Rehilaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere päevast, kallis raadio, kahe kuulaja. Suur tänu sulle, kui oled otsustanud veeta järgneva tunni rännusaatega reispass. Mina olen, imetlesin, tõrkin ja istun praegu palmilehtedest katuse all ühe rõdukese peal. Ja minu ees laiub ja see, mida te ilmselt ka praegu taustaks kerge kohinal kuulata on suur ja vaikne ookean. Istun Sanna Augustinio rannas ohaka maakonnas Lõuna-Mehhikos kaardi pealt vaadata, siis vasakul, peaaegu seal, kus varsti algab Guatemala. Ning üks ring on saanud. Täis. Siis seal käsiasse ongi, sest täpselt siit. Jõudis teieni üks reispass täpselt viis aastat tagasi, kui ma seda saadet alustasin. Ja sellises konso ajakirjanduse vaimus tuleb teha saadet sealt, kus sa parasjagu oled. Natuke uskumatu on, eneselegi, inimesi peaaegu pole, sest noh, vähemalt siin, selles kohas, kus me praegu oleme, ei ole. Ei ole otseselt hooaeg vist alanud ja, ja samas üks teine hooaeg veel kestab. Kuid Mehhiko on otsustanud minna veidi teist teed kui paljud teised paigad. Ja miks võib-olla võime neid põhjuseid otsida ka sügavalt kultuuriajaloost ehk kompicu ame täna veidi ka nendes kihtides, aga esimesed asjad kõigepealt. Ma olen reisijana tulnud Mehhiko mäe reisile mille eestvedajad maris Kilk, Elo Viirmann istuvad siin minu kõrval. Marisega oleme teinud vähemalt viis saadet, kui mitte rohkem. Ja, ja tema lood Mehhikost ja tema 15 aastane, Mehhiko kogemus ja, ja mitte ainult kogemus, vaid süvahuvi armastus selle maa vastu avab mulle järjest uusi uusi kihte sellel maal, mida ma hakkan järjest rohkem ja rohkem armastama. Ja nüüd tänu tänu Elo Marisa koosloomele neid avab neid neid kihte ka ka minus eneses. Elo Viirmann töötab Eestis teadliku seksuaalsuse terapeudina. Tegeleb erinevate idast kui läänest, kui igast ilmakaarest pärit vaimsete ja ka füüsiliste praktikatega ja Jaan siinsel lae reisil abiks. Ruumi ruumi loomisel võiks öelda, eks. Ja elan Mehhikos esimest korda. Aga esimene kord saab olla ainult üks kord ja minul on küll nii, et mõned kõige ägedamad muljed olen saanud just siis, kui ma olen nii-öelda värske ja värske ja toores. Et äkki küsin nende kohta ka muidu on, Elol on käes hukuleile, selle sättisime just hääldaja, ühesõnaga me proovime siis teile kolmekesi kohale tuua selle, mida me siin kogeme ja tunneme. Tere, tüdrukud. Tere, Ivo. Ivo. Siia, nii nagu kohapeal sind kutsume ja. Ma ei teagi, millest peale võiksid hakata. Me oleme siin kogu aeg rääkinud maailma loomisest, hakkame kohe. Hakkame kohe loova mismoodi, mismoodi see maiade Me oleme vaiade maal on ju, ei ole, lihtsalt mehikas lehical 100 tihti seda nägu maiade maal ja mõttemaailma loomisest me oleme. Aga mis ma siin ikka tule maris. Ka kultuuri ka siin ja rohkemgi. Tegelikult sõitsime selle reisi alguses läbi maiade maa, praegu enam seal ei ole. Nüüd Me oleme Sappoteekide maal. Aga noh, Mehhikos on neid kultuure ja rahvaid ja keeli nii palju. Aga kui me sõitsime seal bussis läbi majja tema, siis tuli jutuks. See maiade maailma loomise lugu ja, ja kuidas see erineb ütleme siis Lääne-Euroopa loomislugudest, mis meil on teada. Või ka siis nendest tõlgetest, mis maiade kultuuridest on. On tulnud meieni ja ma rääkisin nagu sellest erinevusest mis oli väga kõnekas ja selle ma avastasin niimoodi, et kui ma uurisin oma magistritöö tarvis, mille ma tegin ühe Guatemala majja poeedi loomingust tema kujundikeelest siis kultuurikontekstis ma uurisin muuhulgas ka nende Fitzee, maiade kõige vanemad tekstid, mis on popul vuh senini säilinud püha pühade tekstide kogu mida on ka tõlgitud maailma keeltesse. Aga ma, ma siis võrdlesime erinevaid tõlkeid, sest enamik tõlkeid on tulnud ühe esimestele tõlgete kaudu, mis on siis mis kirjeldab seda loomislugu seal see on muidugi suurem tekst, aga see üks koht, kus maailma loomisest kirjeldatakse on, on enamikesse tõlgetesse jõudnud, siis nagu sellise muganduse kaudu, mis ütleb, et ilm alguses noh. Ühesõnaga alguses ei olnud midagi. Alguses oli tühjus, vaikus, mitte üht heli, mitte midagi. Ja siis oli loomine ja siis oli kõik. Ja nii jäi umbes niimoodi natuke utreerin, eks, aga aga mul ei ole, siin, peksti päriselt ees, aga enam-vähem niimoodi see nagu lugu on siis kandunud täiesti meelevaldse tõlke kaudu, mis ei ole üldse algupära. Noh, ei, ei räägi algupärast ja kunagi hiljem, palju aastaid hiljem oli üks lingvist antropoloog, kes siis kohalike Maia tseremooniameistrite šamaanide toel, kes nagu nende oma kujundlikku metafoor, teksti paremini mõistsid nende toel, siis ta tegi selle algupärase tähendab päris sõnasõnalise tõlke, mis on väga tähtis, et eks luuleline tekst oleks sõnasõnaline. Ja, ja, ja see tõlge kõlamaailma loomisest sellest müüdist on, on selline, umbes, et see ei ole, see ei ole küll nii, aga ma enam-vähem mälu järgi, et saaksite aru, mis vahe on, ütleb et maailma loomine vuliseb, suliseb, siis sahiseb voolab ka lapp kohiseb ja nii edasi, nii edasi olnud onomatopoeetilisdeskri nimedega öeldes, nagu praegu kõikjal kõiges varjatult ja lakkamata. See ongi maailma loomine, see ei ole kunagi otsa saanud, ei ole lõppenud, sellel ei ole punkti pandud, vaid et see algjõud, mis seda ühel hetkel alustas, on kõige nähtamatul kujul kogu aeg olemas ja toimetab edasi see maailma loomi naine kestab ja kestab. Ja milline erinevus on siis kahe versiooni vahel? See on väga kõnekas ja väga inspireeriv lugu sellest, kuidas meie elu loomine, kuidas riis, võib-olla loomine kuidas iga meie päev ärkamise ja magamamineku vahel on loomine minu arust on, on, see, on see väga kihvt lugu sellest, et me ei pea arvama, et nüüd on asjad juba nii valmis pandud, meie jaoks loodud on juba see elu, selline on maailm selline, et kannatanud. Ja midagi pole enam teha, vot selline ongi poliitikas. Lelile ongi see et, et tegelikult jõeli Tegelikult ei ole miski valmis. Ikka võib uuesti luua. Ja see on ilus mõte, sa ütlesid, et me ka meie ise ei ole, ei ole valmis, et umbes nii, et oh, mis nüüd siin vallale. Kus on koerale uusi trikke? Ei õpeta, on ju, et, et ma olen siin reisil hästi palju sellist võimeliseks transformatsiooni läbi elanud. Ma unustasin vist mainida, et me tegelikult ei ole päris kolmekesi sellel reisil, et me oleme kokku koos teiega on neid siin 14 ehk siis 12 reisijat ja, ja kaks reisijuhti. Ja see reis on meil kestnud tänaseks me oleme kuskil kuu loomisega hakkas meil seepeale ja seal nad on täpselt täiskuu. Sel hetkel, kui me läksime check inni tegema, oli nagu minuti pealt kuu loomine. Ja, ja nüüd täna on ju viimane reisipäev ja kuu on täis. Kohe, ja et selles mõttes on kuidagi kuidagi sattunud ka niimoodi. Elo, see ukulele on andnud selle terve selle reisi nii mõnusasti. Ma arvan, et tegelikult ongi, ongi võib-olla aeg siis nagu öeldakse, püsse laval, siis peab paukuma, et äkki teeksime ühe loo. Ja, ja äkki ma küsin sinult ka ei saa küsida, nii et noh, räägitakse anekdooti, mis on kõige lahedam hetk reisil olnud, niimoodi ei saa nagu küsida, aga aga kui sa kuidagi tahaksid oma laulu sisse juhatada mõne mõne mõne oma mõne oma emotsiooniga sellelt reisilt, siis siis mis see võiks olla? Ma arvan, et ma juhataksin oma laulu sisse sedamoodi, et, et rääkides üldse natukene, mida tähendab see meie reis, mida me siin praegu loome, et, et kui maris nii ilusasti rääkis ära, et seda loomiselugu, et me iga hetk loome tegelikult iseennast ja enda reaalsust uuesti ja uuesti ja uuesti ja meil on võimalus valida, kuidas me seda teeme, siis see vääreis, mille lõpusirgel me peaaegu siin oleme, ongi olnud hästi palju selline teadvust avardav selles mõttes, et kuidas me siis saame luua iseennast uuesti ja nagu sa ütlesid, et sa oled kogenud siin mingisugust transformatsiooni, et midagi on avardunud sinus, et me väga loodame, et, et kõike siin reisilolijad kogevad mingil määral Avardumist seestpoolt, et vääreis, kui selline ongi tehtud selle nimel, et inimestel tekiks rohkem võimalust vaatama, aga vaadata ka sissepoole. Et meil on ümber küll meeletult ilusad vaated ja meeletult ilusad kohad ja, ja ja, ja kõik elamust väljapoolt on hästi palju, aga me oleme teadlikult loonud ka siia sellist ruumi ja hetke, kuidas, kus inimesed siis saavad ka piiluda sinna sisekosmosesse natukene, et mida ma kogen ja mis tunded mul sees on ja läbi muusika ja läbi laulu kindlasti see on üks hea võimalus kogeda iseennast. Et, et ma arvan, et siin mõnigi reisil oli ja on oma südant natukene avardanud ja avanud läbi laulmise ja ukulele tõesti on igal pool meil kaasas käinud, et nii kui mingi võimalus tekib, siis kohe lööme laulu lahti ja, ja, ja see on seeläbi, mille saab luua meeleolu ja, ja, ja muusika ju väga-väga tõstab meid kõiki ja toob meid südamesse. Et siis muusika on meid saatnud siin terve selle reisi jooksul päris palju ja, ja mis ma ise küll olen väga õnnelik selle üle. Et selline võimalus on olnud teha muusikat erinevates kohtades, kas või tänavanurgal või kuskil kohvikus. Ja bussisõidud on šamaani ootejärjekorras ja. Et lühidalt ka veel kokku võtta, et sa ütlesid, et ma olen tulnud siia ruumi looma või ruumi hoidma, mida see nagu tähendab, et sellest ka räägitakse ruumihoidjad, kes on ruumihoidjad, kas ta koristab ja põrandad kogu aeg ja pühib laudu, et see on ka ruumi loomine, kui aga ruumi loomine käib ka teistel tasanditel, et, et kuidas me oleme loonud oma selle väikese reisigrupiga, mis on justkui nagu pereks juba saanud selle oma väikesele perele sellise omaruumi, kus me saame tunda ennast vabalt ja jagada ja väljendada ennast ja, ja et see ruumi loomine siis käib erinevatel tasanditel. Ühel hetkel kindlasti toome näiteid konkreetseid veel alates vaikusepäevadest jagamisringidest, kuni siis erinevatelt krituaalideni. Aga, aga teine siiani laulu rahulikult ja võtame. Võtame hetke. Marakaga muidugi ansambel teeme. Alan Pierre Kallid raadiokuulajad, reispassi jõuab sinuni siit, Vaikse ookeani rannikult Mehhikost ja maris vähenesena Chapasesse korra naabermaakonda hakkas või tähendab, asuvad hakkasid jagades ja, ja, ja noh, meil on tegelikult ma olen nagu varasemates Mehhiko saadetes rääkinud nendest teeplokkidest palju ja, ja üks oli meil ees ja üks on tegelikult ka homme ees ja, ja võib-olla jõuame rääkida järve, nendest praegu räägivad, miks ja kus. Aga, aga ma tahaksin, et sa viiksid mind. Ühesõnaga me tegime lahti seitse lukustatud väravat või mitte lukustatud, aga kinnine väravad. Ja seal oli seal olid sildid, kommunid, aaden, resistensia jah, kogukond vastupanuliikumise jaoks või midagi sellist ja, ja, ja, ja, ja umbes nii, et võõras ära tule. Ja, ja mina oma hoolimata oma, ma ei tea, keeleoskusest või kultuuri tundmisest ja midagi sellist poleks elu sees osanud ega julgenud neid väravaid avada, sest noh, ma ei tea, näiteks USA-s, kui on nõuded ning siis on juba teada, et šotkan, bob, istub kiiktoolis ja oled juba optilise sihiku küljed ainult ootabki, et mingisugune tüüp tuleks värava lahti teeks, et räägi natukene. Mis meid seal värava taga ootas, miks ja kuidas sa sinna üldse esimest korda jõudsid? Võib-olla see see, sest see on nii imeline lugu seal see, see, see Hotiini. Ah kinni? No ma ei tea. Noh, võiks kõikumast alustada. Aa, aga huvitav, et mina ei olnud üldse tähele pannud seda silti, et võõras ära tule. Jumal tänatud, muidu ma kunagi läinud võib-olla. Ja ei, ma päriselt päris nagu seda sellist otsesõnu sellist asja ei olnud, aga, aga, aga nagu noh, ütleme kuidagi oli seal sõnastatud ikkagi nagu niimoodi. Kuidagi nagu tundus, et see on nii mõeldud nagu, et, et sinna ei ole oodatud need, kes, kes just ei ole sinna oodatud, aga igaks juhuks selle ääremärkuse korras, ütlen, et ei läinud mitte lihtsalt võõraid väravaid avama, vaid et meie olime sinna oodatud. Ja, ja see konkreetne koht olin siis selline kohalike kogukondade majja, seal oli kompleksid, maiad Solly kogukonnad üks üks majja siis gruppe või rahvaid Klaninatsioonides, neid on kümneid veel Mehhiko ja Guatemala peale. Aga nende vahel on siis üks, üks Franso, kuhu me läksime külla seal maherantsi, osal on mahetalu ja nad kasvatavad siis vanu mehiku taimi, vilju, söögitaimi palju, mis on ära unustatud juba enam enamasti. Sest mindud on üle sellele kaubandusele, see on jäetud sõltuvaks sellest, mida, mida kuskilt suurest farmist väiksesse külapoodi tuuakse, kui üldse midagi tuuakse. Aga, aga seal õnneks perekond. Üks perekond. Kes on noored inimesed ja nemad on läinud selle suure väga-väga suure missiooniga eesmärgiga hoida neid vanu seemneid ja tutvustada neid mehi uuesti inimestele, tuua need uuesti inimestel, nii nende Nendest peadmine, esiteks kasutamiskasutamine ja see ka, kuidas vanal kombel põldu on peetud, siin see on ka juba ära unustatud ja nad vaikselt tahavad seda proovivad seda siis tagasi juurutada, läbi selle, et nad ise täiesti nullist on hakanud neid praktika kaid uuesti kasutusele võtma ja läbi oma kogemusena viivad ja annavad seda õpitud edasi, teevad mahepõllunduse kursusi, teevad pärimusmeditsiinikursuseid, teevad kõike muud sellist loomulikule, eluviisile omast ja kohalikele kusjuures annavad siis võimaluse osaleda ilma rahata, sest noh, nagu hinnad, maksujõulised ei ole, aga mõte on see, et just ümberkaudu see ring kes, kes saaks ise omal viisil elada sellest puhtast loodusest ja viljast laieneks. Et tulevad siis mujalt, sellised nagu meie maksame, anname, toetame, panustame rahaga, sest meil on see võimalus seda teha, sest me saame seda teha. Ja, ja tänu noh, ka meile ütleme siis saavad seal osaleda teised inimesed, kes kes hakkavad tegelikult panustama sinna kogukonda. Ja väga tihti distid Penhamin, tema naine, Nansy, nende kaks väikest last ja kolmas kohe sündimas või juba sündinud, sest et see on väga lahe, oleks nüüd järgmine reid, läheme siis vist oli juba väike ritta juures. Ja sealsamas metsas sünnivad. Nad, seal sünnivad muidugi ja, ja see jõgi on ka kogu see koht. Sa ütlesid ka seitse väravat, et see kõik on nagu sümboolne ka me läheme sinna esiteks juba üllatusena, et see ei ole nii meile kui reisikavas sees, selline salajane kohta omamoodi ka. Ja, ja see on ka salajane, kuidas ma sinna esimest korda sattusin, ma sellest ei räägi. Aga see väravate avamine tõesti sa pead seal noh, et kas me üldse sealt mäest üle saame b kuidas ta parasjagu on piss pärast vihmasadusid ja lagunenud ja siis on need väravad. Tegelikult eraldavad neid kohalikke rantšo site nende loomi segamini ei läheks. Aga meile ikkagi sümboliseerib see ka, et kui sa lähed mingisse olulisse kohta, kus on puhtam, parem, helgem südamlikum, siis see eeldab seda, et sa käid läbiga mingisugused takistused ja sa pead oskama neid väravaid avada. Sest et nagu juba kohalikud šamaanid siin on aastasadu rääkinud, et et pühapaika tee ongi rännak. Ongi, ongi selline palverännak, see on, see nõuab pingutust, nõuab higistamist. Võib-olla natuke paastumist. Sa lähed sinna Andidega, sul peab olema midagi enne anda, kui sa tahad saada. Ja lisaks sellele, et lihtsalt kirjeldada natukene seda stseeni, need teed asuvad kruusateel, seal on kõik mäe külje peal see kogu see džungel kõikidel nendel väiksed põllulapid hästi järskude nõlvade peale tehtud. Ja tegelikult me pidime ka minema läbi jõe. Et selles mõttes ei ole nii, et igas igas kohas iga kohta läheb autotee, siis sõita ei saanud. Isegi isegi koju ukse ette sõita ei saanud, sellepärast et b siin ta päris ei lähe, et see ongi selline ülejõe kõndimine läbi jõe kõndimine. Ja taaskord natukene põgusalt mõned reis passid tagasi alles Liina higiga puudutasime neid Zapatistasid, aga, aga võib-olla veidi teise nurga alt. Aga räägi maris ikkagi natukene sellest Zapati istuda nagu riik riigis, nende nendel on vastupanuvõitlus. See toimub praegu ka. Ja sisuliselt me käisime nende territooriumil, kes on otsustanud, ma ei tea mitte alluda Mehhiko riigile on mul õiguse. Ja see ei ole nagu selline vastandumine nendele põhinad pigem sõnastavad seda positiivses võtmes, et, et nemad tahavad ja võtnud endale õiguse elada oma kommete kohaselt omal maal. Kasutades ise oma loodusvarasid oma nägemuse järgi, et oma keskkonda loodust hoida, kasvatada, oma lapsi õpetada oman traditsioonilisel viisil, kõneldes endaga nende emakeelt, mis ei ole riiklikus koolis võimalik ravida oma inimesi oma nägemise järgi ja kõik see, mida tegelikult noh, mehi kui riik ei ole neile võimaldanud ainuke, mis neile võimaldatud varem on olnud maksude maksmine. Ja kusjuures selle eest isegi elektrit neile ei anta, see on tihtipeale see ja nende jõgedest tuleb poole mehhiko peale elektrienergia rääkides ilmselt alg, algallika jõusteni, milline jõud tegelikult siin Lõuna-Mehhikos on looduses. Nii et, et see on loomulik ja nii polnud aastasadu pärast vallutust kogu aeg Chapas on see piirkonnas, kus on olnud kõige rohkem vastupanuliikumist, sest see on olnud kõige selline marginaliseerida piirkond, et nad on olnud hästi ebaõiglases olukorras need inimesed. Ja, ja see on loomulik, et need ülestõuse on on toimunud ja viimane siis oligi ateistide ülestõus 90 94, esimene jaanuar. Sellest on juba peaaegu 30 aastat möödas ja siiamaani on meil siis üsnagi selline tunnustatud autonoomne piirkond, isegi Mehhiko valitsus on seda mitmes lepingus tunnustanud, aga nad lihtsalt ei ole pärast oma oma seda lepingut austanud. Üks lahe koht veel, kus me käisime seal, selle nimi oli misol haa. Ja noh, võib-olla sõnades on raske edasi anda, põhimõtteliselt on jällegi keset džunglit tasuv selline veesilm türkiissinine, roheline sõltub, kuidas kellelgi iiris seda, seda, seda, seda seda näeb ja sinna voolab alla kosk. Ja noh, põhimõtteliselt on lihtsalt üks väga ilus koht, kuhu ta oskaks, tuleb natuke aega nagu minna selleks et kohale jõuda, aga mida, millest ma tahtsin rääkida, mille kohta ma tahtsin küsida, sa ütlesid, et et seal on niisugune väike restoran võib-olla, kus, kus seal nagu, kus sa alustad oma seda noogutama ka jah, sealt läheb juba t eniveis, et sellel on mitusada omanikku sellel restoranil üle 100 kindlasti täpset arvu ei tea, et räägi, see lahtine. Restoran kohalikud põlisrahvaste kogukonnad Elavadki sellisel viisil, et nendel on meie mõistes skooperatiivid, siis kus on palju omanikke ja sest nendel on harjumuspärane viis kultuuris teha asju koos. Individualism ei ole lihtsalt nendele omane, nad ei, nad ei oska niimoodi toimetada, neile meeldib teha asju koos, pidada koosolekuid, nii et kõik on seal ja kõik võivad rääkida, vaid räägivad, kõik võtavad, sõna kuulatakse ja tihti on vaja leida siis otsus või jõuda otsuseni, nii et Tongalaga konsensus, ehk siis kõik tuleb selgeks rääkida, inimesed teevad sellest aru saama. Ja see võib kesta päevi, koosolekud kogukondades ja seal restoran ka kogukonna oma ja, ja head on siis leidnud sinna ka professionaalid, kes teevad seal süüa ja, ja mis vaja. Aga ta kuulub siis kogukonnale. Paljudele peredele. Nagu me rääkisime enne muusikast ja et muusikat sai tehtud erinevates kohtades, siis muidugi Marisega võtsime laulu viisiga kohe vahetus läheduses üles ja, ja minu meelest see oli väga lahe sõimud, kui kogus seal tuure ja me olime ise ise nii selles Vaidis sees ja siis märkasime, et eemal kivi peal istub üks mees kitarriga ja ja musitseeris seal vaikselt omaette ja me vahepeal vahetasime pill ja natukene ja lehvitasime ja mingi selline väikene suhtlus meil omavahel käis, aga meie Marisega ikka laulsime edasi. Jaa, jaa. Jaa, lasime sellel muusikal ennast kanda ja siis järgmisel päeval Marysoli organiseerinud meile toreda väljasõidu ühte ökokogukonda. Et siis minna vaatama, kuidas nad elavad seal ja kuidas käib selline jätkusuutlike elamise viis. Ja, ja kui me siin olime jõudnud, siis peremees ütles, et, et ja et meil on siin täna üks, üks tore muusik tan siin, kui ta oli. Lihtsalt tulnud sinna ja, ja tahtis mind ära ja tali seal juba elanud mõnda aega, aga kuna me täna oleme, olime tulemas ja, ja õhtul meid oli ootamas kakaotseremoonia koos elava muusikaga, ta oli küsinud, et kas ta võib ka sinna jääda? Luba ja, ja Me mõtlesime, oi kui lahed, kuuldes muusik ja võimalus musitseerida koos ja siis siis see kuulus muusik ilmus nurga tagant välja ühtäkki ja, ja kes oli seesama mees, kes osa ääres oli vägaagist muud ja meil oli äratundmisrõõm, et oi, tere, Me juba nagu olime teineteist hüpet eelmisel päeval me olime seal pilke vahetanud ja lehvitanud, et et ka juhuseid ju olemas ei ole. Ja selline värvikas väikene vahepala siia. Juurde, ma arvan, see olekski jälle koht, kus jälle ukulele korraks käima tõmmata, aga selleks, et ette kujutada, toda ma siis natuke võib-olla oma sõnaga kirjeldan see nüüd siis jälle karjamaade vahel jälle teeme mingi värava lahti jälle kulgeme seal kuskil üle mätaste ja kändude ja niimoodi mööda lehmadest mööda ja läbi ja nii ja siis ühel hetkel jõuad sellisesse kohta, mis ühtepidi jälle palav seal nagu ütleme noh, mingi kuskil taamal paistab džungel aga ikkagi karjamaad ja siis on tulnud mingi sakslane, Morris kohe ütleb täpsemalt, kust ta tuli ja kui kaua tagasi ja nii edasi ja otsustas selle ära osta mingisugune mitukümmend hektarit maad rajada sinna siis oma kogukonna. Tagasi sinna, kus ta oli kunagi võetud, kus oli karjamaa tegelikult selline? Täiesti see oli, seal ei kasvanud kaluses midagi veidi happeline pinnas, aga tema on suutnud siis seitsmeteistkümne aastaga sinna taastada, sellise noh, päris päris mõnusa salu, toidusalu, kus on kõik igat liiki puid ja, ja vilju ja ja, ja, ja väga kihvt teevad higitelki, koobassauna söövad mahetoitu ja. Käivad paljajalu kasvavad habemesse ja ja üldse näevad välja umbes sellised nagu viisi Raider filmi, ma ei tea, võib-olla sellest räägin siis liiga palju siin saates, aga aga seal on ka täpselt selline küla, aga siis oli aasta 69. Selles mõttes, et et ja, ja on elus ja on elus ja, ja sellised sihukesed, noh osad majad soe, seal ei ole tarvis nagu mingisuguseid hüdroisolatsiooni ja kolmekordset küblokita, sa võidki oma maja teha mingitest vanadest laudadest. Seal on lihtsalt postid ja mille vahele saab tõmmata siis selle moskiitovõrgu. Seda pole piisavalt, siis pole sellelt ka hullu. Sest ta lihtsalt magad siis selle väikse võrgu all ja samad lehmad käivad sul sealt kaks meetrit eemal Ojaste hommikul vett joomas. Ja üldiselt on niimoodi, et sa oled seal tõesti nii nagu sa oled kogu see nagu teine planeet kõigest ära eraldatud ja ja ülejäänud maailm lihtsalt lakkab olemast. Hea näide, kuidas luua oma reaalsust, ise on selline turvaline keskkond omade inimestega. Aga ma ei tea, laulame laulu, mõtleme, millest me järgmisena räägime, äkki pealuudest? Aitäh kallis kuulajatele Elo Viirmann. Ja maris Kilk leiame isiku reisiteejuhid maris, kui sul omal mõnda märksõna hetkel ei ole, millest sa kindlasti tahad rääkida? Ei siis sellisel juhul võime rääkida surmast ja sündimisest. Ja ma ei tea alustakski surmast Gioopis. Ja see ongi väga-väga hea märksõna, me oleme ikkagi siin reisi jooksul päris mitu korda sellest juttu teinud erinevate asjaolude ka koos. Aga see on alati üks esimesi küsimusi, mis reisijatel tuleb Mehhikosse jõudes, kui nad näevad igal pool neid surm neid surma nii-öelda sümboleid, pea, pealuupealuid ja, kuid mis on tegelikult värvilised lillede ja kõige sellega rõõmsalt ära ära ära värvitud. Nad on siis ma jah, ma lihtsalt lisan, et, et nad on nagu igal pool poe vitriinides, mitte nüüd müügiks, eks ole, suveniiripoe pealuud vaid mõtlen mingi paari kuskil ma ei tea, siis mitte, siis viskan. Aga see, kes seal kõõlub mingi skelett või pealuu või kunstis või nii, et ühesõnaga, see pealuumotiiv on Mehhikos üle terve Mehhiko hästi-hästi nagu kohale. Ja, ja see on, see ongi see vastus kõige lihtsamini võikski olla, et kui inimesed küsivad, et miks ma ütlesin seal surma nii palju nagu tähistavad, pesitsevad ja vastus on see, et ega nemad ei pühitseti surma, vaid hoopis elu sellega. Et, et see surm, nad ei vastanda elu surmale nii palju või surmaelule, sest kui me seda teeme, siis me nagu püüdes hoida, hoida elu, vari varjame surmava, püüame seda mitte näha, selle ära peita, kuskile sellest mitte rääkida. Aga reaalselt on ju ta osa sellest meie loos igal pool igal sammul ja võimalus surmaga kohtuda. Et, et pigem on see niimoodi, et tema, nende Jakse surma nagu elu osa selles kultuuris olnud vanadest kultuuridest saadik, mis on üle kandunud praegusesse Ladina-Ameerika reaalsusesse. Sellise maagilise realismi sünnist surmani on meil siis elu üks pool ja surmast omakorda uue sünnini on siis teine pool ehk teispoolsust nimetamegi, seda ju selleks teispoolseks. Siis on ju väga hästi öeldud, eesti keeles ka. Ja siis see ring ongi selline. Et samamoodi me võime seda mõelda nii kui hommikul. Hingetõmbega ärkame siis me uuesti ärkame sellele elule kuni kuni magama minekuni või ka lihtsalt sissehingamise väljahingamise vahel on ka nagu samasugune väikene elutsükkel, niisamuti siis selle sünni ja surma vahel. Et need on pigem need kaks poolust, sünd ja surm, mitte elu ja surm, et elu on lihtsalt see tervik kokku. Ja, ja kui nad surma ka meeles peavad, et see on ka osa, et see ei ole mitte kuskil niimoodi ära peidetud, siis nad tegelikult saavad selle elustada terviklikuma pildi. Kui sul on surmaga suhe ja sa naerad temaga koos ja võtad Mess kalli temaga koos ja lööd surmaga toosti. Miljon eluga ilusam. Aga võib olla üks põhjus, millest tegelikult hiljuti kirjutas ka Krister Kiviarteris kui ta, kui ta siit oma Mehhiko reisilt naasis, et et et miks Mehhiko on otsustanud minna veidi teist teed, kui võib-olla teised maad, et on otsustanud hoida nagu oma oma elu käigus ka praegusel ajal. Ja sestpirukas tahab müümist ja tako tegemist ja ja eluker elamist, kas võib nii olla tegelikult väga valitud sõnadega nendes nendes nendes. Praegu jalutan. Elu elu ja nagunii läheb edasi oma oma, oma omas kulgemises ja ja kuidagi see elu mõistmine siin on mingis mõttes selline, ma ütleks jah, olistilisem. Et ikkagi inimene ei tunne siin ennast nii kõikvõimsana, ütleme kui Euroopa kultuurides, et et nüüd me nagu tõesti usume kiir näeb ja peame, oleme võimelised siin, ma ei tea, näiteks ühe viiruse elimineerida noh ja, ja siis me läheme tagajalgadele, kui me seda kohe ei suuda ja siis on teine inimene. Aga aga noh, elu on ju, elu on elu on nii, nagu ta on ja nemad oskavad seda võtta kuidagi rahulikumalt ja olukordadega harjuda, mis parasjagu on kohaneda. Et see, see näitab, see, mis praegu kuidas, kuidas Mehhiko on tulnud toime ka selle praeguse olukorraga, see näitabki seda. Meie tunneme siin igal juhul ennast hästi hoolimata hoolimata kõigest, et samamoodi on, on ka nemad kenasti siin. Öelduna. Jah, on, on, on nagu on ja nad on siin jah, ta ütles, et selles mõttes, et ma kõnnin siin tänaval ringi ja jaa tõesti, tõesti, ma ausõna, tulevad ka inimesed tänaval vastu ja, ja selles mõttes elu nagu muiste. Elame siis seda. Räägime siis konkreetselt nüüd ühest rituaalist, mis meil toimus siin paar-kolm päeva tagasi ja mille kohta maris ütles, et seal need kogu meie reisi. Et kui me senimaani siis peame kuskil nii-öelda kogu aeg kuskilt tõusma, kuskilt langema, kuskilt läbi minema, selleks et me saaksime uuesti sündida. Ja, ja sul oli midagi midagi okei kui, et, et ja selle nimi on demonski all, et higitelk või koobassaun või kuidas seda nimetatakse, võib-olla me oleme sellest varem rääkinud mõnes saates, aga sellest ei ole midagi, sellepärast et see kogemus praegu, see kogemus on iga kord eraldi erakordne ja ja praegu värskelt meeles ütlegi äkki, millesse siis üldse seisneb? Jah, koobassaun või siis aurumaja, kui otse tõlkida Naavad keeles, kust temas kalli sõna tuleb teemasse siis aur ja kallion, maja avati, keel on siis kunagi ka nõndanimetatud asteekide keel kes ise nimetanud ennast massikadeksega, millest mehhiko nimi tuleb aga, aga temas kalli on selline rituaalne saun, kuhu minnakse uuesti sündima. Kui me siin rääkisime sünd ja surm ja see elu kõik kokku siis selleks, et uuesti sündida, puhtamana alustada uut etappi, mingit uut projekti oma tervist edendama, kuidagi millestki emotsionaalsest koormast vabanema, siis, siis selleks on ka vaja väikene surm teha enne läbi, nagu see ring käib. Olemine ei ole alati muga või koobassaunas sajandite kitsas jalal tihti palav kuigi ka mitte alati nii palav kui meie saunas, see on pigem selline mõte, et äkki läheb liiga palavaks, tekitab hirmu, aga igav seal tõesti ei ole, mitu tundi istuda niimoodi kägaras, aga see on nii nagu laps on enne oma sündi ta, tal, tal on jäänud vähe ruumi tahab iva sündida ja siis toimuvad need emaka kokkutõmbed, toimuvad ka meis endis, need kokkutõmbed, need vastupanu, kokkutõmbed igasuguste emotsioonidega, sellised pulseerimised, kuni siis lõpuks ja uks avaneb ja, ja Me sünnime tegelikult mis see tähendab, me sünnime uuesti sünnime teadlikute teadliku matena oma omaenda sisemisest protsessidest. Tead, me võib-olla me saime teadlikumaks sellest, et oi, mul on hirm selle, selle võimul tekkis viha nagu selles hetkes ja ma ei teadnudki seda. Ja see kõik tegelikult annab võimaluse oma elu teadlikumalt elada ja uueks luua. Et see on selle higitelgi mõte, et siin-seal reisi jooksul rääkisime ka mitmes kohas siin laste sündimisest kohalikes ämmaemandate kogus kõigest sellest traditsioonist. Ja siis lõpuks jõudsime sinna higidel, mis on ka uuestisündimise koht. Ja ja lisaks rääkisime sellele, kuidas veel kohalikud maiad oma traditsioonis igal hommikul ka teadlikult ennast uuesti maailma keskmesse panevad panevad pea läbi särgi kaela ava peavad emakakaelaks, kus nad uuesti sünnivad. Et see on selline, paljusid palju sündimise metafoore ja palju uuestisünnikujundeid on siin ümberringi ja saun on üks neist. Füüsiliselt näeb siis välja selline nagu savist pitsaahi ja, ja ilu või nagu iglu ja, ja, ja väljast vaatad, et ma sinna küll ei vabandust 16 ja lupja ja, ja jah, ilmakohade lupja, Manuel, meie siis. Meie juhid seal siis kuueteistkümnekesi, et sinna külge isegi siis mahuks läbi väikese augu ja kui mahubki, siis kindlasti seal õhku ei ole ja saab otsa ja siis hakkab selle nimel, et ja, ja siis seal ei ole mitte lihtsalt, et oled seal külgile vastase higistad vaid, vaid vaid seal toimuvad nagu erinevad ringid on ju seal see, millise lapse iga nooruki Küpsuse iga ja nii edasi. Jah, et. Ja, ja ongi raske, kohati täpselt ongi ja, ja siis kuumus muutub hoopis külmuseks praegu ühel hetkel nad ütlevad, et, et lase endale, et ära karda selle põhku puudu ja ära karda, et sul hakkab liiga palav ja et sa pead alistuma. Lisa üheksale kuumusega kuidagi ühine? Jah, jah, jah. Äravit ja võitle. Ja samuti tegelikult pidime sealgi laulma. Ja laulsime. Laulu lauldi, mitu laulu, laulsime, Nokeime, laulsime seal põdra maja ka, ärme seda praegu aka taasesitama. Aga väga tore oli seda teha ja, ja ja sellest temast kallist üks, mida mina sealt õppisin või mida tegelikult Marisa võib-olla oma sõnadega räägib üle, aga oli see, et, et kui sul on seal tõesti saab õhk otsa ja sul on palav ja nii ja sa mõtled, et issand, miks nii peab olema, et nii või nii et ma tahaks, et oleks kuidagi teisiti. Ja, ja, ja siis sa Marisest ütlesidki, et aga see tegelikult ongi või, või oli, see, oli see nüüd Manuel, kes, kes rääkis sellest, et et see õppetund seal ongi see, et et me alati mõtlema, kuidas peab olema, ma arvan, et jäävale või kuidas arvame, et peab olema ja me tahaksime, et oleks teisiti, oleks hoopis teistmoodi. Ongi ju enim inimlikult meie kannatuste peamine põhjustaja. Et kannatused on, tulevad ju sellest, et me tahaksime nii väga, need asjad oleksid nii nagu nad ei ole. Et oleksid kuidagi teistmoodi, sest meil on seal kindel teadmine, et meil on vaja midagi hoopis teistmoodi ja meil on tegelikult peaks olema hoopis niimoodi ja mina moodi, isegi kui me teeme ühe soovi, me ütleme taotluse ja see on väga popp sõna taotluse siis juba seal on meil väga kindlalt sellised nägemused, kujutelmad, mismoodi nüüd see loodeldud taotletud nähtus või asi peaks meieni jõudma. Ja ja siis hoiame sellest kujutlused kinni ja võib-olla see tõeline, mis meile pidi jõudma, on juba ammu meie juures ja me ei näe seda, sest meie hoiame oma tähelepanu sellel kinnismõte läks higitelgis ka, et kui me oleme higitelgis, siis me, see kogemus lihtsalt sunnib meid lõõgastuma sellesse hetke. Sellepärast ongi need meeli päris ka ringi. Et alguses me ootame, okei, saan hakkama, saame hakkama. Varsti on läbi, siis ühel hetkel kaob lootus, nagu inimesed pärast väljendavadki, eks ju. Et ühel hetkel ma enam lihtsalt ei suutnud ja siis ma lihtsalt andsin alla, siis läkski kergeks. Siis järsku ei olnudki probleemi ja ei tundnud kuumust, ei tundnud ebamugavust, sest ma enam ei võidelnud sellega ehk siis pisiasjadega nii nagu nad on. Ja seda kogemust on meil elus vaja. Või siis see, et oli hästi paha, hästi hakkas paha või hakkaski halb kuidagi, mis on ka tihtipeale ainult meie mõttest, et äkki saab õhk otsa või tundasti või hirmust või vihast. Et miks me siin kurat pean olema. Minul oli konkreetselt. Mul oli see õhuotsa saamise hirm, no ma pidin nagu keskenduma hingamisele ja, ja, ja, ja seal on ka pea allapoole, siis teda natuke on seda õhku seal, aga siis ta saab ka nagu otsa ja siis mul tuli ikka need sõnad meelde, et et ei, et sa ei tohi, nagu sa ei tohi võidelda. Mida rohkem võitled selle vastu, seda rohkem sa nagu peale tuleb, et. Sest see ongi see mõte pärast nad räägivad ka meile väga hästi seal, et kui inimestel tekib mingi konflikt dotatatud, miks muuseas nagu selline paanika peale tuli, kui seal tegelikult ei olnud reaalselt mingit ohtu, et me kõik saame sellest aru. Pealegi need inimesed juhendavad seal samasuguseid rituaale juba 45 aastat. Peale selle on veel nägijad ja nad teavad täpselt ära, mis protsessid kellelegiga toimuvad. Aga kui meil tekib see mõte, mõttejõud on ju nii suur, et oot-oot, siin võib õhk hot õhk otsa saada. Me anname võimaluse, eks, ütleme võib eesti keeles. Siis tekib emotsiooni sinna järgi. Et see tunne tekib, see hirm, emotsioon juba toob välja kehast, need impulsid, sellised sümptomid hakkabki, pulss kiireneb ja tekibki mingi külmavärin, külmalaine tuleb peale, et tegelikult sa hakkad sellest mõttest, et reaalselt ei ole midagi muutunud, aga lihtsalt see mõte paneb kõik selle tööle. Ja, ja see on hea kogeda, sest me tuleme sealt välja, hakkame mõtlema järgi, et oot, mis nüüd siis juhtus. Et miks minuga nii juhtus. Ja siis, kui oligi see raske hetk, tuli meelde, kui oligi raske hetk ja meil oli tunne, et me enam ei jaksa ja ei suuda ja et mõni hakkabki ütlema, et vot nüüd ma enam ei suuda, ma pean kohe välja saama. Siis see on see hetk, mis meil tuleb elus rasketes olukordades. Tuleb tunne, et ilma kohe suren ära, nüüd ma enam püsti tõusta ei jaksa, ma enam ei suuda. Nüüd ma pean ära minema siit olukorrast kuhu iganes, onju. Ja kui me ikkagi jääme sellesse ja me ei põgene, siis alles me saame avastada endas selle jõuvaru, selle potentsiaali, mis meis kõigis on olemas selle suure elu väekujul, mis läbi meie tegelikult voolab. Südamel elus pärast hea nagu teada, et ükskõik kui raske ka ei ole siis meil on rohkem jõudu sellega toime tulla, kui me arvasime, et see annab kogemuse, nii nagu naisele annab lapse sünd selle kogemuse, et nendel on rohkem jõudu. Et meil on rohkem jõudu, kui me arvasime. Ja see on olemas selleks hetkeks, kui seda vaja läheb siis siis ka higitelk meile kõigile annab, sellesama kogemuse ongi. Ja kusjuures riigi telki ei olegi ju üldse mingeid raske kogemus iseenesest tegelikult on eks mahe, selline soja või natuke soojema õhuga koht, kus on natuke ebamugav istuda lihtsalt natuke pikemalt, kui me tahaksime, aga see ei ole ju mingit reaalset ohtu, aga vaata, millise efekti ta loob, ilma igasuguste ainete, et ta ilma igasuguste noh, täiesti olematute vahenditega. Ja seal on kõik vajalik olemas, seal on need elemendid, seal on see maa tuli, seal on õhk. Kuigi ma arvan, et seda tihti ei ole, eks ju, seal on vesi. Ja, ja me järsku kogem, et oi, et see on kõik nagunii päris nii reaalne, meie ise olemegi ka see, et kuidas me õhku vajame, kuidas me vett valama, kui kallis see kõik ongi pühason. See on oluline kogemus. Kõik elemendid on seal ju esindatud, me oleme maa peal, istume, meil on kerisekivide ees tulikuumad, tule, element ja, ja, ja õhu element ja. Kõik, mida sees? Manuel siis selle veega kogu aeg kastab, muudkui chach ja vanaema ja, ja selleks noh, Eestis tehakse ka, kes otsib, see leiab Eestis ka neid. Need, need igitelgid üles. Neid kohti on, aga näed, minul oli vaja siis selleks uuesti sündimiseks ronida, Mehhikosse, ronida kahe poole kilomeetri kõrgusele, kus oli külm. Ja kui see oli küla, mis oli esitatud mingi 45 kraadise nõlva peale niimoodi, et seal ei olnud mitte ühtegi siledat pinda, et ainuke sileda pinna saamiseks oli vaja mäe sisse uuristada ja, ja, ja sinna siis on tehtud see see koobas. Ja, ja, ja see oli imeline. Ja võib-olla ongi see koht, kus viitsite teha temast kalli laulu, ehkki siis ei ole seda harjutanud, aga, aga, aga noh, ometi seal pimedas koopas sai seda teha, et sellega me võiksime. Võiksime selle saate otsad kokku tõmmata. Aitäh, kallis kuulajad olid meiega varsti jälle. Ma tuletan meelde, et reispassi jõudis sinuni siit Vaikse ookeani rannikult San augustini külast Lõuna-Mehhikost. Taga kolistas vahepeal keegi mingite nõudega, ookean sahistab mikrofoni, lind piiksub. Morsiklaas kolksub maailma loomises ja maailma loomises. Suur tänu, et olite meiega. Ja teiega olid siin. Maris Kilk, Elo Viirmann ja mina juhtiliselt Herkel. Kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval ja hästiaegsel soorial travel ja aastal Vägo kerida.