Ülikool. Minu meelest hästi oluline taju, mis looduses rahulikult liikudes tekib päris ruttu, et selleks ei peagi looduses olema liiga kaua. On see tegelikult võib-olla alguses ebamugav. Mul on tunne, et ma olen väike ja ma olen sihuke yks mutukas mingisuguses suuremas süsteemis. Mulle tundub, et selle tunde edasiandmine läbi mingisuguse digivahendi ei ole võimalik, aga see tunne on väga suur eeldus selleks, et tekiks au paklikus. Koole. Väätsa Põhikooli õpetaja Jonas Nahk on ja looduskaitsja Liis Kuresoo kõnelevad teemal digitaalselt loodusesse. Vestlus on salvestatud 2020. aasta augustis Tartus lodjakojas. Loodusfestivalil. Tervist olen Joona sahkor, eelkõige olen õpetaja koolis põhikoolis. Informaatikaõpetaja kutse olen ma hiljuti omandanud, aga eelkõige loeniast füüsika, tehnoloogia õpetajaks ja Eestis keskkonnahariduse edendaja ja ka kosmosehariduse Hestuda esimene sellist kahte erinevat külge selles teemas. Mina olen Liis Kuresoo, töötan Eestimaa looduse fondis, aga võib-olla see teema puudutab mind eeskätt emana alushariduse entusiastina ja võib-olla lihtsalt loodushuvilise inimesena. Digitaalselt loodusesse oli asi, mis minus, Rasoneerus just seetõttu, et ma üritangi neid keskkonna ja informaatika teemasid oma peas ja oma tegudes ühildada. Ühtpidi tehnoloogia ja füüsikaõpetajana väga tihti puutun kokku sellega, et on vaja mingisugust digivahendeid kasutada. Teisalt tahaks, et noored kogeksid loodust ka sellisena, nagu ta on, ilma igasuguse meediumi vahenduseta. Et mõnes mõttes võib öelda, et informaatikaõpetuse õpetajana ma olen ilmselt digiskeptikute poole peal rohkem kui nende tulihingeliste pooldajate poole. Ja eile õhtul, kui ma käisin nii-öelda siis ennast natukene seadistama selle teema sisse, siis ma läksin ilma oma igasuguste nutiseadmete asjadeta lihtsalt hilisõhtusele tiirule linna ringi sõitma. Ja Ma olin jõudnud ainult oma koduuksest mõnekümne meetri kaugusele, kui ma olin siis seismas uute kortermajade rajooni nagu keskmes, et seal on Gazett küll alles jäetud, et seal on niisugune hästi niidetud muru ja noored kased ja ümber on, ütleme selline kuus seitse kortermaja minu ümber. Ja mida me siis kogesin enda ümber, kui ma natuke sihuke piiluja kombel vaatasin, et mis siis nagu inimeste suurtest avarates akendest siis välja kostub sinna öisesse linna siis ütleme pooled või isegi rohkem, kui pooled aknad sähvisid sellise sinakas värvilise valgusega, ehk siis tegemist oli digitaalse meelelahutuse kõigi inimeste elutubades ja ka ilmselt magamistubades. Ja see pani mõtlema sellele, et kui me räägime digitaalset loodusesse, siis siis tegelikult mõned inimesed lähevad isegi digitaalselt koju ja tekibki küsimuse vaadates seal neid kortermajade akendesse niimoodi, et seal sahmib see digitaalne meedium pidevalt inimestele vastu, et kui inimene tuleb ilma nutiseadmeta üldse sealt kodust välja, et kas ta selles mõttes on nagu siis ilma selle nii-öelda kehaosata, siis terviklik inimene või juba poolik inimene. Et võib-olla see loodusesse digitaalselt minek on mingi hetk paratamatus, sest et inimene on niivõrd kohastunud endaga kaasas kandma sellist, nii-öelda lisakehaosa. Et noorte pealt me juba näeme, et nad on kohastunud peaaegu täielikult sellega, et neil peaks olema iga 15 minuti tagant vähemalt ekraan lahti ja vaata, mis seal toimub. See on niisugune nii-öelda pooliku inimese küsimus, mis minus eile Heljastus. Aga et ikkagi mitte minna nii-öelda siia digiskeptitsismi sisse, siis ma ikkagi võtan aluseks ühe raamatu väljavõte sellest üldse, mida tähendavad vabaõhutegevused, mida selle mõiste all mõelda. Ja loen ette ühe välja võtta raamatust õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas lähiümbruses saab õppejõu. Alles siis, kui kalapüük, jaht ja põllutööd mõned põlvkonnad tagasi enam tavainimese igapäevatoimingute hulka ei kuulunud hakati neid koondama mõist alla. Vabaõhutegevused. Milleeniumivahetuse järgselt võib märgata teatud suunitlust rahulikumate looduselamuste hindamise poole. Õngitsemine mererannal, seente või marjade korjamine, linnulaulu kuulamine või sobivas tempos jalutuskäik linna lähistel on samuti tegevused vabas õhus mille eeliseks on see, et need on jõukohased peaaegu igale inimesele. Raamatus uistominda open air kirjeldavad reede Rottenberg Norra vabaõhutraditsioone kui ideoloogiat, mis vastandub moodsale tehnoloogiale ja sellest tingitud elustiilile. Fridtjof Nansen nägi 20. sajandi algul tegevusi vabas õhusky tagasipöördumist lihtsamate elamisvormide juurde lähedases kokkupuutes metsiku loodusega. Miks ma selle nagu ette lugesin, et see tegelikult avab seda õues ja looduses liikumise pedagoogika olemust mõnes mõttes päris hästi ta on alanud sellisest vastu käiguna, sellele moodsale tehnoloogiale, tehnika arengule kui sellisele iseeneses, et mõnes mõttes, kui me läheme digitaalselt loodusesse, siis see on nagu niisugune renessaanset. Kunagi kasvas õues pedagoogika välja suuresti sellest, et noh, alguses üldse sellest, et ei olnud muud kohta kui õugusse üldse õppida, võib-olla siiamaani muudes maailmajagudes ei ole. Aga see tekkiski selline vastuhakk sellele moodsale tehnoloogiale ja sellest tingitud elustiilile. Aga mis üldse minu jaoks on kujundanud seda loodustunnetust, kui sellist asja on üldse olemas? Ma olen hakanud looduses käima ikkagi täitsa ise täiskasvanu eas niimoodi et mul ei ole väga suurt sellist emapiimaga kaasa antud loodusharjumust. Minu jaoks on looduses kõndimine või liikumine kujundanud eelkõige sellist enese tunnetust. Et kas ma nagu loodust või loomaliike sealjuures tunnen või oskan mingit aine määrata. See pole võib-olla olnud see keskne asi, ma alles hilistel aastatel olen õpetajana pidanud oskama neid asju niimoodi nimetada. Aga eelkõige minus on kujunenud selline tunne, et kas ma tunnen seal olles hirmu, kas ma julgen metsas olla ka öösel või mitte. See on see, mis on minust kujunenud. Aga Liis, sina oled inimene, kes on siis minu silmis vähemalt saan nii-öelda siis emapiimaga selle looduskäimise harjumuse kaasa. Kuidas üldse sina suhestud selle digimaailmaga, mis praegu kõigil taskutes on, kuidas sa võib-olla seda endaga looduses kaasas kannad, kui sa peaksid loodusesse minema? Mina olen selles mõttes selline vanaaegne inimene, et, et ma väga ei kasuta nutiseadmeid, mul on nuputelefon ja ma leian, et selline elu sobib mulle kõige paremini. Ja kui ma looduses liigun, siis ma liigun ka oma nuputelefoniga. Ja ma arvan, et minu jaoks peamine põhjus selle jaoks on see, ega ma ei ole nüüd ülimalt hea selline enese distsiplineerija. Ma tean, et mul on komme näiteks, et kui meil on see nutiseade ja siis ma hakkan mingit huvitavat infot otsima, et noh, eriti lihtne on ju. Et kui sa tahad mõne liigi kohta midagi teada, siis hakkad võtma mingisuguseid teadusartist kleid lahti ja mis temast kõik kirjutatud on ja siis muudkui loed ja ikka nagu otsa sellele infole nagu mingis mõttes ei tule, et ma ise tean, et kui meil oleks see nutiseade, siis ma kindlasti raiskasin seal tohutult palju aega mingi info kogumiseks, milleks ma ei tea, kas mul vajadust on. Aga kui nagu mõelda selle peale, et kuidas mina sellest looduse tundmisest aru saan või millise millisteks komponentideks ta lahti võtta, siis võib-olla kõige esimene märksõna on see, et looduses tuleb tunda ennast võimalikult hästi ja vabalt. Sest et kui me tunneme looduses ennast hästi ja vabalt, siis saab tekkida ka uudishimu. Et kui meile looduskeskkonnas näiteks hirm või me ei tunne ennast seal mugavalt, me ei ole näiteks arvestanud sellega, et mingil ajahetkel võib olla väga palju sääski näiteks või meil hakkab külm või vihma hakkab sadama, et et siis siis ei saa tekkida ka seda uudishimu minu meelest, mille peale lõpuks ehituvad need loodusteadmised ja minu meelest see hea tunne looduses saab tegelikult tekkida ainult siis, kui me veedame looduses võimalik palju aega ja lõppkokkuvõttes võib-olla see mida seal looduses teha või noh, milline see ajaveetmise vorm seal täpselt on, et see isegi ei ole kõige olulisem, et võib-olla kui kui lapsena ehitada metsas mitu onni, siis tegelikult see annab mingisuguse sellise just sellesama mugavuse baasi, et selle pealt edasi saab tekkida see uudishimu. Ja noh, loomulikult mina olen saanud seda looduse teadmist emapiimaga kaasa, et kui vanemad on loodusteadlased, siis sa saad ju igal hetkel küsida oma vanemate käest, et sa ei pea kuhugi kaugele minema, et seda uudishimu rahuldada. Aga ma arvan, et ikkagi sealjuures kõige olulisem komponent on see lihtsalt see looduses veedetud aeg. Et ma ei taha nüüd küll kuidagi halba nalja teha teisest kultuurist või rahvusest pärit inimeste arvelt, aga mul on selline tore juhus eelmisest aastast, kui meie koduhoovi sattus üks Süüriast pärit noormees, kes viimased 15 aastat oli elanud Pariisis ja noh, Pariisis siis täieliku linnaelu ja üsna kiiresti ta sai nõgese käest kõrvetada, tal olid sellised lahtised sandaalid jalas. Ja ma mäletan, et peale seda ta oli kuidagi ülejäänud aja sellises hirmu krampis, ehk siis see, mis on see järgmine õudne asi, mis temaga juhtub. Ja kas nõges ikkagi noh, mida sa täpselt teeb ja et kas endale ohtlik. Ja nüüd jällegi mitte nalja teha selle teisest kultuurist pärit inimese üle, kes tegelikult oligi täbaras olukorras, et ma ka ise olen olnud sellises olukorras kunagi Borneo saarel vihmametsas kus ma tegelikult tajusin, et kuna ma selles looduses sain liikuda nii vähe, siis ma seda absoluutselt ei tundnud. Meil oligi giid, aga mulle tundus, et ka see giid väga hästi ei tundnud seda loodust. Ja tegelikult selle võõra keskkonna ees või selle võõra looduses ongi väga hirmus kohati olla. Ja lõpuks seal ühel troopilistel saarel jalutades ma peaaegu astusin ühe suure sisaliku peale selles suures hirmus, kuigi mulle tundus, et ma vaatasin igal pool ringi ja üritasin vältida kõiksugu ohte aga kui see loodus on meile võõras, siis siis ei pruugi tekkida seda olukorda, kus tekiks positiivne uudishimu ja see positiivne või, või selline puhas uudishimu ongi ju õppimise eelduseks. Ja enne kui siis minna digiandmebaasi midagi sisestama või, või üldse digitaalse luubiga vaatama sellele loodusele, kui mingil objektil otsa, siis siis võiks olla inimesel mugav, et oskaksite märgata, mida ta hakkab vaatama, eks ole. Samas õpetajana ma tean ka seda, et kui ma sirvin läbi erinevaid õpikuid kas või bioloogia loodusõpetuse teemal siis see käsitlus nendes õpikutes ei panev minu teada väga palju rõhku sellele, et meil oleks mugav olla selle uuritava objekti nii-öelda seltsis, et julmalt öeldes objekt, et loodus ongi selline õpiku objekt seal, kus on teatud talitluse mingitel organismidel õppinud talitlusi tundmas, õpid võib-olla isegi liiginimetusi, kuni nende eripäradeni. Isegi kui sa lähed lõppu üks otsima seda liiki päriselt kuhugi metsa oma õpetajaga, siis sellesse teoreetilises klassiruumi õppekava käsitluses ei ole minu teada kusagil välja toodud meil õppekavadesse, et inimene peaks kõigepealt suutma ennast mugavalt tunda selles looduses ja siis hakkasime uurima neid asju, et seal on ikkagi konkreetselt tabab tundma kahepaiksete selliseid omadusi tundma vot hingamise sellist aspekti, eks ole, ja nii edasi. Ma olen distantsõppest tulenevalt sunnitud ka see kevad tegema seda, et ma pidin kasutama digivahendeid, et lapsi loodusesse viia või need seal ringi juhatada, kuna ma ise ei saanud juures olla, siis toimus selline individuaalne välipraktikumi ülesanne kus seitsmenda kaheksanda klassi õpilased pidid siis suutma teatud niisugust andmebaaside äpikestama abiga määrata ära ühe metsa siukse koosluse või siis oli see veekogu või, või selline raba või soo. Ja kui nad selle koos ja sellist suurt määra. Ta on mingit elu tunnuste alusel, mis olidki sellised mehhaanilised tunnused, et kas siin säilik kasvanud mitte, eks ole, siis nad pidid määrama ka selle seisundi. Ja kui nad olid selle objekti välja valinud, kus nad siis lähevad tutvuma loodusega siis ma sain tegelikult teadaõpetajana, kui vähe ma tean nende õpilaste sellist taustsüsteemi, kus nad tulevad, sest et õpilaste vastustes väga selgelt kajastus see, missugune on nende suhe selle ümbritseva keskkonnaga, mismoodi need üldse seal käisid, kas tormasid läbi või mitte. Et ma siis loeksin nagu jällegi ette mõned sellised toored katked õpilaste endi vastustest, kui nad olid metsas ära käinud ja minule oma kogemusi kirjeldanud, et mõnedest esindavad mingit siukest tüpaaži. Nad pidid siis nii-öelda koosluse määrama, see oli nende ülesanne ja samas siin mõndades on huvitav lisa asja kirjeldatud üks pois kaheksandas klassis, sest kirjutab see mets on segamets, ehk siis seal on erinevat sorti puid. Metsas kasvavad ka mustsõstrad ja saab veel süüega jänesekapsaid. Mõndades kohtades on palju sammalt, aga üldiselt rohine. Metsas on kindlasti kitsad maganud, rongad lendasid kõrgemal, rähn oli puu otsas ja minu puuonni juures laulsid linnud. Mida ma siin lihtsalt võib-olla väljajuhatajaks on see, et ma sain teada, et sellel poisil on õnn, et ta ehitab metsaonne, järelikult tal on juba niisugune side, et ta võiks ära tunda rähni ronga ja, ja võib-olla mõne muu linnu, kes ta onni juures elab, eks ole, võrreldes lapsega, kes elab võib-olla tervisekes, ei ole kunagi isegi onni laudu ega naela kätte võtnud niimoodi sellisel otstarbel. Seda ma sain ka teada, et metsas on kindlasti kitsad maganud, poiss ütleb, mis sa arvad, liis, mis elukutsega selle poisi isa tegeleb? Jahimees, nii minu siis hüpotees sai ka kinnitust, kui ma poisi käest küsisin, kas lisan jahimees plaan veel ühe ette, üks tüdruk kaheksandast klassist. Mina ei märganud ühtegi looma, aga ma tean, et Väätsa jões elavad ahvenad, särjed, linaskid, karpkalad, kograd ja haugid. Ma arvan, et elurikkusele aitab kaasa see, et Väätsal püütakse kalu ja tuuakse väikseid kalu juurde ja nii saab Eluring paremini toimida. Ja kase veic park aitab selles mõttes, et kui seal sõidetakse selle lauaga, siis vesi liigub ja paljud sätted, mis on vees ja ühte kohta vaid liiguvad vooluga kaasa ja nii ei teki põhjasettehunnikuid. Lapsis kirjeldas sellist vooluveekogu ja, ja tema tähelepanekud sellest. Ja need teooriad siin taga, et ta näeb positiivselt selle siin ei mõjuta, sest ta teab, et tuuakse kalu juurde, ühtesid püüdakse välja, teisi tuuakse juurde ja tema tunnetus on nagu see sees, et inimene teeb midagi sinna juurde, siis sellel võib olla väga positiivne mõju. Et see ei ole selline ainult negatiivne mõjutused salveid pargiga, siis trossi otsas mingisugune laudur ringis. Loen veel ühe viimase üks on hästi lühike veel lõpus. Meie metsaalal ei tehta raietöid ning seetõttu on see heaks elupaigaks erinevatele loomadele. Eemaldab, peaksid tundma end ohustatuna. Mahalangenud puud on toiduks jällegi erinevatele loomadele. Kurb on see, et keegi on metsaala kuritarvitanud ja toonud oma katkised klaaspudelid või purgid sinna. Need võivad kahjustada loomi ning kõduneb. Kuna kraavide kõrval on ka Lintsi jõgi, siis võivad kobraste ja saarlaste tegutsemispaigad olla kraavide ääres. Ning kui aus olla, siis kobras tegutsebki meil jõe ääres ja langetab puid. Mille peale ma mäletan, et ma kirjutasin tagasisidesse, et alati tasub tõesti aus olla. Siit kajab läbi selline Öelda, et emalik suhtumine nagu loodusesse ja seal toimuvasse märgatakse puuduseid sellist negatiivset mõju ja seda, mis seal toimub, vaadatakse nagu ilmselt tihedamini kui ainult selle ülesande raames. Loen ette siis neljanda, seitsmenda klassi poisi üherealine vastus ülesandele, rohkem ta vastuseid ei saanudki sellele ülesandele, kui ainult lause meilile. Sa ei usu, mida ma seal metsas leidsin. Ja kõrval oli pilt, kus olid siis veiste korjused siis nagu luud, et Need on väga erinevad lapsed, kellega tuleb siis metsa minna, kui on mis tahes õueskäik. Ja nendega olen ma korduvalt ka käinud, mõnel on silmad lahti, vaade kõigele, mis on seal valesti ja mis võib häda olla. Mõni vaatab, kuidas inimene on teinud midagi heaks paremaks ja mõni vaatab seda, et ta leiaks ägedaid luid ja mingeid muid vingeid vidinaid sealt metsast äkki keegi maha unustan midagi. Kirjeldatud need väljavõtted sellest, kuidas lapsed seal looduse liikusid, mida nad seal nägid, see oli nende omapäi tehtud märkamine. Kui mina siis viin oma mingisuguse klassi koolist loodusesse, mida ma teen tihti isegi tehnoloogiaõpetajana, me võime minna rappa, laudteed parandama või lihtsalt õppima seda, kuidas lõket teha, näiteks loodus, vaata siis siis ikkagi käime looduses üpris tihti. Ja mis on mind nagu rabanud, et mis võib siis kaotsi minna, kui lastel on väga mehhanistlik arusaam selles mõttes sinna loodustes minemise ees, et, et nad saavad aru, et me läheme siin ainult seda konkreetset ülesannet täitma ja muu tegelikult ei loe. Minu prioriteet sinna minnes on see, et kui me autost välja tuleme, siis ma peatan korra kinni nii-öelda rivistan üles ja, ja räägin sellest, kuidas me üldse siin hakkame olema selles kohas, et see ei ole tavaline välja saamine selles mõttes, et kui klassiuksed on lahti, siis on ka suu lahti ja kära käib vaid tuleks nagu mõelda niimoodi, et me tuleme siia tegelikult, et midagi märgata või midagi rohkemat näha, kui me klassis näeksime õpikust. Ja see märkamine saab toimuda ainult siis, kui meie silmad ja kõrvad on lahti. Mitte et meil on nagu suud avatud ja me matsutama trampima igatpidi seal ringi ja lärmama või siis käib kellelgil muusika taskus või midagi sellist. Et see on nagu minu prioriteet olnud. Ja nüüd, kui me räägime siin sellest, et mis võib nagu siis kaotsi minna sellega kui mingisuguse noore inimese jaoks see looduselamus on liiga sihuke hektiline või liiga tehnoloogiat või lärmi täis. Ma toon ühe näite sellest, kuidas me käisime sügisel ühel matkal ja seda viis läbi üks minu poolt väga hinnatud retkejuht. Ja mis mind nagu tabas kohesele retkede juures eripärasena oli see. Ta alustas rääkimist selle grupiga, siis ta alustas rääkimist niivõrd vaiksel toonil et mitte üks inimene õpilaste grupist ei malbanud, nagu siis üle selle tooni nagu rääkida, sest et ta sai aru, et see mees ei ole, tundsin ette kõvat häält tegema meie peale, sest me oleme lapsed enne võime lärmata, samal ajal vaid nad said aru, et see mees on tulnud meid viima kuhugi midagi märkama, ilmselt seepärast. Ta räägib nii vaiksel toonil ja ta seadistus selle grupi täiuslikult ümber selliselt, et see üheksas klass, 16 15 aastased lapsed suutsid selle retke jooksul olla rahulikumad, kui mina olin varem kogenud, sest mina ilmselt ise ka tegin häält, et minu hääl käiks lasteaiast üle, aga niisugune vaikiv autoriteet või selline grupitunnetusest, et, et sa nagu lähedki selle taktikaga, et sa räägid nii vaikselt ja millele ma tahan jõuda, on see, et minu juhendatud käik sinna loodusesse, kus ma ütlesin lastele, et võtke oma võib-olla ka nutitelefonid kaasa, minge määrake liike ja märgake seal mingisuguseid puudujääke seal looduses või mis on hästi. Et nad ilmselt käisid seal nutitelefoniga, nad pildistasid seal mingeid asju üles, nad ilmselt otsisid andmebaasist, et mis liig see võib olla, kes mul siin on, võib-olla tuvastasid isegi mingisuguse äpiga mingit linnulaulu asja, et mulle siis pärast õpetajana seda ette kanda. Aga see retkejuht, mida ta tõi, sellesse retke, oli see, et ta oma meisterlikkuse ka suutis panna üldse lapsed rohkem märkama, kui muidu oleks võimelised. Et mina ei tea ju distantsõpetajana seda, et kas see laps käis seal niimoodi, et tal sama käis raadio või mingi podcast taskus on ju, põhiliselt peletas kõik need loomad ja linnud sealt ümbert ära, kes peaksid tal võib-olla seal märgata olema. Et seda ma ei saagi teada, aga see retkejuht tegeles laste seadistamisega. Ta tutvustab meile praktiliselt ühtegi liiki peale musta kassiku või mõne kase liigierinevus on põhimõtteliselt, ta pani metsis märkama lihtsalt, ise omapäi ja hästi vaikselt olles. Ja see märksõna, mis siit välja tuleb, minu jaoks vähemalt on austus või au paklikus selle ümbritseva vastu, et sa suudad minna mingisse keskkonda niimoodi, et sa võtad seda, mis seal sinuga toimuma hakkab, sellise kujundava asjana, mis on sinu jaoks väärtuslik, et sa ei taha seda protsessi nagu ära lõhkuda oma lärmi või mingisuguse müraga. Et see on see aupaklikult, mida siis võiks nagu väljendada iga inimene, kes noori loodusesse Jätkavad Liis Kuresoo ja Joonas Nahkur. Ma ise seda kunagi ei tee, et ma mingi äpiga kiiresti määraksin liike, aga täna ma olin metsas koos erinevate loodusharidusspetsialistidega ja loodusainete õpetajatega. Ja siis tegelikult, et nendel on hästi selge, et need erinevad äpid, millega liike määrata. Ja siis käisime metsas, kus oli üks ilus seen, on kroon, harik. Ta on üsna tavaline, teda leidub üsna palju metsades. Ja siis ma läksin selle kroonariku juurde kuidagi niimoodi pidulikult ja sain öeldud nii, siin on kroon harik. Siis tulid need õpetajad, minu arvates me teame seda juba, me juba vaatasime täpselt järgi et see pani mind tegelikult mõtlema selle peale, et et mulle tundub, et selleks, et mingi asi muutuks oluliseks sinu jaoks ja et sa hakkaksid seda märkama rohkem selleks pead natuke pöörama talle tähelepanu ja ka mingile liigile, pöörame tähelepanu. Ja see tähelepanu esimene väljendus võibki olla see, et määratleda. Ja kui sa pead teda ikkagi määrama niimoodi, et, et sul on natuke raske, et sa näed vaeva siis see liik saab sulle nagu rohkem omaks ja, ja võib-olla selle määramise käigus siis loetama kohta rohkem infot, et sa saadki näiteks teada, et kas ta on tavaline, kas ta on haruldane, kust teda leidub, kust teda veel otsida. Ja ma arvan, et see taustainfo loob sellise olukorra, et aga see muidugi on spekulatsioon, sest ma ise kunagi ei määra liike niimoodi. Ja ma ei tea, aga mulle vähemalt tundub nii, et see info, mis tuleb väga lihtsalt seega läheb nagu ühest kõrvast sisse ja tuleb teisest välja, et see ei pruugi jääda niimoodi juurteni sisse, meile. Üks asi, mida ma jällegi pean nagu välja tooma sellise õpetajaliku aspektist. Nutipädevusena käsitletakse väga laia valda, ühtpidi inimene, kes ise ei ole võib-olla kogenud väga sügaval digimaailmas olemist, peab nagu nutipädevaks seda Ps suudab skaneerida sisse QR koodi või siis hästi kiiresti sisestada arve ja tähti, telefoni aga üks eristus, mis tuleks siinkohal tuua veel välja selle nutiteema juures on nutiversus kliki pädevus. Et Birgi Lorenz on üks haridus, inimene, kes tegi sellest väga ägeda artikli eristada neid kahte nähtust. Et kas see viis, kuidas lapsise läpindus maailmaga üldse nagu kokku viiakse, kas see on nutipädevus päriselt või see on kliki pädevus, ehk siis see, et sa suudad lihtsalt vajutada pleenum, kui mingi asi on tehtud või siis sa suudad päriselt sisestada mingisuguse, oma vaatlustulemuse niimoodi andmebaasi, et sellest on loodusuurijatel kasu. Tegelikult see andmebaasi teema on üks niisugune asi, mis võib-olla tuleb kõige positiivsemana esile selle digimaailma kasulikkuse loodusvaatluste juures. Minul on selline tunne või isegi ilmselt keegi loodusteadlane, saab kinnitada, kas andmetega tööd teeb, et me ei teaks sellist arvu välja käia, et umbes Eestist kaob aastas 50 kuni 60000 linnu pesitsevad paari. Kui meil ei oleks loodusvaatluste tulemusi, mis on siis kodanikud selle käigus kokku kogutud? Jah, jah, nii see kindlasti on ja ja Eestis on, on olemas väga hea selline harrastusteaduse andmebaas. See on see elurikkus, seal on nüüd üle nelja miljoni vaatluse tehtud ja see on ka võib-olla selles kontekstis oluline, et näiteks, kui vaadata, kui palju nendest vaatlustest on kaitsealuste liikide kohta, siis kaitsealuste liikide vaatluste arv ületab pea 10 korda seda, mis meil on, riiklikes andmebaasides, mis on siis kogutud erinevate inventuuride käigus. Et tegelikult on see selline kulla hinnaga andmebaas ja see on, ma arvan, see tõsine kasu sellest nutimaailmast ja digimaailmast, mis elusloodusele tõuseb. Et need reaalsed vaatlused jõuavad kuhugi, et nad ei jää kuskile harrastusteadlaste märkmikusse või kaustikutesse, vaid et neid saab reaalselt koondada, kasutada. Nende põhjal võiks saada teha keskkonnaotsuseid, nende põhjal võiks hinnata keskkonnaseisundit nende liikide järgi, mis leitud on. Et see on tegelikult väga väärtuslik andmekogu. Aga mulle tundub, et, et selle teema juures ongi kuidagi oluline aru saada, et kas kas needsamad digivõimalused hakkavad töötama ka meie vastu või mitte, et ühelt poolt see andmebaasid määramise võimalused on meeletud. Aga teistpidi, see digimaailm neelab meid üha rohkem, nagu sa Joonas rääkisid, eks ju, et kodu on juba see digikodu, et see ei olegi enam nagu selline reaaleluline koht. Ja siin ongi, ma arvan, see murrangu küsimus, et kas meie kasutame seda digilahendust enda tööriistana või, või kasutatakse digilahendus lõpuks meid oma tööriistana. Et seal see tasakaalu kohtungi. Räägib, bioloog Veljo Runnel, räägitakse loodusteadlastest, et siis tavaliselt ikka on selline metsa mööda uitamas pulstunud tüüp, kellel on muide liblikavõrk käes ja mingid purgid kolisevad igal poole. Aga talvel ma käisin ühel ülemaailmsel konverentsil, kus üks teadlane tõi välja siis, et noh, et me praegu siin nagu üritame tena Mannetuid üritusi maailma elurikkust teada saada, seda liikide mitmekesises tundma õppida. Ja samas me näeme kogu aeg, et liigid kaovad. Ja siis ta manas ekraanile arvud, et kui palju raha meil läheks vaja, et tegelikult üsna lihtsalt üsna ruttu kogu maailma mitmekesisust teada saada. Ja see põhineb just sellel Tavalisel tehnoloogial, nagu me teame, et DNA põhjal saab tegelikult üsna lihtsalt liigi kindlaks teha, et võtame mingi mullaproovi, võtame veeproovi ja laseme masinast läbi ja ütleb, et seal on see see ja see liik keegi tegelikult ei pea seal uurima luubiga inimene isegi kõrval olema masin, ütle meile, mis liigid Need on ja, ja see, kuidas ta selle välja käis, mees seal konverentsil seriaal, aed, kahmame, suured hunnikut, võtame metsast ühe suure tüki ja laseme selle masinast läbi, et keegi ei pea kohale minema, tuleb umbes helikopter võtab mingisuguse x kuupmeetrit lubadust ja määrame selle ära ja see on väga tehnoloogiliselt väga lihtne. Ja noh, täitsa võimalik, et teadus selles suunas lähebki. See digitaalne maailma avastamine teaduse poole pealt, mis võib kohati olla hirmutav, et me tegelikult ei pea seda loodust tundma isegi meil pea seda teadma detaili teine, aga me saame üsna lihtsalt tänu tehnoloogiale teada, kes seal elavad ja teha analüüse ja samas tundub nagu kaugeneme loodusest natukene selline hirmutav silmi avav ettekanne, oli see mulle. Mul tekib niisugune tunne, et selle kogu püüdluse eesmärk on teha seda, et mingi asi sakk kaardistatud ja mingi asi saaks andmebaasi sisestatud, mingi otsustaks selle peale vastu võetud tegemist on sellise poliitilis-majanduslik, ökoloogia teadusliku lähenemisega, et on vaja midagi ära teha, siis leiame selleks võimalikult efektiivse meetodi, et see ära teha. Ma alustasin oma seda loengut siis selle pooliku inimese mõistest, et, et kas tegelikult inimene on juba jäänud poolikuks, kui ta liiga palju sõltub sellest seadmest või on ta terviklik ja mina näen, et selline üldse võimalus inimesel olla nagu tervik ja tunnetada iseennast. Terviklikuna ei saa nagu loodust nagu kõrvale jätta, et ma näiteks ise tunnen, et minu enda heaolu täiesti ülioluline osa on see, kuidas ma suhestub mingisuguse paiga loodusega. Ja see on kujunenud välja ainult läbi selle, et ma olen saanud piisavalt kaua sellist noh, nagu sidet loodusega, tekitada endas ja ma tahan ise õpetajana, et see jõuaks ka minu õpilasteni. Ja see võib-olla annab neile nagu sellise parem on, mingisuguse tervikutunnetuse ja teaduslikus mõttes võib-olla terve kamp ökoloogia, kes sellisel viisil loodust uurivadki helikopteriga kuskilt proove ja neid masinast läbi lastes. Aga see minu arvates ei ole see, mida peaks haridus tegema. Jah, ma olen nõus sellega, et mulle ka tundub, et see on väga hea, kui niimoodi osatakse teha, aga see, et seda elurikkust osataks väärtustada, selleks tuleb teda ikkagi tunda. Ja noh, aru saada ka sellest, et seda saabki ainult teatud piirini üks inimene tunda, et see on alati alati liiga suur, et seda kõike jagada. See aupaklikkusega küsimus või selline austusena looduse kui paiga vastu. Minu meelest on hästi oluline see, kuidas me seal aega veedame. Käisin Hiiumaal eelmine nädal ja pärast ühte koolituspäeva lõppu ma siis läksin avastama jalgu koos digivahendiga. Seekordses ma tahtsin testida Siuts appi. Läksin siis uitama loodusesse ja kui ma olin jõudnud natuke eemale igasugustest teedest Väikse kruusatee peal, siis avastasin sildi, mis suunas mind pühapaiga juurde ja Püha Baikali siis pühale juba endises vallakeskuses. Selline suur kivikuhila, mille ümber oli siis kivist ringid, jalakate, niisugune salu või, või selline jalakatest ristkülik kasvas seal ümber ja hästi palju muulukaid oli. Ja kui mina siis olin oma kõhu täis, söönud neist marjadest ja hästi ennast tundsin, siis ma nagu tundsin, et ma ei saa sealt paigast nagu muidu ära minna, et ühe põõsa juures peatudes hakkasin siis enda riietuse küljest otsima midagi, mida siduda sinna põõsa külge. Ja otsisin päris tükk aega mingisugust niidijuppi, mida siis sinna kinnitada, sest et mingisugust tänu tuleb avaldada sellele paigale, kus sa oled olnud. Ja kui te võib-olla olete allikal käimise kultuuriga natukene kursis, siis te teate, et sinna alati jäetakse midagi siis puu külge. Et see on see märk, mida inimene endast sinna jätab igasugustele haigetele tegelastele, uskuge mida iganes te usute. Mina näiteks ei loe ennast üldse mao sulisega mingiks väga loodus usuliseks inimeseks, aga ma tunnen, et aupaklikkusega väljendamine on esimene samm, mida ma saan üldse teha, et mul oleks tervislikum suhe selle paigaga, kuhu ma lähen. Ja nüüd oligi see küsimus ka, et sihuke nii-öelda siis ülim mõtteharjutus, et kas on võimalik näiteks kultiveerida sellist paiga tunnetust või sellist au paklikust mingi koha suhtes mingi äpi abil. Et kas võiks olla näiteks olemas mingi pühapaiga äpp, mis viib su niimoodi sinnapaika, et sa suudad pärast selt sellise sellise meelsusega ära tulla, et sa austad seda paika nii-öelda rohkem. Me räägime liigi määramis, äppides ta, kas võiks olla ka niisugune asi üldse võimalik? Ja mulle tundub, et nagu see liigi määramise äpp, samamoodi ka see selline pühadusetunnetuse äpp ilmselt oleks liiga selline informatiivne ja lihtne moodus saada seda infot mida sa sinna otsima lähed, et ilmselt oleks mehhaaniline, aga selles kohas otsida üksteistsugust kogemust. Et ma arvan, et seda äppi näol teha teha hästi ei saa. Et sa saad äpina äkki tekitada sellise kirjelduse, et millised kombed on olnud pühapaikades. Et sa saad anda infot, aga sa ei saa anda edasi seda tunnetust. Ja võib-olla isegi sellise mõtte väljendamine siin selles saates on nagu ebaortodoksne hariduslikus mõttes, et igasugused kristallid, keste ja kivikeste tutvustajat kuskil koolis võetakse päris ruttu vastutusele, sest nad, nad on vastutustundetud seal õppesisu ees, mis seal õppekavaga ettenähtud. Aga millele ma lihtsalt tahaksin rõhuasetuse tuua, on see, et olenemata sellest, kas inimene tänab päikest hommikul, kui ta tõuseb, kas ta seob lõngatüki mingi oksa külge või kas ta jätab mingisuguse muu sellise austusavalduse kuhugi loodusesse, eks ole. Et see on võib-olla lihtsalt inimese selline. Püüa lihtsalt näidata, et seda paika väga väärtustab. Ja see, et meil nii-öelda õpikutes puudub, võib-olla see ongi õige, sest et ühtegi usku tegelikult ei tohi tuua õppekavasse eelistatult nii-öelda või sellise teistest teadmistest nagu ette panna. Aga võib-olla sega takistab seda, et me suudaksime nagu õpilasi viia niimoodi loodusesse, et nad seda paika nagu väga väärtustaksid. Minu meelest hästi oluline taju, mis looduses rahulikult liikudes tekib päris ruttu, et selleks ei peagi looduses olema liiga kaua on see tegelikult võib-olla alguses ebamugav tunne, et ma olen väike ja ma olen sihuke üks mutukas mingisuguses suuremas süsteemis. Mulle tundub, et selle tunde edasiandmine läbi mingisuguse digivahend ei ole võimalik, aga see tunne on väga suur eeldus selleks, et tekiks au paklikus. Ja jällegi selle tunde tekkimiseks on vaja viibida looduses, selleks on vaja seda kogemust, selleks on vaja lihtsalt esitadagi neid puuonne sinna metsa ja märgatagi seda ronka seal ja ja kõik loodusteadmised, mis selle tunde peale ülesehitavad, on justkui nagu seal jäämäe tipp minu jaoks. Et see eeldus on ikkagi see, et et tekib side loodusega side minu kogemuse järgi isegi esmalt ei teki selle liigi teadmise või, või selle loodusteadmiste kaudu, vaid see pigem tekib selle kaudu, et need kohad saavad meile tuttavaks, omaks. Ja võib-olla see sellise tunnetuse tekitamine ei saagi olla kunagi kooli ülesanne. Et võib-olla see ongi hoopis lapsevanemate ülesanne, võib-olla see on ühiskonna ülesanne, et me seda tunnet siis tekitada saaks või et me kuidagi neid samu nii-öelda vabaõhutegevusi oskaksime väärtustada ja teeksid rohkem ja tooks kuidagi igapäevaellu rohkem sisse. Sest et ma arvan, et muud moodi need liigitundmised ja loodusteadmised ei teki, kui neid teistpidi neid teadmisi ei ole, et siis ei teki ka oskust keskkonda väärtustada, ei tekiga arusaama, et miks näiteks looduskaitse vajalik on. Et tegelikult jah, tuleb minu meelest sisustada selle jäämäe alumine veealune osa, kõigepealt. Mulle tuleb meelde üks lugu, mis sina ise mainisid mulle, et sa oled koostanud püsimetsanduse seda juhendmaterjali, et seal oli seal üks seik ühe härraga. Jah jah, et otsisime siis selle teejuhi koostamiseks inimesi, kes oma metsi majandavad ilma lageraieteta ja see oli tõeline seiklus, sest neid metsaomanikke oli väga ägedaid, väga toredaid inimesi. Aga üks nendest jäi kuidagi eriliselt meelde, sest et ta kuidagi jagas seda metsa väga hästi. Ta ta kuidagi väga hästi oskas mingisuguseid kohti selgitada, näidata oma metsas, mis ta teinud on. Ja siis me üritasime kuidagi kätte saada tema käest seda teooriat, et mille alusel ta siis otsustab, et üks või teine puudulex kuskilt kas siis maha lõigata või kuhu ta teed rajada seal metsas ja, ja noh, kõik sellised praktilised küsimused ja siis ta nagu puiklesin nendest vastustest kõrvale ja lõpuks ta ütles, et kuulge, teate, ma lihtsalt räägin selle metsaga. Ja tegelikult mulle tundub, et mis ta selle rääkimise ajal mõtles, oli see, et et ta, see suhe loodusega oli niivõrd tugev, ta tundis nii hästi seda metsa lihtsalt, ta oli nii palju seal viibinud tali, nii palju seda vaadelnud. Et see, kuidas ta tegutses, oli paljuski intuitiivne, et see ei olnud enam selline teoreetiline lähenemine, et oleks võtnud mingisuguse õpikutarkusele, läinud siis seda nagu metsa rakendama vaid et ta võttis selle oma sisemise teadmise, mis ilmselt oligi tulnud siis nende pikkade aastate baasil, mis ta oma selle metsaga oli koos elanud. Me ei saa ju tegelikult eeldada, et iga põhikooli õpilane peaks sellise loodustunnetuseni kunagi jõudma või tingimata jõuaks üldse oleks suuteline jõudma, see ongi asi, mida tuleb tasakaalustada ja ilmselt see äpindus või, või loodusvaatluse andmebaasidesse millegi sisestamine on, on äärmiselt vajalik õppevahend ja ma olen ise ta nüüd ja ma kindlasti kasutan distantsõppes veel neid jätama, ilmselt viin lapsed kõige sellega kurssi, kui me peaksime veel sellist aega läbi tegema, nagu see kevad oli. Aga meil on vaja ilmselt ühiskonnas ka neid inimesi, kes hoiaks alal seda tunnetust, mis on härrast haruldasem. Mida sa kirjeldad liis jäämäe alumise osana, see tunnetus, mis üldse paneb mingisugust inimest seda loodusvaatluse andmebaasi koostama või, või neid andmeid pärast reaalset töötleme nende põhjal mingeid otsuseid tegema, et need on need tõeliselt asjahuvilised ja motiveeritud inimesed, keda õnneks leidub ka meie õpilaste seas, nagu te nendest minu välja toodud tsitaatidest võib-olla nägite, et loodame siis, et seda juurdekasvu tuleb ja need inimesed säilivad. Meie seas, kes niimoodi mõtlevad. Teemal digitaalselt loodusesse rääkisid Väätsa Põhikooli õpetaja Joonas nahkor ja looduskaitsja Liis Kuresoo. Saates kõlas Villem Jahu Lüllemäe, miks täit saate valmistasid ette Külli tüli ja Marci ennast ja salvestas Urmas Tooming. Ööülikool tänab Tartu loodusfestivali ja lodjakoda. Raadioteater 2021.