Eesti televisiooni suures stuudios on täna jälle külalisi laua ümber ja et meie külalised on külalised ka teie kodudes lugupeetud televisiooni public siis lubage alustada sellest kõige esmasellest teadasaamisest, kes on kes? Kirjanik ja filmimees Lennart Meri siin minu kõrval. Mees, kellega me täna tahame teha kollektiivse intervjuu ja intervjueerijat, on kõik omavahel tuttavad kõik tehasest Estoplast Helgi tikas töötab Est oblastis tõlgina. Tema kõrval istub alter tuhka, nentides on tehases kaadri väljaõppevaneminsener. Edasi Rein Laumetsinsener. Aidu ots on konstrueerimisbüroo juhataja ja minu paremal käel istuv vaneminsener Priidik Taal. Ja meie kõik koos vaatasime mõni päev tagasi veel kord teie viimase filmi Linnutee tuuled üle. Selles filmis on niisuguseid hämmastavaid kaadreid, mis mis võib-olla esimest korda mõne vaatajani toovad mõtte nendest loendamatutest niitidest, mis, mis seovad rahvaid ja kultuure nii ajas kui ruumis ja mõned filmilõigud tundusid meil olevat nii köitvad, et me tahaksime neid hea meelega tänases saates veel kord näidata ja võib-olla annab meie režissöör nüüd selle võimaluse kõige pealt üheks katkendiks. Meie trumm on taevakaar ja Linnutee, meie jälg. Tuli on loitsimise ajal püha ega tohi kustuda, sest esivanemad kuulatavad koldes. Suits tõuseb püstkojast nagu sammas ja sellele toetub taevavõlvsammast mööda liigub inimeste hingeõhk. Taevas kerkiks sellest, see on praegu kahe kilomeetri kõrgusel. Sealpool taevast paistab päike loojumatu suvepäikesest. See oli siis kanast saani šamaan lõkke ääres. Me võiksime õllega laulik šamaani tunguusi, sõna võõrsõna- ja šamaan olla saab üksnes senikaua, kuni kuni tal on oma funktsioon senikaua, kuni šamaani vajatakse. Praegu tundub mulle põhimõttelisena põhimõtteliselt õigemalatada nimetada laulikuksest. Arstid on ka kauges tundras käepärast ja, ja kalendrid samuti. Niisiis oma šamaani ülesandeta ju enam ei täida, täidab ainult sel määral, kuivõrd kuulda seda ajaviiteks, tahab teha. Aga aga kui te tahate seda sõna kasutada, siis tema nimi on. Filmi vaadates me pärast mõtlesime, et meil oleks tegelikult õige mitmeid asju küsida, äkki menüüd siis võimegi seda teha. Ei mõista, miks teil esimese esimese filmi kohta linnude tuuled? Väga palju kaadreid, huvitavaid, alati viibisite kõikide nende kaadrite filmimise juures ja kuidas kohalikud elanikud suhtlesid sellise tavandite ilustamist, selle esitamise ja Seda tuleks neilt endilt küsida. Aga ma loodan, et kui ma sinna tagasi sõidan, siis Nad suhtuvad minusse nagu vanasse tuttavasse. Vot niisuguse filmi tegemise tehnika on ju väga lihtne. Peamine eesmärk. Tähendab ma ei räägi mitte materjali otsimisest jaa, jaa. Ja materjali õige küla või õige inimese leidmine, sest kui see ükskord leitud on, siis peamine ülesanne on ju õieti mitte küsimuste esitamine, vaid vaid küsimuste vältimine. Nii et nad ei tunneks ennast nii nagu ütleme, teie ennast praegu tunnete kaamerate ees. Nad peaksid võimalikult oma normaalset elu edasi elama, oma tegemisi tegema, oma laulusid laulma just sel hetkel, kui neis tekib sisemine tahtmine, lahuta muidugi, seda viimast. Me peame kuidagiviisi ka. Kaasa aitama peame niisuguse tahtmise esile kutsuma, aga aga see kummalisel kombel on lihtne, nimelt kui teine inimene tunneb, et tema vastu tuntakse tõsist huvi. Et tema laulusid, hinnatakse, et neid peetakse huvitavatakse kaugeteks, mis ta laulab hea meelega. Eriti veel. Ja neid kõiki vist huvitav väikerahvaste probleem, tööte palju reisinud. Mida te olete märganud, mida võiks kasutada väikerahvuste rahvusliku omapära säilitamiseks? Mulle tundub, et küsimuse seesugune asetus on vale sest omapära ei saa ega tohigi teadlikul säilitada niipea, kui me hakkame mõtlema sellele, kui ülesandele tähendab see seda, et midagi on meis enestes viltu. Omapära säilib. Ta säilib selle tõttu, et tal on oma ülesanne täita meie üldises kultuuriprotsessis ja säilib sedavõrd-kuivõrd. Ta seda ülesannet täidab see, mida vaja ei ole näiteks praegu väga vähese filoskavad kahe pulgaga tuld teha. Hüla seos, kus on kaotatud, pole midagi parata, nii see on alati olnud, nii on see olnud ka 10000 aasta eest ja nii saab see olema ka 1000 aasta pärast. Aga aga natukene teoreetilisemalt vastates teie küsimusele tundub mulle nii, et et maailma kultuuriluus on alati olnud üks vertikaalne, niisugune informatsioonikanal, mis ühendab ütleme teid teie isaga vanaisaga teie teie kodukülaga. Ja ja teine informatsioonikanal on vertikaalne. Niisugune kanal, mis ühendab, tõite naabriga teie naabri naabriga ja nii edasi. Ja nendel kahel ristuval kanalil on aegade hämarikus olnud erinevad osad, vanasti oli kahtlemata vertikaalse kanali noh, ülesanne palju intensiivsem, aga alati on ka horisontaalne kanal toiminud. On olnud aeg, näiteks, kus terves Euraasias ligi 200000 aasta vältel oli üllatavalt ühtne, noh jah, vana kiviaegne kultuur. Atlandi ookeanist kuni kuni Hiina mere. See nagu te mõistate, ei saa ju olla juhus. Lihtsalt meil on väga raske endale ette kujutada seda ajamassi. See on midagi kosmilist, umbes nii, nagu peaksime kosmilist tolmu endale väga hõredes ruumis ette kujutama. Et umbes umbes nii liikus siis informatsioon vanast jutleks natuke kir. Ei nagu ei läinud. Tegelikult minu arvates oli selle küsimuse põhimõte see, et päike, rahvad, elavad küllaltki ääremaadel teateid, ka see protsess ääremaade kogunemine sisemaadele, seal paremad tingimused ei kergem olla, et kas see on nüüd väga tugevalt arenenud või lihtsalt ikka. Laps jääb maisivanema juurde. Ei räägi Eestis trügimist tunglevatest ja nende põhja põhjarahvastest nõuks Siberist. Kas teatud Need olid väga uhked oma esimese lenduri peale, noh, lenduriamet on kaunis amet, eriti tundras veel. Nii hästi sidet kui ka moodsat tehnikat. Aga eriti õnnelikud olid nad siis, kui selgus, et nende esimene lendur tuleb tagasi lendumaksud sümaale ta on, tõenäoliselt oleks võinud lennata ka Moskaja Vamaga vahel või, või kusagil mujal, eks ole, minu pärast kas või Tallinna ja Tartu vahel, aga. Aga, aga need rasked subsi maastikud, kus. Silmale orienteerumiseks pidepunkti olid talle nähtavasti ikkagi kallimad. Ja ja kas teate, see on õieti suur õnn. Sellepärast et nendel rahvastel on väga oluline kogemus. Kogemuse on nad talletanud põlvkondade jooksul, see on just see vertikaalne kala, millest ma rääkisin. Nad nende jaoks näiteks ei ole halba ilma. Aga meie jaoks oleks Nad tegutsevad, toimetavad lõbutsevad ka siis, kui me istuksime teiega toanurgas ja mõtleksime, et kuidas on see võimalik, et viiendal päeval struktuur, aga nemad istuvad väljas ja tõmbad suitsu, samm, mis meil siin keelatud. Seal midagi, näiteks nende hääbuvate keelte alalhoidmiseks on mingisugused võimalused olemas, sest nagu siin filmis oli ka massinaine viimane, kes tunneb seda keelt. Kas jääks nagu midagi järgi selles. Kunstlikult ei saa ju keeld alles hoida, näete varsti 100 aastat. Me püüame levitada Esper antud ja Ega selleski pole. Palju rõõmu olnud. Ammugi siis niisugusest keelest kella. Iseenesest peab olema arenguvõimeline. Ta peab kohanema nende ülesannetega, mida 20. või 21. 100.-le esitab. Ja, ja mitmed keeled on lihtsalt liiga väikese rahvasuus selleks, et, et tõusta niisuguste ülesannete täitmisele. Vaat siin tuleks vahet teha. Kõnelejate hulga ja keele enda vahel keeli ise nimelt ei ole kunagi väike. Ei ole võimalik kõnelda väikesest keelest. Ka massikeel ja minu pärast inglise keel 1000 aasta eest olid täiesti võrdsed. Siis on päris selge ju. Aga, aga kuivõrd kuivõrd need kamasse keele puhul üksainus inimene ta räägib, siis on niisama selget, et sõnavara võib peegeldada ainult selle ühe inimese igapäevast elu, tema teab, mis tema oskus. Kui seda räägiks 500 inimest, siis see sõnavara peegeldaks nende 500 inimese oskusi. Ma ei ole kindel näiteks, kas sõna raudtee seal esineks arvatavasti kõlakse 400 taruga. See on täiesti normaalne nähtus Nende filmide tegemisega viibisite ka Soome lappis filmimisel. Teatavasti saame elab mitmes riigis Skandinaaviast, Nõukogude liidus. Nendel on ka ühiseid ilmselt ühiselt kultuurijooni. On mingisuguseid võimalusi nende seda kultuuri edendamiseks või säilitamiseks lähemas Jähk ühendamiseks kama mõtteks. Teate sel määral, kuivõrd see on arktiline kultuur mis on kujunenud väga sarnastes tingimustes, on tal väga palju ühist. Eeskätt materiaalses kultuuris. Ja need ühisjooned ei piirdu õieti mitte saamlastega või saamidega vaid ulatuvad kaugemale ja, ja neid oleks õieti päris huvitav tõsisemalt uurida, sellepärast et kogu too rannariba, kui me nüüd gloobusele vaataksime ülevalt, nii et põhjanaba läks nagu maailma naba siis me näeksime ju jäämerd kui sisejärve, mida ümbritsevad mandrid ühelt poolt, et Euroopas ja teiselt poolt Ameerika Kanada ja, ja tervel sellel arktiliselt perekonnal on väga palju ühiseid jooni. Mis on eeskätt tingitud sarnasest keskkonnast, sest keskkond vormib nähtavasti kultuuri ikkagi väga oluliselt. Mis aga on, võib olla tingitud ka sellest, et et. Minevikus nende vahel valitses intensiivsem suhtlemine. See vertikaalne informatsioonikanal töötas intensiivsemalt ja lõpuks. On väga palju lahendamata küsimusi veel nende nende etnogeneesi Smi täpselt ei tea, kes, kellega sugulane tähendab, me teame, et saam saamid kõnelevad läänemeresoome keeltele väga lähedast sugulaskeelt, mida paljud peavad ka läänemeresoome keeleks. Aga on ilmne, et nad vanasti kõnelesid nähtavasti mingisugust teist keelt, mis on võib-olla mingisuguse algsamojeedi keelele lähedane, mis kõneleb nende iidsetest kontaktis ja nii edasi. Aga kui nüüd saamide juurde tagasi tulla, siis praegu need 78 hõimu kõnelevad seitsmes, kaheksas keeles ja ainult lähimad naabrid mõistavad teineteist selleks, et et kaugemad naabrid omavahel suhelda saaksid, lähevad nad ülex rootsi või inglise keele peale. Parata pole midagi. Nendele see ei meeldi, nad on palju teinud selleks, et oma kultuuri ühiselt edendada. Ja see liikumine on viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul kapitalistlikes maades hoogu saanud. Meil sai ta kohe pärast oktoobrirevolutsiooni Nõukogude saamide ja Soome Norra Rootsi saamide vahel, teiselt poolt on praegu üsna elav kultuurivahetus tusama. Ailu. Valge päev käis möödunud aasta algul. Pikal kontserditurneel Nõukogude liidus, esines muuhulgas ka suures teatris, sõitis sealt edasi. Kui ma ei eksi, Komimaal esines sõprof Karlis ja oli sellest turniirist vaimustatud ja nii et selles suunas tehakse palju. Kahtlemata, aga raskused on suured, sest nagu ma ütlesin keeled on ikkagi väga kaugele teine 19 arenenud. Minul on teile ka üks küsimus, nimelt jah, lähtun sellest Aleksei Peterson artiklist möödunud sirbis kus ta ütleb kõige muuhulgas filmi kohta nõnda et kui ma loen etnograafina, näen, et just teksti kaudu esitab Merje oma teaduslikke mõttekäike, vahel isegi mastaapseid teooriaid. Palju uudse ja huvitava kõrval esineb ka niisuguseid teaduslikke järeldusi, missuguseid kasutades mere enda sõnu toetavad ainult varbaotsaga kindlale põhjale umbes samasugust juttu kuulda mõnede ajaloolaste suuska hõbevalgepuder. Kuidas te arvate, kas tuleb seda, siis võtan nüüd soovitusele hoida fantaasia igal juhul dokumentaalkunstist ohutus kauguses või kas on üldse võimalik otsustada? Nagu Te ise küsite, kus lõpeb ajalugu, kus algab luule või vastupidi? Ma ei saa mõistagi Peterson eest vastata küsimusele, mille ta ise tekitas. See varbaotsaga toetamine on minu poolt öeldud teises kontekstis mitte seoses filmiga, vaid just nimelt seoses hõbevalgega raamatuga, millel olid põhimõtteliselt teised mängureeglid kui tollel filmil. Aga mis puutub filmi, siis seal seal On umbes 600 lauset ja iga lause on, on noh, teaduslikulitele tuuliga dokumenteeritud. Nii et selles mõttes ei ole Petersoni väljendus mitte päris. Noh, näiteks piisaks kasvõi kooli kaardistki, et veenduda selles tõsiasjas, et Volga-Volga, soomlased elavad eestlastest väheke lõuna pool, mitte põhja pool. Nojaa, aga hõbevalge puhul ikkagi ma tulen selle juurde tagasi, oli samadest asjadest jutud, ütlete, seal olid teised mängureeglid, see on täiesti selge, et seal olid teised mängureeglid. Aga mis te ikkagi arvate sellest fantaasia ja faktide vahekorrast? Ma mõtlen, et niisugusi raamatuid kirjutada on päris põnev. Kas neid lugeda? Põnev on, seda ma ei tea. Aga mulle see täienduseks veel korrad. Lõplikult järgi aru saada, et kuidas see samane faktoloogia materjal on saadud ja kuidas ta koguneb ja kuidas seda on võimalik kasutada ja kas on vanades ürikutes võimaliku üheselt kanid meie lugejale edasi anda või peab seda kuidagi kohandama ja hõbevalge baasil ikka. Teate, kui siin meie hulgas istuks tõsine teadlane, siis ta ütleks, et on olemas tõsiasju, mille ümber ei diskuteerida enam. Ja On olemas. Nähtusi, mida interpreteeritakse ikka veel sageli mitmete lihtsalt selle tõttu, et, et kestab ja see ongi minu meelest teaduse suur võlu, see on niisugune lakkamatu maailma tunnetamise protsess, mis kunagi kunagi ei lõpe. Jaa, jaa. Ja tavaliselt on kombeks lähtuda niisugustest asjaoludest, mis on teadlaste poolt juba sellele riiulile pandud, mis tundub nii enam-vähem lõpetatuna, ehkki see mõttekäik iseenesest ei ole kasumit. Ta on väga täpne, sest mis on siis lõpuks meie teaduslikus maailmapildis lõppemiseni? Isegi Newton'i füüsika revideerida Einsteini poolt, eks ole, tundus küll, et on paika pandud ja ja hõbevalge võttis endale õiguse sõrmid, seda, neid fakte ja interpretatsioonivõimalusi mis ei olnud veel sõelast lõplikult läbi käinud. Ja pole mingisugust kahtlust, et mõned järeldused läksid aia taha. Aga tundub, et mõned järeldused osutusid ka. Võimalikuks. No mul on hea meel et näiteks kaalis töötab nüüd juba teist aastat arheoloogiline ekspeditsioon, üsna kompleksne ekspeditsioon. Seal on esindatud ka teised teadusalad ja. Et ta töötab tulemusrikkalt. Teiseks on mul hea meel, et, et need mu mu kaunis Hüpoteetilised tõestused, Vassiljev püüti ase Läänemerel seilamise kohta on minust sõltumatult leidnud. Leidnud käsitlemist professor doono pekaze poolt, ühes teises seoses aga selgub, et et tahtsite, peetakse esimeseks või üheksa esimestest kes on kirja pannud midagi läänemeresoome hõimude kohta. Tootaatsitus oma germaani kirjutamisel lähtus massilja püüdja, sest ta on väga ilus ahel, millest järeldub õieti vägapalju. Seda. Eestis varem rääkinud et selles mõttes on see kuulajatele kindlasti uusima, loodan rõõmustav fakt. Aga läheme siis edasi oma jutuga. Ma tahtsin veel täiendavalt korra küsida. Pilise materjali kogunemiskogumise suhteliselt kas teil on isiklik arhiiv või käite arhiivides ise otsimas ja näiteks, kui paljude allkeelteks inglise prantsuse keeles otse kohel kasutate ja kas nende keelte on nüüd arusaadav, ütleme seal kusagil 500 aastat vana inglise keel ja võrreldes praeguse inglise keelega seal. Jah. Praegu ma olen veel. Vaimusilmis Sosva ääres, selles mõttes ma koba natukene endale inglise keeleküsimuse peale. Noh, võõrkeel muidugi tuleb tunda. Aga ma ei ole mitte lingvist ja, ja vanast keelest saaksin ma saksa keele puhul aru. Jah, võib-olla ka prantsuse keele puhul. Inglise keele puhul ma pole juhtunud. Pole ette tulnud niisugust vajadust vanu tekste lugeda. Aga siis, mis puutub Mis puutub arhiivi see kipub paratamatult kujunema, kui ollakse 49 aastane. Ja neil on aega olnud koguneda. Ja ehkki me aeg-ajalt viskan neid pliidi alla piltlikult öeldes küll gaasipliidi alla 100 midagi visata. Aga, aga ikkagi tuleb midagi sorteerida, tuleb midagi säilitada. Ja nendest kahest filmi ekspeditsioonist on nüüd noh, ma ei tea, üks 5000 lehekülge märkmeid arvatavasti külma. Praegusest murran pead, mis nendega pihta hakata, tähendab kui ta viisi neid hakata läbi kirjutamast, seal on ju midagi üsna põnevat. Kas või seesama? Romansaynahhovi ju maailma loomisest. Meil on alati õnnelik käsi olnud ja ja see ei ole muidugi mitte juhus, et mina alati õige inimese peale sattuma, vaid vaid siin peab mingisugune kuues haistmismeel ja intuitsioon ka veel kaasa aitama. Roman Sainahov, kes rääkis maailma loomisest, oli niisugune tõeline leid. Ta oli ammendamatu oma juttudes tammede pime. Öeldakse, panid seda tähele, sest ta elab niivõrd harmooniliselt omas maailmas. Et me tema pimedust märkasime ka alles järgmisel päeval. See on tema maid, mida ta valitseb, oma fantaasial märg jutuga. Ja, ja mul tuli meelde üks üks niisugune vana folklooriteema. Kunagi keegi Lääne-Euroopa teadlastest väitis, et niisugune ürgvana kujutlus üldisest veeuputusest ei ole Aasias levinud ja meie Tartu Ülikooli üks teadlasi vastas sellele pika artikliga, kus ta tõi just vastupidiseid näiteid. Lõpuks ka soome-ugri rahvaste folkloor sisaldab selleks küllalt argumente. Nii et too Lihtsameelne pilt maailmast, mida kattis vesi ja kus sündis siis elu. See oli ta. Siberis rahvastele omane kujutluspilt aga nii poeetiliselt, nagu romansainakus seda jutustas, on seda õieti. Üles tähendatud, see ei ole mitte minu hinnang, sest ma ei saaks niisuguse asju hinnata, aga aga niisuguse hinnangu andis andis Rumbandee meie meie maailma juhtivmansi keele tundja kes töötab Moskvas. Keele instituudis, kui ta oli, ta oli lihtsalt võlutud sellesse, ütles, et Muugatši oli viimane, kes ligilähedase teksti üles kirjutas, aga noh, sel ajal ei olnud muidugi aparatuur ei olnud. Magnetsalvest, ei olnud filmikaameraid. Nüüd äkki on see ürgne kujutluspilt siis taaselustanud? Alustaksin väga kaugele. Köik tuntakse meil põhiliselt reisimehena kirjanikuna ja te teete ka, tõlketöid? Tuleks nüüd on küsimus, kuidas teie sateni reisimine võtab väga palju aega ja kuidas te saate oma need tegevus alati oma aja nende vahel nii ära jaotada, saate kõigega hakkama? Ei saanud ja. Mis veel tähtsam ja mis teile kõige rohkem huvi pakub? Oma tegevust? Nii need kaks asja ei lähe kahjuks iga kord kokku. Kõige rohkem pakuks huvi praegu praegu üks niisugune jutt, mida ma olen mitmes kohas veeretanud. Hirmus hea meelega tahaksin loobuda niisugustest ülevaatefilmidest ja ja teha ühe antropoloogilisele või ütleme kitsamalt kultuur antropoloogilisi filmi paadist ja paadist nimelt just mööda põhjapoolkera metsavööndit. Jälgida mitte ainult paati, vaid jälgida ka kõiki neid kauneid uskumusi ja nendest omakorda sündinud rituaale ja kauneid laule, mida on paati inspireerinud. Noh, võtame manside naaberhõimu hantide juures niisugune kaunis komme, et kui peig sõidab pulma, siis selleks kasutab ta pulma malla. Teate selle mõla nikerdamise. Selle mõla nikerdamine vältab pool aastat, aasta see on niisugune kunstiteos. Ja kasutatakse üksainus kord, eks ütelda, et kas ainult elektri ja energiasammu lahtedasid mis ta pulmakleidis komisjonil. Ja ma ei tea, mõned on mõnel õnneks õnneks jõudnud muuseumis. Aga. Tõelise rahvakunsti niisugune moraalne ehedus õieti seisneb selles, et et kunagi esitate endale seda küsimust, mis saab minu kunstist edasi vaid see, et kunst on sündinud on inimese sisemine vajadus, vot see vajadus, mis meis on mõnevõrra nüüd hääbumas, eks ole. Mida me tahaksime väga inimesse uuesti äratada. See vist natukene juttu jälle kõrvale. Aga, aga jah, ma last ei saa mitte midagi edasi. Vanaisa, pulmaülikonnas pojapoeg, see endale püksid, eks ole. Mullast, perekonda nektarisugune. No näete, ja kui tagasi tulla, et selle olulise ja huvitava juurde, siis ma ei tea, kas niisugune film on oluline, ma püüan endale sugereerida, et film paadist on oluline, aga ma tean, et on igale. Ja nii tulebki ennast oma aega kuidagiviisi jagada ja. Ja see ei õnnestunud. Te olete palju reisinud, kindlasti, eks nende reiside jooksul kindlasti palju midagi huvitavat juhtunud ja kus maailma nurgas tahaksite veel käia. Näiteks ma tahaksin käia süda pirnas. Seal on paar hõimu, kes kui nad Lähevad kala püüdma tulevad, tagasi Nad. Kujutlege, aerutavad jalad. Ma ei teadnud seda, ma nägin seda juhuslikult sealsamas ja see oli midagi nii hämmastavat. See kuulub ka kuidagi viis sellesama paaditeema juurde. Kaks kätt peavad olema võrgu tarimiseks vabad aga see tundus küll meisterteosena niisugune tasakaalu säilitamine, mis meil kellelgi oleks õnnestunud paadis siis veel jalaga sõuda. Mardil on ujulestad seal vahel ei, ta hoiab jalaga mõla mõla mõla. Seisab kaunilt nagu mass pas paadi lõpus jalaga aeglaselt sõuab ja käed teevad omandi. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis muidugi jah, Alaskaja ja ja Põhja-Kanada, mis arvatavasti on väga siberi sarnane teiste sõnadega väga ilus. Teie tegevus on, et nii väga mitmekülgne tõlkijal ja nüüd öeldakse, filmimees, etnograafia ja nii edasi. Kõigele lisaks on ka Kirjanike liidu juhatuse sekretär. Kuidas need kõik kokku sobivat ja see küll liitub nüüd natuke eelmisega küsimusega, et kuidas ta aega jaotada. Missuguseid probleeme seal peamiselt ette tuleb? Nojah, näete, eile, Kogunes juhatusse ja me arutasime Noorte Autorite koondise tegevust Tallinnasse Tartus. Vestlesime sirbi ja vasaratoimetuse liikmete ja toimetajaga. Arutasime läbi eeloleva aasta Kirjanike Liidu ürituste plaani. See võttis ka oma neli tundi ära selle võrra olema halvemini tänaseks ette valmistatud. Aga iga töö tahab tegemist ja ja. Ja ta rõõmustab, eriti siis, kui saab mõnda tööd korralikult teha. Mulle tundub, et meie eelne koosistumine oli huvitav. Tekkisid mitmed huvitavad sõnavõtud. Ja oletasime metsa ja juhatuse koosolek. Kestab noh, paar tundi kestis natukene üle nelja tunni keegi tahtnud laiali minna, sest kõigil oli valdust midagi midagi öelda. Te rääkisite nüüd seoses Kirjanike Liidu no ütleme, sellesama juhatuse koosolekuga eilse koosolekuga tänastest asjadest ja minul tekkis teile niisugune küsimus. Te olete nüüd kirjutanud ja teinud oma filmid väga paljudest asjadest, mis tegelikult noh, paratamatult hakkavad ajalooks saama. Kuidas te vaatate sellele, kuidas Meie tänast kultuuri teadlikult püütakse tuleviku jaoks säilitada, ehkki te ütlesite, et näiteks omapära isa teadlikult säilitada, et seal peab iseenesest säilinud. Ometi peaks siiski kasutama ära neid kasvõi tehnilisi vahendeid, mis tänapäeval on, et, et midagi alles. Mis te arvate? Ja noh, see on mingil määral niisugune arhiivinduslikku füsioloogiline küsimus, võib-olla salvestamine, säilitamine. Filmide ja. Ja magnetlintide. Võtmine kirjutamine. Selleks on ju tänapäeval piisavalt tehnilisi vahendeid. Mulle tundub märksa olulisem. Niisugune igapäevane vaatevinkel nimelt. Me oleme üsna palju kõnelenud oma trükisõnas siinsamas televisiooni kaamerate ees, et kultuuri tuleb mitte ainult säilitada, ta säilib iseenesest, see on kultuuri üks omadusi. Lõpuks on niisama vana kui inimenegi. Aga kultuuri nagu inimestki tuleb kaitsta, kaitsta kommertsskulptuuri eest. Mis ei ole õieti mitte kultuur, vaid antikultuur, see tähendab, ta viib inimese aktiivse kultuurilooja seisundist. Küsimus pole üldse mitte selles, kui palju inimese kultuuri loob, aga, aga aga iga inimene on võimeline kultuuri looma kasvõi mikroskoopiliselt. Aga ta on seda võimeline. Looma ja kommertskultuuri hädaoht on just selles, et ta selle inimese aktiivse sädemed kustutab ja muudab inimese kultuuritarbijaks passiivseks tarbijaks. Inimest niisuguse korrosiooni niisuguse Roosetteist kaitstes kaitseme kindlasti kõige efektiivsemalt kultuuri ennast. Kõike seda, mida me kultuuri all mõtleme nii hästi vanu traditsioone kui ka tänapäeva kui ka kultuuri tulevikku ja tulevikuinimest tulekultuuris. Sellele ma asetaks siin vähemalt niisama suure rõhu nagu nagu minevikuliste nähtuste arhiividesse, muuseumide säilitamisele. Ma olen teiega täiesti nõus, aga kuidas te kujutate ette võimalusi selleks kaitsmiseks? No ma usun, et, Ma olen omad võimalused leidnud ja püüan neid realiseerida nii hästi, kui see mul õnnestub. Ja ma usun, et, et õide kõik siinolijad on mingil määral niisugusi võimalusi iseendale leidnud ja ja ma ei usu, et, et meil kunagi õnnestuks mingisugune lihtne ühene retsept selle jaoks avastada, ma usun, et me peame iga päev igal hommikul aknast välja vaatama kontrollima, missugune ilm on ja vastavalt ilmale riietuma. Ja vastavalt kultuuriilmastikule. Ka ennast turvastama. Siis ikka meist endist nagu kõigepealt sõltuvuse muidu eksamite vihmavarjust, vihmavarjus, tümite kõrval, sellisesse. Te ütlesite Lennart Meri natukese aja eest, et teil ei õnnestu tihti kõiki oma plaane realiseerida. Aga seda saadet ette valmistades lugesin ma kolm aastat tagasi ilmunud sirbist lühikest rubriiki, mis neil ilmub, mis on plaanis ja teoksil ja valmis. Ja seal te loete üles terve hulga raamatuid, filme, mis tõepoolest tänaseks on valmis. Mina järeldasin küll, et te olete üks väga järjekindel inimene, tõepoolest, kõik on olemas, mida te lubasite? Ma kartsin halvemat. Ma tean, ma olen kirjastusele ühe ühe suure tõlke käsikirja võlgu praegu. Ja ma loodan väga, et kirjastuse peatoimetaja Aksel Tamm on parajasti kirjutuslaua taga, kus ta ei ole mitte ulatanud televiisorit sisse lülitama. Nii et jäägu see, jäägu see ülestunnistus siis nagu meie vahel ei ole mitte õnnestuvat plaane täita. Palun. Lähema tuleviku kohta on teil mingeid plaane tulevikus peale paadi peale paadifilmile kirjutada midagi või mingi filmil teha? Midagi sellist? Ja näete, kui, kui ohtlik on niisugusi asju tunnistada ikka leidub keegi, kes, kes kolme aasta pärast tulevad ridu, kord ta ütles. Nii. Lubasite seda. Aga kus see nüüd? Ilma unistused ta tööst ei ela ju meist vist mitte keegi. Ja on päris loomulik, et et me peame oma aeg planeerima. Peame ühe silmaga vaatama nüüd äsja alanud aastat teise silmaga piiluma järgmise ja ülejärgmise aasta peale. Ja õieti on see päris hea tunne, sa äkki tunned, et aeg on nii pööraselt vä? Aeg on palju, siis. Ja siis vist ei sünni midagi. See oleks niisugune laisklemine mererannas kus ma harva käin. Aitäh teile, Lennart Meri.