See minu viimane luuletuskogu vee peal käia, seal on tekkinud niiviisi igapäevase kiire argielu ja küllalt koormavad pereema kohustuste kõrval ja, ja ma ütleksin ka kiuste. Aga ma ometi loodan, et et siit siiski peaks välja paistma see, mis ma antud hetkel. Nagu oluliseks olen pidanud oluliseks omasugustele, keskealistele inimestele. See on see, et et jätkuks jõudu olla üle või, või olla kõrval elu paratamatust tühjast-tähjast ja elada nagu mööda argipäeva arutust Jädinast. Sellepärast on seal koguda niisugune pealkiri, see peab või tahab väljendada püüdu olla vee peal, käia ragisevad linnas ja Tarblevas ja ja talitavas keskealise inimese igapäevases elus. Ja see tahaks ka olla soovitus mitte unustada kõige olulisemaid asju nagu armastust ja omaenesejuuri ajas ja ruumis ja oma sidet loodusega. Ja puht Neid inimsuhteid, mis meeli soojendavad ja üldse kogu maailma inimeste suurt sisemist ühtsust. Kas te toetate maailmas teie põhiline ülesanne, roll on olla naine, ema või luuletaja? Kui ma ei oleks naine ja ema, siis ma ei oleks see luuletaja. Ja kui ei oleks see luuletaja, siis ma ei oleks see ema ja naine. Öeldakse, et lastele kirjutamine, see on niisugune väga kahtlane, riskantne asi selles tähenduses, et, et otsitakse kontakte kahe väga erineva maailma generatsiooni vahel. On teil muretse, kontakt jääb vahest leidmata või tundub, et, et meie selle leiame, aga lapsed tegelikult seda ei leia? No eks see mure jah, ikkagi aeg-ajalt on, muidugi ei tohi oma lapsepõlve ära unustada ja ja ei tohi ka ja ära unustada või, või neid, kelle kõrval me iga päev elame. Ma usun küll yldse inimestevahelisse kontakti.