Vikerraadio. Tere tulemast kuulama vikerraadio stuudios on Andres Oja ja tänane vestluspartner kes on harjunud küll rohkem ise küsima kui küsimustele vastama, millised saavad olema tema vastused. Tänalatne, selgub õige pea alustuseks kõla koob nagu ikka. Muusika. Räägi palun võidu, seal ta mind. Ka nagu. Ma või ma ei, ta ei vaata. Miski vaevab sind. Ma ei julge. Kõlas laul, millel nimeks sõnadel on hind ja esitajaks loomulikult üks ja ainus Reet Linna ja tema ongi meil tänane saatekülaline. Tere tulemast. Terega kõikidele kuulajatele ja, ja sulle ka Andres Oja. Aitäh, aga vaatame siis natukene ka sellesse sinu lapsepõlve ja nooruse aega televisioonis töötanud juba pool sajandit, sealt seda me teame kõik väga hästi, sellest oled sa palju rääkinud, aga, aga võib-olla sellest sinu muusikalisest taustast on natukene vähem räägitud ja kõigest sellest, et puurime nüüd natukene seda helinälga, et kuidas sinusse muusikal nälg tekkis. Aga sa oled musikaalselt perekonnast, selle vastu ei saa kohe kuidagi. Päris kindlasti kohe jah, et geneetiliselt on juba sisse süstitud see, et et kui ma näen siit aknast praegu seda vana raadiomaja, siis siin selles vanas raadiomajas ma lähen kordi ja kordi käinud ema-isaga kaasas, et oli aegu, kus mu isagi laulis Eesti Raadio professionaalses segakooris ja ema laulis seal terve oma elu, see oligi tema amet. Ja siis mind võeti siia kaasa nii et, et tema on ikka rääkinud kunagi, kui ma seisin Jüri variste selja taga, kes dirigeeris, proovis parasjagu, systerrigeerisin seal ise, olles kolme aastane, nii et et jah, isa Arved Haug, helilooja ja ema, Ella Haug oli siis laulja, kes tahtis saada ka lauljaks, õppis Helmi Betlem juures ja jättis pooleli lihtsalt sellepärast, et oli meid kahte tütart vaja kasvatada. Sina sündisid kogunisti Leningradis, aga kui kaua sa seal elasid? See olla väga lühike aeg olnud, et see oli nagu just siis juba hakkasid asjad lahenema ja läks nagu selgemaks see, et mul memm, nagu me teda kutsume, kutsusime, oli, oli sellel ajal seal, ta läks nagu isale järgi, kes oli siis kusagil koos nende Valgrate ja kõikide nende kuulsate muusikutega, tegi bändi seal armees ja memm läks talle sinna järgi ja siis seal seal ma ka nagu selle tulemusena ma nagu sündisin parasjagu siis Leningradis, niiet tänase päevani ei ole isegi selge, et memm mäletas, et ühe kiriku taga oli see kaaslane kiriku või Iisaku kiriku tagasi, haigla ma ei tea tänase päevani seda. Aga see väga lühike aeg, sest et ma tegelikult kui me esimesel juunil sündisin, siis suve keskel me olime juba Tallinnas. Et Leningrad, sinu jaoks sellised mingid lapsepõlvest Ei, ei, ei, kindlasti mitte, ta lihtsalt on üks imeilus, kaunis linn ja, ja, ja see on ka kõik, mis, mis sellest. Aga selliste elasid, kus Tallinnas elasime Tallinnas Endla tänaval, praeguse Kristiine keskuse vastas on praegugi need majad seal alles, et minuga samas majas elas näiteks Helju Nael, Helju arenile, balletitantsija kõrvalmajas oli Jakob Peeter näiteks, et et seal vastas oli taksopark ja siis ma mäletan, et seal olid ka saksa sõjavangide barakid, olid seal need nad noh, see oli nagu sõja lõpp ja need olid siis jäänud sinna, seal olid igasugused põllumajandustuli seal kõvasti, seal olid maasikapeenrad ja seal olid porgandid ja kõike muud. Ja siis me käisime maasikavargil sealt, seda ma mäletan ka. Ja sealt sealt ma käisingi kooli, sealt ma käisin ka siia raadiomajja olles siis kõik need nii-öelda järk-järgult järjest läbi käinud siis nii laste, tüdrukuteansambli kui, kui tütarlaste ja neidude ühesõnaga niikaua kuni kuni siin andis käia, et see on nagu see esimene muusikaga kokkupuude. Kui mõelda selle lapsepõlvekodu peale seal Kristiine keskuse juures, siis Kristiine ristmik on vist Tallinnas üks ohtlikumaid praegusel ajal või vähemalt vähemalt selline üsna Baltic, kuhu pandi need kaamerad ka üles, aga ma kujutan ette, et sel ajal, kui sina laps olid, ei olnud seal peaaegu mitte mingit liiklust. Ei olnud ja kusjuures ma näen seda vahetevahel une, sest et, et me läksime kooli ju ka niimoodi, et et see oli juba hiljem, eks ole, kuma seitsmendasse kooli läksin viiendas klassis, siis siis raudtee tunnelit ju ei olnud, me läksime üle raudtee, et ei olnud nagu seda hirmu ka rongi alla jäänud seal mingi. Baum oli püsti ikka keegi vaatas, et, et hästi vaikne oli küll ja ma mäletan seda ka veel, et, et käis mingi piimatädi ja pandi nagu prantsuse filmides oled näinud, et piimapudelid pandi hommikul siis ilusti meile sinna kolmekorruseline maja ju ukse taha, igaüks teadis, milline on tema pudelis toodi meile niimoodi piima sinna seal lähedal olid siis järelikult talud, kus lehmad olid. Jah, me hakkame kohe kuulama ühte sinu isa poolt lauldud laulu, kas sa mäletad ka seda sellises juba üsna suur tüdruk, kui, kui nad tegid seal Uno Loobi eriklassi ja Kalju Terasmaaga seda Eesti raadio meeskvarteti, mida siiamaani kuulavad inimesed, kes muusikast midagigi jagavad, ikka täieliku hämmastusega ja selle, mismoodi tead sa sellest ka midagi, et mismoodi see, mis motivad seal kokku said ja kuidas nad seda tegid, et praegu neid enam väga palju alles ei ole, pool on alles, ütleme nii. Ja no tegelikult ütleme, meie perekonna saatus on see, et ega ei saa väga kaua meie juures ei olnud, et pillimees on pillimees ja marssis ta sealt minema, aga tema järgmises elus, kui ta oli koos juba Juta haugiga mannekeeni ka, siis mina käisin seal üsna palju ka seal kodus ja vot seal oli see seltskond kõik koos, seal oli klass loob teras ma kõik see poistekamp nii-öelda poiste, eks ole ju. Et ma arvan, et see tegelikult oli, oli see oligi see aeg, kus parasjagu sündisid, need olid tohutult toredad peod. Ma mäletan, et nad elasid kuskil Pärnu maanteel, seal seda kohta ei ole enam alles. Et minu meelest see oli see nende kõrgperiood ja ma sedavõrd mäletan, loomulikult ma sellise teismelisena siis on nagu väga ei tundnud sellise muusika vastu huvi ja ma ei tea üldse, mille vastu või pigem poiste vastu. Et seda muusikat, tantsupeod ja see oli hoopis midagi muud. Aga, aga mingisugune puudutus kindlasti oli sellest, et tänase päevani on, on teatud lood, mis nagu nagu eriti rohelised, niidud. Need on niisugused lood, mis iga kord puudutavat tõsiselt, kohe. Ta kuulatasid pühalaulu, kus Arved Haug on siis solistiks ja see on Raimond Valgre loomulikult tema lugu. Ma olen liig halb. Ma tahaksin öelda enneose käivitatud muusikat, et, et teadupärast olid nad ka ühes bändis. Tegelikult Valgre ühes filmis on on isa rääkinud ka sellest koostööst ja selles koosolemist ja ma arvan, et neis oli ka natukene midagi, mis oli, mis oli nagu ühine või sarnased olid need, nii Raimond Valgre isa ei olnud küll ei olnud nii nagu nagu selle viinakuradi küüsis, aga, aga, aga kuidagi nagu midagi oli neis, mis neid sidus. Eile terve tunni kood siin asjatult masin viivast kord siin näha lootsin, kuid ma pettusin. Nüüd ei rahu leida enam suu. Seest üks mõte piina. Armasta ära viin, et mõelda kordki mulle siis kui taevas särab, suudaks olla. Ei see taas USA seks oleli. Et saabus suuuure õnn, nii, mõtlesin kui esmakordselt mulle kuulatasid. Kuid möödus mõni ja määr ka siin vist. Et olen. Maagööklesiletuleeriniku Sparannal masel ja taas alla. Haiksed. Ei, uus kuuluvad seal sõnagi. Lepil sana kudes ainult puutub, siis ma olen linn all. Ja siin on ta õnnelikuks, elude koos iialgi ime. Kuid kurtsus Kuda Desdarmas mulle sa. Kuid selleks. Väiksed ja ei uskunud seal sõõragi, mis ütlesi. P. Ma olen linn. Jazeera. Õnnelikuks elude Elgoosi iialgi oks, kuid kurbsust lakkuda. Sest armas mulle sa, kuid selleks liin. Arved Haug laulis ja tema tütar on Reet Linna, kes on täna veel saatekülaline. Endiselt ta lapsepõlvest juba rääkisime, läheme siis selle kooliaega koolis, sa käisid ka Tallinnas. Ja Tallinnas, no ma tegelikult olengi terve oma teadliku elu ikka Tallinnas olnud, et ma ei olegi maavanaema, oli, kus sai maal käidud Avinurmes, aga, aga üldiselt ma olen Tallinna tüdruk ja ma olen veel sellised salati inimesed, jäävad ju kõik, mis number passis on, eks ole, et et minu esimene teine klass olid veel tütarlaste kool siis Endla tänaval Tallinna 12. kool oli see toona ja siis sealt edasi, millegipärast läksin mooni tänavale, kus tänapäeval on siis puuetega inimeste koda, kus ma olen ka nii palju käinud nüüdsel ajal esinemas seal nendele inimestele siis ja siis viiendas klassis Tallinna seitsmes keskkool, et see, selle ma siis lõpetasin ka? Kas see seitsmes oli juba tolleaegses inglise kallas? Ei, ei, ei, mina õppisin üldse saksa keelt ja meil oli väga naljakas saksa keele õpetaja, õpetaja Pendre, kes oli pigem naljanumber, nii et et selle saksa keelega on nii, et ma õppisin seda seda keskkoolis, ma õppisin seda pärast Pedas ja ma vaevu-vaevu võin rääkida, kui ma üksinda Saksamaale maha jääd jään kuskil ei olnud siis see oli valikuline, et ühes klassis meil oli kolm kassi, oli paralleeli ja meie klassile saksa keel ja kui ma mõtlen tagasi selle peale, et siis toonane muusika, mida raadiost kuuldi veel, meil oli ju ikkagi raadio kodus olemas televiisor, tuli üldse väga hilja meie perekonda. Et siis sealt kostis ikka see Kristerkja, Frank söber, sellised Saksa, Saksa niisugust, noh ma olen hiljem aastaid hiljem käinud hästi palju alpides suusatamas, siis seal on umbes Abdekal on sellised laulud, et et sellega nagu kasvatati meid võib-olla siis saksa mõju oli nii suur. Mine võta kinni, mida sa teed, on seal veel midagi meeles, mis seal raadiost raadiost? Mis mulle väga meeldis, mulle meeldis väga. Mina olen see laps, jah, kellele meeldis Georg Ots väga. Kui ta laulis, kallim, hõbedaseltsul helgib juba juuksekuld, issand jumal, see oli nii ilus. Ja siis mul on väga meeles Eesti raadio, naisplii on, see oli Heli Lääts hilja, Hollas ja issand, ma ei saa nüüd öelda seda kolmandat nime. Helju. Tema abikaasa oli ka raadios tööl, mõlemad töötasid siin. Vot ei tule meelde. Aga mälu mäluauk, et maikuu suur toomepuu, uhke ja õisi täis, et need laulud olid kõik need. Me olime kõrv vastu raadiot, seal ei tulnud palju lääne muusikat ja siis ei olnud ka veel horoskoop. See hakkas nagu tulema, eks ole. Nii et sellised esimesed, minu muusikalised mälestused on meie oma Eesti lauljatest, mis, mis on nagu, mis, nagu noh, olid erutasid ja lahe oli. No sina oled tooted ka laulusõnade tegijana, sinna jõuame natukese aja pärast hiljem. Aga kas teil oli kodus see, et ma tean, et minu lapsepõlves oli, sa oled natuke vanem, aga seda, et kirjut, kuulati raadiot ja kirjutati laulusõnu. Maha ja oioi, meil olid terved kaustikud, kus me kirjutasime Joa, et mida osalid raadiost, mis me kuulsime siis osa tulid teiste käest ja niimoodi, et et mul on tänasel päeval neid inimesi siin, kui ma tegin, vaata laulge kaasa saadet siis Eestimaa pealt üks ja teine saatis mulle oma selle glade, kus oli sees erinevaid laule ja väga paljude viisi, ma küll ei teadnud enam, et ja see oli komme. Jah, ma mäletan, meil oli kolmeliikmeline pere ja siis igalühel oli ülesanne megi mingi süsteemil oli, et üle rea kirjutad. Sina kirjutad kirjutajatele ja siis oli tihtipeale jäi pooleli ja siis pidi oota mehele, et kui ta järgmine kord kui tuleb vikerraadio soovikontsert, siis oldi valmis. Vihik lahti praeguse aja, noored ilmselt ei oska ette kujutadagi, mida see, mida see endast kujutas. Muusikaõpetaja oled sa ka ikkagi saanud selles suhtes, et moonia estraadistuudio või oli mingi muu muusikaõppega. Tegelikult ei olnud ja ma olen seda, ma ei häbene seda öelda, et ma natukene süüdistan ka selles oma isa just, kes, kes meil oli kodus, meil ei olnud isegi mitte klaver, vaid meil oli mingi harmoonium oli kodus üldse selle peal mängida, oli üsna keeruline, ma tean, et mul söörilise noot oli, ma üritasin seda ära õppida ja midagi ma sealt kätte sain. Aga mind ei pandud piima ja õde samamoodi meedia pandud muusikat õppima. Tõde mulle ka väga musikaalne on. Ja, ja siis, kui ma läksin, kuna ma olin juba siis koolipidudel, noh, selge see, et kõik teadsid, eks ole, et ma olen helilooja tütar, peale selle ma kõik teadsid, et ma raadioansamblis laulan siis koolipidudel ma pidin laulma, küll oli naistepäev, mitte emade naiste pääs, laulsin ema südant, õpetajad kõik nutsid. Et ja siis, kui ma lõpetasin kooli või noh, seal jah, lõpus oli see, siis ma siis ma. Ma ei mäleta, kes mulle seda ütles, et mine sinna estraadistuudiosse. Et ju siis oli see mingi juba niisugune kõlakas käis ja sinna ma läksin sinna, ma sain. Nii et minu lauluõpetaja oli seal Elsa Maasik. Väga tore oli. Sulev Nõmmik õpetas näitlemist Kalju Saareke liikumist, nii et ühesõnaga see oli, see oli väga tore periood, mis lõppes krahhiga, sest et selles seltskonnas oli. Meil oli väga, väga, väga aktiivne elu ja napsivõtmise pärast löödi punt laiali. Pidusid oli liiga palju, aga minuga koos oli Tiina Talvik Tiina linnas tänasel päeval Mare Karsnek kärbet. Holsmer, Hans kärbet. Jah, ega ma ei mäletagi kõiki. Liid edre täna näitleja, eks ole, et meid oli seal toredat, no tore oli, väga tore oli tantsijad ja kõik olid üheskoos mingi. Nii et meie lend lõpetati ära. Me saime esineda küll ja veel ma tean, et ühel eksamitööl Fila laval kontsertsaali laval toona oli filharmoonia on siis mina laulsin laulu kui kord pühapäev vihmas koos Enn Eesmaa, isa Enno Eesmaaga, me kõik pidime duette tegema ja siis meil oli vihmavari, oli pea peal ja siis laulsime, kui kord pühapäev vihmas. Et see oli tore aeg, tegelikult väga tore aeg oli. Ta kuulasid ühe Merli lood, millel nimeks heinapeol, aga kuuleme just nimelt selle laulu enne ära ja siis räägime. Ansambel Merl kuulatud ja üks neljandik veerand Merlist on Reet Linna, kes on ka külaline heina peale. See on päris huvitav lugu. On sul meeles ka, kuidas te seda tegite? No tegelikult juba see, et see lugu oli Georg Otsa repertuaarist helilooja Ülo Raudmäe, kes oli ka minu isa sõpruskonnas ja kellega me seal eelpool räägitud nende kodus tihti kokku sain, Urve Tauts, iga koosseis ja, ja see lugu oli ju tegelikult noh, kuidas võtad nüüd äkki niuksed suure solisti loojaks Marju mõtte, Marju koodi mõtte Marju Marju marinal täna. Jaa, ja selle seade on ikkagi teinud marju, sest see on nagu pea peale keeratud, see algus hakkab peale see kidra, kuidas sa nimetad, sina oskad öelda kuidagi tagurpidi tagurpidi keeratud jah, et selle, see oli see periood, kus mikronid võtsid meid oma hõlma alla. Vaigu Rein oli, oli see, kes meid seal nagu meiega proove tegi ja, ja ja salvestas meiega, et see oli, me olime enda meelest noh, niisugused maailma džässlaulja, et äkki et meil oli üldse, see oli väga-väga tore koosolemine ja ma julgen ikka veel täna ka öelda sellist lähenemist, sellist kooslust ei ole tulnud pärast, et see meie valik, lugude valik ja oli küll muidugi kavereid ja meil oli ka oma lugusid ja siia-sinna, et kuidagi nagu see. Meile endale tundus, et me tahaksime väga olla nagu meie selles slängikeeles, et nagu mustanahalised nagu pesunaised, noh, näed, et paned eks ole, nii, tahtsime järgi teha seda kohati see meil ka õnnestus. Ja Marju õpetas meile flöödi ka, sellest on palju räägitud ka Marju kodusel muusikakooli otsa kooli peal ta elas seal siis seal käisime, proovis, õppisime püstijala peal need lood selgeks ja siis lindistasime, see lugu on raadios lindistatud igal juhul. See, et osa sai ka heliloojate liidus tehtud. Et see oli väga põnev tegemine, väga põnev tegemine. Kuule Marju kuudist rääkida, siis tema puhul on selline väga vastuoluline. Suhtutakse temasse, et ma tean, et osad inimesed on, kes ütlevad, et oi midagi nii jubedat kui Marju Kuut ei ole eesti muusikas olemas ja teised inimesed, suuremalt jaolt muusikud ja muusikahuvilised ütlevad midagi nii head. Eesti muusikat ei ole olemas. Palju good, oskad sa sellele mingi seletus saada, miks see nii on? Noh, ta on, ta on teistmoodi ja ta esiteks juba visuaalselt, ta on teistsugune, ta on, ta on täpselt niisugune, nagu ta olla tahab, igale inimesele see, see ei sobi, et ta selline on, et tal on pikad, peaaegu nabani kõrvarõngad, rippuvaid ja nii edasi-tagasi, eks ole, ja need tema riietuse kõik. Ja tema hääletämber võib-olla on ka paljudele selline, mis ei istu nagu, aga tegelikult on minu jaoks olnud sellest ajast peale, kui ta siia muusikamaailma meil tekkis, on ta olnud kogu aeg ajast ees, ta on tulnud nagu kuskilt teise planeedi pealt, et ta, ta teeb seda muusikat. Ta laseb kõik endast läbi väga hingega tegija. Tema suurim miinus oli võib-olla see, et tal ei jäänud sõnad pähe kunagi. Nendega ta oli hädas, aga üldiselt oli, oli ta selline talle meie suhtes ka väga nõudlik, et et mina arvan, et see lihtsalt on, on inimestel ei saagi kõik meeldida, sa ei saagi kõigile meeldida, siis on midagi viltu, kui sa kõigile meeldib, ikka peab olema natuke kriitikat ka. Rahast. Me peame ka natukene rääkiva ja mäletad, millal sa esimest korda juba muusika tegemisega rahakasid teenima oli see Merli ajal realise juba. Merje aeg, me pidime saama ka natuke ikka midagi, sest ma mäletan, me käisime, käisime, kus meil oli üliõpilaspäevade lõpus seal ülikooli klubis laulsime hirmust tossu ja suitsu täis. Seal tuli minu esimene tekst, mis oli nii mage, et hirmus, ma ei taha seda meenutada, kes oli meile lõpulugu, oli, oli see paebaela taeva häppine, sest ma tegin sellest eestikeelsed paebaysaal Baiba ei mäleta, mis edasi oli, aga lõpuloona oli see, et midagi. Me pidime saama, aga see ei olnud siis suur raha kus mul oli esimene kindel, selline teenistus oli see, kui ma kevadel restorani läksin Els Himmat asendama suvel, mis oli, kujutage ette, Els Himmat, selline laulja, aga ju ma olin siis nii palju noor ja ju ma olin siis nagu kuidagi kuskil kõrvas oli. See oligi estraadistuudio järel või ajal kuidagi, et see üleval kevade restoran oli väga-väga nõutud kahju ja väga populaarne, väga populaarne see oli, see oli isegi kaheksakümnendad, siis mul on meeles, et, et see oli olümpiaaega, siis on ühel hetkel saalis oli purjetajaid, ilusaid poisse oli oi kui palju. Seal oli Kustas Kikerbo, Elmo lööve, Heino tandre ja ma ei mäleta, kes seal veel olid ja mida ma seal laulsin, seda ma ka palju ei mäleta, võib olla sellised. Millegipärast meenus mulle ükskord oli niisugune lugu nagu vaiakondiosmowaya ja niuksed, aeglase aeglase valsi. Ma olin ainuke solist seal, nii et see oli minu esimene selline teenistus, kus ma sain raha. Seal juba jah, nii-öelda lugude tellimise pealt teeniti seda raha aga restoranis laulmisest rääkides sa niimoodi ei ole olnud, et seal päriselt oleks olnud restorani. Ei, me olime, me olime Ivo Linnaga, olime mitu kevadest virus, aastaid-aastaid teise korruse peal laulsime, nii et ma mäletan, see võis olla siis, see oli siis enne kevadet, sest mul oli, meil oli tütar sündinud, ta oli väike, ta iga kord nuttis hirmsasti, kui me õhtul minema läksime. Ja me laulsime seal. Seal oli Harry Kõrvits oli kindlasti veel mingi periood, oli vaado Sarapuu, kes need meie hulgast hiljaaegu lahkus Kanadas vaada oli bändi juht, mäletan, et kuidagi nagu ei olnud seda tuurad seal meie jaoks oli see asena haltuurat siis vadi, ütles alati vaada, ütles alati. Veebruaris tulevad mustad, siis tuleb, ehk siis mustad olid nende tema meelest need grusiinid, armeenlased, kes alati tellisid naiska, mängis naisa, Tõnu mängis üks, üks periood seal klaverit ja seal kole raske oli tema järgi laulda selleks Jatsuks kätte. Nii et see oli ikka töökoht kohe suvel. Ja mõelda selle peale, et restoranides mängisid Eesti täielikud tippmuusikud. Ja toona see oli, see oli üks võimalustest, laevatööd ju ei olnud, laeva ma ei ole, sellest olen mina küll vaba, aga laeva siis ju ei olnud veel, et restoranid ainukesed kohad täpselt samuti Tartus Kaunases ja ja kuskohas kõik olid, eks ole? Aga nüüd me kuulame ühe loo, mis võib tulla isegi kuulajatele üllatusena, et sellist muusikat ka kuulata, aga kuulame kõigepealt selle ära seal Vaitsneik Eestiski käinud mitu korda isegi Eestis käinud ja lugunivega Cherry kõue Ken ja siis sellise. See oli Valsnik kuulus ansambel, solistan Inglismaalt, osad muusika tar Ameerikast, ühesõnaga üsna rahvusvaheline ansambel. Seitsmekümnendatel alustasid tegevust Inglismaalt ja Reet Linna valis selle loo tänases saatesse. Mis puhul siis selline? Ma mul oli raske valida nende lugude hulgast, sest et mul on neid lemmikut selles maailmas üsna palju. Et vaatamata sellele, et üksjagu on siin elatud juba ja, ja käin rahvale ise laulmas noh, mitte just päris valgeid roose, aga ikkagi hoopis teistsugust muusikat, siis mida alati erutanud selline muusika, ma lähen sellega kaasa, mulle see meeldib. Mulle meeldib see power, mis selles on täpselt samuti on AC DC, mida ma võin kuulata, noh, mis on juba niuke üldpopulaarne muusika peaaegu, eks ole, et ja, ja, ja tänasel päeval näiteks tänu oma pojale olen ma avastanud enda jaoks nagu kelle bändi lemmik on ka Fufaytas, eks ole. Ma võin seda kuulata, see on ka pehmemaks läinud viimasel ajal, et minu jaoks on muusika, peab olema selline, et ta ei tohi mul kõrvadele hakata selle pärast päris hevifänne ei ole ma me lähedalt vabatahtlikult kuulama, aga ega ma aktsepteerin seda muusikat, aga vot selline just kus on natuke meloodiad ka ja siis kui paneb Baueriga. Nii et, et ma mäletan, millisel kontserdil kuskil ma olen olnud niimoodi, et kõrvad lukus, seisad kastide juures ka ära minna ka ei saa, kõik väriseb sus. Aga pärast on hea olla. Koiva kontserdil käimisest juttu tuli siis, millised on seal suuremad muusikaelamus, et Eesti sageli just neid väljamaiseid ansambleid ikka päris päris palju ja solistega. No üks kindlasti, mis oli, kuna ma sattusin väga hea koha peale, ma sattusin Saku hallis keskele ja ma olin veel selle esimesel sellel laudadega rõdu peal koos oma kitarristi Aare jaamaga käisime seda kuulamas, oli Phil Collins ja see oli suurepärane heli, oli see mulle väga meeldis, et ma ei ole olnud noh, niisugune totaalne tema fänn, aga mulle väga tema muusika meeldib siis teine, mis lapsed kinkisid mulle sünnipäevaks siin mõned aastad tagasi kinkisid klapptoni, kandsid Riias see oli nii, et peaaegu said käega katsuda, nii lähedalt olin nii, nii hea vähe rääkis, ei räägi peaaegu üldse, eks ole. Aga ei olegi vaja, ta mängib, eks ole. Ja muidugi veel üks, kes on käinud ka mitmed korrad Eestis, jokker kadunuke, aga seda ma nägin, jah, kahel korral, sest mulle väga meeldivad sellised kähisevad meeste hääled, et noh, niuke noh, andke, andke andeks, aga sellised isased hääled see peabki olema, kui sa rocki laulad, siis sul peab olema selline hääl ja temaga ma olen isegi mul on pilt olemas, kus esimesel kontserdil tänu tänu romile meie, teie raadio vikerraadio romile tuli siis raadio kahes vist ja saime me pildi peale, nii et ma olen peaaegu tema kõrval, et vot see on jälle ka muusika, mis mind erutab, ära. Räägime natukene mõnedest muudest ametitest ka raadiosse saateid teinud, seda võib-olla ka nii palju ei teata. No ma 10 aastat olin raadio kahes prae, see oli ka niimoodi, et kuna enne seda ma tulin asendava Ivo Linnalt ta läks korraks ära ja mina jäin 10-ks aastaks. Et see oli jah, ma tegin hommikuid koos Sten Teppani ka näiteks tegime hommikut ja ja väga erinevate erinevate poistega sai hommikul tehtud, siis ma juba olin juba nii kõva, et ma tegin juba neid päevaselt 12-st kaheni seal mingisuguseid sellised persoonid, kaid erinevad ja mulle meeldis teha raadios ja ma sain aru, tegelikult vist kuulajad jäid rahule. Minu, mul on selline hääletämber vist, et mul on madal hääl, et noh, ma ei kiunu. Et, et see oli tore periood ja mul on siiamaani südamest hea meel raadio kahe üle ja ma ikka kuulan neid sagedasti ja siis ühel hetkel ma ei tea, kelle ettepanekul olin ma ka Vikerraadios hommikute tegija, nii et ma olen kahel korral vikerraadiohommikuid teinud suvel keegi vist läks puhkusele ja oli vaja asendada ja, ja ma tegingi, et, et see ei ole mulle ka võõraste tore töö, on raadiotöö. Oled sa mingit sellist sellist nii-öelda jutumärkides päris tööd ka teinud millalgi lapsepõlves kindlasti ei ole sulle ka mingisugused sellised suvised ööd võõrad olnud. Minu esimene palgaline töökoht oli Tallinna kaubamajas valmisriiete laos olin laotööline, ma olin viieteistaastane siis ja ma või 15 16 igal juhul ja noh, kuna Meil oli, ega me ei ole, ma ei ole väga jõukast perekonnast, pigem vastupidi tema ise õmbles meile riided selga ja tal olid väga lahked käeta, kuduse tegi kõike ja siis sellest rahast ikka napp natukene. Nii et ma pidin juba üksi sellepärast, et emale natuke anda. Aga selle raha eest, mis ma seal esimesel suvel teenisin, ostsin endale esimesed kõrge kontsaga kingad. Ja need maksid 15 rubla. Sõna kuulama vahepeal jälle natukene muusikat ja loomises ja valisid pane ansambel Manhattan Transfer ja nende lugu püüdlejateks Nende kuulsamaid lugusid, sa oled nendega ka kokku saanud ja, ja sellel on ka oma põhjus, miks sa selle loo siia valisid. Ja tahad, räägin kohe ära räägi kohe raha, et kuna ma olen laulutekste teinud väga palju oma varasemas perioodis ansamblile karavan ja mis need suured sõbrad ja siis, kui me veel elasime mustamäel, siis poisid tulid ikka õhtuti minu juurde ja siis panid plaadi peale plaadimängija toona. Ja me kuulasime just nimelt Manhattan Transfer i erinevaid lugusid lihtsalt sellepärast et see häältejooksjad, mitmehäälsus, eks ole, sest karavan on ikkagi selle peale. Too esimene variant oli ikka puhtalt selle peale üles ehitatud, et mitmehäälsus ja siis, kui nad tulid Eestisse mäletan, Tartus oli neil kontserdi, et et me sattusime täiesti. Esiteks ma kuulasin seda kontserdi ära ja siis sattusin ka niimoodi olnud teisse sinna kampa, nii et ma olen nendega istunud ühes lauas nendega Jutan, et mul on isegi pildid nendega ja, ja mitmehäälse lauluga on see, et kuna ma ise olen Alt tegelikult, et ma võin, noh niimoodi. Ma väga kõrgelt enam ei noh, enam ei laula, aga ma kunagi väga kõrgelt toonud mulle kohutavalt on meel meeldinud ise lauda hääli. Nii et seetõttu oli seal noh, nii nisugune kingitused olla sellise maailmakuulsa ansambliga kõrvale kuulata, kuidas nad räägivad, kuidas nad laulavad. Proove tegid väga äge ja väga toredad inimesed, hästi sellised avatud, lahked inimesed olid. Ei. Manhattan Transfer ja ta kuulus vööd läinud on siin kuulatud, Reet Linnaga hapneb natuke, läheb veel aega juttu rääkida. Kuulad sa, praegu sajab muusikat ka. No ikka kuul on tegelikult, et ma tahan olla kõigega kursis ja mul on nende tänaste noorte solistide seas mul on palju häid sõpru, et et näiteks Taukar väga tore poiss, väga intelligentne, arukas muusik, ott, ott mulle otiga, meil on niisugune, ütleme emotsionaalselt väga tugev side, et ma tegin heategevuskontserti Tartus viis aastat, et puuetega lastele kodu ehitada, mis kahjuks pooleli jäi. Kogu see tegu ja ott oli mul iga-aastase nägu ja alati ta tõsiseid küsimus, et kuule, kas ei tule jälle, et ma tahaksin veel. Et vot mul on need need sellised hetked, et ma iga päev ei kuula neid, eksju, aga need on niisugused toredad, kui telemaja kohvikusse tulevad, siis koolid veel ajad, kus tohtis kallistada, ikka tulid. Oi teretule räägi ja toredaid pillimehe, meil on nii palju toredaid muusikuid noori, tänasel päeval. Taukar bänd iseenesest on juba vahva, need olid minu juubelikontserdil olid ka laval ja ja ma olen saanud koos laval olla hukka Reedaga. Ma ei ole sellest unistanud, aga selleks siis, kui see 75 juubel oli, siis Rene ja see kampa sukareda välja, see oli väga hea. See oli väga hea, et sellise kitarristi ka koos teha. Ja võib-olla naiste hulgas, mul on vähem, et minu jaoks on üks selline, kes kellega ma väga rahul on, kellelt me alati midagi põnevat ootan, on, on Laura kahupea Laura neuroprits, Laura Prits, eks ole, Woldi, jää, sigi väldi. See on niisugune tõeline rokimutt, rokitüdruk, mulle väga meeldib see Roberti pulmadeks. Ma kinkisin Laura, tegin üllatuskülalise, talle aga läks pidu käima kohe väga hästi, ta oli keravälk ja, ja mis mulle, kes mulle väga veel meeldib. Nii kummaline kui see ei ole keegi. Kolumbus Kris on see, mis ei ole õue, vajab uusi. Ei ole ja see on eestikeelne. Aga kuidagi, kui sa autoga sõidad, panen selle plaadi peale, ma nüüd ei tea, kus see plaat mul jälle saanud on, aga, aga see kuidagi nagu seal on see, see, see draiv on olemas ja see, see ongi see, mis mulle meeldib. Trummimees istub, vastavad, mis siin rääkida. Aga mulle nad meeldivad. Oma poja muusika meeldib sulle ka kindlasti väga. Oi, ja kuidas veel, ma vihkan teatud teatud hilisõhtustel kontserditel või klubi kontserditel olnud kõige vanem fänn seal, et nii palju kui võimalik, ma olen käinud alati kuulamas, Tal on neid kaks neid neid bände, eks ole, Elephants From Neptune, kes teeb muide praegu plaati ja teine on siis Lexsoul Dancemachine, mis on ainukene selline tõeline fancy punt meil praegu ja mis ma tahan öelda, et nad tegid hiljaaegu Narvas Vaba laval, tegid terve selle selle vähese kambaga, keda meil üldse Eestis on praegu need funki, muusikud, tegijad seal oli siis Rytaley, seal oli, oli. Natuke headsulik, punte ja nii edasi, edasi. Ma istusin kodus, see tuli internetis, virtuaalne kontsert. Istusin kodus kolm ja pool tundi, mul valutas ennem pea ja oli jube kehv oli olla niuke. Ja kui ma olin see kolm ja pool tundi selle ära kuulanud, vahepeal isegi eksinud tantsida, ma olin unustanud selle, et mul on halb olla, ehk siis ma tahan öelda, et muusikal on tegelikult ääretult teraapiline võim olemas. Et kui sa õige valik tuleb teha, et kui sa võtad mingi nutuse laulu, siis tuleb endale ka nutt peale. Aga see muusika ja see, mida teeb nüüd ütleme, Lexsoul Dancemachine, kes on nagu uskumatult elavad energiat täis, neid peab nägema, mitte ainult kuulama, et see on super super, et ma väga tänan. Tänan seda seltskonda, kes selle kolme pooletunnise kontserdi tegid. Muusika sinu jaoks tähendab palju sellest me oleme aru saanud siin vähem kui tunni aja jooksul, aga ma olen ka teiste saatekülalistelt seda küsinud, et kas sa kujutaksid endale ette sellist maailma, kus üldse muusikat ei ole. Oskad sa ette kujutada, mis, mismoodi see võiks olla oleks üldse võimalik? Ma ma arvan, et ei ole. On hetki, kus me tahame vaikus saada, eks ole, et ja on kuldkuldsed sõnad, et kõige parem muusika on vaikus, ma ei ole päris sellega nõus, mina kuulun melomaanide hulka muidugi, nii et kui ma hommikul tõusen, ma panen raadio mängima ja lahendan samal ajal kohvi juues ristsõnu ja ma kuulen sealt välja, mis vaja. On see tööl ka muusika kuulamisega, et selleks on vaja sul emotsiooni hetke aega, aga ilma muusikata vist oleks maailm väga vaene ja ka sinna mahub ka klassikaline muusika, kõik on, eks ole, et me teeme ise oma valikud. Lõpetuseks kuulasid Lexsoul Dance Machine, kelle kelle tegemistest või Pille tegemistest ansambli puhul peab vist mille võib-olla alati meeldib, kelle ansambli kohta ma ei tea, kas elusorganism on ansambel ka toonivega Entertainment, sa valisid just nimelt selle loo, kuigi oleks valida olnud ka teiste lugude seast. Kui ma, kui ma päris aus olen, siis ma küsisin Roberti käest, et kuule, et, et ma tahaksin ühte lugu mängida täitsa võtta plaadi pealt, mõtlesin sa pärast mulle plaati andnudki, mul pole seda plaati. Ja siis ta ütles, et pane see Entertainment, et see on minu lugu seal Roberti lugu, et tema kirjutatud on see. Ja iseenesest on see ka väga hea lugu, et et ma selle looga tahakski. Tänastel tänasel päeval kuulajatel seda meeleolu tõsta, mis siis, et see on inglise keeles, aga, aga nagu see rütm, see hoiab sul tuju üleval. See on tõesti hea lugu, mulle meeldib see ka loodetavasti kuulajatele ka aitäh, reid, lillad veed tulid tänasesse saatesse ja meenutasid ja rääkisid neid kõiki neid toredaid lugusid. Ja aitäh Sulle kutsumast ja, ja kuulajatele kõikidele ka, et olge hoitud, olge terved ja elame veel.