Head kuulajad, Meie armas raadioteater jagas aprilli keskel jälle näitleja auhindu. Sel korral siis aasta 2020 ja 2021 EEST. Ja meil on rõõm tervitada, saates ühte Kahest näitleja auhinna saanud näitlejast saatejuht, laulja, näitleja, kõigepealt Märt Avandi, tere. Tere. Ma vaatasin, et teie näitlejakarjäär raadioteatris ei ole väga ulatuslik. Oi, see on isegi see on pehmelt öeldes, tegelikult on see ikkagi väga lühike, lausa. Kas see tuleb sellest, et kogu teie elu on kulunud teatris, ooperis, kabareeseriaalides, filmides, saate juhtimises, et raadio jaoks lihtsalt ei ole olnud aega? See ei vasta tegelikult tõele kõikides nendest asjadest, mida te praegu loetlesite ooperis küll mitte, aga kõikides muudes valdkondades tõepoolest küll, aga asi pole lihtsalt ajapuuduses, vaid mindi lihtsalt pole kutsutud. Ja nüüd nüüdseks umbes aasta umbes aasta tagasi, kui Pille-Riin Purje mulle esimest korda tegi ettepaneku lugeda George Orwelli loomade farmis esimest korda sellist järjejuttu lugeda siis maalin kaunikesti närvis, sest ma polnud seda kunagi varem teinud. Ma olen kunagi lugenud Jevgeni Joneegini sisse audioraamatuks võrdlemisi ebaõnnestunult, aga aga see ei olnud töö, mis puudutab raadioteatri tegevust. Nii et ma olen väga roheline ja seega seda rohkem üllatunud, et selle teatriauhinna puhul ma olen väga kõrvust tõstetud. No sinna liitusid eelmisel aastal ka kaks Jaan Pehki luulekava. Eks te armastate luuletusi lugeda. Hea küsimus. Ma armastan Jaan Pehki luulet lugeda väga nagu ilmselt nendest kahest luulesaatest ka ilmneb. Aga tegelikult luule lugemisega on mul olnud probleeme väga palju. Lavakunstikooli ajal tundsin ennast erakordselt ebakindlalt, kui lavakõnetundides oli vaja lugeda luulet, ükskõik millist siis. Ja see on seesama tunne, on mind saatnud aastaid alles nüüd hiljuti, kui ma jällegi Pille-Riin Purje palvel lugesin eesti luuleklassikat Gustav Suitsu kirko kella ja August Sanga ja siis ma tundsin esimest korda, et ma saan millelegi pihta, sest et luulelugemine on keeruline. Keeruline töö. Reeglina nõuab see elukogemust. Ma tagasi vaadates siis tegelikult lavakunstikooli ajal vist väga hästi luulet lugeda ei olegi võimalik. Muidugi, luuletusi on erinevaid, aga üldjuhul see nõuab mingisugust pagasit, mida noorel inimesel lihtsalt ei ole. Ja nüüd esimest korda jah, alles hiljaaegu tundsin ma, et ma võin lugeda küll ja võin lugeda usutavalt, veenvalt, kas see kõik kõlab usutavalt ja veenvalt, ma ei tea, vähemalt ma tundsin ennast hästi esimest korda ja ma olen seda näitlejatööd teinud tegelikult juba ligi 20 aastat. Ma saan aru Jaan Pehki luuletuste põhjal, et teile meeldib nisugune sõnademäng. Üles-alla-üles-alla. Alla Pugatšova ja ma imetlen jaani piiritult ja ja armastan teda väga. Ma imetlen tema sõna valdamis oskust ja tema vaimukust ja leidlikkust, sest et see on erakordne, särav, sädelev anne. Ma võin piiritult imetleda Jaani luuletamise oskust, tema sõnaseadmise oskust, ma hindan seda ülikõrgelt. Ma ise üritan ka ja natukene jaanituules, aeg-ajalt ma kirjutan lihtsalt ise midagi ja siis saadan Jaanile ja Jaan on väga armastusväärne alati nendes olukordades, sest et see on selline. Ma tegelikult see on puhas puhas kopeerimine, sest ma niivõrd armastan sellist Jaani kirjutamisstiili, et ma üritan seda kopeerida ja see on parimal juhul selline vaese mehe Jaan Pehk. Ja siis seal on minu vastu alati armulik, ütleb täitsa nii, või noh, ta ei ütle, vaid ta siis kirjutab sinna messengeri, kus me neid oma oma dialoogi teeme. Ja niimoodi on. Näitlejatest rääkides eelmisest kevadest saadik, teil on olnud nimiosa jõulufilmis Ulf mida nägi ainult veebikeskkonnas ja siis oli teil üks esietendus, et Anne lahkub annelinnast, mida nägi veebi saab ka ainult üks kord ja mis ei ole järele vaadata, et kas siiski teater hakkabki nüüd niisugune olema. Ma usun, et mitte, ma loodan väga, et mitte Annelinna lavastust. Me oleme tõesti saanud äärmiselt vähe mängida. Ja nüüd siis see veebikeskkonnaetendus, mis oli väga tore eksperiment, aga noh, jällegi kasutades seda väljendit see vaese mehe variant. Ta on ükskõik kui, kui huvitaval kombel see kaameraga üles võetakse, siis teatrit vaadata. Ta teleteatri vahendusel ükskõik kuidas ütleme üldistatult siis teleteatri vahendusel on ikkagi absurd kõigele vaatamata, no see oli parim lahendus antud olukorras, aga aga teatreid tuleb vaadata ikkagi publikuna ja lavalt. Ja aga neid selliseid lavastusi, mis koroona tõttu on kannatanud ja mida pole saanud mängida teisigi, nii et et jah, lühidalt öeldes, mul on sellest koroonast kõrini küll kõigil meil on muidugi see on selge Kas te usute, et me pöördume tagasi selle juurde, mis oli n? Ma usun küll võib-olla mingisuguste mööndustega, midagi on võib-olla pöördumatult muutunud, aga aga need on detailid, usun ma, ma olen ikkagi päris kindel, et et kõik läheb vanadesse rööbastesse tagasi ja ma ootan seda aega juba. Eelmisel kevadel tegid meie armastatud näitlejad televisioonis niisuguse kolmeminutise videopöördumise, kus kõik said öelda oma südame põhjast, et kurat, jää koju. Teie olite nende hulgas ainus, kes sai vägi, sõnab ta hakkama, et neil oli niisugune palveid. Jää koju. Kas see kõneleb midagi meile, teie lastetoast, teie kodust? Tegelikult ilmselt ikkagi mitte, ma oleks selle kurat öelnud küll, kui mul oleks seda palutud ja, ja võib-olla mõnes duublis ma seda kuradit seal ka ütlesin, lihtsalt see lõigati kokku minu jaoks siis malbel moel. Aga jätame nii, jah, see on, see on märk minu heast lastetoast laste jääda, nii. Tahate meile midagi oma lapsepõlvest ka rääkida? Ma võin minule mõistagi nagu me kõik mõtleme oma lapsepõlve peale. Päris palju, sest lapsepõlvest me kõik tuleme ja see kannab meid rohkem kui vahetevahel meile meeldiks mõelda kõik. Kõik see kujunemine määrab sinu ülejäänud elus nii palju rolli, et kui sa ka üritad ennast muuta mingites aspektides ja üritad oma hirmudest ja kompleksidest üle saada, siis on see kuratlikult palun väga kuratlikult keeruline ülesanne, sest et miski, mis seal lapsepõlves juhtunud, on mees ikkagi väga-väga sügavalt juurdunud. Ja ma olen seda enda puhul väga palju tajunud, et kõik minu hirmud ja kompleksid, mis mind elus saadavad nagu kõiki saadavad omad omad hirmud ja kompleksid on miski, millest tegelikult võitu saamine on praktiliselt võimatu ülesanne. Sa võid ennast kasvatades jõuda teatava tulemuseni ja saada paremaks inimeseks ja seda ma arvan, peabki üritama ja sinnapoole püüdlema. Aga lapsepõlvest me tuleme ja selle vastu me ei saa. Nii olen ma selle 40 eluaasta jooksul aru saanud küll. Ja nii ütleb ka kirjandus, kõik kuulsad psühholoogid väidavad sedasama. Ja seetõttu mõtlen ma oma lapsepõlve peale väga palju, muidugi, kuidas see oli ja miks see nii oli ja miks oli minu isa selline, miks minu ema oli selline? Mul oli tegelikult õnnelik ja tore lapsepõlv, sest et me kõik teeme lapsevanematena vigu nii nagu ka minu vanemad, aga mis põhiline tantsida kindlasti oma parima ja see on asi, millega iga laps kahjuks uhkeldada ei saa. Nii et ma olen väga rõõmus oma lapsepõlve üle ja väga uhkema vanematele. See kannab teid siiamaani ja, ja sest et ma olen ikkagi väga-väga tänulik paljudele asjadele, mida minu isa on mulle õpetanud. Need on mind elus väga palju aidanud noores eas ma ei saanud nendest asjadest valesti aru, siis isa ütles mulle küll väga tihti, nii nagu lapsevanemad vist ka sageli ütlevad, et saad vanemaks, siis saad aru. See lause mulle sugugi ei meeldinud, aga paistab. See, paistab, et ikkagi tõsi ta oli jah. Jätame selle koolipõlve sujuvalt vahele ja läheme selle juurde, et miks te siiski pärast väikest eksirännakud Tartu ülikooli otsustasite lavakunstikooli minna, näiteks Priit Võigemast on öelnud, et enne lavakunstikooli ta polnud kordagi teatriski käinud. Minuga on enam-vähem sama lugu, kordagi on liialdus, aga väga vähe olin ma teatris käinud küll klassiga ja vahetevahel vanaema viise, vahetevahel ema viis ka, aga need olid kõik ikkagi käigud, mis väga eredalt meelde jäänud, sest et ma ei osanud teatrist oma puberteedi eas üldse lugu pidada. Mind ei huvitanud see kuigivõrd. Mulle meeldis laval küll olla, sest et edevust on, on mulle antud kamaluga. Ja lauldes olin ma laval võrdlemisi tihti. Ja mina mõtlesin teda ja mulle meeldis see. Aga tõepoolest nii nagu ka Priit ei, ei olnud ma teatris peaaegu üldse käinud eesti näitlejatest, ma ei teadnud ka suurt mitte midagi. Kõik minu teadmised, mis puudutab Eesti teatrite eesti teatri ajalugu, tulid ikkagi lavakunstikoolis, enne oli see pehmelt öeldes puudulik. Aga miks sinna mindud sai, see on seesama. Nii nagu ma olen ka varasemates intervjuudes väga palju öelnud, see on puhas edevus seal, nii lihtlabane ongi eelkõige edevus, see, see on see, mis selle soovi ikkagi tekitas. Mulle meeldib lavale ja mulle meeldib siiamaani laval olla. Ja, ja ma nautisin selle puberteedi ajal. Lauldes ma sain aru küll, kui, kui tore laval olla ja ma ei ole seda tunnet kaotanud. Ma pean oma häbiks ütlema, et ma olen teid üksainukene kord laval näinud. See oli 2003. aastal, kui Vene Draamateatri laval esietendus kandereid, kabaree Georg malbuse lavastus ja teie olite see inglise kirjalikele silmade ja sule läbi, siis seda kõike kirjeldatakse. Ja mulle tundub, et te ei tundnud ennast laval väga mugavalt õigust. Ma tundsin ennast kohutavalt, mul oli niisugune tunne, et oleksite selgelt lasknud olla ükskõik kus mujal, aga mitte laval. Ja millal see juhtus, et te hakkasite ennast laval mugavalt tundma? Alles pärast lavakunstikooli lavakunstikooli oli üks tõesti üks virvarr, millest suurt tuhkagi aru ei saanud, mida minult tahetakse. Mis moodi see käib, see töö, see luule lugemine oli ainult üks aspektidest, millest ma aru ei saanud, tegelikult lavakunstikooli ajal olin ma ikkagi suures suures segaduses ja see kabaree oli tõepoolest üks kvintessents selle oleku juures. See lavastus oli iseenesest õnnestunud muusikal, ma pean seda oma mälestuste hulgas ikkagi väga oluliseks verstapostiks oma teatriteel. Aga, aga raske katsumus oli tõesti, sest et see roll iseenesest selline esimese armastaja roll, kelle ülesandeks oli mängida suureks oma lavapartner, keda mängis Gerli Padar vallutas lava all, vallutas lava ja tegite seda. Ta tegi seda võimsalt. Ainult et minu roll selles oligi täpselt selline mängida suureks ja olla selline nii-öelda abimees seal muusikal ongi üsnagi niimoodi kirjutatud, aga kuna käsitööoskus oli ka väga väeti, sel ajal kolmanda kursuse tudengina ja lavastaja soovid olid ka sellised, et ma jäin seal laval lihtsalt hätta ja ma tundsin ennast kohutavalt, ma tõesti ei teadnud, mida ma täpselt seal teen ja see nagu alati kandub ka publikusse. See kõik on näha. Kas te siiamaani vajate lavastaja tuge rolli kujundamisel? Iga näitleja, lavastaja tuge rolli kujundamisel, aga ma olen olnud ka olukordades, kus seda üldse ei ole ja ma olen sellega hakkama saanud. Sel hetkel selle kabareeajal ma veel ei osanud seda teha. Aga sellist nii-öelda vetteviskamise olukordi on tulnud ette hilisemas elus küll, jaa. Oleksin naiivne, kui ma arvaksin, et neid enam ei tule. Lavastajaid on erinevaid ja mõned paraku päris täpselt ei tea, mis nad teevad. Noh, nii et et ma nüüd juba julgen arvata, et pigem tulen ma ikkagi toimega selliste olukordadega, need on kohutavalt närvesöövad väga-väga stressirohked ja ebameeldivad protsessid, aga need kasvatavad küll näitlejana. Missugune roll on teie elus, juhusele? Juhusel vaata jällegi asi, mille peale ma olen päris palju mõelnud. Läbi juhuste on minu ellu sattunud. Ma julgen väita, et lõviosa, kõige kaunimaid hetki, alati, kui ma ise üritan suunata oma elukäiku mingisuguses endale meelepärases suunas siis sellel harva on tulemus, sest et see on vägivaldne. Kui ma lasen minna lihtsalt ja vaatan, kuhu Go võide flow nagu inglisekeelne väljend väga täpne. Nii kui ma luban sellel juhtuda, nii hakkavad head asjad juhtuma, see ei ole ka midagi uut ega originaalset, aga, aga elus reegel kipub tõele vastama. Ja juhused on mind tegelikult paljuski viinud siia, kus ma olen kõige pöördelised hetked on tihtipeale läbi juhuse ja kokkusattumust. Te lõpetasite lavakunstikooli 21. lennu kust kuus lõpetajat 2005. aastal läksid? No teatrisse, kui te oleksite liitunud selle grupiga, ma ei tea, kas teid ei kutsutud või teid kutsuti, ei tahtnud minna, või, või te kuidagi lasite minna nii nagu te praegu kirjeldasite. Kuidas teie elu siis oleks läinud, kuid oleksite liitunud NO teatri trupiga? Jällegi ma olen ikka mõtisklenud ka neid mõtteid, ei, mind ei kutsutud tol hetkel ja see, see kurvastas mind, sest et peale lavakunstikooli ei olnud mul tööd meist päris paljudel lõpetanutest. Te pidite me vanalinna stuudiosse minema? Oli selline aeg ka ja aga siis läks vanalinnastuudio uppi tuli no teater, nii et see kõik oli päris segane aeg, meie lõpetamise aeg, pooltel meist ei olnud tööd, ei olnud pakkumisi teatritest, kui me lõpudiplomi kätte saime siis ma läksin iseenesest Rakvere teatrisse pakkuma ja minu tee on läinud sedapidi ja ma olen selle üle rõõmus. Mis oleks juhtunud, kui ma oleksin sinna no teatrisse läinud? Noh, eks ole, kes meist seda teab. Aga aga väga teistsugune see oleks olnud küll ja nüüd tagasi vaadates tegelikult ma ei ole üldse kindel, kas ma sinna NO trupi oleksin sobitanud. Pigem mitte jällegi juhus selles mõttes juhus, et see olenes tol hetkel Tiit ojasoo suvast, eks ole, sümpaatiast. Ja ma julgen nimetada seda juhuseks, et minu juhuslik kokkusattumus, üks õnnelik kokkusattumus, eks, et et minu tee läks just nii, nagu ta läks, sest et tagantjärele hinnates see oli ainuõige tee minuga näitlejanatuuri seisukohalt, milline ma olen ja mis mulle teatri juures meeldib. Milline näitleja ma olen ja mismoodi ma toimetan ja mis mulle pinget pakub, seega see tee oli parim võimalikest, CD selliseks kujunes, sellel on väga suur suur osa jälle ju selle kokku sattumustel. Te olete mitmes teatris repertuaariteatris töötanud? Olen, te olete nagu seda trupi oma lavastajat otsinud. Olete nüüd leidnud? Otsinud leidnud jälle uuesti, otsinud, jälle leidnud, see on pidev protsess, oleme aru saanud võib-olla mõnda aega tagasi veel. Kui ma mõnest lavastajast vaimustusin, siis arvasin, et vohh, nüüd on siis nii-öelda selline kojujõudmine tekkinud, et vaat see on see inimene, kellega ma tahan teha ja see on. Ja meil on ühine hingamine ja nii see hakkabki olema. Osalt vastab see tõele, need lavastajad on minu elus siiamaani moreen Ingomar Vihmar või või Uku Uusberg. Merle Karusooga pole nüüd enam kaua aega töötanud, ma ei tea, kas Merle enam üldse midagi noh, teatriteatris, pigem ta, eks ole, ei teegi enam. Aga lihtsalt see protsess ei ole lõppenud, sest et neid inimesi on tulnud ka hilisemas elus veel juurde ja ma usun ja loodan siiralt, et neid tuleb veel, sest et alles mõned aastad tagasi alles oli jälle selline Heureka hetk, kui ma sain kokku Taago Tubin, aga ja meil on väga hea klapp ja ma loodan, et meie koostöö jätkub. Nii et neid otsimisi leidmisi on olnud mitmeid ja ma loodan, et neid otsimisi tuleb veel. Noh, ma kindlasti tuleb kohe, sest et see töö lihtsalt kätkeb endas otsimist pidevat kui sa enam ei otsi, siis võid pillid kotti panna, koju minna. Ja ma loodan, et ma leian neid inimesi veel. Draamateatris läks teil ju päris hästi, te saite 2009. aastal kolleegipreemia, suur antsu. Mees osatäitmise peaosa täitmise eest. Ja ei, mul läks Draamateatris väga hästi, maalin draamateatriga väga rahul nende inimestega eelkõige, kes seal olid ja on ka praegu, mul on siiamaani sealt ikkagi sõpru. Ja mulle meeldis draamateatriseltskond väga, draamateatri õhkkond väga, seal on imelised inimesed, kõik need näitlejad. Aga mulle meeldib lihtsalt Pärnu ja mulle meeldib Pärnus oma perega elada ja nii lihtne see tegelikult ongi, seal on üksikuid aspekte veel muidugi. Aga see oli põhiline tõuge. Ma ei ole lihtsalt Tallinna poiss, ma olen Rapla poiss, ma olen väikelinnapoissi, ma, ma siin Tallinnas väsin ära, lihtsalt saan täiskasvanud inimesena loomulikult selle olukorraga hakkama hakkama. Aga kui ma alati elades Tallinnas, kui me läksime perega nädalavahetuseks Pärnusse, siis ma sain aru, kuidas ma tegelikult hingan hoopis paremini ja hoopis rahulikumas rütmis ja see sobis mulle kaugelt rohkem kui see Tallinna elu, millega ma lihtsalt olin olude sunnil harjunud. Aga ma mingil hetkel tundsin, et ma ei taha sellega tegelikult harjuda. Ma ei taha sellega kohaneda, vaid ma tahan hingata selles rütmis, mis mulle loodud on. Ja mulle tundub, et see Pärnu on selles mõttes parim kant. Ma vaatasin Pärnu teatri mängukava Teil on käesoleval aastal olnud üks esietendus olude sunnil see oli siis tänavu jaanuarisse pime, valge ja eelmisel sügisel oli jõgi jõgi, see oli siis septembris ja siis on seal 2019.-st aastast esietendunud tükkides, on teil veel pidusöök ja, ja veel kord ma saan aru, et te hoiate oma aega ka muude projektide jaoks, et ei lase ennast repertuaaris väga nii-öelda kinni Pokkida. Ja see ei ole otseselt teadlik tegutsemine, aga jah, juba juba Pärnu teatrilepingus on mul sätestatud punktid, et vähemalt kaks rolli, aga ilmtingimata mitte rohkem. Ja see annab teatava vabaduse. Ja see vabadus on ennast ka ära tasunud, sest et ma olen saanud näiteks Tartu uues teatris mängida. Ivar Põllu lavastuses Anne lahkub. Annelinnas, kus Maarja Mitt Kristjaniga ja ma olen selle üle väga õnnelik, seega seesama punkt seal lepingus on täitnud oma rolli ja on olnud õigustatud. Ma usun, et, et see jätkub niimoodi, sest et teha väljaspool oma teatritöid isegi ükskõik, mis ta on, kas ta puudutab teatrite või mõnda muud projekti siis see on väga värskendav ja väga vajalik näitlejale arengu osas. Seda ma olen tunnetanud korduvalt, eriti suvetükkide puhul, et kus, kus suvelavastustes tihtipeale see trupp pannakse kokku erinevatest varvastest ja sulelistest erinevatest teatritest ja see on alati väga suure laenguga olnud minu jaoks kõik sellised projektid. Et ma tahaksin seda sama mustrit hoida ka tulevikuks, et oma teatris loomulikult ma mängin ja hea meelega mängin. Aga ma tahaksin ka olla mujal vahepeal Kremli ööbikud jätkavad suvel. Ei, see juba eelmisel suvel enam seda enam ei mängitud ja tegelikult huvitaval proosalisel põhjusel ma leian, sest et seda mängiti kaks suve kui üle 20 etenduse natukene ja see tähendas seda, et publikuarv oli 40000 et lihtsalt teatrihuvilisi inimesi Eestis lihtsalt enam ei ole, arvan ma, kui neid inimesi käis vaatamas seda umbes 45000 inimest, siis siis Eestis ühte tükki enam on päris keeruline mängida, kui nii suur hulk inimesi on juba seda näinud. Ja Kremli ööbikud on üks kõige hinge minevamatest lavastustest minu minu karjääri jooksul küll jah, minu minu jaoks. Ja ma olen nende kahe suve üle väga-väga õnnelik ja väga kõrvust tõstetud, et, et mind usaldati sellist rolli mängima. Ainuke tõrvatilk seal meepotis on see salvestus, mis on ERR-is nagu ma alustasin ka, et teleteater ei ole tegelikult vaatamiseks ta lihtsalt arhiivi jaoks ja vaadata 20 aastat hiljem, et vaata, kui noored need näitlejad olid, see on seal ainuke võlu. Aga teatrit vaadata televiisorist ei ole võimalik, aga kuna seda ikkagi tehakse ja ma mõistan neid põhjusi, miks seda tehakse, siis kurb loolisus seisneb selles, et inimesed teevad oma otsuse selle teleekraanil nähtu põhjal, kui nad ei ole lavastust päriselt näinud. Ja, ja see on ebaadekvaatne otsus ja alati näitleja lavastaja kahjuks. Räägime preemiatest veel 2000 seitsmeteistkümnendal aastal, te saite rollide eest lavastustes kopsud, mitte praegu kallis ja Aadama õunad eesti teatrimeespeaosatäitja aastaauhinna mõjus uhkelt. Mõjus mõjus, ma olen väga ambitsioonikas inimene edev ja ambitsioonikas, nii et igasuguseid auhinnad mulle lähevad hirmsasti korda. Ja tihtipeale ilmselt rohkem, kui nad tegelikult võiksid minna vaimse tervise huvides. Aga hea läks muidugi, Ma hirmsasti tahan olla esimene kogu aeg. Ja see, see, see soov on läinud ainult natukene väiksemaks selle vanusega. Ma olen kogu aeg tahtnud olla, ma ei tea, mul on selline mingisugune ora tagumikus, kogu aeg peavad olema ka võidumees, kogu aeg. Vähemalt vanusega on tulnud see, et ma oskan selle üle aina paremini naerda ja mul on selle üle hea meel. Aga ega ta suurt vähenenud pole. See soov ja tung kogu aeg olla kadunuke matustel ja peigmees pulmas, noh see kuidagi on minu sees. Ma ei ole sellega enam võidelda üritanud, sest et sellest ei ole mingisugust tolku. Nii olen ma loodud nii nagu ma räägiksin algusesse, sest lapsepõlvest nii on su iseloom loodud, nii sa oled ehitatud. Ja las ta siis olla, pealegi kui sa suudad selle üle naerda oma oma totruste ja veidruste üle, siis on kõik hästi. Nii et ja see auhind läks mulle väga korda. See Ivar Põllu Anne lahkub annelinnast, oli ka tänavu nomineeritud Eesti teatriauhinnale. Aga kõige suurema preemia sai siiski Juhan Ulfsaki. Pigem ei olete sattunud nägema. Ei ole, ei ole sattunud nägema, see on üks lavastustest, mida me tegelikult näha tahaksin, üks esimestest seal nimekirjas teatris jälle trafaretne vastus näitleja näitleja kohta. Ehk siis ma käin harva teatris väga harva sattunud ma teatrisse, sest et kui endale etendust ei ole õhtul, siis ma oma laste arvelt ikkagi seda aega ei reeglina ei võta, et minna vaatama teisi, kuigi seda ikkagi võiks võtta ja aeg-ajalt seda ikkagi juhtub, aga veel liiatigi ma olen pärnus, pigem mängitakse ikkagi Krahli teatris ja Tallinnas, siis siis jah, no üritan, aga ma, ma ei saa endale ikkagi lubada, et see kõik juhtub. Aga Juhan Ulfsaki, sest ma pean ikkagi väga-väga lugu, see, see inimene on ikkagi noh üldse need Ulfsakiga on hullud inimesed, ma, ma tundsin Lembitut võrdlemisi hästi ja minul oli Lembitu suhtes piiritu lugupidamine ja Juhan oma isa poeg, see on kaugele näha ja see on selge. Kuskile intervjuus te ütlesite, et te käisite koos oma poja Hermaniga, oli see kinoteatri etendusvahend? Ja me käisime ja oli küll, jah. See on üks viimaseid teatriskäike oligi, jah Me käisime vaatamas Kinoteatri lavastust. Ma ma ei tea, kas tal üldse nimi oligi, ühesõnaga Kait Kall, Tõnis Niinemets, Karl-Andreas kalmeti, Henrik Kalmet, igaüks esitas oma, standab kava, osa sellest. Ja nad siis käisid niimoodi järgemööda laval ja, ja tegid oma oma asja. Ja Hermanile, ma lihtsalt tahtsin tutvustada, et ta vaataks otse, kuidas standab, käib, sest et see pakub talle huvi. Ta Youtube'ist vaatab erinevaid, nii Eesti kui ka ma olen talle välismaiseid kuulsaid stand-up koomikuid tutvustanud, et noh, Ricky Gervaisi ja ja Hans TUND, Owen ja, ja vaata, et Soome staari nimi Hismo isse. Oota naerat ise. Kaunis toitu sellel teemal ikkagi võrreldes asjatundjatega. Ühesõnaga, ma tahtsin Hermaline tutvustada, kuidas see päriselt laval käib ja siis pakkus talle pinget küll. Muidugi, ja mulle ka muidugi ma nüüd kõik, kõik neli meest on, on andekad tüübid ja minu sõbrad ja, ja ma pean nendest kõigist Aga ta ise näitlejana siiski mängite partnerile, et niimoodi üksinda laval ei ole nii huvitav olla. Ma ei tea, sest et ma pole seda veel teinud, aga sel sügisel ma kavatsen seda teha. Jah, mul on küll plaan, Paul piigiga kirjutame. Ja see on peaaegu juba valmis kirjutatud minu esimene maadik, et ma, kui nüüd aeg lubab ja meil mingisugust kolmandat või 20 kuuendat lainet siin ei tule, siis siis sügisel, septembrikuus, astun värisevate põlvedega ise ka lavale üksinda. Nii et teie küsimusele vastates ma ei tea, mul puudub võrdlusmoment, ma pole kunagi üksinda laval olnud, välja arvatud saatejuhina, see on natuke teistsugune, kuigi võrreldav siiski natuke. Nii et eks me siis sügisel saame näha, kuidas ma vastaksin sellele küsimusele, kas mulle meeldib üksi või, või partneriga. Kui te rääkisite sellest, et näitlejal tavaliselt ei ole aega minna vaatama teise teatri etendust siis kas teil on olemas elus mõni niisugune teatrielamus, mis tõesti võttis nagu nahatuks või läks nii lähedale? Ta on küll selliseid ka, ma ikkagi olen jällegi sellesama NO teatriteema juurde tagasi tulles. Ma olen sellise psühholoogilise draama austaja ikkagi eelkõige. Ja mulle endale laval olles pakub ka pinget eelkõige selline selline žanre kõige rohkem. Ja vaadates samamoodi mulle meeldivat Martin McDonaldsi näidendis väga-väga minna, ta on ikkagi geenius. Kõik need näitemängud, mida ma olen lavastustena näinud, on mulle pakkunud pinget. Inis Mori, leitnant padjamees, Inišmani igeri ja mägede iluduskuninganna, mida mängid kunagi Vanemuises, reaalsus olite, herr Talviste, Liina Tennosaar siis ma olin kooli koolis käisin, kuidas seda lavastust mängiti Vanemuises ja seda ma käisin küll mitu korda vaatamas. Ja see pakkus mulle väga tugevat pinget, mõlema naispeaosa rollid olid ikka hiilgavad ja see materjal on lihtsalt nii tugev. Et jah, seal vastus, selline žanr ja sellised materjalid ja sellised lavastused on mulle kõige rohkem pinget pakkunud ja kõige rohkem raputanud. Aga teil endal ei ole olnud juhust iiri tükkides mängida? Ei ole jah, muuseas ma ootan seda hetke küll, kui äkki juhuse tahtel. Soovitakse mind näha mõnes Martin McDonaldsi näidendi lavastuses, ma tahaksin seda küll. Kaja loodimisel on näitleja laulja saatejuht Märt Avandi, kes koos Ursula Ratasepp paga pälvis tänavu raadioteatri näitlejaauhinna. Elu on teid Ursula Ratassepaga kokku viinud näitlejatööna filmis vehkleja. Meenutage palun seda koostööd. No see oli väga armas, koostööd ma, ma Ursulat enne teadsin muidugi, sest et me käisime tegelikult ühel ajal koolis, tema oli meie nooremalt kursuselt 22.-st lennust. Aga ega me kooli ajal väga kokku, kui ei puutunud või, või suured sõbrad ei olnud ja see vehklejad kogemus oli alguses natukene selline ettevaatlik küll, sest et armastajapaari mängida inimesega, keda sa peaaegu ei tunne on ikkagi alguses ettevaatlikuks tegev ja natukene ebakindlust tekitav. Jah, aga see segadus kiiresti, nii et et see koostöö on mulle väga armas ja väga hinges. See on teile tõenäoliselt olnud väga oluline filmi töö. Õieti on sees Eesti-Soome koostöö selles mõttes, et Eesti ja Soome produtsent, soome lavastaja sai Soome filmiauhinna jussi. Kas see tõi ka hiljem mingeid uusi pakkumisi? Ei too rahvusvahelisi. Ja ma siiamaani imestan, kust need on, kõik? Ei ole toonud eriti jah midagi. Hollywoodi filmiajakirjanikud andsid talle võõrkeelse filmi nominatsiooni ja, ja tunnustasid ja näidanud ja Ameerikas ja. Näidatakse siiamaani aeg-ajalt mingisuguseid sellest saamas Facebooki messengeris, keegi kirjutab kuskilt maailma teisest otsast, et ma vaatasin teie filmi, olen teile väga tänulik. See kõik on väga vahva. Aga selle selle tuules on jällegi selline elukogemus, mis ma olen saanud, et need asjad ikka nii ei käi. See konkurents seal on nii kohutavalt jää meie jaoks ikkagi hoomamatult tihe, et isegi siis, kui sa oled võõrkeelse filmi Oscari nominatsiooni saanud filmi peaosas, siis see tegelikult ei. See ei tähenda veel tegelikult mitte midagi, kuigi seal Los Angeleses seal kuldgloobuste muuseas ei olnud võõrkeelseid nominatsiooni müki saime, ei, Oscari nominatsiooni ei saanud. Me saime kuldgloobuse nominatsiooni ja Oscari. Me olime selles niinimetatud short listis, see on siis üheksa parimat võõrkeelset filmi, milles valitakse välja viis Oscari nominenti, niiet Oscari nominatsiooni me tegelikult ei saanud, me saime kuldgloobuse nominatsiooni, sellega seoses käisime Los Angeleses ja seal oli see virvarr ja, ja fotoaparaatide välkude sähvides, kõik need päevad läksid ja, ja intervjuusid andes ja siis mul tekkis küll mingisugune illusioone, võib-olla tõesti seal mingisugune hüppelaud kuhugi kaugemale ja ma nii väga lootsin, aga see ei, see, see ei osutunud tõeks. Tagantjärele hinnates ja ma saan ma aru, et need asjad nii lihtsalt ei käi, et väga häid näitlejaid, kes näevad kaugelt rohkem vaeva ja palju oskuslikumalt vaeva, kui kui mina siin väikeses Eestis mul ei ole agendid digiselle üle, imestasid seal kõik, et see noh, tegelikult siis ei olegi väga võimalik kuhugi ja mida sa siis üldse tahad või mida sa siis ootad, et keegi helistab sulle kui sa üldse ise vaeva ei näe selle nimel? Et noh, saada nii-öelda jalg ukse vahele. Et kui ma vaatan, kuidas praegu nooremad näitlejad toimetavad ja, ja teevad ja ennast reklaamivad siis on see hoopis täitsa teistsugune, täitsa teistsugune maailm, mina olen ikkagi nii-öelda vana juba ja nendest oskustest jääb mul ikkagi kõvasti vajaka. Kui me vaatame, kuidas Pääru Oja toimetab, siis on see hoopis teine, teine klassi, teistmoodi käib see kõik? Muidugi võiksin ju, kui ma tahaksin, siis ma võiksin ennast kurssi viia ja natukene rohkem vaeva näha. Aga noh, jälle pagan teab, miks ma sellega tegelenud pole. Järelikult siis ikka nii nii suurt sõda, ambitsioon ei ole ka. Ma sain seal Los Angeleses olles aru, et see asi käib hoopis teistmoodi ja see, et sa oled siin võõrkeelse filmi peaosas kuldgloobusele nomineeritud filmi peaosas, see on kõik, on tore, aga see, see ei näita veel midagi ja see ei pruugi sillutada sulle teed mitte kuhugi. See enesereklaam on ikkagi asi, millega tuleb tegeleda ja päris päris süvitsi tegeleda, kui sa tahad üldse konkureerida kõikide nende Euroopa andekate, ilusate ja võimekate ja mitmekülgsete näitlejatega, keda on väga-väga palju ja Hollywoodis veel rohkem, nii et see on üks väga raske raske tee, väga tunnel, mille otsas ei pruugi üldse valgus, paistab. Võib muidugi ka, kui Steven Spielbergi helistaks, ega ma ära ei ütleks, aga, aga kui seda ei juhtu, siis Camuga midagi häda ka ei ole. Räägime ikkagi sisulisest tööst. Vehklemistreener ühes filmis ja jõuluvana Ulf viimases filmis. Kas nad on kuidagi nagu omavahel hingesugulased viisis, kuidas nad lastega suhtlevad? Kui südamlikult te seda teete. Kas see on teil elukogemus, kas on teil sisemiselt olemas? Väga huvitav küsimus ja ma olen väga tänulik selle, ma ei ole seda niimoodi üldse mõelnud, et Ulfi ja selle Endel nelise tegelase ühisosa võiks seisneda milleski sellises, nagu ta praegu kirjeldasite. Väga vabalt võib see nii olla. Jah, mulle lapsed väga meeldivad. Loomulikult armastan ma piiritult oma lapsi, aga ma, ma jaksan ja viitsin lastega suhelda väikeste lastega, mulle meeldib nende mõttemaailm ja see puhtus ja siirus ja ja spontaansus on miski, mis avaldab mulle väga tugevat muljet ja mõju. Ja mulle tundub, et see on vastastikune, üldiselt mina ka lastele meeldin. Ja eks seal võimatu mitte märgata. Et eks see elukäik on ka läinud niimoodi, et lapsed on, on minu jaoks mitte ainult minu lapsed, vaid üleüldse lapsed on selles mõttes olulised, et, et ma ei. Ma ei suuda eriti kannatada Ta ta ebaõiglust, vägivalda ja, ja halba kohtlemist laste osas nii lähe, kes romantilises B-kategooria Hollywoodi filmis kui ka päriselus seda on mul väga-väga raske kannatada ja seda seda näha, et kui meie tänapäeva maailmas me näeme lastevastast vägivalda ikkagi väga palju nii peresiseselt, nii vaimset kui füüsilist vägivalda, siis see tekitab minus jõuetud, veavad väga tugevat, ma olen selles osas väga tundlik. Nii et selle Ulfi noh, tulles küsimuse juurde tagasi, et Ulphia, selle vehkleja, peategelase ühisosa tõepoolest võib selles seisneda, sest et armastus laste vastu ja on minust ilmselt arenenud rohkem kui kui mõnedes võib-olla teistesse üle keskmise kindlasti jah. Sellest me näeme, kuidas näitleja paneb iseennast oma rollidesse. Ma usun küll, sest et ega ükskõik kui suurepärased ümbergi kehastujad meie laval oleme, siis iseendid. Me paneme oma rollidesse alati ja rohkem, kui me oleme. Võib-olla vahetevahel meeldiks, arvavad, et kui sulle tundub, et sa oled täiesti teistsugune varasemast ja sa peaksid sellega justkui publiku pahviks lööma, siis võta sealt umbes pool maha, arvan ma selle koha pealt, et sa oledki. Ka sina ise, kui minu kolleegid kuulsid, et Märt Avandi tuleb intervjuud andma, siis nad ütlesid mulle, et sa pead kindlasti vaatama niisugust filmi nagu tulnukas. Seal on need tsitaadid, mida noorem põlvkond tsiteerib son, täiesti kultuslik film. No ma vaatasin siis ära. Nonii. Ja ma saan aru, et lavastajad või produtsendid nagu sõidavad teie selle koomiku oskuste peal ja ei märka seda sügavust, südamlikkust ja seda suurt sisu, mis teis on, et kas te tunnete nagu puudust selle üle, et teil ei pakuta roll, milleks ta tegelikult suuteline oled? Oi, ma tänan, ma võtan seda komplimendina, aga tegelikult vastus on ei, sest et esiteks ma, ma naudin koomilisi rolle väga, mulle pakub see väga pinget muidu seda tujurikkujat, et vähemalt minu osalusel poleks ka ju juhtunud ja tulnukafilmi, nii et seal on väga, väga lõbus, kohutavalt lõbus oli näiteks teha tulnukafilmi ja kõiki neid sketše, mida me oleme motiga ja ilmaatidega teinud. Ma naudin väga ja ma ei ole nõus sellega, et lavastajad ei ole mulle pakkunud sügavaid psühholoogilisi roll, on küll pakutud täiesti piisavalt ja ma usun, et pakutakse ka edaspidi, nii et mul sellega üldse probleeme ei ole. Pigem arvan ma tegelikult, et ma olen vägagi õnnelik näitleja selle koha pealt, et ma olen saanud üsna mitmekesist tööd teha. Mul ei ole sellega mingit probleemi, ma ei tunne puudust millestki. Ausalt öeldes. Kui paneks nüüd selle näitlemise töö natukeseks kõrvale tänu sellele suurele tutusele teil on, Ma saan aru ühiskonnas oma missioon. Te võite seista väga palju niisuguste hääletute eest nende poolt, kes ise ei suuda ennast kaitsta ja, ja me jõuame siin heategevuse juurde. Kas pardiralli tänavu kevadel toimib? Pardiralli toimub sel aastal ja sel aastal toimub ta esimest korda ilma minu osaluseta. Eesti vähihaigete laste vanemate liit on kasvanud väga suureks nende viimase, nüüdseks juba kaheksa aasta jooksul mil me oleme taaselustanud, taas tegutsenud. Ja me nüüd alles hiljuti oma abikaasaga, seetõttu Kaja väga täpselt ajastatud küsimus. Me mõtlesime, et nüüd on aeg, meie läheme oma eludega edasi ja Eesti vähihaigete laste vanemate liit koos pardiralliga läheb ka edasi, aga ilma meieta meie loost on möödas varsti juba 10 aastat. Ja meile tundus, et on aeg, pardiralli on piisavalt elujõuline ja tugev ja täiesti valmis juba tegelikult ammu. Nii et kas mina seal Meie liidu tegevuses või pardiralli organiseerimises osalen või mitte, see on juba täiesti Vähetähtis, see elab oma elu ka ilma minuta ja minu abikaasata väga-väga hästi. Tulevad uued uued tuuled, mis tuuled, osa on selles kindlasti juhusega, vaatame, mis, mis elu toob. Sest et ma endiselt olen seisukohal, et kui sa oled tuntud, siis sul on teatav võim ja vägi ja parem oleks, kui sa seda võimu ja väge kasutaksid, et nii nagu peaks või nii nagu millegi kasulikuga täidaksid selle, sest et kui seal niisama niisama oled tuntud ja kuulus ja sellega mitte midagi peale ei hakka, siis raiskad selle ära lihtsalt, seega see meie, Eesti vähihaigete laste vanemate liit on just midagi sellist, millega ma ilmtingimata oleksingi pidanud tegelema nüüd tagantjärele vaadates. Ja, ja ma usun, et selle asemele tuleb miski muu. Ma ma usun küll, et ma, ma hoian tundlad püsti ja ma olen, olen valmis kohe tegudele asuma, kui, kui see peaks juhtuma, aga mis ma räägin väga umbmääraselt. Ma ei tea, mis seal siis täpsemalt olema peaks. Aga ma loodan juhusele. Vaatasin Eesti televisioonist lõiku, kuidas te rääkisite seljametsajärvest ja ütlesin, et teil on ikka loodusega suurem suhe kui keskmisel eestlasel. Ma ei teagi, võib-olla tõesti, aga võib olla ka mitte, sest et ega ma selline ma just Pärnust nüüd siia intervjuule sõites kuulasin. Vikerraadio hommikuprogrammi Priit Kuusk rääkis kellegagi naisterahvaga, kes elab metsas ja kes igal hommikul teeb ukse lahti, läheb õue, käib natukene ringi metsas, kuulab lindude hääli, õpib neid tundma, hingab värsket õhku, teeb hommikujooksu, vot vot nii tugevat sidet loodusega mul ei ole, ma ikkagi elan Pärnus ja ma elan ikkagi linnas sees. Oma sportimisega seotuna, ma jah, tõesti loodusega puutun rohkem kokku, kui, kui ma puutusin näiteks viis aastat tagasi ja seda ma naudin küll täiel täiel määral. Aga näiteks kui mind pandaks olukorda, tehtaks viktoriin, et vaat kuule nüüd seda linnu häält ja ütle, mis, mis linnuga tegu on, siis ma jääksin ilmselt hätta. Ma isegi tunnen väga vähe puid või teisi taimi, niiet et ma vastan sellele küsimusele nii ja naa. Jah, mulle meeldib looduses jalgrattaga sõita, mulle meeldib joosta, armastan oma seljametsajärve endiselt, käin seal ujumas. Aga mu teadmised on küll ahtakesed. Kui te ütlesite sõna viktoriin, siis on mul teile üks mälumängu küsimus ja palun väga. Postimehe toimetus annab igal aastal välja kultuuriveduri auhinda, kes selle sai aastal 2012. No meie saime vist siis jah. Nonii oma auhindu ma mäletan hästi. Ma teisi nii väga ei mäleta, aga enda asju? Hästi. Kas vastab tõele see kuuldus, et te olete teinud lõpu või vahe sisse igasugustele saate juhtimistele auhinnaskaalad, juhtimistele, tujurikkujale ja kõigele muule. Ja ma lihtsalt ei paneks neid ühte patta, tujurikkuja sai oma otsa lihtsalt sellepärast, et noh, samamoodi nagu me rääkisime praegu bardi, realistid, mingi aeg saab ümber, mingi lainetus on üle käinud ja tuleb minna edasi, tuleb minna natukene teist teed, sest ükski asi pole, pole lõplik. Ja tuleb ära minna või lõpetada, kui kõik on veel hästi. Ja, ja kui sa ei ole iseennast mahamänginud, ise ise maha käinud, nii oli see tujurikkuja, aga mõnes mõttes on nii ka pardiralliga, et, et noh, minu jaoks on aeg ümber ja ma olen päris veendunud, et ma teen õigesti, et et lasen pardiralli nüüd ilma minuta edasi toimetada. Tujurikkuja ka samamoodi. Aga saate juhtimist ega jah, kuigi ma olen oma sõnu söönud, sest et koroonaaeg on ikkagi tekitanud olukordi, kus mul ei ole võimalust valida, ma pean lihtsalt tegema tööd, sellepärast et leib tuleb lauale tuua. Aga üldiselt ma väldin saate juhtimist, auhinnaga alade juhtimist, sest et et sellega on jällegi ka mingisugune hetk tekkinud, kus ma ma tabasin, et ütleme, näosaate juhtimisega eelkõige tabasin, et ma ei ole endale enam huvitav. Ma kordan ennast, ma hakkan tegema juba samu nalju, samad reaktsioonid ja ma natukene selline plaseerumise hõng oli sellel asjal juba juures ja see on ohu märk, siis tuleb isegi kui justkui väliselt on kõik veel hästi tuleb endale vaatajat ausa näoga otsa peeglist ja ja tuleb teha kannapööre, tuleb lõpetada ja teha midagi muud. Oscar Wilde on öelnud, et kunstnik saavutab isikupära alles siis, kui ta on hakanud ennast kordama. Vaat ma ei, ma ei ole seda tsitaati kuulnud ja, ja ano antud hetkel ma sellega nõus ei ole, kuigi ütleb Andrus vaarikad teatud vanuses näitlejal stambid muutuvad isikupäraks. No vaata, aga ma tahaks ikkagi uskuda, et see on natukene panema hea küsimus, ma olen 40 ja see on natukene veel liiga noor selleks et nüüd juba rahulduda sellega, et ma ennast kordan ja see ongi äge, nii-öelda Märt Avandi, tuntud headuses. Kui keegi sellist lauset kasutab, siis ma seda komplimendina võtta küll kuidagi ei suuda. Siis on minu jaoks häire. Vara veel vara veel, kui ma olen juba seitsmekümneaastane ja, ja laval olen pigem ikkagi visanud, stseen oli sättinud niimoodi, et ma saaks kuskil istuda niimoodi, et ma elan väga käbedalt käia ei jaksa ja ega ei saagi. Siis me võime rääkida sellest stampidest, mis on muutunud isikupäraks ja siis ma arvan, et võime lubada juba nendele ka olla, aga vara veel. Tõnu Oja ütles hiljaaegu ühe niisuguse lauset kui vajatakse vanameest, kes kooperdades üle lava käib, siis helistatakse mulle. No vaat-vaat, kui ma jõuan, kui ma jõuan sinnamaani, siis jah, siis ma olen kõikide nende tuntud teadvuses ja nende Stampid ja isikupärade väljenditega juba rahul ilmselt ei kuule ka võib-olla siis enam hästi, nii et siis pole üldse häda midagi ja võib-olla võib-olla natukene see mõistus juba tuhmunud, nii et mul on hea, lihtne kõik sisaldaks juba päris lihtsaid asju võib olla. Millest unistate Märt Avandi. Kui nüüd rääkida nende lapsele, kes tunnistustest, mis on tegelikult unistused suure tähega, siis mina ikkagi, mina unistan kosmosesse, lendamisest niimoodi, et kui ma eile oma helmikesega täitsime või emme täitis mingisugust lasteaiaküsitluslehte ja siis Helmi kirjutas sellele küsimusele, kelleks sa suureks tahad, tahad saada, kirjutas tuletõrjujaks või kosmonaudiks. Nii nagu paljud lapsed siis mina olen 40 ja tegelikult ma ikka veel tahan kosmonaudiks saada. Täitsa tõsiselt, sest et see pakub mulle vägaväga pinget, kui ma vaatan igasuguseid dokfilme doksarju astronautide eest ja üleüldse universumist ja nendest uutest teadmistest, mis meil iga päevaga juurde tulevad, sest et astronoomia on valdkond, mis areneb ikkagi kohutava suure kiirusega. Ja kui ma vaatan astronaute rääkimas alles hiljuti oli National Geographicu pealt selline võrdlemisi uuseum, võib-olla aasta või paar vana, kus rääkisid astronaudid erinevat kes on, mõistagi ei käinud kosmoses jäänud rahvusvahelises kosmosejaamas oma elu, elanud mõnda aega, siis nad kõik ütlevad, et see hetk, kui sa vaatad sealt illuminaatorist välja seda sinist kera, siis muudab su maailmapilti jäägitult, täielikult ja kardinaalselt. Vägagi usutav. See on täiesti loogiline, ma leian. Ja minu elu unistuseks oleks küll sedasama pilti näha, kuigi on see ebatõenäoline, aga kui te juba küsisite, siis on mu unistus küll. No, ega ma ei arvanudki, et vastajate unistate Tallinna linnateatri peanäitejuhi kohast joonista, aga ma saan aru, et te olete ennast teinud vabaks igasugustest saate juhtimistest, siis te hoiate oma aja oma ruumi millegi olulise jaoks. Kas te teate juba mission? No saate juhtimisest loobumine, see tegelikult on juba kandnud seda vilja, mida ma olen tahtnud ta kannaks. Ehk siis, kui kõik need saate juhtimisega, nii nagu eesti näitlejad, kõik, kui me teeme filme, kui me teeme seriaale, kui me teeme saate juhtimise tööd või mõnda muud tööd, siis see käib kõik mingisuguse teise töö arvelt, mitte mingisuguse teise, vaid teatritööga arvelt meie põhitöö arvelt. Ja selle all. Ma olen kannatanud päris palju-palju kordi ja neid hetki, kus ma tunnen, et ma killustan ennast liigselt ja kannatavad mõlemad pooled, nii saate juhtimine kui ka minu põhitöö teatris. Ma olen neid hetki liiga palju pidanud läbi elama ja see tekitab tohutut stressi ja tulemus on ei liha ega kala, et tihtipeale on niimoodi olnud. Ja nüüd juba tükk aega olles selle saate juhtimise töö juurest kõrval olen ma tunnetanud küll seda, et, et see kontsentratsioon rollide tegemisel teatris on muutunud palju tugevamaks ja paremaks ja ma arvan, et ma olen õnnestunud paremini just tänu sellele, et ma üritan, kui vähegi võimalik, keskenduda sellele ühele asjale, mida ma teen. Sest vastasel juhul kannatavad kõik. Undeil unistuste roll. Ei ole mingit unistust, Rolli Martin McDonaldsi näidendid on tõesti, millest ma kunagi ära ei ütleks isegi kui lavastaja peaks juhtuma, olema keegi, nagu me alguses rääkisime, kelle puhul tuleb oma roll ise teha, ilma et temalt abi loodaks. Isegi siis tahaksin ma küll ja tõesti sa võidki öelda lihtsalt üldistatuna Martin vaid kaladki näidendit, sest ma pole ühtegi kehva näinud. Ja minu lemmikfilm on ka kolm reklaamitahvlit linna servas, mis on jälle Martin McConaughey töö, nii režissööri kui stsenaristina jälle ääretult tugev lugu ja kohutavalt kriipiv. Kohutavalt kurb. Ma olen jah, teatris ma ikkagi kõige rohkem saan raputatud, kui, kui tegemist on millegi väga kurvaga. Jah, niimoodi kuidagi on see küll. Et Martin Vaik taak, näidendid on kõik tegelikult väga kurva alatooniga. Nii et see on jah, vastus, ma, ma võiksin mängida ükskõik millist rolli, ükskõik millises tema näidenditest. Kui ma vaatasin millalgi aastavahetuse paiku, kui Ugala ja Vanemuise näitasid Tallinnas seda uut Peeerründi lavastust mõtlesin, et kes seda peaosa veel näitlejatest võiks kehastada, siis teie tulite mulle meelde. Aga kena, mul on hea meel selle üle. Ugalas mängib seda Martin Mill vist, eks ole, ma ei ole, noh, ma ei ole midagi näinud, eks ma ei ole. Martin millega Martinit ma tunnen, hästi, ma pean temast inimesena kui näitlejana väga lugu. Me oleme head sõbrad, lähemegi Narvaga, aga mul on hea meel, kui te nii arvate. Muidugi need intervjuud on väga toredad asjad, siin saab kõvasti komplimente, lähete pärast päris hea tujuga koju. Lavastaja ambitsiooni ka? Jah, on ikka aeg-ajalt jälle tuleb, tuleb ja läheb, aga vaadates kõrvalt vahetevahel no ütleme nii, kui ma olen mõnes protsessis, kus mul hirmsasti kibelen midagi vahele ütlema või, või suunama või oma arvamust ka vahetevahel peale suruma, muuseas siis ma alati natukene korrigeerinud ennast selles osas, et, et praegusele Märt küll tundub, et, et sa oskaksid võib-olla paremini või sul on mingisugused leidlikumad või huvitavamad mõtted kui lavastajale antud selles punktis. Aga kui sind pandaks olukorda, kus sa tõepoolest pead lavastama ja punktist null kas sa siis oskaksid seda asja üles ehitada, sa oled kõva mees arvama ja oma mõtteid lagedale tooma siis kui me oleme juba protsessis sees, kus tegelikult see niinimetatud must töö on juba mõnes mõttes tehtud siis on hea lihtne lõugu lõksutada, aga päriselt üles ehitada algusest lõpuni. See on kuratlikult raske, lavastajad on kohutavalt raske ja ma ei ole tegelikult julgenud seda ette võtta, nii nagu ma pole julgenud varem ettevõttega monotüki, milleks ma nüüd siis olen kogunud julgust ja, ja materjali ette valmistanud, et sügisel loodetavasti siis juhtub täpselt sama asi lavastamisega, et ma võtan hoogu, aga ma olen aastaid juba hoogu võtnud, ma usun, et see mingil hetkel siis realiseerub ka. Aga millal ma seda küll ei oska öelda? Noh, see läbikukkumise hirm on ka päris suur ikkagi. Ma nüüd selle monotükiga olen ennast jälle tabanud, et miks ma isegi juba selle peale mõeldes kujutledes, kuidas esietendus või, või ka 23. etendus võiks välja näha ja miks ma natukene närvi lähenemiks, pulss tõuseb, on ikkagi peamiselt sellest, kui ma seda natukene analüüsin. Läbikukkumishirm natuke on, noh kui ma üritan sellest lahti lasta ja üritan endaga selle koha pealt tegeleda, et ega nüüd maailm teistpidi pöörlema ei hakka, kui läbi kukud, ma olen ennegi läbi kukkunud ja ma olen, olen tabanud seda, et tõepoolest maailma ikkagi käib, keerleb täpselt sama pidi edasi ja mitte midagi hullu pole juhtunud, aga ometigi ikkagi kammitseb see läbikukkumishirm, meid kammitseb üsnagi igapäevaselt päris palju, vähemalt mind küll. Ja see on ka üks peamisi tegureid, miks ma ikka veel lavastanud pole. Sest et ma üldiselt tal on ka väga-väga suur põdeja, minu abikaasa teab seda suurepäraselt ja oli hetki, kus ma hirmsasti kannatan ja, ja enda läbikukkumiste pärast põen. Ma tean neid oma elus päris päris palju. Ja ma ma tean ka, kui keeruline see minu jaoks on ja kui kaua seal pagan kestab, vahetevahel siis hirm selle ees, et kuidas ma pärast seda käitun, kui see maailm ikkagi keerleb sama pidi edasi, aga ma ise olen selline häda ja Ale ja hämarik, siis siis seda ma natukene pelgan, vaid ma ei taha taas, et lasta endale tekitada, aga sa ei pääse sellest niikuinii. Seega, see on selline vastuoluline vastuoluline teema, ütleme niikuinii pääses varem või hiljem tuleb jälle ja tuleb jälle ja tuleb jälle, see on selline töö, selline eluala. Nii enesekriitiliselt lõpeb Märt Avandi intervjuu saates Kajalood. Parem on jah, parem on, kui ikkagi enesekriitiliselt, siis see on edasiviiv jõud teatava kui ta on parajas toosis, ma kipun ka üle pingutama sellega, tihtipeale aga, aga enesekriitika mõistlikus toosis on ikkagi see, mis hoiab su kuplialuse selge ja tegelikult on edasiviiv jõud. Aitäh intervjuu eest märtsi suur aitäh kutsumast ja järgmine saade juba tuleval laupäeval kuulmiseni.