Ööülikool. Kuidas jõudu teatud üksikasjade teadmisest tundmisest, tõrviku tunnetamiseni ja kasutan praegu selgelt kahte mõistet teadmine, tunnetust, tunnetus sisaldab teadmist, aga seal on veel midagi. Tänane ööülikooli loeng on salvestatud Lihula mõisas. Matsalu loodusfilmide festivalil kõneleb bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes. Mina olen Urmas Tartes ja Alen loodusemees putukateadlane sääsevana loodusfotograaf, kirjutaja, rääkija, esineja ja ka see on üks huvitav hea sissejuhatus meie tänasele jutule, sest kui me räägime loovuse allikatest ja loovusest üldse, siis ju loovushõivele isegi ei ole ainult nüüd see, et defineerime kedagi konkreetselt vait, loovus pigem hakkabki hargnema ju sellest kohast, kus me suudame luua tavalistel asjadel ja tavaliste asjade vahele uusi seoseid, mida keegi teine ei ole osanud võib-olla märgata varem neid teistmoodi seostada ja loomulikult kahtlemata ka seda, kui me suudame vahelgi avastada midagi sellist ja seeläbi näidata, mida keegi ei ole varem näinud. Et see on nagu üks aspekt loovusest. Veel põnevam aspekt on muidugi see, kui me läheme oma loominguga kellegi teise ette ja kellegi teisega dialoogi pidama. Me ju tegutseme oma loominguga, selleni oma sõnumit teistele inimestele edastada ja see, kuidas nemad seda vastu võtavad omakorda ka see on täpselt sama põnev pool ja ka see on osa loomi, aktist, ehme, taasloomejõuloomingut ka täiesti korduvalt. Kuid kust alguse saab? See on ju see põhiküsimus täna meil, et miks me midagi teeme? Ega nendele asjadele ju ei olegi niisama lihtne vastata. Kuid üks selline lihtne, esimene asi peab ju olema ikkagi tahtmine midagi teha. Kogu elu hakkab pihta tahtmisest, noh, ma alustan võib-olla lähenemist sellesse loovusse ju ennekõike looduse kaudu loomingu tegemisest, mida me loodusfotograafidel ajasinga Matsalu filmifestivali käigus käime, vaatame, teeme et ega kui me loodus ei taha minna, ega me ei saa mitte ühtegi asja ju kätega ega tuua ega näidata. Ja isegi siis, kui keegi ütleb, et oi, et noh, tuli nagu pool loomulikult või ei, kui pildimaailmas siin vaatasime äsja pilte Ameerika maastik, kes, kus ju üks loodusfotograafia selliseid manu. Kui mehi Anse Laanamps on käinud ja öelnud, et vahel sattuma lihtsalt kohtadesse, kus mul jääb ainult päästikule vajutada siis ta jätab targu ütlemata selle poole, et sellesse sattumisse ju on eelnenud aastatepikkune eeltöö aastatepikkune ebaõnnestumiste rida, sageli, kus siis vahel üks hetk tekib selline olukord, kus aega, koht saavad kokku ja kus mitte ainult selles, et nüüd loodus annab selle võimaluse, vaid ka inimene ise on selle jäädvustamiseks valmis. Ehk siis valmisolek vahel nimetatakse kõhutundeks ja muuks selliseks kohaks. Kuid see valmisolek tähendab ikkagi seda, et ma saan aru, mis toimub, miks toimub, kuidas toimub ja siis sellest nii-öelda teadmiste kogumist, ühel hetkel tekibki see kõhutunne, mida mööda me võime muidugi ka kulgeda, näha suhteliselt nagu muretult ja sujuvalt. Ja ega nüüd ka see moment, et kui mina seal loodusest näiteks midagi ära tunned, ei ole ka veel natukene garantii, et nüüd sealt tuleb midagi sellist, mida vaataja samamoodi ära tunneb ka. Et see on üks loomingu võlusid, et kui meie räägime siin ju tähendustest ennekõike, mille kaudu me suhtleme. Ja kui me paneme suhtlused ritta, meil on kõigepealt on ju selline lihtne semiootiline no kui rida alt, meil on otseselt tähendused asjadel, mis nagu tundub ju väga lihtne, pildistame karikakart siis tankiga, eks see on nii-öelda üks lill, konkreetne otsene tähendus. Kui me tahame sinna kaudseid tähendusi saada, siis tema ütleme, kuulub seal süstemaatiliselt veel näiteks korvõieliste sekka ja sisaldavad õistaimed ja siis tulevad sellised muud tähendused. Ja kui me hakkame seal sümboltähendusi otsima, siis me kõik teame näiteks seda lapsepõlve mängu armastab, ei armasta, kus, ütleme, lillega tulevad need juurde tähendused. Ja siis muidugi need alateadvuse kaudu käivad hõrk tähendused, mis on veel üks omaette hästi põnev kiht. See on see ju tähenduste rida, mis meid ju ees ootab ja käib ja, ja mis samal ajal ei tähenda sugugi mitte seda, et vot need tähendused, mina, mina oskan leida seal või panin tähele, et vaatajad täpselt samuti näeks. Ja siit tekibki selles mõttes üks huvitav ju loovuse kihted. Et kui mul õnnestub midagi teha ja kui üks vaataja näeb selles pildis midagi, mida mina ei osanud pildi tegemise hetkel näha, siis see on ainult õnnestumine. Sest kõige igavam maailm on selline, kus me hakkame asjadel nägema ainult üksikuid üks-üheseid tähendusi, ka varmamad, see minu nähtud tähendus, see on ainuõige, hakkame seda kellelegi teisele peale suruma. Vot see on üks nii-öelda loovuse surm ilmselt kui meil maailmas kunagi peaks nii juhtuma, et läheme sellisesse väga üksikusse seada lineaarses suhtesse. Ja vahel nagu püütakse teha sellist noh, kuidas öelda lähenemist ja 1000, mis on need looduse jäädvustamine, on dokumentalistikat, seal on ju kõik olemas. Ja mida me seal loom siis kui siit tekibki seesama rida, kui mul õnnestub ka sealsamas looduses näha midagi, mida keegi pole varem näinud, ma olen juba toonud siia maailma mingi uue tähenduse, on ta siis otsene või ei, muu tähendus või kui ma oskan näha selliseid seoseid, mida pole varem näidatud, vot see ongi see nii-öelda looja pool. Me oleme kõik nagu harjunud sellega, et inimesed oskavad teha äärmiselt põnevaid asju, mida me naudime, oskavad nii-öelda luua. On nad siis maalikunstis, väljendavad ennast luuleridades, kirjutades filmikunstis või siis ka stuudiofotograafiast näiteks siis kunagi ma kirjutasin ühe sellise väikese teksti ja tüüdi pealkirjaga teater kus me ei tea, mis kelle etendus algab ja kes on näitlejad. Kui tuua siin nagu paralleel inimese teatriga, kus me saame sellise vahetu elamuse. Me läheme teatrisse, etendus, meil on näitlejad ja noh, meil on isegi mõningane ka eelhäälestus, mis teemakohaselt seal juttu tehakse. Kuid nüüd see looming tekib ju, mitte nüüd nii, et näitleja tuleb, loob vaid looming, tekib just nimelt näitlejate ja vaatajate koostoimes. Ja arusaadavalt, iga inimene võib ka teatrist samast etendusest saalis võib-olla 400 inimest, igaüks saab oma elamuse. Mõned elamused kattuvad, aga mõned arvamused erinevad. Ja loodusesse minnes ei ole ka mitte midagi teistmoodi. Ka seal mina suhtlen loodusega ja see, missuguse elamuse mina sealt saan, ma ei pea isegi konkreetselt silmas iseendast, mida nüüd igaüks saab, ka see ongi seesama loo takt, mis meil koostöös loodusega tekib. Ja ainuke vahend teatriga on see, et nüüd looduses toimub see asi ise organiseerimise teel, me ei pea selleks eraldi vaeva nägema, ei pea ehitama teatrimajasid, me ei pea ostma piletit. Me suudame jäädvustada ja tuua inimesteni seda, et mis toimub looduses ja looduses ise toimuvad needsamad asjad sama põnevalt samarikkalt ja sama väljendusrikkalt ja elavalt, emotsionaalselt nagu ka inimeste maailmas. Ja see on nüüd üks selline äärmiselt nii-öelda tänuväärne asi, mida on meil tänases maailmas vahest võib-olla kõige rohkem puudu, et me ei pea kõike ise tegema. Väga paljud asjad juhtuvad iseenesest. Ja nüüd on see meie asi, osata õigel ajal õigesse kohta minna, olla selleks valmis ja osata seda ka ära tunda. Ja muidugi, kui hästi läheb, siis kannas pildina või helipildina või siis luuda reana ka sealt kaasa tuua. Aga mis sina arvad näiteks endale lapse kasvatamine või koera koolitamine enda programmi järgi, kas see on loovus või ei ole? See haagib nüüd tõesti väga paljude asjadega, nii lapse kasvatamises kui ka meie iseend arengus. Ma enne mainisin seda, et me võime vaadata samu asju väga erinevalt ja kust tuleb nüüd see erinevus? Kõigepealt esimene erinevus, kui me asju erinevalt tajume, tuleneb meie teadmistest ehk tõesti see, mida me oskame näha, ära tunda. Ja arusaadavalt, kui keegi vaatab putukat, näeb mingit suvalist mutukat lihtsalt sisse, pilt jääbki tema jaoks suvalise mutukat pildiks. See, kes oskab ära tunda juba liigi, siis hakkab see pilt palju rohkem rääkima ja kes oskab ära näha võib-olla mingisuguse käitumise nüansi ja tema suhete võrgustiku nüansi, siis räägib see pilt veel rohkem. Ja loomulikult, kui tal on olnud ka sellised pikad, mõnusad kokkupuuted eluliselt pikalt pean silmas aastatepikkused, kokkupuuted putukate maailmaga, siis lihtsalt juba putukate vaatamine võib-olla selline lummav tegevus meile, vahekroom kaduda ja nii edasi. Ja nüüd mõni teine inimene, temal võib nii-öelda see kogemustepagasi ongi tavaliselt teistsugune ja arusaadavalt, sealt tulevad vahel teistsuguse tähenduse, teistsugused nii-öelda arusaamised. Ja kui ta tunneb seda maailma vähem, siis esialgu võibki see maailm tema jaoks olla vähem loov ka ja tema loomeakt selle juures vaatajana ongi vähem aktiivne ja ta saab sellest natukene võib-olla vähem. Kuid siin ei maksa ennast lasta heidutada, meil kõigil on võimalus seda nii-öelda tunda tajuda. Kuid üks nii-öelda see hästi vahel nii-öelda müstiliseks nimetatud pool see alateadvuse poolt või lumma pool siis siin on ka üks selline huvitav aspekt, et meil kõigil on olemas teatud ürgtähendused, kõik nii-öelda selliseid evolutsiooniliselt kaasa antud võime teatud asju ära tunda. Ja see äratundmine käib meil tavaliselt siis sümbolite keeles, noh, need äratundmise momendid teavad näiteks, et meile meeldib päikeseloojangut vaadata. Keegi seda ära sõnastada hästi ei oska, miks ta on mõnus, kuid noh, sellega kaasnevad teatud sümbolid noh näiteks taassünni sümbol näiteks, või kui me vaatame, õitsevad lillevälja, kus on palju karikakraid, näiteks siis tuleb neil seal emake loodus kusagilt juurde või vana suur puu näiteks on sellised loodussümbolid munavaatamised ja sellised märgid meil on. Kuid nüüd see huvitav paradoks, mis seal tekib, on see, et kuigi see võime neid alateadlikke mustreid tajuda, on meil kõigil sünnist alates kaasa antud siis on meile kaasa antud ka öelda, kas teine huvitav võime, nimelt et kõikidel inimestel, nende ühiste mustrite äratundmine Nende ergastamiseks ei pea olema täpselt samad sümbolid, Nad võivad olla erinevad ja vot meie siis kasvamise käigus õppimise käigus ja ka laste kasvatamise käigus jaga koerte kasvatamise käigus siis kujundlikult ütles vermimine kokku ennast siis antud ruumis olevate sümbolitega, on ta siis pereruumis, on ta siis meie looduses, sealt tekivad ka need nüansid, et mingi asi, mis lummab ühte inimest, ei pruugi teist lummata. Kuigi see mehhanism võib olla sama, et meil on alati olemas universaalne komponent ja siis on see nii-öelda individuaalne komponent. Ja paljuski ka ütleme selline loomingu kõnetamine ühiskonnas või vastukaja ühiskonnas laiemalt on ju ka selline, et kui me suudame leida need nagu suuremad sümbolite ühiskeeled siis loominguakt saab nagu rohkem vastukaja ja siis, kui ta jääb väga individuaalseks väga isiklikuks, siis ta ei pruugi nagu sellist vastuvõtuga ka saada. Et see on ka üks võib-olla sellise loomise just nimelt see oluline pool, et osata ära tunda ainult hädasümbolite seosed, nende sõnumite seosed, mis ka praegu ütleme, ühiskonnas näiteks on ja kuidas siis ma ise nendega vahest on ja kuidas ma küsisin neid vaheline Ada nii teadlikult kui ka alateadlikult saaksin kasutada. Tähendab, need mehhanismid, millest me siin praegu räägin, kuigi ma kasutan väga palju loodusest tulnud näiteid ja ka oma tegevusvaldkonnast ennekõike siis loodusfotograafia näiteid siis need mehhanismid on universaalsed, nad ei sõltu loomevaldkonnast Pole vahet, kas ma teen looduspilti või teen noh, nii-öelda kunstfotograafiat või pildistan inimesi või maalin neid, või kirjeldanud, et need nii-öelda dialoogimeetodid, need viiside, tähenduste kaudu suhtlemine, see on universaalne. Et kui me loeme näiteks muinasjuturaamatuid loomamuinasjutud, et looduses tuua näiteid, kõik olete lugenud, teate jänesed ja siis on hundid ja lõvid ja kõik, mis nad on siis need ei ole ju bioloogiaõpikud. Seal on kõik looma tegelaskujud kannavad teatud sümbol tähendust ja ennekõike nad neutraalsed tegelaskujud, selleks, et edasi anda inimlikke, teatud komplekse või tobeduste rõõmsust ja tarkust, et see on nagu ju loomamuinasjuttude roll, et me kedagi haavamatu Ta saaksime kellelegi midagi nagu märku anda või õpetada või, või tuua. Ja vaata, siinse loomingu pool tekibki just nimelt selles, et kas loovisik suudab nüüd nende tähenduste keeles leida mingit uut sünergiat tavaliste asjade osas näiteks ja nende edasiandmise osas ja osata siis tähendusruum nakkuks selle kaasaegsed ajuruumina tund ruumiga nagu kokku viia, et me suudaksime siis nii-öelda nii loojatena vaataja täna mingil hetkel ka siis ühes hingata, on niisugune ilus ütlus, et lähema laulupeole kõik hingavad üheselt, sunnivad Loovia akt, mis ei alga ainult sapita laulukaare alt vaid mis toimib tervikuna ainult tänu sellele, et seal on ka kuulajad, kes seal koos hingavad, muidu seda ei teki. Tõesti, kui mõelda, kui võttagi loomingut nagu kõige-kõige laiemalt, et no näiteks kas või väga hästi pliidi alla tehtud tuli, et see on ju ka nagu loomeakt koera kasvatamisest kuni balletini, see kõik on looming, aga nüüd torgin, sa pead nüüd oma nahaga turule tooma, selles mõttes, et aga miks ikkagi see makromaailm, miks ikkagi need putukad? No üks selline võimalus ju loovust rakendada ongi ka see, et rikastada meie siis otseste tähenduste teadmisruumi ja toon siia sellise näite, et tõenäoliselt 15 aastat tagasi teadsid üksikud inimesed, kes on lumegripp. Lihtne, selline väike pisikene putukas ja nüüd isegi omates justemaatikas reisija nii-öelda klassi pandud tegelane. Ja, ja siis, kui ühe sellise toreda pildiga õnnestus natuke rohkem tähelepanu tekitada, siis tänaseks on ta jõudnud isegi kooliõpikutes lastele näidatakse, räägitakse, kes on lumekirik. Ja loomulikult see lumekirp iseenesest on meie teatiste ruumi otseste tähenduste avardamine. Ka see on üks akti või loometegevuse eesmärke. Ta on sipelgas väiksem, ta on hästi tillukesest sipelgas, veel väiksem. Kui läheb sulailmaga kui lumi, kas kunagi meile tuleb maha jälle Lähete sulailmaga metsas äärde ja siis need pisikesed täpid, need punktid, mis luma peale nakkavad, hüppavad, need on siis lumekirbud ja ja teine pool on muidugi ka see, et ma vahel nii-öelda räägin naljatamisi, et jällegi, et meil on olemas muinasjuttude muinasloomad ja me teame, et putukaid seal hästi vähe. Ja, ja siis on ka ju eluga selline, et ega me ei saagi ju vaadata seda maailma, andnud meiega kultuuri nagu valmis tehtuma, et meil on olemas kusagil muuseumis muinasjutud ja sinna nad jäävad ja sellised staatilised me ju loome oma kultuuri, loome oma nii-öelda teadmiste ruumi kogu aeg ise ka siin aktiivselt edasi. Lumekirp on tore teadmine, aga minu asinud ka üks eesmärk oleks jõuda selleni, et sellest lumeKirmust saaks ka nii-öelda see muinasjutuloom, kellel nagu lisaks sellele otsesele tähendusele tuleksid kujundit sinna juurde veel omakorda tekib ka selline pisike kangelane meile vaikselt hakkab sinna käima, kes on see universaalne söörid, tähendus, keda me kõik tahame olla, vaata vapper kant seal külmas lumes käib ja tegutseb seal inimlik kaastunne tekib vahele, hakkame nii-öelda teda vaatama, et see on nagu see pool, mismoodi see lugu vaikselt hakkab kerima, hakkab nii-öelda looma. Et niimoodi see kultuuri tekib või umbes nii, nagu kunagi on ka ööülikoolis räägitud Austraalia aborigeenide taasloomisest, kes alati loovad oma maailma uuesti. Me küll ei pea võib-olla kõike uuesti lubama, kuid noh, oma vaimsuses me peame ikkagi seal alati ka lapsest kasvatades selle taaslooma siiski et meile antakse palju kaasa, aga mitte kõike. Et meile antakse fantastiline aju kahe kõrva vahel, millega meil on võimalik maailma mõista ja mõtestada võib-olla tõesti rohkem kui tänaste teadmiste kohaselt ükskõik kes teine loomaliik seda suudab. Seal on midagi veel kaasasündinud, aga väga palju tuleb ikkagi õppida. Ja siin nüüd nii-öelda ümbruse vanemate ja kõik see roll ja noh, bioloogiasimetatakse vermimiseks, et millega me siin kokku kasvatada, ütleme, et mis meil nii-öelda siis endale ka sellist rahuldust pakub ühest küljest, mis on need tähenduse ja siin on ka üks selline huvitav paralleel võimalik tuua Põhjala rahvaste tarkustest, et valin siin paar aastat tagasi käisin saamide maal lume putukaid pildistamas just nimelt ka ja ja seal on neil ilus selline ütlus, et kui sa tahad ühte uut kohta tundma, mida ta enam-vähem teada, kus on allikas ja kust saad küttepuud ja kus on tuba ja muud sellised asjad, et siis sa pead selles kohas elama vähemalt 15 päeva. Enne ei saa nagu aru asjast. Ja kui sa tahad nagu sellesse kohta tunnetuslikult sisse elada uude kohta, siis läheb aega 15 aastat. Ja mida see 15 aastat tähendab, see tähendabki seda, et kui me oleme ühes piirkonnas üles kasvanud, siis ka meie need alateadlikud tähendused, mis meie sümbolite kaudu meid nii-öelda mõjutavad, saavad nad üldjuhul noh, meeldivalt oodata. Need ongi tekkinud meie koduks meie ümbruses, kus me oleme kasvanud nii meie peres kui ka meid ümbritsevas looduses. Ja kui me läheme uude kohta, kus on teistsugune loodus, siis vaat see 15 aastat läheb aega, enne kui me saame oma siis need nii-öelda kodused varasemad sümbolid ümber vahetatud nende uute kohtade sümbolite peale. Me oleme seal sama hästi, tunneme, kui me seal omasse esimeses kohas tundsime. Et see on ka nii-öelda ka teistpidi kaudselt vastust endal selle lapse kasvatamise arengu peale ka, et see ei tule mitte nii, et kolme kuuga trollijuhiks või kuidas need humalal käisid, need asjad. Et see kasvamine, õppimine käibki väga pikalt ja üldjuhul ju me räägime täna siiski ju sellised asjad nagu elukestev õpe, tundub selline kuidagi kuiv väljend. Kuid jällegi, nendes tähendustes on olemas ju selline tore mõiste nagu vana tark mees, keda meil näiteks non-free tissi kehastab, sellist kuvandit täiesti nii-öelda noh tõenäoliselt üks üldarusaadavam kuju tegelaskuju meil siin siin maailmas ja Eestis ja noh, selleks ei saamit, et keskkooli või gümnaasiumi lõpuks kuidagi kasvada. Näiteks tänu Fred Jüssile, kes mõnikümmend aastat tagasi pildistas seda puusüüde, neid sauna, vanu palke, et siis ta oli nagu meie silmade avaja korraga taipasime, et et see puusüü on nii ilus, et tõesti, et no tavaliselt saunas istud, et sa ei vaata seda, et oh küll on ilusad need aastarõngad, aga ütleme, tulles need sinu maailma tagasi. Et samamoodi, et mis tekitab ohoo-efekti, et see mingisuguse kummalise vaatepunkt nihutamine, et see, et, et kui sa oma fotodes toodmeid sellesse makromaailma, et sa annad meile mingisuguse vaatepunkti, mida me tegelikult ju tavaliselt ei näe, et näidata sedasama igapäevailu, seda, kuidas me tavaliselt ise ei taipa vaadata, et kui sa arendaksid seda mõtet edasi Siin muidugi jällegi saab teha viite sellele samale lapse kasvamisel või kasvatamisele. Et tõenäoliselt mina olen Berglunud kokku lapsepõlves juba putukat ei ole niimoodi, et meil oleks absoluutselt universaalseid nii-öelda noh, loodusetundjad, kas või et kui ka looduse pildid seal vaatame siis, kes pildistab lindu, kes pildistab seal kits rohkem, kes rohkem maastik, kes rohkem taimi, kes seeni. Niimoodi see nagu käib, et ühest küljest on see teadmistekiht, aga kindlasti see on lapsepõlve mingi kogemus ka, et kui näiteks lehmakookides otsid sitasitikaid ja siis proovid, kuidas ta pihus nii-öelda siis kõnnib ja tungib, et need on sellised omaaegsed huvikoolid vanaema juurest, mis toimusid, seal on nagu üks pool ja teine pool on tõepoolest see noh, nimetame siis nii selle teadmisteruumi avaldamise kihk või uudishimu. Et ma kui valt nagu tunneb rõõmu, et minus on ikkagi endiselt alles ka teadlane, kelle eesmärk või kuidas öelda, on rõõmustada nende uute asjade üle ja vaadata ja katsuda meie nagu teadmiste piire neid ületada, leida midagi, mida ei ole varem veel leitud nähtud ja seda siis seletada. Et õnneks ka siin pildistamisega on väga tihti selliseid olukordi, et ma tahan mõne pildi, kui ma ise ei saa aru, siis ma küsin mõne spetsialisti käest ja küllalt tihti saama sealt vastused. Aga mina ka ei tea, ma ei ole seda näinud enne ja siis hakkad seletama ja mõtlema ja tegema järeldusi ja ja midagi saab kätte ka siis tänu vaatlustele ühel hetkel. Ja kolmas huvitav asi ju on nüüd selle putukate maalima ka teistpidi ka see, et sellesse sisseelamine nõuab ka natukene sellist fantaasialendu enda jaoks, ehk me peame oma aju suutma noh, kuidas öelda oma sellest oma rutiinist välja viima ja elama natukene niisugune elu. Toon sellise lõbusa näite, kunagi ma siin korraldasin oma Rootsi Lundi ülikooli kolleegide välitöid, kes just nimelt tegelesid hoogendade uurimisega ja noh, siis kogusime neid samblast ja sõidame bussiga vaja siis kus see koht välja valijad, kus me läheme kinni, peame ja otsime neid ja ja siis üks kolleeg tema siis ütles ja koht siit läheme, siis ma küsin, mille järgi sa siis otsustab ja siis vanem kolleeg mõnusasti muheledes ütleb? Ta mõtleb nagu hoogenud. Et meil on loodust vaadates ju väga kerge minna seda vaatama tõlgendama inimese seisukohalt inimese mõtteruumist olemise ruumist, meie keha suurusest tulenevalt ja kuidas noh, nii-öelda meie siin elame. Ja siis me kipume ära unustama, et looduses on hoopis ka teistsuguseid mängureeglid kui niimoodi nimetada. Kõigepealt näiteks üks lihtne asi ja see, et looduses ei ole mõistlik, hea ega halb inimese maailmas on väga tihti öelda, mõtleme hea all, kasulik, kahjulik looduses selliseid mõisteid ei ole. Ei ole ka putukate maailmas. Teine nii-öelda moment, mis eriti putukate maailmaga seonduv on see, näiteks putukate maailmas toimuvad ja toimivad, mõjuvad hoopis teistsugused füüsikalised jõud kui inimesele näiteks gravitatsioon, putukate maailmas suhteliselt ebaoluline jõud. Loomulikult ka kõige väiksem lumegripp kukub maha, kui ta tapuva alla hüppab, lahti lasta siit. Kuid tal ei teki sellest mingit häda, sest esiteks, tema inerts on väike, ta kukub väga õrnalt ja ta ei kuku ta väga kiiresti. Teine aspekt putukad on hoopis teistsugune, kui meil on näiteks noh, kes on käinud Lõuna-Eestis suurel munamäel või veel parem mölla mäel, seal on üks niisugune hea järssein, kus saab üles minna ja ja sellest üles kõndimine, eriti suure fotokotiga on päris hingeldama võte tegu. Ja kui sealsamas nõlva peal jookseb seal sama metsasitikas või mõni ta siis jooksik, temal ei ole vahet, kas kõndida mäest üles mäest alla, sest nüüd see gravitatsioonikomponent tema liikumises on täiesti tühine. Inimese jaoks on mõlemad kohad, oli raskeid ja teame, et isegi alla tuleb vahel tüütum mäest ülesminek. Ja, ja samamoodi ju noh näiteks selline asi, pindpinevus on jällegi asi, mis inimese jaoks on täiesti tühine asi, läheme vihma kätte, tulevad mõned vihmatilgad peale, noh, rapsi mära, meil ei juhtu mitte midagi. Samal ajal kui üks tiibade kuka putukas näiteks satub vihma kätte, siis võivad pindpinevusjõud tema tiivad kokku kleepida ta lennuvõimetu mõnda aega. Ja teisalt ele ikkagi läheme sellesse väga väikeste putukate maailma, siis nemad võivad kõndida vee peal ilma igasuguse probleemita, sest e-pindpinevus hoiavad neid lihtsalt vee peal. Et see on nagu nad sellised näited ka sellisest maailma mõju nii-öelda väljadest ja elamise keskkonnast, putuka London natuke teistsugune inimesel natuke teistsugune, et me peame alati ka loodust vaatama ennekõike just nimelt selle looduse enda seisukohalt ja katsuma mõelda ennast seda hoogannaks või sipeldaks liblikad kaks võimalikult hästi ja võimalikult täpselt. Nii et arvestades seda, et võib-olla ma ei saa kohe eeldatult lumekärbse, oskaks minu moodi mõelda kõigest. Kuid ma peaksin suutma siiski olla nii võimekas, et oma ajust nii-öelda elavdada see komplekt seda värviühendusi, mis suudaks mind lumekirikuks mõelda, küll see võiks olla võimalik. Ma ei ütle, et mul see veel õnnestunud on. Noh, see inimese ettekujutus, et kui sa oled kahe jalaga kõnnid maa peal ja sinu silmade kõrguselt kahe silmaga vaadata maailma, et see oleks justkui nagu mingi etalon, aga et kõik muu, see justkui ei ole nagu päris reaalsus, et lõgismaoreaalsus noh, see ei ole ju nagu midagi õiget, et see on kuidagi imelik või või nagu moosing ütles, et kui me oleksime tõeliselt demokraadid, et siis me kuulutaksime ülemaks sipelgate maailma, kuna neid on arvuliselt rohkem. Seesama liit silmadega maailma nägemine on nüüd natukene, sikutan sind selle müstika juurde, ma ei tea üldse, kas sa selleks oled valmis või aga seesama tunne, olles ise inimene ja oma inimese teadvusega ja samas minnes sisse sinna sellesse putukate maailma, et kas sul on mingisuguseid selliseid müstilisi hetki, kui sa oled sellest maailmakõiksusest saanud nagu kuidagi teistmoodi aru, et kas see on siis selline nagu teadvuse muutumise nihe või et võib-olla seda kutsunud esile mõni tähistaevane öö või mõni päikeseloojang, aga miks mitte ka mõni sipelgas või või oled sa lakkunud kärnkonna või ma ei tea, kuidas sellega on? Jah, vaimurännakud või ennekõike ümbritseva tajumine, ütleme siis mingite muude, seitsmenda, kaheksanda meelte kaudu see on üks selline huvitav aspekt alati üks indikaator, kui me tunneme ära, et vot nüüd on meil nagu siis ajust natuke rohkem aktiveeritud kui nüüd see lihtne igapäevane osa, mis meilt sööma ajab ja lugema ja õppima on see, et meil kaob ära aja ruumitaju. See on selline lihtne universaalne indikaator. Me oleme süvenenud millessegi või kellessegi või mingisse sündmusesse nii põhjalikult, et meie muu ümbritses ja noh, see ei ole tähtis. Ja ka see on üks sellise loovacti tunnus isenesest teatrisse minnes kaob ajataju või siis seal looduses sipelgat vaadates kaob ajataju täiesti ära ja muu ei ole tähtis. Mul ei ole sellist asja õnnestunud ühest küljest nagu saada, et ma suudaks putukaga nii Suhaldata teeks täpselt seda, mida mina tahan. Kuid on olnud mõned sellised juhtumid kahtlemata, kus ma midagi olen väga lootnud ühest küljest ja siis on õnnestunud. Kui palju selles olnud otsimise vaeva, kui palju õnnelikku juhust, kui palju olnud siis sellest, ütleme siis seda putuka kaastunud minu suhtes, et on vaadanud, oi, sa oled nüüd seitse aastat mett tantsinud, vaatanud, otsinud, anna, ma suudan selle võimaluse näha seda, mida sa oled nüüd see aastaid otsinud ja, ja näinud. Need mõlemad võimalused jäävad selles mõttes õhku, et me ei saa neid kuidagi tõestada. Vahel põgeneme toreda mõiste taha, et see on sõnu seletama. Nähtus, mis meid siis ümbritseb. Ja väga lihtne on niimoodi ka ju jääda. Kuid teisalt ma tahaks jätta alati lahti akna selleks suhtlemisvõimaluseks, mis meil nüüd siis nagu lähebki sinna seitsmenda, kaheksanda meelte poole või meelte sisse ja, ja siin neid aknaid ongi nagu ju põhimõtteliselt kaks k. Osalt ma seda rääkisin, et need, meie siis keha ülesehitamise printsiibid on ühesugused loodusesse, need allprintsiibid, noh meil on natuke rohkem rakke kui lumekirbud hästi. Kuid see alusprintsiibid, kuidas me toimime, on ikkagi sama. Ja kui me läheme veel peenemaks, ütleme, me tahame vahel rääkida või sellest, et ju meie esiisadel oli ka selline animeeritud looduse vaatamise viis, kus mitte ainult siis elaval looduses oli hing vaid ka elutu loodusel oli hing ja pühakohad tulevad Sindi juurde, kus on ka geoloogiline elemente teaduse keeles juures siis ju ka selle maailma kanneli ühisosaga meie kehades olemas ja see on meie kehade Atomaardne koostis kus meil kõigis on see ühine aine alates suurest paugust. Ja arvata on, et meil ei oleks nüüd mingisugune nii-öelda võime nagu midagi siis tajuda, tunnetada oleks võib-olla ülekohtune, kui ma selle võimaluse välistaks. Kui hästi õnnestub meil, vot see on nüüd nii-öelda igaühe individuaalne küsimus selles mõttes, et noh, kui rääkida jälle sellest alateadvuse kaasamisest ja muidu me nagu seda maailma lahti ei haruta. Siis kui ma pean kusagil loengut, eks või näitan pilte või kui ka näiteks teatris on etendus, siis ma saan anda informatsiooni vaatajal. Noh, ma saan näidata pilti, näete, jätke meelde, see on nüüd maakimalane ja see ei ole mitte kivikimalane, seal on need tunnused ja saanud seda korrata ja niikaua kuni seal vermitud sisse inimene saab aru, et vot see on nüüd see asi ja ja see on nagu selline noh, peaaegu nagu jõuga mõõduka vägivallaga saavutatud tulemus. Kui ma tahan kedagi lummata ehk siiski kuidagi alateadvuse kaudu seda suhet saavutada, siis seda vägisi ei ole võimalik teha. Niipea kui vastuvõtja ei ole valmis, selleks tal on kas mõni muu meeleolu või ta ei taha või võib-olla ka kardab ka see võimalus võib joovalt olla siis seda ma ei saa mitte kuidagi peale sundida sellele vastuvõtjale. Ja mõni ainuke võimalus on püüda olla ise selles nõnda lummatud seisundis, kui ma midagi siis esitan, Loemm räägin ja anda sellega vastuvõtjale võimalus ka kaasa tulla, aga vägisi ei saa seda võtta. Ja siit me jõuame ringiga tagasi selle sinu esimese nii-öelda püstituse poolega ka need müstilised kogemused loodusega. Siis nad tõenäoliselt jäävad ka väga tugevalt individuaalseks võimaluseks, sest ma ei saa ju vägisi kedagi teist ka sinna kaasa võtta, ta niisama lihtsalt vähemalt kui ta ei taha, näiteks kui on selleks valmis. Ja ega ma ei saa ka seda väga kirjeldada, mis siis toimub, kuidas rändavad mingeid selgelt meetodit, kuidas selleks saada, need ikkagi läheb süvenemise kaudu ja tuletan veel kord meelde seda 15 aastat minimaalset ajavahemiku, selleks et hakata mingit piirkonda nagu tunnetama veel järgmiste meeltega, kui jätnud see lihtne nii-öelda otsene silma vaatamine, kuulmine, kompimine. Aga ma tahaks jätta selle ukse kõikidele lahti kahtlemata, ja ütlen ka kindlasti seda, et, et selleks ei ole vaja keemilisi stimulant. Selles mõttes, et meie enda ajus on piisavalt kõik võimalik toredaid aineid, mis meil aitavad signaale töödelda, kui neid nii võimendada ja vähem võimendada. Ja meil on ka ümbritsevas maailmasõja looduses piisavalt neid sümboleid, mis on selleks aktiveerimiseks üks väga suutlikud väga võimelised ja aitavad meil maailmast nii-öelda mõnusamaid aru saada, rohkem aru saada, kui võib-olla muidu võiks arvata. Jätkab bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes. Noh, me teame väga hästi, et ega teadus ei suuda seletada absoluutselt kõike, ta suudab seletada piisavalt hästi, et igapäevaelus meil siin hakkama saada. Kuid kindlasti on midagi, mida me veel ei tea ja sellele tuleb alati uks lahti, tasid alguses käiguda sümbolite keeles ja kui mõni sümbol saab hiljem, ütleme reaalelustööstuses oleme ju kõik väga rõõmsad, kui ei saa, siis tõenäoliselt sümbol asendubki mingi aja jooksul ka. Sinu sõbra lumekirbu inimlike omaduste kohta, et kuidas seletada seda, kui no kas sõber, lumekirp või terve putukate koloonia rõõmustab või kohkub või näeb ette tulevikku, mäletab minevikku, kas sa oskad öelda midagi, mis tegurid seal tegelikult mõjuvad? Kõik need aspektid, mida sa praegu nimetasid, on olemas ja toimivad üldiselt pikas ajaskaalas, seal ei ole sellist täna-homme päeva mälu. Kui me räägime mineviku mäletamist, siis lumekribu, mineviku mälu, toimibki, geneetilise mälu läbi, millega puudu on mõjutatud nende käitumine, millest enamik on kaasasündinud ja just nimelt siis ka geneetilise informatsiooni läbi kaasas, onju käitumine ja see on see mineviku valu, mis sealt tuleb. Ja iseenesest see niinimetatud tulevikuma lõugu, seda nii mõelda, et nad oskavad midagi ette näha ka see on iseenesest minevikuma lausa ehk neil on olemas elukogemus, et kui juhtus üks hekt niimoodi, siis tõenäoliselt juhtub naamoodi noh, toome sellise näite, mis nii-öelda lume põlu mõjut, et kui ikkagi väga pikalt vihma 100. siis kui enne oli ümbruskonnas niiske hügroretseptorid on väga head, siis tõenäoliselt tasub minna natukene kõrgemasse kohta, mitte päris vee alla jääda, et ka see nii-öelda tulevikuprognoos põhimõtteliselt käib minevikukogemuse läbi. Ütleme asi, mida meil on võimalik seletada täiesti olemasolevate teadmiste baasil, et me ei pea sina ka, ma isegi väga mühkitsismi siis sellesse kohta tooma. Nüüd nagu ma enne ütlesin jah, et on inimesi, kes suudavad lumekirbu kombel mõelda, ma vahel ka proovinud seda teha ja vahelda, tulevad mulle vastu ja mõtlevad nii, nagu mina seda tahaks, alati see nii ei juhtu. Sama Uku Masing ühe ilusa, võib-olla see on ka sümbol selline võrdpilt, kui liblikatel on Histolüüs, et see, kuidas tõugust muundub, siis liblikas see on väga kummaline protsess, et kuidas sellises pidelast massist saab korraga mingisugune täiesti teistsugune organisme inimeste puhul võiks toimuda sarnane psühhoanalüüs ehk siis meelevõimet avardumine, noh see oli siis müstiku Masingu unistus, aga millest sina unistad või, või sellel skaalal, et kas sul on mingisuguseid unistusi veel peale selle kommunikatsiooni nende inimestega, kellele su looming mõeldud on, millest sa puudust tunned või kuhu sina tahaks enne surma veel jõuda? Siin? No ma võin selle surma jutu osas täiesti rahulikult öelda, et vot kui seal 2009 aasta mind Londonisse kutsuti, siis kogu aeg korduvalt kasutati auhinnatseremoonial mõistet lift, taimed, džiiman. Et ma ütlen selle võõrkeelse sõna, ütlen talle eesti keeles kohe vastu, et näha elutöö on tehtud. Loomulikult seda tuleb võtta mõõduka naljana ja mõõduka sellise huumoriga ka, sest brittidel on hea huumoritaju, mulle nende huumor meeldib. Ma näen küll, ütleme ühte väga suur nii-öelda selles mõttes väljakutset inimeste käest laiemalt ongi nagu see, et kuidas jõudu teatud üksikasjade teadmisest tundmisest, tõrviku tunnetamiseni ja kasutan praegu selgelt kahte mõistet, teadmine, tunnetust, tunnetus sisaldab teadmist, aga seal on veel midagi. Ja see on nagu üks nii-öelda tõesti väljakutsega inimkonna ees laiemalt. Ja kui ma iseenda väljakutset siin nii-öelda oskan nagu defineerida ka siis kuidas ma suudan leida neid kaasajas kõlavaid sümboleid taasluua ja toota, mis aitaksid mul seda tõrviku tajumist jällegi viia tagasi lähemale sellele ühiskonnale, ta ikka saaks paremaks ja targemaks ja oskaks ka mõnusamini ilusamini käituda. Et minu jaoks on looming alati tähendanud lugude rääkimist, vahet pole, mis vahenditega sõna- pilt, kasvõi tants ja kui nüüd hästi laias laastus nagu kaheks jagada, et noh, miks me neid lugusid räägime, üks variant on siis see, et lugu on siis noh, kastan Esscapistlik mõelda mingitest eetiliste väärtustega, ehk siis ta on mõeldud kandma emotsiooni. Ja siis teine pool on selline eksistents realistlik, ehk siis lugu kannab mingit infot. Noh, omal ajal väga oluline asi, et kuidas meie koos selle maailmaga saaksime nagu ellu jääda, on see hariduslik lugu ja nüüd seda kuulates mul hakkas tekkima tunne, et, et see natukese eksistents realistlik pool tuleb kuidagi nüüd ringiga teistpidi tagasi, ehk siis loo rääkimisel see Infokandmise osa muutub nagu oluliseks natuke selle nurga alt, et kuidas see maailmas koos meiega ellu jääda. Et kuidas sa seda kommenteerid. Ühest küljest on ju vastus ju ka ju väga triviaalne, et inimene on looduse osa ja me ei saa sellest ükskõik kui hästi me tahaks kuidagi välja tõsta looduslikud, aina ringedoneerival hinged on need, mis meid elus hoiavad, on hoidnud juba noh, kaks miljonit aastat tagasi, kui inimese eellased nagu süstemaatiliselt alistusid, perekond homo tekkis ja 200000 aastat, kui sapiens sinna taha kirjutati. See on see väga lühike aeg ju iseenesest mis on meil siin ümberringi toimumas, et see on nagu üks pool ja inimeseks olemiseks ongi vaja kahte asja, on vaja seda teadmistekihti ja noh, nimetame siis emotsionaalselt või hingekihti kui Emmos, kummas tekib nii-öelda puudujääke. No siis me läheme noh, kuidas öelda mõnel juhul võime hulluks minna või meil tekivad probleemid või meie elu ei ole, noh, sa ei tunne ennast hästi. Et egas hästi olek on ka selline vaimne tasakaalu seisund iseenesest, et kulgemise mõnu, mis on ka meie alateadvusega väga tugevalt seotud pool ja lugude rääkimine sellega ju ka haagib väga kokku need kaks tasakaalu poolt, mis meil peavad olema nii-öelda balansis ja kui sellist jällegi lihtsat näidet tuua, siis noh, näiteks spordivõistlused on niimoodi, et kui võistleja läheb oma sooritust tegema noh, ilma hea emotsioonitu siis ükskõik, kui tehnilise testida ka seda ei sooritada, ei saa tulemust. Ja sama puudutab ka meie, eks noh, ütleme õppeprotsessi laste kasvatamisest tuleme jälle ringiga tagasi sellele teemale, kui selles õpetamisest puudub see hea emotsioon, puudub see alateadliku komponendi heas mõttes kaasamine lumma kaudu lähenemine täpselt samuti ka siis meil see tulemus ei tule. Nii hea. Ja seesama on ka meie nii-öelda maailma terviku küsimuse koht, ka maailma päästmine ei tohi olla vastik ka see peab olema mõnuks meile just nimelt siis me saame hakkama, muidu ei saa. Ma tuleks selle mõnusa maailma päästmise ja loomingu juurde tagasi. Luuakse enamasti ikkagi ilu, sest meil see iluihalus on kuidagi inimese sisse kirjutatud. Samas loomise protsess on seotud ka valuga. Ma mäletan kunagi üks klaveriõpetaja ütles, et klaverit tuleb harjutada külmas toas tühja kõhuga. Siis tulevad head tulemused. Selleks, et luua on vahest vaja ka mingit valu. Kuidas sa näed neid loodusfotograafina, kuidas on seal seotud omavahel ilu ja valu, kas nad on mõlemad vajalikud või kuidas peavad nad olema tasakaalustatud, et tulemus oleks ilus, mitte varus. No kui me läheme ilu mõiste juurde, oleme jälle tähendusruumidest, kui me võtame siin ta juba Uku Masingu poolt, siis ilu oma olemuselt sisaldab ka seal Alagrandliku lumma poolt, ehk siis see ei ole nudki nii-öelda selline esteetika kitsas mõistes, vaid ta sisaldabki seda vaimset mõnusal oma, selles olemises ka. Et see ilu mõiste võib olla vahel. Me oleme ta lihtsustanud väga niimodi primitiivseks, tal on suurem kiht ja suurem nii-öelda ümbrus, mida ilu mõiste all näeme ja kasutame. Kui rääkima loomise valust siis luua ei saa nii-öelda otseselt ihulises puuduses, siis läheb ikka väga keeruliseks. Kuid üks võimalus, noh, kuidas öelda siis tõugata taga oma loomingulist tegevust, on see, et meie loomingu kaudu või luues saame siis ise nii-öelda taasluua enda jaoks neid toredaid sobivad sümbolid, mis meile siis alateadlikud sobivad, kui meil on midagi nagu puudu, vähe vot siis luues püüame vähemalt enda jaoks kompenseerida selle loominguga seda, mida meil enda hinges on võib-olla antud hetkel vähem, mida me tahaksime saada. Tõenäoliselt ma kujutan ette farmatus lugude kirjutamiseks on kaks varianti, kas sa oled kõrvuni armunud või sa oled just nii-öelda saanud mingisuguse hingelise trauma sellest armastavast suhtest, mõlemad annavad selle, loob impulsi ja ühel juhul lihtsalt sa ühesõnaga väljendada oma sisemist seisundit. Teisel juhul sa kompenseerid loometööga puudust, mis sulle selle sihulise hingeline seisundis on nagu, nagu tekkinud. Et see on see kannatuse kaudu loomingule lähenemine ka kahtlemata on seal võimalik kindlasti kui seda poolt käsitleda loodusfotograafi vaatepunktist, siis siin on selle kannatuse aspekt, pigem tuleb just nimelt seeläbi, et kui noh, on vahel mingi prioodiat ei ole paar nädalat saanud aega õue minna ja siis ühel hetkel tuleb minna. Vot see kannatus on see, kui sa ei saa minna ja kui sa oled, siis sa oled selles armunud olekus, eks. Niimoodi see asi suhestub sellises looduses käimise ja loomingu ja selle poolega. Kuid on veel noh, muidugi see nüanss ka, et ega ei ole võimalik minna loodusse ja lihtsalt pildistada loodust, et see ei tule välja. Sellepärast, et ka sama asja ei ole võimalik, pildistab omamata arusaamist, milleks ma seda pilti teed, mis lugu ma selle pildiga tahame rääkida? Et ka seesama nii-öelda lumekirbulugu või kui me oleme rääkinud mõnda lugu, Ma tahan mõnda asja otsinud seitse aastat, mõnda üheksa aastat, mõned asjad on veel, mida ma jätkuvalt otsin, aga kui ma midagi teen, ma teile ei ütle, mida me otsinud, et teie aru ei saa, mis on siis ütleme, on ta kahtlemata need puuduse tõttu väljaminek küll jah, et mul ei ole seda, et ma tahan seda saada. See on see loomingu innustus küll, aga mul ei ole garantiid, et seal saan, selles mõttes ütleme see looduses käimine või loodusfotograafia pool on seotud raskustega, et me ju saalsel lavastada seda olukorda siis oleks ehtne. Noh, looduses on juba niimoodi, et kui sa oled ühe sellise oma unistuse saanud ka pildi peale ühest küljest, siis sul alati tekivad järgmised unistused. Et see paraku on selline anum kunagi täis ei saa, et seda ei saa võtta ahnusele loomulikult selles mõttes, et ega jällegi ka kui ma rääkisin mõisa vägisi lummata kedagi oma nii-öelda lugusid rääkides siis samamoodi ma ei saa loodusest vägisi võtta, ega siis ikkagi antakse ikkagi sealt ka mulle jaokaupa midagi, et siis kui ma olen hästi käitunud ja nendega hästi-hästi läbi saanud, siis midagi antakse. Ja loomulikult ka mul on olemas ka selliseid vaimusilmapilte, mida ma väga tahaks teha veel ja mille jaoks isegi ütleme, tehniline võimekus põhimõtteliselt on juba olemas ka. Aga mille saavutamine on senimaani kas ebaõnnestunud või nõuab ikkagi noh, ma ei tea, mingi neljanda taseme kokku sünkroniseerimises kaks asja korraga hästi juhtunud. No näiteks üks minu pildi unistus, mis on mul veel tegemata, on see, kui kaadris on lumekrib õhus ta mitte ei roni lume peal mitte valjusti, vaid ta nõus. Ja selle pildi tehniline tegemine üldse ei ole põhimõtteliselt keeruline. Õige ajastus, noh, tuleb, ma olen proovinud ajastusi ikkagi noh, neli-viis korda saadame, alati on kas natuke hiljaks või natuke vara ja mis on muidugi teine asi, see, et ta kunagi ei teatanud fotokaamerasensoriga paralleelselt vastasel korral ta ei isegi siis, kui õigel ajal vajutan, siis ta ei jää sinna teravalt peale, et siin on nii-öelda see, mitmenda tasandi tuletis, et see ei ole ainult ühest tegurist sõltuvat, siin peavad paljud asjad korraga sobima kokku. Kui ma alustasin oma juttu selle mõttega, et üks loov akt või loominguvõimalusi on ralli, ongi nagu just nimelt nende seoste uute seoste väljatoomine, loomine, näitamine ja loomulikult siia alla kuulub ka sümbolitega mängimine tahes-tahtmata. Ja see, kui keegi natukene neid sümboleid noh, ütleme kas siis näiteks noh, bioloogilises mõttes tõlgendab teistmoodi, siis ega see ongi see tore pool. Et ma toon siitsamast Matsalu festivalid sellise lõbusa näite, et siin mõned aastad tagasi, kui rahvusvaheline seltskond oli natuke rohkem nagu ikka, siis tänagi, kui on auhinnatseremoonia, siis žüriiliikmed kõik nagu peavad mõne sõnaga selgitama, et miks üks või teine film sai, auhinnad on väga, tutvub erinevate fotokonkursside žürii tegevusest, kõik küsivad, et miks see pilt ja miks mitte teine, nii. Tema siis seletas niimoodi õhinal. Ta oli üks operaatoriga auhind ja hoiad sellised uhked kaadrid, et üks kull ajab ühte tuvi taga ja kus olisi operette doktoritöö selline uhke ja tore ja õpetas oma kommentaari niimoodi, et õnneks tuvi pääses. Ja siis, kui meil oli pärast auhinnatseremooniat banketilaua moodi asi ja siis ma läksin talle juurde, küsisin, et kuule vaata, et näete, et seal ikkagi tore lugu ja kõik tore, aga et kuule, aga kas sa niimoodi ei ole mõelnud, et kui jäi nälga? Bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes kõneles teemal loovuse allikad. Muusika, err, lõun in Kyoto. Raadio, ööülikool tänab koostöö eest Matsalu loodusfilmide festivali. Saate panid kokku Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2021.