Vikerraadio. Tere, head kuulajad ja ilusat emakeelepäeva vikerraadio stuudios on Andres Oja ja tänane külaline, kes on siia tulnud just nimelt eelpool mainitud emakeelepäeva tõttu enne oma jutuajamiste palgustaga kõlagu muusika. Ta. Oli ta veel. Ja ta ei ta ta täitvale. Kõlas laul, millel nimeks tasakaalukeeled, autoriks Andres Valk, kõnel muusika autoriks ja sõnade autoriks Ott Alder, esitajaks loomulikult igihaljas Ivo Linna, kes ongi tänase saate külaline. Tere, Ivo. Tervist. Tervist. No ma ei kujutanud ette, et kedagi teist võiks kutsuda siia emakeelepäeval rääkiva sinule see eesti keel on ikka armas olnud läbi aegade. On küll ja ma sattusin ju tänu õnnelikule saatusele mõneks ajaks õppima Tartu Ülikooli just nimelt eesti keelt. Kuigi ma seal kaua ei olnud paar aastakest, siis ma sain kustumatu armastuse emakeele vastu. Ja ma olen siiamaani veendumusel, et eesti keel on maailma kõige ilusam keel. Ta laulab, ta kõnetab sind, kõneleb ta, kõla on kõrvale mahe kuulata tõesti. Ja, ja kuidagi ma ma olen siiamaani aru saanud, et võib-olla ma oma ajalikus elus ei suudagi võib-olla eesti keelt täiuslikult ära õppida. On inimesi, kes räägivad väga kaunist eesti keelt aga ma olen selle poolt küll ja vägagi. Eestlasele peab laulma eesti keeles, sest siis eestlane saab aru, mis sa tahad talle just nimelt praegu selle ja teise lauluga ütelda. Aga sa oled laulnud ka muudes keeltes inglise keeles rock n Roll liikme, kuidas Ekat ja mul on isegi ikka vene keeles, aga oled sa mingis keeles veel laulnud peole, härjale, sele võimbiks, päiseksootilises keeles. Kas on tulnud? Me läksime kunagi vene aja lõpus veel saime ansambliga rock Hotell sõita Laosesse. Ja selleks, et siis kohaliku rahva tähelepanu, et kusagilt me saime kassetitäie laomuusikat ja ühe loome õppisime ära ja see oli pööraselt raske. Sest Mulle jäi selline mulje, me kirjutasime selle teksti maha selle laulu pealt. Ja mulle tundus, et kõik sõnad olid seal ühesilbilised. Esimene rida meeles. Jaak, hailock, niimite, oi nim. Kond, jõu ja umbes nii. Ja millest seal täpselt lauldi, seda ma ei tea siiamaani. Aga me saime selle asjaga hakkama, nii et rahvas hakkas kaasa laulma. Ja aplaus oli pöörane ja nende aplaus oli teistmoodi kui meil. Ega nad seal väga ei plaksutada või ei plaksutanud, aga tõmbasid oma kopsud õhku täis ja sealt tuli üks üle staadioni, kus need kontserdid olid, tuli niisugune huvile. Täiesti ootamatu reaktsioon ja. Tore oli tänase saate olemegi ehitanud üles natukene teistmoodi, kui need varasemad helinälg saated on, sa oled oma nooruspõlvest ja lapsepõlvest palju rääkivat Saaremaal aga küsis ka seda, et kui kaua sul võttis aega, et sellest tähest õ selgeks saada. Alguses Saaremaalt ikka tulid Tartusse, ilmselt seal ööpoiss. Olin küll poiss ja eks ma seal kodukandis liikudes ja elades on, see tuleb väga kergesti tagasi ja, aga eks ülikooli ajal kõik said aru, kus ma ka ei sõida, kust ma pärit olen, just tulnud, eks ole. Aga siis, kui ma sattusin 68. aastal tänu Mati Talviku ja Leo karpeni kutsele Eesti televisiooni noorte saatesse, kanal 13. Võtsin ülbelt kohe ühe tolleaegse Tomsoudzi, suur tee. Foolium lambda, ken ette, Heldur Karmo tegi teksti ja seal oli üks rida. Kui, kuid alles siis, kui nägin sind, mis on õnn, aru sain. Ja ma laulsin seda stuudios. Ma ei tea, kümneid kordi, sest ma ei saanud välja öeldud sõna. Õnn, õnn, õnn jälle pani. Olavi Soomre pani selle maki kinni, et nüüd võtame uuesti. Ja, ja niimoodi oma punnid ta siin aga on, on teatud sõnad Saaremaakeeles küll mida mõistus või lihasmälu keeldub välja ütlemast, nii nagu mandril räägitakse, noh nagu sõna valmis, valmis on asjad ja on olemas kask, mitte kask. Samuti on olemas nii kurk, mis tähendab seda kõri, eks ole. Kui kuiv, mida sa sööd, mõnuga, olgu ta siis hapu kasvõi. Nii et teatud sõnad on võtmed. Ma ei tea, kui ma ütlen, võtmed, kuidagi naljaks olla. Ja nii juba öö istub ikka sees lõpuni. Aga ma palusin sul valida, jah, sellised nii-öelda kallid kaastöölisi, kes ka siin eesti keeles on laulnud eestikeelseid laule tänasel emakeelepäeval. Loomulikult need kõlavad, saalisid vana hea Gunnar Grapsi ja tema laulud 1000 järve taevas. Jah, Gunnar oli uskumatult andekas inimene, julgen seda nüüd täie südamega kinnitada ja sest et meie tutvus algas suuremas plaanis pihta siis, kui me sattusime sõjaväe koos teenima. Aastakese me olime seal koos, tali noorem, ta tuli hiljem. Ja, ja meil jutt jätkus väga kauemaks kui sellepärast, et ka meie koikud olid seal magamise ruumis, kus oli muidu ju 100 inimest olid kõrvuti ja meie prooviruumis. Kui see ametlik puhkpilliorkestriproov poole päeval otsa sai siis me ju musitseerisime tundide kaupa. Ja minu meelest Gunnar kirjutab, kuidas või õigem oleks öelda, tegi iga päev mitmeid laule, tal oli juba siis noore poisina need mitusada mumeelest ja üks, üks, mida võib vaielda, mida ma arvan, et mina olin kõige esimene esitaja, oli see tema tuntud lugu, istun aknal mille saab pärast hiljem ka tema tribuutplaadi salvestust Tõnis Mägile, just. Jaa. Ja ta on neid lugusid tuli, meil oli seal isegi isegi niisugune estraadikollektiiv, aga ka niisugune väiksem bänd igasugust muusikat, seal mängisime kraps muidugi trumme, mina üritasin seal vahepeal kitarri mängida. Ja see hoidis tegelikult väga hästi meid sellest sõjaväekoledustest või noh, praegu ma ei mäletagi seda, nii et seal on väga kole oleks olnud olla, aga noh kogu see nii-öelda ikkagi pooleldi vangla tunne välja sa ei saa. Mõnikord saime linna lopa minna. Aga, aga see musitseerimine tegi elu huvitavaks. Ja ma peaksin ütlema seda, et Ps trummilööja arenes ja sõna seadjana arenes sõjaväeaastate jooksul või selle aja jooksul päris hästi, sest et 70.-te alguses, kui Olav Ehala tegi siis oma ansambli, millega me tuurid mööda Eestit Marju Kuut ja kes seal kõik laulsid, kraps lõi trummi ja minu meelest kraps, sellel ajal oli kõige parem eesti trummar võib-olla pärast minu jaoks, kui ta, kui ta korralikuks hevimeheks hakkas, et siis neid trumminoot oli tal võib-olla isegi liiga palju. Aga, aga see pulss, kuidas tal see rütmimasin, sisemine tiksus seal lihtsalt haruldane, temaga oli väga kerge lava peal olla ja mäletan ja meenutan neid aegu suure südamesoojusega ja, ja tema hilisem looming on tore, et on antud välja tema plaate. Ka need, kes teda pole ihusilmaga näinud. Võib-olla polegi temast midagi kuulnud, saavad tema pärandit nautida ja. Kuulamegi siit Gunnar Grapsi laulu 1000 järve taevas, millega ta käis ka Arne Oidi lauluvõistlusel, ma ei tea, kas ta siis juba oli Arne Oidi nimeline, aga põhimõtteliselt seesama lauluvõistlus ikkagi ja siin siis Gunnar äratuntavalt nägi pise trumme Põldre, kes oli temaga koosseis ansamblis ornament mängib väga äratuntavat kitarri ja äratuntavalt saadab neitsin Peeter Sauli orkester. Gunnar Graps kuulatud ja räägime juttu siit edasi Gunnar Grapsi, sõjaväekaaslase Ivo Linnaga ja endiselt siis kallid kaasteelised, et kes on toredaid tehat eestikeelseid laule laulnud ja neid ka teinud. Me hakkame järgmiseks varsti kuulav, siit enne seda muidugi räägime. Olav Ehala ühte väga ilusat laulu, Olav Ehala on sinu hea kaasteeline olnud juba ka pikki aastaid aastakümneid. Jah, ma pean ütlema seda, et, et üks esimesi kokkupuuteid Olav Ehalaga oligi enne seda, kui ma läksin sõjaväkke, see oli siis 69. Aga Ma just seoses televisiooni noortesaadetega, siis järsku ilmus noormees pikkade juustega. Ja tema klaverimänguoskus oli võib-olla see, mis televisiooni stuudios rabas kõiki, mitte ainult mind. Sest nad lindistused olid ju pahatihti öösiti. Jaa, salvestus kestis hommikuni välja. Seal jagus seda nalja ja Olavi huumorimeel on, on pöörane, see on säilinud siiamaani. Nagu tänapäeval öeldakse, seda kildu ikka tuleb. Ja, ja kõik need muusikalised naljad, mida ta siis demonstreeris noore mehena klaveri peal, see oli täiesti uskumatu. Need lood sündisid koha peal ja, ja mul on jäänud meelde ka see, et ütleme, olgu nagu teda hüütakse või olutsuhka asemel siis tema tegi neid orkastreeringuid. Ja tihtipeale Tal oli väga äratuntav noodi käekiri ja muidu käekiri ka siis ta lõpetas neid partiisid seal stuudios, sest ta ei jõudnud neid kodus, küll muusikakooli, küll konservatooriumi kõrvalt valmis vorpida. Õigemini öelda, et oma geniaalseid mõtteid nii kiiresti paberile panna. Aga Need said valmis, orkestrantide võtsid noodid ette, lugu tuli. Ja, ja tol ajal oli ju see asi, et fonogramm ikkagi mängiti kõik korraga peale ja laulja laulis ka otsast lõpuni loo, et seal ei olnud Jupitada võimalik. Ja jaa, ta säras ja tema kodu oli ju omal ajal nii nagu üks läbikäigu hoov. Pöörane, mis seal toimus, ma olin küll Tartus, aga üks esimesi kohti pärast venna külastamist oli minna kure kuus. Ehala koju, ema-isa kodus, söögid laual, kohvid, värgid, ola mängis klaverit, seal lauldi ja seda rahvast vooris sealt läbi. Kuidas perekond selle välja kannatas, vanaema, ma ei tea. Aga vat oli ja ja, ja, ja siis tegelikult aimus, kui, kui valmis film juba Don Juan Tallinnas. Kui suurepärane heliloojad on, rääkimata veel varasematest katsetustest ansambliga kristallid. Sest kõik need lood, mida, mida Olav kirjutas ka Crystallidele, Joala laulis seal ju neid. See erines selleaegsest muusikapildist tohutult. Me mäletame, mis muusikali moes, ütleme 60.-te lõpus, aga Olavi käekiri ja see on säilinud, jumal tänatud, siiamaani oli täiesti erinev. Ja mina mõtlesin ka, et no mis seal siis on, võtta mõni Ehala lugu ja proovida seda laulda. Tühjagi. Joala sai sellega väga hästi hakkama. Ja ma olen hiljem ju mõnda Olavi lugu laulnud ja tema teatritükkidele muusikapalu sisse laulnud. Pööraselt raske töö, vähemalt minu jaoks. Käekiri on niivõrd eriline, täiesti geniaalne, ma ei häbene seda sõna kalli sõbra puhul kasutamast. Üks neid lugusid, mis mul kohe tuleb meelde Olav Ehala lauludest, mida sa oled laulnud ja mis on tõepoolest keeruline pagar ja korstnapühkija sellele. Ja ja filmile tehti, pean ütlema, et neli-viis aastat tagasi raekoja platsil siis sai seda lugu. Ja, ja oi, see oli uhke etendus majade katuselt, korstnapühkijad, kõik tulidki köite otsas alla ja pagarid lendasid ja ja, ja läksin selle looga Hässi. Sest võib-olla kõige keerulisem oli lahta, kui nendest Olavi lugudest rääkida, siis Karoliine hõbelõnga, see on üks lugu, õrn, armas, õrn. Ja tookord oli juba tehnikat küll, et seda oleks saanud jupikaupa lindistada. Aga fonogramm oli, oli mati Proveril kokku mängitud ja ma ikka pidin selle otsast lõpuni laulma, seal mingit stopi teha ei saanud, mis on mugav tänapäeval. Olav seisis ühel pool mikrofoni dirigeeris, näitas, kus siis taastada, mina teisel pool oiva piinlesin, oi, ma piinasin, sest et see, mis on helilooja geeniuse jaoks väga lihtne. See minusuguse Saaremaa jaoks ei ole olnud. Aga, aga kui sa siis saad selle selle asjaga ühele poole küll see oli hea tunne. Me kuulasid, Olav Ehala laulub, võta mind lehtede varju. Heidy Tamme Behitusesse on sinu valik. Ja ja Heidy Tamme meie üks tõelistest suurtest, olgem ausad. See generatsioon või see rühm, rühmitus, kelle hulka Heidy Tamme kuulub, on kuulu nuud. Noh, võtame Georg Ots, Heli Lääts, Kalmer Uno Loop kõik need, kes vormisid tegelikult ühe ajastu Eesti muusika- ja tegid seda väga hästi, sest et tänu nendele on ka raadio fonoteeki ju tulvil. Eriti head muusikat, ajatut, muusikat, ilusatele tekstidele kirjutatud muusikat, mis jääb moed, moevoolud võivad muutuda, kõik võib muutuda, tulevad ühe päeva tähekesed, staarikesed, mõnel õnnestub kauemaks jääda. Aga nende loodu püsib ja püsib, püsib Ma loodan igavesti ja Heidi on üks nendest lauljatest, kes on meie muusikapilti nii pööraselt rikastanud. Tal on väga värvi rohke hääl. Ja ta oskab ta tõeline lauljana on ta tõeline professionaal. Sul võib-olla mitte eriti suur ulatus, aga Eibilisele ulatust on sul võib-olla hoopis teistmoodi lähenemine. Aga Heidi ei too võib-olla oma laulmisega välja seda suurt professionaalsust. Ta hakkab sulle rääkima, räägib lugu. Ja sinu vaimusilmas kangastub pilt, film hakkab keerlema. Sa näed seda lugu ja sellist oskust on vähestel, aga Eedil on. Mul on hea meel, et Heidy Tamme oli siin Kaheri nälg saatekülaliseks üsna hiljuti ja mul oli tõepoolest augu seda teha, aga kuulame siis seda, võta mind lehtede varju, hop laulu, mille teksti on teinud Viivi Luik, õigemini see peaks olema luuletus tegelikult. Ja aga üht luuletust lauluks vormida seenele teine ja väga raske ülesanne, aga, aga seekord on see 100 protsenti õnnest. Kõlas Heidy Tamme lauldav laul, võta mind lehtede varju. Olav Ehala muusika autor Viivi Luige tekst ja esitajaks loomulikult Heidy Tamme, nii nagu juba mainitud Ivo Linnaga jätkame juttu emakeelepäeval. Tartu muusikapäevad, see on sinu elus kindlasti ka üks polnud väga oluline sündmus läbi aegade. Sa oled seal üsna mitu korda esinenud ja isegi peapreemia võitnud, kui ma ei eksi. Ja aitäh selle kaunib asja meelde tuletades. Aga õieti mul ongi väga kahju, et ajad noh, paratamatult muutuvad ja muutusidki. Et Tartu muusikapäevadest on saanud üks, üks kaunimaid mälestusi. Nii seltsielu mõttes kui muidugi muusikalises mõttes. Ja ükskord ma mäletan seal Vanemuise kontserdisaalis lava peal ansamblid muudkui esinesid ja üks lõpetas, teine tuli asemele. Ja järsku kondasin seal siis igavusest toodad sama järge. Taga koridorides, grupid olid seina peale, sealt seda muusikat tuli. Ja kõlas üks laul. Ja mind lummas see hääl, ma ei tundnud seda lauljat isiklikult. Ma olin küll kuulnud seda nime. Aga, aga see hääl rabas mind selle tõttu. Et eks me proovisime ja tollal me laulsime, kontrollija, püüdsime võimalikult käredamat häält teha ja ja siis järsku kõla sealtsamast Grapistki hõbeselge hääl mis nagu, mis nagu ujuks või ma ei oska seda isegi öelda. Mis tunne see oli nagu hõljuks. Tiibadel läbi õhu. Ja, ja see lugu oligi tule kui leebe tuul lauljaks muidugi Henry Laks. Selle laulu meloodia, harmoonia ja ennekõike tekst. Eesti keeles on tuhandeid ilusaid laulutekste, aga armastuslaulude pingereas see lugu võiks küll vähemalt esimese 10 hulgas olla. Juba see esimene lause, tule kui leebe tuul. No mida sa, hing ikka veel tahad? Kõlab juba nagu peaaegu et sõidan tasa üle silla valitud kõige ilusamaks eestikeelseks lauseks. Just ja, ja, ja see kuidagi on lummanud, kui seda kusagilt mängitakse. Ja kõrvu hakkab. See, see lummab siiamaani. Ansambel seitsmes meel ja lugu nimega tule, kui leebe tuul. Ivo Linnaga jätkame siit jälle endiselt. Seoses jahtme, me hakkame nüüd kohe Jaak Joalast rääkima, kes seal on ka olnud, üks saab, vaatame kindlasti kallid kaasteelised läbi aegade ja Henry Laks vahel mul tuli meelde aastat 1988, kui oli esimene rock summerit, mis on sul ka kindlasti päris hästi meeles. Ja pärast seda, kui see proxunbercis läbi sai, ma mäletan, soomlased sai seal suurte karistustega sadamasse ära saadetud ja siis oligi see, et aga mis nüüd teha, siis oli seal kamp eesti muusikuid, neid võis olla 10 15 isegi. Ja siis tuli kellelgi mõtet. Lähme Jaak Joala külla. Praegusel ajal ilmselt sellise kambaga ei usaldaks küll kellelegi kuhugi. Vaevalt küll. Aga siis olid hoopis teistmoodi need asjad ja me läksimegi, olite sina oli seal, Jaak Ahelik oli Alo Mattiisen, oli Henry Laks, kes seal veel oli. Aga suur kari inimesi ja Jaak Joala ei vaadanud sugugi mitte sellise näoga, et mida te tulete, ta elas väga väikeses korteris sellel vaid tal oli ülimalt hea meel, et me sinna läksime. Seal me siis istusime keskpõrandal, kes, kus ja, ja mäletan veel ka seda, et ma vaatasin, ma ei olnud varem seal kunagi käinud ja vaatasin täieliku imestusega Jaak Joalat, nii kuulus mees ja selline korter, kus selline alampalk oli, mis hoidis, tantsis naabrite temad põrandast laeni oli tõsiselt, naabritele kaela ei kukuks. Seal on kindlasti ka see juhtum või see külaskäik. On on väga hästi, on meeles ja ma olen selles korteris ennem korduvalt käinud. Ja tänu sellele, et Jaak oli väga külalislahke Kui ta sai teiste inimestega suhelda võib-olla ta elu lõpu poole tõmbus, noh nagu me kõik karbistume ühes või teises mõttes. Aga Jaagule meeldis, kui, kui talle külla mindi. Ja ma mäletan ka neid kordi, kui vinüül oli see ainuke või siis makilindid. Ja alati ta oli kusagilt osanud, keda mõne mõne uue vinüüli mõne loo saanud makilindi peale ja ta kibeles demonstreerima, mis muusikat ma seal kõike kuulasime. Ja, ja ta oli väga lahke võõrustaja. Ja, ja noh, see tutvus jah, temaga meil algaski 68. aastal. Joala oli juba nimi Tahtanu Crystalledele, enne seda noortesaadet kanal 13, millest meil jutt on olnud, ta oli, ta oli juba mitu korda televisiooni ekraanil ka vilksatanud. Ja kuna ta oli kena poiss ilusa häälega, siis muidugi ta nimi oli, oli juba teada ja-jaa riburada pidi see asi siis jätkus. Ma mäletan, et ta oli Tondil sõjaväes ja ta läks aasta enne mind kui mina elasin siis oma sõjaväkke minekut oodates hoopiski hilisema eeslitalli peal oli üks, üks ateljee, kus ma oma päevi veetsin ja kui Joala tuli, siis kas siis ta maandus üsna mitu korda minu juures seal ja käisime vanast Tombis biit ansamblit kuulamas, jõime veini ja, ja rääkisime lõputuid lõputuid jutte ja ja ma ütleks, et eriti kihvt. Tõesti kihvt oli koostöö, kui oli see ansambel kollane allveelaev G, kus ma siis laulsime 60.-te aastate biitmuusikat eesti keeles. See oli üks ükskord, kus kõik sellest kambast osa võtnud, tegid asja tohutu himuga, karavan kõrvitsapoisid. Joala, mina ja, ja see see asi läks, läks kõlama kõik need lindistused linnahallis. Need olid kuidagi kerged, lõbusad, seal sündis igal sekundil midagi ja, ja tõesti tohutult head mälestused ju Jaagust. Nüüd kui rääkida sellest järgmisest loost ja Laulu unustuse jõel, mille, mille sa valisid just selle tõttu, et sellena Heldur Karmo tekst ja ütlesid ka, et see on üks paremaid tekste, mida Heldur Karmo kirjutanud on. Ja, ja see oli ühe võistluskontserdilugu, oli suur õnn ju saada Estonia kontserdisaali kohta vana-aasta õhtuks, kui see võistluskontsert toimus. Arvan, et istusime seal lisatoolide peal. Ja keegi ei teadnud, kes on ühe või teise loo autorid, seda hoiti viimase hetkeni saladuses, lava peal oli tahvellugude nimedega. Ma ei tea, kas siis kriidiga, kes seal kontserdijuhid olid, Enn Eesmaale üks, keda ma mäletan, kirjutasid pärast neid punkte, žürii hääletas. Siis tuli see lugu ja minu meelest see lugu, kes tookord see läks kordamisele. Ja kui siis nooruke jaak tuli ja laulis lugu unustuse jõel. See oli jälle nagu ilmutus selle teksti sügavusest. Ma arvan, et ma ei ole siiamaani täpselt aru saanud, mida Heldur Karmo sellega mõtles. Nahk kokkuvõtlikult, ma arvan, et ma siiski tean, mida ta mõtles. Aga see, kui veenvalt Jaak seda lugu esitas. Ja olgem ausad, tollal, aga jaagu puhul üldse ei olnud ju laval mingisuguseid tohutuid valgusefekte tantsutüdrukuid, seda kära, murra müra. Ja nagu pihlapi tardsetes tossu vusso. Joala tuli, seisis mikrofon statiivi otsas enamasti ja laulis oma loo ära ja laulis niimoodi. Ma usun, et pool filharmoonia saali publikust siis pärast seda lugu. Sest see oli nii ilus, selle, nii õige, see läks nii inimestele hinge ja nüüd, kui siin laulsime jaagu mälestuseks ju nendel tuuridel siis just see lugu lõpuloona oli see mees rahvale jälle pisarad silma tõi. Ja, ja ma arvan, et see on unustuse jõel, see on üks üks geniaalsemaid, Aarne Oidi lugusid ka sest hoidil tuli ju ka nagu varrukast omal ajal. Teised pillimehed ja hoidi tuttavad rääkisid ju sellist juttu, et no mis hoit hoit Sulge vennast papa kuulab kolm päeva järjest maki pealt ja raadiojaamadest, mis maailma muusikaturul ja toimub. Ja, ja siis kolmanda päeva õhtuks on lugu valmis. No tont seda teab, kas Arne Oit nii tegi? Aga, aga Keenias ta muidugi oli ja, ja noh, see unustuse see on võrratu too ja ma ütlen, et võib-olla mõni laulja, mõni artist jõuab selle tõelise selguseni siis, kui tal on selja taga kümnete aastatepikkune kogemus. Aga Joalal poisil oli, oli, see oli sees hinges juba noore mehena, seal ei ole ühtegi mingit pudrutamist või mingit kahtlast lugu, eks tal oli igasugust muusikat, mida ta laulis ja kõik laulud ei saagi ühtviisi head olla. Aga, aga ta kuramus, oskas jah, mis sa teed, kade olen. Aga kuulame selle unustuse jõel, mis on tõepoolest üks väga unustamatu laulja ja siis räägime veel pisut paar sõna. Sõda mis mu Krist. Jaak Joala, unustamata unustuse jõel kõlas saadaka veel vähe valla läbi saama. Ivo Linnal endiselt külaline. Sa oled jätnud ütlemata, et mis sinu enda arvates nendest laulutekstidest, mida sa ise oled laulnud sulle kõige hingelähedasemad või sellisem, olulisem, ilusam. Oskad sotse valida sellist? Ega ei oska sest et õnnelik saatus on, on määranud aegade vältel minulgi laulda väga häid laulutekste ja nagu sa võtad siin riburada pidigi tarder Henno Käo, leelo tungal muidugi. Priit Aimla, noh, need on kõik vanal ajal öelnud, et meie vaatame aga luuletajad näevad ja, ja need on tõepoolest suurepäraselt tekstimeistrit, kes on ette sattunud. Aga, aga sinu küsimusele vastan hoopis teistmoodi. Kõige rohkem peavalu enne salvestust valmistas mulle üks tekst, mille kirjutas Priit Aimla. Ja juhtusin minagi kuulama ühte iiri laulja show'd Olane lugu. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, mis ta ingliskeelne pealkiri on. Joe tollal, et me teame, kas või nende lugude järgi nagu Linetesse peidan end või ka tema lauldud ja puha. Aga üks lugu hakkas mulle meeldima. Särtsakas selline lugu. Ja mõtlesin, et hea küll, tuleb proovida see lugu ise ka ära laulda. Ja Priit Aimla oli varnast võtta ja väga hea farmis loodetavasti siiamaani. Ja, ja nii nagu meil kokkulepe oli, et ega seda inglisekeelset teksti ei pea tõlkima tee, millest tahad ja vaatame, mis välja tuleb. Ja siis tulid terve poogen seda teksti. Ja kui ma lugesin selle esimest korda levima, naersin tõesti südamest, sest Priidul oli ja nõukogude ajale ütleme omaselt seal ridade vahel. On ikka mida leida. Ja lugesin selle läbi, naersin südamest, väga vaimukas tekst. Siis panin selle originaali kassettmaki peal keerlema ja siis oli hädaga, siis oli häda käes, sest kuidas sa laulad, kui sul suu ei võta mitte kuidagipidi liikuma, et selles õiges tempos laulda igasugu pudi-padi pähe tõmmata, meil koolis praegu ei tule välja. Aga, aga siis ma seal Mustamäe köögis ma, ma laulsin seda võib-olla järjestuks 50 korda läbi. Et see pudi-padi ikka hakkaks kuidagigi moodi kõlama, sest et mis laulu puhul tähtis. Kui sa seal puterdab lindi peal keegi arusaam, millest sa laulad, no mis seal siis üldse laulad. Aga tundub, et ma sain ikkagi lõpuks pihta, et see sõnum jõuaks ka kuulajani. Aga see oli, see oli tõeline töö, noh. Ma usun, et mul praegu läheks 100 korda seda laulu kedagigi maadeks. Raja lauldud. Aga me kuulame lõpetuseks läheb laulu siit ja oleks seal ise ka valinud silodot tekstidest, aga just ühesele Readeta pidasi laulab mitte sina, vaid Priit Pihlap, kes laulab kõrged osata, see on seesama, et kõik su saatus sõltub sellest, mis sa tead, ei tea, tead, ei tea, tead, ei tea. Ja see on täpselt, see ongi justkui elu mõte oleks sõnastatud ühe lausega. Ja nii ongi, sest kui sa oled ikka loll, siis siis ja ei, ei, ei pürgi tarkuse poole, no siis pole midagi teha. Siis pole midagi teha, aitäh, ei tea vastust, siis on just nimelt see veid ja vastus kõikidele asjadele või vastupidi, lollike teab kõiki asju. Sedapidi. Aga aitäh Ivo Linna tänases saatesse tulemast ja ilusat emakeelepäeva peale endiselt kõigile. Ja kaunist keele kõladele kõrvadesse. Kooli pole kusagile põgeneda, paganama pedagoogi. Käriseva. Jalgu peast, aga vanemana