lihtsalt ma sain niimoodi aru, et tuleb ikkagi rääkida muusikast, eks ole, enda muusika on kuidagi liiga. Ta on mulle mul ei ole, sest mul ei ole seal midagi avastada enda muusikas. Ma ei suuda ennast üllatada selles mõttes. Aga muusika on väga tähtis, kuidas öelda siis? Nähtamatu substants minu elus, mis on väga-väga suuresti mõjutab minu olemist üldse. Ja esimest korda ma kuulsin muusikat ja just nimelt pärimusmuusikat. Siis, kui ma seda esimest kõlanud seda veidrat kandlelugu praegu Irboska kirikukellad, kuulsin väikese musta siis plaadi pealt teismelisena ja selle pealkiri siis on jah Irboska kirikukellad ning seal kanneldaja Igor Tõnurist siis mängib põhimõtteliselt sedasama faktuuri, mida need vene õigeusu kirikukellad siis seal? Bambambandid, Idyndin, noh, põhimõtteliselt kaks kella, eks ole, see papp või köster või kes seal iganes neid kelli kolistas, ta tegi seda alati ühtemoodi. Küla pillimees õppis selle siis ära kandlega ja, ja, ja see oli esimene kord, kui ma jäin kuulama pärimusmuusikat ehk siis rahvamuusikat. Meie seda folkloori esimest korda minu kahe kõrva vahele teismelisena jõudis, et on olemas selline muusika. Noh, mina olen sündinud 1968. aastal ja mäletan veel nii-öelda neid, kuidas öeldakse siis neid vanu eestlasi või? Ma mäletan, esimese Eesti ajal jah, ja ta mitte esimese, vaid tsaariaeg, selline veel isegi ja ma lapsena puutusin nendega kokku rääkisid küll pähe, aga vahest, kui nad midagi ütlesid, siis oli ikkagi kummaline, eriti kummaline oli siis kui ma õppisingi, nagu nende jutt kuulama, kui ma sain vähe vanemaks ja Luisin Mullega laulaksid. Et siis tekkis see hõllandus, et see, mida nad laulavad ja räägivad, võiks olla tähtis ja mitte ainult minu jaoks tähtis, vaid ka Eesti Eesti jaoks tähtis. Ja nõndaviisi sai minust siis folkmuusika ja rahvamuusika ja pärimusmuusik, nagu nüüd uues keeles öeldakse. Ja aga päris esimest korda muusika kui üleüldse universaalne, selline veider nähtus, nähtamatu substants jõudis minu kahe kõrva vahele, kuskil ma arvan, 12 13 14 aastasena ja nõndaviisi, et ma olin matemaatikas väga nõrk ja rohkem sobis mulle siis müramine, jooksmine, kehaline kasvatus. Aga minu pinginaaber oli jälle tark poiss, kelle vanemad olid ka väärikad targad inimesed ning tal tuli see matemaatika hästi lihtsalt. Ja sellepärast ma siis väga sageli pöördusin abi saamiseks tema poole. Ning ühe korra, kui mul oli matemaatikas jälle ähvardas tulla väga halb hinne siis ma läksin jälle tema juurde, ta elas kõrvaltrepikojas ja ja palusin, et ta mulle nagu näitaks seda rehkendust. Ja kevad ja täpselt ja, ja siis ta näitas. Ja samal ajal ma nägin, et ta tegeles laua peal, olid tal hunnikus, siis jootekolb ja mingit traadid ja mingisugused elektroonika komponendid. Ja ma küsisin, mida sa teed. Ta ütles, ta teeb kitarri, elektrikitarriploki, buss, plokk või? Noh, sa tead, eks ole, rokkaritel ei olnud nõuka ajal mitte kuskilt neid võtanud, pidid ise neid tegema ja sageli need joonised või see, kuidas teha, olidki ajakirjades üles joonistatud, Vene ajakirjandus ka. Ja tal oli üks niisugune, seda parasjagu tegi ühte sellist kitarri. Ja ma teadsin, et vanemad sunnivad teda muusikakoolis käima ja tema selja taga oli siis klaver. Tavaline odav kabinetklaver, kus ta pidi iga päev harjutama, käima, ette mängimas muusika, kui talle see sugugi ei meeldinud. Aga minu mulje nagu pilk peale, sest mulle ei meeldinud matemaatika ja elektroonika ammugi mitte. Ja ma küsisin, kas sa sellega midagi mängida oskate? Muidugi oskan. Noh siis ilmselt kuidagi, ma ei tea, kas ta ise näitas võima, palusin, ta mängis mulle kiiresti jupi koera polkast terjeri tantantellilimdantellerintarting, täpim tähendab tanke, kõik minu nii-öelda saatus oli sellega otsustatud. Siis kui ma matemaatika oli maha kirjutanud, siis palusin, et näita, kuidas sa seda tegid. Siis ma esimesel päeval õppisin selle esimese osa koera palkateedeedi, plärampleramp, teedid, impleramplam. Ja teisel päeval, kui ma läksin jälle siis tema juurde rehkendust maha kirjutama, õpetas ta mulle selle üle käe osa dieedi teentele, Emmdeeveedeedi trump Trinteritee Dimitri ja põhimõtteliselt selle niimoodi sai minust muusik, et ma, ma sain aru, see, see on kõige tähtsam selles elus. Et mul muud enam nagu. Ei, ei, ei suutnud ma kõrvade vahele palju võtta, ajutiselt küll on olnud seal igasugu asju, nii teatrit kui, kui muud värki, aga aga edasi siis nõuka ajal, sügaval nõukogude ajal seal, 80.-te alguses ja ka veel lõpus mängis vikerraadio iga päev lõõtspillimuusikat, et teatud kellaaegadel mängis iga päev Teppo-tüüpi lõõtspill. Nüüd muidugi kuulsin seda ka mina ja kogu eesti rahvas, aga keskkoolis ma kuulsin Teppo lõõtspilli palja kõrvaga pargis Pärnu ühes pargis oli suvel mingi mingi vanainimeste kapell mängis ja üks vanamees mängis seal siis lõõtspilli ja ma kuulsin, seisin tema ees ja kuulsin seda pilli nii-öelda oma kõrvaga, mitte läbi vikerraadio. Ja sealt alates siis siis noh, oli mu tee nagu otsustatud. Laias laastus olen ma tänaseni ikkagi pärimusmuusika, mis siis, et ma teen kaasa ka teistes žanrites. Et siin lähimal ajal ma astun üles juba kolmandas ooperis ooperilaulja. Ja et aga ikkagi ma olen jäänud nii-öelda peast pärimusmuusika, ma ei saa seda mitte iialgi muuta, et et see Karl Kikase, Teppo lõõtspilli seal see, see nagu tunnistas mu ära teismelisena ja mitte midagi sinna parata ei saa, kohe kui ma kuulsin lõõtspilli jätsin ma kõik broki, kõik poppi, mis elades, mida ma olin kuulnud, see kõik oli minu jaoks, tühib, ragin. Jõuetu, susin. See jäi koheselt igaviku minevikku, et mitte kunagi pärast seda pole enam nagu ütleme seda siis mainstreami kaasaegset muusikat armastanud. Või noh, mõni lugu on päris talutav, aga üldiselt suur, paks, rasvane, punane, ja seda sa oled jah, korduvalt korduvalt ka. Et see tänapäevane kommertspapp ei ole üldse. Aga kuulemegi siit juba Karl Kikasest oli juttu võtma ja siis kuulame ära ka devat kevade polka, head kevadet, vesin pikisilmi ootama, ega. Kevade polkat kuulasime ja jätkame siit tõttu, Marko Matvere kaaslane, kes on välja valinud siia väga huvitavat ja erinevat muusikat. Pärnust me juba rääkisime 1968 sajutasid silotne sünniaasta On ja no sellest ka lapsepõlvemuusikast beibagaatne samuti rääkisime, aga kuidas sa seda Pärnat mäletad, ise ja ta oma lapsepõlvest teistsugune kui praegu seal käies? Ei, ma ei, ma ei usu, et ta teistsugune oli, ta Pärnu on, ma arvan, üsna sarnane. Ja, ja elulaad või ütleme, see elurütm, kõik see ma ei usu, et see on palju muutunud, sest linn ise ei ole kuigi palju paisunud. Vaatad kahanenud õnneks jah, sest et nõukogude ajal pärast sõda Pärnu paisus tänu uutele tehastele mis loodi, et siis edendada nõukoguliku majandust, sinna tehti mitmeid tehaseid ja töölised, sinna tehastesse toodi igalt poolt Venemaalt, ühesõnaga slaavlased ja nende jaoks ehitati mikrorajoonid, kus nad saaksid magada. Ühesõnaga, sellised odava softiga tugeva tugeva siis nii-öelda raudvaraga siseseid mees- ja naissoost robotid, kes tehased siis üleval hoidis ja, ja aga need on nüüd kas jäänud vanaks või ära rännanud kuskile, et ma, ma arvan, et see linna suurus pole ka palju muutunud, et see ma usun, et millegipärast, et see linn on samaks jäänud, aga mina lahkusin sellest linnast 1986 Tallinnasse lavakunstikateedrisse ning tutvusin taolisi olendiga keda ka Eesti rahvas väga hästi teab, tema nimi on Jaan Tätte ning Jaan Tätte oli juba kirjutanud ka vist kaks laulu selleks ajaks. Ning peale selle kahe enda laulu oli tal veel ka pagasis mitmeid teiste inimeste laule, mida ta võis kohe kitarri saatel esitada ja siis jõudis kätte vist 87. aasta kevad, kui ma ei eksi ning Tartus toimus selline üritus nagu kevadfolk. Ning sinna tulid kõik tolle aja siis nii-öelda tähtsamad Hola lauljad. Eesti keeles vist ma ei tea, öeldakse niimoodi, viimati seda nimetati ja tegelikult siis nimetati folklauljateks ja nüüd on tagantjärgi öeldakse Hola laulja, see hala isegi isegi kukerpille omal ajal 70.-te keskel seal Hola ansamblites nimetajat ei pane seda kuulnud, tead, see väljend ikkagi on varas või iseenesest päris lahe nimi on see aeg, eks ole, aga mis see siis kujutab endast, mis muusika see on, see on selline muusikat, luuletaja on kirjutanud näiteks luuleraamatu oma luuletustega, vihiku või raamatu ja nüüd üks hipi võtab selle lahti, loeb selle läbi, talle mingi tekst meeldib, see on selline rütmiline tekst ja Ta paneb sinna lihtsa meloodia taha ning kitarri saatel esitab seda pala tavaliselt A mallis, ehk siis saaminaaris raskemeelse, sellise primitiivse viisina novot ja sellel üritusel olid siis kõik kohalt kõige tähtsamad ning nende seas oli ka selline inimene nagu Aleksander Müller, legendaarne mees ja nad väga legendaarne mees, aga sellel üritusel oli veel väga palju legendaarseid ning ma ei hakka neid siin praegu, loetan, läheks liiga pikaks eietuseks, aga mina ei olnud selliseid inimesi. Selliseid vaimseid olendeid ma ei olnud näinud, Pärnus selliseid ei olnud. Pärnus oli palju vaimuhaigeid, vabakäigu vaimuhaigeid, aga vaimseid olendeid nii-öelda, kes elasidki vaimus seal nõukaaja lõpus, need ei paistnud silma, need hoidsid oma orgudesse, kui neid üldse oli naat. Aga nüüd nad olid korraga karjas seal koos ja mina nende seas. Mul mul oli selline tunne, nagu ma oleks sattunud oma maid õdede-vendade mingisugusele kokkutulekule. Koduselt, väga-väga koduselt, muidugi ma olin ehmatanud ja vait, aga, aga ikkagi ja üks lärmaka maid seal kambas oli siis Aleksander Müller, et kuuleksime nüüd temalt ühe pala, muidugi sellel ajal ta ei olnud enam nii heas vormis, kui see suuki ansambel sukki, siis statistiline. Ja see tekst muidugi teeb selle laulu, ehk siis Johnny B Isotammetekst statistiline, siis on selle ansambel sukki poolt esitatud, aga ta on väga-väga mõjus. Minu meelest. Ansambel sokia laul nimega statistiline Vova kuulus Tartu ansambel Marko Matverega, jätkame siit juttu bändi mesila siis nagu tuleb välja, et ei olegi teinud, ma mõtlen enne seda väikeste lõõtspillide ühinguid kooli ajal olen ikka ikka ikka tegin bänni, niisiis traadibändi ehk siis rokibändi, mille nimi oli, oligi grivoi rock. Sest et geograafias meile õpetati, et on olemas niisugune tähtis koht Nõukogude liidus nagu grivoi. Kas see on siis kõver kalju, eks ole kus ma tea, midagi kaevandati, midagi tähtsat või, või mis, mis asula seal oli, igatahes mul jäi see nagu kahe kõrva vahegi grivoi rock, eks ole, noh meil ei olnud selle vene eluga ju tegelikult meil seal, eestlastel, väikelinnas, Pärnus me, me ei suutnud seda omaks võtta. Et seal, nii nagu täna, eks ole, see popp popkultuur, eks ole, võtab, ammutab oma informatsiooni ikkagi Ameerikast ja Euroopast, eks ole, aga toona. Me oleksime võinud ka võtta Nõukogude Liidust oma elu sisu, aga ei, meie, eestlased, meie emal ikka ei, ei, ei ja peale selle siis kohe kuradi värk, eks ole, läks käima seoses punkari nii-öelda perioodiga, ma olin ikkagi punkar, ka Pärnus oli korralik pungi liikumine. Ja, ja, ja peab ütlema siiski ka, kui võrrelda nüüd Pärnu punkareid mingite teiste punkaritega, näiteks Tallinna punkaritega või mõne teise väikelinna punkarid, punkarid, aga siis meil oli see nii-öelda Aid sihvkaid, sahilik alge oli tähtsam kui see punkt, kultuur, mis võib, võib pank, kultuur, mis Inglismaalt siis alguse sai. Meil oli ikkagi tähtis see nõukogudevastasus. Ja ei ole mul, kui ma tänaseni veendunud selle punk punk Carlose perioodil vungi päevil ei ole midagi vaimukamat. Kui need korrad, kui me võtsime kaasa kastide viisi õlut, tavalist musta leiba ja läksime mitmeks ööpäevaks kuskile metsa. Ja üks vanem punkar või selline vanem seltsimees, too mõistis korralikult kitarri mängida ja pidas väga kenasti viisi ja teadis paljusid laule. Ning seal Me Jõime ja laulsime lõkke ääres. Õhtust hommikuni kujutad, et öösel noh, suvel on, öö on soe järjest, võtsime need seltskonnalaulikud ette, mis kõik sellel ajal trükitud olid või olid vanad lausa üks meie lemmik oli purjesportlaste laulik. Ja kõik need laulud järjest keeles, mida vähegi teadsime, see vanem seltsimees mängis kitarri peal ja meie mörgasime niimoodi õhtust hommikuni. Jõime õlut ja laulsime. Täiesti vaimustav tegevus on seal minu jaoks tänaseni. Oleks kohe valmis seda kordama, väga harva juhtub seda nüüd, aga, aga midagi pole parata, eks ole, see nii-öelda roki ja popiperiood selle ma elasin kiiresti läbi, et sinna otsa siis nüüd kaheksakümnendad said läbi ja 90.-te alguses kogemata siis koperdasime koos vanad etega siis Tom võitsiiazza ja just nimelt see pala nüüd, mis kohe kõlama hakkab see hinnastasinud Vonnid hõim. See see Me sõnadest muidugi aru ei saanud, tola. Aga selle laulu fluidum, selle laulu ülesehitus muusikaliselt ja selline veider, segane sihukene natuke häälest ära, selline mingi rõgisev laulja, mingid imelikud pillid. See see võlus meid, tunnistas täielikult ära vanad hättelegi sellele ka isegi eestikeelset teksti. Hiljem, et aga see on ka üks maamärk minu jaoks see konkreetne Palamis praegu kõlama hakkab. Kuulasime Sid Tom võitsi, kes on siis samamoodi laulev näitleja nagu tänane külaline, ka Marko Matvere. Ma teagi, kumba sahkemale muusik, näitleja näitleja on ikkagi sinu põhiline väljatöö väljaõppe. Jah, aga, aga ma ei tööta konkreetselt, näitame ma olen vabakutseline kunstnik ja ma pean iseennast, ma pean ikkagi muusikuks ja olen pidanud viimased 15 aastat juba. Ma ei pea ennast näitlejaks, kui selliseks peale näitlemisema veel lavastan, kui on võimalusi. Ja peale selle kõige veel nii-öelda pean ma ennast Kasurfaniks. Aga läheb veel natuke silla kaugematesse sinna nõukogude aega, millest me oleme palju rääkinud, et sina oled selles vanuses, et Nõukogude armee tuli sind ka mingi aeg kollitama. Ja täpselt seal lõpus, kui see kogu see nõukogude süsteem hakkas kokku kukkuma siis ikkagi ma ei tea, miks mind kohe keskkoolist ei võetud, ma ei tea, kas oli õnne asi või, või mingisugune mingisugune kirjaviga või koos klassivennaga, ma oleksin võinud kohe keskkoolipingist minna kuskile Venemaa kolkasse. Muidugi ma pean tunnistama, et minu jaoks mõte nõukogude sõjaväest ei olnud kunagi. Noh, ma ei, ma ei suutnud seda nagu ette kujutada, et ma lähen sinna selles mõttes, et ma oleks seal kenasti toime tulnud. Päris kindlasti ma oleksin seal toredasti hakkama saanud, oleks seal kindlasti palju varastanud ja maha müünud ja soetanud omale kasulikke sõpru tulevikuks, aga ma ei kujutanud, et sellist asja, et tibla mind käsutab, see oli, see oli, see oli võigas. Eriti ma ei kujutanud ette, kuidas mingisugune venekeelne väike must pässakas seersandi paeltega mulle jagab, mingeid käskusid, mis on veel lisaks absurdselt näiteks noh, ma olin kuulnud mingisugusest hambaharjaga peldikupuhastamis sellist alandust, noh, ma poleks, ma olin liiga uhke juba sellel ajal, et ma poleks sellist alandust nagu üle see oleks nõudnud veretasu. Et ma oleks pidanud teda sandistama või, või, või, või siis võitluses ütleme, isegi kustutama tema elu külla ja seal oleks võinud seal ei selleks viinud mu koonduslaagrisse kuskile lähemale ja seal ma oleksin oma elupäevad lõpetanud. Tõenäoliselt. Nii et ma nagu see see mõte, et ma nõukogude armees võiksin olla ja sinna minna ja nii edasi selle läbi teha, selline mõte ei tulnud mulle üldse pähe. Ja imekombel mind keskkoolist ei võetud alles lavakunstikateedris, siis sain esimese nii-öelda kellaaeg, siis sain esimese kutse. Ja see oli muidugi šokk, šokk, keeriv ja ma ütlesin oma õppejõududele, noh, mis, mis seis on, eks ole, ma olen saanud kutse. Ja mõlemad vaatasid mulle sellise näoga otsa, mõlemad väga lugupeetud õppejõud. Et mis teha, kui see on nii nõrk ja vilets oled, kui sa oled räbal Alemees sa sellest ei oska ennast välja keerutada, siis sa ei kuulu meie tsunfti, ehk siis sa ei ole näitleja, sinust ei saa näitlejad, sa pole mingi näitleja ja kui sa ei suuda ennast välja vingerdada sellest oksast nad täpselt nad ei sõnastanud niimoodi. Aga ma sain nende silmadest ja sellistest kaudsetest lausetest aru, et selline oli nende sõnum. Katsu ellu jääda, jobu. No vot, ja mul õnnestuski välja keerutada üsna üsna üsna labasel moel, aga muidugi tänu sellele ilmselt, et kontroll oli ka lõdvem juba. Ja kohe-kohe kukkuski kogu see nõukasüsteem siis kokku ja saabus vabadus. Minu õnneks see oleks olnud üsna halb aeg ka sõjaväkke minna, just see 80.-te lõpus, seal ma tean, kes seal olid sõjas rääkisid, et ega seal mingisugune meelakkumine. Noh, samas ma kuulsin väga toredaid elamusi, väga paljud meenutavad positiivselt seda aega ja just mõned tuttavad ütlesid, et kui tore oli varastada nõukogude riigi tagant see maha müüa ja raha koju saata. Ja mõned ahnemad isegi varastasid laost sadade kaupa mingeid artikleid, müüsid linnas või sealsamas okastraataia taga maha ja ja niimoodi teenisid omale väikse kapitali elu alguseks. See oli nagu väga veider kuulata sellist asja tänapäeval, eks ole, kus me elame omas vabas riigis, noh, sa ei teeks midagi taolist, sul ei tule pähegi. Aga, aga siis siis oli nõndaviisi. Me hakkame nüüd jälle muusikat kuulama ja valisid siia välja sellise muusikapala nagu tantsis, from teeb munasteri Hill jäägi, mis see on, mida me kuulama hakkame? Ühel hetkel ma ei, ma täpselt ei mäleta, mis aastal see küll oli, aga tõenäoliselt see oli 90.-te lõpus kahe tuhandete alguses. Jõudis minuni mustlaste siis pärimusmuusika ehk mustlaste muusika, see nii-öelda päris vankri, mustlaste muusika ja seda on väga mitut sorti, täpselt nii palju erinevat liiki mustlaste muusikat, kui palju on neid riike, rahvaid, kes on lubanud mustlasi oma territooriumile elama? Täpselt nii palju, kõik nad on erinevad, neil on mingisugune sarnasus, aga kõik nad on erinevad. Ungari, mustlased, Serbia mustlased, Bulgaaria mustlased, Malia, India, mustlased, egiptuse mustlased, soome mustlased, tohutu palju erinevaid on neid mustlased ja nende hispaania mustlased, kõigi nende muusika on erinev. Me teame muidugi ainult Chipsi, Kinksisin, noh, lihtinimese kahjuks küll jah. Aga, aga, aga lisaks siis sellele nii-öelda viiulite kitarride Symblite muusikale on olemas selline asi nagu Chipsi brass ehk siis Chipsi mustlaspuhkpilliorkester ja see on välja arenenud Türgi sõjaväeansamblites ja seal Balkani poolsaarel, kui seal oli türgi ikesis türklaste ees kõndis selline orkester vaskpillide orkester, kes mängis väga sõjakaid, kurje, selliseid lugusid, mis pidid siis vaenlast ehmatama ja oma oma inimestele, kes seal ansambli selja taga marssisid, neile julgust sisendama ja mustlased võtsid selle üle. Kaasaegsete vaskpillidega mängivad nad sellist traditsioonilist muusikat nagu chibsibrass. Ja kuulame nüüd ühte pala, mis on tippnäide ansamblilt Fanfare, Charlie ja ja, ja Joker, liians kohanimi Serbias ning üks väike külake ning see ansambel sisse Famfarvitš Chocar Liia on üks maailma kõige kuulsamaid. Selle, selle muusikamängijaid ja kõige virtuoosse samuti, see on hästi kiire. Sellist muusikat kuulasime jätkasite Marko Matverega siis see must mustlasmuusikaga nüüd edasi minnes, eelmise sajandi esimesel kümnendil sündis siis Pariisis üks mustlasonkel kelle nimi oli Django Reinhardt. Ning kuna sellel ajal siis eelmise sajandi esimesel kümnendil oli seal äärmiselt populaarne muusikažanr rahvalik noh, üle üle üle kogu maakera, ütleme arenenud rahvad, kõik olid Tšassist vaimustunud. Ameerika-Euroopa kõik olid, kõik olid džässis sisse võetud ja nüüdse mustlase siis leiutas selle stiili, mille nimi on sipsik, Jesse Jackson, džäss Peaks akordid on ju samad. Aga, aga see mingi suhtumine ja mängustiil siiski on kaunis spetsiifiline. Ehk siis seda Chipsi, džässi mängitakse tänaseni maailmas ja ükskõik millise muusikapala või laulu saab ära Chipsi Tšassida, kui sul on piisavalt muusikalisi teadmisi, algteadmisi, kogemusi, Snap jookseb kitarri või ükskõik mis pilli peal. Vaat sellest teha džässi, džässi, kui sa tunned selle muusikažanri ülesehitus, nüüd kuulame ühte siis tõesti ühte kõige kuulsamat, siis näidet, sest Chipsi Tšassist mustad silme silmad ehk vene mustlaste laul, eks Slowotšurne sellest on tehtud siis Chipsist, džäss. Ja esitajaks on siis ka kuulusin Pirelli lagreene. Marko Matverega, jätkame siit juttu, lase siloop, omaaegne kuulus ümber maailma reis, kui palju sa seal jõudsid muusikat kuulata kohalikku muusikat, kuhu te saabusite? Eks ma ikkagi üritasin seda igalt poolt ahmida, muidugi meil oli väga kiire. Et ma mingisugust ütleme, muusikast ülevaadet ei saa teha, aga kui me jõudsime vaikse ookeani siis saartele siis seal ma hakkasin ikkagi seda kohtama. Noh, kes otsib, see leiab, see on ju teada asi, esimene asi, mis mind täiesti nii-öelda lummas või pahviks lõi, oli siis palun eestlaste kirikulaul. Nende kirikud on noh, meie mõistes kuurid või auto, varjualused, need, nad ei meenuta meie kirikuid, mis on ilusad ehitised, sakraalsed, sellised jahedad, täis hirmsaid pilte, eks ole. Nende kirik on nagu mingisugune ma tea, väetiseladu või midagi, äärmiselt inetu ja ropp koht, seal ei ole ilusaid pilte ja, ja ei ole oreleid ja isegi Jeesuse pilti ei ole väga sageli noh, ristik on naat ja seal need pärismaalased siis me seisime jahiga tüünel tuulevaiksel merel, kalda ääres, seal sadamaid ei ole kuskil lõunamaades, sadamad ei ole, kõik laevad, purjekad seisavad ankrus kalda lähedal ja nüüd õhtu oli käes ja kirikus oli mingisugune jumalateenistus ja me olime seal jahis ja nagu teate, eks ole, siis mööda vett, muusika või heli levib väga kiiresti ja väga hästi väga kaugele. Ja oli selline vaikne õhku õhtu ja kirikutel ei ole klaase akendel suured avad lihtsalt. Ja, ja Poloneeslased laulsid neljaäärseid siis mingeid pastorale mahueta. Ja need olid tohutult ilusate meloodiatega ja see mitmehäälsus, see oli lummav. Noh, muidugi mitte midagi aru ei saa, see Polüneesia keel on nagu ilma konsomantideta Aeyouae vee väga-väga harva kuuleb tee kapeteesid. Midagi seal ei ole, oligi selline laulev keel ongi neil ja pikad silbid täishäälikute peal ja, ja, ja mis oli kõige hämmastavam minu jaoks need hääled, kes seal laulsid, nii naised kui mehed, segakoor, need ei olnud mingeid väljaõppinud lauljad, küla inimesed, et need on väga tugevad. Nagu meil umbes ooperikooris on Estonia teatris Vanemuise teatris väga tugevad, sellised nagu oleks koolitatud hääled, aga tegelikult nad ei olnud ja kõlas jube hästi eneselt täiesti lummavad need kirikulaulud. No hea küll, sõitsime sealt edasi siis jõudsime veelgi, ütleme siis arengus veelgi maha jäänud saartele, milleks siis näiteks oli paapua Uus-Guinea näiteks, noh, seal oli veel neid Saariaga, aga näiteks paapua Uus-Guineas käisime ühel siis sellisel meie mõistes festivalil laulupeol nagu nende, kus oli ka ikkagi sadu tuhandeid inimesi koos tulnud ühte väikelinna kokku, et esitada oma keelseid laule, seal ma ei mäleta, kas 70 erinevat keelt selles riigis või, või isegi rohkem. Ja kõik, väga erinevad veel rassilised erinevad ka ühed on lühikesed pikad ühes väikses riigis ühes saareriigis ja see, see suur erisus tuleneb sellest, et saare siis noh, kuidas öelda, maapind on hästi lõhesid, täismägesid lõhed ja mäed ja jõed ja läbimatu paks džungel ja sellepärast inimesed nagu ei tea, et teises riigi otsas elavad nende suguvennad, kes tegelikult on nendega geneetiliselt väga sarnased. Aga noh, nad ei saa suhelda oma keeles. Lõhestatud ei ole niimoodi, et ühed räägivad kirjakeelt siin Põhja-Eestis ja teised võru keelt. Midagi Mika aru saame, aga seal ei saa mitte inimesed 70 erinevat keelt. No hea küll. Ja siis, kui ma kuulasin nende laulu seal eriti just mitte sellel nii-öelda ametlikul osal päeval, kui nad laulsid vaid õhtul, siis kui nad jõid ja laulsid nii nagu meie punkaritena siis näiteks ma ei suutnud suutnud aru saada, kus on laulu algus keskpaik ja lõpp ja, ja üldse nagu meloodiat ka kokku lepitud ei olnud minu meelest. Lihtsalt üks hakkas nagu ees minema mingisuguse kummaliste häältega. Korralda läks ülesse, korra tuli kuskil seal keskmisest Rask registris mörises, sealt alt madalsoo midagi ja teised mehed õllepudelid käes, samamoodi mürisesid temaga nagu umbes kaasa, üks läks ees ja teised järgi ehk ei harmooniat, ei meloodiat. Vaat see oli minu jaoks arusaamatu, kindlasti nad laulsid mingeid sõnu, mis nende jaoks midagi tähendasid südamesse neile see laul, aga mina Ma kuulasin, üritasin mõistatada. Pagan küll, kas see on üldse muusika, äkki seal on midagi muud üldse, äkki seal mingi joig või, või mingisugune vihmaloits? Ega aru ei saa ja küsima ma ei julgenud minna ja tuli endised inimsööjad, need ei olnud tavalised meie moodi inimeste dressipluus seljas. Naturaalsed, ikkagi inimsööjad, endised. Ja veel 50 aastat tagasi piss nad naaberkülaplika nahka rahulikud. Praegu veel naeran, aga, aga ei, ma julgenud neile täheldada skedootšau vanad, mis teete siin laulge mulle üks laulsid, noh, seal Vanuatu saarestik, kus näiteks mis oli natukene varem, siis, mis on pisut lõuna poole sellest Polüneesia siis piirpiirkonnast panvaatus, näiteks ma sattusin ühte külla, kus siis kohalikud noormehed olid palgatud turistidele esinema ja nemad juba mängisid selliste Ameerika kantrist mõjutatud sellist rahvamuusikat ja mis oli kummaline, nad ei seisnud nagu meie moodi. Meie muusikud, seisame näoga, eks ole, publiku poole laval, meil on pillid käes ja laulame publikule. Aga nemad seisavad ringis, näod sissepoole, kõik kitarristid, trummarid, baskid, kõik, kõik seisavad ringis selgadega publiku suunas ja laulaksid mängiksid nagu iseendile. Ja kõik lood, mis nad mängisid, neil olid tavaliselt sellised kaasaegsed akustilised kitarrid, seal mõnel oli omatehtud ukulele ja baskid, instrument on neil muidugi veider see push päss ehk siis põõsa pass, mis tehtud suhkrukasti külge, niisugune pakk ja üks jäme nöör. Ja kui nüüd selle tokiga seda nööri pingutad, siis tuleb sealt sihuke hääl. See ei ole täpne, aga noh, umbes sa võid timmida seda ja seda omal ajal skyph muusika Inglismaal. Seda kasutati viiekümnendatel aastatel ja seda, need metsarahvad nende arenema vähearenenud rahvad väga palju kasutavad veel tänagi, ta annab siukse hea löögi. Aga muidugi see noot on hästi must või hästi ebapuhas. No vot ja nad mängisid siis niimoodi ringis seal ja, ja mul oli ka kitarr kaasas ja ma läksin, tõin laeva Strutused kitarri, panin nende moodi häälda selle enam-vähem kõrva järgi ja läksin imbusin sinna seltskonda, nad ei pannud pahaks, tõmbasid nagu augu sisse ja siis ma sain aru, et noh, üritasin nagu seda harmooniat tabades ei olnud keeruline kolme duuri lugu, aga et kõik laulud olid siis Reemašooriseksist, tee tuuris kõik laulud ja kõik nad olid ühe rütmiga sellises kiire fokstrotti rütmis. Ning oma keeles ja laule ei olnud pikem kui poolteist minutit väga harva, kaks minut oli ta minuti sil, lugusid läks käima, kolm rin letti, tinglik läbi läbi uus lugu, sama rütmiga, sama sellistikus tuli uus lugu, et, et see muusikaline areng ikkagi. See on olnud fantastiline asi, mis maailmas on toimunud, et need, need muusikalised geeniused on loonud sellise süsteemi, mis on üles kirjutatud sellise metoodika, millega saab seda anda järgmistele põlvedele edasi. Ja on fantastiline teada, et meil Eestis see süsteem toimib ja on väga kõrgel väga-väga kõrgel tasemel, nagu me hästi teame. Aga läheme siit lõpetuseks veel siis klassikalise muusika juurde, jah, ja klassikalise muusika juurde ma jõudsin tegelikult alles hiljaaegu ka mingi 10 aastat tagasi, et varem ma ei suutnud väga pikalt klassikat kuulata, aga nüüd ma kuulan väga palju klassikalist muusikat ja nagu teada on, eks ole, seda lademetes seda kirjutatud lademetes. Aga ega see kõik ei ole ikka kuld. Täpselt nagu rock ja popmuusikas on palju jõuetud konstrueeritud sellist raginat, mis lihtsalt väsinud kuulaja aju. Miks see on kirjutatud, ei tea. Aga mul ei ole probleeme. Ühesõnaga tuvastamaks suurt muusikat. Mul kulus selleks kaks maks, maksimaalselt viis sekundit. Lugu kõlab, ma kuulen seda ja ma ei pea mõtlema, et kas see on nüüd suur muusika või on see lihtsalt üks konstrueeritud mingisugune jupikene siin. Ma tunnen nagu vaistlikult kohe hetkega ära ja siia lõppu üksis pala mis on mind tõesti lummanud ja selle pealkiri eesti keeles oleks õhtukuma või see loojangu kuma tegelikult jah, niimoodi saaks tõlkida seda. Richard Strauss on selle kirjutanud kuulsa Sis Johan Straussi sugulane, aga ma tahan rääkida ühe loo hoopistükkis Arvo Pärdist. Arvo Pärt on meie kõigi lemmik, eks ole, leigeks. Oleme tema muusikat kuulnud ning teame, et ta on maailmas äärmiselt kuulus mitte lihtsalt, mis mitte lihtsalt kuulus, vaid ta on enimmängitud olnud ja nii edasi ja tema neid vanemaid muusikapalasid pidevalt kasutatakse mängufilmides lausa arvutimängudes ja kuhu seda toppida igale poole. Aga kus ta oli alles ju poliitiline põgenik või mis ta oli, eks ole, siis ei teadnud teda veel eriti keegi. Ja siin Nõukogude Eestis oli ta siin kultuuriringkondades päris põlu all, eks ole. Ning 1989. aastal oli mull võimalus külastada Ameerikat põhja, Ameerikat ja Kanadat koos ühe kultuurigrupiga. Mis siis nagu läks, sinna sõitis mööda Välis-Eesti keskus. Ning mina olin siis lihtne rahvamuusik oma väikse karmoškaga, seal mind oligi võetud sinna gruppi, selleks et ma tuju tõstaksin ja meelt lahutaks inimestel, kui oli mingi jooming või kontsert ning Toronto linnas pandi meid elama peredesse, nagu ikka ehk seal välismaal siis käis eesti peredesse jaotati ära, sina lähed sellega sena tollega mind, mind pandi kellelegi kohalikku. Minust umbes seitse kaheksa, võib-olla 10 aastat vanema Peetri juurde. Peeter oli poissmees, tal oli selline kahetoaline, korterpäeval oli ta tööl ja siis õhtul jõudsime sinna korterisse, jõime veel natuke ning ta ütles, näed, sina magasin kušeti peal ja ja ma nägin kohe, et tal on tohutu muusika kollektsioon Nõukogude Eestis kellelgi näinud nii palju süstematiseeritud muusika kollektsioon, riiulit paksult täis kassette, plaat, et kõik niimoodi sorteerituna ja mis põhiline, kõik need nii-öelda rokisaurused kõige maailma, kõige kuulsamalt seda mussi Vello, liikunud Eestis vabalt, sa ei saanud kätte seda, sa said väga viletsa 100. koopia kuskilt, eks ole, aga temal olid originaalid kõik seal reas. Ja siis ta nägi, et ma jõllitan seda muusikariiulit seal. Ja ta ütles, et oh, kus homme üles ärkad, ma lähen tööle hommikul, eks ole, vaata seal külmkapis midagi ja siis võid kuulata, vabalt näen, riistad on siin ja seal tossab paradiisi paradiisis, tead, ma mõtlesin, ma tähendab hommikul ja ostan neid tühja kasseti, mul oli kassetise salvestaja kaasas mille ma olin eelnevalt New Yorgist ostnud, väike selline Sonyevaid koore ja, ja et ma salvestan teid paremad veel kiiresti omale ümber, tead. Ja hommik jõudis kätte, tegin nii, nagu ta ütles, istusin sinna rivi ette, vaatasin järjest, kes seal Iron Meideni jäi, Sydisi. Seal olid köik köik seks blablablabla vaja, hakka seal rääkivaina pikemalt, kes seal kõik olid korraga. Sealsamas rivis. Inetu rohelise kaanega kassetid ja selja peale kirjutatud Arvo Pärt. Mis see on eesti nimi ju? Arvo Pärt seal sees olla? Ei, see ei ole soomlane, ka. Peab eestlane olema. Aga miks ta siin nende maailmakuulsate? Mis asi on imelikult ladinakeelsed nimed lauludel, eks ole, või lugudel ja mõtlesin, et pagan, kes võib-olla, et ma mõtlesin, et see on see Eesti Maja, Toronto Eesti Maja keldris oli mingi paaria, see baarman oli mingisugune endine Tallinna ärikas siin nõuga ajal plehku pannud siin, kes siis peale paaripidamise mängis ka veel ise kitarri omasele, kõrtsi rahvale nii-öelda Tallinna bändimees ka, et võib-olla selle enda salvestatud muusika äkki on. Panin selle siis oma sellesse kassetimängijasse ja nagu ma neid esimesi helisid kuulsin nii taaskord ma mitte kunagi selle riiuli juurde enam ei naasnud, kus need rokisaurus. Mitte kordagi ei tõmbad mu tähelepanu kõik ülejäänud päevad kuni tagasilennuni 10 päeva. Ma kuulasin ainult seda, seda ühte kassetti ja neid laulusid või noh, neid lugusid instrumentaallugusid, mis seal peal olid. Ja see kassetimängija oli väga kvaliteetne ning need salvestused olid äärmiselt kvaliteetsed tolle aja kohta. Ja veel tagasilend üle Atlandi ookeani seal Aerofloti ka Moskvasse, Moskvasse, tagasi Eestisse. Et kogu selle aja ma kuulasin seda rohelist vana Tabula Rasa kasseti. Nii et sealtkaudu siis esimest korda jõudis minuni selline helikeel. Aga nüüd siis kuulame ühte siis Richard Straussi pala ime Aberdot, ehk siis õhtu õhtupunavõi õhtuvalgus ja see jääbki meie hätta, saadet sellega täna lõpetame, võiksin küll lõputult rääkida veel huvitavaid lugusid, aga eks saate formaat nõuab. Ava Marko Matvere, suur aitäh sulle, et tulid ja jagasid kõiki neid toredaid lugusid. Tore, kõike head teile.