Iga pajuoksa küljes mesilane, käi kuldse varsakabjajäljed kraavi äärde jäid oma peegelpildi, et tõuseb arglik vars. Juba tuleb kraavi vetepilv, kui kuldne varss. Lähen juba, lähen ära üle tühjame. Kraavikalda kuldne sära, puutumatuks jää. Rahu Mait õhus ja piima maik rohus. Piima maik, väikeses põse laus. Ema verd lapses ja lapse hing emasõhtu. Kõik selgesti, isegi on temas just nagu mesi, muld. Härja päis. Kõiges on imet ja igapäist. Me oleme täna siin kolmveerand tunniks koos selleks, et natuke juttu ajada igapäevastest asjadest. Nendest asjadest, mis ehk mõnikord natuke ka imelised on, nagu äsja luuletuses kuulsite. Et kuulata pisut luulet ja laulu ja mõelda edasi mõned mõtted, mis alguse saanud meie tänase külalise leelo tungla luuletustest, laulusõnadest las jääda, ükski mets laulis äsja Tõnis Mägi, laulu autorid on Andres Valkkonen ja leelo tungal. Kuidas laul ilmale tuli? See oli üldse niisugune. Lugu oli selles, et et väga kiiresti oli vaja võistluskontserdist osa võtta. Ja siis läks muidugi kiiresti sele laulusõnade tegemisega. Ma ei tea, kuidas viis sündis, ma lihtsalt ei mäleta. Sõnade sünnilugu on mul üsna hästi meeles. Leelol oli tookord hästi kiire aeg ja. Ma andsin talle noodi ja palusin selle peale teha siis laulu. Nagu pärast selgus, leelo oli oma ema kudus käinud ja jalutanud selles mõisapargis ja ja see oli hästi ilus park olnud. Ja siis sa nagu ütlesid, et sul oleks väga kahju, kui see kaoks. Ja siis sellest saime nagu selle mõtted, millest võiks selle laulu teha. Muuseas, eelnevalt muidugi leppisime kokku, et võiks olla lootusest. Muidugi sõnad said valmis, ilma et oleks neid sõnu või tähendab sedaviisi varem kuulnud ja lükkas mulle postkasti ja siis me hakkasime uuesti kokku leppima, sellepärast et nüüd vaatan neid sõnu. Säilitan kui reliikviad ja siis siit selgub, et jah, et üks rida kogu sellest esimesest variandist on siis tegelikult alles jäänud. Ja esialgses variandis oli selle laulu peagi jäägu alles mets. Ja siis andsin Leelale selle laulu ette ja. Ja järgmisel päeva õhtul vist oli see siis võtsin, istusime mõlemad telefoni taha ja leelo hakkas siis mulle fikseerima, siis teisele poole nüüd kirjutatud see leelo dikteeritud tekst siis me ei saanud nagu seda lõppu kätte. Siis jõudsime lõpuks niimoodi, et las jääda, aga mis siis edastab tulema, seda ei teadnud. Mõtlesime, et siia peab tulema kolm silpi ja peab olema umbes edasi, et las jääda sulepea. Ja siis sellest sulepeast sai ükski mets. Venelased kutsuvad rööbaks seda niisugust ettekirjutamist. Ja sellel laulul, mis niimoodi sündis, tegelikult idee oli ju kokku lepitud, aga täpsustused telefoni teel, nagu ma aru sain, seal on, mitte kogu lugu ei tulnud telefoni teel. Sellel oli, kas see oli 73. aasta võistluskontsert? Tõnis Mägi laulis selle kontserdil. Nii žürii kui publiku lemmikuks oli vist nii hull? Mis te arvate, Tõnis Mägi, milles millest selle laulu menu tuli? No mulle tundub, et et see oli üks väheseid laulu laule sellel kontserdil, mis oli tähendab nii oma meloodiat kui kui saada poolest, ütlesid seda, mida võib-olla paljud oma hinges kaua hoidnud. Ja see mõte, keskkonna saastumine üldse ja las jääda ükski mets, nukrus teoks alles jääl leidmist tehakse alles ja eks seda ole kindlasti paljud ise oled olnud ja just selleni nagu välja öeldud moment. Momendil see oli kindlasti üks asi, mis nagu viis selle laulu nii rahva ette. Kas te ise olete maa- või linnalaps? Ma olen ise linnalaps, aga mulle väga meeldib loodus. Ta on minu meelest see laul, las jääda kõik mis hea või las jääda ükski mets, sulepea lõpp oleks ikkagi, las jääda kõik see, las jääda metslased. Mida inimesena. Ikka veel eluks tarvis on aga leelo tungal, isemaalt või linnast ja missugune Misso linna lähedalt maalt, kuidas maalt linna lähedalt ja missugune see lapsepõlve ümbrus oli? See oligi seesama park, nii et ma olen üldiselt mitte see tõeline maalaps, sest et ma ei ole kunagi näiteks talus elanud aga just selles samas mõisapargis, mida enam Andres ütleski, et las jääda, aga mida enam peaaegu et ei olegi olemas. Ja ja kohas, mis oli kunagi väga Ilusa jõega, mida ka enam ei ole olemas. Nii et noh, mu meelest ei tule siinjuures nii kangesti haliseda, sest et kõik on juba tehtud, mis, mis on tehtud ja kõik on inimeste tehtud ja me oleme ise seda pealt vaadanud või ise teinud, ükskõik kui suured või väikesed me oleme, aga aga siis ma veel arvasin, see laul sai tehtud ja 73. aastal, siis ma veel arvasin. Estraadilaulu kaudu saab väga palju inimestele öelda, praegu ma juba hakkan kalduma natukene teise poole. Seepärast, et et no kui me nüüd päris jaanalindu ei mängi, siis kaasaegsele hästi noorele noorsoole on estraadimuusika või kergemuusika pop, ükskõik mille. Need terminid ei ole minu teada eriti kindlaks kujunenud, veel on see ainukene muusika, mida ta üldse kuuleb ja kuulab ja kui me selle kaudu anname nüüd kogu aeg ainult ainult probleemitut muusikat, siis lõppude lõpuks muutub see muusikaline pagas täiesti ebaeluliseks inimesel. Tal läheb kunagi väga raskeks, kui ta tõesti tahab midagi muud. Ja noh, siis ma mõtlesin. Mulle meeldis just see Andres Valkkoneni pakkumine või või see tema ideed tema põhimõtteliselt tollal ütles, et mitte ühtegi laulu armastusest, küll see mulle meeldis. Tähendab, armastus peab ju olema igas laulus lõppude lõpp, lõpuks. Mitte mitte nüüd, see, mida me kutsume Klembuseks või, või just ühe inimese vastu armastuseks, armastus kasvõi iseenda või kõikide inimeste või kas või loodus või ükskõik mille vastu. Seda ma tookord sai tehtud hulk neid laule Andres valdkonna koos ja ma olin väga õnnelik, et ma ei pidanud väga pisikeseks tegema suuri asju, nagu enamasti laulutekstidega juhtub. Aga nüüd ma olen nagu kuulnud rohkem laule nii meilt kui mujalt ka mujalt ja pean kahjuks ütlema, et nii palju kui ma keeltest aru olen saanud ega kusagil ei ole laulutekstid. Eriti olulised või eriti palju ütlevad väga-väga vähe on neid niisuguseid asju ja siis ma olen hakanud vaatama, et see on muidugi mitmete inimeste arvamused tegelikult estraadimuusika kerge muusika ei tohigi olla jääv, muidu ta tapaks enda ära. Selles mõttes, et, et kuna me kogu aeg tahame uusi uusi laule, kuhu siis need vanad jäävad, järelikult peabki ta kogu aeg olema üks liikumine. Ma võrdleksin seda, noh, ütleme ööliblikate ka, kes on, või ühepäevaliblikate näiteks, kes on liigina on jääv. Tähendab täpselt sama jääb nagu võib-olla elevant või, või, või papagoi, kes elab väga vanaks. Aga isenditena üksikute liblikate nõnda kiiresti mööda lenda. Muidugi see ei ole sugugi ilus, ega ega niisugune ongi Hotlik mõte, kuhu nüüd välja olen jõudnud, aga aga ilmselt ja see ümbrus hakkab mõju avaldama. Ma ei hakka siin oli niisuguse võrdluse liblikate, aga ma mõtlen, et hästi liigina on jäävia isenditega niisugune mööduv kiiresti mööda maga, iga isend võib ju olla väga täiuslik. Seda küll, et mingi aeg nüüd ühel ühe tiivaga ühe liblikaid ööpäevaliblikaid produtseerinud. Aga kuidas lauljad tunnevad, minu meelest elu, näitab ikka, et mida sisukam laul, seda menukam, kui ta nii muusikaliselt ka õnnestunud on. Kuidas teile tundub, Marje Aare ja Tõnis Mägi? Oleneb oleneb kellele menukas, kellele mitte. Mõnele inimesele näiteks just need sisukad laulud ei ütle mitte midagi. Ja teisele inimesele elane sisukad lauludest ütlevad, oleneb kellele ja sellepärast teksti kuulatakse vähem. Nojah, jälle jälle oleneb, kes tihtipeale näiteks inimene, kes ainult tahavad teksti kuulata, ütlevad, et minu jaoks on tekst primaarne. Muusika sekundaarne prantsuse šansoone letid on näiteks sellised, kus on väga head sõnad on ajanud, aga kui hakkad muusikut üksinda kuulama, siis on see primitiivne. No ja milliseid laager näiteks vastupidine? Ei noh, laagrid on ka omamoodi primitiivsed, aga aga seal on nagu rütmide rütm ja, ja kõik on seal sees, mis momendil on, ütleme Eestist just noortele hästi-hästi, istuge, pole vaja suurt mõelda, peaasi, et saaks selle järgi saaks tantsida ja rohkem pole vaja. Minu arust on vaja nii ühte kui teist. Stad ise oled ka teinekord tahad tantsida, siis? Kaua sa ikka mõtled, eks ole noh, selgelt siis nagu võtad natuke taltsikse. Vaheldust. Jah, aga kui me nüüd tuleme tagasi selle eelmise laulu mõtte juurde ja nende looduse hoidmise asjade juurde, siis leelo tungal siin ütles, et me oleme nagu ise kõik selle teinud, mis juba tehtud on, nüüd on meie asi ainult püüda, et väga palju kaugemale kõik ei läheks, sain ma õigesti aru? Ja noh, nii palju kui ma võin seda öelda, kui palju see minu võimuses on, eks ole aga ma mõtlen just, et, et kõige selle Lootuse laule on hakatud nüüd tegema küllaltki palju, viimasel võistluskontserdil oli samamoodi, et ära lase hirve maha ja niisugune. Tennist Eestis laulsime seda ära kasutada. Aga noh, ma arvan niimoodi, et kui me ükskord mõtleme nii, ütleme nii, siis teinekord me võiksime kuskile mujale minna kas enda jaoks edasi või tagasi mõtlen just seda, et et kõige kurvem on asi siis ja mu meelest see on niisugune küllalt peatu mõtlemisviis, et et kui miski asi on väga halvasti, siis me lihtsalt nutame sealjuures, et küll see on halvasti ja ja teenib oma leiba selle pealt, et ta on, et see on halvasti lähtub noh, moeks ja jah, aga kui ta on halvasti, siis minu meelest iga inimene, kes sellest asjast peaks hakkama mõtlema, et kuidas seda paremini teha või kuidas kuidas sellest olukorrast pääseda või, või midagi muud teha ja leelo tungal näiteks kirjeldav, kui loobuks ühest raamatust, kas säästaks ühe kase? Kui loobuks ühest raamatust, kas säästaks ühe kase usama himu? Saamatus mind valida ei lase. Ma kirjutan kui teisedki ja nutan taga kaske. Saen oksa nagu teisedki. Kui ütlen, et on raske. Siis kõik mind rõõmsalt usuvad. Oh loodus, vaene loodus. Näen tegelikult rusuvat vaid iseenda loodus. Isale. Su kinnastel on lumehelbelõhna ja pruune karvu hagijate päist. Kinnastel on lumehelbelõhna ja märtsipäike, räägib jahimaist. Kes nägi sinu turjal aasta koormat seal seljakott, kust piilub, kutsub ja ja kaldakivil ootamas sind saarmad. Seda päiksekirje kivi, tead. Krae härmatises kõlisemas külmad, nii mööda tuled, naer, vaist, remmelga-ist. Taas vahtramahlas lõhnavad su silmad. Suur märtsipäike räägib jahimaist. Viirus ei mu lapsed taas tulla, ei saa. Lühike tundma Humboldti reaalole linn. Sõjapull. Kas naad täis lillealist? Mis sa sealt vaatad või näed tulema keegi kord? Kui ta WTC ATA linnasaunas ei lähe ära, et nüüd on see aeg saab läbi. Ja peale saad, juured on süüriamaa. Memm ja. Lase Elol veele voolata. See ei ole just väga rõõmus bit. Kas selle laulu loomisel oli mingi ajend leelo? Kuigi see laul on täpselt samamoodi kirjutatud ka muusika peale, tähendab enne oli muusika ja pärast siis vastavalt muusika. Vältustele tuli siis teksti peale, aga aga mul oli selles suhtes eeskujuks paar niisugust luuletust, mida ma lihtsalt kasutasin siis siin ära, sest et mu meelest, et oli see ka üks probleem, mis, mis tahab rääkimist. Me ütleme küll, räägime sellest looduse hoidmisest ja ja näiteks ma usun, et kõik meie siin tahame näha enda maad enda küla sellisena, nagu ta on lumiste katustega ja suitsud korstkostendest tulemas ja ja ilusad õunaaiad ja metsad ja seene Salukesed ja aga tegelikult peaksime ikka küllalt palju ka mõtlema sellele. No kõik me oleme kolmandat või neljandat põlve vähemalt maalt pärit eesti rahvas, ma usun. Ja mõtelda sellele, et tegelikult on kohutavalt suur töö ja kohutavalt hinnatav töö just see, et on inimesi, kes hoiavad alles neid suitse seal korsten des, kes hoiavad alles lupjavad neid õunapuid ja kes annavad, käivad hommikul vara lehma lüpsmas. See on minu meelest täiesti suur probleem, sest et näiteks maalgi hakkab ju, hakkab nüüd suurte majade ehitamise aeg ja sellega muidugi palju kaotatakse meie silmis ütleme meiegi praegu linnastunud inimesed, oleme. Et see ilus küla kaob ära. Aga sealsamas mõelda jällegi, et ka maainimene tahab ju ometi samuti keskkütet tahab sooja vett, ta ei ole mingi eksponaat, on ikkagi inimene, kes meid tegelikult toidab. See on minu meelest nii kirju probleeme, et seda ei ei anna lahendada, aga sellest annab väga palju rääkida. Mu meelest sellest võib-olla üldisest rääkimisest midagi ei tule, aga vähemalt üks asi peaks olema, et et me hindaksime seda. On olemas, et meil veel on selline selline maakodu olemas kõikidel ja kuhu, kuhu minna vahel ja kuhu kus puhata, kus närvi puhatav, kus silm puhkaks ja sest et me võime küll seinad roheliseks värvida, öelda, et see on rahustav, aga see ikkagi minu meelest okkalõhna võime ka sinna juurde teha, aga see ei ole ju mets. Ja ma arvan, et mul on kuri kahtlus, et kui ükskord see eelmine põlv ära kaob just see meie meid kasvatanud põlvkond, siis me oleme kohutavalt palju kaotanud mitte ainult isiklikus mõttes. Et sellist töörügamist sellist eneseohverdamist. No niisugust Vargamäe halliku suhtumist sealsamas, hoides seda midagi Ella ja ilusat alles puutumatuna. Võib-olla siis, kui me lihtsalt sellest ei räägi, see on väga suur asi mumeelest. Ja kusagilt on see kõik, mis elus toimub, ikkagi ka paratamatu. Nojah, jah, jah. Aga kas võiks ette kujutada, mismoodi need asjad siis kujunevad, kui need lapsed, kes on sündinud mustamäel või Õismäe kodudes, kui need ükskord oma kodust kindlasti ka ära lähevad? Noh, see on see vana pesaprobleem minu meelest ja peab kinni vist olema, et et eks need pesad jäävad kõik tühjaks, muidugi eraldi vaadata. Eraldi vaadates on see kõik eesti kurb, mina näiteks ei kujuta ette, et omad tütred üks kord lähevad ja ei tule. Aga ma mõtlen, et küll oleks üks hea asi või. Annaks jumal, et meil, meie põlvel oleks niisama palju südamesoojust nendele anda või seda niisugust rahu anda, kui nad ükskord tulevad laiast ilmast kangesti väsinud, elust pettunud ja tüdinud ja noh, niisuguse seitsmeteistaastase pettumusega mingi maailmavaluga, et seda natukene leevendada, see oleks meie funktsioon siis praegu muidugi suurem. Ma arvan Mis Martin Veinmann ütles vahepeal, et, et ei, see asi ei ole sugugi nii. Ma mõtlen, et see probleeme ei tule niipea, et et Mustamäe asendaks seda. Sest Mustamäe muutuks muuseumiks nagu pahatihti meil maa või maa mõista muuseumiks, et linnamaale seal noh, Ennast kuskilt tasemele upitada. Et linnas. Linnas edasi elada. Ma usun, et Mustamäe noh, asi võib minna ainult sinnamaani, et et kahju on Loobuda nendest mugavustest või ja tuul läheb ainult suuremate mugavuste poole. Nii et noh, ja tühjaks nad need vaevalt jäävad. Mugavuse hind ja kõik, see on ikka kummaline? Ei nojah, ma mõtlemitelised juba kasvõi see fakt minu meelest, et mis seal Mustamäe korteris võib meil näiteks õismäel mida seal teha kõikidel nendel inimestel koos peale näiteks sünnipäeva pidamise või või mingisuguse nihukese, südamliku, südame puistamise või muu asja. Aga näiteks maal on juba niivõrd palju siukseid, elulisi asju, mida sa pead seal tegema. Tee tahab lahti ja, ja ta vesi tahab tuua ja kõik niisugune Ahidab kütta, nüüd vaatad seda ahju kütmist ja mõtled, et küll on mõnus ja leegileegi see niisugune mingisugune büromaanlik vana all, kelle kuskilt välja ja aga noh, näiteks mustamäel lased kraaniveest kraani jooksma või mida nii siukest, siukseid loomingulist nagu või noh, raskusi ei ole vist minu meelest on häda selles, et raskusi on natukene vähe ja siis me suurendame neid pisikesi asju nii kangesti, et et lõpuks oleme närvilised ja ja tead mis. Kui sa ikka pead selle stiihia, aga ka veel võitlema, siis pisiasjad jäävad kindlasti ära. Näiteks lumi tänavu, aga eks ole, kurdame kõik, et lund ei ole ja looduse tasakaal on hävitatud ja siis sajab üks, üks paar kuud natuke lund ja siis on kõik häda, seisa autod. Muide, Maal vajutavad vanadel majadel katused sisse isegi noh, kus kus ei ole eriti hooldatud. No ja siis me oleme hirmus hädas ja nii külm ja kuskil ei saa minna. Ise tahame küll kangesti, et see asi säiluks, aga me ise ei oska ise selles elada. Lihas mädad peaksid, oleks paar olema. Suuskadega siis pingutad suure tamme niimoodi peale talle uks läheb lahti näiteks, eks ole, kusjuures täitsa nagu päris tamme tuleb rähn välja, annab sulle siis 50 grammi konjakit. Kusjuures see oleks kõik nagu päris ei ole seda jälle öeldud, et minu arust see maale ma olen nagu minek niimoodi, et et tahaks seda hõngu ja tahaks ta suitsu, tahaks seda kõik, seda ma hõngu tunda, see on muutunud kuidagi popiks moodi. Mõistame, et oot, ma nüüd sõidan sinna, aga kui inimene nüüd on natuke aega, ütleme kasvõi seal kaks nädalat, on ta seal rügab tööd teha tõesti, kusjuures talle ta, noh, ta ei pruugigi seda teha, aga just on vaja on vaja, et seal on vaja sealt tuha teha, tuli alla, vajadusel tee lahti ajada, siis tal on nii kõrini, tahaks nii kohutavalt sinna Õismelile tagasi jälle sinna, kus keerad selle kraani lahti ja tuleb telgi jälle sinna, kus sulle nomica on soe olla. Sul ei pruugi seda kütte, see on kuidagi niisugune asi nagu tavaline, täitsa. Aga teate, Tõnis, minu meelest on siin vähemalt üks asi, et siis on seesama Õismäe soe vesi sulle ka Armos ja see kodu aga mitte niimoodi, et, et need tähendab mingisugune teise võimaluse nägemine, teise elu võimaluse, ellusuhtumise võimaluse, siis siis võid valida, valida võib meist igaüks, igaüks võib praegu minna täiesti niimoodi. No ja paljud meist lähevad ja just ma tahtsin öelda, et väga palju on juttu. Ja väga vähesed tegelikult midagi teevad, eks ole, kas või küll, noh, ma ei tea, istutavad kusagil. Ja see on seesama kahetse, üks asi lihtsalt olnud ainult nii noh nii-öelda popiks näiteks kasvõi ütleme, kaheksa jooksnud. Äkki äkki hakati kirjutama ka palju looduslaule, eks ole, aga kui juba liiga palju sellest on juba siis juba enam ei võeta seda nii tõsiselt kui üks ainukene olnud küll. Ta jääb kuidagi pinnale. Armastusest laulmine, lauldakse, lauldakse kogu aeg, keegi nagu ei pane tähelegi, mis need, millest nad on, tegelikult siis iial ei tule pähe, et see on tõesti armastusest tehtud. Kõigel kelleltki ära elamiskeegi enam ei julge laulda. Ma armastan sind, keegi ei julge seda sõna öelda, ükskõik mis, ainult mitte seda palju-palju, neid on ka seda öeldagi. Jah mõnes nägemusest tulla ka niisugune kaunis kohutav pilt, nagu leelo tungla Ojakääru laulus raha, linn, mis vist mari Aarega koostöös tehtud algusest peale. Jah, see oligi see, siin on tekst, enne, kui muusika olnud, tähendab tekstina tehtudki. Meil on enamasti luuletused, nagu on juba olemas ja siis hakkab see helilooja kuskilt poolt paistnudki. No ja vot sellest ma tean, kaua aega möödas kolm aastat tagasi me nii tegime küll ma ei ole niimoodi teinud, ma ei tea, mis ajast enam tekst. Aga jah, aga, aga see on minu meelest L1 toredam variant. Minule meeldib see variant rohkem, mul on ka nii, et luuletus, mis mis nagu minu sees on, siis ma tahaksin seda laulda ja siis ma alles hakkan muusikat ümber otsima. Aga neid laule, kus ma lähtun muusikast, et ma tahaksin seda muusikat laulda ja siis otsin inimesi, kes kirjutaks sinna kas originaalteksti või tõlgiks, siis olemasolevat sedapidi käib väga harva. Eks see on individuaalne, nähtavasti arvata võib jah. Kordadele vastav piir ei ole, ei ole niimoodi. Enamus mõtleb ikka enamasti ööbiku teksti peole ja enamik heli rääkis siis nii peavad seda muusikat nii palju olulisemaks tekstist, eks nad kirjutad instrumentaalmuusikat rohkem. Periood alanud kahjuks. Ja kahjuks ma ütlen üldse, et, et vist on niisugune olukord praegu kuidagi, et et noh, kas või ma lugesin neid marjatashaginianni memuaare ja kõik ilmselt on kunagi olnud kõik kunstid omavahel rohkem seotud kui praegu. Võib-olla praegu on kõikide tase noh, ütleme näiteks pianistide tase, kes mängivad filharmoonias 10-le inimesele kindlasti 1000 korda kõrgem kui näiteks mingisuguse salongi salongis Eliisale mänginud pianisti või kodus õppinud pianisti või gümnasist ka tase. Aga see niisugune ühendatus või süntees, sest et näiteks heliloojad kaebavad, et nendel ei ole tekste kuskilt võtta. Ja kui me praegu vaatame, kui palju ilmub, luulekogusid, kui palju meil on ja täiesti laululike asju täiesti niisuguseid. Aga samal ajal jälle ma peaaegu et julgen seda ütelda, et kirjarahvas ka noorel kirjutajad ei ole aastas vast isegi korra käinud kontserdil. Ta võib-olla siis, kui tema libreto ooperil või tema teksti lauldakse estraadi, laulu, kontserdid ja selline, noh see, see on minu meelest natukene paha sellepärast et kõik arenevad nagu eraldi edasi. Võib-olla, et võib-olla ma eksin, ei, annaks jumal, et eksiksin. Sest et nojaa, täiesti pooldaksin, et oleks niisugune, kuna grupp inimesi, kes mõtlevad ühtmoodi, teevad erinevaid kunsti ja see mulle meeldis. Sellise inimesena küll tegelikult. Nojah, erineva eriala mõtlevad muidugi suhtlevad ka. Tegelikult need on paraku suhtlevad. Leia ja kui ma mõtlen, et kunst, mis sellest tekiks, niimoodi see selline asi no toogem siis üks näide laulust, mida ma just nimetasin, neela tungla Valter Ojakääru ja Mari Aare koostöös sündinud laul. Kas. Lootsid veel minema? Et rongile peale või minna tulid teenida mõiguni. Et luule, siis ootasid õli ja müütasid Kuni Tuinitseedei suudad Tagoogi minna müünud endale suudmeni. Kuidas selles laulus olid sõnad kuldkeelega ütles üksteisele kallis, kumbki ei taibanud miljonile, läks natuke, säästsin ise. Hakkasid rääkima sellest, et just nagu ei kirjuta või Tõnis Mägi ütles, et ei julgegi nagu laulda, ma armastan sind. Ei julgegi öelda, kas on siis see aeg kätte jõudnud, kus me oma tundeid täiesti häbeneda? Ei usu, et midagi täiesti on kätte jõudnud. Noh, ikka võib veel midagi rohkem teha, kui rohkem häbeneda. Nii häbelikult käinute tunnetest, jutte, millistest tunnist? Isiklikest. Vaja häbeneda või rahuldus seda, öeldakse, et see on loominguline ja noorusel alati omane. Aga jää, lugesin jah üle just hiljuti kannatuste rada ja huvitun iga kord leiad raamatust leiad alati midagi Luut uuel tasandil ja nüüd ma leidsin seal Tolstoi kirjeldus. No see oli siis enne 14. aasta aastat olnud ta olukorda kõlbluse ja mõtteolukorda sellist, kus häbeneti ilusaid tundeid ja püüti, selline katkend oli püti. Ükskõik mis hinna eest näida paheline, paheline, et olla huvitav. Kuidas mehed häbelik, häbenesin enda tugevus, tugevust, abielunaised oma truudust, et kõik niisugune häbenemine. Aga tegelikult mõtlesin pärast nüüd järele, kui me olime rääkinud, et lohutus on alati olemas, sellepärast et inimesed on ikka alati tundnud ja kas nad seda häbenevad või ei häbene või kas nad sellest räägivad, kas, sest üldse ongi nii väga vaja rääkida peaasi, et, et, et me nii ei räägiks, et me selle kõik tunded üritame ära tappa ja niikuinii tapa, tegelikult aga et noh, et nii hirmutada natukene pole mõtet. Ei hakka nii päris omavahel maski ette tõmmata nagu ka. Ma usun, et igal inimesel vähemalt üks üks inimene peaks olema, kellel, kelle eest ta korraks niimoodi maski natukene näitab. Võtab kasvõi korraks tere ütlemiseks ära. Meil on ja ma arvan, et näiteks luuletaja noh, kuidas öelda, missioon on igal juhul ka sõnastada neid asju, mida väga paljud ainult iseenda sõjad sellesama maski taga hoiavad. Ma ei tea, minu meelest. Ma hakkan mõtlema praegu väga hiljem ma üldse olen hakanud selle missiooni või asja peale mõtlema, ma mõtlen seda, et minu meelest peaks tänapäeval võib-olla on ka alati igasuguse looja funktsioon olema see, et ta elab inimesena kõigepealt sellepärast, et, Olema täitma oma inimese funktsioonid, olema isa, ema, abikaasa, sõber, sõbranna, ükskõik kes, eks ole, täitma võimalikult korralikult ja või nii, nagu ta suudab, kes vihaselt, kes hellalt, kes, kes kuidagi ja alles siis mumeelest. Ma ei taha muidugi öelda rongaisa ei või jäävad romaani kirjutada, seda mitte. Aga, aga alles siis ta saab nagu mõista seda niisugust tasandit, kust see kunst tegelikult tuleb ju välja elust ikkagi ja jääb elama lihtsalt, see on minu meelest inimese funktsioon või iga loova inimese, ma ei tea, kas kirjaniku või kunstniku või kelle tahes küllap üldse tundma nii ametite paljud inimesed tunnevad, eks ole, mitte nii, et püüdma, et ma tunnen nii originaalselt, vot nüüd ma kirjutan või näitlejad niimoodi, nii originaalselt või nii. Aga minu meelest ta peab tabama ära vähemalt ühe grupi inimeste mõtlemistundmis või, või käitumislaadi. See on nagu minu meelest ideaaliks võiks olla. Et võiks öelda näiteks nõnda, et täna täna teesklemata mängime nagu luuletus, algab. Täna täna teesklemata mängime täna ainult isend ei jälgime oma heidet silmi unustada julgeme siiski siiski. Jõgedena sõltumatult kulgene. Sest kas keegi suudaks meid veel uueks voolida? Tahaks mõnest siiski Endast enam hoolida. Aga sellest sõnagi ei lausume. Hellik sõna jaoks on mõeldud kaugused. Ei me tea, mis värvi silmi maski varjus sädeleb? Ei me tea, ent keegi ilmse teadmatust ei häbene. Kui me paljad silmal varsti nägudes on abalad. Mõtted jalutavad maskis. Kavalad. Nii kavalad. Täna ainult iseend. Jälgime täna täna teesklemata, mängime. Elu Isemeid kuulutas meheks ja naiseks. Ja meie elu ja igavikuks. Kes võis teada, et oskan ma minna nii maiseks ja ö nõnda taevalikuks? Kuidas selliseks meid ühte öösse loodi? Hullult julgeks, hullult hellaks araks, teineteise vastu teineteise moodi iseenda hing ja ihuvaraks teineteise vastu. Teine, teises rohtu leidmas, mis meid lahutab ja liida. Kehad on kaks valget Kased ohtu öös kui mõtlemisekas tohus. Määrde sellele, et külm on kurb ja pime naerda kogu hingest kogu ihust kuulda õhus laulmas iseenda nime, kahte igavikku lendu laskmas pihust. Äkki kõndimas leiad mööda pikka ja kõikuvad köit. All näed kollastes tuledes küla peos jahedas hoiadest võit. Mis sind uimastas, nõnda et pähe ei tulegi teostada, pillata maha. Kuidas sattusid siia üle pimeda oru sammu ju minna ei taha ka lahkuda kodust. Seal oli ju kõik, nagu oli siin minna luba ja langeda Antodomboli. Harjud enesest, kaotad kõik hirmud, mis liigsed. All on tulede muld, ülal pilveread, iidsed harjud, kõnnid ja kõigud, naeratad õhku. Kaiud köit, tajud enesekaalu ja rõhku. Ammu lahkus õis nagu punane Lindsust. Kannad üll ainult riideid, mis näitavad sündsust. Sind ei puutu Altmetsadest tumedad hõigud. Mõtted kergemaks saavad kuid siiski veel kõigud. Käed on laiali kaldud, et püsiks tasakaal. Sest su süda, su süda on ikka veel vasemal. Hommik on täis hämarust. Sinu valged. Hommik sulab tasa vastu kardinate lund. Külmad on mu huuled nagu relvaraud. Jälloiga Tunes hõbelemas laud. See on ainult hommikune puna, jahe tuul, mis sind puutub? Mitte vahekuu. Need on minu huuled, mitte verev haav vaid padja lohk ja mitte kaitse kra. Mustal vaibal kumavad mu küünte 10 pool kuud. Arvad nägevat vast kümnet kuu all puudut? Rahu valge hommik. Kambri kuldseks koidab. Ma ei suuda aidata, oskan ainult hoida. Ma ei taha sulle kallis haiget teha. Aga elama peab selle aja läbi võtta, seniks minu hing ja minu keha tunne nendes oma valu vaeva, häbi nagu unest tuled homme. Unus rada, millel täitus loits ja lootus luhtus. Küllap mina juba oskan unustada, nähes sinu silmis nukrat puhtust. Nõnda elame need rasked ajad läbi. Uued silmad, saame elult uued, isud. Aga tegemata patu kiusav vägi sinu selget verd, mu südamesse kisub. Meeli sõitja Martin Veinmann, kui te oleksite saanud need luuletused oma kätte ja ei oleks teadnud kelle need on, kas te oleksite arvanud, et need on mehe või naise, kirjutad? Ma see viimane luuletus oleks mehele pannud ausalt. Aga mille järgi seda muidugi selge kuidagi asi. Ja naistel segane. Paraku segasem küll tihti. Noh, minu meelest meestel on niimoodi, et kui nad midagi mõtlevad ja kui nad tahavad midagi seda mõtet avaldada, siis hästi kaua. Kas just tunnevad piinlikkust või häbenevad või igatahes nad ei avalda nii ruttu oma mõtted ja tunded veel vähem kui naised. Võib-olla seavad kuidagi loogilisse ritta minisse ratsionaalsesse Ei peaks, vaieldakse luuletuse ratsionaalne oleks. Kelle hulgas leelo tungal sul endal rohkem emmikuda? Mõtlen kirjanik luuletajaid naiste hulgas. Sellise luuletusega naiste hulgas on muidugi. Ma ütleksin ja kahte kahte lemmikut vene kirjandusest ja kaht eesti omast, kes minu meelest on kohutavalt paralleelsed Zetajeva vaatava vene luulest ja Alver ja Under eesti luulest üks. Üks esimesed neist intseta kohalver. Väga kohutavalt targad, tähendab, domineerib see mõistuse ilus mõistus, just, ma ütleksin nende kohta mõlema kohta. Ja Underilia mataval võib-olla natukese meeletu, meeletu suur tunne mis ka toidab jälle. Aga sa oled ka tõlkimisega tegemist teinud. Ja ma tõlgin praegu Bella Ahma tuulina luuletusi vene keelest ja ta vot huvitav, et on niisugused perioodid, millal inimesele sobib väga ühte luuletust tõlkida või ilmselt ka lugeda, ma arvan, või või ette kanda. Sest oli niisugune periood, millal mulle see Bella, ma tulin, oli täiesti nagu noh nagu enese paljude mõtete ütlemine teises keeles ja siis ümberütlemine. Nüüd mul vahepeal natukene tegin Svetajevat Marina tsetajajevad kolm luuletust, neli, see on umbes niisugune, kui sa oled ükskord jumalate toitu maitsnud, siis paistab kõik muu, mis on tegelikult tõesti väga hea, paistab vägala ja. Tähendab ei toida enam niivõrd. Aga samal ajal ma tunnen, et ma ei ole võimeline tsetajavate ära tõlkima ja, ja palju asju on täiesti tõlkimatud. Aga igatahes ma tõlgin praegu elan uuesti sisse. Mulle meeldib telkida sellepärast et see on mingil määral nagu lüüriline või mõistuslik ristsõna, mõistatused, sa pead säilitama selle rütmi nagu lauluteksti tegeminegi laulupeole. Sa pead rütmi täiesti säilitama. Aga ja säilitama ka mõte, tähendab, see on just see alalhoidmise kunst. Ja natuke teiseks tähendab edasiandmine. Aga noh, muidugi ega ma ilmselt olen puhtalt niisugune isehakanu ja iseõppija. Ma ei tea kuivõrd see välja tunneb, tunneb, aga igatahes tähendab hirmsat rahuldust ja hea tunne pärast. Meil on siin välja valitud üks leelo tungla luuletus. Kus või mida kuulates või lugedes peaks nagu ka niisugune hea hetk deti. Martin Veinmann ei meeli söötnud vastuged. Üks vaikus. Ja mõte mällu puutumata lahkub. Kaob kätepuutes tähepingerõhk. Usk ununeb ja kahtlus meelest lähtub. Sel õhtul puudub maitseolek, vorm ei lõhnaks nüüd ka nelk või vormirohi. Käib akna taga klaasistunud torn. Ja üle läve astuda ei tohi. Nii vaikne on, et ühe mõttelend kui taeva Merin kõrvadesse kosta Näib, et sel õhtul liigutada end vaid laps, kes ilmast sündimata oska. Nõnda tuleme igal õhtul. Ma ei mäleta, päeva ei mäleta. Tuleme kohtama kuristlikule. Ma kardan, et ei tunne sind ära. Saag, kardad, et see hetk on kujutlus ja kordub jälle, kõik. Sõrmed põimuvad ühte läbi käte voolavad mõtted, mida saadab Me sammude hääl. Pole mul lähemat sõpra. Argipäev ümber on argipäev. Armas kohutav, õitsev kuristik. Ainult käi Su kallast pidi, mis jätkub, kui lõpp toovad sõrmed. Vastu mu öökülmaakent viskab end värisev puu vastu, mu öökülmaakent. Tuul käib kui meeletu. Mantli ma võtan ja lähen. Võib-olla üles tee. Kõlinal piisad, kui tähed kukuvad kõrval jäis. Tuule naer, kaval ja kähe. Keelab ja ahvatleb mind iseend otsima, lähen võib-olla üles Sudee. Viimane kuuldut. Luuletus oli õieti leelo tungla esikkogu esimene luuletus, niisiis juba päris tükk aega tagasi tehtud. Ja seitsmeteistaastaselt. Kas need, kui eks näputäis aastaid on mööda läinud ja inimene nagu täiskasvanumaks saanud? On midagi muutunud selles? Selles mõttes nagu luuletuse viimastes ridades oli, et iseend otsima lähen võib-olla ele su tee? Ei, ma arvan, ma loodan, et see otsimise moment ikka ehk jääb kuni. Kuni ei tea, milleni. Aga jah, neid niisuguseid ma ei tea, ilmselt kui ma oleksin olnud 50 selle kirjutamisel ja praegu 60 siis ma võib-olla ei tunneks niisugust tunnet nagu, nagu praegu. Nüüd on niisugune, ma võrdleksin just seda perekonna Albumi tundega, tähendab, kui kõigile näidatakse sinust pilte, kus sa oled olnud viiekuune ja, ja niisugune täiesti alast. No see on niisugune natukene noh, mitte et meeldid endale muidugi, ja niisugune armas tunne ju, kõik ta mingi niisugune kripeldamine. Niisugune armas ja alasti tunne on, sest et see on ikkagi niisugune aeg, kus kus meil on kõik nagu kõik need kõik on lahti või avali või, või väga rumal ja aus aeg, on see seitsmeteistkümne aastase võib-olla pretensioonikas ja muu. Aga ma ei tea. Otsimise kohta ma küll ei tea. Kes oled, tuleb ilma, aga. Igatahes üritan otsida. Kas nüüd on tulemas uus luuletus koguja kirjanduse plaanides seisab leelo tungla, Uskogilisin korrektuurid, esimesed pidupäev oli rõõmus päev ja kuidas kohvi peal Kälast müüdita. Ilm ka selles pealkirjas äkki ka mingisugune täiskasvanud inimeseks saamine äkki välja ei paista. Et nüüd ei tea? Täiskasvanutel minu meelest just on müüdid võiksid, julgevad nende kohta öelda veel muinasjutud. Aga jah, ma ei tea, eks ma ükskord ikas on täiskasvanuks ikka kahe lapse ema, jobu, missis, kaua sa ikka laps, sõbrad. Ausungilt.