Tere päevast, head raadiokuulajad. Raadio kahe saatekava on taas kord siin, pühapäevasel päeval jõudnud saateni röster ja nüüd pisut vähem kui tund ja aga saame jälle tuttavaks ühe Eesti kultuurielu tegelasega, saame temaga natukene lähemalt tuttavaks. Uurime ta elu-olu kohta ja siis muidugi kuulame ka muusikat, vana hea kava ehk siis muusika, mida ta on siia ise valinud ja siis väike mänka. Aga mina olen Brent pere. Mul on nüüd väga hea meel tutvustada tänase saatekülalist, on ajakirjanik Eeva asja, tere. Tere, ma tunnen ennast nii kõrvust tõstetuna kuuldes esimest korda enda kohta. Sõna kultuuritegelane. No see, kui nad päriselt minna, siis isegi ERR-i ajakirjanikud usuvad kultuuritöötaja palka. Eks ta vist nii. Kõige on õiges kohas. Kuule ja palju õnne sulle nüüd tagantjärele, siis sel nädalal oli sünnipäev ka. Vastab tõele, jälle aastakese võrra vanem, kas ka selle võrra, targem? Võta nüüd kinni. No eks me saame selle rääkida, siis täpselt aasta aja pärast hakkasin mõtlema korraks, et kui nüüd mõelda ajakirjanike peale, siis tavaliselt neid nagu ei ole liiga palju näiteks intervjueeritud või nad ei taha nõu kuidagi lihtsalt olla sellises intervjueeritava rollis. Kuidas sul sellega lood on? Eks ma tunnen ennast pigem mugavamalt küll küsija rollis, sellepärast et see on roll, millega ma olen harjunud, millest ma tunnen ennast hästi, millest ma olen nii-öelda mugavustsoonis ja olles siis nii-öelda teisel pool, andes vastuseid see on natukene ennast haavatavaks tegemine ja millegipärast on siiski viimaste aastate jooksul niimoodi välja kujunenud, et olen pidanud ise päris palju neid intervjuusid andma ja ei saa öelda, et see oleks mulle nüüd kuidagi liigselt meelt ta hakanud olema, et et eks ta ikka natukene selline paljaks koorimine, mingis mõttes mingi eneseületus siiski. Ja aga nagu teistpidi on ka see, et tulebki ennast ju aeg-ajalt panna natukene nagu piiri peale ja mugavustsoonist välja tirida. Ja seda räägib Eva asja, kes teeb seda põhimõtteliselt iga päev, eks ole. Arvestades sporti ja kõik, aga selleni me jõuame veel. Aga kuidas lapsepõlves oli, kas siis oli ka see, et selline eneseületus ja piiri peale ajamine oli selline juba täiesti tavaline juba väiksest saadik vä? Pigem vist mitte, ma mäletan, lasteaias oli etendus lumivalgeke ja seal pakuti mulle siis rolli peaosatäitjana ehk et lumivalgekese. Aga sealt tekkis mul selline error kohe, et saades aru, et seal on see stseen, kui lumivalgeke siis lamab, kuna ta on uinenud pärast mürgiõuna söömist. Ja siis selle jaoks, et see lumivalgeke siis taas elule äratada, Prinstada suudlema. Ja kui ma sain aru, et mu lasteaiakaaslane peab mulle musi tegema, siis hirmutas mind niimoodi ära, et ma hakkasin nutma, selle peale ütlesin, mina ei ole valmis olema ja siis lõppes sellega, et ma olin tagareas natukene. Aga tore. Ja peale seda, kuidas sulle esinemistega Kooliajal läks vist natukene kergemaks see et siis ma kuidagi võib-olla kodus selline kompleks ära muidugi, see ei tähenda seda, et ma siis läksin lavale ja hakkasin poisse musitama. Aga, aga läks natukene lihtsamaks, et ei ei peljanud, võib-olla nii palju. Aga väiksest saadik sa hakkasid juba sporti ka päris hoogsalt tegema, viste. Ja 10 aastaselt läksin kergejõustiku trenni, et see hakkas minu elus mängima hästi suurt rolli mingisuguses momendis küll. Ja põhimõtteliselt siis juba väike Eva mõtles, et nüüd mina seal sportlaseks. Ütles küll jah, ma olin selles täiesti veendunud, minu jaoks ei olnudki elu võimalik väljaspool kergejõustiku maailma ehk et ma isegi mäletan täiesti seda mõtet enda sees, et et, et kuidas ma nagu ehmusin sellest, ma mõtlesin, et kas ma võiksin midagi muud kunagi teha ja see oli täiesti mõeldamatu minu jaoks, et ma ei teeks sporti, et ma käiks võistlevas, et ma ei oleks seda elu, aga mõistagi ma olin väga-väga noor ja päris sellises noh, tippsportlase tasemele mõistagi ei jõudnudki, et aga ma mõtlengi, et kuidas minu jaoks juba sport defineeris nii tugevalt mu elu mõtet, kui ma olingi 10 kuni 13 14, et see oli nagu minu jaoks kindel suund, kuhu minna see sportlaskarjäär, aga noh, siin ma siis nüüd olen. Oota aga mis alas Alexis valinud? Ma arvan, et minust oleks saanud kaugushüppaja kaugushüppe pähe ja, ja sprint oli küll minu jaoks nagu kaks väga-väga kõva ala, ma arvan, et ilmselt oleks selles suunas edasi läinud. Küll, aga ikkagi ei saa üle ega ümber sellest päris palju rääkinud ka, et üks hetk nii-öelda pidur pidi tulema. Kuidas sul endal sellel hetkel oli, sul oli mingit sorti haigus, et kuidas pidur sulle siis tuli või kuidas sa sellega toime tulid? Üks asi on selline, jah, tervisepidur pikk jutt kiirelt, kokkuvõttes kaasasündinud tervise probleem, mida opereeriti 14 aastaselt, misjärel muld nii või teisiti pidi olema pikem paus spordi tegemisest. Aga ma ilmselt oleksin läinud tagasi sporti tegema, kui poleks tulnud selline iga peale, mis on selline keerulisem teismeiga tekivad lihtsalt muud huvid. Ehk tekkis huvi käia näiteringis, kus ma käisin siis aasta-poolteist mängimas? Ei, seal me hakkasime, ma ei mäleta, mis seal täpsemalt täitsa isegi andsime etenduse. Nii huvitav, mul polnudki see meeles, aga tõesti isegi jõudsime etenduseni välja ja armastus kolme apelsini mingisugune versioon. Ma arvan, et, et kolmandik sellest huumorist ja see huumor muidugi veel välja, kes ei tulnud, et võiks midagi ääretult piinlik olla, aga hea näiteringis käisin, siis ma käisin laulumas lauluringis ja ka meenub praegu, et ka sellega olid sellised suured meilt kevadetendused, suured kontserdid Vanemuise kontserdisaalis ja sporti päris pikaks ajaks täiesti kõrvaliseks tegevuseks, ainult võib-olla siis kehalises kasvatuses tegelesin spordiga. Bändiga tegin bändiga, bändi tegemine jõudis minuni. Haa, mis ta oli siis äkki 11. klassi lõpus gümnaasiumi lõpu lõpuaeg oli see ja kuni. Ülikooli esimese teiseaastane, äkki see on ikka päris pikalt siis mingi kolm-neli aastat mis bänd oli, siis? Räägi natuke lähemalt ka, äkki keegi leiab üles selle ikkagi kuskil? Tead, sellega on see, et ma ei, ma ei tahaks väga suurt tähelepanu mingitele peatükkidele oma elus võib-olla pöörata, sest et et ta oli, oli, mis oli ja, ja oli väga lahe ja ja bändiaeg oli minu jaoks selles osas hästi oluline, et minu keskkooliaeg ei olnud mulle eriti mööda keskkoolis lihtsalt ma arvan, et väga palju samastuvad selle mõttega, et noh, olelusvõitlus, ütleksime selle kohta õiget keerulised sotsiaalsed suhted noorte inimeste vahel ei tekita just väga suurt indu koolis käia ja selle jaoks, et selle ajaga kuidagi hakkama saada. Mul tekkiski bänd. Tegelikult mulle meenub, et mul oli neid bände suisa mitu kus ma siis algselt olin ühes kollektiivis solistina, sealt tekkisid uued tutvused ja, ja sealt siis lõpuks formuleerus. Selline kollektiiv, kuhu ma tegelikult ka läksin ise solistina sinna punt üldsegi ehk siis kolmas kollektiiv, kus ma siis lõpuks maandusin, oli väga lahe kollektiiv, kellest said väga lähedased sõbrad ning kes aitasid mind natukene sellest keskkooli võib-olla natukene kurvemast perioodist üle, et nad olid minu koolist väljaspool seisev seltskond ja nad on väga olulised inimesed mulle siiamaani. Minu siis lapsepõlvelinna Tartu olulised sõbrad tänaseni. Aga seal vist käisid koolis ju niimoodi, et kogu 12 aastat vist ühes koolis ühes enam-vähem niimoodi viktoriinile. Ühes koolis samas klassis, jah, tõele. Ja lõpuks lihtsalt läks nii nagu läheb vahel ja noh, eks ta ole jah, on on inimesi, kes seda veel kogenud. Aga räägime, esimees, lugupeetud saate, mina olen kooli vahetanud ikkagi peale põhikooli, mul sai lihtsalt kool otsa, seal ei olnud rohkem klasse. Aga kui nüüd rääkida sellest esinemisest veel siis esinemine kui selline, siis põhimõtteliselt sealt alates ongi sul selline asi, mis ei, nagu ei, nõuab liiga suurt eneseületust, et see sulle selline tehtav asi ja teed ja teed hästi vä. No see, kas ma teen hästi, on vaataja ja kuulaja hinnata, et et endal on pigem raske sellist hinnangut anda, aga eks ta ikka nõuab mingisugust eneseületust, et ma ei ole oma iseloomult inimene, kes naudiks tähelepanu, et see, et ma praegu olen sellises rollis, et ma justkui olen avalikkuse ees, et ma esinen seal puhtalt läbi selle, et see on mu töö. Aga, aga see, et mul oleks selline sisemine kihk, et ma nüüd tahan minna kuhugi püünele, kuulake mind, ma nüüd räägin seda sisemist draivi, mul päris kindlasti ei ole. Et vahepeal mul ikkagi nõuab tööd iseendaga, et ma suudaks minna ja naeratada ja teha oma tööd. Mängime naeratava loosi ja vahel, lapsepõlvehitt on sul veel mängimata ja selleks on meil siin tuhkruid stardi ühega miljonist. No miks sa silla loosis valisid? Hästi keeruline olisi saatesse lugusid valida, esimene lugu on siis ülelugu ja lapsepõlv on ka ju väga pikk aeg. Noh, mõni ei saa mitte kunagi suureks, öeldakse, onju. Aga see laul on ajast. Ma arvan, et ma olin kolm. Ei, ei, ei mingit 10 11 12 see aeg, kui olid esimesed kooli ja klassid diskod ja ma ei tea, kas tänapäeval tehakse veel koolidiskosid või klassidiskosid aga, aga siis oli see 2000.-te algus, oli väga-väga popp paisi. Vähemalt kord kuus oli klassipidu kooli disko ja mäletan seda lugu, see oli põhiline lugu. Kui selline aeglane Luguses kooreteiskul pandi peale oli öölaps ja siis, kui see lugu pandi peale, siis oli kohe näha, kuidas häbelikult siis neiud ja noormehed läksid võib-olla tantsuplatsi kõrvale ja sinna alles jäid need, kellel oli mingisugune omavaheline keemia juba tekkinud. Tekitas palju elevust, siis ühega, mille neist oli lugu, mille järgi kõik võisid vabalt tantsida, kuigi kui need sõnu hakata kuulama, siis on jällegi selline natukene dissonants, et et nii noored lapsed selle järgi seal kõvasti rokkisid. Aga noh, lugu on ju tore. Ei no. Jaa. Ja raadio kahe kuulaja, see oli Eeva Esse lapsepõlvehitt, vähemalt tema on selle järgi tantsu vihtunud küll ja veel. Aga räägime nüüd natukene elust-olust siis edasi, et peale gümnaasiumi seal oli põhimõtteliselt kaks valikut, aga see teine valik, arvestades praegust elukutset, saksa filoloog. Vabandage väga, see oleks väga naljakas. Mis seal ikka naljakat nahkjad suhu ja Euroopasse, nagu oli kombeks öelda? Kujutaksite ennast ette praegu saksa filoloogina. Nagu öeldakse, et võib-olla tõesti ennast ette rääkimas saksa keelt elamas võib-olla sealses kultuuriruumis või siis võib-olla ma ei tea saksa saatkonna juures äkki tööl, aga väga nagu saksa keele õpetajana näiteks ennast, et ei kujutaks saksa keelega on mul väga soe suhe juba väga väikesest saati ehk et mina kasvasin üles satelliittelevisiooniga ja Proziibeniga ja esimesed multifilmid, mida ma nägin, olidki sakslased, muide filmid, kus mul hakkas vaikselt selline keeleõpe juba toimuma, nii et minu esimesed sõnad saksa keeles tulid ikkagi Murskede multikast ja kõik multifilmid, mida seal kanalil võis näha, et ka kuulsate Ameerika Ühendriikide multifilmid olid sinna dubleeritud saksa keelde. Nii et kui tänapäeval noored kasvavad üles inglise keelses keeleruumis, vaadates mingisuguseid animafilme muide filme, siis mina kasvasin ülesse saksa keel, aga, ja siis see kuidagi hästi loomulik valik minu teise võõrkeelena koolis. Ja ma lõpetasingi kooli tehes siis mitte küll riiklik kui saksa keele eksamit, vaid sellise nagu prahti, ploom ehk keelediplom, mis siis andis võimaluse päris palju asju korda saata. Ennekõike seda, et sa saad minna Saksamaal näiteks ülikooli ka tööle, aga noh, nagu ajalugu mäletab, siis ülikooli ikkagi saksa keelt õppima ei läinud. Ja keeled on selline kurb lugu, et kui sa seda ei praktiseeri, siis siis keel kaob pika päris päris koledalt ära. Ehk et praegu ma jään ikkagi oma saksa keelega üsnagi hätta, et sellised baastasemel seletuse, kui mul on, muidugi vaja on, kindlasti tahaksin seda ära tehtud, aga aru saama ka täiesti köiest. Aga kuidagi jah, selles kiires vabalt ma ennast ei tunne ja mäletan, et aastal 2016 saadeti mind Aktuaalse kaamera võttetiimiga Saksamaale, kui pagulaskriis algas ja tegelikult, et oli planeeritud Taavi Rõivase ja Angela Merkeli kohtumine seal suur pressikonverents, mis aga viimasel hetkel jäi ära, kuna olukord Saksamaal ja piiri peal eskaleerus ja selle asemel toimus siis hoopis Saksamaa kantsleri ja Austria kantsleri pressikonverents. Ja ühesõnaga Mul oli võimalik sinna kohale minna ja mul oli ikka täitsa küsimused ette valmistatud paberi peale kirjutatud ja saksa keele õpetajaga veel üle konsulteeritud. Kas noh, on ikkagi kõik grammatiliselt õige olid neil ka korduvalt läbi harjutanud neid küsimusi ja, või pidi olemegi siis shanss vähemalt siis, kui oleks olnud Taavi Rõivase ja Angela Merkeli kohtumine seal, et teiste ajakirjanikuna ma saan küsida ühe küsimuse, aga kuna see ikkagi cancel dati ja tuli hoopis Saksa ja Austria tähendab tippkohtumine ja pressikonverents, siis mulle kui Eesti ajakirjanikule ei antud võimalust, et neid sõnu siis lausuda maailma meedia ees, mis mul on ääretult kahju. Et see oleks olnud minu tipphetk selle diplomiga. Vau, no otsa pidime, jõudsime kuidagi nüüd sinna ajakirjandusse ka, kas see otsus tuli, oli see sul juba etta mõeldud või see tuli niimoodi ootamatult? See tuli täiesti ootamatult tuligi puhtalt selle pealt, et minu üks tugevamaid külgi kooliajal oli kirjalik eneseväljendus ehk et kirjandid ja ma olen sellega vist varem rääkinud, et teismelise suhe oma vanematega võib minna üsna keeruliseks. Nii läkski minul minu suhe mu emaga keeruliseks, kui ma olin selline keeruline teismeline ja, ja sellist uste paugutamist kodus oli päris palju. Ja kui ma tahtsin tema käest vabandust paluda, siis mul oli kombeks kirjutada emale selline pikk vabanduskiri ja selleks emale väga südamesse, kuidas ma ennast kirjas väljendasin ja tema oli see, kes pani mulle selle, et idanema, et kuule, et, aga noh, sa kirjutad päris kenasti. Et ehk ehk oleks ajakirjandus see, kuhu sa võiksid liikuda edasi. Ja siis tõesti oli ajakirjandus ääretult populaarne eriala, mille konkurentsi no üldse õppida õppima saada oli, oli väga-väga suur ja mul õnnestus siis toona 2009 aasta ajakirjandusse õppima minna. Ja siis oli lihtsalt, sa tegid selle kolm aastat ära, hops aktuaalne kaamera hoopis, siis neelasin põhimõtteliselt. Ja kuidagi niimoodi lihtsalt üks asi teise järel. Juhtunud küll, see on põhimõtteliselt ikkagi väga sujuvalt, lihtsalt et ma tundub, et sa ei ole nagu ülemäära ette mõelnud, et nii, nüüd järgmisena on Seesam Jaa, seda küll, et kõik on kuidagi oma loomulikku rada pidi läinud ja üks asi on viinud teiseni, sellist suurt karjääri planeerimist kindlasti ei ole olnud siiamaani. See on põhimõtteliselt, olid ju väga pikalt ERR-is ja ka kanal kahes alustasid alguses ikkagi uudisreporterina, selles mõttes, et Ladaris noh, niivõrd-kuivõrd seda saab niimoodi nimetada, et sul mingil hetkel siis võib öelda niimoodi, et viskas üle kasuga. Aga mis asi üle viskas, täpsemalt, siis on selline uudisajakirjandus kui selline. Uudisajakirjandus on hästi oluline ajakirjanduslik žanr, millega iga ajakirjanik peaks oma karjääri alustama ja sellepärast, et see annab sulle kõige olulisemad tööriistad kätte. Ma arvan, et võib-olla muule tõesti, kui sul niimoodi küsid, siis tagantjärele, et võib-olla on mul natukene see ämber nii-öelda sai täis ja võib olla. Ega kui radar oleks edasi läinud, ma läheksin suurima heameelega seda zhanri edasi teinud, sellepärast et et selline ajakirjanduslik käsitlus mulle ääretult meeldib. Uurivad ajakirjanduslikud lood, nende tegemine on mul tõesti pani ikka silma ääretult särama. Ma läksin seda kindlasti edasi teinud, aga ma arvan, et selline igapäevane uudisajakirjandus ma sellest natukene puhkaks küll. Sest et neli-viis aastat järjest ka raadio kahes päevast uudistemagasini tegemist, see ikka, see oli ikka selline tippsport kohati natukene väsitas ära küll. Kui nüüd mõelda selle senise karjääri peale, sul on juba varsti 10 aastat ajakirjanduses ise väga noor inimene, kuidas sellega praegu tagasi vaatad, et kas seal on mingisuguseid selliseid tugevamaid tagasilööke ka sest et nii-öelda välja see ju ei ole paistnud kuskilt. Eks need tagasilöögid toimuvad võib-olla ka siin, võib öelda, hakkab ta ju igapäevaselt, et aga neid ei paistagi ju välja, sest et see, mis toimub inimese enda sees, tihtilugu, jääbki tema enda sisse ja võib-olla lähemate inimeste näha. Aga kui nüüd mingisugustest suurematest momentidest, mis minu minu ajakirjaniku teil rääkida, siis, eks võib-olla keerulisem oligi 2019 kui radari saade kinni pandi. Et noh, see tekitaski sellise küsimuse nagu kuidas edasi. Millised ideed, et kas üldse ajakirjandus edasi jääda, mida, mida üldse selles vallas teha saab, võib-olla kannapööre teha. Et see oli see moment, et kuidas siit nüüd edasi, aga noh, siis siis tuli üks telemäng, siis tuli samal ajal ka minu esimene tus ise produtseerida saadet, et see kõik kuidagi jälle jälle nagu õnnestus selle koha pealt, et, et noh, sellega ikkagi on niimoodi, et kui uks pannakse kinni, siis mõni aken kõrvaik avaneb. Ja sina annad endast alati 110 protsenti, nõusolek vist öelnud ka. Kui ma midagi teen, siis ma arvan, et pooles vinnas asja teha pole mõtet, nii et 100 ja natukene peale ikka. Suurepärane mängime nüüd siia jälle ühe loo vahele, nüüd siis sinu kaasa laulma, siit kindlasti siis, kui oled hoos, siis võib-olla lauladki kaasa seda Guyndonstapmi näo. Ja ma arvan, et iga inimene võiks omada mingisugust listi lugudest, kui tal on kehv olla, motivatsiooni ei ole põhjusel või, või teise ei taha isegi voodist üles tõusta, siis pane omaselist käima ja panen selle Eesti need lood, mis siin lihtsalt üles tõstavad ja see kindlasti on üks selliseid lugusid, et kui sa seda lihtsalt kuuled, Sa ei saa jääda ükskõikseks. Et see on minu jaoks küll üks nendest lugudest, mida ma röögin kaasa laulda kodus, kui mul on vaja, noh, kasvõi siis, kui mul kohvi näiteks ei ole, mul on kohv otsas olevad nagu näiteks täna hommikul. Et aga mul on vaja ikkagi ennast käima tõmmata see lugu peale ja lihtsalt nagu mine selle rütmiga kaasa, laula kaasa ja tõmba ennast käima, mine sellele päevale vastu. Ja raadio kahe kuulaja Eva essa just tõmbas ennast täiega käima, sest et see oli kui Donstapmi näo ja see oli tema kaasalaulmine sitt ja ilmselt oskavad seda kõike ka kaasa laulda, sest Ma ei tea, imelik oleks, kui oskaks, aga meil on nüüd väike mänguaeg, hakkan sulle kahte vastusevariante ette loopima ja siis sina valitsuselt ühe ja siis natuke põhjendad ka seda väga lihtne, nii et mis siis ikka, läksime siis näiteks esimene, kas sa räägiksid ainult küsimustes või filmitsitaatidest? Mõlegisin filmi tsitaatidest, sellepärast et issand, mõtle, kui lahe oleks, kui, kui sul olekski võimalik kõige kuulsamaid filmitsitaate loopida siit ja sealtpoolt välja, et ah, see oleks ju väga lahe. Ja põhimõtteliselt lisaks kõik räägitud ka enam-vähem. Ma arvan küll sellepärast, et ega ega see ütleme, kultuuriline varamu nii Eesti kui ka välismaa kassahittidest on ikkagi päris suur ja, ja juba ka Eesti filmidest on ju nii palju väga lahedaid tsitaate, mida, mida võib-olla rohkem kasutada oma kõnes. Saime nüüd jälle väikese mõtteterasid. Niimoodi ütleks siis 61 protsenti. Nii, järgmine spordi lasele on uni väga tähtis, kas sa pigem magaksid iga öö neli tundi või 15 tundi tulles ei oleks aega 15 tundi magada. Mul on sihuke tunne. Ma pigem magaksin igaühel 15 tundi, sellepärast et mul on unega pigem keerulised lood. Unekvaliteet ei ole mul kõige parem. Selline unedefitsiit on mul küll tekkinud, nüüd aastatega ma arvan, päris päris korralik, nii et võiks küll, pigem nagu Meile magada kõik teha, et järeleaitamistunnid magamisega sellepärast et tead, mida vanemaks ikkagi saad, seda rohkem saad aru, kui oluline on uni inimese elus. Uni pikendab eluiga, mis sisesta, tegelikult tulin lihtsalt maha magada. Aga, aga see on ikkagi see mootor, mis sind käimas hoiab. Ja nii ütleks 67 protsenti, nii et ikkagi inimesed on selle unega väga sellised. Ütleme siis võib-olla ongi täpselt seesama seisu, et nad tahaksid, et saaksid rohkem magada. Nii, aga kas sul oleks pigem alati sopid jalatsite sees või kivikesed? Ehk siis lirtsuks või oleks lihtsalt tüütu ja valus? Et ma siis võtan selle kivikesed sellepärast et see mulle üsna tuttav tunne, kuna minu peamine jalanõu, mida ma kannan, on doktor Martensid. Neid on mul väga mitu erinevat mudelit, erinevad värvid, aga ma väga armastan Maarten seid, aga sellega on üks selline probleem, et meil kipub väga tihti kivikesed kuidagi jalatsi ülemisest osast sisse tulema ja ma sellega väga harjunud, et mul on kogu aeg ei alanud peenkruusa täis. Tähendab, see on tuttav tunne, et lähme selle kivikestega. Jah, 60 protsenti ütleks nii, nii, aga kas pigem magaksid ilma padja või teki ilma tekita küsida ka, miks, ausalt öeldes läheks nagu naljakas ilma tekitama alaks, kusjuures ainult 23 protsenti ealisi. Nii et sa oled ikka väga-väga suures vähemuses siin. Nii, aga kas sa pigem oleksid kauboi või piraat? Moonutusi ridagi ära. Pigem kaob vaideid iraat. Issand, kui raske küsimus piraadid onju, loksuvad kogu aeg maailmamere peal, ma ei tea, kui kaua ma seal suudaks olla, sest et merehaigus on mul üsna kerge tekkima, see natukene keeruline. Kauboi ei tea, mul need kaabud nagu väga ei sümpatiseeri. Nüüd ma valin selle pearätti ja, ja puujala annan pira. Kusjuures 45 protsenti arvaks nii, ma ei oska absoluutselt mingit põhjendust tuua siia, miks need protsendid nii on, aga nii pigem kohtuksid Justin Bieberi või Taylor Swift-iga. Cheers Võiftiga ma vaatasin eelmine aasta dokumentaalfilmiteenus võitist ja ta on väga sümpaatne naisterahvas ja ja palju sügavam, kui võib-olla meie meediamull kollases meedias suudab tihti kajastanud. Usun muidugi, et see on iga inimese puhul niimoodi, et et, et see meediapilt, mida siis nagu kajastatakse ühe inimese kohta ongi ju väga pealiskaudne. Aga Taylor Swift tõesti tänaga lahe naine. 63 protsenti arvas nii, nii et ma arvan, et mõni on ikka seda filmi veel näinud. Nüüd viimane selline noh, huumori vallas küsimusega natukene küsin ka seda lihtsalt selle protsendi pärast, mis siit hiljem tuleb, aga kas sa abiellud oma hingekaaslase või miljonäriga? Ravieluks ikka oma hingekaaslasega ja mõtle, kui lahe, kui trassil miljonär ka siis eksju veel? Annab korraldada? Jah, kusjuures miljonäriga kuule nüüd pakub, oleks selline variant, eks ole, et kas hingesugulane või miljonär 35 protsenti võtaks miljonäri kuidagi nagu kurb, aga see selleks. Nii, aga läheme siit nende omamoodi küsimuste juures siis selle omamoodi loo juurde ka ehk siis lugu, mis sulle endale absoluutselt ei meeldi. Ja selleks on Moby Lift Me Up. Sisse. Mul kuidagi lihtsalt ei ole Mobiga klikkinud. Me ei tea, mulle lihtsalt ei meeldi selline monotoonne muusika, mida ta teeb ja ma saan aru, et on selline kultuuriline fenomen olnud omal ajal. Aga minust kuidagi läheb mööda ja kui Mobi lugu tuleb raades, noh pigem vist vahetan kanalit. Hea raadio, kahe kuulaja, õnneks Eva Essele ei olnud võimalust seda raadiokanalit ära vahetada, aga kui tema oleks seda lugu praegu raadiost kuulanud ilusti näiteks autos sõites, siis see lugu siis raadio oleks kohe kinni. Ja, ja nüüd on see lugu mul siin kolba sees ja, ja kummitab farman päris tükk aega. Seda rõõmu Salon alati. Aga kui nüüd rääkida pisut spordijuttu ka, sest spordiga sa oled ju igasugu jutte rääkinud ja ise ka mõnel määral ju teinud, eks ole. Siis kas võib öelda, et spordiga sina? Selles mõttes on sul selline suhe, et sa oled heas mõttes hull, et kui sulle midagi pakutakse, siis. Võib-olla on mõned aastad tagasi enam võib-olla väga mitte selles osas, et et jah, siin olid kaks suuremat projekti kahe aasta jooksul, mille ma läbisin ja mida ka meedias kajastati. Aga ma olen hetkel spordiga jõudnud sellesse etappi tsiteerides mitte siis filmiklassikat, vaid hoopis eesti muusika klassikat, tsiteerides Edainest, kõik, mis sa teed, teed sa endale, et, et nüüd ma teen sporti puhtalt, ainult iseendale ja mul on siin küll mitmeid starte plaanis, aga ma ei, ma isegi soovi sellest väga mingisugust tähelepanu tekitada sellele, et ma teengi seda kõik ainult iseendale. Ja jällegi kõik on ajas niivõrd muutuv, et kui mu väga lahe spordiseltskond tuleks välja mingisuguse kreisi seega siis noh, mul oleks rumal praegu öelda, et ma ütleks neile kindlasti ei. Sest et kui see idee sütitab mind, siis ma võin võib-olla isegi minna mingisugust hullust tegema küll muidugi mitte et selliseid asju, mida tegi just Madis Kimmel, ehk et 220 kilomeetrit põhja rootsis, no ei, aitäh. Müts maha muidugi madise eest, aga mulle ei, aitäh, Vasaloppeti oli, mis oli kaks korda lühem, oli siiski ma arvan, minu jaoks täielik elu eneseületus ja ma arvan, et seda, seda ma vist isegi kai läheks kordama enam. Aga sellised, ütleme, kui sa täpselt rääkisid ka, et need kaks aastat tagasi, mis sa tegid need hullused puhtalt, siis ütleme, kui sellise isaga uuesti tullakse, siis pigem ikkagi nüüd mõtled kolm korda järele nagu jah-sõna ütleb. Ühest küljest ma saan aru küll, kust tuleb see, et, et see on hullus, sellepärast et need distantsid, mida ma läbisin, olid väga pikad. Aga selle hullus oleks see siis, kui me poleks selleks ette valmistanud ennast, kui ma oleks läinud sinna panema onu silpani punases poisid tsoonis on lihtsalt nagu Rasin läbi ei ole niimoodi ma tegin kõige jaoks väga läbi, mõtlesid, tuleb trenni, valmistasime sellest ette ja siis ma läbisin need ja minu jaoks sport ja võistlustel käimine ei olegi mitte midagi muud kui võistlus iseendaga, ma ei lähe mitte kuhugi aega tegema, ma lähen, ma lähen seda läbima, minu jaoks on see oluline ja kõiki hulluseid ma käisingi läbimas. Ja minu arust on oluline see, et ma naudiks seda protsessi. Et kui öeldakse, et kas sa tuleksid neid uuesti tegema, siis ma peaksin iseenda käest küsima, kas mul on piisavalt aega, et nendes näiteks ette valmistada, kui mul on see aeg olemas, siis ma võib-olla isegi läheksin, kuigi noh ega ma enam 300 kilomeetrit järjest ratast ei viitsiks küll sõita. Kuigi ma andsin oma jah-sõna, et ma lähen pärast jaanipäeva meie treeningpundiga ühte pikemat trenni tegema, mis on siis sõit Tallinnast Tartusse? Suurepärane siin ei ole mitte ühtegi vastuolud aga kui ikkagi praegu näiteks ka siis, kui sa trenni teed, siis sa ei suru endale mingisuguseid maja, ajaraame, et nii, nüüd ma pean selle ajaga selle asja ära tegema. Selles osas, et, et kui me räägime näiteks maanteerattasõidust, siis paratamatult, et noh, seal oleneb sellest, et kui sa oled, lähed grupisõitu tegema, siis sa pead hoidma samas tempos kui ülejäänud punt, sellepärast et seal minnaksegi ühte sama aega nii-öelda sõitma või kiirust hoidma. Ja kui keegi peaks seal pundist ära väsima, siis võetakse seda kiirust maha, et noh, see on küll see koht, kus ma pean ennast distsiplineerima nüüd püsida seal tempo, selleks et püsida grupis. Ma pean pingutama, aga nüüd see, et ma, ma tean vähenenud ratta ja ratta ja lähen sellega sõitma ja mul on vaja 100 kilomeetrit sõita ja nüüd selle aja jooksul ära minu enda jaoks läksite iseennast ületada. Oi, see ei ole mulle. Ma lähen. Kui mul on parasjagu vahel üksinda sõitma, kui mul kumab vastutuul, mul raske, siis ma ei hakka ennast piitsutama, nüüd ninast veri välja ja sa pead seda mingisugust vähemalt 27 keskmist kiirust hoidma ka vastutuules. Ei, kui mul on raske jumal vastu, tulesime sõidangi niimoodi, et mul oleks endal mõnus ma sõidangi võib-olla 16 kilomeetrit tunnis kiiruse kuskil mul on raske, aga kui mul on jälle allatuul seal mõnusalt lasteaia, siis 40 sisse oi kui mõnus. Täpselt selle enesetunde järgi. Ja enesetunde järgi siis käibki see trenni tegemine ja kõikide nende väljakutsete vastuvõtmine. Nii vist peakski olema. Nii peabki olema ja kindlasti on märksõna see, et seda kõike teha mõistusega, seda kõike teha omaenda keha ja tervist kuulates. Kui nüüd rääkida natukene sellest viimasest projektist esse siis on seen ikka raputus Eesti ajakirjandusmaastikul. Vähemalt minu, minu arvates minu meelest on see väga tore, sest et see on nagu selline sõõm värsket õhku. Kuidas sulle endale, kas sa ootasid sellist vastukaja ka sealt kohe kui oli esimene saade ära sa ütlesid ka, et no ikka seinast seina lendas. Ühesõnaga fakt on see, et see on. Mihkel Kärmas ütles, et ära roni sauna siis, kui sa kuumust ei kannata, et, et see oli mulle kohe alguses selge, et et kui minna millegi julge ka rahva, et siis kui sul endal ei ole valmidus neid haavleid rinna siis vastu võtma, siis noh, siis pigem nagu teiegi seda, et oli teada, et eks natuke raputab ja reaalsus oli see, et see raputas võib-olla seda liha kontide küljest lahti Eesti ühiskonnas rohkem kui oleks võib-olla oodanud. See on olnud huvitav protsess ja, ja noh, teha midagi, mida ei ole parem sellisel kujul tehtud, on väga suur privileeg ja puudutada teemasid, mille puhul osa ühiskonnast arvab, et tegelikult selles osas võiks nagu hoida võib-olla suu kinni, mitte üldse puududa neid teemasid või rääkida sellest väga väikeses seltskonnas, siis ma arvan, et see ei ole õige peaksimegi rääkima erinevatest teemadest otse ja ausalt ja seda kõike võtma ka teatud huumorivõtmes. Et minu jaoks oli natukene üllatav see, et, et Eesti inimesel ei ole vist satiiriga kuigi häid suhteid, et et kuidagi liiga tõsiselt võetakse iseennast, et sedavõrd lihtsalt ära solvuda kõige peale, mis natukene võib-olla mingisugust maailmapilti See puudutab ja põhimõtteliselt siis need solvujaid, need jõuavad kuskilt ringiga sinu siis ma tea postkasti või kuhu iganes ka. Eks nad ikka jõuavad, aga ma proovin seal mitte oma tähelepanu liigselt suunata, et mis, mis ma sellest saan, suurt mitte midagi. Aga mida see tähendab, kuulaja praegu kuulab ja siis keegi kirjutab, eks ole. See on tõesti niimoodi, et peale igat saadet tuleb selline väike laviin ja siis jälle on paar päeva vahet, tuleb uus saade. Eks ta niimoodi kipub küll olema, jällegi ma ei taha kuidagi jätta muljet, et, et kogu aeg ainult mingisugune negatiivsuse laviin tuleb ikkagi positiivsus, kui kõrval on hea, aga seal ongi see on iga asja puhul niimoodi minu meelest, et et kui sul on, ma ei tea, 10 negatiivset tagasisidet, Molgo siis kommentaari vormis või kirja vormis sellele 10-le lisaks on vähemalt kolm, neli midagi ikka positiivselt, see ei ole minu saate kohta, vaid see on, ma arvan, et igaüks, kes midagigi teeb, ta saab seda negatiivsust ja sinna hulka kahetseda. Positiivsust. Et küsimus on selles, et kas negatiivsus on edasiviiv negatiivsus enamasti ei ole, noh ja kui see ei ole, siis mis sa sellega peale hakkad, lasen lihtsalt nagu lahtise. Et noh, eks neid toredaid, et mida mul on edastatud sõnumite teel küll maailma, kuhu ennustades ja, ja mida, mida, mida kõike veel. Et noh, see on nagu ka ma arvan, huumoriklass omaette, et eks need mingisuguseid toredamaid kilde tuleb kindlasti alles hoida. Ja see ajab naerma tavaliselt praegu sa oled kaks kuud seda teinud, mis on kõige eestlasi, ütleme siis, frustreeriv on teema. Ma usun, et, et võib olla kõige frustreeriv alad teemade peal, ootavad veel ees. Et meil press veel pau leiavad, et hooaja lõpuni on veel natukene minna. Aga eks see noh, selline maailmavaadete põrkumine kipub tekkima selliste konservatiivsemat ja liberaalsemat väärtuste vastandumise puhul, et, et ja mis seal salata, eks, eks ju, kui, kui olukord, mis meil maailmas praegu on ühe viirusega, mille olemasolus üks osa ühiskonnast lihtsalt ei usu, et eks tekitab selliseid eraldi segment saate teemadest, mis inimesi kuidagi närvi ajab. Natukene rääkisime ka sellest, et sulle väga ei meeldi see enesest rääkimine või see enda näitamine niimoodi avalikult siis peale sellist saadet, no kahtlemata lihtsalt seal ei ole võimalust, et sa oledki kogu aeg seal esiplaanil lihtsalt sul saade on juba sinu nimega, eks ole. Et kuidas sa seda praegu vaatad, kas kuulsus kui selline on sulle praegu vastuvõetav või see natukene on juba selline? Natuke juba on palju. Eesti puhul ma ei, ma ei saa üldse nagu aru sellest kontseptsioonist kuulsus. Okei, kui sa oled vist, ma arvan, et Liis Lemsalu siis natukene keeruline sellise tähelepanuga harjunud hakkama saada. Aga mis on, ma arvan, muutunud, et üleüldiselt ühiskonnas on see, et kui sa oled ka avalikkuse ees, siis inimesel, kes ei ole sinu lähikond on hästi lihtne sinuga kontakteeruda oma mõtteid, kas negatiivselt või positiivseid edastada läbi sotsiaalmeedia, et see on toonud nagu kõik omavahel hästi lähedale ja see muudab ka inimese, kes on tähelepanu, saab keskmisest rohkem ka haavatavamaks mingis mõttes. Et mõistagi see, kui tuleb sellist tagasisidet nii positiivselt kui negatiivselt inimestelt, keda ma ei tea, see vahepeal on natukene võib-olla külastab, aga me elame praegu momendis, kus poisid mitmeid, kuid ei ole ju inimesed toast välja saanud või, või oma pereringist kaugemale liikunud, et et ja minu saade on olnud siin tõesti eetrisse kaks kuud, kuni kõik on kodus istunud, nii et et ma ei kujuta ette, mis, mis nagu kaasa tooks, kui ma tõesti satuksin kuhugi suuremasse seltskonda. Et ma ei tea, ma ei tea, ma, ma kuidagi ei tähtsustaks oma persooni nüüd avalikkuse eest liigselt üle. Iga kontakt praegu on ju väga oluline siiski see on täiesti erakordne, kui. Mul on väga hea või väga hea meel, et täna siia kutsusid, sellepärast et on hea meel üle pika aja saadaga enda nelja seina vahelt ja stuudioid oma stuudioseinte vahelt välja. Said järgmise nelja seina taha. Suurepärane. Nii, aga meil on natukene veel minna, kui me nüüd vaatame pisut ette, siis nagu me juba rääkisime, siis pikki plaane endale idee, et tuleb, mis tuleb ja läheb nii. Jah, jah, ma olen iseenda seest läinud, et ka nagu mingid rehkendused selles osas, et et mis siis nüüd edasi saab, kui näiteks ei lähe elu sellisel kujul edasi. Tähendab siis, et kui ma ei tea, saade ei lähe edasi või noh, mis iganes, siis see ei ole minu jaoks mingisugune traagika. Mul on kaks kätt, mul on kaks jalga, mis liiguvad, millele tuleb olla õnnelik. Ja ma arvan, et, et seda lisandväärtust ühiskonda saab ka teistmoodi teha kui lihtsalt rääkides ja, ja ja läbi läbi mingi ühiskondlike teemade arutelude ehk et ma arvan, et ma saan absoluutselt ükskõik mida teha, kui Ma peaksin otsustama, et minu tee kellaajakirjanikuna peaks lõppema. No see võimalus on, aga ära seda praegu veel kaalu. Meil on veel üks lugu ka siin mängida, siin nüüd läheb toredaks, sest et nüüd on Kirtibleser salajane pahe see lugu, mida sa võib-olla lauladki kodus üksinda või laulad maid autos või kus iganes, on kruiisifilmist juurde vande. Raivo Unt. Noh, miks siis see lugu? Jällegi, minnes tagasi lapsepõlve, siis 2000.-te algus oli selline aeg, kus mind valdas täielik kruiisipalavik, ehke, et kuidagi otsapidi ma lihtsalt sattusin seda filmi vaatama ja ma armusin sellesse filmi otseselt nagu kohe nagu hetkega. Mõistagi toona olin nii sisse võetud John Travolta eest ja kogu see ajastu ja kõik need riiet, riided ja kogu see stilistika väga meeldis mulle. Ja ma mäletan, et seda filmi vaatasin, mul isa sai selle kuidagi internetist alla tõmmatud ja pani mulle plaadi peale. Ma, ma ei, ma ei valeta, kui ma mõtlen, et ma olen seda filmi vaadanud rohkem kui 100 korda kindlasti. Ilma naljata, mul oli päevi, kus ma vaatasin mitu korda päevas seda filmi ma olin, ma olin nii sellesse. Ja siis kuidagi sattus see, et 2004 aasta, kui ma ei eksi, toodiga Eestis esimest korda lavale kriisimuusikal, mida ma käisin ka mitu korda vaatamas Tallinnas ja siis anti ka plaat välja eesti lugudega ja kuidas ma siis üürgasin kodus kaasa laulda kõiki neid laule ja mäletan ülikoolis Ülikoolipidu kursakaaslastega olime kursaaja juures ja ja kuidagi sattus niimoodi, et me olime seal tiitšei jutumärkides diisi puldis ehkis mingi mingisugusest vanast ajutoonist muusikat laskmas ja siis mõtlesime beebi kriisilisti peale, ei, mõlemal meil lõid silmad särama. Ja seal tuligi küll teine lugu meiega kuu käive poole peale ja, ja selline lugu, kus on hästi palju neid ding, ding, ding et häälitsusi ja kus need mõlemad. Hakkasime ühest hetkest kaasa röökima. Me tegime kogu selle tantsukava imede läbi ja kõik ülejäänud vaatasid. Issand, mis teil lihtsalt viga on. Ja, ja see kriis on kuidagi jäänud saatma ja see ongi täpselt see lugu, mida ma enam ei paneks kuskil nagu koos inimesel peale. Aga, aga kui sa nagu lugu kõlab, siis ta kuidagi jällegi kõnetab mind, paneb südame kiiremini tuksuma. See pani mind ka praegu kuidagi tuksuma, ütlevad ei, jah. Me jääme nüüd kuulama seda selli saade röster, mina olin Brent pere ja Merili külastena Eeva asja, suur tänu sulle tulemast ja siis kuulame siis muusikat ja jõudu. Jaksu.