Ööülikool nende tõendite leidmine on sisuliselt võimatu. Inimkaubandus on nagu muutunud väga juriidiliselt korrektseks kuritegevuse liigiks. Ei koole. Inimkaubanduse ekspert Sirle Blumberg kõneleb inimkaubandusest. Ma tegelikult olen alustanud või hakanud mõtestama seda, kus ma täna olen või miks ma tegelen teatud teemadega, olles hiljuti mul on kuidagi kogu aeg kulgenud nendes teemades. Oh, alates HIV, AIDSi, narkomaania teemadest sinna vahele mahub hästi palju muid asju veel. Ja kuna tänase sellise loengu teemaks on inimkaubandus, siis ilmselt mind kuidagi defineeritakse siis teised mingis osas, et ma võiksin või peaksin teadma inimkaubanduses sisuliselt kõike. Miks ma nende teemadega tegelen. Ma ei tea, kas sellepärast, et olla ise kuidagi parem inimene või saada paremaks inimeseks või näha nii raskete teemade osas mingeid muutusi. Ja need on ju nii visad tulema ja võiks ju eeldada, et mingil hetkel sul kaob igasugune motivatsioon. Ja ometi ma arvan, et ma olen väga õnnelik inimene, sellepärast et olenemata sellest, et ma olen võib-olla tõesti nende teemadega väga pikalt tegelenud, siis mul on olnud võimalus näha muutusi ikkagi need muutused on olnud. Ja kui sa oled nende muutuste sees või keskel või isegi ise midagi selleks teinud no siis ilmselt see annab hea tunde. Ja loomulikult need inspireerivad inimesed, kes samamoodi töötavad teemadega, mis ei ole sugugi kerged. Ma arvan, et kui sellesama küsimuse küsida, et miks nad seda teevad, siis kas paslik oleks öelda, et ma väga armastan oma tööd? Ma armastan oma teemat. Aga üks päev, üks minu kolleegidest tuli õhinal nõustamisruumi ja just nimelt silmade särades ütles Sirle kas sa tead, kuidas ma armastan oma tööd? Et hakkas seda selgitama, et miks ta armastab ja sealt tuli välja niivõrd, võib olla lihtne element, ta nägi, et selles inimesed, pilgus toimuv sära, mingi arusaamine või jõudmine endast kuhugile. No vot, need on need väikesed hetked, mis ka lisaks kõigele inspireerivad. Kuna tänase teema pealkiri on inimkaubandus siis ja ma peaksin teadma sellest kõike siis ma mõtlesin, et kuidas siis sellest rääkida. Kõik on ju nii selge ja vot need hetked on mind tabanud nagu viimase aasta-paari jooksul mitmel korral, kus on tõesti mingi väga selge hetk ja siis on täiesti arusaamatus. Ja noh, rääkimata sellest, et ma võin olla tohutult emotsionaalne kui inimkaubanduse teemadel või ohvritest rääkides mõne inimese pilgus ei liigu midagi. Ja siis on väga kurb ja väga raske sest me räägime või minu töös me räägime väga palju ka ohvritest. Aga mis inimkaubandus siis on? Kõige lihtsamini öeldes on inimkaubandus või seal inimkaubanduse eesmärgiks on inimese ärakasutamine mingil väga kindlal eesmärgil ja tavaliselt, mis inimestele kohe üldjuhul pähe turgatav on teema näiteks prostitutsioon? No see on üks kindlasti selline teema, mis väärib ja sellest saab rääkida tohutult palju väga erinevas võtmes ja alles hiljuti ma kuulsin sellist nagu lauset või väidet, et noh, sellega on meil kõik nagu selge, et siin on nagu lihtne. Ja siis kõrvalt tundub, et ei ole sugugi kõik nii selge ja nii lihtne. Mina olen tegelenud selles inimkaubanduse teema valdkonnas, tule selle tagasi, mis on siis inimkaubandus nii prostitutsiooni teemadega kui ka tööalaseks pluateerimisega elundikaubanduse juhtumeid meil Eestis. On olnud häma seal kuskil väga kauges ajas ja sedagi vist ei. Sellel viisil nagu ei nähtud, et on, tegemist, võib olla sellise elundikaubandusega kerjamine näilikud võib fiktiivsed abielud, need kõik on seotud või sellised alaliigid inimkaubandusele. Ja inimkaubandus ei toimu ühes hetkes korraga ja kohe vaid ta on ajas selline pikk kulgemine. Ja tänaseks päevaks on minu jaoks inimkaubandus muutunud selliseks vägivallaliigiks, mis on väga väheste füüsiliste märkidega. Ehk väga keeruline on paljudel inimestel märgata, et näiteks kas meesterahvas kuskil töö objektil võib-olla tööalaselt ära kasutatud. Esiteks sellepärast, et keegi ei hoia otseselt kinni. Me ei näe kuskil vanast harjumusest selliseid plakateid, kus on inimesed kuidagi kinni seotud pekstud sinikatega kettides. Selliseid olukordi me ei näe kuigi endiselt, võib-olla õppevideod kipuvad selliseid märke nagu sisse panema, et ma ei tea, kas sellepärast, et inimestele lihtsustada aru saama, et mis võiks olla selline ekspluateerimise liik või miks me seda teeme. Aga siinkohal mulle tundub, et Me natukene käime nagu ajas tagapool, et mitte olla selles noodis nii võib-olla pessimistlik, siis täna ei nähta inimkaubandust enam seksuaalse ekspluateerimise, ainukese liigina, et väga tugevalt on esile tõusnud ka tööalane ekspluateerimine. Väga palju räägitakse lastemüügist juba veel sündimata lastemüügist kus kõik on niivõrd juriidiliselt korrektselt tehtud, et nende tõendite leidmine on sisuliselt võimatu. Et inimkaubandus on nagu muutunud väga juriidiliselt korrektseks kuritegevuse liigiks mis on minu jaoks kindlasti üks tohutu suur väljakutse, et kuhu see inimkaubandus on maailmas liikunud. Ja kui me mõtleme, et, et inimkaubandus on maailma kuritegevuses, omab sellist teist või kolmandat kohta. Ja me üldse tänav räägime sellisest asjast nagu inimkaubandus tundub täiesti absurdne. Või kui me räägime, et maailma vanim amet me ikka ju kuuleme selliseid lauseid, et kas sellisel juhul mingeid teemasi, mis tunduvad nii rasked, ise kuidagi püüame normaliseerida, nendega hakkama saada või toime tulla või miks me seda teeme? Täna me võime rääkida ühest minu meelest väga suurest muutusest inimkaubanduse valdkonnas, kui me väga palju kasutame terminit ohver siis esimest korda sel aastal kuulsin ma sellist terminit nagu inimkaubanduse ellujääja. See on mingi mõtteviisi muutumine meie endi peades ja võib-olla ka sellele ohvrile selle sildi, mis me nagu kuidagi külge kleebime talle teistpidi siis äravõtmine või. Ja huvitav, et kui ohvrid saavad selliseid väga tugevaid silte, siis tavaliselt need, kes neid kuritegevusi toime panevad, siis nad nagu väga neid silte nagu ei saa, mitte et ma üldsegi õigustaks üldse igasuguse sildi panemist ja sildistamist. Aga see on üpris õõvastav, et kui siin viimase aja statistikal toodi välja, et üle 2000 ohvri puhul on üks võib-olla menetlus alustatud ja samas nende ohvrite lood on sellised, mis räägivad inimkaubanduse ohvrite lootsis, mis räägivad 70 15 aastasest perioodist. Ja siis ühelt poolt sa mõtled, et kui tugev on inimene ja kui kaua ta suudab seda taluda hiljem sellest rääkida hiljem veel selles teemas kuidagi kaasa rääkida, panustada, et ohvreid ei oleks. Siis tekib vähemasti mul küsimus, et miks on peidus teine pool. Inimkaubanduse puhul on alati peidus see vahendaja pool või kupeldaja pool. Pihta ma eriti ei näe küll, aga me näeme alati nii pealkirju kui ka pilte, eriti märgilised on need prostitutsiooni kaasatud puhul kus ühelt poolt ühiskond näitab seda, kui sellist lõbu lõbutsemis kerget raha, kiiret raha, head elu siis pildina ilmuvad hoopis teistsugused pildid ja pealkirjad, mis annavad väga kiirelt sellele noh, antud juhul siis naisterahvale üldjuhul on prostitutsiooni kaasatud rohkem naisi sellega väga konkreetse sildi, milles sisuliselt, no ma ei teagi, kas ta kunagi vabaneb. Jätkab Sirle Bloomberg. Nojah, nüüd peaks rääkima ära siis kuidas täpselt toimub protsess, et kõigil oleks pilt nagu selge. Kõigepealt peab olema üks eesmärk, peab olema, tegevus, peab olema vahend, vahend on siis tavaliselt see mõjutamise viis. No missugune võib-olla see tegevus, võib-olla ma toon mingeid lihtsamaid näitajaid ja siis mõned keerulisemad. Võtame sedasama prostitutsiooni teema, et keegi väga ei kutsu tüdrukuid töötama või olema prostituut. Tavaliselt pakutakse midagi muud, selleks võib olla meeldiv klientidega vestlus kuskil baaris, et see pakend peab olema ilus ju, mida sa pakud? Loomulikult käib sellega alati kaasas ka selline hea rahateenimise viis lihtne raha teenimise viis. Seega see pakkumine võib tunduda, et ta on selline laialdaselt suunatud, aga tegelikult on väga sihipäraselt suunatud pakkumised. Seda pakkumist võib teha sulle ka mitte väga kaugele olev inimene, kes võib isegi soovitada sulle, et kuule, näed, see on päris hea võimalus. Ja siis selles protsessis näiteks sulle pakutakse lisaks võib-olla klientidega meeldivale suhtlemisele aja veetmisele, kokteilide joomisele ka võimalus mõne kliendiga näiteks kaasa minna. Et see oleks nagu siin oma vaba valik, seda kõigi kaasa minema. Sellega, kes sulle meeldib. See tundub ju ka, et see on nagu minu vaba valik aga tegelikult seda eeldatakse sinult. Ja tavaliselt need ülejäänud neiud või naised, tüdrukud, kes on tema ümber, Kadevad seda, see on juba omamoodi selline kokkuhoidmise mehhanism. Ja lõpuks selles protsessis, no vaevalt et sa ise sa nimetad või siin nimetatakse mingit moodi, aga sa oled see naisterahvas, kes siis pakub teenust. Õudne sõna pakub teenust. Aga alati mõtlen, kuidas Me pakendame neid või nimetame neid väljendanud seksi ostja pakub teenust. Ja kus sa nüüd sund on siin sunnielement ka nüüd sisse tulema, eks, et kus see sund on? Ta ju ise tuli, ise valib, klienti saab raha, vähemasti mingi osa, keegi väga ei ähvarda, keegi pole löönud. Sunnielemente on võimalik siis juba hakata tuvastama, kui tahab kuidagi sellest väljuda. Tavaliselt siis hakatakse kinni hoidma või ta ei saa mingil muul põhjusel enam sealt väljuda. Sest et lisaks sellele kõigele nendel neidudel on ka alkoholiprobleemid, meelemürkide probleemid, lisaks rahustid, et see on väga tüüpiline, mis kaasas käib ja kas tal on üldse ka teadmine, et kuidas sellest nüüd välja tulla või kuhu mul siis minna või kellele ma sellest rääkida on. Sest kõik jäetakse kuidagi sellise mulje, et see oli sinu enda vaba tahe ja keegi ei ole sind otseselt sundinud. No on ka selliseid väga tavalisel lugusid, mis on sellisest vanemast ajast, kus tüdrukuid viidi ka üle piiri ja pakuti paari tööd ja tegelikult tõepoolest pandi hoopiski ja sunniti tööle nii-öelda tegelema prostitutsiooniga. Ja nad ei saanudki välja, sellepärast et see koht, kus nad olid, oli kesklinnast väga kaugel, et see oli üks väiksemaid kohti, kuhu sul joostagi on. Ja selliseid näiteid ka, kus võeti ära basse, tänapäeval seda väga ei tehta, häbistamises piisab juba. Ühed huvitavad lood on tavaliselt ka sellisest tööalasest, eks pluateerimisest, sest seal on ju tegemist isegi rohkem vaata et meestega. Nendega ma olen viimasel ajal puutunud kokku üha rohkem ja ma olen seda maininud ka mitmel korral, et ma ei ole nii palju nutvaid mehi näinud kui selle viimase võib-olla paari aastaga sellises esmasel kohtumisel, mis on üldse täiesti suur ime, kui inimene saab ja leiab selle aja mingi õhtuse aja pärast pikki, kuid sisuliselt seitse päeva töötades ma olen näinud nende nii korterite pilte kui ka nende elukohtade pilte, nad on ise neid üles filminud, kuulnud salvestusi oma tööandjaga, mis on väga võikad ja edasi ei tahagi kuulata. Ja nad on olnud sellises olukorras näiteks paar kuud. Ja ilmselt on ta tulnud noh, kas abi küsima niimoodi nad seda formuleeri tegelikult juba viimases hädas, sellepärast et lihtsalt on kõht tühi. Oli üks selline olukord, kus üks klient tal oli väga halb, vene keel oskas rääkida ainult siis sisuliselt moldova keeles ja ta Ta ei olnud kolm päeva söönud. Nii et kõik need piparkoogid, mis mul seal laua peal oli, et tass teed, kuigi ta alguses kohe keeldus sellest lihtsalt tühjaks. Ja ta tuli sellises riietuses, noh, talvel oli just külmaks läinud, käed olid punased, tulid jalgsi, seda julenud sõita ka ühistranspordiga, et äkki politsei võtab kinni. Kui palju inimene kardab sel hetkel kõike muud peale oma ärakasutaja, eks pluateerija kaubitseja. Ja sellistel puhkudel see oli sellise nüüd võõrtöötaja näide, et sellistel puhkudel on ka väga kurb lugeda, kuidas me jälle nagu sildistame neid inimesi või arvame, et et noh, et kui nad juba siia võib-olla tööle tulid, siis siis nende elutingimused võivadki olla sellised vähe kehvemad, et sa ju pakkuda nendele luksushotelli. Ja need on sellised normaliseeruvad vägi, tihti hoiakud, millega tuleb ka jälle kokku puutuda. Kuigi see hetkel ma tunnen, et ma olen alati tohutult emotsionaalseks võib-olla natuke pahasekski, siis ma kutsun ennast korrale sellega, et ma mõtlen, et tegelikult täiesti normaalne, et inimene ei pruugigi aru saada sellest teemavaldkonnast nii hästi, sest et ta ei tegele sellega iga päev. Ja see on minu roll talle seda pilti nagu suuremana näidata. Sest et see on täna võib-olla minu eelis näha neid lugusi ka nii erineva kandi pealt. Aga kas mõnikord seen Expluateeriv, töö oled sa näinud, on ka inimese jaoks nagu välju, pääs, et kui ma mõtlen nendele inimestele, kes käivadki, ma tea, paar kuud Austraaliasse oli seal rängal tööl või Eesti inimesed, kes siin üheksakümnendatel käisid kanu kitkumas või noh, tegemas ka võib-olla tööd, mida seal kohapeal inimesed enam teha ei tahtnud seal, millal võis ka ekspluateerimise element olla. Kas sa selliseid juhtumeid oled näinud, et tegelikult Ta, noh, tänu sellele, et sa käid siin paar nädalat, paar kuud, töötad, sa saad mingid võlad makstud, sa saad tegelikult hoopis mingist olukorrast nagu välja, et seal võib-olla on ka mingi lootus, miks inimesed on valmis võtma selliseid riske oma elus. No esiteks raske töö ja töö, kus sa selle eest, mis sul on lubatud, ei saa lihtsalt ka seda palka, mida sa pead saama. Need on kaks erinevat asja, et ma teengi rasket tööd, ma teangi, mis tööd ma läksin tegema ja ma olen isegi nõus tegema rohkem töötunde, sest ma tulingi väga lühikeseks ajaks, et oma kodumaal hakkama saada paremini või mingid võlad ära maksta. Tavaliselt need juhtumid, milles meie kõneleme, kui ärakasutamise juhtumid, seal on just need indikaatoreid, mis kõnelevad sellest, et inimene ei saadeta oma töötasu, ta ei saa seda tasumist talle peab maksma. Seda tasu makstakse talle täpselt sellise suva järgi, nagu tööandja seda ise tahab. Tal on lubatud ka elutingimusi, mis on väga ahvatlev ja, ja tundub ka väga loogiline, et tööandja selle kõik organiseerib. Aga see elukohta on seotud tööandjaga. Nii et kui ma kaks kuud või kolm kuud pole saanud palka ja täna on reede õhtu näiteks ja ma enam ei suuda seda olukorda kannatada, siis see koht, kus nüüd mul on võimalik seda inimest kinni hoida, on see, et kui sa lähed kellelegi rääkima, siis siin korterisse täna enam ei ööbi. Nendel inimestel tavaliselt pole linna teadmisest ühtegi aimu, kus, mis asub siis nad on ainult olnud trajektoor, töö ja siis ööbimiskoht või töökoht, ööbimiskoht on samas kohas. Ja kui nüüd keegi mõtleb, et, aga no kui ta tahab ise sellel objektil magada, et võib-olla see valmiv ehitus on isegi soojem ja parem kui see mingi x korter seal, siis noh, on ka väga selged elamistingimused, mis inimesele kas peab pakkuma või tal peab olema võimalik seda ise rentida või üürida, et olla vaba oma valikutes ja minna pärast tööd koju või siis sellele üüripinnale ja teha oma asja. Aga need inimesed on väga tihti ja ongi kogu aeg tavaliselt ka pandud kokku elama. Isegi tihti rahvusetti eraldi info väga ei leviks. Ja neid sõna otseses mõttes transpordiga tuuakse-viiakse palga asemel toob tööandja teinekord süüa. Mis tundub ju ka, et väga hooliv ja hoolitsev tööandja rääkimata muidugi olukordades, kus lisaks kõigile nendele situatsioonidele töötaja või see inimene ei saa valida oma puhkeaega. Me räägime väga kurnatud inimestest. Kui me räägime nüüd tööalasest, eks pluateerimisest. Nii et kui ma tulen tagasi nende nutvate meeste juurde, siis ilmselt selle nuttu vallandab see hetk kui nad on oma loo ära rääkinud. Ja nad teevad seda sellise ühe jutu voona realisti ilmselt, kui see kõik vallandub, siis nendest nagu välja saab, siis mul on tunne, et nendel tekib ka see hetk, kus ta saab aru, kus ta on, ühelt poolt ja teiseks, mis olukorras ta tegelikult on. Ja ilmselt see hetk, et teda usutakse. Et ma olen mõelnud, et kui suur võim on, sellel mõjuvõim on sellel, kui see ohver räägib ära oma loo ainult ühe korra, sellest peakski piisama, kõik. Ja meie asi on mitte kahelda, vaid uskuda. Sest tegelikult seda see inimene selle hetkel vajab nagu kõige rohkem kui ta juba oma lugu räägib. Ja see on ka kindlasti üks küsimus pidevalt, mis hoiab mind sellisel kursil ka, et kas ma et mul ei tekikski ühtegi korda sellised kahtlused, kas ta räägib õiget juttu, see on selline minu indikaator, et kui selline asi peaks toimuma, siis ilmselt ei ole ma enam õiges kohas. Ma ei kujuta ette, mis jõud see on, ilmselt mingi hirm peab olema suurem. Olen mõelnud nii äkki mis tappapärase teise hirmu. Ja ta räägib. Ja seepärast ka nii maailmas kui ka meie üha rohkem. Räägime sellisest taas ohvristamisest, et me peame seda vältima iga hinna eest, et see on ka küsimus, et kas me teeme seda või me ei tee kas sellel inimesel on vaja seda silti, et on inimkaubanduse ohver näiteks? Või ennekõike ma näen enda ikkagi inimest tema kuvand on ju ikkagi ennekõike, on ta siis mees või naine või laps tal on olemas oma kindlasti pere kuskil keegi võib-olla ka kindlasti osadel ja paljudel on hariduslemmiktegevus mida iganes ja siis on elus olnud selline asi. Ja see ei ole tema identiteet. Noh, vähemasti ma tahaks niimoodi näha inimkaubanduse teemat. Et see ei ole tema identiteet või see, kes ta on. Aga inimesed on ka väga erinevad, et mõned vajavad. Et nad saavad oma lugu rääkida mitmel korral, palju kordi. Et siin ei peaks olema nagu tegemisele meie soovidega, mitte mingil moel. Üks märksõna, mis minu jaoks siit kõlab, on selle protsessi alguses nii selle prostitutsiooni kui ka tööle värbamise nagu idealiseerimine. Ehk siis me ikkagi kohtume nagu väga palju sellist noh näiteks prostitutsiooni idealiseerimist ja nende kurjategijate oskus manipuleerida ja veenda on väga palju võimsam kui siis meie, kes me võiksime neid inimesi sealt ära hoida. Et mis mehhanism saaks vastu pakkuda või mis keele meie võiksime leida kus esialgu onni, selline hüve, mis võib olla nii materiaalne mis sellises kapitalistlikus ühiskonnas võib-olla nagu huvitav või nagu sa mainisid, see võib olla ka selline kuuluvustunne kuhugi, mida ei ole olnud kellelegil. Et noh, mida me vastu pakume. See on väga hea küsimus ja võib-olla ma isegi natuke juba tean seda vastust, aga kuidas seda pakkuda, vot see on pähkel ehk mida pakub tõesti see nii-öelda ekspluateerida või kaubitseja tegelikult ta tõesti pakub talle midagi, ta pakub talle turvatunnet väga tugevat, kaitstud sotsiaalset võrgustikku, seda väikest võrgustikku, mida meie pakume. Või pigem ma küsiks, mida meie tahame. Tegime ühe joonise täpselt samale küsimusele vastates, et kuidas me saame neid inimesi rohkem aidata. Joonistasime sinna erinevaid, siis osapooli, tead, tegeleme sealt välja, jätsime selle ohvri enda. Kohe piinlik hakkas. Ja me saime aru, et kõik osapooled midagi tahavad sellest ohvrist saada. Me isegi tahame pakkuda. Aga kas me teame, mida me saame nüüd pakkuda sellele ohvrile sellist teistmoodi turvatunnet, et ta sealt ära tuleb? Mis see on? Millega me neid ümber mängime nagu? Ehk siis me saime aru, et kõigepealt see, et mis neid ümbritseb ja kui tugev see on ja kui võimas on isegi kui tal on selles olukorras väga halb olla, siis see on see olukord, kus tal on enda jaoks juba turvaline ja tal on nagu omamoodi kaitse. Ja nüüd me pakume midagi, mille puhul me iseenesest mõistetav, kogu see teekond on ühele ohvrile ikkagi ennekõike raske. Kes võtaks sellise teekonna eht kui ma isegi täna võin teada, et näiteks kuma, tees neid samme mul on raudselt nagu aasta või kahe pärast tegelikult palju parem? No kui palju see mind motiveerib, noh, et tegelikult neid samme tehes on, need tuleb teha nagu väga raskeid samme. Esiteks ma kaotan kõik neid samme tehes võinud kaotada selle oma võrgustikku, mis on mulle tuttav ja turvaline. Ja mulle tundub, et aga äkki ma jään üksi ja ilmselt mingiks hetkeks sa jäädki üksi. Et kui tugev peab jälle inimene olema, et vot seda kõike nagu läbi teha. Ja miks see võrgustik ja turvatunne nii tugev, siis sealt tahetakse temalt saada midagi läbi väga hea ja oskusliku manipulatsiooni. Meie tahame ju hoopis midagi muud. Me ei kasuta manipulatsiooni selle jaoks. Aga ma usun, et sa, ja ma arvan ka, et see kõik on tegelikult võimalik. Ega muidu vist ei olekski esiteks võimalik sellises valdkonnas tööd teha. Ja teiseks, ma usun tohutult inimese võimes saada tagasi iseennast, võid olla tugev või saada tugevaks tagasi, tulla välja olukordadest, et see on, ma leian hästi palju tingitud sellest, et kui palju need, kes on valinud oma ametiks teiste inimeste kandmise hoidmise jõustamise, kuidas keegi soovib nimetada siis see kõik on võimalik ka sellele inimesele nagu minna edasi, tulla välja sellest olukorrast. Silmade avanemine, see valdkond pakub kogu aeg silmade avanemist. Oli vehedalt näha, kus me tegime ise ühe eksperimendi soovides tõesti näiteks siis prostitutsiooni kaasatuid intervjueerida sellisel viisil, et küsida nende käest, mida me saame teha. Et te tuleksite meie juht ka. Ja mida me ilmselt ei osanud oodata. Et me tol õhtul ei saanud vestelda mitte ühegi nende tüdrukut. Ja see oli muide avalik keskkond, kus võisid kõik sisse astuda. Aga nad olid väga hästi turvatud. Ma arvan nii mõnelgi, kes meie seltskonnas sel õhtul seda plaani nagu läbi viisid, avanesid endal ka need silmad ikka väga-väga suuresti ja nad enam kindlasti ei kasuta sõna sõnum, mida me ei kasuta selles teemavaldkonnas. Ma isegi ei taha neid nimetada, sest et mitte anda võimalustki nendele sõnadel kõlama jääda. Ja kui ma olin jälle sarnaselt seda sama olukorda nagu näinud, siis mõtlesin, et et see on üks ikka väga hästi organiseeritud kuritegevus. Ja seda hoitakse nagunii Enda haardest. Sest see toob tohutult palju raha, see on suur äriinimeste pealt. Ja kui me räägime nüüd märkamisest. Me saime rääkida päris mitme inimesega, kes olid noh, nii-öelda selle koha külastajad. No me ei tea, kas nad nüüd täpselt kindlad, me võime öelda, et nad ei tea, mis seal toimub, aga see võib tegelikult nii ollagi, et ei märgatagi. Sest see pakend on ikkagi päris ilus, mis on? Et meelitused on ilusad. Küsimuse alguse juurde tulles, et aga muidugi inimesed reageerivad sellele, mis on, tahavad seda, mis on ilusasti pakendatud. Rääkisin endast sildistamist, sest et nagu me võib-olla narkomaailmast teame, et seal teinekord see tarvitaja on ka müüa, vahendajad siin valdkonnas on ilmselt ka nii, et mõnikord saab sellest ohvrista vahendaja kupeldaja mõnikord võib-olla ka vastupidi, et see, kes proovib raha teenida, see langeb ise kellegi teise ohvriks, et kas sul on ka kogemusi selliste juhtumitega, kuidas need inimesed, kes sellises mitmes rollis on, iseennast näevad või sellega toime tulevad. Ja see on hästi huvitav tähelepanek, et kuidas selline vägivallaring toimub, et mitte alati ei ole sellised lood, kus vägivallast või inimkaubanduse ohvrist pääsenud või, või selles näiteks kes Toomes selle prostitutsiooni valdkonna, et me lähme päästma, ta pääseb ja kõik on hästi ja, ja see vägivald seal nagu kõik kaob, et need näited, kus tüdrukud või naised müüvad või siis kaasavad ka järgmisi. See on üpris ju tavapärane, kui teadlikult nad seda teevad. Ma ei taha ära võtta ühelgi inimesel selle tundega, et ta nagu midagi ei tea, mida ta teeb, aga see maailm on mulle seda teinekord väga keeruline kirjeldada, sellepärast et mina selliseid tüdrukuid tean päris palju oma sellise töökarjääri jooksul. See maailm või see võrgustik, kes on tema ümber, on ainukene tema ümber olev võrgustikes tundub temale ka täiesti norm käitumine, et selles nagu edasi toimida seda sunnielementi, mida inimkaubanduses toodaksegi selliseks võtmiseks, et seal peab olema sund. Siis kui me räägime sõnast sund siis see ei ole kaugeltki mitte jällegi väga nähtav, mingi füüsiline vägivald, sundon, väga ilus meelitamine, näiteks sund võib olla ka see, et sa mingi olukorra jah, enda jaoks normaliseerib. Et toime tulla, see on hästi huvitav, kuidas need kihid või need kaitsemehhanismid on juba sellel inimesel niimoodi. See müür on nii tugev juba laotud. Kasvõi selle jaoks, et ellu jääda, kasvõi selle jaoks, et mitte enam ise kliente vastu võtta. Jah, ja kes ta siis on? Kas ühest hetkest, kui ta on olnud meie jaoks ohver, on ta järgmine hetk, siis see nii-öelda ise toimepanija et mitu rolli, nagu tekib seal inimesel äkki ja kas see toimepanemise roll oli tal lihtsalt sellest olukorrast pääsemiseks. Sest ma veel kord ütlen, et ega uksi lukku ei keerata enam tänapäeval. Need kinnihoidmise mehhanismid on hoopis teistsugused. Võib olla sellise näite, et ühe juhtumi puhul see isik on saanud ka karistada. No sattusime me nagu sellisesse lookeerisesse, kus see toimepanija tegi mulle paar kõnet ja need kõned olid niivõrd ebameeldivad, selles ei olnud mitte ühtegi ähvardavat nooti. Aga see alatoon oli selline, et me hakkasime lukustama kontoriust ja iga kord, kui ma läksin koju kolme kuu vältel ma ikkagi vaatasin kogu aeg selja taha. Sel hetkel ma mõtlesin, et mul on olemas kogu võrgustik. Ma tegin ka muide kõne politseile kõiget, selles mõttes ma ei peaks mitte midagi kartma. Ja ometigi see inimene haaras mind minu peas niivõrd tugevalt, et isegi ma tunnen, et kui ma praegu sellest räägin, on mul ei ole ka eriti mugav sellest rääkida, sest hirmutunne meenub nii hästi. Ja nüüd, kui ma mõtlen, et inimkaubanduse teemavaldkonnas ja ohvrite peale sul ei pruugi olla selles olukorras väga pikalt täielikult alluda. Ja ma ei usu mitte kunagi ka seda, et see inimene, kes teiste inimeste ekspluateerib ära kasutab, ta teeb seda täiesti teadmata, mida ta teeb. See on väga teadlik tegevus. Ja see on organiseeritud tegevus. Ja selle eesmärk on ikkagi inimest halvata, panna tundma hirmu, et lõppeesmärk on teda ära kasutada. Ja see on väga ohtlik teemavaldkond, ma teinekord mõtlen ka, et lähed niimoodi kuidagi kergusega läbi selle teema. Aga kui need ohvrid ei suuda sellest välja tulla, sest et nad tohutult kardavad, Sa isegi küsinud, mida nad kardavad, siis ega seda ei olegi nendele lihtne formuleerida. Ma mõtlen teinekord ka, et kas ise peaks ka kartma. Et me räägime ju tegelikult kuritegelikust maailmast, kus selles teemavaldkonnas liiguvad meeletud summad, miljonid miljardid, see on tohutu suur äri, see on inimeste müük läbi nende ärakasutamise. Mul on mõnevõrra piinlik või kuidagi halb tõdeda, seda aga mingil hetkel loengu umbes 20. minutil ma tabasin ennast mõtlemast, et ma mõtlesin inimestest kui esemetest. See oli päris kole. Ja siis sellest lähtuvalt tahaks küsida, et et aga mis toimub kuritarvitaja peas? Me ju kõik teame Lääne ühiskonnas, et selline asi ei ole õigustatav. Aga miks ikkagi juhtub? Ja see on nüüd võib-olla see teemavaldkond. Et kas me näiteks räägime ka sellest nõudluse poolest ja selles kontekstis, et et kui ma näiteks kaldume nüüd jälle sellise prostitutsiooni teema poole, et alustame sellest, et mis toimub ühe inimese peas, kui ta läheb, ostab inimest. Ja mis toimub meie peas, kui me mõtleme selle peale, kas me romantiseerime seda ja mõtleme, et seal toimub armatsemine. Või kui ma maksan selle eest, kas ta muutub minu jaoks selleks tooteks selleks esemeks, millega ma võin siseselt teha, mida ma tahan, see on tema eest maksnud. Ja temale ju ka ilmselt see sobib. Aga mis toimub teie enda peas, kui te mõtlete selle peale kui sa küsid oma meest kolleegilt mees sõbralt, elukaaslased, kes on mees, et mis arvad või kas sa oled kasutanud või maksnud, mis sa üldse arvad siis mis diskussioonide võite saada? Mis hoiaku te võite saada, kas te julgete sellist diskussiooni üldse alustada? Aga seda arutelu võiks alustada oma lähedaste inimestega. Ja mitte ainult selle meessõbraga, aga ka oma emaga, oma õega, oma sõbrannadega. Mis hoiakuid te saate, mis sõnu te saate, kui sellest teemast räägitakse? Mis längide kuulata, missugust sildistamist te kuulete ja kui palju te tegelikult kuulate, et hoiakut, mis pigem küsib ja püüab mõista, saada rohkem teada? Need hoiakud on väga tihti väga hinnangulised hinnangu andmine. Ma püüan sellisele küsimusele tavaliselt vastata, kui see on nagu tulnud, küsides seda nagu meie enda hoiakut kõigepealt. Sest kui ma selle enda jaoks nagu läbi mõtlen, analüüsin või kuulan, mida teevad mu lähikondsed, siis võib-olla see vastus on teile siis kas üllatav või Kas IRL, et mis siis rõõmu teeb sulle sinu töös, et kui palju on lootust või mis see muutus on, mida sa ootad ja mis on võimalik, et kuidas sellega on aga rõõmu toobki, iga kõne? Iga klient, kellega töövaldkonnas ma saan kohtuda, sest nagu ma ütlen? Mul on au olla, vastata või rääkida nende inimestega, mina olen saanud selle võimaluse olla seal iga kord, mõtlen, et kui mul oleks müts peas, võtaks mütsi maha nende ees selle julguse eest. Jah, nende lugude kõrval on mul olnud ka tõesti võimalus näha nende lugude kulgemist, kus sellel hetkel, kui ma esimest korda seda inimest näen ja missugused on ja kuidas kasvõi tema kehahoiak on ja siis, kui ta on saanud sellist jõustamist tuleb järgmisel korral uksest sisse. Ja ta kehahoiak on juba teine, ta naeratab. Viimane kohtumine oli mul ühe naisterahvaga, kes tuli nii selgelt meelde temaga esimene kohtumine. Ja nüüd viimasel korral, kus ta märkas selles ruumis olevat lille ja kirjeldused, see lill on nii kena teile nii lopsakas siin laua peal. Ja siis ta ütles, et aga ma läksin eesti keele kursustele. Hea lugu, ju tal läheb elu edasi, taastub sellest hoonest siis sellise tundega, et ta ei pea käima Teamas, vaid ta käib pea püsti. Ja noh, need ongi need hetked, mis teevad rõõmu. Aga ikkagi kogu selle teemavaldkonna koleduse juures hirmsate lugude juures loodame väga hirmsat, väga koledad. No võib-olla meelega ei ole tahtnud täna siin rääkida lastest inimkaubanduse ohvritena sest mul isegi painduse suu selliseid lugusid rääkima kirjeldama. Siis kui palju on see valdkond ikkagi ka muutunud, kui palju me täna näeme? Ja püüame üha vähem sildistada või reageerime sellele hoopis rohkem? Mul tuleb sellega meelde üks lugu, et mis teeb rõõmu kunagi, kui ma selle teemavaldkonnaga alustasin ja projekt sai rahastuse ja me saime sellise hullumeelse ideega hakkama, et noh, avame sellise nõuandeliini. Mäletan, et sellel ajal mul, kus ma tean, miks ma lubasin selliste asjadega lubasin, et riik hakkab seda toeta mingi hetk. Hullumeelne lubadus ja riik hakkas toetama mingil hetkel ja siis tekkis esimene arengukava ja siis sai inimkaubanduse sõna seaduses ja muidugi väga pika perioodi peale. Aga kõik teemad, mis on seotud hoiakutega või nad ongi ju väga pika vinnaga. Muidugi tahaks seda protsessi, et kõik juhtuks kiiremini, aga see on ka omamoodi huvitav, et miks need hoiakud muutuvad nii aeglaselt. Ja tänaseks olen ma murdnud enda jaoks kindlasti ära ühe sellise stereotüüpse mõtlemise, et teatud tüüpi kliendid ei tule kunagi, riigiasutus? Tulevad küll. Sest seal töötavad inimesed nagu igal pool mujalgi ja selle üle on mul on tohutult suur uhke tunne. No need asjad teevadki rõõmu. Tea, kas need ööülikooli teemad on kõik sellised rasked või? Ma võtaks tõesti võib-olla kokku selle inimkaubanduse teema selliselt, et üha rohkem olen mina läinud seda usku, et eks kõrvalseisja märka roll on ikka tohutult oluline. Ja inimesed ka need, kes on väga halbades olukordades sattunud, nendel on ka seda jõudu ja küllaga olemas, lihtsalt see on endal väga kuhugile ära tambitud. Siis need, kes me oleme ikkagi sellel hetkel tugevamad. Meie, ma arvan, võiksime ja peaksime laus olema need märkajad. Et ega ükski ohvrida ohverol kuigi talle ka see olukord, kus ta on, võib-olla ta enda jaoks on selle väga kuidagi adapteerinud endas. Ja teine, mis on mu ka selline suur unistus. Et selline ikka hinnanguvaba olemine ei tea, see on, see on ikka väga raske olla hinnanguid andmata. Aga see annab võimaluse tegelikult sellel inimesel kindlasti olla julgem nagu rääkima, sest kõige rohkem kardetakse ju hinnangu andmist. See on ka üks hirm. Seda hirmu ei peaks inimene tundma ja mõistmist mitte hukkamõistmist. Suured sõnad, aga see võiks olla selline mantra, mida kogu aeg korrata endale kui meelest ära kipub minema. Sest eks me ise tahame ju täpselt sedasama ikka mõistmist. Inimkaubanduse ekspert Sirle Bloomberg kõneles inimkaubandusest. Loeng on salvestatud Saaremaal Triigi filharmoonias. Muusikat tegid Marko ja Angela hambrasiini. Saate panid kokku Külli tüli jälised Develt. Raadioteater 2021.