Esimene kruus piima meie tänasele külalisele Eesti NSV tehnilisele kirjanikule Villemitest, palun. Ärge mille te saate nüüd ühe kruusimaapiima, kas tee oma elust kangeid mälestusi, äratan, või olete te nii palju linnainimene, et teil on ükskõik, kas pudeli ping või maagiline? Kui päris ausalt tunnistama, et ma päris seda maapiima julgegi praegu jube olla nii harjunud linnapiimaga ja mulle meeldib linna rohkem. Ei ole tööharjumuse jõud. Karjas olete käinud ja ma olen kuus suve teinud. Aga teie viimastes raamatutes viited oma tegelased ikka Maale. Olgu siis vaikimise motiivides võib talvepuhkusest küll linnainimesed, enamasti, aga ikkagi maakeskkonnas. See võib olla niisugune linnainimese maaigatsus, mis ikka teatud veos tekib. Võimalik ka, et mingil määral ka vajadus. Kole palju ikkagi meie kirjandus praegu annab pilte ja elulinnast. Maa terve suur teine elu pool võiks ütelda. Nagu varju jäänud on kokkupuuteid maaga olnud ja niisugune tunne vähemalt on tekkinud. Võiks kirjutada. Ja talvepuhkusest sai üsna hiljuti ka film valmis, me oleme peaaegu kõik seda näinud ja ja meie tänase koosistumise alustuseks tuletame seda filmi pisut meelde. Näed võitja ei olnudki, tervitas üksi päevaliselt ilmast koerad puute edestanud, muretseda ei tohi. Kui mind ära kutsutakse, siis võtaks, oleks ikkagi seltsi. Eks ühtedele hirmiks jälle. Mõistuse ära võetaks. Sa oled kummaline inimene, heita tehti. Ka ma ka ei ole sattunud, igal pool inimesed virisevad, kritiseerivad. Ei ole, seda, ei ole teist, seda liige seda nähe. Mina ise samuti. Elusaga inimestes. Olen tihti mõelnud ja ma olen kohe päris kindel, et kõik hea. Mis tennises on? On tänu sinule. Mis käiga tõuseb? Käivitasime paiku, aga jää peaksin pükstele triikrauda andma. On ikkagi välismaa kavalerid platsis. Meesterahvas, aga kuidas te mõistate naiste hinge nii hästi? Selles küsimuses on juba hinnang söös hinnangul hea. Töökoht tõstumul, viisakus nõuaks tagasilükkamist, aga mul ei jätku jõudu seda teha. Argumendis olgu viisakas. Oma mingisugune tagamaa, sest natuke kui keerutada realistlikku teost nagu. Autorile on mingi tarvidus oma tegelaste sisse pugeda, vaadata tegelasseestpoolt ütleme kaasa tunda. Ükski mees muidugi naine olla ei saa, kuigi kirjanikuna ta oleks kahtlemata mõne oma elujärgu ka naine olnud selleks, et lihtsalt katsetada, kuidas kuidas välja näed. Naist mõõtude muidugi on raske, aga eks ta ka meest on raske kujutada. Niimoodi, et ta saaks usutav, tema kaudu oleks midagi öeldud. Ja nende talvepuhkuse naiste. Ja kaks selle raamatu tegelased on siis aita tädi talu perenaine ja minna Soldon, nad on nagu rohkem nagu natuurist nähtud ja kirjutatud, aga Anu, selle raamatu peategelane on küll niisugune, noh, ütleme koondkuju. Naislugejaid. Tehnunastasin. Ma tahan nüüd veel vahepeal öelda, et nagu te näete, meie saade ei toimu mitte tavapärases keskkonnas televisiooni stuudios vaid me oleme täna külalised. Paide rajooni üheksanda mai kolhoosis oleme Väätsa raamatukogus ja kui ma ennist kõigi siinolijate ametinimetusi täpsustasin, siis sai see rida nii väga kirju, et ma tahan seda kohega teile teatavaks teha. Raamatukogu lahke perenaine on vanemraamatukoguhoidja Vaike Kuuse. Võib-olla valame siis nüüd kõigile teistele asjaosalistele ka natuke piimakruusi on. Tema kõrval istub kultuurimaja direktor Sirje Lõuk. Edasi on hilja. Toome, kes on hulk aastaid töötanud aednikuna, aga praegu näpin inseneriametit. Tiit Tanner on üheksanda mai. Kolhoosi Canonist kõrval istub ametikaaslane Reet Koit kolhoosi raamatupidaja. Paavo Arro nagu juba mehimondrist võite näha Metsamees Väätsa metskonna abimetsaülem Riina Mälk emakeeleõpetaja ja minu kõrval. Siin istub Pille Edur, kes iga päev kannab valget kitlit, jaan kõge üheksanda mai kolhoosi arstipunktis. Nii et teelgi William Groznõi selge pilt, kes ja kokad on. Ega siis muud, kui läheme oma jutuga edasi. Palun, ennist oli küll terve hulk küsimusi, Villem Grossi ja keegi medalgus. Keda filmi tegelastest näitlejatest? Kellega olete te kõige rohkem rahul, kes vastab teie kujutusele? Tuleme tagasi filmi juurde, naine kütab sauna. Filmi on arvustus manu filmiks või ühe näitleja filmiks. Teistel näitlejatel on seal Ita Everi kõrval üsna vähe osa. Ja minu meelest on selles filmis kõik näitlejad kruuseumendil nagu õnnestunud oma vabariigist leida ja nad on nagu omal kohal kõik seal. Aga Ita Ever mind küll oskaks liigutada, kuigi ma selle järgi vändatud filmi või selle raamatu järgi vändatud filmi autorina. Võiksin ütelda niimoodi, et raamatust on väga väike osa võib-olla filmi läinud aga see osa on niiskusekindla režissööri käega tehtud, võetud, son valitud niisugune meeleolu film, Don talv, tõesti Eesti talv ja Ita Ever. Selle Eesti talve taustal mängib kuidagi lõpus ennast nii liigutavaks, et ta oli väga hea vaadata. Kuidas teile filmi pealkiri meeldib? Filmi pealkiri? Eks me mõtlesime ka ja nagu arutasime, hakkas ta natuke komöödia pealkirja. Ei peegelda endas. Miks ta seda teeb ja seda nagu märgitud ka õigusega muidugi. Filmi pealkiri, filme on nii palju, Pealkiri. Minu meelest ei, ei väljendada kuidagi konstateerib lihtsalt, et üks tegevus selle taga oleks komöödia olnud maa, seal on mingisugune ülekantud tähendus kütmine teatud tähenduses, siis ta oleks täiesti omal kohal, aga praegu nähtavasti filmi loojad ka jäid liiga kergesti rahule selle valitud esialgse pealkirjaga. Aga seal leiti ka, ta ütleb üsna vähe ja on ka nagu liiga palju esineb midagi selletaolist. Niimoodi. Et teil on seal niisugune ämma ja minia vahelised probleemid kerkivad üles. Kas teie meelest ämma ja minia vahelised suhted võivad mõjutada niimoodi noort perekonda, et nad lähevad lahku? Ja minul selles raamatus niimoodi on näidatud. Ma olen tulnud säärasele järeldusele elumaterjal seal sääraseid andmed mulle andnud, et väga mitmesuguste motiividega, aga see näiliselt muidugi täitsa nagu põhiline, et noored ise saaksid eluga hakkama, aga ka noh, ema, üleliigne tähelepanu oma poja suhtes ja nii edasi, need on hästi valusad, valusad elu, nähtused nagu ei oska veel üle saada, tihtipeale nendest pöördumistest ta ühiselt elamise puhul tekivad, need oleme tähele panna. No siin on ka muidugi hariduse vahe, mis on ka seal mängib oma rolli ja, aga kas see tegelikult on siiski oluline? Minul ei ole niivõrd suure haridusele, no seda küll, aga üldiselt ma mõtlen, et ma sugugi ei valetanud, kui ma selle abielu lasin vanema põlvkonna tõttu hukka minna, sest noh, ma olen veendunud, et see nii võis, võis olla mingi õpetlikusse taotlenud. Aga lihtsalt tahtsin kujutada niisugust naist nagu Anu hinges siiski sellest alandavast olukorrast tuli välja täiesti endale õigust säilitades, oli nagu selle raamatu mõte. Tema näidates õige mitmel puhul kõnelenud õnnetutest vaid lahkuminevatest abieludest. On see kuidagi mingi niisugune terav probleem, mida te leiate, vajalik olevat ikka jälle puudutada? Ei tea, kas ta on terav sest lahku ju minnakse ja on vist nähtavasti nii juhtunud, et inimesed, kes on kelle armastust kujutanud, on jõudnud niisuguse lahkumine kuni, aga kas mul siis tõesti neid nii palju õnne arvestust ei ole teinud? Trenn ja see käis sel puhul. Ma nagu mõtlen Naanile Kurzdovnani artiklite sari, mis ilmus selles küsimuses Mulle väga meeldis tema sõnad selle asjaga tegelenud igasuguseid bossijad temaga, kui noh, nii ikkagi asja uurinud ja statistika põhjal näidanud missugustes abielufaasides aastate järgi kõige tihedam on ja asi on nagu uuritud ja ja väga murettekitav. Ja meie vabariigis eriti, kus rahvas on väike ja iive väike ja niisugused perekondade purunemise, et see on tõsine küsimus. Ja kõige kurvem on seitse lapsed. Aga muidugi, Ma tahtsin küsida see vältimise motiividest. Meil tekkis selline vaidlus, ei saanudki aru, et millest tähendab, kuidas teie arvate see Ahti tahtima mark kujunes selliseks, nagu ta oli. Kas see oli tingitud kasvatusest rohkem või siis mängis osata tema päritolu Küsimusest aru ja mind väga huvitab Kased sest mitmed arutelud ma olen osa võtnud ja see kerkib paratamatult üles ja ma olen seda raamatut kirjutades teinud mingisuguse vea. Sest geneetikaga mina tegeleda ei ole tahtnud ja ma ei saagi tegelikult ma ei tunne seda päritolu, pärit elu küsimusi, nii palju, ma julgelt võiks hakata seda ilukirjandusse kandma. Mu meelest seda ei saagi praegu teha, kuna aeg on läbi elatud juba ammu, seda nimetati bioloogismiks. Noh, jah, mina tahtsin näidata. Ja eks ma olen seda näidanud soniga põhiliselt kasvatuse küsimus. Raamatu lõpetasin siis kirjutises ja näete niisuguse väikse tähelepanu juhtimise mis juhib pedagoogika peale koduse kasvatuse peale ema ema ülemäärase niiskuse, arutu armastuse peale, härmas sõna ruutu või niisugune ja siis see temal, see poeg sündis tema esimesest tõelisest kokkupuutes mehega kes sealt ära nagu viidi, võeti, ja see jäi talle nagu kogu eluks ja, ja sealt see ma nagu põhjendan sellega tema erilist suhet oma pojasse. Sest tütar, keda ma ka seal ikkagi märgin, et on olemas ja annan tema iseloomujooni tütre suhtes emal ei ole niisugust tunnet. Tütrekasvatuse küsimused ei ole niisugusel kujul kerkinud, seal raamatus on hoopis teistsugune. Aga kas te peate õigeks lisse, seda juhite tähelepanu sellega, et isa peaks nagu lastega siis rohkem tegelema, sest tütre ja isa vahel on selles raamatus hoopis tihedamad sidemed kui ja seal näiteks tütre kiindumus isasse ja isa vajadus tütre järele. Ja see on andnud palju paremaid tulemusi, sest tütar on oma tee leidnud. Et seda võib-olla siis tütre kasvamise Aalzetturon mõningal määral noorem siis lisa vabanes, neist ülesannetest oli juba juba kergemad ajad. Sest ükski siinkandis olid need rasked ajad. Millal minu peategelane, ma nimetan selle romaani peavikkele sotsiaad, marki. Kui tema kolhoosi esimees oli, siis tõesti oli kolhoosi esimehel väga raske. Ja tihtipeale ta sattus, oli abitutesse olukordades, nagu mul seal on märgitud. Ma ei hakanud väga detailselt seda kujutama, sest meie kirjanduses on seda tehtud. Ma mõtlen siin Heino Kiige tondiöömaja, seda perioodi on väga detailselt kujutanud ja sel puhul oli nagu isal tütre ja juba rohkem tähelepanu võimalik, aga samal ajal vaadake inimesed siiski. Ta on ka geneetilised nähtused ikka nende geenide kromosoomid, seal tulevad mängu ja ja. Tütre poisid need lihtsalt paremad olla kui sellel poisil. Meil ei ole midagi teha. Sest vaadake, kui me uurime midagi väga ilusat suurt nüüd oma klassikut, kas kappide heliloojate, suguvõsa või Tammsaare või siis Me uurijad vägagi joovad geneetika põhjal vanaemadeni ja nende laulu Healini väljaga, kui lurjus lüpsis häbenema ja üldse püüame ehmatusega vaadata, et et see on ainult kasvatuse vili. Nad on ikka väga seotud asjad, lapsed lastesõimes juba lasteaiast, rääkimata lasteaias, muidugi kui erinevad nad on, kuigi on enamasti ühesuguse kasvatuse ühesugustes tingimustes. Tas ma suutsin vastata. Aga kui ta laulatuid kirjutate, kas teie kasvatatud elus võtate rohkem elust fakte ja probleeme, siis olukordi või mõni probleemi suvidele hakata sinna siis selle põhjalid välja liivama loomingut? Seda on kaunis keeruline vastata, kui palju on seal niisugust fantaasiaga ühendavat elu? Ta peab elu olema, sest realist klik looming on väga kramplikult ikkagi elu küljes kinni. Vot seesama vaidlemise motiivid, ma. Talu või seda praegust maaelu? Ei, nii väga hästi küll ei tunne ta julgesti võiksin kirjutada, ei võta sisse seda, mida aga misega meelde tuledamis hästi ühendaks ühte või teist süžeeliini või ei julgeks väga teha, sest enne enne ma pean ikka järele kuulama ja küsima spetsialisti või sellesama mehe käest, mis tüüpi talt traktor veab seda või teist või ja ma mäletan, mul oli midagi tarvis näiteks selle jõusöödaga seal tegemist teha natukene, aga ma viilisin sellest mööda. Kui ma oleks selle kirja pannud, oleks tekkinud umbmäärasus, on midagi märgitud, aga mitte täpselt. Saad lõpus, mul tuleb lihakombinaadiga seal natuke tegemist teha, aga laadida neid rebaste karusnahaloomadele on valmis küll, ma olen lihakombinaadis käinud ja vot seda kohta ma ei tea ja mõtled, et ah, ega ma midagi valesti ikka ei ole teinud, seda ei jäänud rahule. Ei jäänud rahule ja siis ma tegin sõiduRakvere lihakombinaati, palusin, et pole, näidatakse, kuidas selle materjali laadimine käib ja mul tuli neli riba ära võtta siiski ja kaks rida asemele kirjutatud siis see pildi ikkagi paika. Klassikute puhul on alati alati see nii, ükski detail ei ole neid kunagi umbmäärane või oleks Tammsaare näiteks pannud midagi talumajapidamises sesse, mis talle halvasti meeles on. Kirjanik ja kirjanikuanne muidugi mälu ja loed siis vaatad, kui täpne kull tihe on ka tema, tema olustik, kuigi ta filosoofiline kirjanik Siis nüüd isejutumaaelule, sellele teile kõigile kõige lähedasema neeluvaldkonnad. Kuidas siis ikkagi, kes need kuus aastat olete olnud karjaseks jääga vaikimise motiivides läbi tervete pikkade aegade kujutatud maaelu ja maainimesi? Kust te need teadmised ja kogemused kõik terveneda pikkade aegade vältel olete võtnud ja kuidas seal üldse maainimese teemal või maaelu teema üllatanud siis ma saan nüüd nii lähedaseks. Et juba kirjutada lause, raamat mu elu, nagu ma pean ikka vastu küsima, kas kuidas saate, kas te saate ka hinnata, kas mul on kõik see maaelupaigad ja minevik? Veenab ka minu arvates ning kui maainimeste ei pane kahtlema? Jah, aga eks ikka need ka väga täpselt ju ei võid jääda. Minevik on kuidagi leiva lehnikalist karjapoisipõlvest väga tugevasti väga tugevasti. Mina sattusin enamasti väga headesse peredesse kus mind perenaised ja hoidsid, kui oma last võiks ütelda, ja siis mõnel pool oli kohe nii hästi lõbus käia. No aga nad on nagu minu lapsepõlve maa noorusmaa läks, no see, see aeg läheb inimesel tavaliselt üldiselt hästi meelde. Selles raamatus muidugi ei ole minu nagu väga konkreetseid karjapoisikohti või kasutatud, aga eks midagi midagi nähtavasti sealton ikka võetud ja missugust raamatut kirjutades muidugi tuleb. Tuleb ka teha nagu arhiivitööd selles mõttes, et lugeda tolleaegseid ajalehti. Seda olen mina hoolikalt teinud. Muidugi mitte arhiivi selles mõttes nagu Jaan Kross, kes on tõeline ajaloo ajalookirjanik, kes kirjutab ka neid aegu, mida muide Me keegi kautor pole ise läbi elanud. Te olete alati otsinud, tagama loomingus inimest selle sõna kõige paremas tähenduses ja küllap te teete seda ka edaspidi. Olete toonud maainimestest vabandust, kui ma jälle maainimestest räägin, meieni üsna mitmed sümpaatsed, kuivad, kellesse suhtute ilmse sümpaatiaga Teie kui autor. Aga kui te peaksite neid kirjutama, ütleme minuealised, kellel on veel pensionini jäänud 15 või 20 aastat. Kuidas te meisse suhtuksid, millise, millise jooned teile tunduks, et meis väärtuslikud, millised halvad? Ise me tunneme teinekord niiviisi ilmselt et oleme loobunud kuidagi liiga kergel käel sellest kõige tõsisemas maaelus, et villast lõnga ja niisugust, mida kõike seda, mida kodumajapidamine annab, käime me küsimas ema käest, et meil oleks nagu ise juba linnainimesed, meie jaoks on maa veel kuskil seal, kus seal meie vanemad nagu oleks veel eraldi maa meie jaoks olemas ja et me oleme täiesti kergekäeliselt loobunud näiteks koduloomade pidamisest kassi koera peame elus, asi on kõige parem asi, kus meie laps siis puutuks kokku kui elusa loodusega ja kus veel teda pidada kui mittemaal. Aga sellest kõigest me oleme tagasi astunud, meil on selleks juriidiline õigus on muide, me oleme seda nähtavasti natukene liiga agarasti tarvitanud. Kas meil on moraalset õigust sel kombel edasi minna ja, ja võib-olla liigse saatuslike tagajärgedeni. Kui me selliselt loobume oma vanemate tõekspidamistest hakkan elama kui linnainimesed, kas me pole muutumas eikellekski? Linnainimene kipub võib-olla nii klatooniliselt ja suvel ainult maale, aga samal ajal see noorem maainimene nagu tahab väga hinnanguline. Parun arutluse teemaga ma ei julge võtta endale niisugust otsustavat osa selles olla nagu kohtunikuks, selles küsimus on liiga liiga suur. Küsimus on elu arengu küsimus, areng on, paratamatult, ei ole midagi teha. Areng toob kaasa igasuguseid nähtusi, millega me ei pruugi sugugi nõus olla ja nagu öeldakse, progressi eest tuleb maksta. Joome midagi, kaotame, aga kui praegu meie maa näeb välja niisugune, nagu ta näeb. Väga linnalähedasena. Palgasüsteemide need kõik see on väga tähtis ja oluline, aga ka ehituslikult ja Ta võtab säärase kuju. Kui palju selles on paratamatus siiski teisiti ei saa, lihtsalt ei jõua jõua välja kujundada nii nagu nii nagu tahaks igatseks inimene. Minu meelest lihtsalt ja me võime teada üsna, üsna nii nostalgiast kui me mõtleme vanade talude ja traditsioonide peale, aga samal ajal tal oli nagu kõigele varasemale inimene ise mõtleb oma noorusele väga heatahtlikult, kuigi teinekord noor inimene võiks ka valusasti vitsu saada. Niisama, inimkond võtab oma ajalugu, see on, see on ju tema inimkonna minevik ja tema nooruse tihtipeale leiab sealt väga ilusaid. Nii unustad ära selle, selle raskuse näiteks praegu, kui palju maainimene on vabanenud niisugusest raskus nagu turustamine oma oma saaduste turustamine. Aga kui lugeda neid vanu päevalehti, vaadata nüüd hindade süsteem, kuidas kui palju siis võimaksi seal, mismoodi valitsuselt tuli, tuli jälgida kuidagi kuidagi see talupidaja saaks oma kauba mingilgi määral siis turustada, see, see on praegu. Kuigi jah, ilus ümmargune leiba, mäletan kuidas seda lõigata, ikka niimoodi vastu rindu ja ta oli väga hea maitsega. No nüüd vist minu teada ei saagi iialgi säärast maitset leivale, kuna vilja kasvatatakse teisiti ja vilja kuivatamine ei toimu rehetares enam ja nii edasi. Jah, ma proovin. Siis neil on praegu siis tulen. Maitsta. Aga mina mõtlesin seda, et selles filmis, eks ole, helistas talle puhkuse suhteliselt. Mida siis õigupoolest oleks ikka pidanud tegema selle soldamite majaga, et tädi, aita majaga. Kas jätta manööverpinnaks? Mida teie teeksite nende vanade majadega, mida meil nii palju? Sellistest väga töökas enam elada ei taheta, kuna annaksin väga heade inimestega, kellel oleks tahtmist ja hakkamist? Ro küsimus, kuidas need vaiksed ja nii kaua ühiskonnadel õigust püsida elus kahju on vaadata tõesti teinekord mõnda metsatalu, mis on maha jäetud, no keegi pole tahtnud, siis ta lihtsalt hääbub, kõduneb millest on muidugi kahju. Mul oleks üks küsimus, kas teie ise tahaksite niisuguses majas elada ja sealt tööl käia? Ja vaadata, ütleme sellises ilmastikuolud nagu möödunud aastal Teate, mina praegu olen Kirjanike liidus teatud määral rakkes. Teatud määral olen rakendatud ühiskondliku töö korras, mis ei anna mulle võimalust millest rohkem kui kaks kuud nüüd kaks suvekuudest maal olla. Aga varasema taas, kui ma nüüd. 76.-st aastast alates olin ma vabakutseline ja siis ma elasin lumest lumele seal oma palktares, mille, mille ma ostsin nende rahade eest, mis ma sain poolelioleva maja Ja selle ma olen ehitanud seal nii mugavaks ja küllalt hästi kujutavaks, seal saab talvel kaelad, aga. Ta saaks elada tallad tülikaks. Ja linnas korter ja küte tuleb maksta. Tee tiidituugeeznega tööl käia seal selles majas, seda küll, seda, seda muidugi ja eesnääre kogu seda sügisel, kus, nagu ta Lori kuules Jänelion ja kui sa oled sunnitud sellel poisil käima, siis nagu, Ööga teiseks inimeseks ümber kasvatada ei ole mõtet. Minu arust ma kaotan neti viimased rõõmu riismed, mis on aastatega nii väheseks jäänud. Siit tulebki, aga kes on need siis need teised head inimesed, kes tahaksid olla? Aga mida te arvate üldse meie tänapäeva noorusest just nendest teismelistest on nad ikka täitsa hukas. Nonii, ma võin nendest on, mida ma arvan naistest. Ran on hukas naisi ka, isegi praegusel Altjaan halbu naisi on väga häid. Ja niisama veston noortega ka, kuigi meil, mis hakkab häirima see noorte probleemid, sisemine või see probleemid siin noorte ümber, et kas see, kas see on nii hirmus. Kuidas nüüd leida sõna tähtis on ta igal juhul, aga me oleme, kuule, natuke tundub hädas selle asjaga. Miks, miks te, miks te nüüd on läinud nihukeseks hädaliseks asjaks, see on umbes nagu vene keel oli üks laps pole häda? Peaaegu jah, väga jabur või mis need on siis? Neid ei näegi, seal ei ole võimalik sattunud halbadele saadetele, mida ma olen vaadanud olen küll püüdnud vältida perekond ja kodu näiteks. Ei taha neid saateid kuulata, no ilmselt on nad vajalikud, aga tihtipeale kuuled jah, kui niiskust. Noh, nagu, ega hädaldamist asjade ülemisel minu arvates üsna üsna loomulikult, no ütleme, teatud eas tütarlaps kaotab usalduse teatud eas noormees kardab teatud küsimustes usaldas oma vanemate vastu, see on nii loomulik asi, seal ei tule mitte midagi vaja, ettevõte, see on alati niimoodi olnud. Aga Meie teeme hirmsa küsimuse, sellest küsimust ei ole, sest jää midagi nooruse doktor noormanni arvates. No vot ma usun, et see lähedust üldiselt sellesse rubriiki No niisugused seksuaalasjad, kuidas eks nad on vajalikud, muidugi, see on hästi-hästi tähtis, aga Kai minu meelest ei ole see sugugi niisugune hädaprobleem, et me oleme nüüd hirmsasti midagi kuskil viltu lasknud ja ja nõnda nagu kuidagi nagu võrdleks sellega omal ajal nüüd pysti, peet, loengud armastusest või niimoodi. Minu noorem mees olin ja ajalehe ajalehes töötasin, märkasin kohe sihuke teema, ikka, tuleb lektor ja peab armastusest ja veab armastust loenguga. Armastus on puist ju. Ja see on niisugune. See on andekuse asi, igaüks ei oska armastada, kas loenguga isand inimesed armastama? Ja, ja need asjad on jaanitakti takti ja ja tarkuse küsimus, ma usun, et ajurünnaku saateid malan, mõned nii vaadanud ja kuulanud. Tõsised asjad, ega nendega mängida ei ole ja ja kõik see tahab ettevõtmisega minu meelest. Ega see rääkimine rääkimine küll, aga tegu tuleb lihtsalt, asjad tuleb käima panna, vaikselt nimetatud. Nii palju lärmi ja hädaldamist ei oleks, ütleme 10 ennast kuidagi nagu narrimaks, kui tarvis. Mina ei saanud sellest aru. Ja nüüd, kui te see inimese arengus, kui oluliseks te hindate inimese lugemishuvi ja seda, kui palju üks inimene loeb, no ma mõtlen kasvõi neid noori inimesi, kas ei ole nendel ka praegu seda liiga liiga vähest raamatu kättevõtmist ja raamatuga kahekesi olemist? Mina näiteks olen noh, kas või kas või tänapäeval märganud niimoodi, et nagu vähe loetakse ja mida selleks ajaks siis teie arvates tegema või ei ole see kaitse oluline. Et inimene oleks. Sellele küsimusele vastaksin kuidagi nii. Kaugemal ringiga ma hiljuti see oli veidi pärast armee aastapäeva kutsuti ühte kooli niisuguse klubi taoline, kus lastevanemad juhivad ringi ja seal oli üsna vähe õpilasi, mõlemast kaheksanda klassi õpilased ja. No mina kui endine ka sõjaveteran, ma võin ju poistele rääkida ründeelust ja ja sõjamehe tööst, mis on küll kole, aga poisid peaksid olema huvitatud vähemalt hästi rääkida, mina ei oska rääkida ja sõjast ja nagu ei satu sellel teemal hoogu, aga aga vot see üldine olukord, eks ma rääkisin seal kirjandusest ja, ja nii nagu püüdsin, püüdsin teha nii olla teatud hetk pedagoogina Noorte ees teismeliste ees, aga nendel oli seal esimeses ruumis oli makk lindid peal. Ja muidugi see makk käis, kui ma tulin, siis muidugi palutakse kiiresti kinni keeratakse, lapsed kogunevad sõna. Ja koma üks tund aega oli siis või natuke alla tunni. Olen rääkinud, makk läks kohe käima, aga ma ütlesin ka niimoodi, kuna ma natuke psühhopsühholoogiad tunnele ütlesin. Kuulge nüüd mulle paistab, et küsimuse ära ei ole nii väga. Tahate seda muusikat kuulata? Teatega? See võib kõike kena olla. Aga sellel muusika nimetus on ajaviite muusika, meid ja see ongi see kohutavus. Seal selle hulgas on väga head ja, ja häid ansambleid puhaga, seal on väga palju keskpärast ja niimoodi, mida harjumusest lihtsalt kuulatakse niimoodi, et tal on rütm ja ja, ja see asi on väga tõsine võrkus, kaob siis noore aeg. Ja, ja niisugune noh, tekib kerge tülgastus, ma kardan raamatu vastu. Ja mis, mis propaganda ütlusesin raamatule teed, kui kihtril poisid tulevad ja võtavad lihtsalt noorenemise äraselt peente tähtede tagant. Kirjutan nende lehtede oma kooliaegsetest aegadest tahtsin küsida, et kas tiivasirutus, kas need on seal teiega olijad ja koolivennad, Johuldud mina olen ka täpselt samal ajal koolis käinud väga täpselt isegi käsattunud sealt kasvuhoonest selle murelikule, taime murelikule avamaale, nagu teie maakirjad tüki lõpus ütlete. Ja siis ma ma seda kohe nagu arvasin, et need on teie kooli minema. Sest nad oleks nagu minu kooliõed ja vennad. Kuidas on see murrangu, ega keskkoolis sattusite ka või läbinu hävituspataljoniga? Kuule, mina ei lainud hävitust. Ta oli seal, jah, eks poiss oli hävituspataljonis, ma lihtsalt mõtlesin. Meil oli niimoodi, et see komsomolikomitee või maakonnakomitee sekretär seal Võru maakonnas Võru maakond lihtsalt jaotati. Ma tahtsin minna, see oli niisugune aeg-ajalt. Ja ta ei olnud võimalus, meil olid teised ülesanded ja selle tõttu sain hobuseid käia, mobiliseerida, sest nagu me siis. Ja selle tõttu ma tean, et niisugune mina käisin Vaivara vallas tööl ja niimoodi siis kandus siga. Ja olekski hävituspataljoni sattunud, oleks elu sisse jäänud, ütleme nii seal sektorid surma siis kohe alguses. Ja siis ma läksin selle Henno oma selle peategelase lasknud hävituspataljoni seal kuskil, sest see oli niisugune moment. Ma tahtsin kasutada kindlasti seda, mida ma ise isiklikud momendid tegi. See oli väga hästi kirjutatud. Tahtsin küsida, öeldakse, et iga neljas eestlane on kooliajal Ignagi luuletusi kirjutanud. Kuidas nendega oli? Mina pääsesin sellest. Olen juba viies. Ja ka ikka nii. Ma ilmselt ta tagantjärele tarkus, kus aga mul oli viiulimängija muusikahuvi, mul hakkas kuidagi see esimene sugune teatud positsioonidel, kui nugis kolmanda Aablikatuurini või kuidas sõrmeasetus nimetatakse viiulil viiulikooli järgi. Sinnamaani ma jõudsin aga kolme positsiooniga mänge tehniliselt üsna nii ja üsna magusast ja koolipidudel mängisin alati viiulit ja sain selle luuletamise potentsi, mis inimeses selle season sai, selle niiviisi maha maandada. Koorilaul. Nüüd tekkis vahesest poognat, mis mul oli, jõhvid, kuluvad ära ja hobusesaba jõusse. Nähtavasti on niivõrd vähe, poognad saavad ainult professionaalsed professionaalid, aga mis teevad diletandid? Teine korrus väga hea mängida, aga poognat ei ole kuskilt ei saanud. Sest mäng on isegi kehv, poogen ka, teeb niisugust looma hääl, siis ei ole ju mingit mõnupilliga enam tegeleda. Jah, aga selle pillimänguga seoses ongi, et see, mis nooruses kunagi on ja pole juure nagu õpitud või nii tänapäeva tõsist muusikat minu meelest saab kuulata. No see on minu arvamus, mõõduka konservatooriumi haridusse tuleb minna lihtsalt konservatooriumi õppida kuulajaks. Nimetanud isend loomingulisest kavatsusest karuks, keda alles laskma hakata ja halva õnne eemale peletamiseks ei tohi teda isegi õige nimega nimetada siis võime küsida, nii, ma usun, ei tähenda, et me võtame selle sabast kinni. On teil äkki olemas juba mõni karu nahk, mida te tähendas tulevikus ta lugejale parkida annate? Ei ole sedapuhku ja ja need on tükk aega vahet, ma ei ole midagi, ma teen, aga see Jedeneb, nii, nagu ma oleks soovinud tekivad kriisi tunded ja sedasama pessimismi. Aga õnneks Jüri ojamaa avaldas oma asutuse kaudu Neusele üüri olles raamatu ei päevagi Reata ja see natuke rahustas maha teisi vesik ilma ilma Reata mehi olnud, eks need on ikka. Aga mõnus oli lugeda, aitas nagu hingeliselt kaasa. Need praegu ei ole mitte midagi tulemas, aga tulemas võib võib-olla, aga rääkida ei taha. Ma kujutan ette, et te ütlete seda lähema tuleviku kohta ei tule. Lahema Loodonisega. Lubage Villem Grossi, see suur aitäh selle pika ja sisuka jutuajamise eest ja asun, et te olete ikka jälle meie külaliseks, kas televisiooni stuudios või kus siis tahes aitäh.