Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja olen täna endaga stuudiosse kutsunud Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste professori ja Underi-Tuglase kirjanduskeskuse teaduri Ulrike Plati, tere Ulrike ehk, ja Tallinna Ülikooli keskkonnaajalookeskuse juhi vanemteaduri Kadri Tüüri, tere Kadri. Tere. Ja põhjus, miks Ulrike Kadri täna stuudios on, on see, et täna, viiendal juunil on ülemaailmne keskkonnapäev, millega lõpp peab ka looduskaitse kuu ja tundus, et loodusteemadest nüüd eriolukorra ajal eriti enam ei räägitud, et võib-olla võiks natukene neid teemasid ka tagasi tuua ja rääkida muu hulgas sellisest nähtusest nagu loodus, kultuur ja loodusskulptuurid, tõlgendamine, kuidas on need hoiakud ja inimeste mentaalsus loodusesse suhtumisel ja just selle kultuuriliselt tõlgendamisel siis vahepeal muutunud? Ma ei mõtle nüüd vahepealsel ajal ainult eriolukorda, vaid ikkagi ütleme siis. Me võime ikkagi rääkida aastasadade perspektiivist. Aga võib-olla me alustaksime sellise selgitusega, et mida, mida me üldse võiksime silmas pidada, kui me räägime looduskultuurist ja teie olete mõlemad põhjalikult tegelenud selle teemaga ütleme siis selliselt interdistsiplinaarse helt tasandilt, et võib-olla te mõlemad selgitate natukene oma arusaamist sellest, millest me räägime, kui jutuks on loodus, kultuur? Ma arvan, siin mina pean ilmselt alustama, olles koos Timo Maraniga koostanud, toimetanud ja ees, sõnastanud kunagi sellise artiklikogumikku, mille pealkiri on Eesti loodus, kultuur ja ma pean kohe ütlema, et, et sellest on nüüd hulk aega möödas ja mulle tundub, et tegelikult, kuid meil on tarvis sellest mõistest liikuda edasi. Sest algselt looduskultuuri all me mõtlesime või pidasime silmas sellist kohaspetsiifilist loodussuhet, kus siis ühel paigal kaua aega elanud inimesed loovad tähenduslikke seoseid end ümbritseva looduskeskkonnaga, mis siis ühtlasi on aluseks nende identiteedile kohalikule identiteedile. Ja see on ühest küljest hästi selline ilus ja ülesehitav mõtte. Teisest küljest, kui me hakkame tema neid Eesti aladel leiduvaid näiteid ja üksikjuhtumeid niimoodi üksikjuhtumi põhiliselt ja kriitiliselt, siis me näeme, et tegelikult, et see inimese ja teda ümbritseva keskkonnasuhe ei ole ikkagi alati selline positiivne ja ülesehitav. Ja see kriitiline perspektiiv ja selle niimoodi kriitiline hindamine on selles mõttes juba ütleme samme edasi ja see on eriti praeguses ajas hästi vajalik. Kuidas me minevikku arvesse võttes peaksime tulevikus käituma oma looduskeskkonnaga. Et see oleks jätkusuutlik. Aga kas skulptuuri terminile sa tahaksid siis praegu pakkuda mingisuguseid alternatiivse väljenduse? Ma tegelikult tahaksin siin visata palli Ulrike kätte, kes on meie sellest aastast alates toimuva teadusteema Eesti keskkonnaliikumised 20. sajandil juht. Ja see keskkonnaliikumiste ajaloo uurimine on nagu see teema, kuhu me võiksime edasi suunduda. Siin on jällegi probleem selles, et projekti inglisekeelne pealkiri on hästi lihtne, environmentalism. Aga kui küsida, mis on see in mentalism eesti keeles, mis selle vaste on? Käsitlus noh, meie hea kolleeg ja projekti liige Atko Remmel on välja pakkunud, et ta võiks olla looduslus. Selline vastusena sellele rahvuslusega ja tegelikult loodustus meile hirmsasti hakkas meeldima aga jätkaks siis minu poolt natuke selle looduskultuuri kriitikaga selle nurga alt, et kindlasti kohe ei saa rääkida ainult ühest kultuurist. Kui siis ta peaks olema looduskultuurid. Sest ilmselget, igas igas maas, igasse ajastusse, ükskõik milles kohas meiega iganes räägime on elanud alati palju inimesi koos ja nende suhtumine loodusesse. Tiia oli erinev, nii et me, me peame siin mitmuses, kohe kindlasti räägime. Tärmin läheb riba käest ära. Kui aga tulla siit väikse kaarega tagasi selle ülemaailmsele looduspäeva juurde, mis meil nüüd, viiendal juunil on siis selle aasta moto on just bioodiversiteed ehk liigiline mitmekülgsus, ehk loodusrikkus või ükskõik, kuidas te tahate seda siis eesti keelde panna. Ja see on just selline asi, et me räägime mitmuse eest, et me ei räägi ainult inimkultuuridest vaid me räägime kõik neist loomadest, lindudest, taimedest, mikroobides, kividest asjadest, mis meie meie ümber on. Ja eks neil kõikidel võiks ju olla oma perspektiiv sellele, et mis see, mis looduskeskkond on, mille siis nad siis on sattunud ühe teisel viisil. Ja see paratamatu tekitab selline suur konfliktipotentsiaal, kuna meil kõigil on erinevad arusaamad ja ärivad vajadused selle looduse suhtes. Samas ta võiks tekitada just selline sallivuse koolkond, et kuulata teineteist, aru saada teineteise erinevatest vajadustest ja püüda leidma teed siin ühiselt koos edasi minna. Ja siin nüüd ajaloolane minu sees võib öelda, et siin selles asja selles küsimuses on, on, oleme nüüd inimkonnana läbi ajalugu mitte just eriti palju suutnud õppida teineteisest, et see on just see õppetund, mis meil on nüüd 21. sajandil vist üks kibedaid õppetunde, et kuidas nad teineteise kuulamise ja kooselamise kunst võiks välja näha. Ja võib-olla ühel ilusal päeval tekib olukord, et saab näiteks needsamad delfiinid, mida hiljuti siin Soome lahes nähti ka kutsuda rääkima oma perspektiivist täna meil tuleb leppida iniminimestega inimvaatega. Aga see inimvaade tegelikult ju ajaloolase pilguga vaadates on päris palju tulnud, et kui rääkida inimese suhtest loodusega ja noh, me võime rääkida Eesti-keskselt, aga, aga eks ta on laias laastus ikka nii, et ühel hetkel on loodus olnud ju inimese jaoks mõistatus rohkem võib-olla kui tänapäeval, kui, kui teadus on teda rohkem lahanud ja mõnes mõttes muutnud teda meie jaoks ka vähem müstiliseks, mis omakorda on ju teatud ajastul toonud kaasa looduse müstifitseerida nagu romantismi. Et need, et need erinevad vaated, kui te panete selle ajalisse perspektiivi, kuidas üldse see niisugune. No võtame näiteks kas või siis tõesti eestlase looduse suhte, et kuidas seeläbi ajaloo on, on kujunenud ja muutunud ka, et kus me nagu praegu selles asjas nagu asume. No esmalt, mina ei ütleks, et enne seda, kui me müstifitseerime juurde jõudsime ajaloolises perspektiivis oli, tegeled loodus ikka ennekõike selline pika selline asi, mille eest pigem tunti hirmu. Hirm looduse ees, kindlasti on ka kõiksuguste uskude ja tavade alus. Siin me peame küll ütlema, et me oleme sellest nüüd hästi kaugenenud, praegu on siin loodus ikka pigem selline midagi kogu aeg hoiame et see paneb inimese võimu, nüüd tähendab Potseeni ajastul tõesti nagu hoopis teise perspektiivi, et mitte enam loodus ei ole see, kes hirmutab meid, vaid meie hirmutame seda konstruktsiooni nimega loodust mis iganes ta on. Et siin me oleme väga ilusa kaare teinud läbi müstifitseerimise ja, ja teiste vahesammudega. Nii et mina ütleksin praegu jah, oleme oleme antrobutseeni ajastul, oleme sellisel ajastul, kus inimeste käes on Eesti palju, kus inimese edaspidise need tegutsemine on võtmeline igatpidi enda jaoks, oma liigi jaoks, aga ka teiste teiste liikide jaoks. Kadri, kas sa soovid täiendada? Ma siin mõtlesin, et üks üksi järelm, mis selles tul riike kirjeldatud praegusest olukorrast tuleb kus tõesti inimkond sellisena üldiselt vist enam väga loodust karda, vaid pigem on aru saanud, et. Et loodus, kardad meid, või, või noh, mitte päris nii, aga et, et sealt edasi tuleb, tuleb see, millele ka sina viitasid, et teadus on palju edasi arenenud. Et meil on väga laialt levinud ka selline tehnoloogia ja progressiusk või et me nagu loodame, et inimkond enda poolt leiutatavate tehnoloogiliste lahenduste abil suudab kõigepealt kogu selle jama ära klaarida, mis praegu on, mis praeguseks on maailmas juhtunud loodusressursside üle kasutamisega. Ja teiseks. Ma ei tea, kas need on nüüd nagu võrdsed võimalused või üks järgneb teisele, et et kui, kui väga vaja, siis me saame siit jalga lasta Marsile lennata. Et selline tehnoloogia ja progressiusk, mis mõningal määral võib-olla asendab seda loodusesse sellise religioosse aukartusega suhtumist ja siin tõesti jälle ei saa rääkida, ainult et see oleks mingisugune eesti nähtus, see on väga-väga globaalne. Et see on omakorda asi, mille üle tegelikult tuleks kriitiliselt reflekteerida, sest noh, loomulikult kes meist tahaks minna tagasi koopasse elama ja kogu olemasolevatest tehnoloogia saavutustest loobuda, aga ka nende kriitiline ülemõtlemine ei tee kunagi paha. Mul tuleb meelde lastekirjandusest minu meelest Kink pool naksitrallid ja ütles, et loodus on Nikaks võimas asi. Mulle tundub, et tegelikult kas me natuke ei peta ennast selle jutuga, et loodus kardab meid, et et kui ikka tsunami nii tuleb, ega me mitte midagi teha ei saa? No mina siin ka ei oleks nõus sellise ütlemisega, et ma arvan just see antropotsiini ajastu on selline, et kus ühelt poolt kasvame välja sellest asjast hoiame, hoiame linnukesi ja loodust ja, ja maakera on meie käes ja me peame seda hoidma ja astume sellesse EKi tagasi ringina sinna juurde, et tegelikult see looduse võim on fataalne ja see tagasi tuleb. Ja selle üle on mõelnud hästi palju ärivad looduse mõtlejaid, purula tuur on praegusele aja kontseptsiooniga eesvedaja. Et see jumalanna, mis on aa kera sees, eks ju, me oleme teda niivõrd ära vihastanud, et nüüd tuleks suur vastulöök. See läheb väga sellise Aninismi juurde peaaegu tagasi ja kindlasti need löögid tulevad ja küll me hakkame veel nägema ka ühe teisel viisil. Nii et ma arvan sind maha maailma ajaloos on ikka sellised ilusad ringid tehtud, nii et me oleme jälle nagu ringi ei saanud varsti, et ega see hirm ei kaugeneks kuhugi. Aga kui me nüüd võtame veel sellise, ütleme praeguse inimese, kes väga sageli on ju juba linnainimene. Kas see niisugune looduse mõnes mõttes ikkagi Caromantiseerimine tuleb sellest, et tänapäeva inimesed kokku, kokkupuuted loodusega kipuvadki, piirduma sellega, et lähen rabamatkale, seal on ju mul väga mugav laudtee tehtud. Näen seal tõesti natukene sellist looduse ilu, aga siis pärast lähen ikkagi kiiresti duši alla, kui liiga palju on sääski, siis tegelikult ka see loodus ei ole enam nii väga tore, et kui adekvaatne see kaasaegse inimese suhe loodusega üldse on? Siin mina ütleksin, et võtame korra ja mõtleme selle looduse kui kontseptsiooni üle. Kas loodus on see, mis on roheline ja seisab paigal ega jookse inimesel eest ära või kuidas me ja seda nii-öelda looduskeskkonda defineerime. Et kui me astume ühe sammu edasi, siis me võime rääkida sellest, et meil on ju ka linnaloodus mitte ainult siis linnahaljastus vaid ka jäätmaad, rohealad, et isegi see võilill, kes läbi asfaldi kasvab ja kui me sealt läheme veel edasi siis me tegelikult võiksime rääkida keskkonnast ja kõigest sellest, et mis mis on nii-öelda mida me, mida me oleme harjunud pidama nii-öelda inimese väliseks. Õhk, vesi, mikroobid, viirused, kes aga moel või teisel siiski samuti ju sisenevad inimesse ja teevad seal oma tööd hoolimata sellest, mida inimene tahab või ei taha. Noh, ütleme semiootikud on siin teinud eristuse väline loodus ja sisemine loodus. Sisemine on see, mis nagu on siis inimese keha sees milline on siis see, mis on keskkond, mis jääb temast väljapoole. Ja need kaks on omavahel alati teatavas kokkupuutes. Ja selles mõttes ma arvan küll, et me ei saa rääkida loodusest ainult siis selliste väljaspool linna asuvate puhkamiseks valmistatud rohealade mõistes vaid see on kogu keskkond ja paraku, nagu me praegu just selles koroonakriisis ka nägime, et see keskkond ei ole mitte mingil moel suletav teatud territooriumi või teatud mingitesse muudesse inimese poolt loodud piiridesse. Jah, et ma arvan, võtmeline on arusaam, et me ei jõua selle binaarse mõtlemine, võid ühtised ruumilise mõtlemisega enam kaugele, et ühel pool on see asi, mis on looduskonstruktsioonina ilus raba või mis iganes ta on ja teisel pool on siis enam mitte nii ilus osa, kus inimene elab siis ja nende kahe asja vahel oleks suur lõhe, mida tegelikult noh, jah. Mille all me kannatame kogu aeg. Et nii lihtne kahjuks asi ei ole, selline mõtlemine viib papa täielikult. Kui me jääme Viru raba juures, eks juurde, siis on, siis on selge, et ka see loodus on juba niivõrd inimeste poolt üle käidud ja konstrueeritud turismi lõksuna või, või eestlaste ilusa velje sõidupaigana. Et ega see paik ju ka enam ei ole selline, nagu ta äkki oli 100 aastat tagasi või 200 või 500000 ja iga iga ilus auto teemüra kosta ka sinnani ja tegelikult me oleme seal noh, me petame ennast selline inimeste käte poolt mitte moodustatud looduspaik oleks olemas, aga nii see lihtsalt ei ole nii. Ja, ja see tõesti on selline väga ohtlik mõtlemine, et see eksisteerib sellisena. Kuna siis me ei mõtle peale, mis tegelikult meie ümber on, meil ei seosta ennast vastutavana ja naa sellega, mille sees me elame. Ja kuidagiviisi ikka oma mõtetes ütleme, et siin on inimene ja seal on looduses ja teine asi. Ja mina ütleks küll, et meie sajandi ülesanne on aru saada, et me oleme looduse osa. Me oleme siin üheskoos ja ennekõike seal kommunikatsioon, arusaamine teineteisest teiste vajadustest, enda vajadustest ja see koos elamine, see on see asjakunst. Ja siin tegelikult loodusfilosoofias viimasel ajal vähemalt Saksamaal vega promotakse ka, et mitte enam rääkida nii palju sellest Umbeldist, mis on selline ükski mõte, selline, selline igaüks elab oma peletis, aga tekitad, kommunikatsioon ei, no nii, nii toimub. Küll aga on raskendatud. Et ikka räägitakse rohkem Mitveldist. Et selline kooselu kuuskond, milles, mille sees me oleme koos ja peame koos hakkama saama. Aga siia juurde sobib suurepäraselt kuulata ühte muusikapala, mille valisid välja sina, Kadri ja mis on tõenäoliselt tuttav kõigile kuulajatele, aga võib-olla sa tahate paari sõnaga seda ka sisse juhatada. Oh, see on tegelikult väga keeruline ja ma hakkasin kahetsema, niipea kui ma olin selle selle pala välja pakkunud. Sest see on tegelikult Taasiseseisvumisest väga-väga märgilise tähendusega muusikapala mis omas ajas kindlasti ühendas nii selle mure keskkonna pärast kui ka mure siis siinse ütleme võib-olla ka mingisuguse sellise poliitilise mõõtmega mure. Aga kui me nüüd seda kuulame ajaliselt ja ruumiliselt ja poliitiliselt distantsilt ja kriitiliselt, siis mina küll selle laulu sõnu jälgides hakkasin mõtlema, et kas tõesti aga kuulame ja siis võib-olla räägime sellest natuke veel ja, ja laul kannab siis pealkirja ei ole üksi. Ükski maa. Saaremaa. Ja ükski. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste professor ja Underi-Tuglase kirjanduskeskuse teadur Ulrike plat ja Tallinna Ülikooli keskkonnaajalookeskuse juht ja vanemteadur Kadri Tüür. Ja räägime sellisest teemast nagu loodusskulptuur, mille Kadri küll kohe saate alguses natukene küsimärgi alla seadis, et võib-olla me peaksime juba rääkima millestki muust käibele tuli meil siin selline sõna nagu looduslus ja ennem kui me hakkasime kuulama seda muusikapala ei ole üksi ükski maa oli meil tegelikult teemaks see, et me peaksime õppima siis rohkem nägema seda elurikkust ja seda, kuidas need erinevad looduslikud kooslused, mille hulka me võime ka inimese arvata peaksid suutma koos eksisteerida ja mitte meie planeeti siis kuidagi ütleme siis õhku laskma. Aga kuna ma enne seda veel rääkisime ka rabadest, siis muidugi üks teema, mis võib-olla praegu tõenäoliselt on ka jõudnud rohkem inimeste teadvusesse, aga mis minu meelest väga hästi ilmestab seda, kuidas see suhtumine loodusesse aja jooksul on muutunud. Ongi rabad ja sood. Tulles jällegi kirjandusklassika juurde siis tõe ja õiguse esimene osa, mille Tamsar ise alapealkirjastas kui inimese võitlus maaga kus ta võitles, tegelikult oleks võinud selle alapealkirjastada, kui inimese võitlusveega ta võitles seal siis maaveest puhastamise poolt, ütleme siis nii, et olla millegi poolt. Ja nüüd on ju tegelikult suund vastupidine, et nüüd oleks vaja soid hakata taastama ja sellega vist on ju ka algust tehtud, et sina oled kadriga uurinud seda, kuidas, kuidas tegelikult loodust on kujutatud kirjanduses, et võib olla, võib-olla sa teed meile ühe väikese niisuguseid kirjanduslikku ekskursi just sellest nagu loodus- ja keskkonnaspetsiifilisest vaatenurgast? Oi, see läks pikaks, aga võib-olla ma haaran kinni sellest Tammsaare tõe ja õiguse sellest ma ei saa öelda juhtlõngast soost tavaliselt visatakse sellele, kes hakkab sisse vajuma, selline latt, et ta saaks sellest kinni haarata, et ma võtan sellest maarjavisatud latist ja ytlen, et, et kõigepealt jah, kui kui tõe ja õiguse esimeses osas tegeletakse sookuivendusega ja, ja see kraavi kaevamine on seal ühtaegu nii selline põllupidaja paratamatus, kuni ta läheb välja ikkagi sellise sellise üsna metafüüsilise küsimuseni, mis on inimese ülesanne maa peal. Või siis siis teisest küljest. Me me saame praegu öelda, et kui tões ja õiguses ütleme seda Andrest, motiveeris kraavi kaevama ja sood kuivendama soov ehitada üles oma talu ja olla oma väikese sellise agraarse tootmisüksuse raames sõltumatu ja saada ise hakkama kama näiteks oma toidutootmisega, oma perekonna ülevalpidamisega, oma lähiringi ülevalpidamisega. Siis kui me paigutame selle asja nagu laiemasse konteksti, siis tõepoolest, mida ta tegi, ta muutis ühte konkreetset ökoto Pi, sellist soist, maastiku, muutis selle kuivemaks, tema tegevus oli selline väikese skaala line ütleme selle ühe kraavi kuivendav mõju võib-olla ei ulatu kaugemale seal mõnest hektarist. Aga kui see viiakse nagu mastaapse matele alustele nagu seda tiirmaaparandustööde ajal näiteks kusse, kas mõjutama juba ikkagi sadu hektareid jaa, jaa, suurematel aladel tekitama veerežiimi muutusi siis pikas perspektiivis selline tegevus hakkab tekitama probleeme ökosüsteemis. Üksikindiviid oma taluelujärge parandades loomulikult sellele ei mõtle. Ja kui me praegu oleme soode puhul jõudnud selleni, et nii Eestis kui ka mujal Euroopas tegeletakse sellise asjaga nagu riivalding metsiku looduse, sealhulgas soode taastamine, mille üheks praktiliseks tööks ongi see, et needsamad kuivenduskraavid pannakse kinni, vesi paigutatakse uuesti üles, et, et need üle ujutatavad maad saaksid taastada nii, nagu nad on olnud enne kraavitamist. Seda tehakse ka Eestis Eestimaa looduse fondi eestvõttel. Ja tegelikult sellesama Eestimaa looduse fondi soode taastamise projekti juures on veel üks hästi äge algatus, mida veab Piret Pungas, kohv. Kes koosenereid soovikuga koostab andmebaasi, sood eesti ilukirjanduses. See on isegi nende kodulehel on see osa sellest andmebaasist näha, et, et see on jällegi selline materjal mida tulevikus saab kindlasti vaadata mitme eri nurga alt. Ühest küljest, kui me vaatame nagu ühe tegelase või ühe indiviidi perspektiivist siis võib sellel sool olla pisut teistsugune tähendus kui, siis, kui me paigutame selle asja mingisuguse laiema ökosüsteemi või globaalse taustsüsteemi konteksti. Ja, ja sellisel juhul võivad need tegelase poolt soole omistatud tähendused osutuda ikkagi täiesti ütleme, ökoloogiliselt mitte pädevateks näiteks. Ja tuleb tõesti kohe meelde veel mitu sooga seotud teostiks kannabki pealkirjas soo. Aga kui me räägime soodest, siis tegelikult sood on olnud üks paiku, eestlased on ka põgenenud muuhulgas kurjade mõisnike eest. Ja sina, Ulrike, oled tegelikult uurinud ka seda, kuidas baltisakslased nägid eestlaste suhet loodusesse, sest et eestlased ise ja üldse võib-olla ma loodan, et me jõuame ka korraks veel selleni, et eestlased ise on ju ennast justkui pidanud alati väga looduslähedaseks rahvaks. Peame seda siiamaani, hoolimata sellest, et võib-olla see see enesepilt ei ole alati, nagu juba öeldud, adekvaatne aga igal juhul meile tundub, et meil on erisuhe loodusesse. Kas baltisakslastele tundus kani? Jah ja ei. Esmad alustaks sellega, et kui me vaatame Saksamaa perspektiivi, sakslased, arva täpselt sama moodi, et nemad on kõige suurem metsaarmastav rahvas maailmas ja ega keegi teine nii palju armastada ei suuda, kui nemad. Nii et siin eestlased ei ole üksi oma suures armastuses jagava teistega küll. Kui me nüüd vaatame, kuidas baltisakslased nägid baltisakslasi, need kihistus ei-l on nii palju, et kesi see baltisakslane, et siin on, noh, me ei jõua seda saate lõpuni lahti rääkida. Aga visandaks ainult, et seda, kuidas nähti eestlasi, oli väga erinev. Sõltub, ega teemast, milles konkreetses rääkida, räägiti. Kui näiteks toome sisse järgmise väga emotsionaalse teema nagu puurraiumine ja üldse metsa, metsa, metsaga ümber geimise piima siis leiame näiteks 19. sajandi algul lausa selliseid lauset baltisaksa suust, et eestlased on kõige suuremad puuvihkajad üldse, keda üldse saab ette kujutada, sest nad valitud käivad metsas ringi ja raiuvad siit-sealt noori noori puid ja vanu ka ja ise ei tea, mida nad teevad ja siis veel ehitavad selliseid selliseid maju, kus puit läheb nii, et vähe pole ja kütavad tohutult niiet tegeleda võis mõisnik kogu aeg jääb hätta puiduga, sest eestlased võtavad igalt poolt. Nii et leiame selliseid lauset, mis räägivad vega vastusele suurele armastusele. Aga sõltub loomulikult teemast, et loomulikult me leiame ka teised, teised romantilised arvamused 19 sajandi keskpaigast, et just see Eesti laul on osa sellest looduse helisüsteemist, kus ka kruuksuvatkonnad ja laulavad linnud, nii et ühesõnaga ta võib ka olla nagu hoopis teise kontseptsioon selle asja taga. Aga sõiduk, millest me konkreetselt räägime, kas räägime ressursist, kus eestlane konkurent või räägime sellest lihtsalt nagu lisailust, kus ta võib-olla siis osa sellest toda maailma ilust ka ilusal suveõhtul. Ja no eks see on tegelikult ju teema, mis on küsimus õieti, mis on säilinud, et kuidas keegi loodust näeb, et loodustrüki näha väga erinevalt, et võibki tõesti näha, sellise ilusa väljasõidukohana võib näha ressursina, võib näha paigana, kus asuvad meie ütleme, pärimus ja juured. Et selles mõttes on, on tõesti siin ainult ühesõnaga kogu nähtust kirjeldada suhteliselt keeruline. Aga oleks võib-olla tõesti ikkagi huvitav korraks tulla veel selle teema juurde, et, et eestlased kui ennast ikkagi väga sellise loodusrahvana nägev rahvas. Et selles samas Eesti looduskultuuris Kadri, mille koostaja sina olid, üks koostajatest on ju ka eraldi käsitletud seda nii-öelda looduspärimust või seda, kuidas, kuidas eestlased on nagu seda loodust folklooris käsitlenud ja iseenesest ega seal ju ka alati ei ole sellised väga nagu sõbralikud tegelased, et väga sageli on ikkagi need haldjad ka niisugused kurjad või või et ühesõnaga, need kõikvõimalikud loodusega seotud nähtused ka meie sellises kultuurilises pärimuses folklooris ei ole ju ka tegelikult väga üheselt mõistetavad. Igal juhul see on hästi suur ja põnev teema ja sellega tegeleb Eesti Kirjandusmuuseumi kohapärimuse töörühm. Ja siin tõesti jällegi nagu võttes appi võttes appi selle semiootika õlekõrre, võiks öelda, et, et ka eesti rahvapärimuses siiski väga üldiselt pärimuseks saavad. Lood paikade kohta, mis on olnud inimeste jaoks mingil moel vajalikud. Ja seal Nende lugude kaudu tekitatakse selliseid tähenduslikke seoseid ja neid antakse ühelt põlvkonnalt teisele öeldes siis nende lugude kaudu, mille pärast üks või teine koht on tähenduslik. See, kuidas me neid lugusid interpreteerima hiljem. See on juba hoopis keeruline teema ja seda teavad folkloristid palju paremini. Aga kui me, kui me mõtleme selle kohapärimuse peale näiteks selliste metsa eksimiste või merele eksimiste või selliste asjade peale, siis need on olukorrad, kus inimesel järsku kaob käest see tähenduslik sidekohaga. Et, et sellised, ütleme sellised eksitajad või haldjad, et on teatud määral metafoor sellisele keskkonnasuhtele, kus inimesel ei ole selle keskkonnaga ühtäkki mingil põhjusel enam mingeid tähenduslikke seoseid. Mul tuleb ka meelde see, et mõnda aega tagasi ühes jutuajamises hakkasime arutlema, kui palju on üleüldse näiteks eesti ilukirjanduses loodus lihtsalt kui midagi positiivset ja ilusat, et ka eesti ilukirjandusest kipub ikkagi olema see seesama juba Tammsaare puhul mainitud natukese selline võitluse ja muinasjuttudes ju tõepoolest ikkagi eksitakse metsa ja metsast tuleb midagi ohtlikku ja ja on selline tabude ja piiride maailm, et kas kui sina uurisid looduse ütleme siis väga laias laastus looduses sellist kuvandit Eesti eesti ilukirjanduses. Et kui palju sa leidsid selliseid tekste, kus, kus loodus on kuidagi üheselt mõistetavalt positiivne. Seda on raske öelda, aga jällegi üldiselt võib öelda seda, et ikkagi nagu eestitiseerida saab seda, millest sa oled distantsil. Kui sa oled näiteks sellesama looduskeskkonnaga põllumajanduslikult seotud siis nagu, nagu seda olid talupojaühiskonna liikmed. Ja, ja sellisel juhul see keskkond kujutab endast ressurssi või siis vahendit enda elatamiseks vajaliku ressursi saamiseks. Ja et sul siis selle ressursi kõrval jääks veel võimalust nagu selle keskkonna esteetiliseks nautimiseks või selle iluelamuse vormistamiseks. See on tegelikult hästi noh, see hästi imekspandav, et meil tegelikult tõesti on, ütleme, rahvalauludes nii palju seda, seda looduskeskkonna Ilu kirjeldamist kui mõelda sellele, et tegelikult ikkagi nendesamade rahvalaulude loojate jaoks seesama keskkond oli primaarne elatusvahend. Ja siin tõesti tekib nagu see küsimus, millega Ulrike üles tõi. Et looduskeskkond kui ressurss või looduskeskkond kui esteetilise elamuse allikas. Et mul on ka tunne, et tänapäeva inimese jaoks need kaks asja on hästi nagu kontseptuaalselt lahus mida nad tõenäoliselt varasemal ajal olid vähem kui inimese seeläbikäimine, kui puude oma vahetu ümbritseva keskkonnaga oli lihtsalt olude sunnil suurem ja praegu meie oma selliselt linnainimese positsioonilt saame hakata küsima selliseid küsimusi. Et kuidas kirjeldada loodust, mis on ilus või kuidas ta iluelamust teistele edasi anda. Loomulikult neid elamusi on hästi palju nii eesti luules, proosas kui Esseistikas. Ja tegelikult, et jah, ma pigem ei vastaks küsimusele, kui palju vaid tooksin juttu meie yhe praeguse kõige omapärasema sellise loodusvisionääri Valdur Mikita teoste juurde. Mis on tegelikult väga hämmastav fenomen. Ta on nagu suutnud oma metsaEsseedega kõnetada niivõrd paljusid inimesi. Ja et ta räägib meile oma tekstides metsast kui erilisest elamuskeskkonnast ja kuidagimoodi tõesti, tema tekstid on sellised, millest igaüks leiab endale midagi, ütleb jah, just see on see, et see on nüüd õige asi. Mina arvan samuti, et selline selline loodus, visionäärlus on hästi haruldane ja huvitav fenomen, ma ütleksin, et eelmisest põlvkonnast siia juurde kõrvale ma tooksin kindlasti Fred Jüssi nii oma kirjutiste, fotode kui raadiosaadetega. Kui me läheme veel tahapoole, siis me võime mõelda folklorist Oskar Loorits Ale. Aga mis on selle fenomeni selline mehhanism? Miks, miks nende kirjutajate või kultuuriloojate tööd inimesi nii palju kõnetavad ja samas need pakuvad meeletult erinevaid interpreteerimisvõimalusi. Et see on tegelikult, et nüüd suur küsimus, millega tuleb edaspidi tegeleda just nimelt sellise sellise kriitilise teadusraami sees. Aga seda on jube keeruline teha mullu leksiinliks arvamusele asja kohta. Nimelt mulle tundub, et kõik need autorid, mida sa oled praegu üles lugenud neid kõiki siiski sellised, mis lähtuvad sellest ilusast loodusest meie ümber siiski ühel või teisel viisil. Kui teid aga mõõda baltisaksa kirjanduse peal on selline tore autonaga Manfred küüber kes oli Riia sündinud ikaga mõisnikud perekonnas tagasi seal linnastunud inimene ja tema tõi sisse baltisaksa kirjanduse ja siinse kire kultuuri. Kõik see eetika probleem, mis on seotud sügavalt seotud. Meie meie keskkonnaproblemaatikaga nimelt see küsimus, et kuidas me käime ümber Abba loomadega, on hoopis teine küsimus mis on niivõrd sügav ja niikuinii vot vastik. Kindlasti sellisel teemal ei ole võimalik, et ta läheb nii paljudele inimestele peale, kuigi me kõik tajume, et need on tegelikult üks nagu üks tähtsamaid küsimusi meie ümber. Et loodus ei ole ainult nagu ilus vaatepilt ja, ja tore mets ja tore ümbrus ja nagu meie rikastav selline allikas vaid siin on hästi palju teise teemad. Aga nii teised piimad võivad olla lihtsalt niivõrd vastikud ja nii radikaalsed ja nii valusad, et inimesed ei taha seda kuulda ja see on palju, palju raskem neist rääkida. Ühel teisel viisil, aga kindlasti inimesed tahavad ja vajavad oma ellu mõtestatud ja ma arvan, et just seda on nii Loorits, Fred Jüssi kui Valdur Mikita pakkunud inimestele, et ta leiad loodusest võib-olla mingisugustki hingepidet, et või vastuseid sellele, mida sa nendes tornmajades, kus sul nii-öelda puudub side taevaga nagu Mati Unt või kosmosega, nagu Mati Unt kirjutas, et sealt sa leiad selle kuskilt kuskilt mujalt. Aga kuna meie saateaeg hakkab kahjuks vaikselt juba läbi saama, siis ma küsiksin lõpetuseks et natuke paari sõnaga kirjeldaksite seda uut uurimisprojekti nüüd, mis puudutab seda, kuidas selle projekti pealkiri oli Eesti keskkonnakaitse ajalugu. Nii võib ka tõlkida. Et vaatame pikemas perspektiivis, kuidas looduslus on muutunud Eestis pikale 20. sajandil, alustades 19 sajandi lõpus. Et mis on tegelikult sellised teemad olnud, mis, mis on emotsiooni tekitanud, mis on mitte ainult loodusfilosoofia arengus ärjevat kontseptsioonid on olnud selle pika aja sees vaid, mis on tõesti sellised, et asjad olnud, mis tõid inimesed tänavale näiteks mis, kui ta siis loodus võis olla seotud poliitikaga, kus inimesed hakkasid tõesti marssima, mille eest või mille vastu, et mis need kohad on. Ja kuidas seletada seda looduse jõud poliitilisel ühiskondlikul üldi ühiskondliku fenomenina laiemad sest ilmselgelt, et see ei ole ainult Eesti fenomen, vaid kõik need liikumised on, on globaalsel fenomiinid ja täpselt niimoodi tuleb neid lahti seletada. Me jääme siis ootama selle uurimuse projekti tulemusi, et võib-olla siinsamas vasara saateski tulevikus saame siis neid järeldusi natukene kuulda ja analüüsi. Aga praegu jätame saadet lõpetama ühe loo, mille valisid välja sinal riike, kas sa soovid seda natukene ka sisse juhatada? Ja see on üks minu meelest väga tore lugu, mis toob meid tagasi saade alguseni, kust kus rääkisin natuke Sandra putsiini ajastus, siis me oleme. Ja see on lugu, mida ma juhuslikult leidsin, kui ma jälle järjekordse andarbutsiini suur loengu pidasin Tallinna Ülikoolis ja seda alati lasen, kui ma, kui ma seda loengut Pean, sest minu meelest ta toob kokku kõik see, see valu küsivastikus, mille seisma oleme, toob seda kokku sellise väga romantilise iluga ja naudinguga. Et ikka vana küsimus, et kuidas me siis inimestena saame selle, selle suure probleemiga hakkama, aia siin ikka ilma iluta, me ei saa hakkama ja ilma ilma mõnutamisa kuidagiviisi olla Andropotsiinist. Saadet jääb siis õpetama Sansa lugu antropotseen. Tänan saatesse tulemast Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste professor ja Underi-Tuglase kirjanduskeskuse teadur Ulrike plat ning Tallinna Ülikooli keskkonnaajaloo keskuse juhtiv vanemteadur Kadri Tüür. MINA OLEN Maarja Vailot.