Kas laulja Ivo Kuusk kuulab lavastaja Ivo Kuuse sõna? Kuule tulla läbi vahendava isiku, selleks on lavastaja assistent verst raiste nii ise lavastada ja laulda samas etenduses, see on nagu võrdlajale iseendaga, male lähitlemisega. See on üsna raske ja üsna üsna ebamugav. Iseennast ei saa hästi laval kontrollida, ikka kipud vaatama, mis teised seal teevad ja kritiseerima. Tahes-tahtmata langed osast välja. Advokatuur protsessis läheb asi siis umbes taoline väljad, režii on paika pandud lavastaja assistendiga on asi läbi arutatud ja siis ma lähen püüan seda programmi täita ja ta siis muidugi TPL märkused seal kogenud inimene teeb oma märkused ja, ja annab siis nõu, kuidas oleks parem ja mida mitte ei peaks tegema. Mis oli põhjuseks, et Vanemuine võttis kavasse Tšaikovski ooper ei ole? Põhjusi on mitu, kõige määramaks on muidugi meie potentsiaal, meie võimed, võimalused ja võimed sinuni vaagimisel päris mitu ooperit, siin oli juttu isegi Rubensteini deemonist. Aga kuna meil ei ole jah hulga aega olnud vene klassikalist ooperit kavas. Viimane oli meil Oleegil siis me nagu mõtlesime, et võtame jalahte. Ta esitab lauljatele orkestrile küllaltki suuri nõudeid. Aga ulatuse tunda ühesõnaga kestvuseta Noopera lühem. Ja no nii, nagu ta nüüd siis täna kontrolletendusel te nägite? Nii, ta laabus, lauljat minu arvates saavad selle asjaga hakkama ja nüüd, kui ta saab sisse mängitud-lauldud, siis võib võib-olla sihikut veidi kõrgemale asetada. Siin on päris mitmeid noori, keda saab kasutada kogenema kogunenud lauljate kõrval. Ja on ka omamoodi üllatusi, mida muidugi publiku vaatama tuleb, ise märkab ja märg ja paneb tähele. On rakendamist leidnud hoopis teises rollis, näiteks Endel Ani laulab päris baritonipartii. Samuti võib tähendada seda, et siin mõnigi vanem laulja, kelle puhul me oleme harjunud juba teatud taset nägema ja seda harjunud kuulma teatud tasemel laulma on ka nagu minu arust saavutanud uut kvaliteeti, pean silmas tordikud. Samuti orkestrile küllaltki küllaltki nõudlikud partiid noore dirigendi käe all. Tänase kunstinõukogu koosolekul nagu märgite seda küllaltki suure õnnestumise naeta laabus. Ja need neid eesmärk oli päris mitu, aga põhiliselt pidasime silmas siiski oma potentsiaal. Ja mille poolest, nagu see tee ooperilavastajana erineb võib-olla seni tehtud tööst lavastamisel ja seninähtud ooperitest, tähendab, ma mõtlen jalantest joonte puhul ja nende puhul on tegemist meil siiski midagi niisuguse ühiskonna või olukorraga, mis on nagu muinasjutuline, ta puudub pahelisus, puuluvad intriigid ja tegemist on inimeste niisugusest sisemaailmaga põhiliselt ja ooperis ei ole halba tegelast, negatiivset tegelast üleüldse mitte. Ja see niisugune. Tahtmatu, või põhjuseta kannataja kuju, see oli särkovskil, tema teatavasti see on tema viimane ooper oli väga lähedane ja ta oma vennale modestile, kes on libretistil ooperi libretistil esitas kohe konkreetsed nõuded selle ooperi puhul. Nii libreto ja ka nii nagu selle ooperi valmimise käigus oma neid ideid pidas silmas ja andis enne seda asja kritiseerida ja arvutada mis ooperi puhul need kõige suuremat peavalu tekitanud. Ütleksin seda, et klaveri juures distaniisuguse Ashuuse läbipaistvam mulje, puid orkestri juures on asi teisend. Ta on küllaltki tiheda orgastratsiooniga vaskpillide peal ja nii edasi. Et ta nõuab väga intensiivset laulmist, hoolimata sellest, et tegemist on niisuguse muinasjutulise süžeega ja tundub, nagu peaks olema õhulisem, kergem peksa. Need inimeste kired, see allvoorus, nõnda nimelt nõndanimetatud, need on ikka väga-väga intensiivsed, tugevad ja nõuab väga suurt kontsentratsiooni ja osasse sisseelamist, kuna ooperi üldse dünaamiliselt on väga vanne. Ma mõtlen liikumiselt, sündmustiku ta liikumised on oper võrdlemisi vaene, aga selle eest on jällegi vokaalpartiid, on väga väljendusrikkad ja