12. aprillil tähistatakse traditsiooniliselt kosmonautikapäeva kuule just sel kuupäeval aastal 1961 lendas vastoki ühe pardal ilmaruumi esimene inimene, Juri Gagarin. Tänavu juulis möödub 50 aastat ka inimese astumisest meie lähima taevakehaga Kuu pinnale. Just kuu suunal toimuvatest arengutest räägivadki lähemalt täna kell 18 teletornis toimuval kosmonautikapäeval Mart Noorma, Igor Volke ja Priit Ennet, Mart Noorma, aga me nüüd sellest kõigest ka veidi lähemalt juttu teeme. Tere, Mart. Tere hommikust. 50 aastat on möödunud sellest, kui Apollo 11 kuul maandus, millal siis inimestel jälle siin asja on? Kuigi inimene ei ole Kuu pinnal ammu enam kõndinud, siis iga kuu päriselt unustatud ka ei ole ja just viimasel ajal on aktiveerunud paljud mõtlejad ja ka paljud tegutsejad, sest on sinna ju lennanud ka ka nüüd, et sinna suunas India, Hiina ja kui vaadata, mis on vanade tegijate uute tulijate plaanid siis kui vahepeal tundus, et ainult marsson kõigi mõttes siis nüüd on kuu jälle kindlal kohal, kui selline tore hüppelaud pikemateks missioonideks. No Hiina ja Venemaa ongi lubanud, et nemad juba aastal 2025 loovad oma baasid sinna Kuu pinnale ja äsja kulutas tegelikult ka Ameerika ehk siis NASA, et aeg on ameeriklased tagasi kuule viia ja sinna jääda ka, et kui reaalselt sellised plaanid on, me räägime juba väga lähitulevikust. No meid on viimasel ajal eriti palju rõõmustanud muidugi teiseks ja Ilon mask oma tegevusega ja kuigi võib tunduda, et Dylan räägib ainult marsist ja siis kaubavedudest rahvusvahelise kosmosejaama peale siis lõpuks see kosmosemaamaalt Maa orbiidile lendamine on üks võtmetegur. Kui see protseduur läheb odavamaks, siis ka sealt kõik kaugemad reisid näiteks kuule, muutuvad järjest kättesaadavamaks ja niimoodi eraettevõtet ja kosmoseagentuuride koostöös ka ameeriklased näiteks plaanivad siis mar kuu ümber kõigepealt luua sellist kosmosejaama, mis töötaks nagu vahe astmena Kuu orbiidi ja siis kuule maandumise vahel ja siis Minnaga kuu peale, aga ega nad 25.-ks aastaks küll sinna jaama suure tõenäosusega luua ei jõua. Võib-olla esimesed elemendid sellest Kuu orbiidil tiirlevaid kosmosejaamast võiks olla reaalsus. Kosmoseprogrammid on ju teada-tuntud selle poolest, et plaane käiakse suurelt välja, aga ikka asjad kipuvad natukene venima ja natukene kallimaks minema, kui algselt plaanitud. 28 aasta oli vist see, mille nad seadsid eesmärgiks, kus nad loovad sellise stabiilse ühenduse sinna kuule siis, kus on võimalik niimoodi kogu aeg edasi-tagasi käia. Arvata, et see ei ole võimalik. No stabiilne ühendus, edasi-tagasi liikumine põhimõtteliselt võiks toimuda juba täna, kui sellel oleks mingi väga selge eesmärk, sest veel kord rõhutan, SpaceXi kiired arengud võima, võimekus odavamalt asju kosmosesse viia võimaldab tegelikult ka kuu orbiidile lennata kiiremini, sest võib-olla raadiokuulajatele väikseks võrdluseks, et kui Marsi missiooni pikkust. Me arvutame ikkagi aastatega ja kuu siis kuumi emissiooni pikkust. Arvutame nädalad aga nii, et kuu-missioonid on kõigiga suurusjärgu võrra lihtsamad kui Marsi-missioonid ja sellepärast olekski täitsa mõistlik nüüd kiiresti hakata kuubiale kuubial tegutsema. Q asundusi arendama erinevatel eesmärkidel, aga muuhulgas ka selleks, et inimene harjuks ära teisel taevakehal toimetamisega ja sealt võtta siis järgmised sammud näiteks Marsile. Marsile tegelikult ju plaanitakse juba, on välja hõigatud nii suurejoonelised aastaarvud nagu 2030 kõigest mõni aasta pärast seda kuu taasvallutamist, kui, kui reaalseks te peate seda? Aastast 2030 peaksin ma küll reaalsemaks kahet 1000 kolmekümnendaid, ehk siis võib-olla kõige lihtsam olekski öelda praeguste plaanide järgi realistlikult kahekümnendad selle sajandi kahekümnendad on kuueaastad ja selle sajandi kolmekümnendad võiks olla marsi aastat. Nii et me näeme väga põnevaid tegevusi siit edasi ja ma olen täiesti kindel, et Eesti peaks siin ka oma rolli täitma, sest Euroopa kosmoseagentuur on ju ka suur ja tubli ja selle taga on suured tööstusriigid Euroopas ning meie roll aidata inimkonnal maast maalt kaugemale jõuda on ka kindlasti oluline. Ja sellega seoses näiteks Euroopa kosmoseagentuur praegu avatult uurib Euroopa inimeste mõtteid ja soove, kuidas Euroopa kosmoseagentuur võiks oma missioone planeerida aastani 2050. Selle programmi nimi on Voyaaž 2050 ja avalik küsitlus käib ja muuhulgas saab seal ka vastata eesti keeles, mis on siis väga põnev, et ainult Euroopa kosmoseagentuur ainult kaheksas keeles on selle küsitluse välja saatnud või välja riputanud ja eesti keel on siis üks neist. Nii et kui see viia kenasti armoonias Eesti ettevõtete ja teadusasutuste Eesti ühiskonna huvidega. Ma olen täiesti kindel, et nii majandusliku kasu mõttes kui ka teadustulemuste huvides oleks Eestil kindlasti läbi Euroopa kosmoseagentuuri kasulik kaasa lüüa kuualases tegevuses sest näiteks Eesti ettevõtete robootika on paljuski ka ülekantav, näiteks kuu-missioonide robootikavajaduste täitmiseks. Kas see on siis üks põhjus, miks me oleme selles Euroopa kosmoseagentuuris niivõrd heas kirjas? Noh, kindlasti on see üks põhjus, sest ikkagi Euroopa kosmoseagentuur ju mäletame aastaid tagasi väga põhjalikult kaalus, kas Eesti tasub üldse partneriks võtta, Ta liikmeks võtta või mitte? Viis aastat olime selline koostööpartner, millest siis saime täisliikmelisuse ja see oli tegelikult Eesti valitsuse ja Eesti teadlaste Eesti ettevõtete ühise pingutuse tulemus ära tegime ja nüüd me näeme, et see koostöö on edukas. Ma arvan, et tulevikus me võiksime veel suuremaid sihte seada ja miks ei võiks Eesti robootikud aidata, eks Marsi Rovereid, kuurovereid kosmoselaevu ehitada, nii et see kogemus, mis sealt saadakse, on üle kandnud Valgamaapealse särisse eksporti majanduskasvu, nii et lisaks uhkusele, mida Eesti inimesed selle üle võivad tunda, saame ka nautida majanduslikku kasvu, mida see kooste toetab? Kas te usute, et see on reaalne plaan, et Eesti võib tõepoolest niivõrd suurtes projektides täieõigusliku partnerina kaasa lüüa ja oleme me valmis üldse selleks? Ma usun täiesti, et me oleme võimelised, ma arvan, et ESTCube üks pisike näide sinna suunas, näitamaks, et kosmos ei ole Eesti noortele üle jõu käiv ja needsamad noored täna ehitavad juba töötavad Nazas töötavad maailma juhtivates ülikoolides, juhtivatest ettevõtetes ja teadusasutustes ehitavad kosmoseprogramme asteroidi missioone näiteks valmistavad, et väga põnevat on toimumas järgmised kosmosemissioonid on ka siitsamast, et Eesti Eesti spetsialistide poolt üles saadetud näiteks ese joomis praegu valmistub käivitamiseks kosmoses väga palju põnevat tehakse ja kui vaadata kas või rakett 69 siis saadet, siis me näeme ju, et Eestis on noori, keda, kelle kätte võiks usaldada inimkonna kosmoseavarustesse viimise koos sõpradega välismaalt. Andekaid noori on meil kindlasti, kuid kas meil on juba ka tehnoloogia selleks, et kõiki neid sobivaid tehnilisi lahendusi leida? Üksi mitte üksi, mitte aga koos Euroopa Kosmoseagentuuriga koos NASA-ga koos SpaceX-iga koos rahvusvaheliste partneritega. Me leiame need, kõik programmid on nii suured, peaksid olema inimkonna programmid, mitte ühe riigega ühe agentuuriga, ühe firma programmid ja tegelikult kosmosevaldkonnas on valdavalt levinud selline sõbralik suhtlemine, selline ootus, et tehakse koos. Ja, ja siis on Eestil võimalus anda oma panus selles ja meil on tehnoloogiaid niite sektoris, Kurobootikas, kus me saaksime tegelikult võrdväärselt teiste vanade Euroopa riikidega ja Ameerikaga panustada nende missioonide elluviimisesse. Needsamad suured riigid siin praegu pürgivadki kosmosesse, ükskõik, kas siis meie väikese Eesti abiga või mitte aga meie siin maa peal muudkui saame hakkama selliste keerulisemate keskkonnaoludega matame ennast ise siia prügisse ja kui tõenäoline on variant, et ühel hetkel me peame oma looduslikest ressurssidest tühjaks pumbatud koduplaneedi siis maha jätma ja võib-olla siirdumagi kosmosesse uusi maid avastama. Teooriaid on erinevaid ja üks teooria, mis on minu meelest üsna üsna huvitav, on see, et kui inimkond kulutab maakera taastumatud ressursid ära enne, kui meie tehnoloogiline võimekus, kus võimaldaks meil kuskile siit edasi lennata, siis see on ka kogu inimkonna lõpp. Aga see on selline viimsepäeva stsenaarium, mina ütleks pigem filosoofiliselt teistpidi, et Mikusse, mis õigus inimkonnal üldse on maa pealt ära lennata teistele taevakehadele ja ma ütleks, et, et kindlasti mitte minna koloniseerima peale suruma lavastama teisi kohti vaid kõigepealt peame me oma maailma jätkusuutlikult korda saama siinsamas, maakera peal nii keskkonna mõttes kui ka ühiskonna mõttes ja siis on meil moraalne õigus lennata Marsile. Kuule ja võib-olla, kui tehnoloogia areng võimaldab ka teistesse tähesüsteemidesse tulevikus Räägime natuke sellest kosmonautikapäeva olemusest endast ka, et miks me üldse sellist päeva tähistame ja ja miks meil on oluline oma kõigi selliste argitoimetuste kõrval mõelda natukene kosmosele kosmonautika teemal üldse. Selleks kuluks terve tänane kosmonautikapäev, et sellele küsimusele vastata, sest kasusid inimkonna jaoks ja põhjuseid, miks kosmosega seotud asjadele peab mõtlema, on lugematul hulgal. Siin on nii maa peal saadavaid kasusid nagu kaugseire positsioneerimine, side ja nii edasi kui ka see, et inimkond nagu fundamentaalselt peab uurima Universumi toimimist selleks, et aru saada, kuidas elu üldse on tekkinud ilma selleta inimkond ega inimene üksikindiviidina ei ole täiuslik või vähem, on väga kaugel sellest. Aga see üks päev kosmonautika päev viitab ikkagi sellele, et see oli ühe inimese ühe vene inimese julge inimese lend kosmosesse ja seda tunnustab kogu kogu inimkond ja kosmos. Vaieldamatult on see üks valdkond, kus vaatamata kõigile konfliktidele on suudetud ikkagi kõige sõbralikumalt toimetada. Võib olla külma sõja periood oli natukene natukene teistsugune, aga kõik viimases viimase aja väiksematest konfliktidest on kosmosekoostöö ikkagi suutnud sõbralikult üle olla. Ja ma loodan, et kosmose suunas vaatamine loodetavasti positiivne vaatamine aitab meil inimkonnana mõista, et Me oleme tervikuna üks meeskond, kosmoselaeval maa, aga annaks jumal, et seda ei juhtuks, aga kui maa suunas tuleb lõpuks asteroid, mis võiks inimkonna siin hävitada ja me teame, et statistiliselt kindlasti ta tuleb. Küsimus on ainult kas 10 aasta pärast või 10 miljoni aasta pärast. Seda ei pea, aga kunagi ta ikka tuleb ja selleks hetkeks me peame olema valmis. Me peame. Ma olen valmis maad kaitsma, meie peame arendama selleks tehnoloogiaid. Tegelikult see on inimkonna kui terviku jaoks oluline küsimus. Me peame olema valmis nii kosmilisteks rõõmudeks kui ohtudeks. Kas nendest samadest kosmilistest rõõmudest ja ohtudest saab kuulda siis ka täna õhtul seal teletornis. Kui kui toimub väike vestlusring, siis teie, Igor Volke ja interneti vahel? No see on väga tore traditsioon, mida, mida siin on Tallinnas tehtud, et kosmosekosmonautikapäeva tähistamine, Eesti kui kosmoseriigi puhul on täiesti mõistlik ja normaalne protseduur ja kosmonautikapäeval seekord siis Priit Ennet annab põhjaliku ülevaadet, räägib sellest midagi, kuhu suunas on tehtud ja mina siis räägin inimestega teemadel, mis ootab meid ees ja mis on Eesti võimalused ning Igor Volke traditsiooniliselt heas meeldivas vormis, jagab rahvapärimuse ja folkloori, sellest, mida, mida kuu suunas. Mis, mida siis usutakse kuu, mis sellised teooriad on Kuu tagaküljel toimuva vastu, Nov kuu natsidel edasi või siis räägime suisa tulnukatest, aga ma arvan, tervikuna annab see ühe meeldiva ja hariva õhtu, kuhu lisaks veel on toredat muusikat oodata? Niisiis, kõik inimesed, keda huvitab kosmoseteema kuu, miks mitte siis ka tulnukad siis täna õhtul teletornis kell kuus ootavate Igor Volke, Priit Ennet, Mart Noorma, suur aitäh, Mart Noorma selle väikese sissejuhatuse eest tänasesse õhtusse ja, ja tänases kosmonautikapäeva aitäh.