Aeg kustutab palju ja me saame rääkida praegu ainult väga ähmastest joontest tolle ekslavastuse puhul. Katrin Välbe, tolleaegne Juula mängija, ehk te aitate natukene seda lavastust silme ette tuua? Mulle Saul, et ikkagi jõuga. Ja tõesti, me leidsime Ei rääkinud ta aukus vastu, must kass oli tal süles ja nii ebalahke, et kohutavalt igatahes väikel oroll, aga siiamaani on mul meeles. Jah, aga ühtime, tahaksin veel teada, kuidas rahvas vastu võttis. No nii palju, nagu mina mäletan, oli. Ajalehes kirjutati, sel puhul tehti on maikuu kuid töölisteater mängib põrgupõhja uut vanapaganad täismajadega. Ja see on küll õige, ma mäletan väga palju mängisime sõda ja millal seal lõppes, vot seda ma enam juba ei mäleta, aga seda ma mäletan, et väga-väga palju mängisid muistsete ja suure eduga ikka oli maja täis, ikka oli majades. Me võiksime nii-öelda, see oli väga tähendusrikas lavastus, sest ta tuli välja sel ajal, kui ta oli aktuaalne, kui olid kirkad ja vanapaganad olemas ja läks edasi nõukogude perioodi, kus juba see oli minevik. Kuid oli ametnike lähisminevik, mille üle oli vaja hästi mõelda. Ja põrgupõhja uus vanapagan. Kui.