Head kuulajad. Me võime tänast saadet jälle õnnitlustega alustada, sest meil on külas avatud Eesti Fondi tänavuse koosmeele auhinna üks kahest laureaadist Margo Orupõld, tere. Tere. Ja aitäh õnnitluste eest. Me teame teid kui Pärnu naiste tugikeskuse juhatajat. Ma vaatasin ülejäänud Eesti maakonnakeskuste tugikeskuste kodulehekülgi. Kusagil ükski juht ei ole oma nime ja näopildiga esindatud, mille eest selles ametis tuleb ennast kaitsta. Ega ei tulegi millegi eest kaitsta, et kui sa tead, et sa teed õigeid asju, kui sa oled aus ja ajad ausalt asju, siis ei peagi ennast kaitsma, et minu jaoks on see esimene usalduse märka kliendi puhul, et inimesed täna guugeldavad, kes vähegi saavad, need ikkagi natukene uurivad ja ta tahab teada, kellega ta kohtuma tuleb ja kes see inimene on. Mina leian, et see on elementaarne. Kui ma pakun usaldusväärset, et teenust ja kui inimene peab hakkama mind usaldama, siis mina pean usaldama ka inimesi ja ühiskonda, et minu nägu peab olema täpselt sama avalik nagu nagu kõik muud asjad. KUMU osutan avalikku teenust. Kas teid on kunagi rünnatud oma ameti pärast? Ei ole. Telefonikõne oli küll ühe mehe poolt aga see on rünnatud, see oli pigem, ma pidin õigustama enda sõna võtma too ajalehes, aga niimoodi rünnatud ei ole, sellepärast et kui me teame, et kes, kes on meie sihtgruppi, teised pooled, et nemad toimetavad vaikselt omaette ja nad ei taha üldse avaliku tähelepanu. Sellepärast on seda tööd mitte lihtne teha, vaid, et tuleb aru saada. Ma ei tegelenud mingi tänava kaklejatega ja nendega, et kes kaotavad kontrolli, Nemad ju teavad täpselt, mis nad teevad. Miks nad seda teevad, kellega teevad sa pead ise olema ikkagi professionaal, siis sa saad aru, et kõik töid on võimalik teha ja ma ei pea mingit hirmu tundma, sellepärast küll mitte. Te olete põline pärnakas, kas teie lapsepõlvekodu oli turvaline? Jah, seda ma võin küll öelda, et selliseid asju, mida ma nüüd olen pidanud 12 aastat kuulma meie kodus seda ei olnud. Ma olen olnud oma isa laps, ma võib-olla sellepärast just et et noh, emal muidugi olemas ja kõik olnud ja emaga elama tänaseni koos, aga aga isa on olnud see, kes on mind arendanud, õpetanud, näidanud, kuidas elu elama peab ja isal mind vedanud igale poole kaasa, et ma olen jah, teistsuguses kodust ja mul on olnud mina kasvanud jõe ääres kalapaatides. Me elasime kunagi jõe ääres kalamajandi hoovi peal, meil oli amet teeametimaja nagu siis või ametikorter seal väike majakene ja seal kõrval oli siis kõigepealt oli kalamajandusel olid kalakastid paadid, siis tuli piimakombinaadist tuli Masinatehas. Nii et kõik tahtsid minu juures külas käia, sest terve Pärnu jõe piirkond kõik need tehase, ma teadsin, kus ühest vabriku väravast teise saab, et see põnev jõgi ja see põnevus oli, no mul oli see käeulatuses ja ja võib-olla sealt sihuke avatud maailm, et kõik on võimalik ja, ja me jäime kõik ellu. Me ei uppunud ära meiega juhtunud mitte midagi. Me oskasime ennast seal lasteaia turvaliselt ülal pidada, kas sealt on pärit teie sisemine tasakaal? Ma arvan küll, selles paadis peaks aeg-ajalt olema üsna tasakaalukas, et me ikkagi hüppasime nende paatide, kui ma usun, et tänapäeval ükski laps sihukest võimalust ei saa ja keegi meid ära ei ajanud, et me ikkagi meie ehitasime kodusid paatidesse, kui kalamehed tulid sealt merelt ära, siis nüüd sadamas olid paadid ja siis hüppasime nende vahelt, et sa pididki olema tasakaalukas jah. Ja ellujäämise. Ja Pärnu jõe ääres te läksite ülikooli Emajõe äärde? Ei, mina olen Tallinna tehnikaülikoolist nüüd Systaltekist, eks ole, et Jaanika tipi tüdruk, jah, tee hakkasite majandust õppima ja kas oli konkureerivaid eriala valikuid? Loomulikult minu unistus olnud lapsest saati kogu aeg elu peab põnev olema. Ma tahtsin saada, kas selleks politsei siis oli miilits miilitsauurijaks või siis psühholoogiks, sest noh, see on ka põnev maailm. Aga kui sa elad sellel sügaval nõukogude ajal, siis loomulikult miilitsasse, mis mulle siis öeldi, et lõpetajad küll selle juura äraga, mis sinust saab, sinust saab akad advokaadina kuskil mingeid lehmi seal taga ajama või miilitsa-na või siis kaitsma neid kolhoosi vara riisumise, eks ole. No see ei olnud see, mida ma kangesti tahtsin, psühholoog, loomulikult lõpetad ära, lähed hullumajja tööle. No see ei olnud ka päris see, mida ma olin filmides näinud ja raamatutest lugenud. Siis oli veel see. Ma olen üsna hea käelise tegevusega inimene, ma võin ikka ennast riidesse panna, kududa, õmmelda, mis iganes teha ja koolis mõni tunnustatud õmbleja siis minu üks valikutest oli see, et ma lähen õppima rõivaste konstrueerimist aga seda õpitakse tippis kaks esimest aastat Kohtla järvel. See mulle ka ei meeldi. Ja siis oli see majandus oli nagu viimane valik, aga, aga ma olen jumalast tänulik, et ma selle valisin, sest ilma majanduseta tegelikult ühtegi teist asja ei saa. Ei saa ajada, sul peavad olema mingid oskused. Noh, ettevõtlikkuse soon peab ka ikka olema natuke majandusest üldse läbi lüüa. Tegelikult see, mida siis õppisid majanduses, tänase majandusega ei lähe mitte üks raas kokku. Turunduses ja kommunikatsioonis pead sa ju juurde õppima. Aga kõike seda ma saan täna teha ei ole nii, et MTÜ tööd saad sa teha teadmata, kuidas raha tuleb ja kust raha läheb, eks ole, ja, ja mis on turundus ja mis on kommunikatsioon, et kõik see, mida sa majandusteaduskonnas õppinud, seda kõike saab täna kasutada. Kellena te nägite ennast, kui te läksite tipi majandust õppima? Ma teadsin ainult, et ma ei taha saada raamatupidajaks, see oli ainukene asi. Sest ega sel ajal, kui sul on nii palju muid põnevaid asju. Me õppisime viis aastat, kuidas tuleb müüri laduda, oma õppisin keevitamist, ma õppisin mingid katlamajandusse. Meil oli teeninduserialaga seotud, see on see, kust tulevad kõik need Reet ojad ja Anne Veskit välja. Umbes samalt asjalt minaga õppisime kõike ja mitte midagi. Aga laiad teadmised on meil käies, ütleme, meil on väga hea kohanemisvõime. Ma teadsin jah, et ma raamatupidamiskindlalt ei taha, aga ma olen oma ütleme, kapitali oma majandusliku tagatise teeninud raamatupidamisega kus laulev revolutsioon teid tabas. Täiesti läks minust mööda, sest minu isa oli küll sihuke, ta suri sellel ajal ka ära. Aga ta oli see inimene, kes oli haaratud nii sellest balti ketist kui ka kõigest sellest, aga minu jaoks oli siis Monigi Bism, mina olin siis armunud, minul hakkas siis sündima laps, minu jaoks oli maailm hoopis ahtam. Et laulvast revolutsioonist ma tean ainult läbi isa kogemuste, mina sellest aktiivsest Osaivad. Nojah. Ja siis, kui tuli Eesti vabariik uuesti tagasi, siis teie hakkasite ettevõtlusega tegelema. Ja, sest noh, pead ja sa oled sunnitud, et kui ma tippi ära lõpetasin, siis ma läksin tööle, siis oli teeninduskombinaadid ja ma läksin sinna tööle, see oli Pärnumaa üks suuremaid ettevõtteid ja ja siis ma nägin nagu sihukest, ma olen alati mõelnud seda, et et minu raha tuleb siis kui selle kõrgema positsiooniga inimese, kas ta on siis ülemus või ametiasutus, kui ma oskan lugeda ka selle rahakoti, mitte ainult see, et mul on enda raha ja siis ma nägin tegelikult, kui palju on niukseid, tühje töökohti, inimesed käivad tööl, teevad kuskil osakonnas on jälle mingid mõttetud inimesed ja ma sattusin tööle seal plaaniosakonnas, minu käes oli võim. Me saime oma hinda arvutada, kogu aeg koondada, teha, eks ole. Ja neid jutunurkasid hakkasin ma järjest nagu kokku tõmbama, et raha võiks ju mõistlikumalt kasutada ka siis, kui see on riigi oma. Külma seal töötasu osakonnast koondasin inimesi ära ja siis niimoodi ma siis sõin nagu väikese hamster, läksin ja sõin, sõin tühjad töökohad ära, aga siis ma jõudsin ka tänu sellele seal finantsdirektoriks juba välja. Ja siis hakkas see erastamine ja ärastamine ja hea inimesena, nagu ma olen, ma erastasin kõigile kõik, kes tahtsid ja siis keegi ei tahtnud ühte väikest Villa vahetuse punkti, seda ei tahtnud enam mitte keegi ja võtsin selle endale sisse. See oli Vana-Pärnus seal üsna üsna linna piiri ääres. Seal oli transport, osakond, mis oli ka juba paljaks erastatud ja erastatud ja siis sinna jäiga, see väike villavahetuse putka ja seal oli tohutult lõnga ja tohutult villa. Mitte midagi teha. Aga vot siis tuli see laulva revolutsioonijärgsed ajad, kui kõikaksid kuduma, kõik hakkasid tegema siin käsitööd ja seda ja mulle meeldib ka käsitööd teha. Kõiki meie vara rääkida, aga, aga siis me jõudsime sinnamaale, kus mul meeldiski selles väikeses villaputkas olla ja ma kudusin, seinad tühjad, eks ole. Tegime seal muid asju, ka kõike ettevõtlik peal oleva, mul oli seal see transpordi osa veel järgi jäänud ja seda sealt toimetasin ja seinad olid tühjad. Ma kudusin kampsunit seina peale ilusti seinakaunistuseks tuli siis üks inimene, kes kes ütles, et tema müüri vahelt ja tema ostaks need ära, aga mina kudusin need ja ainult ilu pärast, mitte müügiks. Ja mul oli tarkust need maha müüa, need viis kampsunid, mis seal seina peal olid. Aga selleks ajaks oli juba sein pleekinud nende kampsunite järgi, niimoodi nad rippusid seal riidepuu oli läbi või tegelikult oli põrandahari läbi, seal hoopis. Ja see sein oli ju pleekinud, tähendab, ma pean uued kuduma sinna peale koon uued tuleb see naine jälle see nagu ahjualune käis ja ostis jälle selle seina tühjaks ära ma küsin, kas teil hakatigi niimoodi käima, et siis ma tean. Ja lõpuks oli mul maakonnas 40 kudujad. Aga meie tegime käsitsi, me tegime käsitsi, kõik mudelid olid erinevad ja et asi oleks ikkagi huvitav ja põnev, mitte nii, et ma teen seda raha pärast, vaid et et meil mudelid olid kõik erinevad. Me värvisime ikkagi kõigi samblaga ja taimedega, mis vähegi sest siis oli ka see juba tõusev trend, et see oli endale huvitav, Need olid need ökommunikko värvidega, tegime seda oli põnev teha. Ja siis seal see minu ettevõtluse karjäär tõusiski, et lõpuks oli nii, et noh, see on niisugune nagu müstifitseeritud, et kott rahaga nurgas, aga midagi rahaga teha ei olnud enam. Sest kõik ussid, kampsunid millegipärast. Ja mis siis edasi sai, siis mul sai kõrini sellest, miks sest tegelikult kodu oli juba lõnga täis, me ei saanud enam ühelgi suguvõsa sünnipäeval või kokkusaamisel olla, sest kõigil käed käisid, eks ole, et kes seal mõõtis sellega, et juubeliga saab seljatüki ära kootud ja ja väiksema sünnipäevaga saab varruka ära tehtud, et tüütuks läheb ma tüdinen asjadest ära, kus ma ei näe enda arengut. Ja ma lihtsalt lõpetasin kanna pealt selle nalja ära, siis tuli järgmised ettevõtluse asjad, et sinna toidupoodi niuksed, asjad, selle ma olen ka kaks aastat juba kinni panna, sest rutiin arengut ei ole, mitte see, kas ta sisse toob või mitte, aga asi peab olema põnev. Minu üks elu moto on see, et põnev peab olema ja nalja peab saama. Et noh, niimoodi ongi see, kui sul seda ettevõtluse suund on, siis sa teed ja toimetad, sest tegelikult võimalusi täna ettevõtlusega tegeleda on palju, aega on vähe. Aga sa pead nägema, sul peab olema seda tähelepanu, et ahah ja natuke julgust ka naistel julgus puudub. See on üks asi, mida te õppisite sellest veel. Ja ikkagi seda ka, et päevas on 26 tundi. Sa jõuad alati rohkem, kui sa näed mingit põnevat asja, et meil on ju üle Eesti on selline MTÜ olemas nagu ettevõtlikud naised Eestimaal ja me oleme ju läbi sellega mikrokrediidi programmi tõime sisse kus me toetamegi iga laenuressursiga naisi, kes tahavad alustada ettevõtlust. Et see olnud nüüd juba varsti saab. 2013 alustasime sellega, et meie laenuportfell on täna 100000 eurot, sellega ma toimetan seda oma java loel, äriplaan, anname raha välja, et see on põnev, see on jälle põnev seal midagi uut, alati, et tuleb kogu aeg millegiga tegeleda. Ja minu laps ütleb, sa ei tohi vanaks jääda. Kuigi tema arvab siis, et kui ma sealt spaades sellest kõige keerulisemas liumäest alla ei tule, siis vaat, kui ma sealt alla ei tule, siis on tema jaoks vanaks jäämise koht, ma tulen sealt alla. Ma olen hullemaid asju teinud kui tema. Jah, aga teie ettevõtlusega hakkasid kohe haakuma mitmesuguseid kunstiprojektid. Üks oli tütar ph loo eestvõttel see video parim enne möödas ja siis tuli näitlus, ohustatud liigid, see oli Tartus. Kuidas need haakusid? No eks ta ju näeb, ta näeb, mis ma teen ja ta kuuleb ka ju probleeme, millest ma ju kodus räägin. Et see parim enne möödas, see oli meie esimesel majanduskriisi ajal, kui inimesed hakkasid ära kasutama töötuid ja see oli hästi inetu. Mina räägin ikka rohkem, et ega ma ei ole ettevõtja, mul on tegelikult ikka sotsiaaltöötaja rohkem, sest ma oleks võinud paljud asjad enne juba ära lõpetada, aga ikkagi ma mõtlen selle peale, et kuidas nemad hakkama saavad, mina saan küll hakkama, aga kuidas seesama vaene müüa hakkama saab, kui mina oma poe kinni pane? Mulle väga väga meeldis video parim enne möödas, et ta oli nagunii õiges ajas ja jälle esimene kord, kui ta toob sinna selle siukse huumorivõtme sisse. Aga see on ka puhtalt tehtud, ikka jälle nendesamade kogemuste pealt, et kuidas ei võeta tööle näiteks puudega inimest. Ja kuidas naeruvääristavad naised justkui sul kassas istub, natukene, mitte toimetulev naine, eks ole, sest meie katsetasime kõike ära, kui inimene tahab tulla, tal oli toimetuleku, ei ole kõige okei, eks ole. Aga ema tuli ja rääkis, et, et inimese suurem unistuseni, et ta saaks ükskord päris poes tööl olla. Loomulikult mul ei ole raske inimese unistus täide viia, rääkisime naistega ka, et kuulge, et on niisugune, aitame, teeme, vaatame, kaua on, aga võib-olla tuleb ka väga hea müüa? Ega me ju ei tea, kui ei ole proovinud, eks ole. Võtsimegi siis selle inimese tööle ja no eks me nägimegi neid koma kohti, mis temaga juhtus, et ta oli, ma ei tea, kas maailma parim müüja selles suhteliselt ta suhtus asjadesse väga tõsiselt. Kui ta jäi ikkagi, ta elas linnast väljas, kui ta jäi bussist maha või hilinema hakkas, siis ta jooksis, ta pidi jõudma. Kõige kurioossem oli see, kui ma ei oskand ise esimest korda käituda, kui tal pakkis munevat, vanasti pandi veel muna viiekaupa ka, eks ole, kilekottidesse vanasti kivikajal ja ta kukkus muna maha ja see oli, see oli traumas, oli kriis. Ta kaks päeva käis ja vaatas seda muna kohta ja et noh, meie tavainimene lööb käega, et ah see omaniku raha, mis loeb, eks ole, et aga kui palju ise õpid selle kõrvalt. Mulle meeldivad kõik needsamad asjad, ükskõik mis, raha ei ole oluline, aga vaata, mida sa ise õpid, mida sa koged, ahhaa selle inimesega saab nii. Ja kui me ta lõpuks andsin talle võimalusega kassas olla, sest iga tüdruk tahab olla, me oleme ju kõik õmmelnud neid kviitungeid ja poodi mänginud ja kinopiletid õmmelnud masinaga me tahame seda raha, kaup, raha kaub seda korra läbi katsetada ja andsime talle võimalusega siis kassas olla ja teine müüja oli kõrval. No läheb aega ja siis sa näed seda olukorda, kus see on meil ikkagi külapood, ütleme väikses linnaosas. Kuidas siis naised järjekorras halvustavad seda inimest, ükski mees ei ütlenud naise kohta mitte midagi halvasti. Aga naised? Sa mõtledki, et noh, tegelikult kui kuri on maailm, mis toimub inimeste peades, kui me nii käitume, siis me ütleme, eks ole, tulge tööle, paneme tööle, teeme. Täna võiks ikka väga palju neid inimesi, kes julge kodust välja tulla, nad on väga töövõimelised, nad saaksid hakkama. Meil ei oleks nii palju igasuguseid tööjõupuudust, kui natukenene oleksime tolereerivad inimeste suhtes, kes ei ole nii kiired, kui me tahame. Ma saan aru, kell viis õhtul on kõigil kiire ja kõik on väsinud. Aga tuleb mõelda selle peale, et meist erinevaid inimesi on ka olemas. Seepärast ma ütlengi, et ma ei ole kindlasti mingi ettevõtja ja kasumiahne inimene, ma olen rohkem sotsiaaltöötaja kui, kui keegi teine ongi. See tähendab, et meie, ülejäänud oleme ikka väga enesekesksed ja võtame maailma, et see peab toimima nii, nagu meie selles hakkama saame ja, ja, ja seesama koht, eks ole, minagi endast kõrvale me anname hinnanguid ka ju endast lähtuvalt kogu aeg ja seesama, miks loo tegi selle Tartus nüüd selle näitusel? See teine, see ohustatud liigid hakkas sellest pihta, et tegelikult mul endal oli. Meil on ettevõtlusnädalate raames on ka mingeid naistepäeval ja naised teevad üritusi ja ma olen teinud pehmet maandumist. Kui me kogu aeg räägime sellest, et hakkame ettevõtjateks ja hüppame ja areneme, aga alati on see, kes hüppab üles, kukub alla, ka kaar on alati allapoole, aga me ei räägi sellest, et kuidas ettevõtlusest väljuda. Nii et võib-olla, et ma ei sure ettevõtjana, sest minu üks moto oli, tähendab siis ma hakkasin mõtlema, et et miks ma tahan seda ära lõpetada, et ma ei taha surra ettevõtjana ma tahan surra marguna. Aga ma pean teadma, kuidas ma saan selle nii lõpetatud, et see jääks lapse kaela, eks ole, tänapäeval surrakse jala pealt ära ja siis kas ei tia naine või jäid ja lapsed, mis ma selle jamaga nüüd peale hakkan, kellele ma pean veel võlgu maksma või mis hankijad või kliendid, eks ole. See peab olema ka korralikult läbimõeldud asi ja kui ma tahan ikka ettevõtlusest lahkuda, siis ma pean ka teadma. Täna väga paljud ei tea, kuidas üldse ettevõted, et lõpetada, kas üle on ta maha müüa või midagi teha, sest sellest me ei sobi nagu rääkida Mehhikole nagu areneme ja hüppame ja stardime ja kogu aeg kuskile. Aga me tahame ikkagi natukene elada ka veel väljaspool ettevõtlust, eks ole. Ja siis ma saingi aru, et kuna mulle endale see puhe jant enam mitte midagi ei paku, siis ma tahaks sellest lahti saada, kaks aastat tulin sellest välja, tähendab, mõtlesin enne, kui ma tegin otsuse, et mis kõik kaasneb sellega, kui mina lõpetan oma tegevuse kõik need ütleme see kohalik elanikkond, kes jääb ilma sellest, et ta ta tulebki sussides või kombine väel tuleb poodi, eks ole. Et milles nemad ilma jäävad, millest jäävad töötajad ilma, kuidas see mõjutab keskkonda, kuidas see mõjutab kõiki neid samu, eks ole, enda psühholoogiad kõike värke, eks ole sellega tegeleda, see on nii nagu leina või surmaga, et ärme parem räägime, tuleb teha ja kui ma sellest rääkisin, flooled kuule, et tead, et masin söön enda närve kaks aastat juba, et aga, aga ma teen koolitus ise pehme maandumise teemadel. Kui oluline see on ja seesama, eks ole, kuidas panna ikkagi kinni üks kauplus, eks ole, mida ta mõjutab? Ju see kõnetas lood, et jälle seesama, et sellest ei räägita. Ja sealt sai see näitus kiide. Te olete kõik oma kauplused kinni pannud? Jah, õnneks. Ja sinna vahele jäänudki siis mingit pausi, kui 2010. aastal te pidite alustama Pärnu naiste tookord oli varjupaik ja seda ma tegin kõike paralleelselt, et mõju, kaupluse panin kinni kaks aastat tagasi ja kus minu ellu siis tuli, eks ole, kindlasti kõik tahavad ju teada, kus tuleb niisugune asi ühe ettevõtja ellu? Noh, Pärnu on ju piisavalt suur, kui sa oled eluaeg seal elanud, aga ikkagi teatakse sa ikkagi ise ka, oled juba huviline, uudishimulik sa kuhugi kuulud. Ja mina kuulusin ka siis, tähendab see oli sotsiaaldemokraatide juures naisühing, Kadri, kuulusin sinna ja seal mul ükskord tehti see pakkumine, et Eestis on kaheksa varjupaika, et kuule ta Pärnus pole, et tuleb ka teha, saad sa sellega hakkama? No loogiline, et sa saad hakkama, kuigi ma ei teadnud sellest midagi. Ma olin näinud, kuidas sõbranna kolki saab, olin sõbrannat aidanud paar korda. Ja mis sa siis teed, eks ole, et põnev ka jälle, mis asi see siis nüüd on? Ja siis ma ütlesin, et muidugi otsime koolitajad, otsime, koolitatavad, otsime ruumid, teeme ära, hakkame pihta, aga mina sellega ei tegele seal minu maal. Mina olen ju ettevõtja. Ärge tulge mulle mingite inimestega siin, kes ei tule oma eluga toime. Aga kui sa selliseid koolitusi korraldad, siis sa oled ju ka seal kohal, eks ole, sa kuuled seda kõike, mida alustas koolitustel 25, lõpetas kuus. Sest noh, selles maailmas tuleb ikka koolitusel rääkida päriselt asjadest, mis sind ees ootavad. Aga mind need ka väga ei häirinud, sest et noh, need on ju kõik lahendatavad probleemid, kõike saab ju teha. Ja siis, kui see koolitus ära lõppes, siis ma ütlesin naistele, teie tahtsite nüüd hakata sellega tegelema, et hakake siis tegelema. Mina ütlen teile head aega, et mina olen oma rolli täitnud ja siis sa vaatad neid kuus säravat silma, vaatavad sulle otsa, ütlevad, et oi Moru, aga aga noh, kuidas nüüd nii, et siis sina jätad meditsiini, et lubasin, ma teen põhikirja, ma leian ruumid, ma kirjutan esimese projekti, ma teen. Aga ainult aasta. Siis te peate hakkama ise tegema, mina selle maailmaga ei tegele, sest see ei ole minu maal mingi sotsiaalmaailm, siis ei ole, see ei kuulu minu maailma, mina olen ettevõtja, mina tegelen ikka siukse väärikate asjadega tugevate asjadega. Ja ja nüüd nagu siis jutust aru on, kõik saavad, eks ole, et läheb XII aasta. Ja see on ikka minu maailm ja järjest põnevam ta on, et aga ma kindlasti olen seda meelt, et kui see maailm ennast ammendab, siis ma ei tegele sellega, sest ma ei taha tiksuda, ma tahan kogu aeg pakkuda midagi parimat, ma tahan ise areneda. Ja ma tahan näha seda, et et kõik need ideed, mis tegelikult maailmas on olemas, saab rakendada alati ei pea olema raha, peab olema tahtmine. Te alustasite tühjalt kohalt, ei olnud ruume, eelnõud, põhikirja, nagu te ütlesite, ei olnud töötajaid, kõiki tuli koolitada, kõik tuli alustada eimillestki. Nullist alustada, vala jumal. Õnneks oli meil niimoodi, et jah, alustasime nullist, maikuus lõpetasime, teisel novembril avasime siis Pärnus meie varjupaiga uksed. Ja ega me sellest ka rohkem ei teadnud kui koolitustelt ja siis järgmisel kevadel, märtsis, kaheksandal märtsil me olime juba Norras, vaatasime, kuidas Euroopas asjad käivad. Sest kogu aeg räägiti, et Norras on see asi väga hästi. Ja kus sa siis lähed õppima, sa lähed sinna, kus on hästi. Meil oli kaks maavalitsuse naist ja siis meie kahe töötajaga käisime seal, vaatasime, kuhu me peame jõudma. Ja siis ma sain aru, kuhu me peame jõudma, siis me tulime, vaatasime, kus Eestis need kaheksa varjupaika, kus tasemel või mida nad teevad ja saime aru, et aha Eestist meil ei ole midagi õppida, kõik see, mis me kolm päeva Norras nägime, seda tuleb hakata tegema. See oli väga tore ja selles suhtes oli ka tore, et see teine naine, kellega me alustasime, temal ei olnud ka mingit sotsiaaltausta. Sa tuledki sellega, et kõik on võimalik. Ma näen ainult lahendusi, kõike seda on võimalus teha, mitte see, ei, mul on tööd palju ja ma ei saa ja mis meil tavaliselt tuleb alati, et kõigil on töökoormus tohutu, suurt minul ei ole. Minul on ööpäevas, ma ütlen alati 26 tundi, mina jõuan kõike teha. Ja, ja siis vaat sedasama ettevõtlikkuse ja selle sellega, et ma näen, ma jää kuhugi kinni, ma näen, alati on lahendusi mida õpetatakse, mis on inseneeria lahenduste leidmine. Ja ma ütlengi tegelikult peaksid juhtima kõiki neid tänaseid tugikeskuse ikka inimesed, kes on majandust midagi natukenegi nuusutada saanud, et et siis jõuaks ka sinnasamasse kohta, kus kus teatakse, et on olemas tugikeskus, kus teatakse, et on võimalus lahendusi leida ja see maailm ei ole nii, et suunurgad allapoole, suunurgad on kogu aeg ülespoole. Palju siis alguses kliente oli, sest 2010 juba hakati avalikkuses rääkima sellest, et on suhtevägivald ja on koduvägivald. Aga ma arvan, et naised ei tahtnud seda endalegi võib-olla tunnistada, veel vähem sellest rääkida ja abi otsida. Mina ka ei tahtnud, mul oli väga piinlik esimesed kaks aastat kuskil püsti tõusta ja öelda, et ma esindan mingit naiste varjupaika, ausalt, süda värises, mul oli piinlik. Kas ma tegelen mingi sotsiaalteemaga mingite nõrkadega, sest ma olin ju ettevõtja tase missugune, eks ole. Pean neid värinat ja neid halbu tundeid, eks ole, et sellest teemast ei räägitud. Meie õnn oli see, et 2009 Jõulutunnel oli täpselt õigel ajal, sellest hakati rääkima. Kliente hakkas tulema, mulle väga meeldis see, et me saime esimesel aastal kohe kaks äärmiselt keerulist klienti. Üks oli Põhja-Eestist, kes toodi ära umbes poomisnööri küljest viie lapsega ja teine on siis see kurikuulus meie Haini, kes meediast läbi käib, on esimene naine, kes on hakanud avalikult oma nime ja näoga rääkima sellest teemast. Keerulised kleidid annavad sulle võimaluse areneda, see tähendab seda, et nii ma pean margu õppima hakkama, ma hakkasin õppima juurat, ma hakkasin, õpin psühholoogiat. Ma tahtsin aru saada, mis toimub, kuidas satutakse ohvri olukorda, mis toimub ja kuidas käitub, vägivald, oleks see, kõik on õpitav. Selleks ei pea olema kogemus, et ma tulen kuskilt sellest, kui seal perekonnas, kus on olnud vägivaldne suhe sest tegelikult see on puhas psühholoogia ju. Kui sellest saad aru, siis selg läks juba sirgemaks, julged juba rääkida siis, kui ma tabasin selle ära, et tegelikult see ei ole üldse sotsiaalmall, see on siseturvalisus. Me peame rääkima ikkagi sellest, et see on maailm, kus on ühele inimesele ebaturvaline elada ja me räägime inimõigustest. Vaat nüüd ma julgen väga sirgelt, ma olen 10 senti pikem, kui ma ütlen, et ma olen Margo ja esindaja Pärnu naiste tugikeskuste, me tegeleme inimõigustega. Ja see kõnetab ja sellest saadakse aru, sest ma ei valeta, see ongi ju nii. Kui me võtame täna ette selle, et meil on inimõiguste deklaratsioonis 30 punkti, siis ma võin öelda, et seitsmeteistkümnega on meil veel natukene keeruline. Räägime küll arenenud ühiskonnast, aga me ikkagi leiame kohti, kus see, mis kodustana toimub inimestega inimõiguste deklaratsioonis pooltele punktidele veel ei vasta. Aga me tahame olla arenenud Eesti nii väike riik, eks ole. Et saada aru sellest töömahust, mis on Pärnu naiste tugikeskuses, kui palju naiside aastas nõustate, kui palju leiavad teie juures majutust naised, kes põgenevad lastega kodust vägivaldse mehe eest? Järjest vähem vajatakse majutuse, see tähendab seda, et et teatakse, et on olemas niisugune koht, naised juba pöörduvad varem me hakkame leidma varem lahenduses, inimene ei pea tulema, varjupaigas on hädaotstarve. Sellel aastal on olnud varjupaigas kaks naist mitte rohkem ja meie eesmärk on see, et varjupaik peaks tühi olema. Nii, aastas meie poole pöördub kuskil 350 uut klienti. Nendest kuskil 20 protsenti on need, kellega sa tegeled vähemalt 10 või 15 korda. Aga ega sul eelmised kliendid kadunud ei ole. Ja siis me teeme oma seda Ahhaa grupi teenust, me teeme kõike muid asju veel. Et see kõik on võimalik, see ei ole hull. Ja On päevi, kus me teeme ainult paberid ja muidugi see on ka töö, sest me kirjutame projekte juurde. Kõiki neid asju ei rahastata Eesti riigieelarvest, et meil on kuskil kuus projekti lisaks juures kogu aeg. Sa pead ju ka koolitama ühiskonda, sa pead teavitama, sa pead ka seda tööd tegema, sest kui mul ei ole koolitatud ühiskonda, siis mul on väga keeruline tööd teha, ma ju räägin kogu aeg nagu vastu seina. Mul on lihtsam, kui me näiteks alustasime ka Saaremaal või Raplamaal. Me teeme Saaremaal ka tööd ja siis Raplamaal olime ka vahepeal. Me teeme esimesena kohe, me teeme sinna koolituse politsei, lastekaitse, sotsiaaltöötajatele, sest mulle meeldib, kui nad teavad asjast, millega nad peavad tegelema. Võtamegi Eestis selle kõige kallima koolitaja leiame projekti, leiame raha, eks ole, see koolitus tehakse ära, mul on lihtsam tööd teha. Mul ei ole raske, ma kirjutan selle projekti ära, kirjutan aruande kaera aga pärast on ju kergem, kõik saavad ühtemoodi asjadest aru. Niimoodi me toimetame ja grupp tekkis, meie nimetame seda Ahhaa grupiks ja see ei ole mingi niisugune nutu ja hala. Kui meil on pisarad, siis on need naerupisarad. See tekkiski sellest, et kaks esimest keerulist klienti, kes tulid Aini, tuli väljaspool Eesti piire ja juht oli põhja eestist nadi, Pärnusse elama. Tähendab, see töö, mis ma nendega pidin tegema või mõistlik teha ju koos see programm, mida me teeme, meil on oma metoodika. Kuidas me seda enesekindlus kasvatame ja iseenda mina leiame. Hakkasin nendega koos tegema ja siis vaatasin, tulid järgmised, kes noh, kõik ei sobi grupiga. Ja meil oli vahepeal mitu taset veel, et mul on lihtsam rääkida või neid harjutusi või neid asju teha mitmele korraga. Ja nüüd meil ongi täna niimoodi, et meil kaheksas aasta käib seal iga kuu teisel teisipäeval kell viis, aga see ei ole avalik grupp, see on ikkagi turvatud seal nendest naistest, kes on saanud oma esimesed individuaalnõustamised juba kätte. Ja siis nad saavad ka grupitööga toime ja see grupi grupi tugi, noh, ma ütlen, et jälle naised teevad iseendaga üksteisele iseendaga tööd, tuleb anda võimalus mitte see, et nad jagavad seal kogemusi, vaid nad just toetavad. Kui me Flo näitust hakkasime tegema, kui oli vaja lugusid rääkida, siis ega naised olid kuus aastat grupis käinud, ega nad ei teadnudki üksteise lugu. Sest me ei tegele minevikuga, me tegeleme ainult tulevikuga. See, mida nad omavahel tahavad rääkida, siis on teine asi meie avalikult nii nagu mõeldakse, eks ole, tugigrupp soni nagu anonüümsetele Olkohoolikutel, tõusen püsti, räägin, kes ma olen, mis minuga juhtunud? Ei, kindlasti mitte, ei pea isegi nimega ütlema, kes esimestel kordadel tulevad uued gruppi, et ei tutvusta seal keegi, vaid hakkame kohe tööle ja kõik tuleb iseenesest selle sihtgrupiga, neid tuleb tunda ja kui sa oskad neid pehmelt hoida siis on ikka väga vahva. Kui eripalgelised võivad olla vägivallatseja ja tema ohvrisuhted. Kas seal võib olla armastust peksja ja pekstava vahel muidugi sõltuvust või suutmatust lahti lasta? Muidugi on, sest kui sa oled suletud ringis ja see on ju seesama nagu sees, Stockholmi sündroom, Ki, sa ju armastad, sest et meil hea näide on ju ka see Saaremaa naine, kes tema, mees, kes peksis, oli ju kiirabiautojuht. Loomulikult armastas oma meest, sest ta pärast ju ravist terveks ka puhastas haava ja panipaiga peale ja tegi kõik asjad, mis vaja. Need suhted on üsna ühesugused, see muster on kõigil üks. Kui naised tulevad, siis esimesed paar aastat kuulasid nagu huviga, nüüd on erinev on ainult see aastate aeg, kui kaua on suhtes oldud ja laste arv. Muster on üks. Sest mis on selle asja eesmärk, et nendel on võimuvajadus ja nad saavutavad võimu kodus läbi vägivalla? Läbivalt on ainult meetod, ega nad ei ole vägivaldsed inimesed talle kodust välja, ta on ju maailma parim mees, mitte keegi ei tunne teda ära. Noh, on ka muidugi naisega kunagi mina ikkagi töötanud naiste tugikeskuses, meil on ka meeskliente olnud ja sellepärast noh, peab olema ka soo korrektne, eks ole, et on ka naisläbi valdureid ja millegipärast tuleb neid järjest juurde. Vähemalt tulevad, julgevad mehed hakata rääkima, mis on väga tore, muidu on ikka siuksed, müstilised asjad kuskil on, aga julgevad juba rääkida, aga mitte avalikult. See, et nad ei suuda seda asja lõpetada, räägime naine, eks ole. Et selle asja lõpetamine on selles suhtes hästi keeruline, et kui mina võin praegu küsida teie käest, et kui on vägivaldne suhe, kes selle suhte lõpetab, kas see, kes käitub inetult, või see, kelle suhtes käitutakse inetult ja see, kes tahab sellest suhtest pääseda, just just kui selle saab naine aru, muidu ikka naine ja ootab, et teine muutuks, inetu käitumine, peab üks kord lõppema, eks ole. Et kui naine saab, tabab selle lõpuks ära, et tema lõpetab vägivalla, tema peab midagi tegema. Siis on juba pool võitu käes, aga see ei tähenda seda, et nad ei jää sõltuvaks sellest mehest, sest kuskil on ju olnud armastus, kuskil on olnud kooselu ja inimene unustab ära füüsilise, vägivalla vaimse seksuaalse unustab hiljem. Need on väärtuspõhised asjad, need on natukene karmimad. See tilgakene südamest on ikkagi selle mehe küljes ja sellest tuleb aru saada. Ei saa survestada, aga tuleb kogu aeg toetada seda, et see naine teeks õigeid otsuseid. Ka suhte lõpetamine on täpselt samasugune lein, kaos ja sellega järgnevad kõik need kriisi etapid, nagu, kui meie juures keegi lahkuks jäädavalt jäädavalt lahkumisega on isegi kergem. Sest ta ju enam ei tülita, aga see inimene tülitab ju jätkuvalt ja kui peres on lapsed, siis ei lõppegi. Kuidas te mõtestate lahti niisugust sõnapaari nagu tingimusteta armastus? Jah, see on ilus, ilus, mõista ja tingimusteta armastus ja see võikski olla aga aga seal kohas, kus on vägivald, seal esitatakse kogu aeg tingimusi, sest ma ju ainult siis armastan sind, kui sa täidad neid ja neid tingimusi vanema ja lapse vahel saab olla tingimusteta armastus, see maailm, kus mina toimetan, seal on ainult tingimused. Kuuldavasti on Eestis ka olemas niisugust viharavi ja vägivallast vabaks grupp, et kas te usute nende mõjujõusse ja muidugi, aga see käib nende kohta, kes kaklevad tänaval kes ei suuda pidurdada enda vägivaldsust kõik väga hästi. Ja seal nad saavadki seda abi. Aga nendel inimestel on ju vägivald, on vahend, kui ma panen praegu siia püstoli laua peale ja ütlen, kallis proua Kaja, sa praegu sööd ära selle paberit, kus sul kõik küsimused peal on või see püstol teeb midagi, mis sa teed, kas ma olen vägivaldne siis vä? Vist ei ole, aga püstol, vaata selle püstoliga sa nägidki lasin koera maha, selle püstoliga pole lasknud seda teist ja kolmandat. Meil on juhtum, kus mees pani niimoodi partner saelaua peale, sest ta oli sattunud vangi sellepärast, et ta saagid maha käe ja nüüdse saak pandi laua peale siis, kui mees kohtuotsuse 16 lehekülge, naine koos kolme pojaga bilitsiandid, paberid ära sööma ja nad sõid, jooksendasid. Aga ega mis sa teed, kutsud politsei välja, ega mees ei tee mitte midagi, on ju lihtsalt see partner, saag on siin laua peale, see saag on enne kellelgil midagi ära saaginud. Ja sa teed seda hirmust. Ja sa ei lähe kohtusse ka, sest sa ei tõenda seda ära. Hirm ei ole meil karistatav. Selles mõttes, et sa pead tõendama seda, et ta tekitas sinus sellega hirmu. Neid näiteid on palju. Et jah. Ma ei mäleta, mis see küsimus see oli, see, et kas viha ja agressiivsust on võimalik ravida ja nendel, kellel ongi tavaline viha, et meil on see päästik, on, võis jäse sütiku päästik on hästi nõrk, siis õpitaksegi seda pikendama ja seda on kõike võimalik teha. Meie seltskonnal on ikkagi tegemist võimu vaja tusega. Ja vägivald on ainult meetod, sest kui ta seda võimuvajadust ei oleks, ta ei kasutaks seda kuidas koroonaaeg on paarisuhtele mõjunud, kas kuidagi jõuab ka teie väga hästi keskusesse? Väga hästi, mulle väga meeldib. Sest need inimesed, kes enne said seda meil Soome piiris käisid edasi-tagasi, siis see oli nii uputamise periood, eks ole, et kõigepealt kui on kodus vägivaldne olukord, siis on nagu uputatud, teine pool läheb Soome tööle ja nüüd seal vahepeal hingata, koristad kodu ära, kõik on nagu väga okei ja siis tuleb jälle koga kepsu koputamine. Ja see ei lõpegi, sest mingil hetkel sa saad kogu aeg, mul on kaks nädalat väga hea olla. Ja need suhted on venivad, venivad, venivad, seda näevad kõik lapsed pealt, mis on hästi traagiline sest lapsed hakkavad täpselt sama mustrit kordama. Aga nüüd nüüd tuleb see tõehetk. Ja see ongi halb, ma peangi midagi tegema, sest ta ei lähe ära. Ja see vägivald kogu aeg kasvab ja nad tulevad ja nad teevad otsuseid. Mulle väga meeldib, sest me teeme praegu aasta otsa juba, ütleme need, kes kliendid on. Nendega on selles suhtes väga hea tööd teha. Nad juba teavad jah. Ma sain aru suhtega kaua ei ela, see võib muutuda mulla kas invaliidistunud või mis iganes. Et nii ma pean seda tegema, et see tõehetk on lähedal toodud selles suhtes on väga hea ja kui inimene on jõudnud arusaamisele, et ma pean tegema, mitte see, et kas mul on või ei ole. Ma ei saa väga aru, vahest on halvasti, vahest ei ole. Nina tulevad kindla teadmisega ja lihtne on ju töötada inimestega, kes teab, mis tahab. Väga hea, väga hea, muidugi need suhted oleks kõik veninud veel siin aastaid edasi. Et mina olen koroonale väga tänulik. Vanarahvas ütleb, et aeg kõik haavad parandab. Kas te usute seda, ma loen praegu Naatan Haameri raamatut, aeg parandab hoolitsetud haavad. Ja väga õige tuleb tegeleda, kui sa jätad selle kuskile niisama, okei, saan hakkama, siis ei juhtu, sul tuleb see ükskõik kus meil üks klient, kes temaga juhtus midagi 30 aastat tagasi ja ütles, et mul lennujaamades tuleb meelde, kui mind tahetakse katsuda. Et mis minuga on kunagi toimunud, see ei kao kuskile, sellega tuleb tegeleda. Kõik need psühholoogilised asjad, mis inimene endas maha matab, need ühel hetkel tulevad ju väljamaakivi ka maa seest välja, mitte midagi ei jää kuskile, kõik vinnid ja punnid, sööme kaks šokolaadi ära, aitab ühest ka, kohe tulevad vinnid välja, eks ole. Midagi ei saa ära peita, ta võib-olla võimendub sul kuskil sellises olukorras, kus sa üldse ei tahaks, sellega tuleb tegeleda, et selles suhtes on ja aeg parandab, aga hoolitsetud haavad tuleb puhastada, tuleb tervendada, tuleb vaadata, et see ilusti kokku kasvanud ja kõik on võimalik. Muidugi see on üks osa elust, ega me siis oma elu ära kustutada ei saa. Aga seda ilusat teha natukene, ütleme, võtame värvi maha, võtame hääli maha, kõike seda saab teha. See on pikk protsess, inimesed ei viitsi, inimesed mõtlevad, et ah, täna on juba, elan juba uues kohas, saan hakkama, ei saa hakkama. Et neil on ka kliendid, kes käivad niimoodi, et kahe aastaga korra, eks ole. Aga noh, see ei ole see muidugi me teeme seda tööd ja teeme, aga ega mina ei saa kellelegi midagi peale suruda. Tervenemine on ju alati inimese enda tahe ja vaat seesama vägivallatsejat juurde tagasi tulles, et miks nad ei muutu või miks nad ei parane või miks neid suunatakse programmi tegelikult paraneda saab ainult see, kes tahab ise paraneda. Aga kui mind suunatakse kuskil, okei, ma saan parema kohtuotsuse. Ah, jätke mind rahule, ma käin seal programmi läbi. Me oskame väga hästi kõiki programme läbida, onju. Aga asjast ei ole kasu. Kaja loodimisel on täna koolitaja ja Pärnu naiste tugikeskuse juht Pärnu aasta naiseks 2017 varitud Margo Orupõld. Te pälvisite tänavu koos oma kunstnikust tütre Flo Kasearu ka avatud Eesti Fondi koosmeele preemia ja see tuli siis teie kahe koostöö eest perevägivalla teema tõstatamise ja lahenduste pakkumise eest. Siin aasta alguses oli flool Se viimatine näitus Tallinna kunstihoones elust välja lõigatud. See näitus sai väga palju avalikkuses tähelepanu ja te olete kusagil öelnud, et see näitus tõi teile pisara silma? Mina arvasin, et teie ei nuta enam kunagi mitte millegi peale, sest te olete lihtsalt oma töö poolest nii palju näinud, taga juhtus kindlasti ma ei nuta mitte kunagi klientide pärast. Aga vot see oligi see, et ma suhestusin sellesse näitlusesse hoopis teistmoodi, et no kui seda näitust püsti pandi, ta ei olnud veel avatud. Loomulikult tütar teeb loomulikult ma sain ju siis seal käia ja vaadata ja me olime seal päev enne kui ta juba valmis oli, aga avatud veel ei lubatud ju avada. Ja siis sa oledki seal üksi ja vaatad neid asju soetud hoopis teistmoodi ja siis ma mõtlesingi, et kui ma olin selle video ees, kus seda last loksutatakse edasi-tagasi, et et kas tõesti on see võimalik või? Video, kus laps istus ühe vanema autost teise vanema autosse ja selle töö nimi oli laps, kuller. Tegelikult on see ju päris õudne, me ise oleme Kaiu nende naistega kaasas, kes peavad neid lapsi nutvaid lapsi andma isadele üle. Kui sa selles protsessis oled, siis noh, see on minu töö. Ma teen oma tööd ja ma otsingi võimalikult noh, teedki lapsega räägid ükskõik mida, eks ole, tehase olukord talle söödavaks. Et ta võimalikult väiksema traumaga sinna läheks, kuigi ta nutta ei taha sinna minna, eks ole, teise poole juurde, aga kohtuotsust tuleb täita, eks ole, ühelt poolelt peavad täitma isendi vea. Jaa, aga kui sa saad seda vaadata kõike kõrvalt ja siis ma mõtlen ka, et miks minu käest küsitakse, et Margo, kuidas sa saad seda tööd teha ja veel niimoodi kogu aeg nagu naerusuised ja vot siis ma saingi aru, et kõrvaltvaatajale ilmselt ta tundubki täiesti õudne maailm ongi õudne maailm. Ja siis ma mõtlesin, et selleks oli mul tarvis tulla üksinda näitusesaali ja kogedagi seda kuidagi nagu, nagu lähed enda kehast välja, eks ole. Ma olingi nagu hoopis keegi teine, ma ei olnud see Margo, kes tegeleb igapäevaselt selle tugikeskuse tööga, et ma kuidagi hakkasin ennast hästi-hästi suhestada sellesse, et nagu nullvariant, eks ole, vangi puhas, ma vaatangi seda asja niimoodi, aga ma tea, kuidas tegelikult see olukord on ja vot siis oligi sihuke, et ihukarvad tõusevad püsti, praegu hakkab kael natuke värelema, et siis tegelikult see on tore näitus toni virtuaalselt ka praegu üleval ja me teeme seal ka kogemus, koolitusi nende pealt ikkagi veel edasi. Äärmiselt kahju, et, et nad nii vähe olla sai ainult kuu aega ka seesama selle esimene esimene töö, kus on selle lapsekiri seal selle pildiraami sees, et millal me siit ära läheme. Huh, ja kui see ema, me käisime ju oma naistega, käisime seda näitust vaatamas seal ja ja kui sa näed, kui see ema vaatas seda tööd. Et see on niuke, et minul on ikkagi tunded olemas jaam, see, kui ma kliendiga tegelen, ma ei kujuta ette, eks ole, et mul on kuskilt mingit nutukohta või midagi nihukest. Aga emotsionaalselt olen ju mina ka inimene ja siis oskadki võta seda teist kohta. Kuidas üks näitus, mis on tegelikult üsna tore ja lõbus, saab olla nii sügav. Ja noh, minu meelest hästi vahva ka, et me ei uskunud algul, kui see mõtegi oli, et terve kunstihoone läheb lähisuhtevägivalla alla ja au, et kuhu me riigina jõudnud oleme, me julgeme selle teemaga välja tulla nii suurelt. Aga et sa oskad siis ka seda teha. See protsess oli kasti pikk jumal, kui palju me rääkisime, kirjutasime kõiki neid tekste ja, ja läbi mõtestasime, et mis on nagu õigem või mis mitte ja, ja kogu aeg oli, samal ajal käis ka töönaistega, eks ole, et seesama toolide seeria, mis seal on, naised, tegid selle toolide seeria, mil suve läbi, et mitte muidugi need ei ole sellest seeriast, aga igaüks sai oma tooli teha, eks ole, et minu loo tool, need naised saavad ju ka selle loovteraapia samal ajal, et see näitus on hästi pikk protsess, tan nii teraapiline kõigile olnud, et noh, vaatadki ühte väikest videot, mitte midagi nagu ei ole, aga ihukarvad on püsti ja ühesõnaga te koos oma kunstnikust tütrega annate ohvritele kunsti abil teraapiat. Loovtegevused, tegelikult on ühed parimad asjad. Ma ei alaväärista ühtegi psühholoogilist nõustamist ega seda, seda peab ka tegema. Aga need inimesed, kes ei ole julenud neid Ennu ära võetud, tuli õigus rääkida kodus ja otsustada ja teha, et läbi loovtegevuste, kui ma ise käisin siin kunstiteraapiat õppimas, siis ma ju sain aru, et ahah, vot see ongi see, et kui sul sõnu ei ole, siis läbi oma tegevuste hakkad sa oma sisemaailmaga mõtestama ja kõnetama. Midagi meil ju ülikoolis ei õpetata niisama, sellel asjal on ikka põhi taga ja ja täna tuleks väga palju just nendele naistele suunata neid loovtegevusi, meie väga-väga palju kasutame seda. Sest loovtegevuste puhul sa võid olla ka, ütleme, loov kulinaaria saab teha väga paljud ei ole ju jäänudki, sa pead tegema täpselt nii, aga et sa julged jahuga mängida, sa julged tainaga mängida, eks ole. Me oleme väga-väga palju, teeme seda ja, ja naised väga fännavad, pigem on nii, et ruumi ei mahu, kõik tahavad tulla. Missugune on olnud inimeste vastukaja sellele näitusele? Ikka hea, ma ei ole isegi kuulnud, et keegi ütleks natukenegi, me olime üsna julged seal, kus me tegime selle välise plakati sellega, et me võtsime olemasolevad flaierid või teatmeneed paberikesed, eks ole, et mida riik rahastanud. Et inimesed peaksid oskama leida abi, noh ütleme siis välja sotsiaalkindlustuse, igasugused teabe flaierid. Me võtsime kätte, andsime naistele. Sest noh, keegi ei julge küsida meie naiste käest, et kuule, et, aga kas sa paned tähele kõiki neid plakateid, mis on, kas sa paned tähele seda videot, mis telekas jookseb reklaamile, mille kohta on väga palju raha ära kulutatud. Sest esiteks need naised ei ole oma elus ohvrid? Nad ei pane tähele ohvriabi kui sellist, see on nende elu. Ja siis ohvriabi muidugi väga palju panustab sellele ja see toetab ja see saab, aruvad. Mina, sina, sina, kõik meie paneme seda tähele. Aga see inimene, kes peaks seda tähele panema, sest see on tema elu ja ükski inimene ei ole oma elus ohver. Ja ta ei jõua kohale ja siis me võtsimegi need plakatid ja jälle ühes siukses loovteraapia töötoas andsime plakatid kätte, mine vist talvelaager. Me teeme suvelaagreid ja talvelaagreid ja talvelaagris, et nüüd on aega, tuunime need ära, teeme plakati selliseks, mis sind kõnetab, igaüks sai teha seal mitu asja, visiitkaart ja kõiki asju. Et selles suhtes me olime üsna julged. Sealt tuli väga palju ideid, kuidas teha ühte asja selliselt sihtgrupi teeb sihtgrupp, ütleb, et ma näen seda, kas plakatil peavad olema näotu inimene või peab seal olema ikka silmad ja suu ka, et ma paneks tähele. Vot seesama koht, eks ole, et ei ole ainult Margo Orupõld ei ole tugikeskuses, vaid tal on nägu ka olemas. Et see kõnetab inimesi, me ju mäletan väga hästi, kuidas Savisaar oma hääled said, Silvad ja kõik valisid, eks ole. Ometi on kõik kommunikatsiooni õppinud, aga ei kasutata. Jälle see koht misse küsimusele. No selles mõttes, et kas sul on ka ka inimesi, kes tulid ütlema tänu teie näitusele, ma julgen tulla rääkima sellest, mis on minu õe või venna peret ja et halbu sõnu ei öeldud, et kui ma üldse midagi mõtlesime, Foogo, mitu korda vaatasime, et kas me järsku teeme siis riigile liiga, kui me kasutame välisreklaamis neid samu töid, eks ole, kus me oleme tuuninud, neid visiitkaarte ümber ei ole saanudki sealt halbu sõnu. Pigem julguse eest ikka tunnustatakse. Aga mis me veel tegime, me tegime ju ka, kohtusime uute klientidega sealsamas näitusesaalis. Ja tänu sellele on tegelikult kunstimaailm on saanud juurde ühe terapeudi sest Flo käis läbi ka nende tugikeskuse töötajate kursused. Ja noh, ta on spetsialist nüüd juba ise ja floole tulevad kirjad ja üks õhtuda, alles mulle helistas, et kuule, tead, et üks küsib, mis ma talle vastan. Mis ta tegema peab, eks ole, et kunstnike liit on saanud endale lähisuhtevägivalla alase nõustaja mis on ka väga tore, eks ole, et juletakse küsida õigest kohast, et et ja muidugi inimesed julgevad pöörduda rohkem ja on ka olnud niimoodi, et jah, ma käisin näitusel. Et sellest on ka väga-väga palju abi ja me olemegi jõudnud viimase küsimuseni. Kuidas te kasvatate inimeses enesekindlust, kui teil pole seda mitte kunagi olnudki? Jah, see on lihtne selles suhtes, et kui me alustame sellega, et noh, kui algul on esimene kohtumine sellega, et ikkagi me saame tuttavaks ja siuke usalduse võitmise koht ja siis, kui küsida inimese käest, et mis rollides sa täna oled siis reeglina kõik on emad, kõik on abikaasad, kõik on ükskõik kes. Keegi ei ole tema ise ja vaat seda mina iset, sest me sündisime, mina sündisin aastal 59 marguks ja olles kuskilt 26 aastat hiljem, sai minust ema ja vaat seesama 26 aastat ütleme minu puhul see on ju see, kus ma kasvasin isiksuseks ja vot seda isiksust, kes sai hakkama kõigi raskemate olukordadega. Vaat seda me hakkame uuesti leidma. Selleks on omad lihtne tööleht, kus on küsimused? Töölehel on 10 küsimust, me jõuame teha pooleteisttunniga kaks küsimust. Sest inimene ei oska, ei tunne iseennast. Ja vot sealt me hakkame otsima, et ahah, sul on nimi. Neil ei ole ju tihtipeale nime ka. Nad on, kas ma ei taha neid rumalaid sõnu praegu siin stuudios öelda, eks ole, nad hakkavad L tähega, eks ole, need kõik need loomad ja muud asjad, et nad ei tunne oma nime ka ära. Aga sa sündisid selle nimega ka Sirjeks, Malleks, Mariks või, või Kätliniks, eks ole, ja vaat seda Kätliniga hakkame otsima, mis sulle meeldib, mis on sinu juures hinnatud, mis sa ise arvad, mis su väärtused on, inimesed ei tea, mis sõna väärtused? Nad ei tunne, nad ei tea neid asju, sest mitte kunagi ei ole ju kellegi käest küsitud. Me räägime kuidagi hästi pinnapealselt poliitkorrektsete sõnavaradega, oleme hea ema ja mis asjad, aga mis asi on hea ema, kes see on? Vaata küsinuga detailideni lõpuni välja nagu sibulat koorima, vot sealt tulevad pisarad naistele kõik asjad, sest mitte keegi ei ole nende vastu huvi tundnud kõige vähem ta ise ka. Sest mida rohkem ta iseendas peidab, seda paremini ta jääb ellu selles vägivaldses suhtes. Ja vot sedasama kuivanud hernetera, seda me hakkame siis paneme, et hakkame vaatama hakata lagunema, siis tallaga tuleb niidu külge, siis tulevad lehed külge, siis tuli võis külge ja vaat siis on vau-efekt. See on võimalik seda tööd saada ja aega ja ja nii on kaks küsimust korraga, aga nad on kõik nii õnnelikud selle üle. Issand, mis teemadel me saame rääkida minu käest, keegi ei küsi minu käest kunagi midagi, sellist. Tööd tuleb teha, kas õnnestub, igaühe puhul. Ta leiab iseendaga kontakti, ma ütleks, et kui 350-st uuest kliendist aastas 50-ga õnnestub kuskile maale, kas me jõuame selle tööle ega lõpuni. Aga poole peale kindlasti õnnestub, sest siis tuleb juba selline, et juba on päris hea, et anda tran ja hakka nii, aga me oleme kuskile maale jõudnud ja tal on alati see võimalus, et ahah, kui mul läheb nüüd kehvasti maati, ütlen kui sa tunned, sul tuleb uus suhe või mis iganes sul on esimene märk, siis kõik hakkab pihta ju esimesest valest ise endale. Ah, ei ole nii hull, see on väike viga, eks ole. Tule ja räägi mulle seda esimest märki. Mina ei ütle, kellega sa pead elama või ei pea elama, tule, räägi, ära, ära hakka endale valetama. Kui see usaldus on võidetud, tihtipeale tulevad ja räägivad, kellega nad suhtes on, kas on okei? No mina ei saa ju ka alati öelda nii ja naa, aga aga vähemalt see on hea, et neil on, kellega rääkida. Ja mina ikka nii vahva, aitäh, Margo Orupõld kõige selle eest, mis te olete teinud, aitäh, palju jõudu edaspidiseks. Tegelikult on see nii tore töö ja ei peagi seda tööks. Et see on lihtsalt inimeseks olemine. Margo Orupõld oli meil täna külas palju tänu ja järgmine saade ootab meid nädala pärast kuulmiseni.