Tere tulemast kuulama vikerraadio stuudios on Andres Oja ja tänane külaline, kelle kohta võiks sissejuhatuseks öelda nõnda palju, et tema on helinaiga nyyd tekitanud, kui ka seda leevendanud. Alustuseks aga kõlagu muusika. Rosis fore bluuleidi esitajaks oli, võin njuuton, aga njuuton loomulikult ei ole ta saatekülaline, vaid selleks on hoopis Olavi pihlamägi. Tere tulemast saatesse, aitäh kutsumast. See on tore vahepeal kutsuda saatesse ka kedagi, kes ei ole päris otseselt muusikaga, aga sa sinnapoole ka kunagi teel olnud. Sinna me jõuame oma juttudega, aga tahtsin kohe alustuseks küsida, et miks selline lugu just nimelt see lugu. Alustuseks. Et põhjus on väga lihtne, ma ei tea, kas sina, Andres, oled juba jõudnud välja uurida, mis laul oli maailmas populaarne sel ajal, kui sina sündisid ja vaat see lugu oli populaarne siis, kui mina sündisin. Kuigi see esitus võin, Newton'i oma on pisut hilisem, aga laul ise on sellest ajast ja kõige rohkem teeb mulle nalja see, et mul vanaema rääkis, et isa läbi mingisuguse ime, sest ma sündisin ju pärastsõjaaegsel ajal leidis Tartust kolm punast roosi ja viis need emale sünnitusmajja. Ja seesama laul, mis oli maailmas populaarne, ongi ju tegelikult roosidest kurvastavale naisterahvale. No vaevalt et nüüd ema nii väga kurvastas sünnitusmajas, sest poega nad tegelikult ootasid ja poeg on täna sinu stuudiokülaline. Aastal 1949 oled, saad sündinud ja ma vaatan, et see laul on aastast 1965 ehk siis enam-vähem sel ajal, kui sa olid juba nõukogude aja mõistes passi, Alile kuueteistaastased. Passi juba seda küll, aga võin, Newton on selle laulu uus avastaja ja kui me seda laulu nüüd kuulasime, siis on küsimus, mida ma tavaliselt esitanud, kui vana oli selle laulu esitaja ja tegelikult vastus on hämmastav, ta oli 23 aastane, aga see lapsehäälega lauldud laul. See sedavõrd lihtsalt meeldis mulle, et ma mõtlesin, et noh, peaks ikka saatma alustama millegi hästi sümboolsega ja las ta siis olla sümboolne. Ja nüüd, kui sa lubad, ma ütlen kaks sõnaga Newton'i kohta, sest ta on praegu 79 aastane ja ta on veel täiesti estraadikõlbulik ning tal on süsimustaks värvitud pea ja teda hüütakse väga ilusasti. Taan mid, naid iidol või mister Las Vegas, sest noh, selline see mees on ja päris kindlasti tundsid ära ka selle, et Kalju Terasmaa on ju seda laulu omal ajal kaverdanud, nii et see laul ei ole meile võõras, ainult et minule on ta märgilise tähtsusega. Ivo Linna veel rock hotelliga natuke kiirema versiooniga sellest teinud, täiesti täiesti ka selline olemas, aga jah, muusikast rääkides oled sa siis mingisugust pilli õppinud, mänginud, laulnud on see tegevus sulle ka omale või on puha võõras? See ei ole mulle võõras, sest ma ütlen natukene taustaks, et minu isa oli tegelikult päris hea muusik, ta mängis trompetit, ta oli väga ilus hääl, enne sõda ta lausa käis eratunde võtmas, tal oli selline kõrge tenor ja Ta oleks võib-olla isegi muusikuna võinud, et jätkata aga sõda tuli vahele ja siis ühel hetkel ta pärast ema ülikooli lõpetamist oli olukorras, kus nad on Tallinnas. Ja isale tehti ettepanek, et tule tööle raadio sümfooniaorkestri inspektoriks. See oli selline amet, mis ei olnud päris direktor, aga ta oli selline administraator asja ja mis oli minu jaoks väga tähtis, minu jaoks oli väga tähtis see, et need proovid toimusid ju vana raadiomaja suures stuudios ja päris tihti võttis isa mind kaasa. No tule, vaata, mis me seal teeme. Ja ütle nüüd päris ausalt, et ega see sümfooniline muusika mind lapsena noh, oleks võib-olla natuke vale öelda, et mulle meeletult meeldis, ta köitis mind. Aga mul oli huvitav vaadata, sest sümfooniaorkestris mängisid Emil Laansoo, Kalju Terasmaa, Eri Klas löökriistadel ja ma mõtlesin, et kuidas need estraadi suurkujud saavad nüüd mängida sümfooniaorkestris. Aga aga said. Ja siis oli päris tavaline see, et estraadiorkestri ja sümfooniaorkestri proovid ju üksteisele järgnesid. Ei, seal ikkagi oli tegemist ja ma päris tihti sain jääda ka estraadiorkestri proovi vaatama. Ja seal ma muidugi märkasin, et kuidas elus helilooja Valter Oja karm mängib estraadiorkestris ja vot selliseid üllatusi lapsele või noorele poisile oli väga palju ja mulle eriti meeldis see, kui hakkas estraadiorkester valmistama kontserti ette, siis tulid ka solistid. Wind kindlalt öelda, et ma mäletan Heli läätsega esimest kohtumist, kui ma isa käest küsisin, et millal ma teda ükskord näen seal Heli Läätse, Heli Läätse, siis mul selja taga ja Kalmer Tennosaar, Georg Ots, nii et tegelikult oli mu noorusmuusikat päris tihedalt täis. Ja kui sa arvad, et mu isa ei tahtnud, et ma õpiksin mõnda pillisiseseks, tahtis küll, aga see pill oli tema pill trompet ja see kuidagi mulle ei istunud. Ja tegelikult juba lapse ajast hakkasin ma tegelikult käima ikkagi näiteringis, nii et see näitlemine oli mulle nagu rohkem kontimööda kui pilli mängimine. Ja ema, kes oli õppinud oma nooruses klaverit, aga tal olid väga ebameeldivad mälestused sellest, et kui tulid külalised, siis vanaema ütles. Minu tütar esitab teile nüüd klaveril ühe pala ja ema hakkas seda niivõrd vihkamine klaverit ka mina sind, Olavi ei sunni mitte mingit pilli mängima ja nii see pilli mängimine ka jäi. Aga ma räägin sellest pilli mängimise himust pärast järgmist lugu, sest tegelikult, et sellel lool on ka oma sissejuhatus, nimelt sümfooniaorkester andis kontserte Estonia kontserdisaalis ja sellepärast see oli see nagu teine kodusele orkestrile ja mul isa loomulikult tundis seal kõiki asjapulki ja ühel hetkel ta ütles, et mingisugune itaalia ansambel tuleb, läheme vaatama või ei lähe. Vaata, mu ema ütles, et noh, see on üldse esimene lääneansambel, kes pärast sõda Eestisse tuleb, loomulikult läheme vaatama ja mina kodustasin ikka väga suurt lärmi, miks mind kaasa ei võeta? No ma, ma sokutan sinuga sisse ja see oli 1962. aasta novembris, kui tõepoolest sattusin Marino marini kvarteti kontserdile. Kui ma enne seda olin ikkagi näinud nii ühte kui teist kontserti Eesti esindajatega, siis see, mida ma sel hetkel nägin Estonia kontserdisaalis, see mitte ei vapustanud, see keeras täiesti maailmapildis segamini, kuidas on võimalik sedasi esineda niivõrd vabalt laval liikuda, käia ja suhelda publikuga. Ja pärast seda ma hakkasin mõtlema, et maailm on ju palju-palju suurem ja avaram, kui ma siiamaani seda olin näinud, aga see, et Marino marini oma kontserdiga Tallinnas avas mulle hoopis teised uksed, seda pärast seda lugu, mida me kuulame, see on ilmselt selle ansambli üks kuulsamaid lugusid, Marina ja seda on ka esitanud meil Kalmer Tennosaar, Kukerpillid ja noh, seda on praktiliselt kõike esitanud. See laul ise on muidugi aastast 1959, aga Tennosaar tegi selle juba 60. aastal ära, nii et ta tegelikult oli tuttav, aga siis kui Marino marini seda itaalia keeles laval laulis, siis, siis oli see hoopis nagu mingisugune teine avastus. Nii et võib öelda, et Marino marini kvartett tegi sinuga seda, mida biitlides tegi suurema siis lääne noormeestega. Tüdrukutega see on väga hea, et sa just nimelt viisid jutuga biitlite peale, sest kui ma nüüd praegu ütleksin Marino marini on minu jaoks ere ja pildid ei ole midagi eredat, siis ilmselt kuulaja hakkab minu mõistuses kahtlema. Tegelikult on asi ka selles, et Marino marini oli esimene, keda elusalt sai nähtud ja sai selle vahetu kogemuse. Biitlid hakkasid alles edetabelitesse 62. aasta lõpul tõusma 63 64. Vaat siis oli biitlite see aeg ja tal tuli ju väikese viivitusega ikkagi Eestisse ja öelda. Tiitlitest vaimustuses muidugi olin, aga ma ei olnud neid näinud. Ja veel üks huvitav moment, mida ma tahaksin tuua juurde, sa küsisid pillimängust. Pärast Marino marini kontserti tormasin ma kooli ja hakkasin rääkima, kui kihvt kontsert. No tegelikult ikkagi oleme ausad, neid noori, kes sinna kontserdile pääses, oli suhteliselt vähe, hakkad tõesti ka teleülekanne, aga telekaid oli vähe. Kõik vaatasid mind, et mida ma nüüd siin hõiskan, eputan, no et see on nagu võõras, aga ma tegelikult tahtsin hakata tegema ansamblit. Ma leidsin oma naabri poisikest, ma teadsin, et ta natuke mängib kitarri ja päris hea hääl. Ja siis ma leidsin ka paralleelklassist ühe poisi, kes mängis akordioni, no ei ole akordionit marini ansamblis, aga venda Tammann mängis ju väga hästi akordionit ja poplugudes oli ta täiesti nauditav. Pluss muidugi Aarne Oidi ise, kes mängis akordioni, nii et mõtlesime, et teeme sellise trio. Akordion, kitarr ja trummid, ise võid arvata, mis pillid mina endale valisin. Ma arvan, trummid absoluutselt õige, sest mulle väga meeldis, mismoodi Eri Klas trumme mängisin, mõtlesin, et kui hätta jään, küll ma siis Eri Klasi käest küsin. Aga tegelikult. Ma läksin Nõmme pioneeride maja direktori juurde ja küsisin, et kas on võimalik niisugust ansamblit tekitada. Ta ütles, et aga proovige, ta andis ruumi. Ja siis, kui me saime kokku, siis hakkasime just nimelt seda äsjakuuldud laulu Marina õppima. Ja no ei läinud see asi nagunii kergesti ja nüüd üks selline väga rumal küsimus. Andres, mis sa arvad, mitu proovime selle trioga, tegime. Ei oska öelda, ma arvan, ühe. Võib-olla jõudsite kaugemale ka. Kaugemale ei jõudnud, sest pärast esimest proovi saime Me vapustavalt aru selle koosseisuga Estonia kontserdisaali lavale me mitte kunagi ei tõuse ja täpselt nii see oli, kuigi me leppisime teise proovi kokku, aga sinna mitte keegi ei läinud, et nii palju minu muusika tegemisest pärast seda ma muidugi olen püüdnud teha kooliraadiot, mis samuti pandi väga kiiresti kinni, sellepärast et me julgesime mängida seal Elvis Presley, Dana, no miks president, kui meil on suurepärased artistid siinsamas, Nõukogude maal, nii et tegelikult ei ole ma ikkagi väga kaugel sellest, et ma tahtsin muusikat teha, aga ma sain aru, et see anne mul täielikult puudub. Ma olen elus üks kord muide laulnud ja see oli Pedagoogilise Instituudi sisseastumiskatsetel, sest ma läksin õppima kultuuritööd ja näitejuhtimist ja seal oli ette nähtud, et sa pead laulma. Ja ma mõtlesin, et ma ma ei ole laulnud. Siis mul tuli meelde, et ototot isal on ju suurepärased laulikud ja isa tõesti kodus päris tihti laulis ja küsisin isakest. No mida sa soovid, Te ütlesite, et kõige lihtsam oleks võib-olla võtta sinilind. Valgre kusjuures muide, Valgriga oli mu isa väga tihedalt seotud, nii et Valgre oli temale väga südamelähedane autor ja sõber ja võtsin, laulsin isa, ütlesin, ta natuke andis näpunäiteid ka ja ise ütles, et annaks jumal, et selles vastuvõtukomisjonis ühtegi minu tuttavat ei ole. Kahjuks seal siiski olid mõned tema tuttavad ja kui see kaja minu suurepärasest esinemisest sinilinnuga jõudis isale pärale, siis ta ütles, et no kaasa meie perekonnale oma esinemisega väga palju au ei teinud, aga ometi võeti mind Pedasse vastu. Ja ma olen muidugi väga õnnelik, et ma Pedasi pides sain olla raadiomäele nii lähedal, sest enne Pedad jõudsime astuda veel ka noorte reporterite klubisse ning juba raadiomajaga olla seotud kui ka noor autor. Nii, aga kuulame nüüd selle Marino marini looga ära, millest juba juttu oli. Marino marini kuulatud ja seesama kontsert sai ju ka Eesti raadio poolt salvestatud Miss Estonia kontserdisaalis olijad ja isegi mõned lood on siiamaani vist alles siin Eesti Raadio fonoteegis sellest kontserdist eri klass, muuseas, kellest jutt oli temal ise, kes salvesta. Seda kontserti, et tema oli teleülekande režissöör ja tõesti see, see kontsert on selline, et tagantjärgi kuulates ma mõtlesin, et no mida tegemist, et on ju tegelikult päris tavalise estraadiansambliga, aga see, kui ta tuli, nägi ja võitis, sest parasaadet tagasi käis sul siin Boriss lehtla külas tema Marino marinist rääkis küll niimoodi, et itaallased ka käisid kuidagi nagu külmalt. Tegelikult olid ikka Eesti pillimehed ja ka muusikud kõik väga-väga lookas, sest see oli hoopis midagi muud. Aga noh, selline see esimene läänepoolne ukse avamine meil oli ja sellest on muidugi väga head mälestused. Raadiomajast oli ka juba juttu ja raadiomaja seisul üsna varakult juba tuttavaks, aga kiskus ikka sinna tagasi midagi ise ka tegema. Jaa, seda küll ja kui oli võimalus astuda raadio juures tegutsevast noorte reporterite klubisse, siis sinna ma astusin. Ja siis ma olin veel keskkooli õpilane ja noortetundi, sa ikka mõned niuksed väikesed lupsud ära tehtud. Ja sel aastal, kui ma astusin Pedasse ja laulsin oma surematut sinilindu vastuvõtukomisjonile, sel aastal tekkis tegelikult vikerraadio ja oli vaja noori tegijaid, sest programme oli juba ju kaks. Ja siis tollane raadio direktor Adolf ütles, Slutsk ütles, et Te võite vaadata nendest noortest ka, äkki mõni kannatab seda laste laseme ta eetrisse. Aga Slutski oli üks nõue. Raadiotegija peab olema kõrgharidusega koma võib-olla ka üliõpilane ja kuna ma olin juba üliõpilaseks vastu võetud, siis oli see uks mulle samuti natukene avatud. Ja kuna ma oma praktikat tegin Päevakaja juures, siis vikerraadios tekkis üks väga ilus saade, mis oli täpselt keskpäeval, nii nagu see praegunegi saade kella 12-st üheni, see oli viker Kaja ja vikerkajas oli poole ühe paiku kolm laulu. Ja vot need kolm laulu sai vikerKaja toimetaja valida päris kiiresti vikerkaja toimetajaks, nii et ma hakkasin neid laule valima. Sealt tekkis vajadus neid laule hankida. See tegelikult oli küllaltki keeruline süsteem sest jääda ootama, millal mõni laul jõuab fonoteeki, no selle aja peale ta juba tegelikult taks vanaks. No aga see oli muidugi põnev ja kui nüüd öelda, et see vaatajale ja kuulajale meeldinud, see oleks vale. Kuskohast sa seda muusikat üldse said sel ajal tol ajal ikkagi see on 70.-te alguses, 60.-te lõpp, tol ajal seda materjali liikus ikka tohutult vähe sind, üksikud inimesed, kadedusega vaadati, kes käisid ringi, LP plaadid olid kaenla all ja neid oli ikka väga vähe. Täpselt nii, neid oligi vähe, aga ja väga kallid olid veel osta praktiliselt ei jõudnud midagi. Aga sa pidid neid inimesi teadma, sa pidid oskama neid moosida. Ja kõige tähtsam oli see, et kui sul oli kasvõi üks või kaks plaati, sa said juba teha vahetus ringi ja juba tekkis muusika. See oli erakordselt keeruline süsteem. Ja ma isegi ei taha praegu saateaega sellele raisata, sest see nõuab ikka väga pikka lahtirääkimist. Aga muusikat oli võimalik saada. Tähtis oli see, et sa pidid selle plaadiga raadiomajja jõudma, siin pidi ta laiali ringi, lindile, ümber lindistama ja siis jõudis allesse eetrisse. Eetrisse grammofoni pealt ei tohtinud mängida, sest et need plaadid, millise kvaliteediga parasjagu oli Jah, tihtipeale need kippusid hüppama ja, ja tont teab, milliste grafonide peale nad seal olid käinud ja mäletan ise, neil oli kodus selline kohvergrammofon praegusel ajal nõnda väärikat vinüülplaati paneksid veel lähedale ka mitte lihtsalt kuulatud, et muud ei ole. Aga võtame jälle natukene muusikat vahepeale kuulata. Clif Richard, räägi natukene, jah, tema lugu. Tihtilugu ma räägin ka, sest kui omal ajal noh, kui Marino marini siia jõudis, siis öeldi, et no mis itaalia ansambel, ta pole ju mitte midagi, Euroopa, keegi ei tunnegi. Vale jutt. 1958. aastal oli Marino marini oma kvartetiga lausa Briti edetabelis kahe looga. Ja nüüd küsimus, kes 58. aastal tekkis Briti edetabelitesse noor, ilus ja väga pika tulevikuga laulja, see Clif Richard ma võin peaaegu et pea pandiks panna, aga tema oli vist esimene artist, keda ma mängisingi Vikerdaja kolmes laulus, sest klisi plaadid tulid nagu kuidagi. No lihtsalt nad tulid läbi, neid oli ja oli võimalik valik teha. Ütlen, et Clif ise muidugi vapustas mind aastal 1968, kui ta eurovisioonil esines mitte see, et laul oli nii vapustav õnnesoovid, see oli ka ilus laul. Vapustav oli see, et ta ühe punktiga jäi, teiseks, aga see, kuidas tema lava pääl esines ja kuidas ta üldse on oma lavašõud üles ehitanud. See, see lihtsalt oli niivõrd vapustav, et see hinge kinni, et kuidas üks inimene lava peal nii oskab laulda ja käituda ja publiku võtab kohe nagu esimestest lauludest omale pihku. Ja Clif Richardi sellest ajast, kui ta alustas, olid tal ju sellised muusikafilmid, kus teda tõesti näidati noort ilusat poissi, aga seal oli ka väga hea muusika ja üks selline film, mis lõi Euroopas väga ilusasti läbi, oli Sammer koli täis ja vaat, laul on, eks taim ongi sellest filmist. Ja nüüd ma lisanud juurde selle, et see on laul, mis sellest aastast, mil ta jõudis Clif Richardi repertuaari, 1962, see on seesama aastake Marina, Marina oli Tallinnas, on tal kogu aeg repertuaarist, ta ei ole mitte kordagi seda laulu oma repertuaarist eemaldanud, nii et kuulame nüüd seda. Grifi õnneks taim. Kes ei ela oma Oksikaalne. Clif Richard kuulatud ja Olavi pihlamägi endiselt saatekülaline, oled sa siis oma suurt lemmikut Clif Richardit elusast peast ka näinud? Olen olen külma igatsesin, et saaks tema kontserdile ja 2009 oli siis see, kui nad olid terves maailmas turneel, tähistades Clif Richardi ja ta sädevus tema saateansambli teket, sest alguses oli Clifi üks teine saateansambel ja see kontsert oli õnneks suhteliselt lähedal Helsingis. Ja kui ma sinna läksin, siis ma mõtlesin, et miks see suur Hardolarena ei olegi publikut puupüsti täis vait nagu nagu öeldakse, mitte hõredalt, aga ta oligi tehtud nagu niuksed pool saali. Et äkki on sellel kontserdil midagi viga. Ja kui ma selle kontserdi olin ära vaadanud, siis täpselt seesama moment nagu Marino marini, ma ei ole midagi nii head näinud. Tähendab, Clif oli siis juba lähenemas 70.-le eluaastale. See, kuidas Ta seal rääkis, kuidas ta liikus, see, kui vabalt nad suhtlesid ansambli liikmetega. Nendevahelised naljad, noh, see oli selge, et oli varem valmis kirjutatud, aga see kõik mõjus sedavõrd hästi, et tegelikult ma ei saanud öösel magama jääda. Tulin hotellist välja, ma jalutasin, jalutasin, jalutasin ja mõtlesin, kuidas kurat, üks inimene võib nii andekas olla, aga vot selline see Clif Richard juba on. Ja ta ju möödunud aastal tähistas oma kaheksakümnendat sünnipäeva samuti tuur, aga see tuur jäi ära, põhjus on kõigile absoluutselt arusaadav, miks, kuigi võib-olla 70 aastane Clif Richard on igati nauditav, aga tema viimane plaat, no ma natukene oma lemmiku suhtes võib-olla oleksin kriitiline. Kas on vaja ikka igaks juubeliks plaati teha, tal on nii palju head muusikat juba salvestatud. Elame selle teadmisega, ta on ja ta on tõesti praegugi ja kui sa lubad, ma räägin ühe väikese anekdoote, mida Clif Richard ise oma kontserditel räägib. Ta esines Pariisis ja läks restorani sööma ja märkasid kõrvallauast, daamid vaatavad seda väga tähelepanelikult noklifitsatele hea meel, et mind tuntakse ära ja siis üks daamidest tuleb tema laua juurde ja ütleb, et kastid jah, härra, et te olete väga sarnane klippužaarile. Clif Richardi ütles, aga ma olengi Clif, Richard, ei, see ei ole võimalik, ta on juba ammu surnud. Nii et see ongi nagu öeldakse vastus, et kõik mõtlevad, et kas Clif Richard laulab, ta laulab ja las ta siis laulab, aga minule on ta muidugi olnud selline laulja, kelle repertuaarist on alati alati midagi kuulata ja mitte ainult mulle. Üks minu väga hea ja lähedane sõber Jaak Joala on kui palju kaverdanud Clif Richardi lugusid ja ma täiesti kindlalt võin öelda, et ega jaagul on olnud neid perioode, kus ühel perioodil oli Clif Richard siis oli Piligioon, siis oli tal kõik teised artistid, aga, aga Clif on tõesti see, mis talle nagu istus hingeliselt, et nagu see laine, millel nad nagu lendasid, see oli nagu üks. Ja kui nüüd rääkida Grifriisordist ja eurovisioonist, siis eks ta ju käis ka teist korda ei jäänud enam mitte teiseks lausa kolmandaks. Ja sealt pärineb ka muidugi Clif Richardi geniaalne laul lause et kui minusugused eurovisioonil ei käiks, siis sellel lauluvõistlusel ei oleks üldse mainet. Selles mõttes ta nagu ennast ohverdas. Aga selle jaagu juurde nüüd tagasi tulles ma võin öelda, et Jaak Joalaga sidus mind tõesti kauaaegne sõprus ja mis oli jaagu juures huvitav, tema oli see, kui me räägime sellest saatma. Pealkirjast Helinälg siis just nimelt jaagu juures sai seda helinälga käidud kustutamas, sest mina ei tea, kus kohast Jaak neid plaate sai, aga päris tihti kohtusime kas siin raadiomajas või telemajas ja kui ta nägi, et minul on mingi plaat käes, oot, mis sul on? Lähme minu juurde, kuulame, kuulame. Ta ei lindistanud mitte kordagi ümber, mõtlesin, kas ümber lindistada ei taha, ei Eima mul ja ta tõesti jäi meelde ja juba siis kui Ta leidis, et see on midagi väga head, siis ta muretses selle plaadi endale ise ja need muusika kuulamise õhtut, need olid ikkagi sellised, mis läksid üle öösse, mõnikord ka hommikusse. Võib-olla, et jätame nüüd viisakalt mainimata, kas selle juures oli ainult muusika kuulamine või olid seal ka muid tegureid, oli ka muid tegureid, aga ikkagi põhiline oli muusika kuulamine ja mis mulle väga meeldis. Jaak oskas seda muusikat omamoodi kommenteerida. Ja kui ta kunagi hiljem hiljem tegi vikerraadios Jaagutaja saadet saadet, siis mulle väga meeldis just nimelt, kuidas Jaak muusikuna kommenteerib laule ja muusikat. Nii et mõnikord oli päris naljakas see, kui istume, kuulame. Oot tormab graafini juurde, tõstab nõela tagasi, mõtlesin, mis nüüd viga on? Sa ei pannud tähele, plastiline bassikäik ja siis ta ketras, mitu korda seda näed, sain selgeks. Nii et ka vokaaliga oli mõnikord, kui mind hästi põnevad. Ta tõmbas nagu öeldakse, pea natukene tagasi, kuulas uuesti selge ja läksime edasi, nii et selline mees oli Jaak Joala, hästi põhjalik. Ta oli põhjalik, ta oli kohutavalt hea mäluga ja ta oli ju, mitte ainult minuga ei kuulanud muusikat, kui praegu, räägime noorte artistidega kellale. Isad kõik ainult mäletavad seda, kuidas nad jaagu juures kuulasid muusikat ja tõepoolest seda on mitte ainult noorem, see on keskmine ka vanem põlvkond seda kuulad. Talle meeldis muusikat kuulata, et talle meeldis olla muusika sees ja pala, mida me nüüd kuuleme, on tegelikult ju nendest kuldsetest 60.-test, kui olid lillelapsed. Tegelikult on see ju laul hoopis ühest muusikalist karussell, mille Richard Rodgers lõi ja Jaak koos ansambliga kollane allveelaev G tegi sellest laulust oma versiooni. Ja vat see käies öös ongi võib-olla mälestuseks nendele muusikaõhtutele ja öödele. Jaak Joala juures kodus. Enne kui me selle loo käima paneme, ma tahaks öelda ühe fakti veel või sellise ühe asja Jaak Joala muusikalise põhjalikkuse kohta, mida rääkis mulle ansambli radar baskitalist Pils, ehk siis Vladimir Šeripov rääkis seda, et kui ta korrali läinud jumala juurde, siis ta kuuliselt Jaak laulab korteris sealsamas, kus ta seal elas ja, ja mõtlesin, et ta ei sega siis, et on ju räägitud seda ka, et jumala tuli, raadiomajja laulis esimese korraga sisse, sõitis taksoga tagasi, taks ootas väljas, aga ta harjutas, kõik need lood kodus selgeks, teeb väga põhjalikult tegi tööd, aga seda me ei tea. No ütleme nii, et ega väga palju neid ilmselt ei ole, kes on näinud ja kuulnud Jaak Joalat harjutamas, aga päris selge on see, et esimese korraga tegelikult talle meeldis, talle meeldis inimesi sellega narrida, ma ei vaja mingit harjutamis, teeme hääleproovi oma koheloron sisse ja ta tegigi nii. Minuga kõige lollem moment oli see, et ma tulin saatest, lähen teise stuudiost mööda ei hakka. Kuhu sa lähed, mõtlesin, ma lähen kohvi juua. Võta mulle ka ära. Mis sa siis teed, Ama, laulan ühe loo linti, mida sa laulad loo linti selleks ajaks mul ammu kodus. Ma ei olnud järjekorra seal leti ette jõudnud, kui jaak oli mu kõrval lugu juba tehtud korraga kaks korda. Kodutöö oli tehtud, aga kuulame nüüd siis kollast allveelaevatee. Käies öös juhapna solistiks Jaak Joala, räägime veel siis natukene Jaak Joalast ja sina Olavi pihlamägi hüpoleta nii-öelda natukene süüdi selles ka, et need Jaak Joala plaadid nüüd ridamisi ilmusid ja inimesed lõpuks ometigi said siis heliplaadi peal Joala muusikat kuulata, mida ju tükk aega vahepeal ikkagi ei saanud. No küll on hea olla sellises asjas süüdi? Ei, ma saan aru, et tegelikult ju rahvas väga-väga ootas ja kui nüüd mõelda, kas nüüd jaak tõepoolest ei tahtnud, et tema laulud oleks plaatide peal, ma seda väga ei usu, aga ma olen seda ka varem öelnud, et ta oli ju väga nõudlik ja see, mida ta noorena tegi, ega see talle väga ei meeldinud, sest ma olin ise tema kõrval, kui raadios kõlas veidi madonna, siis ta hakkas naerma. Missikene see seal on noh, tähendab, et ta tahtis ikkagi see, mis temast jääb järele oleks see küpse, Jaak Joala hääl ja esitus. Ja kui nüüd Jaak kahjuks meie hulgast lahkus, siis mõni aeg hiljem tema pärijad tulid ettepanekuga siiski jaagu plaate peaks välja andma, sest noh, niivõrd paljud on tundnud huvi, miks, miks, miks noh, ja see oli pärijate õigus anda siis see plaadide koostamine minule ja ma tegelikult olin väga õnnelik, sest ütleme, et ma ikkagi ju enam-vähem teadsin, mida Jaak on laulnud, aga see, et sellest oli lausa üheksa või isegi 10 plaadiline seeria pluss ka venekeelsed plaadid, see on meeldiv ja, ja mis on minu jaoks meeldiv, on see, et need ei ole tehtud selleks, et nad kuskil plaadi, kaupluste riiulitel tolmu, vaat neid on ikkagi väga hästi müüdud. See näitab, et rahval on huvi, sellise lauljad nagu Jaak Joala vastu ja see muidugi teeb tõesti head meelt ja kui lisada juurde Ta ju neli korda postuumselt sai Kuldse plaadi omanikuks, siis no mida, mida, mida veel. Vaikseid olulisi tegemisi, millest me peame rääkima, kuigi me tegime siin mõni aasta tagasi tervelt ikka saate sellest tipi aula kontsertidest, aga sellest ei saa ikka sinu puhul üle ega ümber. Kas Jaak Joala käis ka seal nendel kontsertidel, kas ta oli publiku hulgas oli ta esinejate hulgas? Kardan öelda, kas ta esines, aga ta oli väga-väga tihti, oli publiku hulgas, sest teda huvitas see, mis noored teevad ja ta vaatas ja ta käis Mittisi kant ise või ta võttis kaasa oma ema, võttis oma isa kaasa nii et ei, käis, käis ja talle meeldis. Sest noh, oleme ausad, et sel hetkel, kui need Tipi kontserdid olid populaarsed 70.-te 80. aasta algus see oli ikkagi koht, kus sai eesti muusikat näha. Pärast tuli Tartu levimuusikapäevad, kus Jaak tõepoolest esines ja oli alati ka kohal. Nii et see oli ikkagi see huvi muusika vastu, mida ta kui ta ise parasjagu ei laulnud. Ta ikkagi tundis huvi, mida teised teevad. No praktiliselt ta võttis ansambli psühhoendale peaaegu peaaegu terves koosseisus ansamblis radar, enam-vähem ta nii oli. Karta on, et kas ta võis käia psühhokontserdilt arvata? Ja, ja ma päris kindlasti mäletan seda, et siis psühhokse suur kontsert oli kõlariga diplomitöö sümfooniaorkestriga, siis ta oli. No vaat siis olidki ta isa ema ja kõik olid kohaldate terve suguvõsa, sest see noh, kuidas on niimoodi? Rokkansambel tepsis konsi Sümfooniaorkestriga koos, aga see oli väga muljetavaldav ja kihvt kontsert. Aga vaatame natukene muusikat edasi, siluv siiamaani valik on olnud üsna selline, kuhu ta meil läheb 60.-tesse aastatesse. Ka muide nüüd järgmise lauluga veel kuuekümnendates see, aga nüüd on väikene pööre, kui siiamaani olid ikkagi meesartistid, siis olles ka ikkagi kaunima sugupoole austaja siis paneme nüüd mängima ühe lauljanna, kelle nimel Pätsi Klaine, kes tegelikult traagilise elulooga naine, aga kes oli minu jaoks lauljanna, kes kantrimuusika ja popmuusika ühendas ja laul, mida me kuulame, on legendaarne, selle, seda tunneb iga muusikasõber see on kreisis, on pilli nelsoni poolt pätsi klannile kirjutatud laul ja huvitav on faktost. Sellise kui pätsiga Ain seda lindistas, oli ta ratastoolis, sest ta oli äsja üle elanud kohutava autoavarii ja tal olid jalaluu murtud ja totaadi poolsant. Aga ta tahtis seda ikkagi laval ka esimesena esitada, nii et ta esitas seda karkude najal. Ja see crazy on sedavõrd paeluv laul, et ma arvan, et ta sellesse tänasesse saatesse sobib. Sest see, see naine väärib meenutamist. Gregi ael Kree Siiba teene. Pätsi Kline ja kreisi kuulatud ja palavi pihlamägi saatekülaline jõuame veel natukene, enne, kui saade läbi saab, rääkida tuleb korraks veel nende raadiotegemiste juurde tagasi. Keskööprogramm oli see, mida sina ühena tegijatest kaatne läbi viisid ja see algas ju peale kella ühtteist õhtul ja noored istusid, ega siis pildistati seal ühekaupa, neid lugusid järelkuulamise võimalust ei olnud, need inimesed istusid noored just eriti, istusid kõrval raadio küljes kinni ja kuulasid. See tõepoolest oli nii, sest vikerraadiosse tekkis oma saade 1969. aasta jaanuaris ja päris esimestel kuudel olid sellised suured tähed, kes tegid seda, aga paraku juhtus nii, et üks suurtähti, et väga hea raadio tegija Peeter Heinpidi tegema laupäevast keskeprogrammi, aga tema oma sõpradega oli harjunud reedel käima siin üle tee Raua tänava saunas, aga seal oli libe ja ta kukkus, vaene mees lavalt alla ja murdis oma ribikondid ja toimetaja Helgi Erilaid ütlesin, mida ma teen, aga ma olin parasjagu lihtsalt veel raadiomajas, jõin kohvi ja ma ütlesin tiitli, aga mul on muusikat, täidame muusikaga ega ei saa ju eeter tühjaks jääda. Ja see ei olnud mitte midagi erilist, see oli lihtsalt see muusika, mis oli jäänud nagu. Sest oleme ausad, sel ajal ikkagi ka toimetaja püüdis hoida oma muusikat, oli ta siis lääne muusika või oli ta siis eesti salvestised ja sellest sai see keskeprogramm kokku pandud ja see kuulajatele meeldis, tulid kirjad ja siis programmidirektori surutud, aga miks me seal laupäeva peaksime tõsisena tegema, teeme muusikaprogrammi ja nii hakkasin ma neid muusikaprogramme laupäeviti tegema, siis mõne aja pärast tuli Tõnis Erilaid siis veel mõne aja pärast tulid juba Olav Osolin, Tiit Karuks, nii et see oli selline väga tihe võitlus. Paremaid laule saab ja kes jõuab uuema loominguga publikut üllatada, sest mina nii naiivne ei olnud, et ma ei arvanud, et neid laule lindistada. Ta lindistatakse ja lindistati ikkagi küll. Ja mina vähemalt olin selles mõttes aus, et ma teadsin, kui lindistatakse, mina laulu algusesse ja lõppu ei rääkinud, et inimesed saavad ikka oma lülituse korralikult ära teha. Kas nad olid otsesaated tol ajal või salvestati? Need olid põhilised otsesaated, sest kuid keskeprogramm tekkis siis oligi see moment, et ta oleks nagu otsesuhe kuulajaga öise kuulajaga. Paratamatult läksid need vahepeal lindi saadetakse, sest eks me olime natukene ulakad, arvasime töösse, ülemused ei kuula. Mängisime rohkem lääne muusikat, kui ette oli nähtud ja mõnikord ka võib-olla mõne sõnaga sai eksitud, siis läksid taaslindi saadetaks. Nii et keskeprogrammi ajaloos on olnud igasuguseid momente, et aga mina ise olen küll väga õnnelik, et ma selle karusselli peale sattusin ja olin üks nendest keskühistest häältest, kes paratamatult jah ikkagi seda uut muusikat tõi ja seda muusikanälga kustutas läbi vikerraadio lainepikkuse. Kas pink Floyd, mille loo sa valisid siia lõppu, oli ka üks neist, keda sa keskel programmis mängisid. Publikule oi-oi, oli, oli tegelikult pink Floydi see plaat, millest me nüüd rääkima hakkame ilmus 73. aasta kevadel ja see oli just täpselt siis, kui ma tulin sõjaväest tagasi pärast aastaajast, nagu öeldakse, komandeeringuid Ukrainasse. Siis oli just pink Floydi see plaat taks aidata, muu on ilmunud ja kui ma seda kuulasin, ma ei julge anda need pead, aga ma arvasin, et see on ikkagi jaagu juures kodus. Sest see oli juba harjumused, midagi uut ja ilusat jaga. Jaak tahtis ikkagi mind nagu järele aidata. Et kui sa sõjaväest tulnud, siis vene muusikast pead sa ikka saama taas maitse õige maitse suhu ja, ja see, mida ma kuulsin, no vot see oli järgmine, ma ei saa öelda, et nad päris segaseks kogu aeg lähen, aga see plaat ajas ikka täiesti pöördesse. Ja mida ma väga soovitan, tänapäeval on see võimalik, katsuge vaadata pink Floydi kontsert Vidudest, sest vaevalt et seda pink Floydi, kes ikkagi lummas oma visuaaliga, meil õnnestub näha nende soliste, jah. Täielik ilmurjeroolsel voodersid on oma soli prioriteete projektiga võimalik ka näha, aga ikkagi pink Floydi kontserdil lavastused? No see, see oli ka midagi sellist, et sa lihtsalt ahmid õhku ja kui sa saad juba südamelöögid taas nagu, et süda normaalselt lööb, siis tuleb järgmine efekt, mis taas lööb sul kõik kõik segamini. Et pink Floyd on kindlalt ansambel, keda ma väga hindan ja mul on õnneks kodus piisavalt Nende plaate, et ma saan oma helinälga pink Floydi suhtes alati kustutada. Loodetavasti sai täna ka kuulajate helinälga kustutatud. Suur tänu, Olavi pihlamägi, tulite saatesse ja neid lugusid rääkisid ja oma muusikavalikut tutvustasid aitäh kutsumast ja mul on alati meeldiv, kui natukene muusikast saab rääkida ja muusikat ka kuulata. Suur aitäh.