1851. aasta paiku, kui siis 38-ni maagner hakkab kavandama monumentaalseid tsüklit neljast ooperist Detroloogiat Nibelungide sõrmus aimas ta, et sündimas on tema elu peateos. Väga raske oli aga leida sellisele vägevale tervikule algust, see tähendab algust Detroloogia esimesele ooperile Reini kulda. Õieti seisis ta ees vist kogu muusikaajaloo raskemaid ülesandeid sest Wagner nõudis oma Nibelungide sõrmuse igaltaktilt esimestest peale peale järelduseni, haaravuse võimalust sõlmida kogu tohutu tüdroloogia muusikaga peenimaid, paindlikumaid, psühholoogilisi, muusikalisi seoseid. Alguse kirjutamist lükkab Wagner kaua edasi, on rahutu, kurdab tervise üle, ravib end kuurortides, ronib mägedes. 1853. aasta augustis Itaalia reisil uitab ta äsjasest meresõidust ja mao vaevadest vintsutatud spetsia piinia saludes. Edasisest meenutab ta oma memuaarides. Pärastlõunal koju jõudnud, sirutasin end surmväsinult oma kõvale asemele, et oodata kauaigatsetud und. Uni ei tulnud, sattusin hoopis kummalisse soomlamboolsesse seisundisse. Äkki näis mulle nagu vajuksin kiirelt voogavasse vete. Selle kõlavast mühinast kujunes peatselt myybe Molma soorne muusikaline akord mis lõppematult voogas murdudes meloodilistes figuratsioonides üha edasi ja edasi. Meloodiakaarde ulatuse järjest kasvas. Hetkekski aga ei muutunud. Puhas kolmkõla myyber Molmashour, mis näis oma kestvusega andvat vetevoole, millesse olin mattunud igavikuliste tähenduse. Tundus, nagu lööksid nüüd vood kõrgel mu pea kohal kokku ja hirmsasti ehmatunult. Ärkasin poolunest. Kohe sain aru, et minus puhkenud helid on Reini kullaorkestri sissejuhatus mida olin kaua endas kandnud, kuid mida ei olnud suutnud täpselt leida. Ehini kulla sissejuhatus on lusika konsti erand lehekülgi. Kõigepealt sünnib orkestris kõige madalam heli kontrabassi talumine viibemul millega ühineb madalate fagoti Tekvindi toon. See on kaos olemise algus, milles tekib elu. Seejärel ladestuvad rahulikult pehmelt üksteisele kaheksa metsasarve, moodustades Reini Juht motiivi. Astuvad sisse üha uued instrumendid, liikumine elavneb, kulgeb väledamates nootides, suuremates ulatustes. Sätendab pärlendad, veeretab tervelt 136 takti. Ühes helistikus suursuguselt voogusid võimas Reil. Juba 1848. aastal revolutsioonilises Dresdenis keerlevad Wagneri peas mõtted millest kasvab välja Detronoloogia Nibelungide sõrmus. Pooleteise aastakümne pärast on heliloojal valminud kõigi nelja ooperitekstid ja neist kahe muusika. Kuskilt aga ei paista teatrit, kes tahaks ja suudaks seda grandioossed teost ette kanda. Ja ega Wagner polekski rahul, tema tahab teatrit, mis pühenduks ainult Niibelongide tsüklile, tahab omaenda teatrit. Wagneri utoopiline unistus saab äkki hoopis selgemad piirjooned. Neljandal mail 1864 seisab 51 aastane kompanist Müncheni lossi troonisaalis esmakordselt silm silma vastu värskelt salvitud Baieri 18 aastase kuningal ludik teisega. Valitsemisaja esimestel päevadel saadab kuningas oma akustilise ja filosoofilise ebajumalavaagnale järele. Kõrge soosing tõotab lahendada kõik helilooja käekäiku koormavad umbsõlmed. Vaimustatud Wagner kardab vaid ühte. Et see taevast sülle langenud õnnistus võiks äkki katkeda. Ta on kahjuks nii kaunis ja vaimurikas õilsa hingeline ja hiilgav. Tekib hirm, nagu võiks elu haihtuda. Nagu jumalik unelm argises maailmas. Ta on minusse kiindunud esimese armastuse, siiruse ning tulega. Ta tunneb ja teab minust kõik ja mõistab mind nagu omaenese hinge. Ta soovib, et jääksin alatiseks tema juurde, töötaksin, puhkaksin, laseksin ette kanda oma teoseid. Ta tahab anda mulle kõik, mis ma selleks vajan. Mina pean lõpuni kirjutama Niibelungid ja tema tahab lasta neid etendada, nii nagu mina soovin. Ma jään enda piiramatuks isandaks, olen mina ise ja tema sõber, mitte kapellmeister. Kui ta vaid elus püsiks see on liiga enneolematu ime. Tõepoolest kaunis krooniga nooruk on Wagneri pärast nagu arust ära. Ta armastab samastada end Wagneri säravate kangelaste loengrini hiljem Parcifoliga ei pea paljuks tunde sõnatult heliloojat silmitseda või öösel salaja tolle käsutusse antud lossi ratsutada. Ludwig teise alamatele, München lastele aga kuninga kulukas lemmik ei meeldi. Neid ärritavad vaagnerile annetatud maja ja selle eest promineerivad paabulinnud Ludwig teise vanaisal Ludwig esimesel oli riiklik raskusi kuulsadantsijatari loola Monteesi pärast. Selle loo mälestusena kipub nüüd Ragnarile külge kleepima hüüdnimi Loonus. Ajalehtedes ilmuvad mürgised paroodiat ning udused ähvardused. Soojendatakse üles praeguse õukonna favoriidi, kunagist treestiani, rahva ässitaja ja kuningapaleele pommipanija kuulsust. Kui kuningas debagnerile juba mitmendat korda. Väljaspool tollal astronoomilist kaheksat tuhandet kuldne, taasta palka mitmekümnetuhandese kingi väljastavad pahatahtlikud õukonnaametnikud osa summast peenrahas järele ilmunud Wagneri teine naine koosima näeb raskete kottidega vete vilet, enne kui jõuab nendega läbi linna kael üüritroskal koju. 16 kuuga Münchenis tühjendab Wagner neljandikku kuninga erakassast ja ei kirjuta ühtegi takti. Pikapeale kuningas sunnitud üldisele survele järele andma. Salaja varajasel hommikutunnil lahkub Wagner nagu elus mitmeid kordi varemgi, Šveitsi seekord kuueks aastaks. Lutserni lähedal. Triipsenis üürib ta ruumika maja kauni vaatega pargile ning järvele. Siin valmib Wagneri Looper, Nürnbergi meisterlauljad, värvikas elulähedane teos 16. sajandi Nürnbergi kahe jalaga maapinnale toetavatest linnakodanikest. Paljud sele tegelased näivad sarnased Wagneri elus tähtsat rolli mänginud figuuridega. Heliloojat ennast arvatakse äratuntavat ajaloolisest isikust, peakangelasest mõrkjat, elu targas, kingsepp, poeedis Hansson saksisse. Nii on selles koomilises ooperis lõbu segi resignatsiooniga õrnus paraja rahvaliku jõhkrusega huumor raskepärase paatosega. Kahtlemata on meisterlauljad Wagneri populaarsem demokraatlike teos ja tema kummardused kuningaloosist publiku juubeldades. Selle esietendusele Münchenis tähendavat tema diofaalset tagasipöördumist. Muusikaliselt on Nürnbergi meisterlauljad erakordselt rikas ning mitmekesine. Teise vaatuse lõpp toob Wagneri kompositsioonitehnika parima näite vist raskemate hulka kogu ooperiajaloos kuuluva ansambli kooristseeni. Öise kaklused äraval täieliku kaose ja virvarri, kus une pealt majadest välja karanud osalejad ei tea päris isegi, kes, keda ja miks Klohmib. Emandad akendel aga kastavad Segadiku pangedest on Laagner vorminud fenomen naaseks kunstipäraseks topelt Fungaks. Kui Fortissimas häältetorm jõuab haripunkti jätkub meistril veelgi peent Leildikust. Öövahi krooniliselt valesti puhuvasse arvest ehmunud kaklejad pistavad plehku ja stseen lõppeb vaikses varasuvises öös. Unistuste ehitada oma ooperite ettekandmiseks spetsiaalne teatrihoone, hellitas Wagner mitmeid aastakümneid paralleelselt Nibelungide sõrmuse kosumisega. 1850 kirjutab ta näiteks. Ma ei kavatse etendada oma uut ooperit esimeses ette juhtuvas paremast teatris, vastupidi sepitsen hulljulgeid plaane, mille elluviimiseks puudub midagi tühisemad, kui 100000 Darryt. Siis laseksin nimelt siinsamas, kus praegu olen püstitada oma kavandite järgi laudadest teatrihoone. Kutsuksin kohale võimekaima lauljad ja korraldaksin viimaste pisiasjadeni kõik, millest võiks sõltuda ooperi eeskujulik ettekanne. Siis saadaksin igasse ilmakaarde kutsed kõigile, keda huvitavad minu teosed. Jäelasin loomulikult tasuta kolm etendust ühe nädala jooksul, mille järel teater lammutatakse ja asjal lõpp. Juba ette määrab kindlaks püsivadki üksikasjad. Iga etendus algab pärastlõunal kell neli. Teine vaatus hakkab kell kuus kolmas kell kaheksa. Nii et vaatuste vahele jäävad küllalt pikad puhkepausid, mille kestel kuulajad jalutavad teatrit ümbritsevas pargistikus. Värskendavad end suupiste ja keele kastega vabas õhus ning kaunis ümbruses ja kui teatrihoone tipust kostab sarve signaal, kogunetakse saali sama järgselt kui etenduse algul. Arvan veel, et enne viimast vaatust soodustab pühaliku meeleolu. Päikeseloojang. Wagner märgib siin ühtlasi, et pöörab lauljate valikul peale hääleliste ja näitlejavõimete suurt tähelepanuga heale välimusele. Minu jumalad, hiiglased ja kangelased on kõik aukartust äratavate kehamõõtudega, nii et siinses raudteejaamas öeldakse alati, kui mõni hiigelkasvu mees vagunist välja astub. Näe, jälle tuleb üks Niibelung. Uusteater kerkib tühjal künkal vanaaegses Baieri väikelinnas Vairoitis. Mõttele püstitada just siin Wagneri kunstitempel tuli tema naine koosima lehitsedes huupi entsüklopeediat vaagnerile meenast, samas kuidas ta 35 aastat tagasi sealt algaja dirigendina läbi reisis. Võitluse pöörase kunsti unelma teoks saamiseks on ränkraske. Tunduva jao summadest annab Ludwig, teine aitab kaasa kirjastaja Shot. Kuid olulise osa võtavad kanda Wagneri muusika aina rohkenevad austajad. Hiilgava mänedžer ina näitab end Karl Housis ekstraklassi pianist organiseerides Berliinis patronaati ühingu, millele järgnevad saavad üle maa. Iga ühingu liige. Võtame enda peale tuhandiku teatri ehituskuludest. Tänuks, mille eest saab vabapääsme teatri avamisele ehk Nibelungide sõrmuse esietendusele. Ühingute algushoog kipub küll varsti soikuma, kuid siis tekivad uut laadi seltsid, mis omandavad patrunaadi tähti osahaaval ja korraldavad Bayroiti ürituse heaks kontserte ning loenguid. Need seltsid levivad kogu Euroopas isegi Ameerikasse. Wagner ise jätab mõnusaks saanud Šveitsi kodu ja kolib sündmuste keskpunkti. Vairoti. Mais 1872 Wagneri 59. sünnipäeval saab paika nurgakivi. Helilooja sulgeb sellesse saladuseks jäänud värsid ja lausub ora õnnistatud minu kivi. Viimaste kõige raskemate takistuste ületamisel avaldab täiel määral Wagneri oivaline organisaatorid, talent ning ärimeel. Ta reisib ringi, annab kontserte, innustab osavalt austajate ühinguid. Kitsi mate ehmatamiseks ähvardab alatiseks USAsse elama asuda. Kirjutab muide sinnasamma ookeani taha sõltumatuse päevaks 5000 dollarise marsi Laelakust vähegi võimalik. Propaganda mõjul saadavad soliidsed toetused koguni Türgi, Egiptuse valitsejad. 1875 haigutavad teatrisaali publiku poolel Velvaid surestikud. Laval aga paiknevad Reini kulladekoratsioonid ja käivad hoogsalt proovid väsimatult vaagnale seletage näitada. Ajastukaaslased kiidavad tema suurepäraseid näitlejavõimeid vastavalt hetke rollile muutunud ta näostki, kord veetlevaks, kord koletiseks. 13. augustil 1876 kell seitse õhtul on siis lõpuks asi niikaugel. Keisrid, vürstid, kunstnikud, õpetlased lihtsalt snoobid, pooldajad ja vastased täidavad pasunat signaali kutsel. Bayroti teatri kahetuhandelise amfiteatri. Tegelased on laval orkester võtab sisse koha publiku poolt, nähtamatus nagu paagneri ütleb müstilisest kuristikus, kust ei paista saali vaagnerit häirivad puhkpillimängijate inetult punnis põsed ja keelpillide igavalt saagivad poognad. Dirigendikepikese viipel vallanduvad needsamad Reini lained mis kõlasid meie tänase saate alguses. Järgmistel õhtutel tulevad esiettekandele Nibelungide sõrmuse Detroloogia teised ooperid, Valküürid, siig, Frid, jumalate hukk. See hetk on Laagnerile kõrgpunkt, mille sarnast pole muusikaajaloos veel keegi saavutanud. Midagi selletaolist võinuks tunda Michelangelo, kui ta elanuks Püha Peetri katedraali valmimiseni. Kuid ei, Wagneri kunstitemplis pidasid teenistuste tema enda preestrid ja tema enda aukiirguseks. Muidugi täpsemalt öeldes hiilgas, võlus lausa magnitiseerides publikut Wagneri muusika kuulama näiteks Nibelungide sõrmuse üht kuulsaimat võib öelda Schlaagrina populaarse stseeni parküüride lendooperist Valgöörid. Wagneri enda kontsert, seades sümfooniaorkestrile püsti vaimustuses oli sellest erakordselt dekoratiivset muusikast Tšaikovski kirjutades. Missugune grandioosne, imepärane pilt. Lausa ilmselgelt kangestuvad sinu ees need metsikud hiidnaised kes lendavad mürina ja kärinaga pilvede vahel oma võlu ratsudel. Detroloogiat Nibelungide sõrmus, haudus Wagner 25 aastat valmis sai kahtlemata kõigevägevama keerulisema hiigelteose muusikateatri arenemisloos. Gerhard hautman väidab, et tegemist on viimaste aastatuhandete mõistatuslikke maa kunstiteosega üldse, mis, nagu pulbitsev keiser uhub inimhingi puhtaks sajandite Slakist. Need neli ooperit, Reini kuld, val küürid. Kokku 16 pool tundi puhast muusikat on üks tervik, üks maailm. Maailm, sest piisavalt keeruline, salapärane, palju tahkne, täis põhjuste ja tagajärgede Siksakilisi seoseid omaette aja ja ajalooga, omaenda kõrvale, kaldamatute põhiseadustega. Väga palju on Niibelungide sõrmsast loodust. Reini igavesti voolavad veed loovad poeetilise atmosfääri. Kogu tsüklile on selle alguse lõpp. Reini põhjas peitub kuld. Reini kohal kaljutipul kõrgub jumalatel Osvald Halla. Reini lainetel lendab kangelane Sigfrid. Tsükli lõpul kujutavad Reini lained üle katastroofijäljed. Saksa eht romantilised metsad kord võluvad lavalt õrna lehesa hinna ja linnusadinaga. Siin tunneb Siegfried end nagu kodus. Kordan see tume laas, kus varitseb kohutav koletis Fafner ja kus Favdali võitjas ihvrid langeb reeturi oda. Hoovist. Vägevad on Niibelungide sõrmus, äikesed, mis on lahutamatult seotud peajumala ootani ning tema üheksa tütre sõjaka hiigelneitsi Valküüridega. Ja veel üks loodusjõud. Tuli kumab läbi terve Detroloogia. Ooperi Varküürid lõpus on, ootan oma lemmiktütre Brunhilde peale käsust üleastumise pärast tuli vihale ning otsustab ta kütkestada võlunne keset tule ringi. Kujutlegem, kuidas footoni viipe peale võluodaga hakkab külvama tulesambaid ja kiirgavad Vihureid. Moodsa suur teatri, kogu laserite ja elektrooniliste vigurite valgustehnika lausa luksuslikult instrumenteeritud orkester aga vallandab keelpillide voogavat regulatsioonide kuue harfi kellukest sätendades. Terve tule. Sümfoonia. Nibelungide sõrmuse ainestikuks maakler koondanud talle vajaliku eelaegade, germaani müütidest ja saagadest. Müüti ei suhtu vaagnale kui eksootiliste kaugusse tänasest ära kandumisse. Tal on täiesti ükskõik habemed, soomusrüüd, karusnahad, tiivulised kiivrid. Sageli ta kurdab, et kunstnikud pingutavad üle ja teevad tegelastest indiaanipealikud. Müüt tähendab vaagnerile kõikehõlmavat horisonti sügavat mõtteperspektiivi, kus lähim on seotud kaugemaga. Iga siin hetk on maailma sündmuste keskpunktiks. Ühesõnaga hingelist hoiakut, mis võimaldab rääkida sümbolikeeles kõige põletavamatest inimlikest probleemidest. Nibelungide sõrmuse maailmas valitsevale kirgedele annavad suurima kontsentreerituse ning üldistusjõu nende kandjad Detroloogia üle 30 peategelase võimuahne kompleksides saatust raskelt õlgadel tunnetav peajumal ootal keda Wagner tunneb iseendale kõige lähedasem olla, kelles näeb oma ajastu kibestunud intelligentsi, koondkuju uue tuleviku inimese ideaaltüüp, vaba noor kangelane, siig Frid, kes ikkagi lõpuks situatsioonile alla jääb. Öö poole valitseja püsti kuri kääbus Alberis kes kehastab vaagnerile kapitalistliku nööriat bürokraati, muinasjutulised Reini näkineiud, kullavalvurid, kurnavaks tööks mägede rüppe suletud Niibelongide hõim. Peategelaste vahel hõljuvad ahnus, umbus, kadedus samast ruudus armastuse ohvrimeel. Omavahelistes kokkupõrgetes põimumistes tõlgendavad nad mineviku märke aimavad salapärastest kuulutustest tulevat. Ja kõik see äärmise selgusega. Väljend muusikas. Niibelungide sõrmuse muusika kord liigestatud, kord energiaküllane skulptuuri kangas areneb ja kasvab vabalt ning voolavalt. Wagner ütles nagu metsikud taimed Rammusast mullast. Samas on iga takt põhimõtteliselt kord Võiculegi taibatavas korduvaid haritud asjatundjale mõistetavas seoses kogu hiigelpartituuri kandvate algosakeste juht motiividega. Wagneri kuulsaid juhtmotiive on Nibelungide sõrmus üle 100. Oma iseloomulikud motiivid on tegelastel loodusnähtustel, olulistel esemetel isegi moraalsetel ja abstraktsetelt mõistetele nagu armastus, kannatus või saatus. Juhtmotiivide üks funktsioone oli kuulamist hõlbustada. Publik haaras sellest õhinal kinni, avaldati juht motiivide sõnastikke. Ja ilmselt tänu osa austajate võitlikule ühelgi üldsusele on Wagneri juht motiivide süsteemi üha pilgatud. TPS-i nimetas needeetikettideks Shoo riidehoiunumbriteks. Ometi loovad juht motiivide eredad dekoratiivsed välgatused või kujundlikud psühhogramid elusa ja ometi täpse süsteemi, kus vormiliselt nagu tähistaevas kõik pöörleb. Ja samas on kõik korrastuses harmoonias. Loovad maailma, kus Wagner juht motiividega ülimeisterlikult ümber käib neid mänglev üleolekuga polümfooniliselt, harmooniliselt rütmiliselt põimidesse venitades, seostades. Ajastukaaslased nägid siin enamasti aga vaid välist uudsust. Wagner kirjutatu osaselt. Kunagi ei tohi harmoonilisi ja orkestriefekte teha omaette eesmärgiks, vaid tuleb kõigepealt ära oodata, kuni tegevuse käigus ilmub küllaldane põhjus selliste vahendite kasutamiseks. Vastasel korral ei avalda efekt soovitud muljet. Kõik noored heliloojad, kellega olen vestelnud, on juba ette kindlad, et saavad minult õnnistuse ükskõik millisteks julgustükkideks. Seetõttu olen jõudnud ajapikku kindlale veendumusele, et seda modulatsioonide orkestratsiooni põhjalikku süsteemi, mida ma enneolematule järjekindluse ja tähelepanuga olen läbi viinud igas oma töös pole mitte kunagi keegi märganud ega hinnanud. Bayrotis asfaagner ikka sellelt samalt ludik, teiselt hangitud 25 tuhandese toetuse abil püstitatud luksuslikus villas millele andis mõtte laske nime vaal Friid sõnadest vaan luul, kujutelm ja Friid rahu. Maja Frandoonil ilutseb Mootal, kelle ümber on muusika ja tragöödia sümbolfiguurid. Allpool Wagneri salad. Siin leidsin kujut Helmedest rahu. Maja ees seisab Ludwig teise pronksbüst. Uhked vastuvõturuumid, mõnus töögaminet, rikkalik raamatukogu keskmisele teatrile paras proovisaal. See pole enam hoolimata nimest pelgupaik ilma kerast nagu Wagneri eelmised elupaigad, vaid peakorter, muusika, valitseja residents. Ja kõige selle keskel Wagner meeter 53, pik, püstine lõug torkavad hallikassinised, silmad kongnina kokku surutud, huuled kiired liigutused. Ülijutukas lõputult valmis rääkima oma ideedest, plaanidest, tõekspidamistest. Oma normaalseisundiks pidas ta eksalteeritust ning häda vastavaidlejale. Wagner on valmis lõbutsema nagu laps veel, elatavad haige mehena puu otsa ronima või teise korruse karniisi turnima. Ja äkitselt metsik raev mõne pisiasja pärast. Wagner armastas üliküllusliku meelte mõnu. Kuulsaks said tema 24 grilli, värvilist hommikukuube. Üleköetud ruumid täis lõhnaaineid ja pehmeid diivaneid. Seinad pehmete vaipade ja kangaste ning pitside allnahkadega vooderdatud riided. Tüüreliks amet, Maret viie meetri pikkune sate slepp. Siis tema sensatsioonilised, Armo afäärid sõprade ja soosijate käeulatusse sattunud naistega tema parima interpreedi ja tulise austaja Hansman püülovi naisest koosimast saab tale teine ja tõepoolest see õige naine. Sis lõputud monumentaalseid võlad mille ainsaks tasumislootuseks magnerile sageli oodata, kuni võlausaldaja tüdib, unustab või ära sureb. Vaatame sellele eluviisile, aga ka teisest küljest ühes kirjas listile lausa paagner. Ma pean oma kujutlusvõimet aitama. Ma ei saa elada koera kombel, ma pean end kuidagi hellitama, kui teen ränkrasket tööd seniolematu vaimumaailma ehitamisel jääd võimaldada endale täielikku rahu ja tasakaalu, vajan ma aina raha. Juba mõnda aega olen jälle luksuse hull. Igal hommikul sulgunud keset seda luksust. Ja teen tööd. Hommik ilma tööta on mulle nagu päev põrgus. Võib öelda, et kõik Wagneri elu kummalised aksessuaarid olid tingitud meeletust loomingu vajadusest, konfliktid ümbritsevaga viisid tema fantaasiat seitsme penikoorma sammudega edasi. Kui sulge kätte võttes tundus pea tühi, tavatses helilooja meenutada mõnda varasemalt ebameeldivat situatsiooni. Kogu meele luksus küttis üles hingelist kõrgtemperatuuri. Võlad olid samuti suuresti tingitud kompromissidest vajadusest mitte kellestki sõltuda. Töötada, nagu käskis deemonlik sisesunud. Minu teostesse on peidetud 10 korda rohkem muusikat kui teistel ütlebaagner. Ja veel olen saavutanud midagi vaid tänu sellele, et igal töö hetkel võtan kokku kõik võimed ja kulutan neid ennast säästmata. Germaani mütoloogiat ja antiikriga kultuuri uurib vaagnale sellisel tasemel et hämmastab oma aine valdamisega professionaalselt filoloogigi. Töös ei peatanud Wagneri miski seda illustreerimaks võrdle prollaal teda teise ajastu suurmehe Verlioosiga jutustab, kuidas kord öösel ilmus Berlioosi kujutlus, see väga selgelt uus sümfoonia. Belilos tahtis hakata seda kirja panema, kuid jäi mõttesse. Sümfoonia loomine võtab mitu kuud see Aegi teenida midagi partituuri ümber ja partiide väljakirjutamine nõuab raha. Ettekanne katab vaevalt kulud, aga praegu peab ta ravima haiget naist. Järgmisel ööl nägi ta jälle sümfooniat, jälle loobus. Jäigi sümfoonia kirjutamata. Rollaal küsib, mida teinud sellises olukorras Wagner. Evastad kahtlemata asunuks Wagneri silmapilk sümfoonia kallale. Bayrutis kirjutas Wagner oma viimase ooperi Parcifal. Teose Maesteetlikumast stseene on looduslapsest nimikangelase seni veel täiesti kogenematu nooruki saabumine legendaarsete Graali rüütlite lossi vägeva kupli alla kumisevate kellade keskele. Ja just edust külastamise aegu töötas Wagner erilise hoolega. Porcifol valmis mitte üle 80 takti päevas. Seons pühaliku sujuvuses veerev teos Wagneri hilissügis, kus vananev meister koondab kogu oma küpsuse ja kogemuse. Kuulsas suur reede muusikas meenutab helilooja ühte kaunist kevadhommikut mitukümmend aastat tagasi keset leebelt naeratavat loodust. Nagu mitmeid kordi varem on Wagneri aastal 1883 otsimas vaimu ja kehapingetele maandust maheda kliimalises Itaalias, lemmiklinnas, Veneetsias, elades suure kanali ääres Wendramiino palee 28. toas. Veebruaris võtab Wagner vaimustunult osa linna karnevalist. On kogu järgneva aja üliheas tujus kirjutab Ludwig teisele, et kavatseb veel vähemalt 10 aastat teha hoolikat lavastamis tööd oma teoste õige ettekandestiili järelpõlvedele. Kinnistamisel ütleb koosimale, et küllap surenevad kaks iial. 13. veebruaril tunnete end veidi halvasti, kuid jätkab tööd artikli kallal ikka sellest samast armastusest kui kõikehävitavast jõust. Monteerinud sõnad, armastus, traagika. Kirjutab Agni sulgenam edasi. Koosima kingitud taskukell kukub põrandale ja puruneb. Verdi kirjutab järgmisel päeval. Kurb, kurb. Kurb. Surivaagner. Leinarong viib surnukeha Bayroiti, kus helilooja matustel villa Friidi pargis kõlab leinamarss ooperist jumalate hukk. Wagneri 70 eluaastat koosnevad reast hingelistes tormidest, kunsti ja elu kirgede kohutavatest, rõugetest, mis kandsid heliloojad läbi hurtsikud, diapaleede revolutsiooni ja religiooni poole, hoidude ja intriigide, õnne ja kibedase. Wagneri ise ütles. Minu kunstirikkus tuleneb tõeliselt läbielatud kogemuste tohutust valulisest rikkusest. Thomas Manni sõnadega öeldult kallata ka suur nagu aasta sõda, mille täiustik väljenduste all seisab Richard Wagneri vaimu kujuma silme ees. Tema elu põnev ja seikluslik romaan kandis vilja hindamatu esteetilise väärtusega loomingu näol. Ja tänaseni leppimatut ideeliselt pooldajad, vastased mõlemad on tänu võlgu tema kinnisideele muusikateatri kompromissitu, st sisukusest kaalukusest. Vaga Rootsis, eluaeg kogu oma pulbitsev tegevusega muusiku, poeedi, kirjaniku, dramaturgi, filosoofi, sotsioloogi poliitikuna vastust paarile peamisele inimlikule küsimusele. Millise järelduse ta jättis meie jaoks. Wagner on nimetanud oma maailmatunnetust sügavalt kannatavaks oma loomingut pimedaks torgatud, igatse vajaliku lauluks. Äsja kolanud leinamarss traagiliselt intensiivselt Wagneri kogu loomingus. Eks vapustavamaid lehekülgi annab tugevasti tooni tema Nibelungide Detroloogia lõpulülis ooperis jumalate hukk. Sellega oleks nagu pääsmatult hukkunud kõik kaunis ülemkogu maailmas. Nibelungide sõrmus lõpeb maailmakatastroofiga stoilises rahus ning väärikuses mattuvad Wagneri jumalad leekide merre. Kuid koos nendega haistab suitsu-na ka neil. Vanal ajastul lasevad needus ainuomajale hukatuslik võimukontsentraat. Nibelungide sõrmus on tagasi lahustunud loodesse. Kõige kõnekam on aga selle koha muusika.