Koole. Täna kuulete kolmandat töö ülikooli saadet väiksest sarjast nimega Tartu lood. Sorion tekkinud tortus pärmivabrikus korraldatavatest avalikest loengutest kus huvitavad inimesed kõnelevad oma mälestusi ja peegeldusi Tartu linna kohta. Selle ettevõtmise käivitas seltskond nimega Huus. Noorus. Mõned Tartu lood võtab linti ööülikool ja tänases saates on teil võimalik kuulata neljandal märtsil salvestatud lugu, mille rääkis ligi sajapealise publiku ees kirjanik Mehis Heinsaar. Kõige elavamad Tartu mälestused on minu jaoks ikkagi 90.-test. Kui ma tulin 91. Tartusse 91. aastal, siis oli olukord selline, et kalmistu tänaval, kus ma elasin, esimesed kolm aastat. Surnuaia kõrval oli see perenaine, kellele ma pidin üüri maksma üks kõige huvitavamaid inimesi võib-olla, keda ma olen üldse kohanud. Tal oli hull poega, aga ta ise oli hästi armastav ema. Ja me jõudsime kokkuleppele, et ma maksan talle priimades 14 pakki priimat kuus. Ta poeg tõmbas kaks pool pakki priimad päevas ja seda sa ei taha pool aastat. Siis hakkas selle poja ema nurisema, et suitsud on liiga kuivad ja et ta ei ole nõus enam sellist üüri sellisel moel vastu võtma. Siis oli talongiajastu need suitsu, tulin, ma ostad siis kokku, kui olid suitsud talongide peal. See oli minu elu kõige õnnestunum äriprojekt, et ma nägin ette ära, et suitsud lähevad talongide peale. 90. 91. ja ostsin neid kokku 250 kuni 300 pakki. Kui mul enam ei õnnestunud suitsadega üüri maksta, mis oli väga tulus, siis ma pidin minema tööle kreisitrükikoda siis oli see tööbüroo, oli näituse tänaval, läksin tööbüroosse. Erinevalt praegusest kriisist oli, oli dollale ikkagi võrreldamatult vaesem aeg. Noh, inimesed olid rõõmsad, kui ikkagi üliõpilased ja muidu noored, kui said teha õhtul süüa ja sellega kõhu täis süüa endale. Aga tööbüroodes oli see positiivsem asi, et võib-olla mul oli õnne, aga nii kui läksin tööbüroosse mitte ühtegi inimest nagu järjekorras ei olnud, vaatasin seina pealt, vaadatakse majahoidjat kastani tänavale, küsisin, kas see koht on vaba ja see koht on vaba. Järgmine päev läksin kastani tänavale, näidati ette see töö, mis peab tegema. Antisaapad kittel ja puha. Ja siis hakkasin tööle. Algul korralikult, noh, iga päev mida kuu edasi, seda rohkem tuli haltuurat sisse, lõpuks käisin kaks korda nädalas pool tundi, umbes korraga. Tund aega tuli see töö pikkus, kui nädalas ja palka maksti ühe rublastes siis 10 sellist ühe rublast patakad 1000 rubla kätte. Ja see oli väga suure rahatunne, küll sellega sai siis ikkagi üüri ära maksta ja jäi nii palju üle, et sai ka, sai ka söögi ära teha. Lõpuks tuli märtsikuu nagu praegu, siis mul oli kinnisidee, et tuleb kevad, siis ma olen kohe matkama. Mööda Eestit ja andsin pool koristaja kohta ära oma sõbrale Juka kärmonile. Mis tähendas siis seda, et tunniajane nädalane töö vähenes pooletunniseks, Juka Käärman hakkas käima seal maja idakohas, siis oli, palgapäeval sai üks 500 rubla ja teine sai 500 rubla. Sellest juba nagu ära ei elanud. Aga kuidagi elas ikkagi ära, ma ei tea. Ühesõnaga siis seal kalmistu tänaval läks asi nii hulluks, et siis jätsin mõned kuud üürid maksmata, visati sealt minema, siis olid need 90.-te keskpaigad, kus olid ikkagi hästi palju puumajade kortereid supilinnas eriti, mis seisid täiesti niimoodi tühjalt. Et võis sisse astuda ehku peale läksid sisse ja piiri tänaval, lõpuks sain sellise tühja korteri. Milles siis okupeerisid, hakkasin seal elama. Seesama Juka Käärman elas Emajõe tänaval. Temal oli 93 ruutmeetrine korter vaatega jõele. See oli niisugune ikkagi miljoni rublane vaade. Ja selles okupeeritud korteris, mis oli Juka käärmanni käest, seal kujunes kaheksakümnendatel selline teejoomissalong, kus siis inimesed käisid koos õhtuti ööd läbi, aeti juttu. Seal moodustus ka ansambel nimega Budapest. Ta moodustas täiesti kaootiliselt selles mõttes, et inimestel letillid, mis olid parmupillid, pasunad, kitarrid ega keegi väga hästi mängida ei osanud kaootilise moel seda hakata mängima. Sisulisest kaootilist olukorrast, siis klopsitiga see bänd kokku elades piiri tänaval, seal on siin kaks aastat. Kuidagi kujunes välja niimoodi, et ma ei usu nüüd, et see on suppi, ei söö, vaid pigem asjade kokkulangemine. Et elustiil Supilinnas kujunes selliseks, et umbes üks kord kuus ma koristasin oma korterit ja lasin nagu asjadel kuhjuda. Ja kui tuli kevad, siis kuhjusid asjade vahele mingid väiksed loomad, need ei olnud prussakad, nad olid nagu ikkagi mesilased ja teod. Ja ka konnad, kuna oli esimesel korrusel kotte. Aga see oli selline pool loomulik looduslik protsess. Et sellega kaasnes mingi kujuteldamatu vabaduse tunne. Aga kord kuus, kui Mu ema ja kasuisa mind külastasid, siis tekkis kaks päeva enne nende tulekut, ma teadsin, tulevad ühel hetkel tekkis eelhirme, siis kui depressioon süveneb, siis süveneb ka tegelikult tegevusetus. Depressioon süvenes sellest, et mul on kodune, siis mulle meeldib sellise kaosena, aga meeldiks nendele, kes tulevad mind külastama. Ja siis lõppes sellega, et neli tundi enne nende saabumist tabas selline plahvatus, ma hüppasin üles ja tõesti suutsin umbes paari-kolme tunniga teha selle absoluutses looduslikus kaoses oleva korter. Ta oli niimoodi korda, et mitte keegi kurat ei saanud aru, et see oli veel kolm tundi tagasi. Täielik kaos ja see oli üks tolle perioodi elurütmi juurde kuuluvaid asju. Sealt edasi kolisin kartulitänavasse, kuna ilmus välja piiri tänaval omanik ja kartulitänavas jätkus asi samamoodi. Seal pidasin vastu umbes aasta või paar ja sealt uuesti piiri tänavale tagasi, kui sealt uuesti piiri tänavale tagasi sain, siis hakkas mu elus selline sünge periood, et psühhosomaatiliste laulude periood, mida ma veel ise ei teadnud mis seisnes selles, et ühel hetkel tundsin, et kogu mu vasakus kehapooles on süda haige ja kui süda ei olnud haige, siis maksahaige maksel haige siis sääremari alt ja kui sääremari ei olnud, siis oli nagu keskkõrvapõletik. Ja siis käisin aasta aega arsti juures, olin surija meeleolusse, korter oli kasti sünge hall, seal piiri tänaval, seal elasid ka siis suunati rummu vanglast ja kust iganes, kellel aeg sai täis, siis anti mingi korter sinnasamma majja anti korter ühele vangile, kes oli 10 aastat rummus istunud. Ja siis nende nädalalõpud seisnes selles, et nad lõbutsesid, sellega, koputasid ustele, kes seal kodus, sellele anti lõuga ja kui koduktsioonid, siis pöörati korter pahupidi, kõik asjad võeti ära. Kuna mul olid veel siis psühhosomaatilised valud. Ma ise arvasin, et mul on süda haige, et ma olen suremas. Siis veel see, et vangid olid siis kõik soodustas mingil moel loomingulist tegevust, kuna tundus, et iga jutt võib jääda viimaseks sõna otseses mõttes. Ja siis arst, kelle juures ma käisin, ta oli noor arst, aga ta ei teadnud, et mul on need psühhosomaatilised valud. Lõpuks ta suunas mind hästi vana kõhuarsti juurde, kes ütles. Kuulge noores pöörduge raja tänaval, et teil on psüühikaga midagi lahti. Siis läksin sinna raja tänaval tehti mingit teraapiat seal minuga ja kuu aja pärast olin terve. Ja pärast seda algas siis see periood, kui ma olin sunnitud. Õnneks piiri tänavalt lihtsalt põgenesin ära, sest need vangid ikkagi terroriseerisid kogu seda maja rahvast nii palju, et siis ma kolisin sealt Emajõe tänavale ja sinna sama hiigelsuurde korterisse, mille valdaja oli Juka Käärman. Juka Käärman ikkagi vajaks tutvustamist. Me käisime alates neljandast klassist temaga koos. Ta oli selline imelaps, kes põhimõtteliselt teostas ennast juba 10.-ks eluaastaks. Ta ehitas väiksena igasuguseid giljotiini asju, täiuslikke tibusid, mis lasid mitmesaja meetri kaugusele noole. Ja siis, kui ta oli jõudnud sellisesse küpsesse ikka nagu kahekümnendat eluaastat siis ta hakkas kunstnikuks, kes tegi kolm-neli väga head maali aastas. Aga sellest ei piisanud näiteks Tartu maaliosakonnale. Tal tekkis konflikt, Jaan Elkeni kajasta, visati sealt välja. Tema ühesõnaga oli selline mees, kes loovutas mulle ühe suure toa mis oli endine salong, mis oli ka tolleaegne salong seal salongis, siis kujunesid välja, arenesid välja teatud eluetappidel sellised isiksused, inimesed nagu Hando Tamm, Margus Liivak, Marko Kompus, martiini, kellel oli diagonaalis all üks oma korter ja kus oli ka omal kombel salong, kus jälle omakorda käisid hästi paljud lasteteatri näitlejad tollal istumas, kes suunasid ka tollast vaimset mentaliteeti päris palju. Tartus sealhulgas Valdar Talviste, praeguse üürnikud, Saiko, kes olid tollal lasteteatri absoluutne, kõige andekam näitleja. Arvati, et temast saab Vanemuise eks andekamaid näitlejaid, aga noh, kuna ta on tõelise vabaduse sisemise vabaduse kehastus, siis on temast saanud nüüd selline müstiline elukunstnik Tartus. Nojah, selle salongihing, Juka Käärman, üsna mütoloogiline tegelane selles mõttes, et mees, kes kunagi elanud tööd, aga kellele Tartus on olnud kolossaalset suuri kortereid erinevates piirkondades ja need on talle lihtsalt kätte juhtunud. Need on justkui hästi ajutised, aga need on hästi suured, seal on barokliku siukse mööbliga täidetud ja sinna ka moodustub kohe mingi selline mõtteline salong, et inimesed hakkavad seal käima. Ja kuigi Juka Käärman on ise selline erakliku iseloomuga inimene moodustab seal ikkagi salong, ta väga heal meelel, võtad neid inimesi vastu, aga siis heka ütleb, et kurat, ei saagi üksi olla. No kuidas ma neid maale siis teen, et, et see on jällegi selline kahe otsaga asi selles salongi värvis, see ansambel Budapest, mis moodustus, mida võiks siis nimetada selline dadaistlik ansambel? Kompos vist mõtles selle välja, et mugiv, mugiv ansambel, noh, mugivan midagi. No kuidas seda öelda, selle üks esitlusi oli seal vanas Genklubis siis, kui Scott mängis flööti ja laval kõndisid ringi 30 kana. Need kalad telliti sama õhtul päeval nad viidi ära kuskile Tartust välja. Üks kana jäi alles sinna ja järgmiseks hommikuks oli ta stressi tõttu munenud hiigelsuure muna mille leidis Ivar Põllu isiklikult üles. Munakanaga viidi tagasi. Aga ma ei tea, kus see muna on. Minu meelest oli see Budapesti tipp see esinemine ja see oli vist kaks aastat tagasi, ta oli ka mingi mingis mõttes kokkuvõttev selle Budapesti ajastu ja ja Emajõe salongi ajastu. Siis Emajõe tänaval jätkasin oma senist elulaadi, sealhulgas ka lõpetasin ülikooli aastal 2000 ja praeguseks olen siis jõudnud Emajõe tänaval ühte teise kohta paar maja kõrval. Mis on nagu Tartus välja kujunenud nende viie või 16 aastaga. Et on moodustunud mingisugused mütoloogilised, ringid või rajad struktuurid, mis senikaua, kui nad välja kujunesid, olid nad väga huvitavad ja võimsat, et need on nagu noh, ütleme, võib võrrelda jõega. Ma tulin Tartusse, viie-kuue aasta jooksul kujunesid välja mingid struktuurid, rajad, inimesed, kelle puhul ma käin Karlovas külas. Aga nüüd need voolusäng on nii sügavaks saanud, et ma elan nagu vaheldumisi maal ja Tartus. Ja nii kaua, kui Ma elan maal, siis ma tunnen, et hoopis teine inimene olen ja teise inimeste mõtetega lähenen Tartule. Aga see ongi vist mingisuguse linna kui nähtuse mingi fenomen, et jõudes tagasi Tartusse see ruum, mis nende ümbritseb, lülitab ajus kõik ümber. Ja jätkan nagu zombina juba aastaid nendesamade radade käimist, mis on nagu kunagi jõevooluna voolusäng sisse töötatud. Et neid on väga raske murda. Üks nendest voolus hingedest on siis see. Öösiti lähen õhtuti Supilinnas Karlovas ja nii on see kestnud juba nagu aastaid. Et käin enamus Carlavalt tänavad öösiti läbi, siis tulen supeline tagasi, supilinnas ei käi üldse ringi. Karlovas elavad väga tuttavad. Jaak Kärdi, kes on kurt kirjanik, ta on kirjutanud ühe raamatu. Valitud unenäod tähendab kosmorinaga, kes on kahur ja neil on marinal on tütar kes ei ole kurt. Siis sealsamas lähedal kõrvalmajas elab Aivar Kull, literaat Oskar Lutsu raamatu autor. Miks mul seal käia meeldib, on vist ikkagi see igatsus kolmanda Eesti järele või? Seal on ka selline loominguline segadus. Tohutu palju raamatuid korterites, eriti Aivar kulli korteris mida ei ole võib-olla aastaid samas koristatud või midagi liigutatud, et seal on nagu aeg peatunud. Ja kui me sinna nagu istuma lähen, istun maha siis miks ma seal aastaid ja niimoodi käin, on võib-olla see, et et on mingid ruumid, mis on korras ja kus aeg voolab hästi intensiivselt ja ründavalt, selles mõttes ta kutsub välja. Ta on väljakutsuv aeg, iga päev tuleb olla vormis, tugev peab olema korras iga päev. Sa pead olema valmis lahinguks. Aga siis Nende aastatega on mul Tartus siis välja kujunenud umbes 708 tuttavat ja need on enamus selliste korterite valdajad, kus aeg on nagu peatunud, üks nendest on khati Niilias mati viiruse hiigelsuur korter ateljee. Ja ma olen nagu mõelnud, et need on nagu siuksed ajavi ruumi aasid, et sinna jõudes nendesse kohtadesse absoluutselt lülitub välja ajasurve kui selline, istudes sinna maha automaatselt kõik inimesed, kes sellistes, kus aeg on peatunud, korterites elavad või on kogunenud muutuvad kaottomaatselt mütoloogilisteks ja ajatuteks, tegelasteks nii-öelda väikesteks, ma tea pooljumalateks siis või sest mis on jumalik aeg kestab nii kaua, kui on igavik. Aga kui on ruumis selline igavikuline ajatu meeleolu, siis nii kaua kuni mitte miski seda ei häiri, on, on ka kõik selles ruumis mingil moel sellised väikesed pooljumalad. Et see on tõenäoliselt selliste väikeste mütoloogiliste piirkondade tekitamine, aga see võib olla ka muidugi teisest küljest jälle jaanalinnu efekt. Et kui ütleme, müriseb aeg läheneb kuskilt poolt kuskilt suunast siis võib pea pista liiva alla, sellistes kohtades, mis on leitud aja jooksul tartust üles kus absoluutselt aeg ei saa rünnata. Sest nendes korterites ruumides ei ole loodud vaid aeg või ajatus on ise loonud sellise õhkkonna aastatega, kus midagi ei muutu. Ja seda ei saa, sellist kohta ei saa aeg rünnata, sinna sisse tungida. Ja et need kohad oleks kujunenud, selleks ongi läinud päris palju aastaid. See on nagu asja üks pool asja, teine pool on see, et ärgates sellises letargia nagu ülesse ikkagi inimene on nii-öelda nii ühtlasi pimeduse kui valguseolendid. Miski, mis tahab absoluutselt seisakut rahul, teine, mis tõstab selle vastu mässu ja siis teine pool on see need loomingulised puhangud ja nende ülesehitamine siis tõustes sellest letargiast, ehk siis varjusurmast tekib selline, noh, seal on ka oma tseremooniat, mingite asjade lugemine, iseenesele, mingite jõuelementide leidmine, mis viitsis lõpuks sellise eriti intensiivse seisundina, mis kestab kolm, neli päeva. Kus siis aeg oma intensiivsusest tiheneb jällegi sellise seisundina, kus ta kohtab nagu teist ajatuse serva, ehk siis muutub nii intensiivseks, et jällegi oleksid nagu justkui aja eest põgenenud. Nii et see, see keskmine aeg siis tegelikult see on Tartu nendes ruumides üks on siis mu enda mikroruum ja teised need suuremad ruumid, kus käin, ongi siis pidev varjatud võitlus, maskimäng selle, selle ajaga, supi linnasena võib seda nimetada näiteks Tallinna ajaks või kapitalistlikuks ajastuks. Intensiivne aeg kunstlikult kiirendatud aeg mis tegelikult kisub inimese seest täiesti tühjaks, ribadeks isegi tükkideks, ilma, et inimene seda ise märkaks ja mõned seda taluvad, mõned seda ei talu ja need, kes seda ei talu need ehitavad üles väga mitmest kihist koosnevad mütoloogilised rajad ja ruumid ja eks igaühel on need siis erinevad. Ja ma arvan, Tartu on selles mõttes hea elurütmiga linn, et siin saab neid kujundada. Nende kahe ütleme selle eriti intensiivse aja ja siis selle ajatusega, kui mitte midagi ei juhtu. Sealt on ka tekkinud see, see põhiprobleem võib-olla ka, mis on kandunud üle nagu loomingusse, ütleme kõige klassikalisem näidend, röövik kes nukkub, on nukkumi staadionis ja siis saab temast liblikas mingit tüüpi inimesed kujundavadki oma elus välja sellise rööviku nukkumise, liblika staadioni, mis siis seda saab üsna kindla graafiku vaid sellest joonistada. Aga kas intensiivsuse periood, kas sellega kaasneb siis ka mingit sorti tahtmine ajaga kaasas käia või kaasas joosta või kas mingi himu uue järele ka torkab, et tahaks siis vastupidiselt letargia ajale hästi palju uute inimestega kohtuda või mingeid uusi asju uusi ideid saada? Jah, see on täiesti õige arvamine, kuna jõuad sellele ajaliselt intensiivsele tunnetusväljale. Noh, see on oma organismi tõstmine teatavale intensiivsele, tunnetusväljale, kus vahepeal on mingid klapid, on kinni, mis on nagu kaitsenud, liiga intensiivne aia, sest nüüd on need vastupidi lahti ja siis ahmid loed igasuguseid artikleid, igalt poolt uusi, avastad sõprade pool mingeid uusi ansambleid ja tekib see aiatasand sellel ajatasandil. Muidugi tekib see tunne, et nii nüüd jääbki kestma. Kuna kogu aeg, inimene elab olevikus, vähemasti minul on pidevalt see enesepetmise see faas, et kui on see intensiivne tasand, et siis seekord ma suudan seda elu sellisena elada, et nüüd jätkub totaalne areng kõrguste suunas ja need plaanid lõpuks ometi teostuvad. Aga siis elu on näidanud, et neli või viis päeva hiljem see intensiivsus hakkab lahtuma või see tohutu energia, valge energia hakkab muutuma nii-öelda mustaks energiaks, mis ei toida enam. Ja siis järgneb nii-öelda see nukkumise faas või maa alla mineku faas või või mutifaas. Võib-olla eri loomeinimestel on erikaitsemehhanismid, üks kaitsemehhanisme on lihtsalt noh, varjusurm enese väljalülitamine. Et mis on mingis mõttes, kui see inimese organismi hoiab teatavas sellist lainetavat vormis, siis ei maksa seda üldse häbeneda või noh, see on loomulik. Ühed sellised väga vabastavad nendest tartu voolukanalitest, mis on need jõed, noh, mis on need harjumused välja kujunenud, on viimastel aastatel kui on juba kevade ja Suvi siis nädalavahetusel elementaarsed matkatarbed nagu kompass, ka kindlasti kompass ja sõita bussiga kuskile välja, mitte väga kaugele, isegi Tartust ja siis valida mingi tihnik välja ja matkata intensiivselt punktist A punkti B. Maastiku kas siis soo, mingi tehnikoveezis? Sihtide sihid on aetud sisse ikkagi metsadesse, et see on näiteks Eesti puhul nagu Euroopa riikidest rääkida suur privileeg. Näiteks miks hakkavad Eestisse tulema paljud Hollandi ja Belgia introverdid? Ja neil ei ole tehnikuid, aga nad tahaksid ka niimoodi stiihiliselt matkata. Ja nad on seda isegi öelnud ja ostad mingid väiksed majad tagasihoidlikult sinna Lääne-Eesti kanti ja nad on täiesti hulluks minemas, sest Belgias on igal pool valge, kõik on valgustatud, öösel ka tänavad ja ei saa, lähevadki hulluks, kusjuures täiesti normaalsed inimesed muidu. Nii et uute väljapääsude leiutamine Need sisse sõidetud kanalitest on, on väga huvitav tegevuse. Milline periood sul praegu on? No praegu oli tegelikult mutile nukkumise periood, sest muidu ei oleks seda ajaga seda konflikti juhtunud, et mul praegu käidi autoga järel. Ma jäin rahulikult kodus teed ja olin kindel, et see üritus on kunagi tulevikus. Ja Mobiiltelefon oli ka katki ja kõik oli nagu selle vastu, et midagi juhtuks ja siis, kui martiini oli mul ukse taga, siis muidugi Siis muidugi selgus kõik ja ja mul oli selline tunne, et ma olen saabumas sellises noh, väga range kohta, et kus süütunne ja sõna. Aga see on teatud seotud just selle faasiga, mis on praegu, et ma vabandan selle eest, ma hilinesin. Klišeelik on küsimused, kas ja mil määral Tarto loomingut mõjutanud noh ikkagi kõik need, mitte kõik, aga paljud ruumitubade kirjeldused, mis on ikkagi linnas toimuvad need on ikkagi suures osas seotud nende ruumidega, kus ma olen Tartus elanud kuus seitse korterit. Nad on kõik juhtunud, et need on supilinnas, no ei ole teadlikult ennast supilinnas, eks kunagi tahtnud seal nii väga elada, kuna nii on kujunenud, siis ma lihtsalt ja need ruumid, mis seal on siis Need muidugi nende nende miljöö mõjutab väga olulisel määral. Ja väga huvitav on see, et noh, kuna ma selles mõttes kahepaikne pool elu elan maakeskkonnas, siis Eestis on siukseid kohti, kus kõnnid ringi ja siis keset maastikku praktiliselt metsa sees on selline Supilinnatüüpi nagu kortermaja. See on väga huvitav kogemus, elamus sellist asja näha. Kuskil Elva ja Rõngu vahel oli just selline maja keset metsa ja see oli kortermaja täiesti linna tüüpi, sihuke puumaja ja seal vist ühes korteris all keegi elas, aga ülejäänud olid täiesti tühjad. Et mulle sageli meeldib just sellistesse kohtadesse panna ka tegelasi elama, mis on nagu hübriidid. Et linnamaja, mis justkui ei sobituks metsakeskkonda ka seda saab sinna sobituma panna. Samamoodi on keset Tartut ka paar sellist talu. Üks on seal Maarjamõisa haigla lähedal, kuskil seal on ka väga huvitav, palju sa Eestist välja oled rännanud või kui palju sa üldse seda õigeks vajalikuks pead? Noh, et ma olen käinud küll, aga ma olen vist selles mõttes juba nagu ära kukkunud, et mulle meeldib käia ikka tohutult nagu Eestis, Lätis ja selle nii-öelda Liivimaapiirkonnas. Ja siis on paranoia veel, et kui minna, siis iga peaks minema kas Madagaskari sisse või Lõuna-Aafrikas see tähendab, et see ülerahvastatus Tyson Euroopasse. Mind ei häiri, noh, aga ma olen ka lihtsalt seda inimtüüpi, et ma saan aru, et see ei ole noh, asi, mis on nagu halb. Aga lihtsalt kuna see mind häirib, siis mind üldse ei häiri või ma olen väga õnnelik, et Eesti on selline väherahvastatud või väheasustatud maa kus on normaalsed inimeste arvuga linnad ja kõik toimib väga hästi. Siin muidugi see D-vitamiini puudus iga aasta iga talvega ühe enam annab ikka tunda. Et aga hiljuti juhtusin lugema raamatut, kus Harzi sõber Vedinski ütles talle Hartsile omal ajal, et ma olen unes treeninud nägema päikest, et järelikult saab D-vitamiini siis sealtkaudu kätte, kui see on võimalik, siis peaks ka seda tegema. Aga kõige kaugemad kohad, kus ma olen käinud, on karakkumi kõrbes, matkal. Siis Naapoli. Aga muidugi tahaks minna väga kuskile Aafrikasse tahaksin. Tõenäoliselt on see mingi sihukese paadunud romantiku äng, see tahaks ikkagi sellised maastikud leida, mis on rasked ja kus nädalate kuude kaupa tuleb intensiivselt kõndida ja nii edasi, aga see niuke intensiivne unistamine piisavalt laisa inimesena ma tean, et see peaks selle asjaliselt ellu viima. Ja sealt on tulenenud mingisugused sellised unenäod. Kui olin Albert kulgi 40. sünnipäeval, siis ma jäin sinna magama. Korraks nägin unes tunniajalise une jooksul, et Albert kulgi neljandal korrusel, kus on need uksed sealt uste tagant läks kohe läbi keeruliste pööningut. Läksid uksed kohe Aafrikasse. Väga loomulikku rada pidi ja siis ma ärkasin üles. Kuidagi kohe. Kutsusin inimesed sinna üles uste taha, rääkisin neile, et nüüd on nii ja nüüd on nii nagu ma olin pähe võtnud, aga siis. Aga ma olin selle asja niivõrd sees, et lõpuks ikkagi lõppes sellega, et sealt tulid ustest inimesed võtsid, et kuulge, laske magada. Mis te siin lõugad? Aga see on märk sellest, et igatsus kaugete maade järele on milline sinus loetud Tartu on, või need Tartu kirjanikud, keda sa oled lugenud, keda endale tähtsaks pidanud. Lembit Kurvits, jaa, varajane riidu, peier. Ühes mogutsiga muidugi, Mati magutsi loominguga. Varblane. Aga mitte niivõrd luuletaja, kui kõik see kokku tema varblasi, kui selliseid fenomen. Hannes Varblane. Kes vist elab? Annelinnas ja kindlasti on neid veel. Aga jah, ikkagi sellised kirjanikud just nagu Hannes Varblane, Vi Lembit Kurvits, kes on värvikad tegelased ka väljaspool oma luuleloomingu piirkonda, kes annavad mingis mõttes Lisavad värve sellele Tartu tänava pildistikule käivad ringi ja on õiendavad ja ajavad oma asju. Selles mõttes Camiilius, et ikkagi aeg-ajalt kannakusid homo kuutši fenomeni endas või loeb aeg-ajalt mõlema luuletuse? Ikka õnneks veel. Need on tal peas näiteks Lembit Kurvits, tal on korter Lootuse tänaval. Praegu on ta küll isolatsioonis, aga Tal oli korter korras tipp-topp nagu Tšehhoveel. Käsikirjad olite ühest lava servast siis need vanad raamatut teises ja tal oli siis käsikirjal kõik jutustuste pealkirjad juba ära pandud. Siis ma käisin tal aasta-paari jooksul külastasid kolmandik jutte veel 17, jutt on veel kirjutamata, 10 kirjutatud ja nii oli, see kestis poolteist aastat ja siis ühel päeval ma läksin talle külla. Ütles, et nii, nüüd mul see jutukogu valmis, et ma kolme päeva jooksul kirjutasin need 17 jutte ära. Saatis käsikirja Eesti raamatutoimetusele, sealse siiamaani millegipärast seisab. Ja nagu õhus on toetusaktsioon korraldada selleks, et kurvid Saksamaal teise proosakogu jutukogu ikkagi avaldatud. Et kas mingi kontsert, aktsioon korraldada tema toetuseks või et sellest oleks abi. Sest tema fenomen ikkagi väärib seda, ma arvan. Ma arvan, et need on ikkagi huvitavad jutud et tuleks päevavalgele tuua. Sa oled kirjutanud sellise nagu jutu või mälestusteseeria, mille nimi on Tartu on unenägu ja sealt jääb nagu selline mulje, taaton nagu kehatu või viirastuslik asi nagu kuidagi niimoodi. Ja siis teiselt poolt sa oled müürilehes vist kusagil kirjutanud, kui ma ei eksi, siis selle pealkiri oli linn kui mets midagi niisugust, mis ka justkui nagu räägib, vistolidaatu põhjal tehtud. Et noh, minu jaoks ka Tartu on kuidagi nende kahe asja hübriid olnud, et kõnnid kusagil suveöös ülelinnalise elektrikatkestuse ajal ja siis ikka seal Luunja oranž kuma mingitest vagu generaatoritest kuidagi tontlikult on selle looduse pea kohal. Või siis vaatad üksikut oravat klippamas kuskil statoili neooni tankerite vahel. Ja kuidagi hübriid väljendub veel eriti hästi selles, et meil on siin zooloogiamuuseum toppis loomad ja vaatamiseks välja pandud, et aga nagu, kas on ka mingit nagu kolmandat võtit? Kui sa naguniimoodi need selle asja peale mõtled, et on mets ja võib-olla mingi unenägu või midagi tontlik, et kas see on mingi kolmas võti ka, mille kaudu nagu Tartut niimoodi põhjalikult edasi all. No kolmas ja parim, ma ei tea, kas see kolmas, aga parim asi on ikkagi kohtumine mingi konkreetse olukorraga, kus liituvad erinevad märgid. Et viimane märk, mis ma nägin, oli kui Karlova poolt tulin siis see, mis seal, mis seal Tartu kohtumaja ees on Aleksandri tänav või? Kalevi et Kalevi tänavat oli sealt alt bensujaama poolt bussijaama poolt, siis rebane jooksis üle tee seal kell kolm öösel jooksis kohtumaja taha. Ja kui selliseid kaks asja liituvad enda silma all siis momentaalselt kohtumaja kui selline, kus ma kunagi sees ei ole käinud, on nagunii selline Kavkalik ministeerium. Kui rebane kaob kell kolm öösel, siis ehk vastu hommikut kohtumaja taha, siis kohe läheb ju mõte, selline kohtunik läheb tööle, aga libarebasena ja ta jõuaks ümber riietuda, saada kohtunikuks, siis ta vajab veel selleks aega. Et noh, sellised konkreetsed kohtumised, kui sinu all toimub silme all selline asi, siis seal see ongi vist see kolmasse siin ja praegu. Aga noh, võib-olla sa mõtlesid mingeid filosoofilisi Selliseid on kõige toredamad kohtumised. Neid on millegipärast järjest rohkem siin linnas, kesklinnas, neid rebased on. Viimastel aastatel on sellist juttu olnud siin Eestis ja Tartus ka, et noh, kultuuri on ikka siis rohkem pigem kui on raha rohkem riigi ilm. Või üldiselt inimestel. Et siis, kui riik näiteks on vaene või mingisugune sotsiaalne moodustised, siis on see kultuurielu ka kuidagi nägur kui sina väga aktiivselt-intensiivselt üheksakümnendatel tegutsesid ka siin Tartus, et mul küll sellist muljet ei ole jäänud, et tegelikult üheksakümnendatel oleks olnud kuidagi nukram või vaesem see elu, et jah, tõepoolest praegu siin viimastel aastatel on kultuuritehase agend lubja, mis kõik on siin Tartus tehtud. Mis ei oleks olnud toona mõeldav, aga see tookordne kultuurielu oli kuidagi kuidagi teistsugune. Lühidalt öeldes. Või mis sina arvad? Nojah, võib-olla asjad juhtusid spontaansemalt noh alati, kui tuleb mingi võrdlusmomente, mingi taustsüsteem nagu näiteks parematel aegadel, kui ilmub taustsüsteemina, siis mingi raha v kapital, siis ta paratamatult vis taastub mängu jah, aga seal on erinevad inimtüübid vist või looja kategooriat. Mõne inimese ja mõne inimese projektide jaoks on seda tõesti võib-olla vaja. Noh, kindlasti on vaja. Aga tähendab, raha on selline maagiline element, et mõni saab sellega läbi, mõni ei saa. Et mul on küll see olnud jah, et pigem on nii, et teda oleks täpselt parasjagu, et pigem natuke vähem kui rohkem, et kui teda on rohkem olnud, siis on hakanud kehvemini millegipärast minema. Sealt ma olen järeldanud, et vist on mingi deemonlik alge selles, niipea kui natuke liiga palju raha on. Võib-olla selleks peab olema tugevam inimene, tugev inimene, kes seda taluks. Kui seda taustsüsteemi ei olnud, siis ei osanudki selle peale mõelda, et noh, kuskilt raha saada siis need asjad, mis üheksakümnendatel toimusid, toimusid puhtalt mingis mõttes entusiasmi pealt. No muidugi ma sain siis ka mingil määral kodust raha. Aga seda oli minimaalselt ja sellega tuli välja. Siin oli üks projekt, mis 97 ette võtsime. Kristiina Ehin oli selle algataja, et Tartust Riiga matk, see oli puhtalt entusiasmil põhinev. Et igaühel oli mingi laik, noh, mingid kapitali ei olnud, aga praegune Riia, Tartu matk, mis on väga tänuväärne üritus, mis on plaanis. Et seal on see jutt, käib tohutud noh, et kapitalist. Et see võiks ikkagi natuke vähem tähtis olla või teisejärguline, et see võiks rohkem ja rohkem seda entusiasmi olla. Ja tegelikult on see ajaline kokkusattumus, et siin ja praegu elad, töötajad keerutad selles mõttes puhtalt õnneasi, et ma tean täpselt, et sajand tagasi või 150 aastat tagasi, võib-olla ka sajand hiljem minusuguseid oleks mingeid virelejad kuskil pööningul. Ma tean ka seda, et ma teeks ikka seda. Praegu vireleb, noh, mida ma siin räägin, et ma saaks seda rahaasja siis rääkida? Toetab kultuurkapital ja ma küsin seda ja ma olen täiesti noh, ütleme seda kui palka, aga ma ei häbene seda, aga ma tean ka, et noh, see on asi, kui saan, siis saan, aga mingil muul ajal tõenäoliselt ei saaks. Juba mainitud jutus linn kui metsa rääkisid, kuidas sa olid mingil perioodil nagu naelutatud või liimitud bussijaama külge, sind tõmbas hirmsasti bussijaama ligi ja et vaadata neid busse, mis sõitsid üle vabariigi laiali ja kaugemalegi. Et kas on mingeid kohti veel, ütleme peale näiteks bussijaama noh, rääkimata siis kodudest või mingitest salongidest või mis on tartus sulle kuidagi spetsiifiliselt tähtsad. No selle mitte isegi vaata niivõrd neid nagu lahku buss, vaid seda inimkooslust, eks ole, kes seal vaheldus turupeol käivad nii-öelda maainimesed siis, kes istusid seal bussijaamas bussijaama puhvetis seal puisema puhvetis moodustus selline piiritsoon, nagu, et ta oli nagu noh, mitu erituult riistasid seal mitu erivoolust ja seal oli selline ning energeetiline väli, et seal sai märkmeid kirja panna, midagi oli seal õhus kogu aeg, erinevad energiad. Ja kui ma kuskil satun mõnda väikelinna Eesti või Läti väikelinnadesse viimasel ajal, siis noh, siis mulle alati meeldib ka istuda taolistes kohtades. Värske pilguga olla on õudselt huvitav sellistes kohtades. Läti kui selline on üldse natuke müstiline koht, mitte müstiline, aga et noh, Venemaa Rootsiga isegi Soomega kõigega toimub, aga see Läti on nii lähedal ja samas need väikelinnad on seal kõik need põnevad ja ja ma tajun mingisugust energeetilist potentsiaali. Just lähiajal Eesti ja Läti vahel suhted tihenevad, minu panus sellesse, need spontaansed matkad nendesse Läti väikelinnades. Seal ei olegi maakonnad, seal rajoonid rajoonides. Ö-ülikooli Tartu lugude sarjas kõneles Mehis Heinsaar. Tema jutu Hinnistas üles Urmas Tooming Tartu lugude initsiaatoriks ja käigushoidjaks Emajõe kaldal pärmivabrikus on Gregor Taul. Vahepealseid helindeid tekitas Austraalia bänd. Maksan. Saate panid kokku külili ja Sven Vabar raadioteater 2009. Huvitavaid peatseid unenägusi.