Mina olen Märt Avandi ja loen teile jutu Teodor ja tilluke tant. Autor Reili rei naus. Teodor lamas voodis ja ootas und. Aga uni ei tulnud, sest mingi imelik hääl segas teda. Selline tunne oli, nagu oleks pesumasin toanurgas urisenud. Aga pesumasin oli ju ometi vannitoas. Imelik urin aga ei lakanud, vaid muutus hoopis kõvemaks. Poiss tundis, kuidas hirm salamisi naha vahele puges. Kuid just siis meenus teadurile, kuidas ema oli teda paar päeva tagasi kiitnud, kui tubli suur ta juba on. Ma olen juba suur poiss ja ei karda midagi, ütles Theodor iseendale ja panin öölambi põlema. Toa kõige kaugemas nurgas seisis väike pruun karvane olend ja vaatas deodoritama suurte, pisut kohkunud silmadega. Teodor oli tegelikult sama kohkunud. Vabandust, pomises karvane olend. Morist ehmatasin sind. Teodor raputas pead. Eriti mitte. Aga kes sa oled ja miks sa minu toa surised? Ma olen tont, ütles karvane elukas jooma, tulin sind hirmutama. Miks sa mind hirmutama tulid? Imestas Teodor. Noh onu ema käskis. Väike tont paistis äkki natuke õnnetu ja häbelik. Miks su vanaema mind hirmutada käskis? Uuris Teodor edasi. Toitlusid, et ma pean harjutama, sest hirmutamine on huntide töö ja siis tuli vanaema musi ja ega ma muidu ei oleks tulnud, mulle tegelikult üldse ei meeldi hirmutamine. Tunnistas tilluke tont häbelikult. Mulle ei meeldi, kui keegi mind kordob. Aga ega mina ei kardagi, ütles Teodor ja Theodore Cartnadki. Tema meelest oli väike karvane külaline hoopiski väga armas. Nagu väike mängukaru või mõni muu karvane mänguasi. Siis on tore, kui sohi Kardo rõõmustas. Don't. Kas sa õuna tahad? Küsis poiss. Deodori ema ütles ikka, et külalistele on viisakas midagi pakkuda. Väike tont noogutas. Teodor ulatas oma külalisele suure õuna ja väike tont hakkas seda innukalt sööma. Koso loomilinodoskavad mängida, küsis tont, kui oli õuna ära söönud. Oskan ikka, vastas Teodor. Kas sa tahaksid mängida? Väike tont noogutas. Ja nii mängisidki nad päris mitu mängu järjest. Kuni väike tont jälle veidi nukraks muutus. Mu pean nüüd vist minema, sõnasta kurvalt. Ainult Moydio. Oma vanaemale ütlen. Kus su vanaema praegu on üldse, uuris Teodor. Toto jäi välja ootama. Ta ütles, et ma olen juba piisavalt suur, et ise hakkama saada. Ilmselt kuulatud praegu haakunud, aga mida te kuulatab seda ott, Kosso? Kosohocotkorjuma või mitte? Aga kui ma karjuma hakanud, kas siis on su vanaema rahul? Küsis Teodor. Tont noogutas. Ma siis karjun natuke, lubas Teodor. Ainult ma ei saa väga kõvasti karjuda, muidu ärkavad mu ema ja isa üleshoid vaikselt. Kaagoryudo. Mu vanaemal oli väga head kõrvad, lubas tont. Ja siis Teodor karjuski vaikselt. Aitäh sulle, et sa mind hädast välja aitasid. De ütles Tont rõõmsalt. Pole midagi, kinnitas Teodor. Mul on hea meel, et me tuttavaks saime ja et ma sain sulle abiks olla. Kus ma võin tulla, teine kord veel toominut mängima? Küsis don't. Muidugi võid, lubas Teodor ja siis ma võin ka veel karjuda, kui vaja, on, aga järgmine kord veidi varem, siis me saame kauem mängida. Väike tont pidaski oma lubadust. Teodor oli selle üle väga rõõmus, sest tal oli nüüd uus sõber. Ja tont oli rõõmus. Talle meeldis Teodoriga väga dominanti mängida ja lisaks oli ka vanaema temaga väga rahul.