Kell seitse hommikul tõusis Pika Hermanni tippu Eesti riigilipp täna pisut pidulikumalt, täna kuulutama kevade algust ja Estonia seltsi ettevõttel eesti kultuuripäeva kõneleb ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Estonia selts on ka täna jällegi initsiaatoriks, et kevade hakul organiseerida ja alustada esimese üritusega siit Toompea jalamilt. Meie oma rahvuskultuuripäev see päev nähtavasti kujuneb traditsiooniks, sest selle näol on mõeldud meie elu, meie kultuuri järjepidevus, mis peaks meie väikerahvast kandma läbi aegade edasi, sest kultuur ongi olnud senini selleks peamiseks, mis on võimaldanud. Meie hinges oleme seda kandnud edasi ja on võimaldanud meie rahval säiluda tänaseni ja see on olnud ka selleks jõuks, millest on tärganud meie uus vabadusvõitlus. Täna. Mikk Mikiver rääkis oma pidukõnes lihtsatest asjadest ja tõesti ei tähenda kultuuripäev ju mitte ainult kümneid ettevõtmisi ja üritusi. Päev on pikk, päeval tegemisi palju kui tänase päeva jooksul sagedamini kui muidu. Kõlavad sõnad. Palun tänan vabandust, ole hea, jõudu teele jätku leivale on see päev juba midagi ära teinud ja leivast meie, kes poeleiva peal oleme harjunud elama. Me oleme õieti kaotanud leiva tähenduse. Kui tänane päev natukene leiba meie söögilaual puhastaks ja vanasse ausse tõstaks oleks päev ka suure asja ära teinud. Me läheme esimest korda välja, et pidada täna oma kultuuripäeva. Me ei tea, mis ta kaasa toob aga me loodame ja ütleb ju vanasõnagi. Minu kandi vanasõna, Kuusalu kandi vanasõna kes ükskord ümber toa käib, on targem.