Vikerraadio. Tere tulemast kuulama, nagu ikka on tänalegi vestluspartner eesti muusikas on tegus juba aastakümneid. Enne kui ammuste aegade meenutuste juurde minna, kuulame muusikat. See on, laul on kõlanud ja loomulikult, kes puu. Marju Länik on täna saatekülaliseks. Tere, Marju. Tere, Andres ja kõike head kuulajad. Sinu hääl on niivõrd ära tunda, et seda ei ole vaja küll kaks korda arvata, et kes nüüd küll laulis, ma kohe alguses küsingi, et see sinu isikupärane hääl hästi ära tuntav, et kas sa oled midagi teinud ka selleks, et see hääl oleks sul selline või lihtsalt oled lasknud nii-öelda tuldasele häälel. Ei teinud ma küll spetsiaalselt midagi ei ole. Muidugi selleni peab jõudma, milline see sinu hääl on, millega sa laulad. Ja kui ja kuidas ta seda häält hakkab tegema. Aga ma ei mäleta, et ma oleksin spetsiaalselt kuidagi nagu otsinud, et missuguse häälega laulda, ma olen laulnud nii, nagu mul on olnud normaalne enesetunne, nii nagu minu meelest on olnud õige seda häält, et tekitada ja, ja eks alguses võib-olla sai üli ülikõrgelt kõiki helistikke võetud. Et ikka nagu viimane välja pigistada. Hiljem saad natukene targemaks ka, et kui sul ikka on kavas, kui mitukümmend laulu laulda ja kõik on nagu viimase piiri peal helistikust, siis muutub ülikeeruliseks ja enese enesehävitamiseks. Nii ta kipub olema, aga mine tea, äkki mehed tänase saatega, kus me natukene uurime, et kuidas siis jõutakse sinna, kuhu ollakse ehk siis tuntuse juurde, ehk siis tänase saate jooksul selgub äkki, kus isikupäratu sul tulnud on, et kui natuke lahkamine minevikku kaugeid aegu. Sa oled Otepää tüdruk, see oli ka see koht, kus saab põhimõtteliselt ikkagi muusikaga, alustasid, kui palju sul kodus seda muusikat oli? Jah Otepääl on see koht, kus ma muusikaga alustasin. Muidugi kodus. Ema on öelnud, et ma ikka väga väikesena hakkasin juba viisi pidama ja ta on väitnud, et me laulsime koos kirilinnuna kaugele. See pidi olema nii väikesena, et mina seda ei mäleta, aga ema mul pidas viisi ja ja meil oli ka teised lapsed olid ikka enam enamasti küll viisipidajad, no vähemalt mu kõige vanem vend ja siis veel järgmine vend ja. Ma olen kõige noorem lastest. Nii et see muusika, see ikkagi, ma arvan, see kõigepealt tüli raadio kaudu ja siis siis ma mäletan, kui horoskoop Meie teleekraanidele ilmus, siis siis seda, aga ma juba mäletan nagu nagu väga hästi ja need horoskoobi laulud jäid mulle kõik kohe meelde. On sul ema meenutanud ka seda, et räägitakse, et need, kellest tulevikus muusikute lauljad saavad, et need juba väikesest saadik üldse sugu ei püsi kinni, muudkui aga laulavad ja laulavad. No midagi niisugust, see pidi olema, sest vend ka hiljem, kui ta mind seal laulma soovitas olla öelnud, et et proovige, marjutad ta kodus kogu aeg laulab ja mul olid nagu sellised laulikud ja ja kuna meil oli kodus akordion ilus, selline roheline, mu üks mu vanematest vendadest mängis väga hästi akordionit siis mina tirisin selle pilli endale sülle ja õppisin selle akordionimängu kusjuures iseseisvalt ära. Et ma mängisin ikka mõlema käega, nii vasaku käega basse kui, kui parema käega meloodiat. See pidi olema musikaalsus, kas sa ise õpid tegelikult nagu pillimängu ära? Muusikakoolis sai käidud, muusikaõpet ei ole sina läbi teinud. Ma ei käinud muusikakoolis. Mäletan ennast, et kuidas ma laulsin esimest laulu juba esimeses klassis, kui õpetaja kla Veera pani mind armoonime kõrval laulma ühte kiisu laulu. Ja edasi muidugi tulid kõikvõimalikud vormid, mida ühes koolis muusikalises mõttes pes õpilane läbida saab, et. Näit näiteks käisin ma viienda klassi suvel, siis lastekooriga 100. laulupeol Tallinna lauluväljakul, see oli 1969. Siis mäletan, et näiteks seal kuues kas kus me tegime tütarlasteansamblit, kus me laulsime juba mitmehäälselt emasoleerisin Mosoleerisin inglise keeles, kusjuures ise ma õppisin saksa keelt. See oli päris naljakas. Aga noh, sai välja kirjutada, kuidas kuidas see hääldus on, ja tänasel päeval ma räägin inglise keelt kindlasti paremini kui saksa keelt. Ma lihtsalt. Ma õppisin selle hiljem ära. Aga aga Lõuna-Eestis oligi väga palju oli, oli seda, et kodudes olid akordionid ja, ja lapsed õppisid saksa keelt. See on meie ajaloolise taustaga juba juba tegelikult seatud sellesse, ärme hakka praegu nii palju süvenema, aga see on see Liivimaa ja nii edasi ja siis mul tuleb meelde, kuidas koolis juba ka esimest koolibändi tegime. Klassivend oli kuulus suusataja ja kahevõistleja Fjodor Koltsin, kes sai palju käia välismaal ja tuua sealt igasuguseid plaate kaasa. Et väga head välismaa Elpeed olid minu Mulle kuulatavad juba juba täitsa kooli koolis käies seal kuuendas-seitsmendas klassis. Ja siis üheksandas, kümnendas klassis, 11.-st me tegime väga ilusat kammerkoori, meil liimar Soomre, kes on praegu klaverivabrikus aastaid olnud juba klaverihäälestaja, tema oli meil kooris siis üks muusikaõpetaja, kuigi meil väga sageli vahetasid muusikaõpetajad et tema tegi meil väga ilusast kammerkooris, mäletan, kuidas me laulsime kooli fuajees, niiet kõla oli nagu tohutult ilusal kolmanda korruse pealt laulsime. Naersime näiteks küünlaandjad ja siis samas seal Heedi, aga siis me hakkasime koolibändi tegema seal kusagil seitsmendas-kaheksandas klassis ja ja isema tiirutasin ka kusagil selle mõttega juba kuskil kuuendas klassis, et ma tahaksin klaverit õppida. Ma mäletan, et ma pöördusin eri savi poole, kes oli meil nagu see maa sool seal Otepääl tegelikult muusikakoolis, õpetaja, hiljem ka kultuurikeskuses nagu täielikult see hing, see, kelle juures laulma hakkasin. Et ma tahaks klaverit õppida ja ta andis mulle hästi-hästi rasked seal täitsa asjadega, et see nullis mu isu ära. Et see oli selline natukene liiga keeruline, oleks pidanud veidi lihtsamatest alustama. Et neid katseid ma tõesti jah tegin ja mäletan, kuidas peale kaheksandat klassi tegelikult kui ma olin juba lõpukirjandid kirjutanud, et ma tahan saada lauljaks või näitlejaks. Teemaolijad, kelleks tahan saada, siis ehk ma tahan saada lauljaks või näitlejaks ja ma loodan väga, et minu unistus täitub. Ja siis ise tiirutasin seal Tartus ümber selle Elleri muusikakooli peale kaheksanda klassi paat, noh, et ma lähen sinna, et me ikka nagu tundsin, et mu elu saab muusikaga seotud olema. Tiirutasin, tiirutasin seal ja ei suutnud otsustada ja ja tulin Otepääle tagasi ja mul ka õpetajad ka soovitasid, et koduse ka ikat. Lõpeta ikka keskkool siin ära, et küll siis jõuad otsustada, mida sa edasi õppima lähed. Nii ta on, aga kuulame vahepeal muusikat ka, et ta muidu lähevad meie jutud kole pikaks avalugu ma ei häbenenud, hõim, mul on unistus naasama unistustest juba natukene rääkisid, aga kuulame selle laulu ära ja pärast seda läheme siis selle unistuste. Juurde, ja kuidas need unistused võivad vahel käituda, nii et ei oska isegi seda oodata. Ansambel ABBA kuulatud ja Marju Länikuga jätkame siit juttu, ka saba oli ka. Sinu lemmikuid, mida sa noores põlves kuulasid ja oli, ma olen mitmeid abalugusid laulnud, ma olen neile ise kirjutanud sõnad ja just Otepää aegadel laul, laulsin. Meil abalugusid. Aga eks muidugi seal mõjutused olid veel. Kui naislauljatest rääkida, siis kindlasti suusik Vatra ja kuigi tema laule ma ühtegi laulnud ei ole, aga siis näiteks miljon lahte Rõudja. Eks tegelikult, et ma kuulasin väga palju igasugust muusikat, sest et lisaks VTA-le, kes tõi plaate, hakkasid meil käima katiitšeid Tallinnast, kes tõid plaate. Ja siis muidugi tuli ruttu lingi maki peale plaadid ümber võtta, et panna kõik plaatide sisu ümber kirjutada ka pealkirjad ja pikkused. Ja mul oli ikka väga-väga palju erinevat erinevaid plaate siis nende lindimakkide peal, et no tõesti väga erinevat muusikat ma kuulasin, ükskõik seal siis ma ei tea, kas me tuletame meelde siis kriidesse või p. Pyway ideerid põue või, või tiib või seal märja tina, Charles või, või Tseenis Chaplin või kõik enam-vähem, mis tolle seal populalt heid, sviit ja noh, oh neid oli, neid oli ju veel ja veel ja veel. Ja ega keegi ei saa, miks see oli siis ümber vaadata, aga teist võimalust ja see oli suurepärane võimalus, kui sa üldse said mõne plaadi kellegi käest näpu vahele ja ta lubas sul selle ümber tõmmata, sest et need olid kulla hinnaga tallinlaste kuskilt hangitud ja toodud ja liikusid ühe käest teise kätte, nüüd eksemplar oli vähe ja see, see oli, see oli, see oli muusikali defitsiit, nii et sa pidid seda. Siin-seal kummaline jah, praeguse noored ilmselt ei saa sellest aru, et mille jaoks on vaja mingit plaate, mis asjad need plaadid ütles, ka see poleks vaja neid ümber lindistada, aga eriti hea oli see, kui sa olid nii-öelda esimene käsi ja ja said kellegi käest plaadid, mida ümber riigistada, sest tihtipeale võeti ühe magnetofoni pealt teise peale ja siis sealt jälle edasi hapniga ümber võt tegevuse kvaliteet halvenes, kuna lõpuks. Ja no ja aga need olid needsamad LP, mida need vinüülid, mida praegu need siis meil on uuesti peale siideesid siin siis nüüd moodi läinud vinüüli. Seal on raadiot kindlasti teie kodus kuulati ka sina oled selle põlvkonna inimene, kes ilma raadiota kohe kuidagi saanud televiisorit ilmselt vaadati ikkagi vähem. Raadiot kuulati ja no televiisorist vaadati teatud saateid, jah, aga ega ma ega ma ei mäleta väga palju näiteks keskkooli ajast seda televiisori vaatamist, sest et kui ma väiksem olin, siis ma olin lihtsalt kogu aeg mõni nõues. Ka siis olid lapsed väljas, ega nad siis ei olnud niimoodi niuksed tubased ja keegi ei teadnud arvutitest ja ja, ja, ja mobiiltelefonidest ja rotiasjadest. Ta midagi hea, kui kellelgi kodus lauatelefon oli selline aparaat lauatelefoni hiljem hiljem alguses üldsegi mitte, ja mälestused on hea, et tegelikult noh, ma lihtsalt tahan seda ütelda, et mul on hästi head mälestused kõik sellest Neist alguse aastatest, mis puutub, nagu sellesse muusika tegemisse seal Otepääl ma olen, ma olen lihtsalt väga-väga õnnega koos, et, et seal sellised aastad olid, samas nagu koolis meil küll muusikaõpetajad väga nagu vahetusid, ma ei tea, miks ärivahepeal pool aastat üldse ei olnud nagu muusika õpetatud kiisale konservatooriumist keegi tee. Meile praktikale küll oli seal Jüri annus näiteks riiklikust akadeemilisest meeskoorist ja, ja siis oli siis oli varje tüter, kes eskaazis kunstipraktikal seal oli, samamoodi tuli sinna Ilmar, Ilmar Soomre. Aga siis näiteks 11. klassi lõpus oli vahva, siin on, see ei kooli meie, meie kooli väga tubli direktor Heino Mägi kutsus Veljo Tormise et mu lõpuklassis See oli 75. aasta kevad. Veljo Tormis tuli õpetas meile räige laulu oma regilaulu ja see juhtus siis seepärast, et kas ta siis suvitas teatud aja seal Otepää läheduses füüridel suvekodud. Ma ei mäleta, kumb see täpselt oli, nii ta meie kooli satusel, kuuks või paariks seda laulu õpetama ja see päädis sellega, et et me käisime ka Eesti Televisioonis. Tema organiseeris selle. Me käisime, laulsime neid rege laule Eesti televisioonis. Et tehti üks saade üheteistkümnendas klassis, siis oli 20 või 30 minutit pikk, mina olin seal nendes rege laulude sees, laulja. See oligi minu esimene teleesinemine 75. aastal. Vaat niimoodi, kuule ma vahepeal ei ole muusikat, päikesemaa, on see lugu ja ja siis me hakkamegi jõudma enam-vähem sinna kanti, kus juba päikesemaale hakkasid vähehaaval jõudma, aga seda muidugi sümboolses mõttes. Väikesemad lauljad. Marju Länik ja loomulikult on tema endiselt ka veel saate külaline täna 1975. aasta jaanipäev võiks öelda, muutis su elu üsna põhjalikult. Ja keskkooli lõpueksamid olid just läbi saanud ja lõputunnistus oli vist ka just käes. Ja nelja-viieline tüdruk, duubli, peaaegu viieline tüdruk. Vaatamata sellele, et ma käisin palk laugemas tegelikult nädalalõppudel mingeid probleeme ei olnud, jah, ei, ei tehtud mulle takistusi. Ma tegelikult ikkagi olin ise väga selline järjekindel ja kooliasjades kaatsel, sest ei tekigi mingeid sihukesi puudujääki, et ega mind tegelikult keegi taga ei ajanud. Enda enda tahe, enda soov. Enda valikud. Mingi äratundmine hästi, noorena juba 75 jaanipäev, jah, ma laulsin Pühajärve lauluväljakul jaaniõhtu, oli lausen oma bändiga, siis selle Otepää bändiga astusid juurde Vello marken ja Marika Tuus. Ansamblist vana Toomas filharmoonia ansamblist mis tegutses tõuge juhtimisel. Ma meeldisin neile, Nad tahtsid mu, ma jäin silma. Ilmselt see hääl äratas tähelepanu. Ja nad võtsid mu telefoninumbri. Et meil tuleb konkurss, kas me võime kutsuda paluda konkursile kutsuda? Nad edastasid koordinaatide kuskil paari nädalapärast tuligi mulle filharmoonias nagu kiri. Et ma tuleksin konkursile, võtaksin ühendust, läksingi sinna konkursile siis tegelikult Tartu ülikool, kus ma olin plaaninud minna. Noh, jäi nagu sel hetkel kõrvale. Sest mul oli see laulda tahtmise, soo oli ikkagi nii suur ja võimalik, et ma tahtsin ka tegelikult ära kaugemale. Jah, tahtsingi. Jaa. Ma tulin sellele konkursile, mäletan, kuidas istusin Tammsaare pargis seal, kus Tammsaare monument on ja ootasin, millal kell saab 11 seal Eesti kontserdi ees filharmoonia ees, siis ja siis, kui ma 37.-sse ruumis üleval, kolmandal korrusel, see suur konkurss oli peale, mida mind võetigi, arvedauge ansamblisse laulma. Ühesõnaga lauljaks ja. Ja minust sai Eesti riikliku filharmoonia solist. Sõitsime kohe alguses natuke käisime Ida-Virumaal esinemistega, siis sõitsime juba Kiievisse Bolt haavasse Harkovis. Kiievi saalid olid ikka niisugust 5000, et mul ikka jalg värises küll. Et kõik need kostüümid tehti selga ja, ja repertuaari õppisime ära ja orkester oli, oli võimas, meil oli viis vaskpuhkpilli, kaks kaks trompetit trombooni kis üks saksofon ja, ja siis suured uhked solistid seal kõik, kelle, kellega koos ma siis ka lavale läksin. Kes seal olid veel peale selle, oli Boris Leht Lään. Selles esimeses satsis kohe Ivo Linna, Anne Velli. Pärastpoole siis tülivel tulile laivis proovis ja Mait Maltis ja tähendab selle kuidagi niimoodi, et iga reisidel peaaegu suured solistid nagu vahetusid, aga mina olin nagu kogu aeg, sain hakata üsna varsti ka oma soololaule tegema ja peale selle ma laulsin ka neile kõikidele nagu hääli, kas esimest või teist häält. Ja nii me seal kolmekesi laulsime neid neid hääli olles siis ka peaaegu kogu aeg lavadel. Aga ma sain üsna varsti au kandis, mulle ka meeldis mulle ka esimesed soololaul, nii et ma mäletan, üks esimene oli, oli Raimond pausi rock n roll, väikese nahkhiire une näod. Selle sõnad oli kirjutanud Heldur Karmo ja mäletan, ma ükskord näitasin seda Margus Kappel läbidiga naerukrambid, seal. Reali. Naljakas oli tekst, et millised need nahkhiire väiks nahkhiireunenäod on, et kas see lugu on salvestanud, ei ole ja ei salvestanud seda. Kahju. Aga tagantjärele pärast hiljem nüüd salvestada ära. See lugu konsulise meeles lauljal? La meeles ja sõnad on alles ja, ja kusjuures isegi praktiliselt nagu peas. Aga, aga, aga siis salvestati ikka nende nende suuremate solistidega ilmselt kui üldse salvestati, tead, ega vist väga eriti salvestatud meliselt. Käisime pidevalt nagu kontsertreisidel, nii et varsti tulid veel üks reis, mul olin, ma mäletan, kõik Läti linnad sõitsime läbi, seal oli. Seal oli hoopis Ele ja Kaja Kõlar ega koosneb siis me laulsime kolmekesi. Ka väga-väga vahva aeg oli ja ja siis seal lõpuks tuli juba Heidy Tamme ja Nikolai sama Falovi siis siis kuidagi ma ei teagi, eks seal need asjad ka kogu aeg muutusid, tead, mina olin ju noor ja roheline. Ja ei tea, mis tegelikult seal tagatubades nagu käis ja toimus esimesed kogemused, need olid aga ühesõnaga kohe nagu väga suurtele lavadele. Et see oli nagu hästi võimas ja tõesti vana Toomas oli, mõtlen, et see oli nagu orkester, noh, et sa oled nagu kõigepealt nagu klassikaline bändi koosseis nagu klaver, mida mängis ise siis ikka basskitarr soologit, kitarr, löökriistad pluss veel siis jah, terve torude grupp viia. Et see oli, see oli, see oli suur tantsupaar, oli, oli ka veel juures, Estonia teatrist olid, mäletan Berta Krumm ja ja Helju arenet. Et selline suur koosseis ja Kuna ma vahepeal jälle natuke läheb korra muusikat ja siis räägimegi sellest, mis sellest edasi sai, nüüd aitab, on see lugu, mille sa nüüd välja valisid. Räägi natukene, enne, kui me selle loo käima paneme, räägib lühidalt ka, millega tegemist on. Jah, eks eks mu üks selliseid lauljaid, kes mulle väga nagu meeldinud, on oma sellise lavalise energia ja tugeva häälega ja ja sihukesesse piiliga ja Ekspressiivsusega. Ja kui te 84. aastal tuli noh, nagu väga tuntuks sai, Tiina pööran, see treener on see, kellest ma räägin, siis, siis oli minu sai väga-väga palju selliseid jooni mis ma olin välja toonud, absoluutselt nagu olemas ja ma lihtsalt nagu nägin, et ahaa, näed, et temal on samasugused jooned, et nagu selline. Hästi tore äratundmine, et ma ei ütle, et ma olen teda nagu kuidagimoodi matkinud, kindlasti mitte aga lihtsalt üks niisugune kuidagi hästi. Selline ära äratundmine on mul nagu temaga oma tähendab minu vaneeridega ja nagu sellise ekspressiivsuse jõulisusega. Sest mulle on väga meeldinud roki roki laulda lisaks sellele, et, et ma armastan väga ka lüürilisi laule laulda ja, ja üldse väga erinevad muusikat esitada. Et ma olen ühe Tiina repertuaarist, siis ühe laulu olen lindistanud eestikeelse pealkirjaga. Nüüd aitab. Jätkame juttu Marju Länikuga ja mis seal siis edasi sai, jutt jäi meil selle looga pooleli, vana Toomas, seal see lõpuks ikkagi otsa. Sinu jaoks vähemalt see sai jah, minu jaoks otsa, nii et 77. aastal. Ma ikkagi tahtsin ülikooli minna, mis eriala oli, mida sa seal õppida tahtsid? Ma tahtsin astuda praeguse Tallinna Ülikoolikultuuriteaduskonda näitejuhtimist õppima, kui ehk siis režiid, mis oli tol ajal ülimalt populaarne eriala, kus oli kohale umbes 15 inimest. Ja seal oli nii, et oli lootust, suuremat lootust nagu sisse saada, kui sul oli ka kaks aastat nagu mingit praktilist tööstaaži. Ja siis ma tegin nii, et ma läksin oma tööraamatuga Otepää kultuurikeskusesse mind väetisena tööle, tegelikult et olin siis kaks aastat seal, tegin endale staaži. Või tegelikult suhtlesin muidugi Tallinna muusikutega ka samal ajal edasi, aga tegin Otepääl väga bänni. Et siis oli juba siis nagu bändi nimi oli nostaagosen, siis noh sõnast Noostako, ehk siis nostaago pähklipäev saksa keelest tõlgituna. Ja siis oli mul niisugune nagu selline Trio oli sõrm, kus see oli, mul siis juures, oli Anu Kivisaar ja, ja veel olime Silie. Ja noh, Anu oli muusikakooli lõpetanud, et selles mõttes oli veel nagu väga hea, et me võtsime väga raskeid Pireakaid ette ja laulsime. Mina soleerisin väga palju ja Arusoleeris ka ja siis laulsime niimoodi teisi ja kolmandaid hääli. Et mük meeletult esinesime ja meeletult talirahvast kogu aeg. Aga tegin ka oma siis nagu seda tõestas, et saada ülikooli sisse, sest seda mõtet ma nagu maha ei tahtnud mata. Ja Ma juhtisin väga palju õhtuid, ma kirjutasin stsenaariumi, olin, olin, olin, olingi paljude paljude kultuuriürituste eestvedaja ja juht ja ja sattusin sellega ka ajakirja nooruskaarele juba 78. aastal ja ka oma bändiga sellesama bändiga ja selle samad Riioga. Ja kirjutati juba pikk lugu ja siis 77, Elmo lööve juba ja teades ka saksofonimängija oli ka tegelikult ja tema hakkas tegema filmi Suveviisid Võrtsjärvel, muusikafilme tulid mulle sinna järele, selleks salvestati minuga kaks laulu. Tõnis Kõrvits tegi seadet, ma tulin siia Tallinnasse neid salvestama ja need olid minu esimesed salvestused. Laulsin linti Eesti televisiooni esimeses stuudios, üks laul oli, oli kaja kõlari, annan sind vabaks, selle salvestused alles ka mingil kujul või kui muud ei ole, siis sellest filmist saab ta selle helipildi, seal ta ju krab. Teise laul salvestasin vee, see oli Figaro. Et seda siis laulsin ühes noortestuudio saates, kuhu maid tagu seadis liikumise ja mäletan tere. Operaator Ivar murel oli mul veel tantsupartneriks seda laulu esitades, Mait Agu, seal siis saame see 78. Aga siis jah, selle filmi salvestasime mind siis Suveviisid Võrtsjärvel ja seda filmiti seal Lõuna-Eestis. Ma mäletan, et seal Rannus ja Võrtsjärve Võrtsjärve juures ja räno silla peale. Ma küll ma olin jalgrattaga, küll mul oli reha õlal heinakuhi istusin heinakuhjas ja siis võttepäevade vahe oli mingisugune kaks või kolm päeva. Nii et osa kaadri filmisime ära ja siis ma läksin Otepääl juuksurisse, kes siis mul lõigati juukseid nagu lühemaks ja tehti siis lokid. Aga see ongi see tore, kus sa. Saad aru siis ma olen seal, ma olen seal tõesti nagu mingisugune mingisugune ma ei tea, mis asi siis, kui ma need olid ära näinud. Et osades kaadrites on nagu ilus, kas juuksed pikemad ja ainult niisugune kerge lokk siis katsudes kaadrites olevas ühesõnaga selle väga värske lokiga jutt juuksurist võlundanud, tõesti, sa tulid kõik vastu pead ja jumal nagu koogiratas. Aga igatahes ma mäletan, Silvia Kromanov oli see siis, kes, kes siis meiki tegin. Bussiga liikusime ringi mingi Brüsseli ja ja siis Silvia Kromanov oli see, kes tegi mulle siis. Ja no vot, aga siis sellel samal aastal 77. aasta sügisel saab Suveviisid Võrtsjärvel tuli välja 78. aasta mingi kevadel, sest et see intervall oli jube pikk. Millal see film monteeriti ja, ja nii-öelda valmis sai, LP taga oli sama lugu, et tegid Ell tee ääres välja, ta jõudis, kui ta oli kõik Moskva ja Riia läbi käia poole aasta pärast vanaks uued peale ja et see intervalli lihtsalt nagu hästi pikk. Aga siis 77 sügis või millalgi või suve lõpus tuli siis Kalev Vapper Eesti televisioonist. Otsime sinna kaks takti ette saatesse ega ma ei tahtnud minna, aga siis nüüd midagi hilisemal ajal tuletasime seda meelde veel Facebooki messengeri aegadel juba seda kirjutas, et neil oli umbes niimoodi, et nagu jube närvis seal, nad ei leidnud sealt Lõuna-Eestist tüdrukuid, kes oleks nagu viisi pidanud, aga neil oli ju kohustus. Ma arvan, igast maakonnast nagu keegi laani plaanimajandus, et keegi ei kiida. Ja siis, kui nad olid minu ära kuulalastesnerroril nagu kohe kohe nagu rahu majas olnud, et üks oli siis nagu vähemalt et ühesõnaga, et see, see, see oli nagu leid ja seda ta on ise hästi toredasti kirjeldanud, võib-olla keegi kunagi tema käest küsis seda, siis ta saab seda ise rääkida. Aga siis oli kaks takti ette, oli, siis oli selline selline kaks takti ette, et sellest ma näen ajakirjandusest siiamaani ilmub igasuguseid kummalisi lugusid mis on vale. Aga lihtsalt noh, ma nii palju siin saates pole aega rääkida, aga nii palju ütlen, et siis oli nagu kaks poolfinaal oli nagu 77 sügis, kus olin mina ja 78 kevadel oli nagu teine poolfinaal, kus oli järgmine 10. Ja siis lõpuks kutsuti ja, ja mina olin oma baasajast niimoodi publiku lemmik. Et vot siis tol ajal saadeti kirju mägede viisi mägede viise, saadeti herie nende kirjade pähe, mina publiku lemmik siis selles oma voorus. Ja siis lõpuks kutsuti meid, oli üks voor läbi, oli teine voor läbi siis kutsuti telemajja, siin oli mingisugune, seal on mingid laulmist, ei toimelisime lihtsalt kuidagi nagu istusime mingi aja ja siis lihtsalt kuulutati välja, kes on esimene, mingi zürii oli, kes sellesse žüriisse kuulusid, seda mul meeles ei ole, aga seda võib-olla Olavi pihlamägi täpselt mäletan. Lihtsalt umbes, et see on esimene vaatsed aha, et üks pidi olema siis nagu, kes esikoha said siis Tartusse teise koha said siis kuskilt siit Tallinna esindaja ja siis kolmanda koha sai siis nagu Pärnu esindaja. Et olles ringi selline asi jälile, mis siis sai, siis sai niimoodi, et mina tegin peda sisseastumiseksamid 79 suvi sai sisse. Ja laulus on muidugi jätkasin ja tegelikult siis mobilast oli 78 suvi juba minu poole mobile Se vaskpillide grupleviis inimeste tütred mobilasse ja nad juba siis kutsusid, et meil oleks kokkusaamine Põlva Intsikurmus, et tuleme laulma, aga siis mõtlesin, ma veel ei saa, mul on üks aasta veel väestaaži lühemad Ahüüeooria sisse saada. Ja siis nagu ma siia Tallinnasse nagu uuesti tulin, ma elasin, asusin elama sellesse peda ühiselamusse, kuhu praegu ehitatakse nagu uut otsa kooli, et vaata, niuke kihvt järjepidevus nagu. Ja ja siis ma hakkasin nendega kohe uuesti laulma, enne ma jõudsin veel teha sellise konkursi nagu Haapsalu valge daam selle nii-ütelda põhimõtteliselt nagu kinni panna. Ja see oli küll samal päeval, kui ma hommikul tegin eesti keele ja kirjanduse eksami viiele Pedas ja siis hommikul umbes kell üheksa või 10 siis istusin bussi peale, sõitsin haapsallu, sain igast laulust, et umbes pool läbi teha, siis oli aeg läbi ja siis algas konkurss ja ja, ja siis siis ma nagu olin väga võidukas seal. Ja ja siis hakkasid kohe mobilaga juba kõik need igasugused sõidud siis mind, jah, jah, algasidki kohe jälle ringreisid jälle uuesti filharmooniasse nagu tagasi ja seal siis ma olin 94. aastal. Läks tõsine töö käima, kuulame vahepeal jälle muusikat ja vana tuntud Marju Läniku laul, aga natukene mitte natukene, vaid väga palju moodsamas. Suvekuninganna hästi teada-tuntud Marju Läniku laul, aga siin nüüd pisut pisut vaid väga moodsamas võtmes tehtud. Jah, eks see on tendents, et hakatakse panema uutesse seadmetesse ja, ja tegema tegema uut produktsiooni neile. Nii on siis ka toredasti selle suvekuninganna lauluga. Ja mul on ainult hea meel, et noortega koostööd teha nooremat muusikutega ja väga tore koostöö oligi siin paar aastat tagasi, kui salvestasime suvekuninganna koos Kristel Aas slaidi ja Avoid Dave'iga. Ehk siis Taavi Paometsaga, kes tegi sellele seade. Kui sa nüüd vaatad kõige selle aastakümnete pikkusele tegevusele tagasi, võid sa öelda, et su unistused on täitunud. Unistuse unistus muusikaga tegeleda on, on ju vägagi hästi täitunud. Ma leian, et see on hästi suur asi. Ma poleks ilmselt osanud olla ilma neid emotsioone saamata ja Mul neid emotsioone jagamata neid emotsioone vahetamata. Ma ei kujuta ette, kui muusikat minu elus ei ole olnud ja kuhu ma olen hästi poole palju püürin viidud tüürida, et algusest peale juba saad hästi palju ikkagi luua, originaallugusid, olla esma esmaesitaja, leida endale laule, anda ise lauludele hing. See emotsioon, see, see, see sisu, see, see, see mõte, seda, seda, seda ma olen tahtnud ja. Loodan veel seda teha, olen seda teinud palju ja loodan. Loodan, et ikka on võimalusi veel heaks koostööks ja näiteks laulu süda silmades, mis on ka üks kõige uuemaid, olen ma teinud koostöös muusika autori Lauril laguse ja teksti autori Owe peterselliga. Suur aitäh sulle, Marju, et tulid ja süda silmades, jäädki siis tänast saadet lõpetama.