Surnult maski võtmine oli populaarne 19. sajandil. Nii on jäädvustatud paljud kultuuri- ja teadustegelased sellistena, nagu nad olid oma viimastel päevadel. Näitusel saab näha Puškini ja ka näiteks Tammsaare surimaske kuraator Ken Ird tahab tutvustada surimaskide olemust, ajalugu ja kultuurilist tähtsust. Jah, ma olen nõus, et see võib-olla natukene hirmutav, mu enda vanaema ütles, et ma ei ole kindel, et ma sellele näitusele tulla tahan, aga ma ikkagi julgustan inimesi tulema, sest et esiteks surm on elu osa ja see saadab meid igapäevaselt, tahame seda või ei, ise näitus tegelikult ei räägi ju ainult sellest surma valest, ainult nendest suri maskidest vaid sellel näitusel on ka väga oluline ülistada eluväge. Sest tegelikult see, et nendest inimestest, kes meil siia välja pandud on, on surimaski võetud, see on tehtud just sellepärast, et nad on oma elu vägevalt elanud. Hiir tunnistab, et kuigi suri mass kujutab inimest väga haavataval hetkel oma eluteel, annab see ka võimaluse neid põlistada ja mälestada. Surimaske hakati võtma vähem pärast fotograafia leiutamist, selgitab kuraator Anu Rae. Üritati lavastada foto niimoodi, nagu nad oleksid parasjagu elus olnud, minu vanaisa suri siis tegelikult temast ei tehtud nii-öelda nagu mitte midagi, ainuke koht, kus ma seal mälestada on, siis kui tema hauale lähen. Aga, aga kui see mask on nagu olemas ja reeglina kui võeti mask, siis ta antigi lahkunu lähedastele, ehk siis, kui ta on kodus olemas, on justkui selline nagu natuke altari moodi, et mask ja siis selle inimese foto on tihtilugu seal kõrval. Ehk siis ma arvan, et see oleks küll selline erilisem moodus, kuidas mälestada.