Tuhm tühi mere avarus kõledad kaldakaljud, morn loss. Karjus lambakarjaga, pärna varjus aeglaselt suremas mees. Sellise pildi kohal hõljub ooperi Tristan ja Isolde kolmanda vaatuse alguses nukker karjasse viis. Rusutus, purunenud lootused ja leppimine. Oma mälestustes on Richard Wagner jäädvustanud hetke, kust võib-olla selle Kristjani meeleolu muusikaline väljenduskarjase viis pärit. Üks iseäralik kogemus pani mind mõistma, kui suurt poeetilist huvi pakub siin rahvalaul. Kui sõitsin kord hilisööl kodu poole mööda tume sünget kanalit tuli äkki kuu pilve tagant välja valgustades viirastuslike paleesid ja kondlik kõrge lahtril aeglaselt oma vägeva naeruga sõudvat Condoleeri. Ootamatult vallanduste rinnast otsekui metslooma häälitsus sügavalt kumiseb. Kaebehüüdpik ohkamine, mis lõpes lihtsa muusikalise keerutusega Veneetsia. Taimises veel midagi, aga saadud tugev vapustus segas mul seda selgelt mällu talletamist. Võib-olla just siit hakkas idanema Kristjani kolmanda vaatuse pikk lõppematu karjasarve kaeda viis. Veneetsia Ed, Zürich Pariisalutsern, viin ja spets ja peaaegu 13 aastat elab Wagner poliitilise pagulasena mööda Euroopa linnu. Vahel võib tunduda nagu ähvardanuks teda juba rahvusvaheliselt tuntud kunstniku Dresdenis peale ülestõusu mahasurumist vaevalt tõsine oht. Seitse aastat peale ülestõusu püüab vaagnerit soosiv vaimari suurhertsog jälle kord saksi kuningat leia põsele kõigutada. Saks Johan vastab, et olgu vaagnale õnnelik. Minema pääses talle, kui riigi reeturile oleks kohus väga võimalik surmanuhtluse määranud. Kõikjal neis linnades jälgib saksi politseivaagnat käimisi ja tegemisi. Kui helilooja viibib Veneetsias, teeb saksi saatkond jõupingutusi, et ta linnast välja saadetaks. Peterburis võtab kolmas osakond siia terrigeerima saabunud Wagneri kui ohtliku õõnestada oma nähtamatu hoole alla. Wagneri pagulaskodudest on kõige tuntum kahtlemata asüül varjupaik niinimetatud seni looja, suhteliselt silma torkamatut maja Zürichi lähedal rohelisel künkal vaatega järvele ning Alpidele. Kõrvalasuvas uhkes villas elavad abielupaar, veesendonkid. Otto varakas kaupmees Mathilde, kelle eestvõttel antise varjupaik keset linnulaulu paagheri käsutusse. Mathilde on siis 23 aastane, andekas, tark, kaunis. Pärastpoole ilmub tema sulest luulekogumikke muinasjutte, saagasid näidendeid, jäägitu teineteise mõistmine tema ja Wagneri vahele võrsubki ilmselt kunstilisel pinnal. Tähendusrikas fakt. Ainsad Wagneri teosed tema loomingus, kus ta kasutas võõraid tekste, on viis poeemi Mathilde vees endalgi sõnadele. Varsti ei suuda Wagneri elada päevagi ilma Mathildeta. Tavaliselt käis ta videvikutunnil näitamas, mis oli kirjutanud hommikupoole. Wagneri ooperites armutakse esimesest pilgust ning elu ja surma peale. Kas esimesest pilgust, kuid teatud eluperioodil hindab helilooja kiindumust kaunisse, austa Jannasse oma elu keskpunktiks. Päevikusse ilmuvad Mathilde adresseeritud read. Olgu sul selgelt silme ees, minu elukäik, kuni hetkeni, mil leidsin sinu ja seal lõpuks minu omaks said. Järjest teadlikumalt ja otsustavamalt olin ma nõrgendanud sidemeid maailmaga, mille olemislaad tekitas mu hinges aina rohkem valu ning lootusetust. Ehkki, kui kunstnik ja abist sõltuv inimene ei suutnud ma kõiki köidikud puruks rebida otsisin üksildust ning omaette olemist. Ja samas igatsesin üha piinavamalt leida ühes südames ühes inimelus varjav lunastav sadam, mis võtaks vastu mind üleni nagu looduses seatud Saise olla vaid armastav naine. Kuid iial ei aimanud, ma leian seda, mida otsin nii täiuslikumal kujul, nii kogu igatsust leevendavalt nagu leidsin sinus. Sai hoolinud maailma ühestki mõeldavaist kannatusest, kui julgesid mulle öelda. Ma armastan sind. Sellest sai mulle lunastus. Juba viis aastat enne päevi rohelisel künkal Albaagner hakanud oma pikaajalisel loomismeetodil endast küpsetama Tristani ja Isolde teemalise ooperiideid. Õieti võttis ta selle ette vahelduseks teistele algusest peale vägevatena kujutatud Öödrile kavatses kirjutada lühema ning lihtsa mootori ning pühendada see sismite ilma kasu lootuseta Brasiilia keisrile don Pedro-le ning Rio de Janeiro teatrile. Teos arenes aga omatahtsi ja sellest sai Wagneri peenim ning põnevaim partituur. Varjupaigamajas põimust Tristani ja Isolde luulearmastus kummalistest kombinatsioonides, helilooja ja Matilde veesendunki tõeliste läbi elamustega. Kuidas põimus? Paljud vahelist kirjutavad raamatut pakuvad kõige lahkuminevamaid arvamusi. Igal juhul pidid olema rohelisel künkal puhkenud tunded äärmiselt tulised, kui siin sündinud muusika armastajate kohtumisest voogab lausa hulkaalina intensiivselt. Kurb legend Tristan ja Isolde suurest armastusest ühisest surmast tekkis 12. sajandil ja oli kolme järgneva sajandi vältel ülimalt populaarne. Samuti kasutasid seda enne Wagnerit mitmed romantilised kirjamehed. Wagner jätab tegevustikust alles minimaalse Tristani kui isamehe Isolde kui pruudi kuningas markia poole purjetamas. Armujoogi, mida nad kogemata mürgi asemel joovad. Seejärel suveöise salajase kohtumise mida mõlemad loodavad igavesti kestvat, kuis armastuses surevad. Ja kus ilmsikstulekul Saatristan saatusliku haava elu tahteta sulab Tristan ja tema kohal Isolde. See tähendab tegelikult jääbki nende armastus igavesti kestma. Kui Wagner ise teose sisu paaris lauses kokku võtab kaaluvad välised sündmused sisemiste hingeliste kõrval veelgi vähem. Truu vasall andis oma kuningale vabaks selle, kellesse armumist ei julgenud ta endale tunnistada, andis vabaks Isolde, kes siis talle löödult tema isanda pruudina järgnes. Solvunud armastuse jumalanna ei jäta oma õiguste riivamised kätte maksmata poliitilistel põhjustel valitud abikaasa jaoks. Hoolitseva ema poolt, nagu tollal kombeks. Kaasa pandud armujooki laseb ta eksikombel maitsta kahel noorel inimesel kes löövad joodu mõjul leekidena lõkendama, jäi pääse selgusest, et kuuluvad ainuüksi teineteisele. Nüüd pole enam piiriigatsuses, ihal armastuse õnsusel ja viletsusele. Maailm, võim, kuulsus, hiilgus, aurüütel, likus, truudus, sõprus, kõik haihtub, kui nimetu uni. Jääb vaid üks igatsus, igatsus kustutamatu, üha kõrgemale, lahvatav iha, närbumine, jäänunemine. Ainsaks lunastuseks on surra, hukkuda. Mitte iial enam ärgata. Ühel tuttaval, kes Wagneri ooperietendusel vaatab üksisilmi binoklisse katab Wagner ise käega silmad kinni ja sosistab. Ärge ometi nii pikalt vaadake, kuulake. Tristanis, muusikal suurem, sügavam põim kui kõigis teistes Wagneri ooperites. Lavaline tegevus on viidud miinimumini ja pikkade lõikude vältel puudub hoopis. Kas on olemas veel tagasi hoitamat, veel enam väliseid vahendeid põlgavad draamat, kui Tristan. Hüüatab ühes kirjutises Rolaan. Vahetevahel ulatub tendents viimse piirini. Wagner loobus Kristjanist kõigest maalilisest igast episoodist, mis ei puutu otseselt hingededraamasse. See inimene, kes hõlmab oma hinges kogu loodust käsutab sundimatult niisugust vägevat äikest, nagu val küürides ei suvatsenud Tristani esimese vaatuse muusikas kujutada kas või nurgakest merd laeva ümber. Uskuge, see ei maksnud talle midagi ja ta tegi seda teadlikult. Ta tahtis vapustava draama sulgeda intiimse tragöödia nelja seina vahele. Vaid kaks tegelast. Ja kolmas, kelle kätes mõlemad esimesed on vaid hukkumisena määratud ohvrid. See on saates. Tegelaste hingeellu kujutamiseks leia baarner, aga uskumatu hulga peenemaid varjundeid. Loob selleks omaette muusikastiili niinimetatud Christiani stiili mille ekstaatiline rütmika meeli ärritavalt püsimatu harmoonia viimse piirini diferentseeritud tunde väljendus ning tämbrite magus valu meelitavad kuulaja vastupandamatu jõuga saladuslikesse seni muusikast putamatusse, hingesügavustesse. Kristjani üheks iseloomulikumaks jooneks on tundevarjundite peened sageli vaevumärgatavad üleminekud. Oma peenimaks ja sügavaimaks kunstiks pean ma muundumiste kunsti. Kogu minu muusika õieti koosnebki sellistest muundumistest. Ja kõigil lihvitumate järk-järguliste muundumiste meistritöö on kahtlemata Kristjani teise vaatuse suur stseen. Selle algus hoovab ohjeldamatu elujõu kirglikumaid avaldusi, lõpp harrast enesesse tõmbunud surmaiha. Need on need sambad. Nüüd aga pange tähele, kallis laps, kuidas ma olen osanud need sambad ühendada. Kuidas ühe juurest läheb, tee teise juurde. Siin peitubki minu muusika. Ka vormi saladus, mille kohta väidan julgelt, et sellist terviklikkust ja iga pisiasja hõlmavat üldist sujuvust pole keegi veel isegi aimanud. Tristani ja Isolde üheks algtõukeks sai Wagneri tutvumine Schopenhaaveri filosoofiaga, mis leiab aset tema kuuendal pagulasaastal. Vaagnerile kibestunud mehele kes peale oma ühiskondlike utoopiat ränka purunemist on öelnud, et vihkab veriselt kogu kaasaegse tsivilisatsiooni ja meelsamini suhtleb koertega kui nende alandlike ja korralike inimestega mõjuks Openovery elutahtest jagusaamise maailmavaade, filosoofilise vapustusena magusa surmaigatsuse vaimust, ihast igavesti kesta, olematuses läbi imbunud Kadristan. Kummaline, aga ka Wagneri ja Matilde vesindonki armulukku ilmusid ajapikku sedamoodi meeleolud. Tuleb arvestada, et Wagneri vägev kunstipärane tunde balang jäi tegelikult algusest lõpuni lootusetuks. Mõlemad armastajad olid abielus mat Hildet sidusid veel lapsed, kellest ta ei kavatsenudki ühelgi hetkel tõsiselt loobuda. See oli üsna omapärane armastusnelinurk seal rohelisel künkal mis vähendas pingete mõjul kõige keerulisemateks kujunditeks. Ja katkes lõpuks Wagneri abikaasa, minna nurgast, kes sattunud lugema ühte poeetilist salasaadetist ei pidanud vastu, ütles sama kaua, kui te nüüd arvamuse küllalt osaliselt välja nelinurk puruneb. Wagner pageb Veneetsia üksindusse, kus tunneb ennastki parandamatult haigemeelsete Istanina. Peale pikki hirmsaid haigushooge, mis mind pole seni veel vaevanud ei suutnud ma kuidagi uinuda. Läksin rõdule ja vaatlesin kanali tumedaid voogusid. Puhus lõikav tuul. Minu hüpet sinna alla poleks keegi tähele pannud. Oleksin piinadest vabaks saanud. Tegin juba liigutused tõusta rõdu äärele, kui mõtlesin sinu peale. Sel ööl polnud see mitte kunst, mis mind tagasi hoidis. Seal hirmuäratavalt silmapilgul mõistsin ilmutusliku selgusega mis on minu kogu olemuse telg, mis võitis minus surmamineku. Võitis uuele elule. See telg oled sina. Tundsin end naeratamas. Kas poleks palju õndsa surra tema käte vahel? Minu kunsti ei maksa midagi. Ta ei suuda mind lohutada, ta vaid süvendab minu sügavat harmooniat sinuga vaid suurendab soovi surra sinu käte vahel. Usu sinuga, suudan kõik ilma sinuta mitte midagi. Olen veel ikka Kristjani teise vaatuse juures. Aga milline sügav ja kaunis muusika sellest saab? Muretult saavad teoks kõige imepärasemad mõtted. Nüüd olen ülevaimas mõttes rüütliks löödud. Kõlab Tristan ja Isolde, teine vaatus. Lossiaia rohupingil armunud joovastanud. Võludest hümni ööle ongi need unelmad. Tumeda lõpmatu ääretu liikumatuse mulje jääb sellest grandioosse struktünnist. Kui ainult ei lõpeks. Armunud avastavadki tee, kuidas päästab heitlikust võltsida seaduste ja korra kütkes hinge ahistavast päevast. Tristan on muusikaliteratuuris õieti terves vaimuajaloos. Sama erandlik nähtus, nagu on Bachi passioonid Endale oratooriumid, Mozarti võluflööt peale Wagnerit, järgmine suur saksa teatri helilooja Richard Strauss, kes eluaeg ei väsinud tegelemast Kristjaniga, on selle teose kohta öelnud. Tristan on teatri 2000 aastase arenemisloo täiuslik tulemus. Ja veel. Tristan on endasse imenud kogu romantismi viinud kulminatsioonipunkti kõik romantikute maailmavalud ideaali otsingud, öölaulud. Lunastanud need surematus armu toitis ja pannud kogurmantismile muusikaajaloo kaunimad instramenteeritud Haadur akordiga jumaliku lõpupunkti. Kui järelpõlvedele loovale kunstnikule on pagnerile tema peaaegu 13 pagulasaastate äärmiselt viljakad. Kõigepealt panete kirja oma murrangulise teooria. Raamatus kunstirevolutsioon, esitab ta esmakordselt oma süntees kunstiteose idee. Teoreetilises peateoses ooperi draama kirjeldab Wagneri ülevas ning udusevõitu stiilis viimalt, põhjalikult ja igakülgselt oma tulevikukunsti. Siis teete algust oma elu tähtsaima töö kolossaalset ooperi Detroloogiaga, Nibelungide sõrmus. Loobuma mõistatuslikke teose Tristan ja Isolde, visandab populaarseima Nürnbergi meisterlauljad. Filosoofilisi muusikalisi ja teatri praktilisi ideid koguneb kuhjaga ka järgnevate eluperioodide tarbeks. Ka maises käekäigus mõndagi rõõmustavat. Wagneri taustavad otsivat tema sõprust väljapaistvad loomeisiksused nagu list, vaibad, läherbirosiini, peenimad, aristokraadid, diplomaadid, võimukandjad. Vesteldes sõbralikult inglise kuningliku abielupaariga, tunneb vaagnale lausa bulla naudingut oma riigireeturi staatusest. Juubeleid saadavad tõrvikurongkäigud ning Serenaadid ja helilooja võib rahuliku südamega uskuda, et ta kujutab endast enneolematut seni veel täiesti krossifitseerimatut nähtust. Wagner ronib ringi alpides, jalutab metsades ja Euroopa kaunimates linnades ratsutab, hellitab lemmikuid koer Pepsi ja tolle surma järel Fipsi. Aga tasapisiring aheneb. Tema varasemad ooperid jäävad teatrite repertuaaris järjest Harremates külalisteks. Nende aura kipub kaevatuma. Uute ooperite valusalt igatsetud esietendustest pole juttugi. Nonii tärganud lootus järgi vaid lootuseks. Ehkki reeglina hoolitses helilooja oma teoste käekäigu eest kõigest jõust, jääb mõnikord kompromissi vihkamisest või kangekaelsust ja kus see piir siin ongi ka üht-teist olulist tegemata. Enne kuulsaid 1861. aasta märtsi Tanheuzeri etendusi Pariisis püüavad küll vürstid, küll ministrid Wagneri auku pähe rääkida, et helilooja mahutaks balleti Pariisi publikule ooperi peamise tõmbenumbri teise, mitte esimesse vaatesse, kuna soliidsed teatrikülastajad lõunastavad kell kaheksa ja lihtsalt ei jõua varem kohale. Wagneri painda. Lootes oma muusika võlujõule ei palkada, nagu on kombeks Krakööre ei muretse ajakirjanikele vabapääsmeid. Ja tulemas jahivilede põrgulärmiga tükeldab Pariisi kuldne noorus, tema tan hoidleri kolmele etendusele järjepannu. Siis võtab aherpartituuri tagasi. Teda ei lohuta, et ooper on juba võitnud ka hulga poolehoidjaid. Kunood loodab kadedalt. Jumal võiks lasta. Mulle samasuguse fiasko osaks saada ühte aktiivsemat aadlisoost. Teatrihuligaani kuuldi enne kolmandat etendust rohkamas. Andsin sõna aidata, tan Hoisel läbi kukutada ja ei saa seda murda. Aga tegelikult on see ju ilus music. Lakkamatult mürgitab Wagneri elu, aga majanduslik kitsikusse. Muidugi, Wagneri harjumuste juures on võlad kerged tulema. Helilooja kurdab isegi, et ükskõik millised on sissetulekud, annate alati rohkem välja jätta ei saa ju läbi viletsate organisti sissetulekutega nagu meister Bach. Wagner püüab olukorda leevendada terrigeerides paljudes Euroopa linnades sümfooniakontserte oma teoste fragmentidest. Kontserdid on enamasti tõepoolest rahvarohked ja edukad kuid oma keerulise muusika jaoks vajab vaagnat suuremat orkestrit ja rohkem proove. Nii peab ta mõnigi kord sissetulekute asemel hoopis peale maksma. Sõprade abistamishind hakkab nõrkima ning võlad ulatuvad varsti. Peaaegu astronoom helistas omadeni. Vahnergi väsib kõik katsed lähenevast ummikust pääseda aina ebaõnnestuvad. Helilooja kirjutab sõbrale. Seekord pole see ajutine katastroof, vaid tulemas on minu lõpp. Viimaks ometi saabub täis amnestia. Wagneri jätab see aga nüüd külmaks, hinge, sealt edasi kodutuks. Kodu oleks seal, kus ta saaks esitada valmis teoseid ja kirjutada rahus uusi. Sellist kohta ka silmapiiril pole. Kodulinn Dresden ei sobi hoopiski. Mis ma sealt Saksimaalt otsin? Arva paagner ühes kirjas, kas keegi annab mulle seal ühe ainsagi Taadri? Nii nagu veerandsada aastat tagasi Pariisis noorukesed algajad ähvardab nüüd tunnustatud maestrot katsifitseerimatut nähtust võlavangistuse. Jälle kord Wagner põgeneb, põgeneb Šveitsi. Maha jäänud vini lähedases villas müüakse oksjonil tema erilise hoolega kokku seatud sisustus. Ammused sõbrad ei taha enam teda enda juurde pea varil võtta. Vahneri jääb haigeks. Tema abielu on purunenud, päeval ei suuda ta koondada mõtteid loominguks, öösel uinuda, juuksed lähevad kiiresti halliks. Vahniline näib, et tal pole enam ei oleviku ega tulevikuet, on jäänud täiesti üksi. Küllap hoopis tõsisemalt kui Mothildele saadetud poeetilises kirjas, mõtlete jälle hetkelt jänesetapule. Äkki aga astub jumal masinast, õigemini kuningas. Rahutute abiotsingutel Stuttgarti jõudnud, ei taha Wagner vastu võtta tundmatut, arvatavasti tüütud külastajat, võib-olla isegi võlausaldajate agenti, kes tituleerib end äsja Baieri troonile tõusnud 18 aastase kuninga Ludwig teise sekretäriks. Võõras on aga visa, järgmisel hommikul on sunnitud end kätte andma. Selgub, et ongi tegemist kõrge hukkondlasega. Sekretäril magnerile kuningalt üle anda kaks sümbolit. Hinnaline sõrmus ja kuninga kauni nooruk infota. Relikvietega kaasneb kutse tulla elama Münchenisse et kuningliku kaitse all vabastatuna materiaalsetest muredest täita oma kunstniku missiooni. Võib-olla sobib siia ooperliku pöörde kohta üks ooperlik illustratsioon teosest, mis tol hetkel ootas juba 10 aastat Wagneri sahtlisse esiettekannet ooperis Reini kuld. Parajasti seedib udusele kaljutipule kogunenud jumalate seltskond mitmesuguseid äsja aset leidnud saatuslike sündmusi. Et ometi lõpuks taevas puhtaks pühkida. Asta päikesejumal Donner kuristiku servale ja viibutada oma välguhaamrit kutsub ehk Wagneripäraste kõlavate hüüetega Hedahhedo pilvi ja udu enda ümber kokku. Keelpillide vägevalt rulluvast lainetest lobaagner siin grandioosse muusikamaastikku pilvede üha tumenevad tihenevad. Äkitselt Gilgatab hele haamrilöök, laval sähvatas välk, järgneb pikk müristamine orkestris. Hajub udu ja kõrgel orgude ja metsade kohal helgib õhtupäikese kiirtes jumalata loss. Valhalla. Üle lahutava sügavikku kaardub pimestavalt ere vikerkaar. Uhked jumalatki on tahtmatult haaratud vägevast vaatepildist. Väärikalt astuvad jumalad vikerkaarest sillale ja sammuvad heatujuliselt Valhalla poole. Lausa kuulajate tugitoolide kohale, näib jätkuvat hiilgust orkestris Wagneri vaskpillide väe kogu Jaksuga võidutsevalt laiahaardeliselt ja kumera joonisega Vikerkaare teemalt. Kuid seda triumfi ei saa päriselt usaldada. Jumalate kohta püsivad rasked ennustused. Needusi on äsja vabaks lastud vägivalda sündinud. Enne lõppu triumfi on kuulda, kuidas kaugel all kaebavad Reini Vesineitsid neilt võetud Reini kulda. Küllap oleks liig mis liig mõõta paagnerit kõnealusel hetkel meeleheitele sundinud võlakoormat Reini kullaga kuid temagi ei lähe kohe järgmisel päeval peale kuningliku sõrmuse saamist vastu ainuüksi trumphile. Temagi minevikust on ärkvel lahendamatut konflikte, üles ärritatud lähedasi ja võõraid reedetud ideaale. Kuid samas ikkagi astub ka tema praegu nagu mööda vikerkaart vastu enneolematule kunstniku roolile muusikalise jumalapositsioonile. Ja omaval halla Bayroiti muusikateatri poole.