Ööülikool muidugi, mees on kirg asja teada saada, asju ära seletada, aga sellesse kirge ei saa ülearu tõsiselt suhtuda. Nii palju operatsioonisüsteeme meie väiksesse pähe lihtsalt ära ei mahu, ütleme nii, et see maailm lahti muukida. Võib-olla ülimis saadav võime on see läheduse tunne selle maailmaga, aga mitte see, et me kõik saladused lahti muugiana. Tere, minu nimi on Argo Moor. Üle 20 aasta Tal on Eesti maaülikoolis lugenud erinevaid aineid sealhulgas siis sellist toredat distsipliini nagu eesti vanausk. Ja see nimetus eesti vanausk tegelikult on natukene eksitav ja natukene kitsas, sellepärast et ei ole ju niivõrd oluline mütse see, kas meie esivanemad uskusid seal taarat või uppuda või Pekot või tonni. See on natuke selline liiga kitsa saada. Palju olulisem on nende maailma nägemine üldse nende maailmavaade sellises laiemas mõttes. Ja kui ma peaksin nagu enda nägemust illustreerima, et mis see maailmavaade siis on, siis ma olen ikka kasutanud maja analoogiat. Et millest koosneb üks maja. Maja koosneb kõigepealt ehitusmaterjalist ja maailmavaate kontekstis, see tähendab siis mingeid lihtsaid tähelepanekuid, lihtsaid uskumusi tõdesid. Aga on ju arusaadav, et ega ehitusmaterjalihunnik ei ole maja. Et maja peab sisaldama veel niinimetatud arhitekti plaani. Et kuidas ehitusmaterjal siis kokku pannakse, kuidas pannakse siis need tähelepanekud, uskumused ja lihtsad tõed kokku. Et selleks on ju väga palju erinevaid võimalusi, näiteks, kas mõeldakse monistlikult tuvalistlikult, võib uralistliku, kas kasutatakse hierarhilisi skeeme või nad on pigem sellised võrgustikulised. Kui on tuvalistlik mõtlemine, kas see on siis nüüd vastaspolaarne või täiendpolaarne. Kas nähakse mingeid fundamentaalseid seoseid sügavamal tasandil erinevate olendite vahel või millised on siis näiteks põhjuslikkuse mehhanismid, selliseid huvitavaid, arhitektuurilisi küsimusi on ju tegelikult palju. Ja maailma ajaloos on olnud siis kolm suurt arhitekti plaani maailmavaadetes. Ja esimene ja kõige vanem oleks siis, võiks nimetada seda siis animistlikuks arhitekti plaaniks. Et sa iseloomustab siis valdavalt traditsioonilisi suure niinimetatud loodusrahvaid. Teiseks oleks monoteistlik arhitekti plaan, see on siis ühe jumala religioonid ja nende kujundatud maailma nägemine juudi usk, kristlus ja islam. Ja kolmandaks suureks arhitektil plaaniks on siis muidugi materialism. Ja siis muidugi kellelgil võib-olla juba tekivad mingisugused seosed näiteks ühe sellise diskussiooniga, mis tuima järjekindlusega Eesti ühiskonnas kogu aeg kordub kahe-kolme aasta tagant. Noh, te kindlasti tunnete selle ära, see on siis selline väide, et eestlased on väga vähe religioossed aga nad on väga ebausklikud. Et seda korrutatakse nii palju, et see praktiliselt on muutunud käibetõeks. Ja kusjuures see on vale, see on sügavalt ekslik, see on lihtsalt selline terminoloogiline lõks. Et antud väites religioossus on samastatud kristlusega. Ja tõepoolest, eestlastel see kristlik kihistus on väga väikene väga õhukene ja see, mida nimetatakse siis ebausuks, mis see siis on? See tegelikult animismi maja küljest pärinevad ehitusmaterjali tükid mis ei sobitu materialistlik kusse arhitekti plaani. Nii et kui me selle väite nüüd kuidagi prooviksime korrektselt sõnastada, siis see peaks olema midagi taolist, et eestlastele on omane selline konfessioonide väline religioosne hoiak. Kusjuures religioosne hoiak väga tugevalt on animistliku sellise meelelaadiga. Et ajalooliselt on niimoodi kujunenud, et see animismi arhitekti plaan on meil küllaltki selline tüse. No vot, ma ei oskagi täpselt öelda, kas on tüse või on olnud see, et aeg-ajalt ma juba ka ise selles kahtlen, sest ühiskonnad muuta, Sa võid ju nii kiiresti. Monotismi, kihvt on tõesti väga õhukene ja Euroopa võrdlusesse materialismi kihvt vastu on üle keskmise tüse. See on siis noh, ütleme niimoodi, maailmavaateline väikene sissejuhatus ja uskumused hingest. Nüüd on ju tegelikult üks väga oluline osa sellest arhitekti plaanist. Ma ei hakkaks ütlema, ta keskne osa on aga aga kahtlemata oluline animistlikus maailma vaatas, nagu ei ole selliseid kõige olulisemaid ja vähemolulisemaid asju, seal on selline võrgustikuline mõtlemine ja sellises võrgustiku üldises mõtlemises võiks ütelda, et kõik asjad on olulised, ka pisiasjad on olulised. Kes siis eestlastest on nende hinge uskumustega tegelenud? Noh, praktiliselt kõik klassikud on sellega rohkem või vähem rinda pistnud, alates juba Eisenist edasi Loorits, Paulson, Maasing, kulmar, farma kulmaril on, kui ma nüüd õieti mäletan 1998 ka avaldatud üks märkimisväärne kirjatükk selle kohta see on siis eesti muinasusundi hingefenomenoloogia probleeme. Siit on huvilistel see üles otsida, läbi lugeda. Ja selles kirjade pista, siis ütleb, et jah, nende erinevate autorite käsitlused on küllaltki erinevad aga samas ollakse üksmeelel selles, et hing ei ole ühtne, hing jaguneb keha indeks ja vabaindeks. No mina oma käsitlustes ei ole lähtunud ühestki neist otseselt. Et selles on nagu kaks põhilist põhjust. Üks on see, et erinevate autorite käsitlused tõesti on erinevad mis tähendab ka seda, et neis kõigis rohkem või vähem saab kahelda. Ja teine on siis nagu võib-olla selline tehniline põhjus lihtsalt, et kui üle 20 aasta lugeda seda ainet, siis see tähendab ju seda, et järjest uuesti ja uuesti uuesti seal tulevad iga aasta sedasama temaatika juurde tagasi. Algul sa õpid lihtsalt ära klassikud, mida nad on öelnud. Aga 20 aastat on nii pikka aega, et selle ajaga jõuab mitu korda igast klassikust nii-ütelda vabaneda. Hakkad nägema nende käsitlustes teatud vastuolusid, küsitavusi ja ka seda, et midagi on nagu puudu nendes käsitlustes. Ja paratamatult lihtsalt kujuneb välja mingisugune oma nägemus sellest asjast. Enne kui ma nüüd otseselt läheksin nende hingekäsitluste juurde, ma võib-olla paar momenti mainiksin ikkagi, et mis mind on hakanud segama nendes klassikalistes käsitlustes. Animismi teooria autoriks on Taylor. Ta tuleb omanimismi teooriaga välja 1866. Ja tema käsitluse siinkohal ühtne monistlik. Vaata midagi varjukile, suitsukirme taolist, aga ta on ühtne. Veel päris palju aega. See on siis 20. sajandi kahekümnendatel aastatel. Saksa psühholoog psühhiaater William vunk tuleb välja käsitlusega, et hing ei ole ühtne. Ta on pluralistlik, ta koosneb mitmetest osadest, kusjuures põhilised põhilisi osasid on kaks, on keha hing ja on siis vaba hing. Aga põhimõtteliselt hing on pluralistlik. Ja kuidagi on juba vutist alates läinud niimoodi, et see kaks põhilist osa keha, hinge vaba hing, need on saanud palju tähelepanu. Ja siis kõik see ülejäänud, mis peaks sellel tegema tegelikult bluuralistlikuks. See kõik on jäänud nagu kuidagi vaeslapse rolli. Aastaid tagasi vist maaleht tellis mult ühe sellise artikli, mis on puu kaitsnud oma magistritöö eestlaste puudus loetest. Otsisin siis sellist võtit, et kuidas seda teemat, et lahendada ja valisid lihtsalt siis sellise võrdleva analüüsi mis ta on, näiteks tänapäeva inimesele leiad sealt mingi kuus, seitse kaheksa motiivi. Mis ta siis võiks olla näiteks meie esivanematele ja oh üllatust, et motiiv on umbes poole rohkem. Noh, ma taipasin kohe, et sa midagi huvitavat, aga sinna ta jäi. Ma ei osanud sellega nagu midagi peale hakata. Ja teist kordama puutusin sellega kokku, kui ma oma doktoritööd kirjutasin seal siis inimese surmasuhetest. Ja jälle seesama asi, kui me räägime animist, kas surma uskumustest siis see, milles inimesega võib juhtuda peale surma või mis tast saab, ütleme niimoodi. Me leiame mingisugune 15 16 17 motiivi. Kui me tuleme näiteks nüüd kristluses, siis seal on taevas põrgu ja katoliku õpetuses kaburgatoorium, kolm tegemine lihtsalt arvudega õigu tulenenud materialismi surm on eksistentsi täielik lõpp, selleks arvuks on üks, eks ole, näeme jällegi samasugust kahanemist. Ja selline tendents on tegelikult väga tüüpiline, kui me võtame kas või võtame näiteks üleloomulikku olendit, esinemiskujud algselt on selline väga suur mitmekesisus ja siis ta kuidagi taandub näiteks praegu küsida teie käest, kellena esineb nakk siis enamikul seostub ilmselt mingisuguse kena naisena või siis kalanaisena. Aga kui me lähme vanas eesti usundis ja siis me leiame sealt kümneid mitukümmend esinemiskuju, et tal on ainult kolm-neli asja, kellele esile ta ei saa. Või kui me läheme kas või näiteks jahiuskumuste juurde, jahipidamisviisid juurde, kui palju neid on erinevaid. Kui me võrdleksime seda tänapäevaga, siis me näeme jälle sedasama tendentsi kaugenemist. Paljususest varieeruvus väheneb ja kuidagi kuivab kokku. Nii et kaugenemine animismistan, jah, kaugenemine, pluralismist. Uralistliku alge võiks hinge uskumustes ikkagi selgelt kajastuda. Teine asi, no keegi ei vaidle selle üle, et Ani, mis, mis üheks põhiliseks põhjuslikkuse mehhanismiks on hingedematerjali seerumile. Laias laastus võib ütelda, et asjad juhtuvad nagu kahel põhjusel. Tekkis kokkupuude mingi hingega selle kaasnenud siis mingi materjali satsioon või siis vabaneti mingist hingest ja siis vabanetiga vastavast Motherealisatsioonist. Ja meie rahvustunneb väga palju selliseid erinevaid hingi ja nende materjali satsioone. Kui nad on soodsad siis nimetatakse neid vägedeks või õnnedeks. Neid otsitakse, taotletakse. Kui nad on ebasoodsad, siis on neid nimetatud vigadeks. Neist püütakse vabaneda. Kuid mõned vead on ka sellised, mis on nagu neutraalsed, et nad ei ole ei soodsadega. Kahjulikud, toome mõned näited jäneseviga. Hundikurk Tedre viga, tedretähnid, rahvapärased, linnu-looma- ja taimenimed tegelikult sisaldavad endas väga palju selliseid usundilise kujutelma siin öelda taustasid. Stalinism on oma taotluses just nimelt dialoog, mitte inimliku maailmaga või vähemalt püüda selle dialoogi poole. Ja isegi näiteks 20. sajandi alguses ka keskpaigas, keegi ei ehitanud lauseid üles, nii nagu meie seda täna teeme, et näiteks kui metsa ära eksinud, siis ma ütlen, et maa eksisin metsa niimoodi rääkinud mitte keegi mets eksitas või et ma sain hea kalasaagi niinimetatud mitte keegi, öeldi, järv õnnistas või Järv, Ants. Nii et need animistlikud hinge uskumused peaksid sisaldama seda mitte inimlikku komponenti. Ja kolmas siis selline märkus on mul selle kohta, et minu meelest selline klassikaline range teaduslik lähenemine hinge uskumustele ja siis granimistlikule maailmavaatele üldse ei ole eriti viljakas. No mida ma selle range klassikalise lähenemise all mõistan. Mõistan lihtsalt teaduses tehtavaid selliseid rutiinseid protseduure, et asi algab enamasti teatud mõistete defineerimisest, mõistet defineeritakse ära, siis hakkavad loogikamängud nende mõistetega, kusjuures siis selleks mänguplatsiks on enamasti kirjutatud tekst ehk siis pärimusteated. Ja mida ma nüüd väidan, väidan seda, et selline range klassikaline meetod on täiesti karjuvad vastuolus animistlike rääkimispraktikatega. Animistlik kõne ei ole defineeriv, ta on pigem varjavad, on pigem peitev. Heal juhul on ta viitab nii et kui mingisugune tekst tuleb, siis tekst pigem viitav millegi poole Jaanimistlikus kõnes väga palju. Eriti olulistest asjadest rääkides kasutatakse eufemismiks. Et ei nimetata asju õigete nimedega. Ja kujutage ette, kui ütelnud pärimustekstist saadakse kätte ja lähtutakse siis nendest nimedest, mis nendes tekstides tõesti on neid võetaksegi umbes sellises usus, et iga nime taga on üks ja sama selline kindla piiriline asi siis see tegelikult on absoluutne pudru ja kapsad. Kui me näiteks kasutame ühte hinge mõistvalt, olgu selleks ise seda kasutatakse näiteks Kadrinas või Rakveres või Tartus ja Põlvas, siis meil ei ole mitte mingisugust kindlust, et selle nime taga on üks ja sama nähtus. Isegi ühe küla piires ei ole seda kindlust. Või toome mingi teise näitud, võtame looritsa Liivi rahva usund, seal on ühes loos mingisugune mees, ennustab lehm-madu bumist, vesises soonikus kolm korda, siis piitsutab vett, siia, upub, siia, upub, siia, upub järgmine päev. Kolm lehm upuvad ära siis kui jutustaja käest küsitakse. Kes see mees siis oli, siis ta ütleb, et noh, ekstava v Sauliva karja isa metsavaim, noh veehaldjas üks nähtus ja neli nime, millest heal juhul kaks on võib-olla hüve tähenduslikud. Nii et siit on siis lihtsalt selline küsimus, et aga milline lähedane mine siis oleks viljakas, viljakas minu meelest oleks natuke vähem range, natuke kõige loomingulisem lähenemine sellele materjalile. Ma nimetaksin seda katseks reet konstrueerida animistlikut, maailmavaadet, kaasa arvatud sisanemistlike hinge uskumusi, kusjuures siis selle rekonstrueerimise püüniu taga on üks küsimus. Millisele inimese kogemusele piiratakse teatud hingeosa nimetuste kaudu. Nii et kui mingi hingeosa nimetus nii-ütelda tuleb, siis küsimus oleks see, et millele viidatakse mingit kindlapiirilisust, animismi, kaasa arvatud mingit kindla piirilisi hinge uskumusi ei ole kunagi eksisteerinud. Neid on kogu aeg loovalt konstrueeritud. Nii et miks siis vete lähtuvalt pärimustekstidest püüda neid siis rekonstrueerida. Esimese grupi moodustavad siis niinimetatud keha hingad teha hinged on keha juures, reeglina nad kuskile minna ei saa. Nendega seostub siis inimese füüsiline elujõud või elusus ja samuti siis ka inimese psüühilised funktsioonid. Mõnede kehakingadega natukene keeruline selle juurde ma tulen pärast keeruline selles mõttes, et neid saab liigitada nii keha, hingede kui vabahingede alla. Vaba hing juba see nimi ütleb, et hingel on teatud vabadust keha suhtes, aga seda ma kommenteerinud natukene pärast. Üks selline problemaatiline ning mida siis esimesena sinna keha hinge alla võib panna hingushing hingus, sünonüümidena ka leil või toss loomade kohta, sageli kasutati sõna toss, mitu hinge on majas või mitu tosson siis näiteks laudas. Nii et hingamine ja hing on ju paljudes keeltes samatüvelisi sõnad. Edasi, hinged on kõikidel inimese elunditel jaga kehaosadel, nii et ei ole näiteks lihtsalt süda või kops või maks on süda ja südamehing kopsa kopsuhing, maksja maksaing, elundite hinged võivad oma elujõust märku anda ka niinimetatud hingeloomana hingeloomaks nimetati siis sellist kuskil keha piirkonnas järsku tekkivat võbelusi väritmat, seda vaadata just nimelt vanade inimeste puhul, et kui vääristas veel, siis elab veel mitu aastat. Et hingeloom annab oma hingejõust niimodi märku, hinge sisaldab ka pilk seal ka natuke problemaatiline, kas pilgus olev hing on nüüd siis vaba hing või keha hing, aga andkem endale aru, et see on nagu, ütleme, teadlase jaoks problemaatiline animismis elava inimese jaoks ei ole mingi probleem. Hinge sisaldab ka vari, mingi muinasjutumotiivina oleks umbes niimoodi, et mees tuleb öösel kuuvalges veskilt koju, kohtab tee peal kuradit hakkavad maadlema. Kes teise oma varju alla saab, see on parasjagu võidumees. No võib-olla keegi on sellist muinasjutt kunagi lugenud. Kui me selle igapäevastesse praktikates tõlgime, siis see tähendaks seda, et näiteks hoiduti selliste natuke kahtlaste inimeste varju alla saata, kohtumisest prooviti seista niimoodi, et nende vari satuks inimese peale või kui ise taheti domineerida, siis Eesti just vastupidi, nii et vari langeks või või näiteks keegi ei istunud lõkke ääres niimoodi, et ta põletas oma varju. Muuseas, kui näiteks tuleb matuserong vastu, siis kindlasti astute sinnapoole teed, kus oli päike, et enda vari langeks sinna rongi poole mitte vastupidi. Nii et selle näited on lihtsalt sellepärast, et ega need hingeuskumused ei ole sellised abstraktsed kategooriad alati koos teatud nii-ütelda, teooria ja praktika, umbes nii nagu suvefilmis. Et see, mis ma praegu räägin, on teooria, aga nüüd, kui sa hakkad kivi veeretama, siis on praktika ja kõigi nende hingeosakestega tegelikult kaasnevad ka omad, siis sellised praktikad Siis on üks selline kolmikmina ise ja nimi seal kolmik natukene problemaatiline, sest päris täpselt ei ole võimalik ütelda, mis sellest kolmikust väljendab minu personaalsust ja mis väljendab minu esivanemate tahet. Et kas ise väljendab nüüd minu personaalsust või on see hoopis mina. Nii et me võiksime ütelda näiteks, et iseloom ja isekas ja ja nii edasi. No näiteks soomlast lise tähendab esivanema Reinkarneeruvat hinge, nii et ega me seda selgust ei peagi saama. Leppisime kokku, et mina väljendab personaalsust ise väljendab esivanemate tahet, sest kogemus oli ju ees, termin on sekundaarne. Või näiteks inimesel jätkas oma esivanemate töid, ta oli selles väga edukas, siis öeldi, et sellel on tugev isa. Aga kui ta ütelda tekitas ise endale probleeme ise neid lahendas, siis sellele tugev mina ja et nende taga on siis sellised erinevad mõõtmed ja hingenimedega ilmselt on kutsutud ka meelt ja arumeel tähendab ennekõike tähelepanuvõimet meeletu olema, meelemärkusele olema, märkama. Ja aru on siis ilmselt tähistanud mõtlemisvõime mõistust. Ja teine grupp oleks siis vaba hindajat vaba hingede alla läheb siis irdhinge siirding. Ausalt öeldes, mina ei ole eriliselt aru saanud, mis vahe neil on, minu meelest on siin lihtsalt erinevaid hinge omadusi nagu rõhutada, tatud irdhing, siis rõhutatakse selle hinge irdumist kehast just nimelt sel hetkel, kui inimene magama läheb, toimub ta kehas enamasti selline õpetus ja siis algavad unenäod. Seda õpetust on tõlgendatud kui irdhinge lahkumist kehast ja unenäod on siis vastavalt selle irdhingerännak, et siirding noh siis nagu rõhutatakse lihtsalt pigem seda, et kust ta siis rändab või kuhu või kelle sisse ta siis oma unenäorännak, kuidas jõuab. See on nüüd siis ka võib-olla õige koht, kus mainida, et teatud tingimustes ikkagi vaba hingekategooria alla võime panna ka hingushinge, sest kui me kas või külmas õhus puhume seda hinge välja, sest me näeme, kuidas ta meist lahkub. Muidugi lõplikult lahkuda ei saa, sest siis oleme surnud. Teatud tingimustes võib sinna panna ka hingelooma, sest meie muinasjutt, kusjuures esineb sageli selline motiiv, kus siis hing väljub inimese kehast kas suure kärbse-na või mesilasena ja ta ei saa sinna tagasi, kui näiteks pea ja jalgade asukoht ära vahetada, keha keeratakse ümber alles siis, kui keha õigeks keeratakse, siis ta saab kehasse uuesti tagasi ja mees ärkab. Ja mingitel tingimustel need on siis mingid äärmuslikud situatsioonid aga ka muutunud teadvuse seisundeid. Ilmselt nii ise kui ka mina võivad toimida mõnda aega vaba hingena. Et sellele näiteks on tähelepanu juhtinud Paulson üks usundi uurijatest. Nii, aga edasi on veel, on olemas hinged, mis on inimeste hinged, aga mis üldse ei olegi inimese juures. Sellised kujutelmad on tegelikult väga paljudel animistlikel rahvastel, kus nad siis on, nad on kuskil mõne linnu sees või kuskil mõne looma sees või mõne muu loodusobjekti sees, nii et selles mõttes me võiksime nimetada neid näiteks lahus hingedeks ja eestlastes lahus. Hing on olnud puuhing. Et üks inimese hingedest on olnud tema siis sellises isiklikus puus. Kui puu kasvab hästi, siis läheb ka inimesel hästi metsamarid näiteks oma hingepuid peidavad sügavates inimestest kaugel olevates laantes sest mine sa tea, mida sa naabrimees selle puuga teha võib? No tänapäeval ma küll Eestis julges kuskil sügavas laanes oma hingepuud peita. Kui vaadata Eesti metsa raiumise tempot nii ja väga paljude ainimistlike rahvaste juures, kus siis üks eriline tegelane nagu kaitsevaim või väeloom, kes peaks samamoodi hingestruktuuris kajastuma. Muidugi meie pärimuse kogumine läks lahti 19. sajandi teisel poolel ja selleks ajaks kaitsevaimu või siis ta väeloom on säilinud, ei olnud, veade väed olid kõik alles. Ja selles mõttes on nüüd väike küsimärk, et kas seda nüüd siia tuua sisse või mitte. Aga kui me juba rekonstrueerime, siis see tähendabki tegelikult teatud taotlust nagu ajas tagasi minna. Ja selle loomaga on selles mõttes ikkagi imelik või huvitav lugu. Seda nähtust tunneb ka tänapäeva psühholoogia, seal nimetatakse uneabilised. Lisaks on olemas võib-olla ka siin praegu teie hulgas inimesi, kes tunnevad väga erilist sidet mingi kindla loomaga. Ja kui uskuge mind, panna inimesed selliselt rütmelist intensiivset tantsu tantsima siis viie-kuue-seitsme-kaheksa minuti pärast enamik inimestest hakkab väljendama mingisugust loom aspekti. Ega siis kõikidele nendele uskumustele on ju ka mingisugused lähemad või kaugemad vastad meie psüühikas, et loom seal umbes midagi sellist Tanimistlikes skulptuuridest, nagu meie jaoks on isikukood, on ettekujuteldamatu, et seda ei ole, mis mõttes ei ole nii, et see enamasti leitakse visioonis ja need visioonid enamasti on siis seotud täiskasvanuks saamise riitustega. Nii et näiteks, kui väeloomaks on hunt, siis inimesest saab hea jahimees. Kui väeloomast on, on näiteks saarmast, saab temast hea kalapüüdja. Kui väeloomaks näiteks orav, siis on hea ronija, võib olla väga edukas näiteks koristusega tegeledes, nii et las ta siis olla mõne sealse juba rekonstrueerime ja loom on samuti seotud siis unenägudega, aga need on juba teistsugused unenäod. Need on sellised unenäod, kus inimene magades teab, et ta magab. Et teistsugune kvaliteet, mida nimetatakse ka ärkvelolek, nutame ärkvel, uni või, või unenägemine. Nii, aga veel, millised hinged on olemas, on olemas niinimetatud lisa hingad. Kui need on inimesele soodsad, nimetatakse neid, kas õmmeldakse vägedeks, kui nad on ebasoodsat, nimetatakse neid vigadeks. Vot nüüd võib tekkida küsimus, mis vahe on näiteks nüüd väe loomal ja nendel lisahingedel sest loom on ju ka väline energia, mis minus nagu avaldub, vahe on põhimõtteline, suhe vähe, loomaga on isiklik ja see on nagu mingi lai spekter, mis seal toimuda võib. Suhe nende lisahingedega, olgu nad siis õnned või olgu nad vead, on täiesti ebaisiklik ja seal on alati hästi kitsas spekter. Ja Tõnn näiteks meie vanas usus oli alati seotud täiesti konkreetsete oskuste või asjadega, oli lambaõnn, oli lina, õnn, ei olnud mingisugust õnne, kui sellist abstraktset seisundit jahiõnn, kalaõnn et ja neid õnnesid, siis võis muidugi omandada ka neid võis siis ka samamoodi kaotada. Ja hingestaatuses animist, mis on ka sellised nähtused nagu õnnistus ja needus. Need on siis vastavalt kas õnnistaja või meediahing, mis on siis inimese külge kinnitanud ja tema saatus siis ühel või teisel viisil mõjutab. Ja viimaseks kategooriaks oleks siis üldhinged. Üldhingesid on kaks, üks neist on maaema, kõik olendid saavad maaemalt oma füüsilise keha ja selle tõttu ka kõik olendid on maaemaga seotud ja maaema kaudu seotud ka omavahel. Nii et maaema on selline, võiks ütelda ühteliitev kujutelm. Ja teiseks on siis ju mall ehk siis elav taevasse, ilmselt on see vanasti, see jumala sõna on tähendanud elavat taevast. Et kui see füüsilise keha, siis hingad sisse seda elavat taevast, siis tagaelustub see muuseas võib-olla üks vanemaid elu kontseptsioone. Et elu tekibki nii-ütelda maaema ja siis selle elava taeva võib seda nimetada juga taevaisaks siis sellises pühas abielus ehk hierofaanias. See hierofaania seostub looduses ühe kindla hetega, peabki kellelgil plahvatab, mis hetk looduses on? See ilmselt on esimene kevadine äikesevihm peale, mida siis ma võin tõesti haljendama ja õitsema. Nii et kõik olendid on siis seotud omakorda veel siis nende üldhingedega. Miks neid hingini palju peab olema? Sellel ilmselt on üks väga lihtne põhjus. Kuna põhjuslikkus seostub just nimelt hingedematerjalile satsioonidega. Looduses on ju põhjuslikkusel väga palju erinevaid aspekte selleks, et neid aspekte kuidagi kajastada. Selleks peab ta hingi palju olema. Kas siingi on palju ka teistel olenditel, näiteks hundil või jänesel? Loomulikult ka meie esivanemad ei olnud filosoofidelt paberi käes kuskil ahju taga istusid ja mõtlesid hundi hingefenomenoloogia välja. Seda loomulikult ei teinud aga põhimõtteliselt on ju arvatud, et inimesed on samaväärsed, teiste olendite animismis ei ole selliseid hierarhilisi alluvussuhteid, vaid vaid pigem on kõik ühes võrgustikus. Miks sa seda küsimust küsin, vot see hinge on palju ja et neid omavahel siis kuidagi jaotatakse või jagatakse või see võib juhtuda ka kuidagi poolkogemata. See viib meid tegelikult ühe väga huvitava kujutelma loodusest üldse. Loodustajutakse kui suurt jagatud? Loodus on jagatud hingedevõrgustik. Nüüd me jõuame teist korda tagasi selle nii-ütelda seotuse printsiibi juurde. See on see küsimus sellest, kas mingil fundamentaalselt tasandil ollakse üksteisega ühendatud või eksisteeritakse siis isoleerituna diskreetsena. Nii nagu seda muuseas näeb materialistlik maailmavaade. Materialistlik maailmavaate järgi me kõik oleme tohutult vabad ja tohutu, ainult üksikud. No ma mõtlen, mitte meie reaalses elus, vaid sellises metafüüsika tasandil. Nii et Ani, mis näeb siin see trass hoopis teisiti, et see seotus on lausa dubleeritud. Kõigepealt seotus siis selle maaema kaudu kõik olendid jäävad temaga seotuks animistliku arusaama järgi ka kõik olendid, sõltumata sellest, kuidas nad elavad oma elu jäävad moeema kaitse alla. Selle minu meelest vastab üks väga lihtne tunne su koduse tunne. Mina näiteks olen Elvas elanud ka palju, ma olen üle 20 aasta elanud aga mõisas ei tunne kodususe tunnet. Seda maakoha kodususe tunnet. Aga ma Jõgevale sõidan siis, kui ma tulen lõuna poolt, siis ma tunnen umbes kaks, kolm kilomeetrit enne linna. Kui ma tulen lääne poolt, siis ma toon on umbes 20 kilomeetrit enne Jõgeval. Ma ei elanud mitte Jõgeva linna, said Jõgeva sordijaamas. Kui ma tulen põhja poolt, siis ma tunnen umbes 50 kilomeetrit juba enne seda koduse tunne, et kui ma tulen ida poolt, siis umbes 10 kilomeetrit. See on kohe mingisugune teistsugune tunne ja ma arvan, et seda ongi tõlgendatud kui, kui maaema kaitset. Nii et üks seotus on siis läbi maaema ja teine on siis seotus läbi nende hingeosakest jagamise. Et kuidas seda piltlikult öelda šamaani tööriist ei ole mitte tema trumm või tema sau samani põhiline tööriist on jagatud hingedevõrgustik. Ja tema põhiline töö on selles jagatud hingedevõrgustikus siis hingede liigutamine kellelegi kasuks või kellelegi kahjuks. Me ei pea ju kasutama šamaani näidet, me võime lihtsalt Eesti talupoja 200 aastat tagasi siis tema elu põhimõtteliselt seisnes sellises loovas manipuleerimises selles jagatud hingedevõrgustikus. Kui sa ütled, et šamaani tööriist on jagatud hingedevõrgustik, mida ta püüab ühe või teise kasuks seda siis, kuivõrd need hinged šamaanile kuuletuvad või alluvad sõltub puhtalt šamaani enda isiklikust väest. Kui on olnud väga tugevad šamaanid, siis nad on hinge lihtsalt käsutanud. Kui enamalt keskmise jõuga šamaanid, siis nad on sõlminud kokkuleppeid, kui nad on olnud nõrgad šamaanid, siis annad anunud ja palunud ennast alandanud selleks, et et oma tahet saada. Nii et see suuresti on lihtsalt ütleme nii, et isikliku väe küsimus. Muidugi on see ka kultuuritraditsiooni küsimus, et aga ma seda isikliku väekomponenti võib-olla lihtsalt rõhutaksin natuke rohkem. Ma ei tea, kui te läheksite tänapäeval psühholoogi juurde ja psühholoog mõnikord paneb inimese joonistama, annab puhta paberilehe ette. Ja siis te joonistate ennast, kuhu keskele loomulikult, eks ole, aga saate aru, kui absurdne see perspektiiv on animismis, kus mets eksitab või järv annab nii-ütelda saagi. Ja siis te joonistate sinna veel näiteks surnu, mis siis teile öeldakse. Siis tere, öeldakse, et teil on suur probleem. Et ja midagi veel, aga kui ta animismise joonistaks surnut, mis siis oleks siis selline inimene võrdub nagu ära neetud inimestega, et ta on nii-ütelda sugukonnast välja heidetud. Nonii, mis, mis elatakse, jah, võiks ütelda, elatakse koos oma surnutega. Neid arhitekti plaane võib ju ka rohkem välja tuua, võib ju näiteks materialismi ka jagada kaheks. Üks on siis selline, eks ütelda, tahkete, kehade, füüsika ja sellel põhinev maailmanägemine. Ja teine on siis Einsteini järgne materialism. Ja kusjuures Einsteini järgne materialism mitmetes oma ideedes väga sarnaneb panimismi plaanidega. Nii et see nii-ütelda maailma võimalik mitme dimensioonilisus aja relatiivsus seal olemas nii kaasaegses materialismi kui ka animis, mis ainult lihtsalt nende keeled on erinevate üks räägib matemaatika keeles ja teine räägib mingisuguse müüdi kujundlikust keeles. Aga noh, võtame kas või sellesama aja relaktiivsuse. Inimene eksib metsa ära metsahaldjas kutsuta oma koju taansol päev või kaks ja siis, kui ta oma kodukülla tagasi läheb, on möödunud juba mitukümmend aastat. Need aia relatiivsus on ju täiesti olemas küll teistsuguses keeles. Nii et ma väga loodan, et ega see hingestatud kuskile ei kao. Et see võib-olla on inimese, kuidas ütelda inimesele nii sügavalt kaasa antud, et ta nagu päris ära kaduda ei saagi. Aga ega midagi teha ei ole, need metafüüsika taustad mõjutavad meid ikkagi. Et hoolimata sellest, kas ta nüüd on meie olemuslik osa või, või ei ole. Pikka aega oli selline arusaam, et Eestis ei ole loitse. Soomlastel on, aga eestlastel pole, aga siis kusagil kuuekümnendatel hakkasid alles loitsud välja tulema, miks nad siis hakkasid välja tulema? Sest kuni sinnamaani nendega raviti ja Edeldati oma loomi Edeldati igasugust nii-ütelda, sedasama potipõllunduses ei antud välja, Nad olid pere nii-ütelda esoteeriline osa, selline säilis potipõllundus, samal ajal kui terves Euroopas kohe teise maailmasõjajärgselt kõik mehhaniseeriti ära ja siis ei ole enam Ani, mis meil sinna mitte midagi asja. Siis on lihtsalt tööstuslik suurtootmine. Aga meil sai kuu selline, ütleme, et suurtootmise tehniline baas kujunes alles 70.-te aastate keskpaigaks enam-vähem välja. Et nii kaua saime siis veel selles animismis nii-ütelda, näppupidi sees olnud. Aga ma tooksin lihtsalt ühe näite, et ega me ise tegelikult sellest animismist nii väga aru ei saagi. Aastaid tagasi ma juhtusin juttu ajama ühe sellise mehega, teda nimi oli John Darwin Edwards. Ja ta uuris šotlaste suhteid puudega ja ma ei tea, mismoodi tuli Eestisse sattunud. Ta oli sattunud meie puu inimese Hendrik Relve juurde ja siis Relve oli ta pärast minu juurde saatnud. Ja siis, kui me olime poolteist tundi ära rääkinud, siis Darwin kargas püsti ja Grapitas oma käsi ja pead ja ütles, et tal on tunne, nagu oleks sattunud teisele planeedile. Mida ei saanud aru, et kus tal see tunne tekkis, aga siis ta ütles, et ta istub kirikuarhiivides ja otsib nädalate kaupa tuhlaks sõjale, siis leiab jah, mingisugused teated on olnud mingisugused salapärased suhted puudega siis seal tuleb Eestisse ja siin inimesed ikka veel elavad selles. Tema jaoks on see nagu mingi teisele planeedile sattumine. Muide, kui eestlaste seda animistliku maailmavaadet vaadata, siis mis seal silma hakkab, kui küsida, et mis on väga eestipärane siis see ongi erakordne lähedusmaaga ja erakordne lähedus puudega. Aga siis ma rõhutaksin veel ühte asja selles kontekstis just nendes valdkondades. Animistlike kujutlusi on kõige vähem. Seal on animismi, eelsed, väe kujutlused ehk animatism. See on üks väga huvitav selline nüanss. Anism ei ole selles mõttes kõige vanem selline maailma nägemise või kategoriseerimist viisat jaotada personaalseteks hingedeks ja sellele on eelnenud impersonaalsed väekujutelmad. Ja nendes kohtades, kus meie suhe on nagu kõige intiimsem puude ja, või maaga, seal on väärkujutelmad seal isegi ülekaal, võiks ütelda. Hingekujutelmad on pigem isegi teisejärgulised. Ega optimistlik mõtlemine on ka tõenäosuslik mõtlemine. Selles mõttes meie tänapäevasest mõtlemisest ikkagi erineb kardinaalselt. No näiteks, kui me püstitame kasvõi sellise loogikaülesanded, Ivan käib iga neljapäev poes leiva järgi täna neljapäev, kus on Ivan, siis me ütleme, kohaton poes leiva järgi. Aga Ani, mis niimoodi ütleks? Ta kehitas õlgu, ütles, kust mina tean. Sest maailm on keerukas, äkki karu sõidab tee peal ära, äkki ta kukkus jõkke, pidin minema koju riideid vahetama, äkki tulid talle külalised, leib kaasas, kust ta teab seda? Et see on omaette selline küsimus, et miks me nii lihtsalt olemas õppinud mõtlema. Mina olen seda seletanud niimoodi, et looduses ei saagi ette näha. Looduses ei saa väga deterministlikud mõelda sellise lihtsa loogilise skeemi järgi looduses alati midagi juhtub, mis ei sõltu sinust, aga inimühiskonnad põhinevad natuke teistsugusel loogikal inimühiskondades ikkagi nende toimimise põhieeldus on see, et inimese käitumine on ennustatav. Vot sealt tuleb see mõtlemise lihtsustumine ja siis selline determinism. Siis animistlikes maailma loomismüütides enamasti ikkagi kordub selline motiiv, et maailm luuakse täiuslikult, selles on teatud tasakaal ja näiteks kannatusi nähaksegi kui selle tasakaaluriket, mitte et nad objektiivset maailmas eksisteerivad, lihtsalt tasakaalu kuidagi paigast ära läinud ja siis tuleb see tasakaal taastada. Vaata liitustega. Seda maailma tasakaalu usutakse püsivat, mitte iseenesest. Maailma tuleb kogu aeg taasluua, son taasloomiseni tiiv. Ja see maailma taasloomine käib põhimõtteliselt kahte moodi. Üks on siis sellised kosmilised mängud, millega mängitakse nagu draama vormist ja ta maailma loomises mingisuguseid etappe läbi. Ja sellega siis uuesti see kosmiline kord nagu uuendatakse või kinnitatakse. Eestlased muide, siiamaani mängivad ühte kosmilist mängu. Jaanitulede taga on ikkagi olnud ilmselt usket sel päeval, kui siis päikese jõud hakkab vähenema, sel päeval tuleb päikesele jõudu endal lõkkatega juurde andma. Maailmas on hästi palju selliseid kosmilisi mänge tuntud pühad, pallimängud ja ja ilmselt ka kiikumine, vot noh, hiljem on ta lihtsalt selline ajaviide, aga liikumisel on olnud ka ilmselt mingisugune selline kosmiline mõõde. Võimalik, et see on olnud seotud päikesetõusu ja päikese loojumist, aga noh, see on lihtsalt selline hooletus. Vot see ongi selline Aimistliku maailma nägemise üks selline osa, et maailm ei ole valmis. Ta on kogu aeg taasloodav ja vot sealt tulebki siis selline, eks ütelda, et animistlik, maailmatunnetus tegelikult on maagiline maailmatunnetus. Kui ma pean seda maagilist maailmatunnetust kuidagi ütlema, mis ta on, siis on, ongi maailma loomise tunne võimalikkuse väga laias väljas. Vaat siis me tuleme tagasi selle pluralismi variatiivsuse juurde millest siin otsapidi juttu oli, et kusjuures loojad ei ole ainult inimesed animistlikus tõlgenduses, loojad on ka linnud-loomad. Ma pakun teile välja midagi esmapilgul absurdselt, aga ma ütlesin ja Tanimism on täis paradokse. Kindlasti olete kuulnud sellist ütlemist, et kured läinud, kurjad ilmad haned, läinud, vallad taga, võideldud, läinud lumi maas. See tähendab seda, et ilmad lähevad kurjaks selle tõttu, et kured lähvad ära. Hallad tulevad maha selle tõttu, et haned lähvad ära ja lumi tuleb maha selle tõttu, et luiged lähevad ära. Muide, Eesti keelde on tõlgitud ka üks tore selline indiaani muinasjuttude kogumik suve tagasitoomine. Ja selles jutus ongi just täpselt sellest samast loogikast ühte kohta suvi ei tule, aga siis selgub, et väike laps kogemata kiviga lindu visanud ja linnud ei tule. Ja koos nendega ei tule ka suve. Et jah, tasakaal on on olnud küll üks selline võtmesõna, võib-olla tasakaalu hoidmine selle maailma taasloomise kaudu. Meie positsioon maailmaga suhtlemisel on seatud, selline, võiks ütelda vallutuslik positsioon ja vaimsel tasandil see väljendubki selles, et defineerime nähtused et reaalsus kehtestab siis, kui ma defineerin siis ma selle definitsiooni paigutan mingites mõtete süsteemi ja ma räägin sellest kellegile sel hetkel on see reaalsus nii-ütelda siis kehtestunud. Aga sellel defineerimisega see häda, et see võimutunne, mis ta meile annab, on illusoorne. Et ma võin ju surma defineerida, et saan jogurt eksi tegevuse lõppemine kastma, nüüd lahendasin mingi saladuse? Ei, lihtsalt kaitsen ennast teatud illusoorse maskiga või kaitsega. Animismi meetod on teistsugune, kui seda üldse meetodiks nimetada. Ütleme niimoodi, et animismis maailmaga mängitakse läbi väga paljude erinevate vormide seal omaette küsimus, millised need vormid on, need on tegevuslikud dialoogid ja ta on suurenenud avatuse seisundid. Põhimõtteliselt see mängimise mõte tähendab seda, et ühe ja sama olendiga astutakse väga erinevatesse suhetesse väga variatiivsetesse suhetesse. Ja see olend ei saa selle läbi tuntuks. Aga mis toimub? Ta muutub lähedaseks. Et sellepärast ma olengi Canimismi nimetanud kui dialoogi püüet või kui dialoogi, mitte inimliku maailmaga. Et muidugi, mees on kirg asjal teada saada, asju ära seletada, aga sellesse kirge ei saa ülearu tõsiselt suhtuda. Nii palju operatsioonisüsteeme meie väiksesse pähe lihtsalt ära ei mahu, ütleme nii, et see maailm lahti muukida võib olla ülimis, meil saadav võime, on see läheduse tunne selle maailmaga aga mitte see, et me kõik saladused lahti muugiana. Kultuurantropoloog Argo Moor kõneles eestlaste hinge uskumustest. Loeng on salvestatud Tartu Jaani kirikus festivalil hingede öömuusika. Raadio ööülikool tänab festivali korraldajat Juhani Jaeger, hittsaates on kasutatud Fred Jüssi salvestatud loodushääli. Saate tegid Külli tüli, Urmas Tooming, Mart Zirnask, Jaan Tootsen. Raadioteater 2021.