Ööülikool. Teadus ei saa ega tohi pakkuda lõplikku tõde. Ta pakub midagi muud. Ta pakub konkreetsel hetkel maailmas olemasolevat parimat informatsiooni, mis on ka parimal võimalikul moel süstematiseeritud. Mis selle käigus toimub, selle käigus toimub väga kiiresti see, et kui sa näed seda tohutut vormide plahvatust ja liigud kõiki neid erinevaid taksonoomiliselt trajektoore pidi, siis sa saad aru, kui tühine osa on inimeseks olemine või antroppa tsentriline kese võrreldes kõige selle vormide paljususe, et üldiselt mulle tundub, et suhteliselt kiirelt kaob ära vajadus asetada ennast universumi keskpunkti. Koole. Kunsti- ja loodusteaduste dialoogist. Kõnelevad akadeemik, matemaatik ja mereteadlane Tarmo Soomere ja Eesti. Akadeemia õppejõud Andrus Laansalu jutuajamist ärgitab ja saatele teeb sissejuhatuse kirjanik Jan Kaus. Tervist head kuulajad. Seekord räägime teaduse kõnekusest või kõnetusest. Maailm tundub muutuvat üha komplekssemaks, sest meie teadmised maailmast täienevad. Ainuüksi viimaste aastakümnete jooksul on jõutud hulga loodusteaduslik avastusteni mis muudavad põhjalikult ja võimalik, et pöördumatultki tavaarusaamu loodusest, kosmosest, inimkehaste teadvusest. Aga kuidas viia bioloogia ja füüsika avastused igapäevastesse tõekspidamistesse, kuidas tõlkida tavakeelde üha keerulisemaid teadmisi, kuidas rääkida taimede eluviisist, ainest ja lainest, kosmilise haardega ajust, füüsilisest lõpmatusest või matemaatilistest teoreemidest või miks ülepea neist asjadest rääkida mida neist rääkimine muudaks, kuidas meie igapäevast elu parandaks? Esimene vastus oleks muidugi see, et parem on maailma kohta teada, kui mitte teada. Teadmatus pole õnnistus, vaid õnnetus. Kui meil pole õieti ettekujutust elu kui sellise põhilisest olemusest. Mis siis, et seda ettekujutust tuleb õppida, olemust tuleb tõlkida. Seega oleks ehk hea mõtiskleda, kuidas kanda eluiha kihilisemat ülesehitust, üle igapäevasesse keelekasutusse ning mis on sellega seotud. Suurimad erialased, aga ka psühholoogilised sotsiaalsed ja poliitilised raskused. Oleme kutsunud jagama füüsilise maailma ja teadusliku maailmapildi tõlgitavuse küsimuses või õieti küsimustikus oma vaatepunkte. Eesti Teaduste Akadeemia presidendi, mereteadlase matemaatiku Tarmo Soomere ning Eesti kunstiakadeemia lektori ja teatrirühmituse elektronliikme Andrus Laansalu. Palusime esinejatel esitada kõigepealt teemakohane sõnavõtt ja seejärel teineteise sõnavõtu põhjal kaasettekandjale üks küsimus või kommentaar. Ja ma palun, Tarmo Soomerel. Head kuulajad, head kaasteelised, maailme jah, tundub muutuvat üha komplekssemaks. Ja selle kohal on õige panna vähemasti küsimärk või mõttekriips ja küsida, mida tähendab komplexus. Et kindlasti mitte lihtsalt keerukust või eriti ebakorrapärast kuju või, või ka prognoosimatust. Et neid kolme sõna veel paljugi, teisi kasutatakse ju komplekssete sünonüümidena, kui nende sisuline tähendus on ääretult erinev. Et anda natukene aimu sellest, kui keerukas on keerukusest rääkimine siis võib-olla alustaks lihtsast asjast, et mõndagi erakordselt keerukat asja seal kirjeldada mingis mõttes hästi lihtsalt Guloscan näiteks legend SÕNA Eureka päritolust. Archimedes sai kunagi tellimuse kaasaja mõistes rakenduslepingu teha kindlaks kas kullast krooni Nende karoono krooni valmistatud meisterpetis või mittebinaarne ülesanne, jah või ei. Kuld on raske ja petised, tol ajal kasutasid seda meetodit sulatused, kulla kukub mõne teise metalli, mis oli odavam aga siis ka vastavalt kergem. Ja nii-öelda pettust sai helistada omal ajal siis erikaalu kaudu. Kroon. Koroonaviirus on ju üks äärmiselt keerulise kujuga värk, selle kaalumine on lihtne aga täpse ruumala arvutamine tõeliselt peamurdva küsimus ja selle praktiliselt lahendamata. Seni kuni Archimedes hüüdis Euroc panin selle vanni ja mõõtis hoopis vee hulkamisele, vanni seal voolas, aga nüüd on see ülesanne ju väga lihtne mistahes keeruka kujuga asja kohta, mis vees ära ei lagune. Niimoodi läks maailm järsku palju lihtsamaks. Me oskame ühte ülesannet lahendada elegantselt, täpselt kuni aegade lõpuni. Et sellist ülesannet, kuidas teha keerukaid asju lihtsaks lahendab järele jätmatult matemaatika. Ainult et seal on keerukuse, komplexuse mõte ja sisu mõneti teine. Võtame lihtsalt arvavad näiteks ruutjuur kahest. Päris täpselt me seda kunagi teada ei saa, sest see avaldub meie mõistes lõpmatu pikanumbrita ja kaudu. Cupi juur kahest on veel hullem, seda ei saa isegi konstrueerida sirkliga joonlauaga samuti sapiid konstrueerida Sirke joonlauaga. Ja kui saaks, oleks asi lihtne nagu ruutjuur kahega. Aga nende arvude puhul nagu Google kahest p on teada Lehtsad mõne sammulised algoritmid mille rakendamine võimaldab neid arvusid arvutada mistahes täpsusega, kui on piisavalt aega, tahtmist. Ja nõnda on sellised ju isenesest äärmiselt keerukad lõpmatut hulka informatsiooni sisaldavad arvud puutunud lihtsaks, selles mõttes tähendab arvutamine. Samas käib ju ka teine protsess ja täie vaardiga praegu aina kiirenevalt. Et me saame ju nii tohutult palju teada ja mitte ainult kosmose sügavikest või inimkeha ehitusest, mida Jan Kaus märkis oma sissejuhatavas tekstis. Nüüd me saame teada näiteks tohutu kiiresti, tohutu rohkem sellest, kuidas mingi vastik viirus meie keharakkude valvurd ära petab ja justkui nagu käo muna moel ennast siis akna sisse Muslerdab. Kes võiks veel aasta tagasi arvata, et sellised mehhanismid nagu Atseegaks angedensiini konstateerib ensüüm kaks ja selle nii-öelda valkude selektsiooni mehhanismide ärapetmise kunst saab rahvaliku arutluse objektiks? Ma ütleks lausa üldrahvaliku arutluse objektiks. Või siis mis on täna ja lähipäevadel ilmselt ka kõne all veel kuli vaktsiin päriselt kohale jõuab, et ikka mitu protsenti nanoskaalas osakese suudab mingi kindel maskini pidada. See järjest suurenev loodusteaduslike avastuste laviin muudab Jaan Krossi sõnadega tõesti pöördumatult meie arusaamu loodusest, kosmosest inimkehas terve teadvusest. Nad teadluse vanaisat. Keerukust lisab, et faktide kõrval on kas sama olulised või olulisemad VEEL väärtused. Et võib ju otse otse küsida, et, et kui sa ütled, et sa oled inimene, kes sa tegelikult oled. Kus valgustusajastust saati on ju olnud suhteliselt üldiselt kombeks määrata 100 inimest ja inimese väärtust teaduse vaatekohal ja teadvuse väärtuste kontekstis. Suur libastumise võimalus on siin arvamus, et justkui nagu nendest mõõdupuudest piisaks, et öelda, kas me tegelikult oleme edusammud bioloogias korduvalt teisendanud arusaamist sellest, keda me arvame ennast olema. Et üks külg on siin jah, DNA kaardistamine. Et Eestis on ju geeniproovi analüüs saanud ju väheste väljavalitute privileeg vist ju massikultuuri osaks. Ja ometi on selge, et iga indiviid on joob isegi rangelt teaduslikus käsitluses märksa rohkem kui oma DNA realisatsiooni Lugus, lihase mõistuses. Ja DNA ei ole vete ainus kriteerium, et võtame asja rahulikult ja vaata oma oma kehasesse. Ja kui sa teeme, et siis selgub, et meie keha sees elutseb meeletult palju võõra DNA varat. Kunagi arvati, et need on kordades rohkem kui meie. Praegu tundub, et need on sama palju meeldivam. Nii et kümned, kui mitte sajad tuhanded kõikvõimalike elukate liidid, noh nimesid võib anda küll. Bakterite kõlannad, arhede külandad, seened, teede sõna otses mõttes tungla, mehe keha eri osades, ilma nendeta me saaksime ju toidu peeneks närida, aga seedida ei suudaks. Nii et mingis mõttes on teie omad, sest et immuunsüsteemi ta tõuka. Aga siis tähendab, et bioloogiline inimeseks olemine tähendab ju siis ühist kodu siis koos tõeliselt astronoomilise hulga teistsuguse DNAga organismidega. Kui nüüd küsida, et mis saab inimkonnast edasi, kui koroonaviirus ei taandu siis selline partisondlik ja kindlasti üle utreeritud arvamus võiks olla selline, et võidavad need isendid või see populatsioon, kes suudab koroonaviiruse tükid ära kasutada oma rakkude paremaks toimimiseks. Väga tõenäoliselt selliseid eksemplare maailmas olemas ja kui karonaadunud, et jääda siis need, kes suudavad sellest oma organismi jaoks hüve lõigata, siis on nendel ju selge konkurentsieelis. Eks kogu selle arenguga on käinud paralleelselt ka veel üks retoorika, mis on saanud ka üldiselt aktsepteeritud. Ja see on arvamus, nagu võiks või peaks ühiskonna toimimine alati ja vältimatult tuginema kiretutele faktidele. Universaalsete tõdedele. Me ju kuuleme ja näeme, seda rõhutatakse eriti siis, kui on tegemist riivi juhtimisega ja nagu ei oleks muid väärtusi üldse maailmas olemas ja nagu võiks inimeste tundeid ja arvamusi järjepannu ignoreerida. Eelmise sajandi teaduse fundamentaalsed edusammud ja ennekõike komplekssüsteemide teooria areng, selle natukene eelnenud öödele teoreemid, loogika mitte täiuslikkusest osutavad sellele, et me peaksime teadusliku vaatekoha rakendamise olemast päris ettevaatlikud. Et need saavutused koos pikaajalise teadusajalooga, mis läheb palju kaugemale arhibedesest ütlevad ja midagi hästi olulist fundamentaalset. Ja Ma ütleks alust rajavad sõnade olusid õõnestavad. Nad ütlevad, et teadus ei saa ega tohi pakkuda lõplikku tõde. Ta pakub midagi muud. Ta pakub konkreetsel hetkel maailmas olemasolevat parimat informatsiooni, mis on ka parimal võimalikul moel süstematiseeritud. Ja kindlasti ei ole õige arvata, et teadus loodusteaduste mõttes on ainus adekvaatne mees mõista meie maailma ja lahendada kõik ühiskonna probleemid. Siinkohal jätkab küsimusega Andrus Laansalu. Kuidas teile tundub oma praktika pealt, mis on kõige keerulisem või mille taha takerdub teadvuse seletamine populaarsel viisil. Ühesõnaga, kui kui auditooriumis on inimesed, kes ei ole teadusega kursis, siis mis on see, mis muudab Nende ideede kohalejõudmise keeruliseks, kas see on sõnavara, sõnavara puudus, kas see on mõtlemise järjekindluse nõue või on seal hoopis mingisuguseid muid küsimusi just nimelt nagu mida teie kogenud olete? Neid murekohti on paljusid. Sellise lihtsa murekoha avab anekdoot, et tublid õppejõud räägivad, räägib tudengitele, nad ei saa midagi aru, väsinud teise korra on see ikka midagi aru, pärisin kolmanda korra, ma ise hakkan juba aru saama, nemad ei mõista ikka veel mitte midagi. Viharfeynmann, kes muuhulgas ju suutis aru saada, miks kosmosesüstik Challenger lõpuks siis plahvatas. Oli seisukohal, et, et kui sa ei suuda selgitada oma tulemusi ühes tavalises korteris olemasolevate asjadega, siis pole sa oma tulemusest aru saanud. Mina plaanin rääkida peamiselt oma praktilise kogemuse põhjal, ma sattusin kunagi suhteliselt ammu kunstitudengeid õpetama ja minu valdkond oli kultuuriteooria, igasugune võttis aega mõned aastad ja mul hakkas tunduma kultuuriteooria, kuigi see seletab väga osavalt ja tihtipeale keeleliselt väga leidlikult ja isegi mõningatel hetkedel sõnastuse poliitikale väga olulist rõhku pannes, millega kunstitudengid väga hästi haakuvad seletab väga paljusid asju, mis kunstis toimuvad siis ühel hetkel üha tugevamaks ja tugevamaks muutus tunne, et see on nagu selline klaaskera, mille sees toimub pidev sisepeegeldus. Et ükskõik kust otsast liikuma hakata, kultuurid, teoorial põhinevad seletused hakkasid põrkama tagasi ja lõpuks tekkisid vägagi tsirkulaar, sega argumendid, millega ei olnud võimalik lihtsalt nagu läbi pääseda sellest klaaskerast mitte kuidagi. Ja noh, kuna ma olen mingisugusel hetkel õppinud bioloogiat, siis noh, üsna loogiline oli, et nagu tajusin seal kõrval kogu aeg seda vastuolu, et kultuuriteooria ei jõua justkui nagu nende küsimusteni või nende täiesti olemuslikke printsiipide eni, mida bioloogia seletab võib-olla juba kuskil esimesel teisel kursusel, et seal on nagu mingisugune lõhe ja noh, seda enam, et väga sageli defineeritakse kultuuri selle kaudu või ütleme, selline võib-olla see on vanema kooli definitsioon, aga defineeritakse selle kaudu, et kultuur on see, mis ei ole loodus, noh, tänapäeval ei tundu see enam nagu väga töötav kontseptsioon, niisugune eristamine. Ja. Ma arvan, et minu jaoks oli küllaltki pöördeline moment, kui ma sattusin lugema Jon diili semiootikut ja ma sain aru, et ta räägib ju põhimõtteliselt küll nagu kultuurisemiootik opositsioonilt aga seal on väga tugevalt sees biosemiootika kontseptsioonid. Ja siis noh, ütleme nii, et see oli mingis mõttes kindlasti selline noh, pöördeline moment, kui ma sain aru, et need asjad ikkagi paratamatult tuleb kokku viia. Et sealt võib-olla mingisugune läbipääs sellest Dirkulaarsete argumentide klaaskerast. Ja Ma hakkasin otsima neid võimalusi ja selgus, et tõepoolest biosemiootika-st ja sellega külgnevate, st teooriatest, seletustest hüpoteesidest tulevad sageli välja sellised kontseptsioonid millega saab looduse Tuua otse kultuuri sisse, mille baasil saab kunstiteooriat esitada hoopis teistmoodi. Tekivad sellised pikad arengukaared, mis muidu on, muidu me peame ikkagi piirduma kultuuriga ja veelgi keerulisem on ju see, et kultuuris mega sageli piirdume ikkagi ainult nagu selle osaga kultuurist, mis on kirja pandud, sest kõik see, mida kirja pandud ei ole, mis kuulub varasemate kultuuride tegevusruumi, see langeb paratamatult kõrvale, kuigi see jällegi see paratamatus ei ole tänapäeval enam nii paratamatu. No see on üha rohkem ja rohkem hakanud sisse tulema, aga ikkagi see ei ole väga suures ulatuses kultuuriteooriat mõjutanud. Bioloogia andis ühe hoopis teistsuguse mastaabi hoopis 11 suguse skaala, millele kõik asetada, ma arvan, et need on mõistlikum, ma lähen mingite praktiliste näidete juurde, et kuidas ma siis näiteks seletan mingisuguseid küsimusi, kui ma räägin kunstitudengitele, kuidas ma võtan evolutsiooniteooria ja bioloogia sinna mängu, sest et noh, ega neid ei saa ka tuua sisse ju niimoodi, et me lihtsalt võtame need teadmised, loeme raamatust ette, need peavad olema integreeritud selle keskkonnaga, nende küsimustega, mis kunstnikele huvi pakuvad, nad peavad kuidagi lülituma. Mingisugune praktiline näide võiks olla näiteks see, et kui ma räägin nägemisest üldse, kui hakata mingisugust loengukursust pidama, siis sageli on, kuna kaasaegses kunstis loomulikult ei ole kõik keskendatud nägemisele, on väga paljudele teistele aspektidele taktiilset ka lõhnaga seotud aspektid, see kõik on muutunud palju keerulisemaks ja terviklikumat. Kunst ei koosne enam maalist skulptuurist arhitektuurist nagu õndsalt, Elba saari aegadel ja veel ka palju hiljem. Aga nägemisest saab ju hakata rääkima, noh, ütleme nii, et pisut kaugemalt ehk siis kambriumi plahvatusest ja kogu skaala muutub hoopis teiseks, kui ma alustan sellest, et enne kambriumi plahvatust hõljusid maailmamerede diacara olendid, et me kõik kuna lõpuks meie evolutsioonitee on meid toonud sealtmaalt siiani, siis me võime isegi öelda, et meie, kõik sellel hetkel olime suure lehekujulised, umbes poolteist meetrit pikad ja hõljusime ilma erilise aktiivse tegevuseta maailmameres ega vaadanud silma ei olnud nägemist ei olnud. Ja kambriumi plahvatuses hakati katsetama nägemist sensoritega mingisugusel põhjusel. Tegelikult väga arusaadavatel põhjustel osutus, et silm on väga kasulik. Meeleelund ja nägemine on väga paljuski abiks, ükskõik siis, kas ressursi kokkukogumisel selleks, et kedagi ära süüa ja kedagi efektiivselt taga ajada või vastupidi, selleks et näha, kes sind ründab, eest pakku pääseda. Täiesti konkreetne, selge füüsilises ruumis toimuv interaktsioon, kuhu silm sekkub võimendajana nii ühelt kui teiselt põhimõtteliselt kambriumi plahvatuse käigus, ütleme siis kuskil 545 miljonit aastat tagasi selgus, et silm on tõesti hea ja kasulik. Nüüd kui kunstnikud hakkavad mõtlema selle peale, mismoodi, millega nad igapäevaselt töötavad, kuidas nad nägemisele keskenduvad ja mida nad nägemisega teha saavad, siis nad peavad arvestama selle 540 miljoni aastaga, mis on kõik seda protsessi kujundanud, noh siis saab veel tuua näiteid näiteks silma, probleem on ju see, et kuidas ilm on suhteliselt pehme kude või isegi lausa väga pehme kude, siis silmast ei teki häid fossiile. Samal ajal paar aastat tagasi umbkaudu Science, siis oli artikkel, kus osutati, et üks parimaid praeguse hetke vanu silmu leiti Kallaverest. Ehk siis meil siin tuli geoloogilistest ladestustest välja hetketeaduse üks kõige parem silm, mis oli säilinud sellisel kujul. Et seda sai tõesti põhjalikult uurida, see oli trilopiidi tril, objegi laadse olendi silm ja ta oli suhteliselt sarnane lülijalgsete liit silmale, nii et silm oli sellel hetkel, see jääbki kuskile sinna 540 miljoni kanti silm oli sellel hetkel juba suhteliselt hästi välja arenenud ja nüüd ongi see, et, et tudengitele, palun arvestage selle 540 miljoni aastaga, mis siin vahepeal on toimunud ja kuidas nägemine on arenenud ja sealt edasi, muidugi kui me hakkame rääkima sellest, mismoodi kunstnik midagi kujutab, kuidas värvidega ümber käia, millised on värvitajud siis paratamatult tuleb sisse see, et me ei saa tropotsentriliselt kujutada, et see, kuidas meie maailma näeme ja seda värviskaalat, mida meie näeme, et see ongi kogu maailma tegelikkus, siis kui hakata liikuma teisi olendeid, pidi vaadata, mismoodi missugustes erinevates spektrivahemikes üldse maailma nähakse või kuidas värvitaju muutub, siis mulle on jäänud küll mulje, et see paneb nagu sõna otseses mõttes lambikese põlema ja inimesed hakkavad kujutama väga selgelt ette, et, et kunst ja visuaalne kujutamine tõenäoliselt oleks hoopis teistsugune, kui meil oleks teistsugune spektraalne, nägemisvõime, kui me näeksime ultraviolett infrapunast opereeriksime teistsugustes kolades ja noh, kõik muutuks kohe. Ja noh, ma arvan, et seal mingisugune taust ka, miks ma sellist teed pidi olen tahtnud liikuda, on kindlasti see, et et juba esimese kursuse bioloogina mul oli väga tugev tendents igasuguse taksonoomia süstemaatika suunas, mind on alati nagu sedasorti korrastamine külge tõmmanud magneetiliselt. Noh, mis selle käigus toimub, selle käigus toimub väga kiiresti see, kui sa näed seda tohutut vormide plahvatust ja liigud kõiki neid erinevaid taksonoomiliselt trajektoore pidi, siis sa saad aru, kui tühine osa on inimeseks olemine või antroppa tsentriline kese võrreldes kõige selle vormide paljususega. Üldiselt mulle tundub, et suhteliselt kiirelt kaob ära vajadus asetada ennast universumi keskpunkti. Paljusus töötab ikkagi noh, väga väga ümber häälestavat ja kui see tuua nüüd kohale kunstitudengitele nad ei pruugi olla selle peale varem mõelnud, aga kui neile seda näidata, siis nad mõtlevad küll. Ja nüüd mingisugune teine aspekt, mis on võib-olla hästi tähtis on see, et kunstnikud töötavad ju füüsilise ruumiga ja siiski sõltumata sellest, kui kontseptuaalse kunst mingisuguses aspektis ka läinud on siis ikkagi füüsilised seosed, füüsiline maailm, materjalid, see kõik mõjutab igasugused otsustused, kuidas midagi kuidas midagi esitada, kuidas midagi kujutada, see tehakse just nimelt füüsilise maailmaseoste baasil. Ja kui nüüd mõelda, milline on kunstiõpetus, siis tänapäevane kunstiõpetus on kõrgkooli tasemel piisavalt keeruline, piisavalt teoreetiline, et kogu aeg eeldatakse, et kunstnikud peavad olema võimelised oma teoseid sõnastama, peavad olema võimelised argumenteerima, miks nad midagi tegid, millised on need põhjendused, millised kultuurilised taustad, miks nad selliseid valikuid teevad. Ja see on täiesti okei, sellepärast et teistmoodi tõesti, sa lihtsalt takerdunud iseenda jalgadesse ja ei saa aru, kuhu sa ennast kunstnikuna paigutad. See on paratamatu osa. Nüüd asi, mis sageli kunstnikele valmistab probleemi, on see, et mõned neist on naturaalselt sõnastajad, neid on igasugustes eluvaldkondades igasuguste inimeste hulgas aga rohkem. Suurem osa neist on siiski keskendunud just nimelt nagu füüsilisele materjali tajule vormitajule ja see ei ole tingimata alati super hästi sõnastatav. Ja kui õpetuse käigus asud sa kogu aeg sellises pingeväljas, et sa pead pidevalt sõnastama, sõnastama, sõnastama seda, mis sa teed ja sõnastamine on dominandis, siis seal tekib paratamatult teatav sisekonflikt, sest inimene takerdub sellesse, et ta küll teeb midagi, mis on veenev, aga ei pruugi alati olla võimeline sellele andma keelelist sobilikku kuju. Nüüd, kui vaadata nagu biosemiootik seda probleemi ja noh, ma toetangi paljus sellele, kuidas Jesper, How Mayer on seletanud elu olemust bioloogiliste olendite kommunikatiivsust siis sealt avaneb üks selline uus seletus, tee. Ja kui mõelda maailmast kui sellisest, dual koodilisest tegelikkusest, kus meil on vaja kogu aeg opereerida, analoog koodiliselt füüsilises ruumis ja digitaalkoodiliselt keelelises ruumis, ma praegu lihtsustan, sest digitaalkoodilisus ulatub tegelikult sügavale analoog koodilisusesse välja ja see on ka Jesper Mayeri üks alusprintsiip, ta isegi tegelikult ütleb niimoodi, et võimalik, et elu üldse saab olemas olla ainult tänu sellele, et analoog koodilisus ja digitaalkoodilisus omavahel kohtuvad, päriselt küll kohtumata, aga nad ristuvad ja mõjutavad korraga mingisuguseid tegelikult kogu tegelikkust. Siis kultuurist tulev seletus sellistele olukordadele, kus keel ja füüsiline ruum omavahel kokku ei saa kasutab terminit vaikiv teadmine, mis on iseenesest päris hea termin ja seal eristatakse tõesti üsna selgelt ära, et see, mida inimene kätega teeb, noh, me võime siin ka minna. Endel Tulvingu mäluteooriasse rääkida protseduuriliselt mälust, mis tõepoolest ei sõnasta, vaid jätab meelde liigutused. Ja noh, on ju võimalik, et teatud näiteks ajukahjustuse puhul inimene ei pruugi osata nimetada võtit, kuid oskab väga suurepäraselt keerata mõne teistsuguse deformatsiooni puhul võib-olla täpselt vastupidine olukord, inimene oskab väga hästi öelda, mis on võti, aga ei tunne seda ära ja ei oska seda kätte võtta, teab küll, mida sellega tegema peaks, aga seda teha ei oska. Ehk siis protseduuriliste mälu kaudu kunstnikud töötavad väga suures osas protseduurilisi mälu kaudu. Et see on juba tegelikult samm, eks ole, loodusteadustesse, kui me selle käiku võtame, et see ei ole enam lihtsalt kultuuri põhine vaikiva teadmise kontseptsioon, mis on väga hea, et teatud osa tegevust tehaksegi vaikivalt ilma sõnastuse sekkumiseta, aga nüüd biosemiootika, sest tuleb ju põhimõtteliselt selline sõnavara just nimelt sõnavara on ju see, mida on vaja. Selleks, et kunstniku jaoks avaneks ka põhimõtteliselt keeleline ruum, et ta saaks mõtestada seda, mida ta teeb ja kui me vaatame niimoodi, et analoogkoodis toimub materjalidega füüsiliste jõujoontega tegevus ongi keelevaba ja samal ajal keel ei pruugi olla analoogkoodile nii väga lähedale pääseb, sest et analoogkood on pidev, tihe, kompresseeritud, sujuva üleminekuga ilma järskude eristusteta, samal ajal kui digitaalne kodeerimine oma olemuselt ongi segmentide lõikamine või viilude lõikamine tükeldab, digiteerib ja saavutabki oma dünaamika ja mingis mõttes ka tähendusest vabastava võime just nimelt selle kaudu, et ta ei ole materjali küljes kinni, et ta ei ole pidev, vaid just nimelt selle tõttu, et ongi hõre siis need kaks asja ei saagi omavahel kokku minna. Ehk siis ühes toimuv ongi teisest lahutatud teatud nende koostoimes tekib see, et ühel juhul võime lahutada ajast ja analüüsida midagi ja moodustada keerulisi kultuurilisi teooriaid või sõnastada midagi. Võid kanda midagi edasi läbi aja, ilma, et see oleks füüsilisse tegelikkuses lukustatud ja samal ajal eksale analoog koodis. Me oleme füüsilisse tegelikkuses lukustanud. Oleme lukustatud sellesse ajahetke, milles me oleme, me ei saa sealt ei edasi ega tagasi. Sisuliselt libiseme reaalaja pinnal tegelikkuse kontaktpinnal peame seal hakkama saama igal võimalikul hetkel nende pingetega ja jõujoontega, mis konstrueeruvat füüsilises tegelikult nagu kunstnik nüüd need oma peas kokku saab panna need kontseptsioonid ja saab aru, et need ongi erinevad modaalsused ja et need modaalsused annavad lihtsalt siirdeid üksteisele, annavad võimaluse kogeda erineval viisil tegelikkust, siis hakkab juba, ma arvan, läheb kergemaks saada aru, miks ma mõnikord töötasin terve päeva maalisin või tegin mingisugust installatsiooni terve päeva, aga võib-olla ei mäletagi sellest midagi, sest ei moodustanud sõnalist narratiiv. Kogu fookus oli just nimelt analoog kodeerimisel. Sepp kodeerib haamriga kuuma rauatüki analoog koodiliselt. Suur tänu, Andrus Laansalu, eriti sellest, et muutsid meie jaoks kallavere tähendust. Aga kas teil endil tekkis mingeid küsimusi, kommentaare oma kaasvestleja ettekande osas? Tarmo Soomerel. See, et kultuuriteooria, bioloogia, teaduse, disharmoonia on täiesti radikaalne vundament, Itaalne et seda on väga raske loodusteadlaste laduda, sest klassikaline teadus mõõdab ja klassifitseerib ja kirjeldab, ennekõike on võimalik siis valemite võrrandite kaudu ja siis ehitab mudeli ja siis püüad kuidagi tulevikku piiluda. Ennustamine on väga rasked, tuleviku ennustamine, teadis Niels pool juba. Aga kuidas tuua looduskultuuri sisse? No see on muidugi kultuuri sees. Tõnu puu arvates on kultuuri lihtsalt teaduse ja kunstide superpositsioon. Väga huvitav mõelda selle üle, kuidas Me tajuksime maailma, kuidas need mõistaksid ja maal ja mida me maailmast teaksime, siis kui me näeksime mingit teist spektrivahemiku. Et juba selle spektrivahemikus, mida me näeme selle kohta kategristiga, märkis väga tabavalt, et see oli väga veider maailm, kus me elame. Kaks vaatavad sama, näevad risti vastupidist. Kui me oskaksime näha teisi spektri osi, no kujutame ette täiesti radikaalselt situatsioon, suudaksime näha universumi reliktkiirgust, siis me näeksime universumi algust. Paremateks inimesteks. Sõnastuse probleeme jagavad väga palju tippkunstnikud, Arvo Pärt teda kunagi üldse midagi sõnastavad, ütleb, et ma pole väärt lugemagi neid iidseid tekste. Nendest hoolimata sõidutab ta muusikat, mis meid innustab, inspireerib. Siin on eri reaalselt läinud natuke erinevaid teid, kui tohib ma natuke pikema monoloogi, peaksin selle juurde, et teadmuspõhise juhtimisteaduse rajaja Peter Drucker kunagi märkis, et mida ei saa mõõta, seda asjaga parandada. Et kunsti jaoks on see ilmselgelt vale. Aga noh, pole siis ime, et inimesi mõõtma asuti. Seda oli hea lihtne teha, on poolteist sajandit tagasi, kui ajakirja Science või Neitšer esimeses numbris pandi ju inimohvrid Ta ja siis viimane oli see inimene. Ühest küljest see tegi meid ju looduse osaks, aga samas vihjaska igatsused olla looduse kroon looduse krooni võtnud endale koroonaviirus ka nime järgi. Kindlasti oleme osakesed looduses kõige maailmast ja kuidas ennast positsioneerida, kuidas ennast mõõta, inimeseks olemist, mõõta? Carl Gustav Jung virutas kunagi täiesti otse maailmakodanike kohta, et maailm küsib sinult, kes sa oled ja kui sa vastust ei tea, ütleb ta seda sulle ise. No maailma selles mõttes aidata, püüdis Saksa psühholoog William Stern vaid veidi rohkem kui 100 aastat tagasi. Tema mõtles välja suurused, millega saaks iseloomustada konkreetse inimese vaimse ja füüsilise arengu või siis ka vaimse füüsilise vanuse suhet. Üldiselt on see nagu mõistetavad, seal võib vahest vaja minna. Ameeriklased armastavad suuri numbreid, nii et see, kes selle Ameerikas üles korjas, selle nimi, Lewis Madisson, terman, tema korrutas suhtarvuga 100 nootikuks, suurem, uhkem ja nüüdses mõõdetaksegi inimesi. Inimrühmapopulatsioone intelligentsus kvoodi polegi vist testides IQ aitu abil. No esimest korda tehti see suurel hulgal kiiruga esimese maailmasõja ajal siis jagati mingi 1,7 miljonit sõjaväelast, viide rühma ja parimaid treedi ohvitserideks. Viimaseid kahte kasutades pigem kahuri lihana. Kuidas evolutsiooni jaoks toimis, pole selge, sest sõjas ja kõigepealt jahitakse ohvitsere? No muidugi on ju mõnus ju, kujutleda ennast ju intelligentse mana eelmisest ja targemana järgmisest põlvkonnast. Et esimene pool sellest enesepettusest on suurelt jaolt Teaduse arengu kõrvalefekt. Nimelt et eelmisel sajandil inimkonna mõõdet tav intelligentsus IQ tasemel. Aegemata kasvas nähtusse oma nime Flynni efekt selle esimese kirjeldaja järgi ja see oleks ju võinud saada inimkonna edasise arengu tagatiseks. Aga noh, loodus vahele siis inimene võib ju arvata aga loodust läbise, et nüüd on selgunud, et Norras 30 aasta jooksul sündinud ja väeteenistusse kutsutud noormeeste puhul tuleks 60 kuni 90 jämedalt sündinud. Et nende aitu testide analüüs näitab, et terve populatsiooni intelligentsus on selgelt langenud. Nii et jälle on õigus sarkastiliselt klassikutel nagu olda sakslasi, kes kirjutas ju, et tehnoloogia edusammud õnnistavad meid peamiselt hästi efektiivsete vahenditega tagasi liikumiseks. Tegelik probleem on ju, on ju sihukese lihtsas tähendus nihkes, mis sündis kogu selle ilusa jutu peale täiesti nagu loogiliselt ja pealtnäha põhjendatult. Et sellest tööriistast, mis oleks pidanud mõõtma, mida inimene teeb või milleks ta on hetkel võimeline sai vahend, millega mõõdeti, kes on inimene ja mida ta on väärt. Selles on, on nüüd suurem disharmoonia kultuuriteooria, bioloogia, teaduse vahel. Me oleme kasutanud õiget tööriista valeks otstarbeks. Et kui me räägime inimesest, siis selle nagu definitsiooni parim osa helistades küll kultuurist või skulptuuri kõrvale, on ju võimekus käituda eesmärgipäraselt ja mõelda ratsionaalselt ja ikkagi tulla ka keskkonnas edukalt toime olla nii kohanemise, õppimisvõimeline keskkonda ei muuda elamiskõlbmatuks. Ja kui ma uuesti alla sageli sõnadele mõtlen ütleme, üks tsitaat on mind kõnetanud väga sügavalt. Et kogemus ei ole ju see, mis juhtub inimesega. See on hoopis see, mida inimene teeb sellega, mis temaga on juhtunud. Kõik ju testide väga suur probleem on ju ka see, et nad on ikkagi väga kultuuripõhised, et ennekõike see, kes küsimused esitab, saab ka sellised vastused, nagu tema oskas küsida, ehk siis kui võtta kusagilt hoopis teistsuguse ettevalmistusega teistsuguse kultuuriga inimesed, siis nad ei pruugi vastata neile küsimustele, nii nagu eeldatakse, et ütleme, mingisugune näide Peeter Tulviste lt oli kultuuripõhise kaks tee kolm teeeristusega oli niimoodi, et kui küsida põhjarahvastelt tšuktši maa, see kant, eks ole, kui küsida neilt, et nad paneksid peas kokku nii-öelda kolmemõõtmelise kuubi joonistuse, siis nad ei pruugi selles kuupi näha, sest et nad ei ole kultuuriliselt pidanud sedasorti ülesannet lahendama, mis esimesel hetkel. Võib-olla uurijad viis tõesti järeldusele, et nad lihtsalt ei oska, et nad on nagu arengus kuidagi seisma jäänud, aga tegelikult nende arengusse lihtsalt see küsimus ei puutunud, see oli irrelevantne küsimus. Küll aga oskasid nad perfektse täpsusega joonistada üles rannajoone. Milleks need koldee kuubikuteks, kui panijad poleks olnud mitte kõige pisemalgi määral võimelised isegi nii, et see üldse mingisugust kriitikat kannatas, rääkimata, et selle järgi keegi orienteeruda oleks suutnud. Mida jällegi seal kohapeal elavad ja seda rannajoont tundvad inimesed väga hästi suutsid nüüdsel evolutsiooniteooria viitega, mis korraks jutust läbi lipsas, teil sellega mul tuli meelde veel üks, üks näide, mida ma olen ka vahetevahel tudengitele rääkinud sellistest kultuurikonfliktidest ka täiesti nagu evolutsiooniteooria pealt, et noh, ma räägin neile niimoodi, et kujutage ette sellist kultuurilist murrangut, et noh, mis meil toimus evolutsiooniteooriaga tegelikult see noh, me ju teame, eks ole, kuivõrd palju pahandust sellest oli, kuivõrd palju tüli, üksteise mõnitamist, vaidlemisi siiamaani kestavad need tülid, aga põhimõtteliselt oli ühel pool monotistlik kontseptsioon sellest, et inimene on loodud. Ja siis ühel hetkel tuli evolutsiooniteooria ütles, et inimene on arenenud loomadest katastroof missugune, kõik kukub kokku. Nüüd kujutame ette neid traditsionaal kultuur ja ma olen väga kaugel sellest traditsionaal kultuure, kuidagi kloorifitseerida. Aga kujutame ette, neid on olnud päris palju, kus on olnud väga selge kultuuriline teadmine, et meie esivanemad olid loomad. Võtame nüüd asetame sellisesse tuuri, sellise evolutsiooni hüpoteesi, et meie esivanemad olid loomad. Ühesõnaga, jääb ära kogu see traumaatiline konflikt, kogu see tohutu kokkukukkumine, kogu see vaidlus, lihtsalt eelnev kontseptsioon, et meie esivanemad olid loomad, tuleb asendada natuke teistsuguse kontseptsiooniga, et meie esivanemad olid loomad. Ülelibisemine oleks oluliselt sujuvam ja valutum. Jätkab Peeter Laurits. Mul on tekkinud kohe kaks küsimust. Esimene küsimus, härra Soomerele. Mainisite, et et koroonaviirus on oma nime poolest juba looduse kroon. Siis ma mõtlesin, et aga kas äkki ei või koroonaviirus tõlgendada kui biosfääri immuunsüsteemi antikeha või oleks nagu liigne eesmärgipärasuse omistamine biosfäärile? Ma arvan, et, Selline tõlgendus on kindlasti võimalik aga lähtudes nüüd oma kallutatusest klassikalise teaduse poole, mille kohaselt selgitus ei pea kunagi olema keerulisem kui hädapärast vajalik siis lihtsam selgitus kummagi puhul me ei tea, kumb on tegelikult õiged. Lihtsam selgitus on ju see, et meie maailma elusloodust eluslooduse käitumist titeedib. Suures osas nälg, toidu kättesaadavus. Et kui nüüd inimene valkude allikana ja reaalselt toimivate rakkude kandjana liigub hulgakesi suurtel kiirustel ringi mööda kogu planeet maad, oli ainult aja küsimus, millal keegi suudab seda toiduna kasutada. Viirus on teinud isegi muidugi veel targemat on kasutanud meid mitte toiduna, vaid rakendatud meie rakke ennast taastootma. Ja selles mõttes on see immuunsüsteemi analoog võib-olla isegi täpsem kui toidu-varjendi analoog. Suur tänu ja teine küsimus on mul, härra Laansalule. Kui me nüüd räägime sellest silmast tri labiidi silmast, mis kala pärast on leitud ja sa ütlesid, et seal hämmastavalt sarnane praeguste lülijalgsete silmadega mida sa mulle kui kunstitudengile peaks ütlema evolutsiooni kohta. Kui see silm on ka juba umbes 540 miljoni aasta vanune, kas ma siis peaksin arvama, et on tehtud mingisuguse projekti mingi matriitsi või arhetüüpi alusel? Või ikkagi juhuslike kombinatsioonide tulemusena? See on nüüd ühesõnaga, selleks osas tuleks minna palju sügavamale evolutsiooniteooriasse, see vajaks ilmselt juba päris evolutsioonispetsialisti seletust, aga ennekõike mina rõhutaksin seda, et mingisuguseid hästi toimivad vormid, mis välja kujunevad ja mis töötavad, võivad põhimõtteliselt jääda suhteliselt pikaks ajaks, et see paistab sealt, aga teisest küljest saab muidugi väga selgelt öelda vot väga hea, ma saan nüüd seletada ühe printsiibi ära, millega mul on kultuurivaldkonnas väga sageli olnud pistmist. Kui räägitakse evolutsioonist, siis väga sageli pannakse sinna kõrvale kultuurivaldkonna sõna areng. Noh, eks see on võib-olla mingisugune väga kauge heegeli mõju või kes teab veel kust, aga igal juhul täitsa õnnetul moel väga sageli kujutatakse evolutsiooni ette nagu arengute kehvemini organiseeritud süsteemidele paremini organiseeritud süsteemidele. Evolutsioonis mingit sellist arengut ei ole, sest et noh, lihtne on mõelda kas või kiili peale, kes on suurepärane lendaja, kellel on nagu erakordselt hästi arenenud lennuvõime ja siis mõelda kärbse peale, kes on palju hilisem, kes lendab oluliselt kehvemini kui kiil, kuigi meie silma jooksevad kärbes olla suhteliselt kiire. Aga noh, seal on toimunud nagu täielik taandareng, kui mõelda nüüd nagu arengu printsiibist, aga lihtsalt iga olend kasutab seda, mis tal on, nii nagu tal on seda vaja. Ja kui eks ole, olend koos oma ümbrusega rakendab seda, mis tal on siis selleks koostoimes tekivad mingid muutused ja need muutused ei ole sihipärased, ehk siis noh, ma ütleks silma puhul seda, et lülijalgsed jäid kasutama sellist liit silma, paljuski siis ilmselt on see olnud meetod, mis töötas hästi, aga sama hästi on ju, kui hakata, vaatame silma erinevaid tüüpe, siis neid silmi on väga-väga palju. Küsimus on ikkagi selles, et see silm, mille me sealt Kallaverest leidsime, see silm on lihtsalt üks juhuslik hea näide millestki, mis töötas. Aga neid töötavaid silmi on tohutu hulk. Et selles mõttes ma ei otsiks sealt ei matriitsi, ei kindlat printsiipi, vaid pigem seda, et me näeme seal midagi, mis kujunes välja ja osutus piisavalt efektiivseks. Ja see väljakujunemine võib muidugi olla vahel päris kiire võrreldes selle ajaga, kui seepärast nagu kestma jääb, seal on nagu palju selliseid teoreetikute vaidlusi omavahel, kui pikad on need moodustumise ja kestmise omavahelised tsüklid. Ja kunagine Goldi Heldriksi teooria eeldas just nimelt seda, et noh, et ei toimu mitte nii väga Groduaalne areng, vaid et areng võibki olla selline, et toimub sellises diforgatsiooni punktis nagu tohutu kiire lagunemine ümber tutvumine ja millegi uue esilekerkimine. Ja siis see püsib, püsib kaua aega, kuni ükskord tingimuste muutumisel laguneb ära. Aga noh, ka see on ainult üks teooria, neid teooriaid. No mitte lõputult, aga neid on palju. Mina olen selles valdkonnas muidugi kallutatud matemaatika poole aisakas viimovi, igaviku lõpus on niisugune hästi matemaatiku silmade kõrvade jaoks ju mesimagus. Väide, et universumid võivad erineda, võivad olla paralleeluniversumid ja, ja mis iganes. Aktiivsus, universumite kõigil aegadel, matemaatika sama. See ei pruugi päris tõsi olla, matemaatik ka võib-olla ka väga erinev. Aga kus on matemaatika ja kunstivaheline huvitav seos? Üht ülesannet, eriti keerukaid ülesandeid võib õigesti lahendada mitmel moel. Ja sellest on ka üks kunsti olemuslik aspekt ilus või kõnetav või säilitamist väärt võib olla väga. Et see binaarsus, binaarne good tõde, vale must-valge, see on väga piiratud, äärmiselt piiratud binaalse koodi rakendamine analoogsignaali kirjeldamiseks toob tegelikult sisse lõpmatuse dimensiooni. Need kaks asja saavad kokku kvantmehaanikas, kus ainepidevus kaob, väidetavalt need väidavad nõnda, kas, kas, kui kvantmehaanikaspetsialistid ja sisuliselt rakendub binaarne kood. Aga see nii kauge lõikumiskoht meile arusaadavast ruumi ja ajaosast. Ja mõeldes natukene laiemalt, et meile kättesaadavas ruumi mastaapide aja mastaapide muidugi kiiruse mastaapide osas me oleme kindlasti teinud suure hulga seadus, olgu need lihtne Newton'i seadus või siis see lihamass suureneb, kui ta liigub väga kiiresti. Õletatsiooni konstant, kõikvõimalikud muud asjad, mis kehtivad väga suure täpsusega meile teadaolevas ruumi osas meile tajutava kiiruste vahemik. Et see küsimus, mida võib ja peab esitama, on ju see, et kas need kontserdid on samad universumi teises otsas kui me teame, et kiiresti liikumisel. Eriti väikestes maailmades on elu kolmandat moodi. Kuidas me julgeme arvata, et universumi teises otsas minu täpselt samasugune nagu siin see annab meile selle õiguse niimoodi oletada. Ja mis annab meile õiguse oletada, et universum tervikuna kirjeldub samade seadustega, millega me kirjeldame siin ruumi või kuulajaskonna ehitust? Kunsti- ja loodusteaduste dialoogist kõnelesid akadeemik, matemaatik ja mereteadlane Tarmo Soomere ja Eesti kunstiakadeemia õppejõud Andrus Laansalu. Vestlust ärgitas kirjanik Jan Kaus. Muusika kagu helgemalt Tra jutuajamine valmis eelsoojenduseks Eeva Kolditsa lavastusele. Imelik peegel. Täname Jan Kaus, Peeter Laurits, Indrek Koff ja Toomas Täht. Saate panid kokku Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2021.