Üks tüdruk joonistab oma emale pilti ja räägib sellest, mida ta joonistab. Tüdruk laulab rootsi keeles. Ühest kirjutajast ja teisest joonistajast tüdrukust tulebki meil täna juttu. Tänaseks on nad mõlemad juba suured täiskasvanud. Aga palju aastaid tagasi sündis kaljusel ja tuhandete järvesilmade ja lahe soppidega kirjatud maal, mille nimeks rootsima smulandi maakonnas immerg külas. Tydruk Astrid Anna Emilia Jastredi kodust üle Läänemere laugjate, niitude ja põldude, kadakaste, karjamaade ja kiviaedade maal, mille nimeks Eestimaa Tartu linnas tuli ilmale tüdruk. Ilon. Ilon sattus sõjakeerises Rootsimaale ja saatuse tahtel juhtus nii, et tänaseks maailmakuulus lastekirjanik Astrid Lindgren sai oma raamatute kunstnikuks. Eestlanna Ilon Viiklandi. Kas leidub Eestimaal last, kes Astrid Lindgreni raamatuid ja nendes Ilon Viiklandi pilte ei teaks ja kellele need ei meeldiks? Ei, vist. Seepärast sai Eesti laste pere väga rõõmsaks, kui sai teatavaks, et kuuendal septembril. Ta külla nii Astrid Lindgreni kui ka Ilon Viiklandi jätkab üleva loe. Astrid Lindgreni ja Ilona Wikland'i reisi Eestisse organiseeris Rootsi Instituut asutus, mis tegeleb Rootsi tutvustamisega välismaal. Kuidas reis teoks sai, küsisin otse Instituudi direktorilt Anders klassonilt. Me korraldasime siin Ilona Wikland'i näituse tema illustratsioonide eest Astrid Lindgreni teostele ja küsisime, kas ka Astrid Lindgreni tahab kaasa sõita. Ja kuigi kirjanik on juba 82 aastane, tahtis ta Eestisse tulla, see on Ilona Wikland'i kodumaa, ka polnud ta siin varem käinud. Vaatamata vanusele on ta väga reibas, tema programm on olnud väga tihe kohtumised riigimeestega kirjanikega, kontserdi- ja teatrikülastused. Aga tema jaoks on muidugi kõige olulisemad olnud kohtumised lastega kinos Eha, Tallinna ja Haapsalu raamatukogudes ja lihtsalt tänaval Tallinna ja Haapsalu raamatukogudes ja lihtsalt tänaval. Vastuvõtt on olnud kõikjal väga soe, see on mõnes mõttes olnud nagu riigijuhi visiit. Astrid Lindgren oli väga liigutatud, et tema teoseid siin nii laialdaselt ja nii hästi tuntakse. Aga Rootsi poolt vaadatuna kaks tõeliselt suurt rahvusvaheliselt tuntuimad rootslast jo ongi Astrid Lindgren ja filmirežissöör Ingmar Bergman. Nii rääkis siis Rootsi Instituudi direktor Anders klasson. Kohtumisel Eesti lastega kinos Eha tuli Astrid Lindgren il kahe Bullerby lasteseansi ajal, mis spetsiaalselt selleks puhuks oli Rootsi konsulaadi poolt Tallinna saadetud läbida tihe, lastes paleele. Ta kohtus mõlema seansi publikuga. Eesti laste poolt andsid tervitusi 21. keskkooli laululapsed ja sulaselget eesti keelt kõnelev Pipi. Mina tervitan teid kõikide laste poolt. Väga armastan sind ja sinu raamatuid ju tervik ja palju jõudu. Ja olla seal. Mul on väga kahju, et ma saada rääkida eesti keeles, teie omas keeles olen teile väga tänulik, et olete täna siia tulnud minu pollar laste järgi tehtud filmi vaatama. Te näete selles filmis, kuidas tollal alati, kui mina veel laps olin, see kirjeldab täpselt minu lapsepõlve. Loodan, et pärast filmi vaatamist saab teile nii mõnigi raamatus kirjeldatud asi mõistatavamaks. Näete ka Rootsimaad, nagu ta üle poole sajandi tagasi välja nägi. Te näete selles filmis veel ühte väikest lambatalle, millele Väike-Liisa süüa annab, ka minul oli selline all olemas. Ainult et Liisa kombel ma teda kooli kaasa ei võtnud. Minu arvates ei tohiks Eestimaa ja Rootsimaa tolleaegse maaelu vahe eriti suur olla. Ja ka Eesti-Rootsi lapsed peaks leidub päris sarnased olema. Kulgeb Rootsis külas lapse kogu maailmast. Ükskord oli rühm lapse Jaapanist paarsada last, kes kuidagi ei tahtnud uskuda, et niimoodi on tõesti kunagi elatud. Nad olid Jaapanis spetsiaalselt kohale tulnud, et oma silmaga näha. Kas Bullerby-sugune küla on täiesti olemas, kui on, oleksid nad meeleldi nõus sinna elama jääma. Minu raamatute tegevus toimub üldiselt kolmes olustikus, olen ise talulaps, seitsis külaolustik. Koolis käisin ühes väikelinnas, mis asus minu koduküla lähedal. Ja väike linn on näiteks Kalle Blomkvist raamatute tegevuspaigaks. Ja kolmandaks suurlinna miljöö ja Debora ja Stockholm, kus elavad näiteks Väikevend ja Karlsson katuselt. Inspiratsiooni ja materjali oma teostele saangi ma ennekõike oma lapsepõlvest. Minu vanemad hoidsid teineteist väga. See andis kindlus ja vabadustunde. Olime nagu õnnelikud metsikud loomad. Minu enda lapsed on üles kasvanud linnas. Kui nad olid väikesed, jutustasin neile lugusid ja alles hiljem tuli mul mõte neid kirja panema hakata. Üks esimesi oligi muide Pipi Pikksukk, mis ilmus 1945. aastal. On teid kõiki nagu armastan kogu maailma lapsi ja veel kord suur tänu teile, et olete siin. Nii kõneles Astrid Lindgren midagi arvab maailmakuulsast kirjanikust oma lähedasest töökaaslasest ja sõbrannast. Ilon Highland. Tema on täpselt nii, nagu ta paistab olevat väga hea ja kena ja lõpust. Meil on alati väga lõbus koos olla, tema räägib palju juttusid ja ta on lihtsalt üks hea inimene. Ilon liikland jutustas ka oma lapsepõlvest Tartus sündisin ja siis ma elasin ma juba algusest peale oma vanaema ja vanaisa juures seal ja tädi juures. Siis tulin. Et umbes mis ma võisin olla nelja-aastasena, tulin Tallinna, kus ma elasin oma isa ema juures natukene aega peaaegu veel rohkem oma vanaema juures, alati olen elanud, see on minu kõige vanem lapse aeg. Aga kuidasmoodi siis Haapsaluga olete seotud ja see oli see teine vanaema isa poolt, vanaema. Ja siis teised suved olen Haapsalus olnud, nii et mul oli niisugune, nii nagu kõik lapsed usuvad. Kui nad väikesed olid, oli alati ilus ilm, see ainuke, mis mulle meelde tuleb, alati oli ilus, päike paistis, ilus ilm, päike paistis ja ma käisin ujumas ja nii nagu kõik lapsed seda teevad, mul oli. Mul oli väga suur vabadus, jooksin ringi, ihanguliksi muidugi ma tahtsin õdesid-vendasid saada, aga ei saanud, aga mul oli üks suur koer. Ja kui ei ole õdesid ja vendi, siis on jälle palju sõpru ja sõbratare eriti just Haapsalust. Sest ma käisin seal lasteaias, ma käisin seal koolis ka need mul oli palju kooliõdesid ja vendasid ja mängukaaslasi muidugi. Missugune eestiaegne lasteaed oli, mida mäletate sealt veel, mis mul tõesti kohe väga meelde ei tule, me joonistasime palju, aga siis mis mulle meeldis, et kui me õmblesime kõva paberi peale enne joonistasime, siis tegime augud sisse, siis õmblesime lõngaga. See mulle väga meeldis teha, see, see on lasteaiast kõige rohkem meelasel. Ja siis sealt tuli edasi ka kool, esimene klass oli Haapsalus. Ei olnud, esimene klass oli siin, Tallinnas, ma käisin, hakkasin siin prantsuse koolis käima, tuleb esimene koolipäev veel meelde, tuleb väga kohe ja see oli kaunis kole, sest Ma ei tea, kas minu ema oli ära unustanud, mis päevane pidime kooli minema, nii et kui mina kooli läksin, siis olid juba teised kõik seal ja tulid mulle vastu ja mina seisin üksi. See oli kaunis kole tunne niimoodi, et hilja tulla, see oli minu kõige esimene koolipäev. Ja mis mul tuleb meelde see prantsuse kooljali Khanis sealsele vanakulttasse kohviku lähedal ja siis ma jooksin otse kohe koolis kohvikusse, kus minu ema istus ja siis igavene hulga koogia, harilikult võtsin ka palju koolisõpru kaasa, nii et ema eest, kes mõne aja pärast, et ma ei tohi niimoodi enam teha. Me tulime, sõime kõik koogid seal kohvikus ära. Prantsuse lütseum, see on praegu meil Tallinna seitsmes keskkool ja see on inglise keele kallakuga kool. Seda kooli ka need külastasite natukene või sattusite mööda minema? Ei, ma ei ole jõudnud sekvool mulle siin Tallinnas nii tähtis ei olnud, Haapsalus on palju tähtsam olnud see aeg algasin teises klassis seal peale ja minu vanaema oli õpetaja seal algkoolis teise klassi ma ei tulnud, hilja, tulin korralikul ajal sinna. Nii et esimese koolipäeva mälestuses head mälestused on rohkem siis Haapsalust ja on küll ja mulle meeldis koolis käia ja hea meelega lugesine, tegin kõiki asju, ma peaaegu mis meeldis, mul koolis, ainult mitte. Matemaatikat ma seda veel ei oska. Jagan täiesti seda mõtet ja siis tunnistused olid alati head, aga ainuke, mis hea ei olnud, see oli matemaatikas. Aga kas kooli ajal juba joonistamine oli südamelähedane alati joones enne kooliga? Nii kaua, kui mul tuleb meelde, ma olen joonistanud ja see oleneb ju sellest, et minu ema oli kunstnik ja rakenduskunstnik ja meil oli alati paberid ja värvi ja kõiki asju kodus, nii et ma olen alati joonistanud, see oli kuidagi täitsa loomulik mulle. Kas õpetajad ütlesid ka koolised annetanud ja ütlesid, ja siis, kui me olime neid Haapsalus laupäeval, siis olime minu sugulase juures ja. Ma väga imestasin ära, neil olid vanad joonistused alles, mis ma olin teinud, kui ma olin seitsme-kaheksa-üheksa-aastane. Ta nad võtsid välja, näitasid sest nad need joonistused minu vanaema käest saanud kindlasti need olid alles ja need olid päris head, selle vanuse kohta tulid tuttavad ette ka. Ja tulid mul otsekohe tuli meile, sest sel ajal ma joonistasin väga palju neid filmitähti mis sel ajal nii väga kuulsad oli, need võis kohe ära ära näha ja siis ja saarel ei anda, näiteks. Olin joonistanud, mitu korda oli väga naljakas näha neid vanu joonistusi. Need olid lapsepõlvejoonistused. Kuidas aga sündisid laste lemmikraamatute illustratsioonid? Astrid Lindgren on jutustanud toredasti kuidasmoodi, Karlson tema üles leidis, et see oli ühel õhtusel ajal, kui ta istus Stockholmis oma toas, siis ta kuulis akna taga propelleri urinat aknalaua peale, istus pontsakas mehikene ja ütles, et tema on maailma parim Karlson ja tuli väikevenda otsima. Kuidas Mari Karlson teid leidis või teie Karlssoni, mul oli natuke raskem, sest ma ei teadnud, kuidas välja nägi. Ja siis ma tegin joonistused näitasinastasidile edelas. Nii ei näe, kas välja ma olin ühe vanamehe joonistanud? Prillidega ei, nii ei näegi, asfele, ütles, astusid siis sel ajal ma pidin Prantsusmaale sõitma Pariisi pooleks aastaks. Seal ma jooksin nii ja otsisin kassonid ja leidsin ta turu pealt seal Pariisi keskpaigal häda nägin niimoodi täpselt niimoodi välja, nagu ma joonistasin üks väikene paks mees, kellel juuksed püsti seisid. Ainult et propellerid ei olnud seljale nuppu kõhu peal. Ei ole, seda ma panin sinna ise, aga muidu ta needev kaassõna üks prantslane aga Bullerby lapsed. Põlebi, lapsed on väga palju, mina jäneselapsed ja, ja Nende kooliõed ja vennad, ma olen palju neid lapsi, kes meil kodus ringi jooksid, vaadanud ja ära joonistanud. Kuidas sündis väike tseerunud, oli film tehtud Need joonistus filmipiltidest äral ära joonistatud, säält see väike, ta nägi nii välja ja ma pidin teda niimoodi joonistama. Eriti fantaasiarohked on ju röövli tydruk Ronja ja, ja veel rohkem Vennad Lõvisüdamed. Ja see on minu arust see kõige huvitavam osa sellest sees, et välja mõelda, kuidas need inimesed välja näevad raamatus. Ja siis ma olen alati küsin assiidige, et kuidas nad välja näevad ja mis neil riided on ja Sisasse ütleb umbes, mis ta on mõtelnud. Ja just roni aga oli niimoodi, et ma olin John ja joonistanud nii natuke kui ta filmis on, nii sirgete juustega ja natukene poisi moodi, aga, aga siis ei Shon ja on ilus tüdruk, väga ilus tüdruk, mustade lokkis juustega, see, see oli igavene tööd, mu ema üldse, ma ei oska lokkis juukseid joonistada. Ometi, kui ta nii Kaharad ja käsi on teine asi, mulle väga meeldib puid joonistada, aga aga inimesi lokkis juustega see nüüd ma oskan seda teha, aga siis ma ei osanud see muinasjutumaa, kuhu Vennad Lõvisüdamed tuvad, sedapidi ikka olema üsna keeruline ette kujutada. See ei olnud nii hull, see madu oli kõige raskem, aga mul on kõikideks pildid olemas peas, kuidagimoodi ainult vaja neid ära joonistada paberi peale. Mis Tiid vaimustab lastes, et nad on täitsa kohe vabad ja nad ütlevad, mida nad tahavad. Ja ennast kuidagimoodi ei tee millekski, mis nad ei ole, nad on, nad on ise kõik lapsed, ükstapuha kus nanomaailma osas, nad on täpselt samat moodi.