Suhteliselt enda meelest küll vägagi. Aga eks sellised asjad olene igaühe tutvuskonna tasemest. Kuulus filmirežissöör Armando vaarikas. Loomulikult pseudonüüm päris nimi. Hats läks teisipäeva hommikul postkontorisse paki järele. Ega see minek lihtne olnud, sest kuigi Armando oli kuulus, ei olnud tal parajasti üldse raha. See tähendas, et ta ei saanud taksot võtta. Mis teha, kui filmiinstituudi niinimetatud korüfeed tema talenti kadestasid, nii et tema projektide jaoks sealt iial sentigi ei antud. Kultuurkapitali koroonatoetust kah enam ei makstud, eelarve olla tühjaks saanud. Aga Armando kahtlustas mingit sobingut. Ajalehe kinorubriikide toimetajad vahel küll helistasid talle, kuid tahtsid nüüd kõike saada tasuta. Honorari ei olevat nii hullu majanduskriisi ajal enam võimalik maksta. Armando, kuule sa, meil siin ju kõige suurem spetsialist, alustasid nad messengeri sõnumeid ilasel noodil, näed, lõpuks saingi soliinile. Peaaegu oleksin helistanud sellele, mis ta nimi nüüd oligi. Tolgo jopski Brownbergile jah, ei suutnud Armando end tagasi hoida, kuigi mingi loll ta ometi ei olnud ja sai juba pihta, et talle ei soovita kommentaari eest taas kord mingit honorari maksta. Tiit Braumberg, temast paar aastat noorem koolivend ja peaaegu sama kuulus režissöör, kes valiti Armando jaoks täiesti ootamatult mingile tähtsale väljama festivalile, mille nime oli ta suurest šokist sügavale mälumülkasse uputanud. Oli ju tema eluaegne konkurent ja verivaenlane. See veel puuduks, kui too kloun hakkab tema asemel uueks televisiooni eksperdiks. Eks toimetajad teadnud seda ja sellepärast kallipitsenud prom pürgi nime väljakäimine tinistasarn mando kindla peale ära. Oh jah, tema muidugi näe, nimi ei tulnud enam meelde. Kõige õigem spetsialist oled meelika, sina puges toimetajana libedamalt, justkui oleks kanistritäie posla masinate alla kulistanud. Sa siis oled nõus meile selle kommentaari andma, eks ole. Ja toimetaja vuristas keharmandole kohe paar küsimust Oscari, kandidaatide ja kurat teab mille kohta, millele too lubas õhtupoole meili teel vastata. Olgu siis, aga et need teie lapsajakirjanikud enam ei teeks, nii lolli viga nagu eelmine kord. Minu tiitel on ikka professionaalne filmirežissöör, mitte kõigest mingi kinoasjatundja, eks ole. Toksis ta messengeri aknasse, aga toimetaja jõudis enne liinilt lahkuda. Parasne seal Instituudis üritas Armando asja positiivses valguses vaadata. Kuigi honorar oleks hädasti ära kulunud. Las nad näevad tema nime igal pool pealkirjade all tungi kui tema aupaiste neile silmaauku, nagu trellpuur. Toimetaja küsimustele ta parajasti mõtleski, kui sõitis buss number kolmega postkontori ette silmas juba läbi kaubanduskeskuse klaasist liugukse hirmpikka järjekorda. Varahommikule iseloomulike vingus nägudega inimesed tammusid oma numbrit oodates sõgedate hindadega hipsteri kulinaariapoe vaateakna taga. Mõni nokkis telefoni, justkui teismeline. Armandole tegi tuska, et temasugune kuulsus peab kah numbri võtma ja pööbli hulgas järjekorras passima. Aga mis sa teed ära? Ta võttis automaadist numbri, ohkas, pööritas silmi, sammus igavlevast mööblist kaugemale, teeskles suurt huvi ühe kalli poe väljapaneku vastu. Korvpallitossud allahindlusega 47 protsenti. Huvitav. Armando tegi näo, et tal on selliste tossude jaoks piisavalt raha. Peaaegu suutis Kend selles veenda, tõstes niimoodi mõõdukalt enda tuju. Oo, keda näha sina veel siinmail. Armandol kulus jupp aega taipamiseks, kõnetati nimelt teda. Pead pöörates nägi ta ühte neist filmi Instituudi jobudest. See kukk, kiilakas stsenarist, töötu kulunud tegelane, kes sai inertsist muudkui igasuguseid auhindu. Sul on nüüd spordihuvi tekkinud või üritas kukku oma arust vist head nalja teha. Korvpalluriks akad ja irvitas, kiidab veel takkapihta. Armando lootiselt piinlikkustunne lõi tal põsed hõõguma ainult seestpoolt. Korvpalluri moodi ta küll välja ei näinud vaid vastupidi, olin Harrilt lühikest kasvu ja 30 kilo ülekaalus. Kogu tema kehakultuur piirdus kortermaja ees taksosse halvematel päevadel bussiistumise ja sealt väljumisega. Et see kukk ei suutnud ka niisama mööda pühkida, vaid pidi tingimata mõnitama tulema. Niisama vaatan siin poisile parajad, pomises Armando, palju häbelikumalt, kui oleks soovinud. Tegelikult tahtis ta öelda, mis see sinu asi on ära kulutama peale oma ilget kleepuvat keelt vaid laku aga innukalt selle Braun pürgi ahvi, kullast mune. Ma mõtlesin, et sa oled juba prognoosigaanid enne üritus kõrtsis õlut torkas kukk. Ja seepeale vuhises too püüdlikult ära unustatud tähtis festival Armando mälusopist kohe esile. Tema otsmikul kukkus kopsima, vastikult terav väike vasar, kopp-kopp-kopp, tik-tak, tik-tak, põrguvärav, avane. Kas Te ei pidanudki siis eile ära sõitma? Braun pürgi, nägime alles kaks päeva tagasi turu peal, ütles, et pakkis kodus kohvrit, aga juhe jooksis kokku. Et ei tea, mis ilm seal Tšehhimaaga on. Soovitasin ikka soojalt riidesse panna, see sihuke salalik maa. Kukas teesklasseniilset või mõnitas. Raudselt ikka, mõnitas Armando ei vaevunud vastama. Sa said ikka kirja kätte, usutles kukk teda nüüd kuidagi murelikult. Selle, mis me kaks nädalat tagasi saatsime, saadame õige sinuga sinna tuulutad end väheke, vaatad ringi, Samil sari taotleja ja nii saad ka näha, kuidas mujal maailmas filme ja seriaale tehakse. Armando tahtis jälle midagi õelat öelda, aga nagu alati, kiilusid sõnatal kuhugi kinni. Ja ta ütles hoopis neutraalselt, et ahah, väga tore, aitäh, tõesti tänulik, aga ta peab nüüd minema, sest pakk on vaja välja võtta. Mis asja, mis kirja pidi ta saama? Nojah, ta oli hingetäiega nende tüüpide meilid spämmi suunanud. Armando tegi tihtilugu selliseid äkilisi liigutusi, kui teda mingi pettumus tabas. Ma ikka olen mõelnud, Armando, et oleksid kõik need, kes neist toetustest ilma on jäänud, nii tasakaalukad ja mõistvad nagu sina. Hõikas kukk talle järele. Peab Eesti vanapoiss, ükskord tuleb jälle sinu kord. Armando marssis postkontori poole poolihääli, süüdistades kõiki neid sõnu, mis olid takistuse tagant liiga hilja lahti pääsenud. Jää vait, gorilla hoopis teise ideo oma sumbunud õhuga puuris mõhkugi mis laias maailmas tehakse. Promoti, oma sõpru, patsutajate, polsterdatud, neid, kes paremini pugeda oskavad. Tegelik probleem ei olnud ju tema projektide tase või trendikus. Tegelik probleem oli, et ta suutis ülikooli ajal veel saleda poisina ühe mehikese pruudi üle lüüa, rasedaks teha ja siis maha jätta kus ta pidi ette nägema, kes kunagi 100 aasta pärast kuskil komisjonides sõitsid. Kedagi oli ta vist veel kunagi millegagi solvanud. Ühesõnaga sellised asjad. Dokumendi kamandas postkontorimammid ei räägi ütlemata, kui tablool Armando number viimaks ette lõi. Armando võttis rahakotist oma ID-kaardi. Oma nägu võiks kõigi nende aastate peale juba nii tuntud olla küll, et isegi need tädikesed postkontorites teda esmalt ära tunduvalt naeratades tervitaksid. Oi, appikene härra vaarikas, olete jutteeii. Pakku ulatati talle samamoodi, sõnatult ma teile küll aitäh ei ütle. Tühm vanamoor, mõtles Armando samal sekundil huuled valjusti vormimas sõnu. Tänan teid väga, proua. Head õhtut ja kauneid lähenevaid jõulupühi. Kui ta postkontorist välja astus, oli hakanud lund sadama. Armando seisatas kaubanduskeskuse ukse vahel ja vaatles seda imet veidi aega varikatuse alt. Küll lumi on ilus, kui sa ei pea oma jalgu märjaks tegema. Tal hakkas korraga hea südamesse puges soe mesine, lootus, mida ta oli viimati tundnud vist 20 viieselt. Lõpuks oli ta ju ainult 54, see pole tänapäeval mingi vanus. Lõpuks ei olnudki see kukk ehk ebasõbralik, pigem hoopis salaja tema pooltki julgustas, näed, kõik pole kadunud, Armando, ära anna alla. Siin on meie kultuurimaastikul väga vaja kuulistama peas kujuteldavat häält märgates räästa küljes rippuvaid lambikesi mida ei olnud enne üldse tähele pannud. Õhk tõmbus korrapealt heledamaks. Sihuke vaevu tabata nihe. Kui ta oli autode vahel laveerides peatusse jõudnud ja viilukese hinge tõmmanud ning buss otsemaid ette sõites võttis Armando pähe et see igale teisele inimesele hoomamatu pisike aegruuminihe kaubanduskeskuse parklas oligi tema elu suur pöördepunkt. Pehmet pruuni paberisse mähitud pakikest kaenla alla torgates. Et kõik koos bussis torust kahe käega kinni hoida, vaatles ta inimesi ja linn Rambeleebusega. Hiinast saabunud paki sees oli muuseas haruldane lambi veerand mille ta Alibaba netikaubamajast uskumatult odavalt kätte sai. Ja seda siis kuus nädalat hobuse kannatlikkusega vaatas. Kodus tegi ta kohe paki lahti suvatsemate enne isegi lumi vesiseid ketse jalas tirida. Elevustikus lämmatama. See lambipirn, spetsiaalne varuosa ühele spetsiifilisele kaadervärgile maksis muidu üle 200 euro aga armandol oli see õnnestunud osta 160-ga. Talle ei tulnud pähe imestada, miks see pakk ometi nii õhuke ja pehme on. See jõudis talle kohale alles siis, kui ta oli kleeplindid vaibanoaga puruks lõiganud ja pruuni paberi lahti harutanud. Talle vahtisid vastu sokid. Mitte lambipirn, vaid sokid. Sihukesed tavalised valged spordisokid, milles äärtel oli suurelt ja punaselt tikitud Hendi. Armando ei osanud sellele kuidagi reageerida. Lihtsalt sürreaalne. Ta ei olnud ometi loll. Muidugi taipas ta, et on haledasti mööda pükse saanud. Sihukesed sokid ei saanud maksta üle paari euro. Ei ole mõtet isegi tagasi saata. Kirjutada lambipirnide müüjale või Hiina kaubamajale. Mis mõtet on protestidel, kui oled üks väike kübeke tohutus maailmaruumis kui jobul Brong ürgsai festivalile ja tema pole viimased kuus aastat kroonilise rahapuuduse tõttu Eesti piiri ületanud? Siiski need olid kõigele vaatamata mitte mingid suvalised, vaid endi sokid. Armandot valdas kummaline tänutunne, et hiinlasest sokki aferist oli talle vähemalt nõnda palju väärikust jätnud. Missised sokid olid ilmselge muhvel. Ta ei pea seda ju kellelegi ütlema. Spordisokitagi kõik puha ühesugused välja või mitte. Lõppude lõpuks maksis ta selle paari eest 160 eurot. Selles väärikustunne seisneski. Ta ei olnud kunagi varem pidanud oluliseks, mida ta riiete all kannab. Sokid, trussikud, kõik sihuke oli tal ikka olnud juhuslikult hangitud kõige odavam kraam. Armandoge kardas pakendi nutsakuks ja koristas jälki plastikhaisu levitavad kleeplindi räbalad ära. Käis köögis, tegi endale kruusitäie head inglise teed ja asetas selle diivanilauale jahtuma. Tema elu oli muutunud. Taju tundis seda bussipeatuses nii selgelt. Armando ei olnud kunagi varem ühtki ilmutust saanud, aga kogu oma elu oli ta teadnud, et kui tema suur pöördehetk kord saabub, tunneta selle ära. Tema ei maga õnne maha. Nii olid oma isa matusepäeval lubanud nuuksuvale emale, keda miskipärast kurvastas Get Armando. Alkohoolikust vanamees ei olnud hakanud polaaruurijaks. Armando proovis oma uusi sokke jalga. Hiiu täpselt parajad teed rüübates vahtis ta lauale tõstetud jalgu ja tundis hinges rahu ning harmooniat. Kui hästi võivad ühed sokid istuda. Tal ei olnud kunagi varem niisugust tunnet olnud, et talle mingit soki nii väga meeldiksid. Vaevalt ta üldse oleks viitsinud tähele panna, milliseid sokke ta kannab. Armando ostis neid poest multipakkide kaupa, kui see vahel harva allahinnatud kaupade väljapanekust möödudes meelde tuli. Kõik aina ühesugused musta värv. Kas õnn pole aga hoopis pisiasjades? See loll Brownberg on praegu prognoos parastalle. Armando kontrollis netis Tšehhi ilma kuus närust kraadi ja vihmasadu. Reisimine on tüütu auhinnad tühised. Mis mõtet on pea laiali ringi tormata, ajada taga, mida oma sinilindu tralla la maailma kuulsust, mida ühelgi eestlasel nagunii ei tule, kui ta pole just Arvo Pärt. Aga milline Ameerika teismeline teaks Arvo Pärti? Armando mõtte veeres tuttavale kirjanikule, kes oli hiljuti pärast mitmendat katset ometi kord loomeliitu pääsenud. Mis tolku sa sealt saad? Päris Armando seepeale pisut kadedalt, kuigi oli ise Kinoliidu liige. Kirjanike liit lihtsalt tundus talle aukartustäratavam ja tähtsam. Tasuta hauaplatsi metsakalmistul süüdistas tuttav rõõmsalt, nagu oleks talle linn pihku sittunud. Armando vangutas sellele mõeldes arusaamatuses pead. Uued sokid meeldisid talle üha rohkem. Ta liigutas varbaid. Väga mõnus. Just parajalt oli sokininaosas ruumi haruldane asi. Armando, meenused supermarketist huupi ostetud sokid olid teda ikka pitsitanud. Õhtuks lõikusid varbaküüned mõnikord valusalt ihusse. Hommikul äratas teda telefonikõne armandoli diivanile magama vajunud muhvelfendi ikka veel jalas. Braumberg vana värdjas saigi auhinna, kirjutas tema ja Bronbürgi ühine tuttav seebikanäitleja Ave Hermann, kes vaatamata oma peenele pseudonüümi oli seni saanud ainult kõrvalusi. Mille eest, miks meid karistatakse, Armando nuuksus õnnetu, olles täiesti valesti arvestanud, et armandolt leiab ta kõige kiiremat lohutust. Mis kell on, küsis Armando, selle asemel, et Ave rõõmuks Proumbergi sõimama kukkuda. Mida ta alles üleeile olekski varmalt teinud. Mis alles pool üheksa või kuule, viitsid lõuna paiku tagasi helistada? Mul tuleb õudselt uni peale. Jahmunud are jäi vait. Armon, ta tundis end veidike süüdi, et ei olnud lähemalt selgitanud, et asi ei ole ju Avest ega Braumbergis, kellel on üldse tahtmist mõelda mingisugusele Braumbergile. Asi on uuestisünnis. Asi on väikestes asjades, väikestes rahuldus hetkedes, mida elu nii palju pakub ja millest me iga päev pimedana mööda jookseme nagu kiimas Kõutsid igaveses märtsis. Järgmine kõne tuli ajalehe toimetajalt, kes kärsitult koguni piiri peal vihaselt päris, miks ei olnud Armando tema kirjale veel vastanud? Kommentaari olla nüüd küll kohe vaja. Lugu on ju vaja juba küljendusse anda. Helistage parem Braumbürgile tasa eile õhtul ühe tähtsa auhinna soovitas Armando siira sõbralikkuse, aga kogu selle aja jõllitas ta armunud pilguga oma ohvel sokke. Prügi välja viima minnes torkas Armando sussid oma uute sokkide otsa ja keeras püksisääred üles. Maja ees suitsetas too naine kuuendast korterist, kes talle täitsa meeldis. Parajas vanuses umbes 40 viiene tundus vallaline, mingit meest polnud Armando tema seltsis igatahes kordagi näinud. Ahoi häid jõulupühi teile leidis Armando julgelt pungis must kott näpu otsas. Imelik, et ta äkitselt selleks julgust oli. Kuigi ühes majas olid nad elanud vähemalt viis-kuus aastat. Ahoi olivast hakatuseks liiga uljas, jõudis ta mõelda korraks idioodi kombel seisatades. Ta mõõtis teda pealaest varbaotsani, nagu naisterahvastel kombeks on, kui nad jõuavad otsusele, kas raisata kellelegi peale mõni sõna või mitte. Nii sääsja fondi Sokeed, kirjutas naine ühtäkki. Tal oli täitsa ilus hääl, natuke kurise, midagi kergelt prantsuspärast. Armandole kangastus momentaanselt öine Pariis. Suurlinna tuleb. No ei 160 eurot, muheles Armando, tundes end tähtsaia rikkana. Ja need on ainult mu sokid, lisasta miskipärast arvaton, muheles daam, jättes Armando segadusse, kas muie tähendas heakskiitu või pilget vastika esimest. Kuna küsimise peale sai Armando naise nime teada ja lahke loada Facebookis sõbraks lisada. Kui Armando tagasi tuppa jõudis, leidis ta telefonist sõnumi, et prognoos oli juhtunud mingi ilmatuma. Piinlik eksitus ja Braumberg jäi tegelikult teiseks. Akna taga 100. laia valget pühade lund. Ja Armando oli korraks hästi-hästi õnnelik. Kuni ta nägi, et prügikasti juures läbi hange sumbates olid tema hiina vuhvel sokid kannatada saanud. Sendikirjast oli alles ainult roosa löga.