Jälle see tukaga olendan seal. Late olid eile ja nihele päikeseninaga ettekandja siin tolmunud intellektuaalsuse lõhnaga vanamoodsas kohvikus kus on tumedad seinad ja õhtuti märkamatu mööda nurgataguseid hiiliv muusika. See ettekandja ei sobi siia. Tundub ebaproportsionaalne. Väikese ninaga inimesed on ikka olnud märk millestki väikesest. Ja mulle ei istu, kui lohakalt öeldakse lihtsalt latte. Kui korralikult ei oska. Olen täna halvas tujus. Ettekandja on sellele juba pihta saanud ja käitub vastavalt. Oli teil siis late või piiksuta kärsitult pastakaga märkmiku lehte koputades? Kusagilt inimesed alati võtavad õiguse rääkida minuga nagu alama olendiga. Ma ei ole veel päriselt pihta saanud, millest see vahetegemine tuleb. Kuna ma ei näe välja nagu kaltsakas. Samas kui mõni automaatselt harrast austust pälvinud tuttav meenutab prügikasti kollat. Mäherdused, jõledad, küüned, õe peopesa pool kaarduvate otstega mitte ettekandjal, kellele ma justkui karistuseks tema ükskõiksuse eest enam tähelepanu ei pööra. Põhimistemadest Paideksiga tukaga olendil, kes on vabakutseline kultuurikriitik nagu vägagi hästi tean. Ta käib siin kohvikus tihti ja mina käin sama tihti teda vaatlemas nagu loomaaia elukat. Sest ega temal pole ju aimugi, kes olen mina. Ja, ja Café latte hääldan korralikult, nagu ütlen alati täielikult väljaga. Café makiaato, Jakaphi ame rikkana. Kas sellega läheb veel kaua aega? Mul on tegelikult päris kiire, valetan nipsakalt. Ettekandja keerab juhti ringi, nagu oleksin teda millegagi solvanud. Sätin end kipaka tumedaks, lakitud laua taga mugavamasse asendisse. Üritan näida loomulikuna, nagu oleksin siia sattunud juhuslikult. Mõttetu, sest istun siin peaaegu iga päev. Aga vähemalt püüan olla nii tukaga olend, millelegi pihta ei saaks. Ta muidugi ei vaatagi mind, vaid klõbistad lauaplaadil oma pikki veinipunaseid küüsi. Olen talle kõigest suvaline mehe kuju tagumises nurgas. Milline see loomulik asend küll oleks, et ma oma ärevust ei reedaks? Jalad laual ristis, pea käele toetatud. Kuhu ma teise käe panen? Kas see on kahtlane, kui ma midagi ei loe? Pole mul kiiret kuhugi. Aga tukaga olend tekitab minus iga kord vastiku kiheluse, mida maandab ainult suvalisele inimesele nähvamine. Nagu see ettekandja, kes ei ole süüdi, et mingi jälle Vikerkaares ei avaldata. Aga eks kedagi tule selle eesti nuhelda. Inimene ei jaksa kogu aeg ainult ennast peksta. KUS puhama tukaga olendid viimastel päevadel ka näinud poleks. Toidupoes raamatupoes, täiesti lambist, täiesti suvalisel tänaval, kuhu ma tavaliselt ei satu. Ja kogunive ekskolleegi sünnipäeval, kus takkapihta selgus, et nad on sugulased. Ta nagu jälitaks mind, mitte mina teda. Teda hõõrutakse meelega mulle nina alla, kindel värk? Ei, seda ei tee teise, mitte meelega. Tema mind ei tunnegi, mina olen ju kuuldamatu nähtamatu, minust ei kirjutata ajalehtedest. Mu fotosid ei ole veel kusagil ilmunud. Ei saa öelda, et mind üldse avaldataksest kirjutan ju arvamuslugusid. Aga aiman, kuidas tukaga hollandi moodi inimesed sellesse suhtuvad. Tähelepanu, näljas krahv Omaan? Oh ei, mulle pidevalt ette jäävad tukaga olendid võngutab mu nina ees saatus, kelle rihma otsas me kõik tõmbleme. Kui miski mind seejuures lohutab, siis fakt, et tema mu saatuse tööriist kõigest veel üks mängukann universumi üüratu malelaual võib-olla siiski mitte päris nii jõuline ja mõjuvõimas, nagu ta ise küllap ette kujutab. Tukaga olend valib siin alati koha akna alla, kus ta saab tänavalmoorivaid inimesi vahtides oma telefonikõnesid pidada. Ta valib ühe numbri teise järel ja muudkui helistab. Aknaalused lauad on minugi lemmikud. Kuigi täna istun nurgas, pole tuju nähtaval olla. Häbenen oma punaseks ulutud silmi. Eile sain jälle kirja, toimetajalt ei taha ta nimegi öelda. Ehk siis nimetagem teda vanaks rehaks, nagu ta välimuse järgi tõesti vääribki. Lugesin teie järjekordse katsetuse läbi. Olete koma ilukirjanduslikku taset tõesti pisut tõstnud, aga meie toimetus otsustas siiski vana rehaga, mul pikk verine ajalugu. Saadan talle oma novelli juba aastast 1997. Esimesed kirjutasin püüdliku ümmarguse käekirja ja emalt laenatud pastakaga pooleks lõigatud majapidamispaberile. Ja siis arvasin mulle pidevalt laekuvate muserdavate keeldumist tegelikuks põhjuseks. Et ju nad seal kauges tähtsas toimetuses ei viitsi mu lugusid arvutisse toksida. Oma vaesuse pärast pidima kuulsusest ilma jääma ainult sellepärast, et elasin maal ja mul ei olnud arvuti jaoks raha, ei raatsitud mul Barnassil kohta eraldada. Et söötsin hommikul ja õhtul sigu, kes olid meie pere ainuke elatusallikas ei sobinud mu oma sõnnikuhaisu, see Hamega meie kultuurieliidi hulka. Et veetsin suurema osa päevi vanades dressides, et mitte rikud oma kalleid linna riideid, pidasid nad seal pealinnas mind endast viletsamaks. Katkusin sigadele, võilillelehti silme ees tiirlemas kõik need kõrgid valgetes pluusidel Maadonid beežide seintega toimetuses, kes mind aina tagasi lükkasid, nagu oleksid otse paberilt seasitahaisu tundnud. Seasulu ees seistes tundsin sõõrmetes omakorda toimetuse lõhna, nagu seda ette kujutasin. Ehk kalleid mentooliga sigarette ja tänulikke autorite toodud roosipukk ette. Järjekordne halegrafomaan, küll me teiesuguseid juba teame. Kuidas õpetan. Siin on teie kohv, palun head nautimist. See on teine ettekandja. Tunduvalt suurema nina ja kohega meeldivama tooniga. Ta koguni naeratab kui kruusimaid asetab Kofon joomiseks veel liiga kuum. Teesklen, et teen selfie't. Tegelikult piidlen läbi telefonikaamera tukaga olendit ja jäädvustandada. Mul on temast vist sadakond pilti. Ta tundub täna rahulolev, muigvel isegi irvitab ajalehte ju loeb sealt iseenda kirjatükke, kõgutab omaette. Olen teda juba mõnda aega jälginud. Mitte otseselt stalkeri Ena, kes inimesi koduukse ees passib, sest ega ma mingi hull ole vaid tema teekonda, kui peenelt väljenduda. Tahaksin aru saada, mis minus ja mu tekstides valesti on, sestap jälgingi ja loen ning salvestan tema arvustustes ahnelt iga sõna nagu peituks neis mingi maagiline võti. Tukka kolanud istub auhinnakomisjonidesse, pajatab kultuurisaadetes, mida ta sellest või tollest arvab, teda hinnatakse kõrgelt ja kardetakse väga. Seda olen teada saanud juttudest, mida ajavad kirjanikud, keda avaldatakse. Käin vahel ühes, teises kohvikus, nende järel luuramas. Ma ei kavatsegi surra, tundmatuna olen pähe võtnud asjale süsteemselt läheneda. Kas te saaksite mulle Karafiniga kraani petuarmas? Hõikab tukka kolanud ettekandjale ja toom kah kohe nagu ära tinistatud. Peaaegu jooksujalu mudib köögipoole. Niisugune, ent paremaks pidevalt armulik toon solvaks mind, kui mina selle põllega tüdruku asemel oleksin. Aga enamikule inimestest mõjub, kui neid niimoodi pehme käpaga togitakse ja mesiselt kavandatakse. Tukaga olend kriipsutama häirivalt harmoonilist nägu lükkab juuksesalgu kõrva taha, et see tema kuusis ei ujuks. Vastumeelselt katkestab ajalehe sirvimise ja suunab pilgu laual vilkuvale ning vibreerivale telefonile. Oi, tere, ja polegi sinust ammu kuulnud, milline rõõm, siristate võltsilt. Mis tööd, vein teha? Oled seda jugapuu viimast luulekogu lugenud novot, minu sõnad, lahja tatt ja igav nagu öö. Mis sealpool siis uudist ka? Kohvikus on vaikne, siin ei mängita päevasel ajal taustamuusikat, kuulen oma nurgalauas, iga sõna õgib neid ahnelt. Tukaga, olend ei vaevu mind märkama, tema jaoks olen sama tähelepanuväärne kui plastmassis Sõnajalg aknalaual. Mul ongi sihuke mittemidagiütlev välimus. Mitte liiga eriline, lohakas ega korralik selline pruunikashall gamma, kui piltlikult öelda. Ah, oot, mis sa ütlesid, kes oli issand, seda poleks küll ilmaski uskunud. Ise peal näeb nii väärikas välja, pasundab tukaga olend. Millal siis? A ja mis diagnoos tal siis täpsemini on? Et täitsa segu pääsis kohe ega ta sealt, mis lähemal ajal välja ei saa. Ja siis mainib tukaga, olen hooletult ühte nime. Suurt nime. Reginald, Mõniste. Nojah, mitte ainult mina. Igaüks teab seda nime une pealt. Kultuskirjanik, palavalt armastatud rahvakirjanik, laenutusedetabeli number üks, enimmüüdud autor, mis iganes aastal see pumpoosne õhku täis tüüp, kes räägib, nagu mina kirjutab, nagu mina on minuga enam-vähem ühevanune. Oleme temaga ühest kandist pärit, peaaegu näeb ta ju väljagi, nagu mina. Oh, tema pilt, mõistagi kõik ajalehed täis. Ainuke vahe, et ta ei ole mina. Teda avaldatakse, mind mitte. Sest mul ei ole kuulsat nime. Haa, hullumajas kilkab tukaga olend üha, suutmata maha rahuneda. Mu pahameel tema vastu lahtub. Näed, ta tunneb sama, mitte keegi, Sally Reginald, Mõnistet, pidasin tukaga olendit enda vaenlaseks. Ikkagi kriitik, mis siis, et ma veel midagi avaldanud ei ole. Aga näe, oleme hoopis hingesugulased. Neiu, kas teil shampanjat on? Tukaga olen, viib tablettidega igavlevale ettekandjale, too raputab pead. Brändid siis midagigi. Lõpuks tellib Tugarolen pitsi vanakat ja siis esimest korda mu elus. See juhtubki. Mind märgatakse. Halloo, härra, seal soovitage mütsikest, käristan välja. Mul on täna hea tuju. Üks vahva asi juhtus. Hõikab ta minu poole. Vaatani vastamist igaks juhuks paremale, vasakule ja selja taha. Seal ei ole kedagi teist, ta hüüab tõepoolest mind. Ja no miks mitte, püüan siiski elevust varjata ja väärikaks jääda. Mis puhul siis, kui küsida tohib? Saan ehk õnne soovida? Tukaga olen mõtletajadkekese järele ja viipab siis mul tulge ehk siia lauda, kui tüli ei tee, ei jaksa karjuda. Ootate kedagi või niisama? Teen aega parajaks, luiskan. Mul on paari tunni pärast siinsamas lähedal üks tähtis töökohtumine intervjuu. Täpsustan täiesti tarbetult, nagu valetajad ikka ja vaatan telefonist kella. Ahaa. Ega ometi ajakirjanik küsib tukaga olend kuidagi ettevaatlikuks, muutudes? Päevalehest või? Neid ma hästi ei tunne. Eiei tõttan rahustama. Olen arheoloog. Kohtun siin kunagise üliõpilasega suviste väljakaevamiste asjus. Kohman, see ei paku tukaga olendil õnneks suuremat huvi. Talle piisab kinnitusest, et ma ei ole ajakirjanik. Nonii meie terviseks tõstab ta klaasi, kui ettekandja pitsid meie ette asetanud. Maitse vanakas. Aga kugistan suude ja kuidagimoodi alla. Te mainisite enne ühte nime. Vabandust, juhtusin kogemata pealt kuulma. Ega temaga ole ometi midagi tõsist juhtunud. Viin jutu mind huvitavale teemale. Tukaga olen rühmab rahustavat käega Reginald ja tunnete teda isiklikult, Pehk uurib ta taas veidi valvsalt. Raputan kärsitult pead. See pole just 100 protsenti tõsi, kui arvestada, et Reginald, onu, koolivend, mäletan teda selgesti, kuigi tema mind ei mäleta. Ega vanemate klasside õpilased panna ju peaaegu kunagi endast nooremaid tähele. Meil on ainult paar aastat vanusevahet, mis teismelisepõlves tundus üüratu. Oja Reginald oli juba siis imelaps, kelle kirjandeid aktustel ette loeti. Kui kedagi hakkab sihuke aupaiste saatma, siis jätkub see inertsist kogu tema elu. Voh seda olen ma tähele pannud. Lihtsalt fänn pomisjon häbelikult. Mul on paha neid sõnu lausuda. Ütlen teile ühe saladuse, aga ärge seda kellelegi edasi rääkige, eks sosistab tukaga olend oma peanuppu minu poole küünitades. Tema suured, veidi pungis, rohelised silmad puurivad minu omadesse ja ma näen tema koogi, puruseid huuli aegluubis liikumas. Reginald Mõniste on hullumajas hull nagu märtsijänes, nagu mulle täitsa kindlast allikast just öeldi. Aga suur saladus muidugi. Ega tema lugejad sellest enne teada, kui ta ükskord ära surnud on ja sellest ka veel 100 aastat möödas. Mulle rääkis sellest üks filmikriitik, kes on ise ka praegu hullaris. Ta teab, kuidas ma Mõnistad vihkan. Näe, poetan pealtnäha ükskõikselt kriginat, Mõniste on ju nii kuulus, kas ta siis ei olegi tore inimene? Eino ma olen ju kriitik, eks ole. Need staar kirjanikud on nagu on, nende kohta ei tohi sa mitte ühtegi santi sõna öelda. Pühad lehmad helistas mulle toimetusse ja sõimas mind läbi, kuigi ma ei kirjutanud midagi, mis poleks tõsi. Te pole lugema juhtunud, mis tema tungleva metsa kohta arvasin. Sain tema fännidelt gruppidelt ka, nii et tolmas. Isegi tema ema helistas ja avaldas soovi, et juhul, kui ma veel lapsi saanud pole, siis tingimata kahe peaga värdjat sünnitaksin. Loomulikult olen seda arvustust lugenud, nagu ka Mõniste viimast romaani tunglev mets mis on nagu tukaga Volendi kriitikaga täielikult nõusse jäin suurust Lev soga. Eks see jõudis trükki ainult sellepärast, et Reginald Mõniste on tuntud nimi, mis müüb. Inertsist juhtub nihukeste Mõnistajatega igasuguseid imesid. Inertsist, saidatukaga olengi kolleegidelt esimese hooga piinlikult kiita. Meister oma tavalisel hiilgaval tasemel mäherdune lugemiselamus, kirjandusaasta Väljapaistvaim teos, erakordne väljendusoskus, suurepäraselt läbi komponeeritud, sobib nii tavalugejale kui ka nõudlikule maitsele. Hea stiilitajuga, ühiskonna valupunkte teraselt tabav. Inertsist kerkis tunglev Mets isegi Kulka preemia nominentide hulka ei oleks ehk võitnudki, kui tukaga olend poleks oma arvamus vastuse kätte jõudnud ja kõike ära rikkunud. Oh, see oli üks järsk pidurdus. Oh, mis siis lahti läks, otsekui oleksid põrgu väravad valla pääsenud. Nagu ikka, kui keegi lõpuks südame rindu võtab, otsa lahti teeb ja kuulekad lambad ära jagavad, et kasumlikum on hoopis teisele poole liduda. Alla keskmise julges kirjutada juba järgminegi, kriitik. Arusaamatu, pretensioonikas, segane, ülesehitussõnavahtu rohkem kui mõtteid. Näha, et on loorberitele puhkama jäädud ja üle jala lastud. Kas toimetaja selle igava käsikirja taha magama, nagu rohkete ebatäpsuste pärast tundub? Reginald Mõniste senise karjääri kõige viletsam teos. Lõikasin viimse kui arvustuse ajalehtedest välja ja köhidsin kausta, nagu oleks Reginald Mõniste äkiline ebaedu mu isiklik saavutus. Vahiaga, kus elus tuleb ette poeetilist õiglust. Tema tuli mulle ütlema, et mina olen poolearuline. Nüüd tuleb välja, et tema on skiso. Telleerium olevat peale tulnud. Jumal teab, äkki narkootikumid, mingid seened või sabu. Kahju, et ma sellest kellelegi rääkida ei tohi. Ega see tundev mets ses osas midagi muutnud. Kahjuks või õnneks on Reginald meie kirjandusmaastikul ikkagi pühak. Pärast teist pitsitäit vanakat uurib tukaga, olen, kas olen abielus ja kahetseb, et tema paraku on, muidu oleksime ideaalne paar. Mulle meeldivad kõik mehed, kes Mõnistad vihkavad. Õudne kuju. Paras talle. Loodan, et ta enam midagi ei kirjuta.