Kui järgmisel ennelõunal kohvikusse astun, viipab tukaga, olen mulle juba eemalt tonenud, jälle korda teinud, lakitud mukitud, nagu läheks pulma. Ikka korraliku kõdi tegi kultuuriringkonnale see teie arvustus, kiidab ta. Istet võtan. Kujutan ette, kui närvi Mõniste läheb, kui seda ükskord näeb. Teab, kas hullumajas on internet kirjutada ta seal vist tohib, kui teosed ilmuvad ja puha? Ei tea jah. Äkki on need tal varem valmis kirjutatud, kehitan õlgu. Olen selle üle ka ise juurelnud. Mis siis, kui Mõnistan juba kõigega kursis ja annab asja politseisse? Ah, vahet pole, kes see hullu vilgamistika tõsiselt võtab, lööb tukaga olend käega. Meie toimetuse koosolekul tulite muide hommikul jutuks. Kas te meile eksklusiiv ei tahaks anda? Saate ajakirjanikuga kokku ja räägite talle kõik ära. Elu kuulsuse varjus surve ja paine. Mis tunne on olla geeniuse tundmatu vend? Aga ma ju ei teadnudki, kuni viimase ajani, et ta, mu vend on. Protesteerin. Liiga palju tuleb nüüd ette asjaolusid ja sündmusi, millega ma ei osanud arvestada. See palagan hakkab mul kontrolli alt väljuma. Tukka kolanud, kahmad mul kõvasti käsivarrest. Aga tonni ülbe mats, onju, ise ütlesite, et ei tunnista, ei suhtle. Mis inimene oma lihase vennaga ideed, kütatamine üles? Oh olgu siis jään nõusse, ega ta mind enna rahulik ajada, tuga kolentsurgi, midagi mu telefonis ju annab, teate edasi. Igatahes ajakirjanik juba helistabki ja pakub välja, et võiksime pärast lõunat kokku saada. Jalutan senikaua pargis mõtte intervjuust, mulle juba täitsa meeldib. Reginald Mõnista pole mulle küll lihane vend, aga seest ju koolivend. Ega ma nii hirmus palju valetagi, õigustan end. Kas polegi siis tõsi, et olen kõik need aastad tema varjus elanud see piin, vaev, siin ei ole tarvis midagi kokku luuletada, puha elu ise. Koguni see on sulatõsi, et olen püüdnud Reginald iga ühendust võtta, sõprust sobitada, aga ta mingi julmalt tagasi lükanud. See oli umbes 10 12 aastat tagasi. Reginald nautis parajasti oma esimest suurt kuulsuse, puhangut oli just Kulka aastapreemia võitnud. Läksin tema raamatu esitlusele, kaasas konjaki kallis šokolaad. Pilvi oleks teisele mehele ikka imelik. Kui Reginald tuima näoga mulle autogrammi kirjutas, ütlesin, et olen tema koolivend. Käisime paari kilomeetri jagu ühte ja sama kooliteed. Oleme mõned repliigid vahetanud. Mäletan hästi, kus ta lapsepõlves elas. Rohelises majas kauplusest paarsada meetrit Virtsu poole. Tema ema oli selles kaupluses juhataja ja minu ema koristaja. Juba siis olid saatuse kaalukausid Reginaldi poole kaldu. Palun, ütles Reginald, selle peale ulatus mulle allkirjaga raamatu. See oligi kõik, mis ta kostis. Ma ei saanud võimalustele oma nimegi öelda. Paar korda püüdsin temaga veel kirjastuse kaudu ühendust võtta. Mu teated lubati talle edasi anda, aga keegi helistanud mulle tagasi. Ajakirjanikule jutustan sellest, nagu oleks see kõik hiljuti juhtunud. Väitsin, et käisin end tutvustamas tungleva metsa esitlusel. Et just seal ütles Reginald Mõniste mulle külmalt ja julmalt. Palun, kui olin talle kuulutanud, et sain just DNA testi vastused ja selgus, et tema isa on ka minu isa. Oi, nii lausa kui õudne, issand ausalt, päriselt ahetasi ohetas nooruke naisajakirjanik kaastunnet teeseldes klips meid Volksutades. Ta ei suutnud kuidagi otsustada, kas hoida oma vesihallide silmade pilku minu suul või märkmeplokil, kuhu tema käsi mulle täiesti loetamatu konksukese kritseldas. Mu hale pihtimuslugu ilmus kolmapäevase lehe esikaanel. Baudses Kerstin aga ta tundus ka veidike meelitatud olevat. Tema mees oli kah korraks üle vabariigi tähtis. Ei tea, kas sul oleks mingit õigus kompensatsioonile? Sellel Reginaldil on ju raha nagu ratsahobusel sitta. Miks ei võiks seda asja natuke uurida? Mõmisesin midagi ebamäärast. Mu pilk oli pidama jäänud leheloo alumises servas, kuhu oli märgitud, et Reginald Mõnist ei saanud ootamatu haigestumise tõttu kahjuks seda teemat kommenteerida. See lisatakse esimesel võimalusel, kui kirjanikuhärra on jälle tervise juures. Tema Alzheimeri tõbe põdev isa viibib aga hooldekodus. Mõniste lahutatud abikaasa ei teadvat asjast midagi, kuid ilmvõimatuks ta seda ei pea. Järeltulijaid Mõnistel ei ole. Mõniste kirjastaja arvates on tegemist täiesti uskumatu juhtumiga ja, eksju, arvata võib, et nii kuulus inimene igasuguseid ullikesi ligi tõmbab. Ajakirjanik kirjutas oma lugu kokku võttes, et vähemasti Mõniste uuele Hitromaanile õnnistus peakse küll igavesti kõva reklaam olema. Inimeste fantaasia on tõesti imetabane, kuulutab tukaga olend, kui kohvikus kokku saame. Oleme nüüd nii head tuttavad, et meil on kujunenud traditsiooniks kohtuda siin igal hommikul kella 11 paiku. Tukaga olend, kelle õige nimi on Sirje hakkab tasapisi rohkem avanema ja pihib ajutiga oma kurnavast lahutusest. Tema nüüd juba endine mees on tuntud psühhiaater. Mulle hakkab selgemaks saama kustukaga olen Reginald Mõniste tervise kohta tegelikult andmeid ammutab. Tead, mida linnavahel on juba kokku mõeldud, et vana hea Reginald on kogu selle asja ise lavastanud, olla kartnud, et pärast fiasko tungleva metsaga ei saada muidu enam tagasi Barnassile ja promo eesmärgil selle venna asja korraldanud toimetuse meilile tulevad vihjed, et see olevat hoopistükkis tema vaene koolivend, pankrotis, ärimees ja ainuke seletus on, et ju Reginald isiklikult maksis sulle selle jutu kinni. Ma ei suuda selgelt mõelda miks ma ometi ei arvestanud, et kui sul on kirjandusmaailmas tundmatu ja üleüldse sihuke tähtsusetu inimene tunnevad mu vanad koolikaaslased mu ometi ära. Õnn seegi, et vähemalt mu vanemad on surnud. Üks välismaa number plingib aeg-ajalt mu telefoni ekraanil. See on vist mu vanem õde, kes elab Norras. Ei tea, millal see Mõniste võiks haiglast välja saada, uurin, kui suudan jälle häälitseda. Tukaga olendil pole kahjuks sellist infot Doneks mäega nugade peale läinud ja nad ei suhtle enam kuigi palju. Aga mis seal vahet on, kui ta välja saab, itsitab tukaga olend õelalt. Tema maine on nii maatasa, et ma ei kujuta ette, ta veel mingi preemia saaks. See uus raamat küll müüb, mis mühiseb. Samas kuulub see nagu ka Reginald, paraku ise nüüd selle maailmakollaste kurioosumeid rubriiki ta nagu Arnold Oksmaa või strippar Marco. Arvad, et ükski kirjanik tahaks endale niisugust sorti kuulsust? Reginald Mõniste saab hullumajast välja neljapäeval, kuuendal augustil. Olen nii ärevil, et käin iga päev tema kodumaja ees passimas. Kas ta ehk läheb kõrvalmajja keldripoodi. Reginald elab väärikal tänaval neljakorruselise Stalini-aegses majas, kuhu omal ajal jagati kortereid ainult parteitegelastele ja rahvakunstnikele südalinna poolt loendades, kolmandas trepikojas. Selle nühkisin välja juba tükk aega tagasi. Varsti pärast seda minu jaoks katastroofiliselt lõppenud raamatuesitlust. Nägin Reginald televisioonis esinemas ja teades, et see on otsesaade, kihutasin telemaja taha passima, kuni Reginald tagumisest uksest välja ilmub ja takso tellib. Sõitsin taksosabas tema maja ette neljapäeval, kui parajasti tema maja ees bussipeatuses vahin ilmubki Reginald välja. Tirin mütsinoka ninaotsani, kuid proovin selle all siiski midagi näha. Selleks pean pea tobedalt kuklasse ajama. Reginald on kõvasti muutunud, kõhnunud habetunud näost hall kohe aru saada, et halbu aegu üle elanud ja miskipärast mures. Ta käib keldripoes ja naaseb sealt kilekotti topitud pikliku objektiga, mis vormi järgi otsustades on pudel. Surun taskus, näpud kõvasti noa, käepideme ümber. Tsensuur sakilise teraga leiva lõikamise nuga, mille hommikul oma köögist kaasa haarasin. Sest paremat relva mul ei ole. Puulõhkumise kirves vedeleb küll keldris, aga seda on keeruline märkamatult kaasas kanda. Vanast ajast olen kursis, et Reginald käib maja taga haljasalal jalutamas, kui tal kirjutamisest juhe kokku jookseb. Kõmbib seal ja podiseb enda ette nagu rehkendaks mõttes oma peas leiduvaid sõnu kokku. Haljasalal liigub vähe inimesi, eks sellepärast relinaldile seal meeldibki. Ootan ilmaaegu peaaegu südaööni. Reginald ilma õue. Loogiline ja kes ikka hullumajast lahti saades kohe uut romaani vohama hakkab. Fakt on aga, et pean Redinaldi kuidagimoodi maha lööma. Selleni, Alan pärast, Kerstin uinumist voodis ärkvel lebades ja laes liikuvaid autolaternate valgusvihk põrnitses jõudnud. Mõrv on ainuke lahendus. Ja eks olgem ausad, hullemaks ei saa sellest küll enam miski minna. Probleem on aga selles, et ma ei pääse kuidagi Reginald-ile liginurka ajakirjanik on mulle küll juba paar korda helistanud. Talle nimelt on unistus, kuidas nende väljaanne meelitab kuulsa kirjaniku Reginald Mõniste esimest korda tema vennaga silm silma vastu istuma ja suud puhtaks rääkima. See mõte peaks teile meeldima, see oleks tema raamatutele puhas promo. Ohkab see naiivne needis üha ja kukub vadistama Ameerika krimikirjanikust, kes ajakirjanduses kokku luiskas, et tal on ajukasvaja ja enesetapjast vend. Kõik need valed tulid ükspäev välja ja mis temaga pärast seda halba juhtus? Mitte midagi. Vabandas end lõpuks välja, et on bipolaarne ja tema raamatuid ostetakse veel rohkem kui enne. Mu elu muutus põrguks. Päevad koosnesid Reginald Mõniste maja ees passimisest ilmaaegu sest kui ta käiski väljas, siis ainult keldripoes ja bussipeatuses vahtiva rahvamassi tõttu ei saa madala maja ees küll noaga vehkides ligi astuda. Liikusin Reginaadi maja ja kodu vahet nagu zombi. Kerstiniga vahetasin vaevalt paar sõna. Kõige häirivam aspekt kogu selle närvipinge juures oli, et mitte midagi ei paistnud juhtuvat. Ootasin igal minutil kirve langemist, aga see ei tahtnud mitte kuidagi mulle pähe raksetada. Raha hakkas järjekordselt otsa lõppema. Ennetades Kersteni kiunumist, võtsin kirjastajaga ühendust ja küsisin veel avanssi. Kassongeeniuselt uut käsikirja oodata, tuli vastus lubadusega kohe midagi üle kanda. Kui neile pealkirja ja paar esimest peatükki saada. Sorisin oma failides. Leidsin veel ühe kunagi igiammu tagasi lükatud käsikirja pealkirjaks vana vesiveski. Kui õigesti mäletan, on tegemist krimkaga. Panin selle Reginald nimel teele ja tunni aja pärast oligi kopsakas honorar mu pangaarvelt. Oo, juba esimestelt lehekülgedelt näen, et see raamat on taas 100 protsenti suurepärane. Saabub kirjastajad kohe ka ülistuskõne. Muide, ma ei uskunud ühekski minutiks seda venna juttu, mis ajalehes ilmus. Jälki soppa, kirjutatakse kokku. Kui inimene oma venda rahaasjades usaldab, küll siis saadakse ikka hästi läbi. Kas ta annab teile ikka ilusti kogusumma kätte? Jumal ja veel üks detail uhkes plaanis, mille olin kahe silma vahele jätnud. Aga tundub, et see mängib vähemalt praegu minu kasuks. Ma ei ole Reginald kirjastuse silmis enam suvaline sõber, vaid lausa sugulane. Vennaga on kõik kombes, kirjutan Reginald nimel. Vend on mul bipolaarne, haaran ajakirjaniku näitsikuid jutust hea mõte. Tol aeg-ajalt keerab ära ja ta fantaseerib siis igasugust jama kokku. Olen loobunud tema hulluse hoogudesse sekkumast, aga perekond on perekond, saate aru küll? Kui tohi nüüd ausalt öelda, siis müügile on see kõik kasuks tulnud. Teil on varsti päris kopsakad protsenti vaadata. Meil turunduses öeldi, et annaks jumal ainult rohkematele kirjanikele sihukesi opakaid, vendi avaldame krimka ehk juba järgmisel kuul saab veel selle skandaali tuules sõita. Reginald, Mõniste uus romaan müüb isegi seal kultuuri jaoks kitsil ajastul ilusti. Kriitikud ei hoia kah kiidulaulu tagasi. Tunglev mets tundub olevat tema hiilgavat karjääri sihukese õnnetu moment, mis varsti täielikult unustusse langeb. Reginald Mõniste tõestab, et loomingulised geeniused ei ole piire. Ta suudab end kehtestada igas žanris. Kuningas absoluutne valitseja. Ootan, et Reginald lõpuks lagedale ilmuks ja rusikaga lauale lööks. Jah, ma päris ausalt ootangi sõda, kuna tunnen end iga päevaga kogu selles segaduses lahustumas. Parem juba istuda siis vangis, kui olematuses. Mõtlen lausa iseenda ülesandmisest. Võtan hoogu, et mõnel meie kohvikusessioonil tukaga valan teile kõik ära pihtida, mis ma siin kokku keeranud olen. Aga Kerstiniste lastest hakkab kahju. Kas võib olla, et Reginald on mõistuse kaotanud? Sellepärast ta ei reageeri? Tähcon seniilne ei saa pihta, mis maailmas toimub? Mõniste on hullumajast väljas, nendin nagu muuseas, kui tukka kolendiga jälle kohvitame. Ja miks ta enam ühtegi intervjuud ei anna. Endale uued raamatud väljas puha menukid. Reginald on oma teostes tõesti enda senist taset ületama hakanud, tunnistab tukaga olenud vastumeelselt. Pean tõdema, et eksisin, kui arvasin, et pärast tunglevat metsa on temaga aamen. Äkki vallandas hulluks minemine temas senitundmatu laeka? Ma ei suuda siiamaani uskuda, et selle inimese kõige normaalsemad teosed on kirjutatud hullaris. Jumal teab jah, miks ta nüüd nõnda oma urgu pugenud varem oli küll igavesti edev vennike tõlgendas alailma meilgi toimetuses trügis vägisi pildile. Meie omad on talle meile saatnud küll, helistavad ka, aga keegi ei saada kätte. Vana on juhtme täielikult seinast välja tõmmanud, nüüd üritavad vist kirjastuse kaudu. Mu süda aimab halba. Kui tukaga olend vetsu läheb, kontrollin telefoni. Mulle see tähendab Reginaldile on tõesti paar uut meili tulnud. Üks on kirjastajalt, kes teatab, et andis ajakirjanikule momeli aadressi edasi ja avaldab lootust, et sellest nüüd mingit jama ei tule. Teine kiri on ajakirjanikult endalt seesama näitsik, kes tegi skandaalse intervjuu minu kui Reginald salavennaga. Meilis nummerdatud reas, täpselt 10 küsimust. Jumalale tänu, et ajakirjanikud tänapäeval nii laisad on. Kirjutan Reginald eest vastused, nagu vähegi oskan. Olen kurnatud. Nii maru tülpinud kogu sellest kuulsuse värgist, mis on palju vaevarikkam, kui iial ette kujutada oskasin. Mul on kõrini Redinaldi nahas õieti tema eest elamisest, samal ajal kui ta ise piirdub ainult nurgapoe vahet lonkimisega mida ta päevad läbi üldse teeb. Kui mina uhan tema eest romaane avaldada, suhtlen kirjastajate ja ajakirjanikega. Mul enda asjade jaoks enam üldse aega. Kerstin on jälle tusane ja ähvardavalt jätab oma. Tal olevat seal poes üks kristallihuviline austaja tekkinud, neil olla juba mentaalne side ja puha. Ma pole juba kolm-neli kuud ühtegi arvamuslugu avaldanud. Olen Reginald juba niigi kõrgel taevas rippuva nime veelgi jämedama kuldse markeriga üle kirjutanud. Aga minu enda tagasihoidlik nimi hakkab isegi seda vähest tuntust kaotama, mida nagu lohutust otsides ette olin kujutanud, andis nende lühikeste esseede avaldamine. Kirjutan ajakirjanikule Reginald ja nimel, et olen kuulsusest väsinud. Pakun välja, et mu järgmine romaan, mis iganes seal olema ei saaks vast tuleb sellest üldsegi ajalooline armastuslugu, jääb minu luigelauluks. Vastab tõele, et mu tervis on viimasel ajal veidike jukerdanud. Täpsustamisest siiski hoiduksin, aga eks seegi ikka kuulsuse igavene painale, mis muud. Lõpetuseks on ajakirjanik küsinud, mis on mu lemmik söök ja jook ja kas olen mõelnud lemmikloomavõtmisele? Ta olevat kuulnud, et ajakirjanikud on rohkem kassiinimesed. Vastan, et kas kahjuks ei armasta ja mul on hoopis küülik nimega Pätu. OK, kirjutab näitsik vastu. Ilmselt mu kassi leiguses pettunud. Mitte midagi ei juhtu. Tänaval kõndides selja tagant samme kuuldes ootan, et mu õlale langev raske käsi ja mind lõpuks ometi kinni võetakse. Sellest vaevast vabastatakse. Fonolukk läriseb ja hingan juba kergendatult, et nüüd on nad siin. Aga see on kõigest kuller, kes saabub Kerstini tellitud pakiga. Ilmuka Reginald niinimetatud luigelaul. Sadam on sihukesele raamatule ju täitsa sobiv pealkiri ja õnneks avaldamata käsikirju mul jätkub. Küll on hea, et need omal ajal tagasi lükati, muidu oleksin praegu puhta hädas. Kibedalt naerda, mügistades näen, et üks toimetaja, kes mind kord sama romaani käsikirjaga üpris arrogantselt pikalt saatis, ei mäleta sellest midagi ja ülistab värskes Vikerkaares Reginald Mõniste vaibumatult säravat talenti. Juba on oktoobri lõpp käes, kui tukaga olendilt kuulen, et Reginald, Mõniste on hinge heitnud. Kirjanike Liit korraldavat vägevad matused ilmuvad neuroloogid minult kui Reginald vennalt küsitakse järelehüüde jaoks meenutusi. Surnutest halba ei räägita. Vastan, et meie suhted olid küll keerulised, aga lõpuks oli ju ka palju head. Kas teie olete tema õiguste pärija taabiks ajakirjanik teada Reginald, kirjastaja võtab minuga ühendust minu enda meiliaadressi kaudu ja uurib, kas ehk võiksid tõele vastata. Kuluaarides levivad kuuldused, et mu vennast Reginald vist on maha jäänud veel mõned avaldamata teosed. Kas me siis ostame selle uue diivani või ei osta? Halloo? Tule vaata nüüd korraks neid, kata materjale. See rohekassinine meeldib sulle ka, eks. Tiia Vello tulevad Austraaliast minu juubelile. Hõikab Kerstin, kes on juba harjunud hinnasilte vaatamata sisseoste tegema. Nii hästi ei ole meie majapidamises veel elatud. Sügavkülma jäätist täis ja kõik lapsed käivad huviringides. Loend on alles jäänud faili vastane tõesti tõesti neid avaldamata käsikiri on veel vähemalt 10. Reginald jättis mulle tõesti juhised. Kavatsen oma venna mälestust elus hoida. Võtame ikka selle tumedama rohelise. On kuidagi harmoonilisem. Ja selle heledama pumbaga lähevad taburetilt kokku vastangerstinile, kelle näost on näha, et seda ta ei oodanud. Et ka mina ütlen jõuliselt sõna sekka. Aga aitab mulle nüüd küll. Vaja on end siin elukeses ju lõpuks kehtestama hakata.