Kõigepealt loeks ühe niisuguse luuletuse pealkirjaga suure tee ääres. Mis ma kirjutasin eelmise aasta sügisel. Seal nad seisavad, maitsetult mukitud, maalitud naeratus huulil. Söö, otsivad pilguga kompavad tulija taskuid, vaatavad, ootavad filee, ribi, karbonaadi, singid, pekid, looride peidus, kübara olete all. Nälginud silmad on söönud kala võrkudeks, mustad ja libedad sukad. Siit saab igaühele tema maitse järgi vaagnat või pabertaldrikult söömiseks, kahvli ja noaga näppude vahelt põske pistmiseks. Kellele külmlaud mööduja kiire suupiste, kellele lihavõttesööma aeg sinepikastmes sibula ja soolaga alla ja peale 30 hõbe peekrit, veripunast, veini ja akna kohal vilkumas hangunud tulitav süda kui liharaiuja verest nõretav kirves. Öösiti järgneb unede lõngaks päeval näo kaitseks hoolikalt kootud kangas. Ja mis oleme meie paremad, kes me pakume noolida oma mälestust pühast Isamaast, tuimadele, kalas, ilmsetele, hulkadele õiguse eest mitte tunda võõrast valu, kes me juushaaval vahetada võtame oma esivanemate haudu värvilise kanga ja raudnaelte vastu, kes Me kutsume juhuslikke meremehi purjetama läbi meie ajaloo veel kirjutamata lehekülgede ja mis oleme meie paremad, kes me müüme valgele paberile oma unenägusid, kes me vajutame käänulistesse, varese jalgadesse, häguse Taimused läbi udu, kes Me kütame, ahjusid surnult sündinud teejuhtidega keldrite süvasoppidesse, sest ka meie õpetame niisama halvasti armastama, unustama, ootama. Järgmine luuletus on natuke varasem. Selle ma kirjutasin 88. aastal siis kui käisin õieti esimest korda Ida-Virumaal vaatamas milline see olukord või see eestimaa sopp seal on, selle pealkiri on rannik. Kivid mäletavad küllalt kaua on kinnitallatud nende silmi küllalt kaua neid vaikijateks mana tilgutatud nende südamesse tõkatit, veepiirist vaid mõni samm eemal kummuli keeratud paadikülgedelt küllalt kaua keelatud neil kõnelda. Sõnu pole neil kunagi olnud, vesi ainult loksumas seni sinine tasase sabajas ihumas kumeraiks konar külgi, kiht kihi järel kiskuma salasti sajandite setitatud südant, kus saasta ringina kirjas maatulek ja minek see jää. Seda ei oska nad võtta, kõik muu ähvardab kaduda sõnadega kõnelejate meeles on v helkiv helin, vaid habras kaja hetk teiste kõrval teiste, mis Merinas ihaldavad ainult unustada tülikaid, nimesid, värve, üksikuid kilde ammu katki kukkunud peeglist, mis on peidus Me pilkude eest surnud tildrite tiiva, sulgedes õliste silmade lalinal sülitama süüdistusi meisse tagasi, et me kannaksime neid ka Sass, minnes ära siit kodunt sinna koju, kus me ase on nüüd. Järgmise luuletuse pealkiri on ta naer. Kirjutasin selle üsna hiljuti. Nagu endalgi veidi vastuolulised tunded selle tekstiga seoses. Siin suve lõpul oli Tallinna sadamas üks laev, Anastaažis vist oli selle nimi tähendab hoolimata küll sellest, et. Ma kardan, et see võib-olla võib solvata või puudutada neid inimesi, kes selle laevaga siia sõitsid ja mõtlesid seda kõike ju väga hästi. Aga midagi selles asjas laiemalt muidugi see Anastaažis on siin õieti ainult kujundi tähenduses, oli jällegi sellist, mis mind puudutas, see laev oli vist siia jõudnud just kuskilt Aafrikast ja tema jaoks sellise Tallinna sadam, võib-olla ka üks, üks tükk veel niisugust avastamata Aafrikat. Aga noh, mulle jälle ei meeldinud see, et meile pisteti platsil pihku pabereid, mis meid kohtlesid kui pärismaalasi. Luuletuse pealkiri on taana, et siin on veel mõned niisugused asjad, mida äkki peaks. Meenutama. Jäi ju antiikmütoloogia järgi rasedaks kuldvihmast. Siis on veel niisugune antiikkirjandusest tuntud tekst olemas nagu küüru ana baasisest küüruse sõjakäik. Selle on kirjutanud kseno fon, kes oli nii-ütelda väliskreeklane Li pärslaste juures teenistuses. Mõned niisugused allusioonitsid ehk tulevad välja, taane hoolimata kõigest ameti. Anabaasis puhkab rannas, tõmbame end küüru, kohe kostab kuskilt kõrgelt meile võõras Hääl, läkastas peade peale kordumatu digitõdesid ja õpetab, kuidas pesta kivideks eramisest auklikuks väsinud hambaid. Siis antakse vilet ja higiaurust, pilved koonduvad ähvardavalt kokku. Kardan Timeo pisut. Keegi tõmbab nööri ja hakkabki sadama, ma ei näe midagi. Mu pea lebab maas, silmad kinni, uus vile, teen silmad lahti. Mu peale pab ikka veel pisikeste krepp paberis pakikeste vahel, mis kõik seotud kinni kauni roosa paelaga. Üks neist on kinni jäänud mu kaela otsa pael ripub kui lips, muidu ma üldiselt lipsu ei kanna. Uus vilekoorilaul algab ja kell on juba kuus. Möödu aastatki ja meis kõigis sünnib taas senitundmatu uus kultuur. Loeks vahelduseks mõned natuke varasemad luuletused, mis on mu raamatust kaks küünalt. Praegu vaatasin neid ja tundub, et, et kõlavad praegu võib-olla isegi paremini kui siis, kui nad kirjutasin. Jääminek ehk lumi läheb ja toob uue hinge. Kevad ehk õpib hingama taas auklik rind. Kes oma nägusid nüüd liialt häbenevad, neil langeb jalge alt jää päästvalt kindel pind. Näe, juba hulguvad teel kalgid hallid hinged ning näha püüavad end kõigest väest. Neil käivad südames vist samad vanad pinged, kuid ilma Nad on külmast kaitsvast käest. Ei taha minagi neid võtta, enda kanda ei ole nendelgi mind vaja toeks. Tuul ammu ajanud, on nende laevad randa ja pole kedagi, kes sõnad peale loeks. Üks sonett öö sammud trepil, pehmed nagu vaha mind äratavad hajumas on eha ja uni viinud meeltest päeva peha. Hing libistab end kitsalt vankrilt maha kuid vanker jätkab retklemist, mis teha, ehk külma tema tundmatust ei taha. Pean taskupõhjast leidma küüdi raha, et osta vabaks oma nõder keha. Kas hirmu? Teadsin ta tookord ammu, kui tõusvat, tundsin õlgades uut rammu, mis lubas tuua ainsat vabadust. Ei teadnud, ja kes võikski kõike teada. Kõik seatud on, mis pole meie seada, ei ava ükski võti viimastust. Kas selles maailmas veel luuletajatele ka kohta on, on üks küsimus, mis muidugi üsna paljusid luuletajaid praegu huvitab. Kunagi ma kirjutasin sellest niisuguse luuletuse pidades silmas eesti luuletajate kunstnikku Indrek Hirve. Kuigi jah, see ehk kõlab veidi üldisemalt. Mõnele tundus ta kindlasti sedasi naljakas, seistes paigal, kui kõik pidi voolama edasi teisal ja teistes. Aga ta polnudki pakku imbuja tormide ilma püsides teenrina närtsinud kimbu ja petliku silma jää lihvib Mahadalt salaja säravalt sügise jume kuid tuleb aeg ja ta tuntakse ära. Altsulava lume. Ja veel lõpetuseks üks luuletus, varasem, aga. Midagi, millega tahaksin täna selle väikese lugemise natukene niisuguse optimistlikuma noodi peale tagasi tuua. Sügis hakkab küll alles peale, aga luuletuse pealkiri on sügise lõpp. Mälestustund, millest nüüd näha, võin veel vaid undma. Armastus, võimalus, pelk, ei rohkemat muud. Õnn ainus hetk, mille tõesti ära peab tundma. Lootus on selline hirm, mis iial ei täitu. Ilu on ilu, ükskõik kuidas ta ka ei käitu igavesti, jään ootama esimest Lundma siiani kõik oli õige, veel kasvavad puud.