Tere õhtust maale, Hiiumaa helkisi ja tänama jutu noore inimesega. Tere on tere, jälgi nonii maale üsna kuuld, nagu ikka, üteldakse, et küla pealt kuuleb igast asju, et et sa oled Mõtmete juurtega, et sul on esivanemaid mitmes Eestimaa paigas, aga Hiiumaa on siiski su hinge jäänud ja sa elad siin saare peal, et mismoodi see juhtunud on juhtunud nii et siis, kui mina olin kaheaastane, siis meie tulime ka minu isa ema tallu. Ja seal mina olen põhilise kasvanud, aga nagu sega paljude hiinlastega on olnud, et on vaja ikka ollut käia kaugemal ära mandri peal ja kõigega ma elasin veel Islandi saare peal niisuguse lageda maa peal ja siis ma annan ikka Hiiumaale tagasi tulla, nii et ma olen tulnud siia tagasi oma südame kutse. Sest ma tunnen, et mul on siin kõige parem seda nii hirmuse kuulda. Ja nüüd ma olen tähele pannud, et sa hakkad tasapisi ka nii-öelda hiiu keele juure Türgima, et et ega see keel hakkab meil siin juba nii-ütelda vedelamaks minema, et ikka vähem ja vähem on seda kasutamist, aga, aga sa oled põnevas kohtus tööl nüüd, et mis koht see on? Ja olen tuuletornis, mina olen seal külastesse, õhk ja ka viin läbi giidituure majas, seal tuuletornis on seda hiiu keelt niuke pisikeste annustena siia, seal on sul nüüd mõni sõna üha selgemaks ka saanud, kui sa ise nende asjade keskel oled, et rääkimist on ikka vaja, harjuta Afganistan ja seal on meil hästi tore see tahvel, kus on need sõnad, eks ole, mis ongi sihuke magnetpilt pilte, jah-sõna läheb kokku ja siis sellega saab ikka nagu noh, nalja, et et no mina näiteks pole teadnud tublikud, et tublid ja, ja lahvatavad riigi poole öeldakse veel tublikud, et need ööliblikad, niuksed sihukeste Tubur, KOV ja vot vot need Tubur jahja Reigi omad tulid, äi mängijatasin ikka tublikudeniga. Ja vot ongi see niimoodi nii tore, kui keel on ikkagi rikas ja ja näiteks seal on see sõna kardas. Minu isa ütles, teisin Emmaste koolie seal. Raidlased Me ütleme, kartsas. Jah, nii ongi, et, et Hiiumaa sees on ka ju seda oma keelt on mitut-mitut moodi, et ma ütlen ikka, et ühel pool on kaandu ja teisel pool on kojandujaga üks ja sama asi on, kus üle üle aiakäimise paik ja koht ja, ja kuigi kuigi meie peres ei ole sellist igapäevast noh, hiiu keele rääkimist olnud, ma ütlen seda, et et mind selles mõttes keeleandega õnnistatud, et, et isegi kui ma õppisin islandi keelt, siis ma ka mulle meeldib keelt, selle mõnu ja selle tundega hääldada ja see annab selle tunde, mis on sellel rahvusel. Islandi keel on sihuke. Herde Barton, keera krampis, Etna talk nagu kanniline niisugune, mis sa teed seal nagunii ära. Ja lagesaar ja nuge saar, ma mõtlesin, et Hiiumaal on lai kuid nii palju, isegi kui teevad lageraiet muidugi, mis, mida võiks ka viisakamalt teha, aga ikkagi metsa nii palju, et me saame selle üle väga tänulikud olla. Suhteliselt huvitav, kas hiiu keele nikum kuidagi tundmisest tahaks ka jukeelsete luuletuste pähe õppimine, et võib-olla peaks seda ja kas mõni lõik seal on, minul on, minul on olnud õnne seda, et kui me seal hiiu hiiu keelt, mina sain just hästi õppide lipu, sälde, tema tegi meile murderühma ja Reelika kastin, temal oli ka seda kultuuriloo tundja, andis meile ja siis me käisime kõik murdepäevadel ja ja, ja üks niisugune pisike luulelõik, mida ma ikka saan lugeda, on see Simeid temana Timbusaid ta nõnda Petkut anda, lai jäi, pole muud kut vaada, R R veel saab, kukud vede. Astav ilm. Jah. Väike lõik ja täiesti paneb hämmastama, et inimesed nagu teatsanad ei saagi sellest aru. Mõtlen, et noh, see pole nüüd eesti keeles nii erinev Raio ja ongi möff met asjuduaalid ütlesid et, et aga, aga tõesti hiiu keel on teiste keelte puhul ma ikkagi ütleks, et on natuke nagu võib-olla selle rootslaslikkusele lainetuse laagritele alla vallale seda ka natuke. Et, et aga siukene noh, et jah ja, ja saarlastega Kasame siukest kenaa, ümmarguste ühtsust, tundeid. Ma kenasti ümmargune, nii tore. Ma just olen nagu, sellepärast ma ei tea, mures või rõõmus, et meil on veel neid noori inimesi, kellel on, see tunnetus on sees, aga seda kohta on väheks jäänud, kus me kõik tuleks ja, ja seda oma keelt, et rohkem kasudekse reegliks, et seda tahaks küll ja võib-olla seal tuule torniski saaks vähesust, keeleb omi kuid teha või mida ta soust ja, ja muidugi muidugi vaikselt, et anda kasvõi lahku, igavest ongi õpik nagu paar rida ja ütled seda selle, selle keelend meie keelekõlaga ja noh, ja siis ongi nagu juba tunne kätte antud, et kuidas seal nii tore oli sinuga juttu ajada ja, ja ole tubli ja menesele jo keelega siis ikka tasapisi ja nii edasi ka. Jah, sahvik. Rõõmuga.