Tere, hea kuulaja, algamas on saade, see on jutuks. Ja need inimesed, kes täna eetrisse tulevad, on kõik erinevates Eesti linnades. Nii et ma loodan, et mind kuuleb praegu ja on valmis ka kaasa rääkima Pärnust Mark Soosaar Tallinnast, Lauri Leesi. Minu nimi on Tiina Kaalep, ma istun Tartu stuudios ja minu kõrval on Linnar Priimägi. Nii et alustuseks ma tahaksin kuulda, kas Mark Soosaare Lauri Leesi teiega on kõik korras, kas te olete kohal? Mina olen kohal, ma laagrites. Panso ja mina, Mark Soosaarele ka kohal, käed on küll natukene külmunud, sest ma käisin Manija naistele kuuski raiumas täna Tootsi taga metsas ja panin nad uuesti paadi peale ja läksid siis külmutades üle mere ja ise ka veel niimoodi alles soojeminele. Tere, Lauri. Tere, Markle, rõõm kuulda ja minu kõrval istus siis Linnar Priimägi, nagu ma juba ütlesin, ma tahaksin alustuseks, ma loodan, et meie tänane saade on sissejuhatuseks meie pikemale koostööle. Koguneme siia tõesti pühapäeviti jälle ja jälle ja ma tahaks alustuseks teada, kuidas teie olete omavahel tuttavad ja ma annaks kõigepealt sõna Laurile. Nii kaua juba kohe pingutama, et kosmonice tuttavaks saime, oli see telemajas või minu pool keeltekursustele, igatahes kui me tuttavaks saime, niimoodi sõpradeks saime, sõpradeks jäime ja ja mark on mul selline sõber, noh, kui ma näen teda kusagil seltskonnas või, või banketil või laeval või siis siis kohe eemaldume ja, ja me ei mõtlegi, millest me räägime. Me teaduda temaatikat otsima ükskõik mida siis mida siis üks meist ütleb, siis öelda on niivõrd palju, et alati jääb ajast puudu. Ja see on tõesti niimoodi, et meil Lauriga jääb tavaliselt jutt poolelt sõnalt pooles lauset pooleli ja siis, kui me saame aasta pärast kogu, siis me jätkame. Eelmine jutt jäi meil pooleli Estonia laevatrepil öösel kell üks. See oli viis päeva enne hukujus. Just ja Lauri ütles, et pagana pihta, et ma ju ainult reisin, ma ei tunne mingit vajadust sind tantsida, lõbutseda, möllata, et miks ei võiks laev olla üks transpordivahend, kus kogu tähelepanu on pööratud ikkagi sellele, et, et inimesed oleksid turvaliselt sind laeval pardale jõuaksid korralikult kohale, et palju asju pannakse korraga, kui mida siiski paljud reisijad üldse ei vaja. Nad on tõesti, ma ei vaja mark, mäletad, ma ütlesin, et ma vaja, tehke neid tüdrukuid seal noh seal sel ööl, kui ma nüüd sõidan, ainult, et hommikul ärgata Stockholmis kiiresti Kirte edasi panna ja ma ei pea tingimata sest mu enda või kilo suhkrut või koti piparkooki selle laeva peale, et ma võin ju oma kodutänaval ka seda osta. Ja Lauri, ma arvan, et meid sinuga ühendab sinu ema, sinu koolmeister Hermiine Leesi, kellest ma väga lugu pidanud lugu peane, keda ma tahaks väga pragusid tervitada. Aitäh sulle. Ma just emale helistasin praegu enne siia tulekut ja ema ütles, et ta oli veel natukese haige, ta tunneb ennast paremini. Linnar, kuidas tunnete teie härraseid Pärnus ja Tallinnas? Kust me Lauri leegiga teineteist tunneme? A ma mäletan, 77. aastal esietendus siin Tartus Vanemuises edikt peaffi. Oli see poolade poole raamatu järgi antud näitemäng Edit Beachi elust ja ja mina noore ulja kriitikuna kirjutasin selle kohta arvustuse. Ja Lauri Leesi oli ka kirjutanud selle kohta arvustusi, aga kuskil seal Tallinna kandist. Ja siis tuli ta mulle tänaval vastu tol ajal veel 21. juuni tänaviirus numbriga, tähendab, tulid mulle vastu ja, ja kõnetas mind, vot see oligi esimene kord, kus me tutvusime. Jaa, Soosaarega kohtusime ma vist esimest korda alles siis, kui, kui ta tegi filmi Olymarkini. Ja ma olin üsna jänni, siis ma tegin oma esimest ja ainukest mängufilmi jõulud Vigalas ja ma olin proovinud Parun üks Külli rolli Juhan Viidingut ja ta oli väga sobis, sest et minu ettekujutus oli paruness, et kes oleks noh, niisugune kleenukene ja ja füüsiliselt, mitte niisugune Schwartz neeger, vaid kelle niisuguse tagasihoidliku füüsise pea läki, säraks vaim, aga siis, kui film lõpuks proovivõtetel oli, Johan, aga kui päris filmimiseks läks, siis keegi soovitas mul sind ja siis ma otsisin sind üles, ma ei mäleta, kuidas ma leidsin ja minu meelest sa mängisid üsna uhkelt sele. Hele Parun, fon üks kalliralli välja, kuigi muidugi mind võib süüdistada ajaloolise portree ebatäpsuses, sest et ei Bernhard Laipmani kasina fotogeeniliselt muidugi niimoodi välja ei näinud, kui, kui ajaloolised isikud, aga ma arvan, et te tabasite nende inimeste vaimu. Linnar tahab midagi öelda selle. Aitäh komplimentide eest, mis puutub tagasihoidlikkuse füüsilises ja siis selle ma tõin filmi küll kindlasti kaasa, aga mis säravasse vaimu siis, seda otsustagu nõustustega teised, muuseas kanal kaks näitas seda alles äsja ja ma pean tunnistama, mark, et see oli ka esimene kord, kus ma seda filmi üldse nüüd nägin. Lõpuks ometi jah, sest tol ajal, kui toimus esilinastus kinos Sõprus Tallinnas siis meie tartust tulime Kaalep ja, ja kes veel meie mikrobussis istus kõik, me tulime tervise, Tartu seltskonda ka selles nii hirmus tihedat lund, et bussijuht ei julgenud meie eludega riskida ja niimoodi me ei jõudnudki sinna enne kui kuskil niimoodi poole peal siis olid need olulised kohad, kus ma ise üles astusin, olid juba möödas ja ja, ja neil terilik terviklikku muljet ei jäänud, see tekkis alles nüüd. Jah ja. Ma mäletan, et selle filmiga oli meil üsna palju tegemist just täna hommikul ma sõitsin veel läbi Tõstamaa mõisa ja mäletan, mismoodi me seal neid episoode filmisime. Kuidas sa ise tundsid selle filmi tegemisel? Kõik uus ja minu jaoks oli kõik kuidagi üle ootuste korralik, ma alati arvasin, et filmide tegemine on üks suur noh, niisugune laagerdamine jaa jaa. Aja surnuks löömine, aga ei, siis ma vaatasin, et näed, see Soosaar teeb nii korralikult ja hoiab kõiki asju, hoiab nii. Nii koos ja, ja üldse see seltskond, kes seal oli direktorist alates ja siis need niisugused praktilised liimipulk oli sul seal režissööri abina olige käe all. See ümbritsev seltskond oli nii meeldiv, näitlejate seltskond neile meeldib, minul jäi ainult niisugused head ja helged mälestused sellest loost. On väga tore kuulda teid rääkima, sest sellest filmist, sest kui ma mõtlesin selle saate tegemisele, siis mulle tundus, et see on võib-olla ainus asi, mis vähemalt kolme inimest nendest neljast, kes siin praegu nüüd korraga eetris on, ühendab, sest sel ajal, kui kui mark filmis ja Linnar mängis, olin mina, no enam-vähem näpp suus, sealsamas filmivõtetel, sest ma olen Vigalast pärit ja, ja vähemalt need osad, mis Vigalas võeti on mul väga hästi meeles, ma massistseenides tõsi küll, ei osalenud. Kuule, Tiina, aga nüüd tahaks ka küsida, sest selles filmis mängis parunitest härra Ain Kaalep, esin alled. Tiina Kaalep, kuidas te omavahel sugulased olete? Ma lootsin mark, et seda küsimust täna ei tõusetu, me ei ole omavahel üldse sugulased. Me oleme head tuttavad, ma arvan, et me võime isegi sõpradeks teineteist nimetada, aga me ei ole üldse sugulased. Nii et ei ole ma Ain Kaalepi tütar. No aga Eestimaa nii väike, tead nii nagu ühes kogukonnas üldse on väga tähtis siiski teada, kes on kellega abielus olnud, kes on kelle laps, kes, kuidas kellega kokku on saanud ja kui see on lahti räägitud, vaat siis siis lähme edasi. Odada Mark üks, üks neist on Kaalep, aga teine on ka lepp. Kumb siis nagu seda peavad omavahel otsustama, krusson, kes on kes? Nõnda siis, et jõulud Vigalas on tõesti see asi, mis kuidagiviisi meid ühendanud on ka minevikus. Ja ma tahaksin, et te räägiksite sellest tänasest des. Mida teie kingite inimestele, mida te arvate kinkimisest, mida te arvate sellest rahast, mis kinkide alla pannakse, mis on teie meelest väärtuslik kink? See on minu pakkumine. Mis te arvate? No ma hakkan peale, sest ma vahepeal ei rääkinud, ma, ma arvan, et kingitus ei pea tingimata olema materiaalne ja kui kui inimesed ei ole CERN materiaalselt võimalik osta midagi sellist millel on materiaalne väärtus pluss, siis see võib olla ka lihtsalt sõprusavaldus, armastuse avaldus või isegi kui see asi on materiaalne, ta peaks ikkagi olema selline. Et see, kes kingituse saadeta, seostaks seda minu isikuga, olgu see siis kasvõi väike hambahari või kasvõi väikese. Aga kui ta seda kasutab iga päev, siis ta nagu mõtet täitsa esitada, peab mõtlema minule. Ma mäletan ükskord Mark kinkis mulle liitri pohlamarju ja, ja, ja siis ma keeldun nad õuntega ära, mul olid enda õunad ja ma sõin seda moosi mitu kuud jama. Paratamatult ma pidin mõtlema margile ja, ja ma olen mitu korda saanud just selliseid, selliseid kingitusi, mis ei ole minu arvates materiaalselt selles mõttes nagu, et me läheme praegu kaubamajja ja vaatame, mis sealt osta. Mina olen näiteks väga lähedastele inimestele kinkinud küll selliseid asju, mis on suhteliselt kallis. Näiteks mina olen kinkinud oma lähedasi sellistele inimestele head parfüümi lootused, et ta terve aasta saad seda nuusutada, mõelda minule. Aga siiski, minu jaoks sellest sellest parfüümid, ka see, see mittemateriaalne komponent on minu jaoks tähtsam. Ja ma olen Lauri sinuga väga väga ühte meelt, et pead mõtlema sellele, kellele, mida kingid ja millise resultaadi ta toob ja samal ajal ma ei taha üht assotsiatsioone siiski jätta rääkimata. See on see, kui Linnar seisab seal, Parun fon, ükski lina hoides käes aastal 1856 Ja lood märksõna Lestoni Eesti ja seal on öeldud, et keiser Aleksander kinkis sellele pärisorjuses olevale rahvale vabaduse kuid siiani on see vabadus rohkem näiline kui reaalne. Nii et kui kellelegi midagi kingid, siis pead ikka tõesti seda mõtlema, et kas ta seda kinki saab vastu võtta, kas see toimib ja, ja kas see üldse töötab selle inimese juures või ka rahva juures, palun väga, või kultuuri juures? Ma näen, et Linnar soovib midagi öelda. Mina olen selles eelistatud seisundis, et mind nähakse, ka teid ei nähta seetõttu alati, kui mu näole ilmub mingi ilmesist, tähendab mulle sõna, ärge laske ennast sellest häirida, rääkige rahulikult edasi, kui teil veel midagi ütelda. Aga minul on niisugune tunne, et, et me kinkimisest rääkides väga mõtleme üldse liialt kingituse kui eseme peale. Pigem on õige. Või oleks võib-olla otstarbekas täpsustada seda kinkimise hoiakut, sest kinkimine on eelkõige kinkimise valmidus, ükski kinki ei sünni siis, kui seda tehakse vastumeelselt või kui kinkija ise ei ole ennast psühholoogiliselt seadnud häälestanud kinkimise lainele. Seetõttu on kinkimine pigem noh, niisugune emotsionaalne või isiksus, terviklik valmisolek teisele midagi anda, midagi head teha. Ja vaat sellest hoiakust tulevadki need, mis Lauri rääkis, kõik see, see valmisolek teha mittemateriaalseid kingitusi, kehade inimestele lihtsalt midagi meeldivat, et minu meelest võib tõepoolest selles hoiakus tehtud niisugune naeratus teisele inimesele saadetud naeratus võib samuti kingitusena mõjuda kui, kui, kui on halb tusane tuju ja, ja, ja noh, kui väljapääsmatu olukord mõjub väga hästi julgestavalt, aga just nimelt tajuda enese ümber seda, et, et küll oleks hea elada niisuguses keskkonnas, kus inimestel kõikidel oleks kinkimise hoiakse, vastastikuse kinkimise hoiak. Ma toon sellise näite. On olemas kingitusi, mida ma jälestan. No eriti kollektiivses töökollektiivis hakkab lähenema, ütleme minuga koolijuhi sünnipäev ja see tarvitusel, millel sinna on veel aega, ma toon lihtsalt näited ja kui nüüd minu kolleegid hakkaksid seal tasakesi nüüd koguma seal 10 krooni ja näevad, et mina sisenesin õpet tuppa, siis jäädakse ja ja pööratakse ära ja ja lõpuks siis minnakse seda kingitust ostma ja vot ma ei oska teile öelda. Mul on vastumeelt selliseid kingitus, ma, ma ei taha neid kingitusi saada minu kollektiivsed, nad teavad, et ma ei taha seda ja nad ei teegi, aga aga ma mäletan, kui ma töötasingi ETK otsustada, siis meil ahelmeesõpetajal oli juubel ja siis hakati jälle korjama, seal ma mäletan, oli see 25 rubla. Kui, siis nüüd ametiühingud aavidki sellega tegelased läksid ja ostsid talle siis uku poest ahjuroobi kaminatule arutamiseks. Aga, ja siis, kui me hakkasime sellel kolleegil seda üle üle andma, siis ta ütles väga tagasihoidlik, ma tänan, aga andke andeks, aga ma olen keskküttega korter Tatari ja mul ei ole selle ahjuroobiga midagi teha. Vot tava kohaselt, vot see lihtsalt kingitus, mis kollektiivist tehakse, nad on tõesti liigsed asjad ja kui juba teha, siis see ostja peaks alati mõtlema selle peale, kas mul endal oleks hea meel ka sellisest kingitust või, või pean ma tingimata kinkima selle asja edasi, mina olen elus saanud, vot siis meeste raha, kui tead, nahkehistöid no kui ma ei eksi, siis 160 tükki ja ma olen nad kõik pidanud edasi kinkima, kusjuures ma kingin siis välismaalastele ikka näiteks suveniir, muidu jõuab ringiga tagasi. Jõuab ringiga tagasi, Eesti on niivõrd väike. Pärnus oleks selline piinlik juhtum, mõned üks kümmekond aastat tagasi ühe tohtriga, keda enam ei ole elus. Nimelt üks patsient oli temale kinkinud kommikarbi ja seal sees oli raha ja kirjakenega tohtritele teatavasti tuli varasematel aastatel kristalle ja siis kommikarpe massiliselt ja siis nad ringlesid läksid ju edasi, eks ole, ja siis see tohter kinkis edasi selle kingituse, sellest tuli suur pahandus, asi oli isegi siin õiguskaitseorganite käes, et kuidas ikkagi niimoodi ja nii edasi, sest et järgmine kellele see kingitus edasi läks, tegi lõpuks karbi lahti ja leidis sealt midagi sellist, mis ei olnud üldse temale määratud. Te räägite, härrased, on väga ilus. Kas te tahate öelda, et ei ole käinud viimase nädala jooksul ise kaupluses midagi ostnud? Ja muidugi, kingitustega on ka üks hirmus lihtne, nagu öeldakse, parema käe reegel on see, et enne, kui sa kingid, sa peaksid mõtlema seda, et kas inimene äkki mõtleta, peab järgmisel võimalusel sulle vastu kinkima ja et kas see kingitus noh, kui tema umbes hindamisväärtuses sina oled kinkinud, et ta kipub, ütleme, samasuguses väärtuses sulle tagasi kinkima ja see võiks talle üle jõu käia, näiteks ta nüüd noh, muidugi hirmust primitiivne ja materiaalne mõtlemine, aga kahjuks me sageli niimoodi mõtlema ja sellepärast ma tahaks just eriti tervitada selliseid kingitusi millele noh, ei saagi analoogilisega võib-olla vastata või ei peagi vastama. Ja niisuguseid kingitusi, mida ei saa kuidagimoodi rahaliselt ega materiaalselt hinnata, et sa tõesti teed inimesed lihtsalt hea. Aga võib-olla oleks veel mitte hilja kaotada seda eestlaste toredat kommet ja kinkida väärtuslik raamat seda enam, et meil noh, raamatud on kalliks läinud ja me nagu ei saa neid iga päev niisi osta raamatuid nagu vanasti tegime. Aga noh, jõulude puhul võiks tõesti olla üks kena raamat. Ja see peab küll väga kena raamat olema, sellepärast et et kingistuseni kohustav. Kui Mark kingib sulle ämbri teie pohli, sest sina tunned kohustust, tunnen ennast siiski selle moosi ära sööma, ma ei, ma ei ütle, et see valmistab sulle rõõmu või maitseks. Aga kui ta hallitama läheb, sul see moos, siis sa tunned nagu südametunnistuse piinu, näidet teine kinkis ja mis mina nüüd sellega tegin? Raamatuga on samamoodi, kingitakse mulle mingi raamat. Ta vaatab mind sealt riiulist nii kaua, kuni mina teda hakkan vaatama. Senikaua vaadata mulle seal süüdistavalt otsa, aga võib-olla ma ei tahagi seda raamatut lugeda. Raamatutega on väga, väga keeruline on siis pärast seda inimest tundma, kellele raamat kinkida, kas see on halb, kui kingitus kohustab millekski? Ei, ta kingitud kingitus kohustab, nii või teisiti, tähendab, see ei ole ei hea ega halb, see on paratamatu. Kui kingitakse mingi kallis käekell ja see mul kaduma läheb, siis tähendab see, siis ma olin väga kurb ja, ja mul on piinlik nende ees, kes kinkisid, see tähendab seda, et, et juba kinkimise hetkel mind kohustatakse seda kingitust hoidma ja seda temaga tegelema või, või, jumal hoidku, kui keegi kingib autlaat. Linnar, aga ma tahtsin vastu vaielda, vaadake ühes valdkonnas, ma vist olen tugevam. See on pedagoogika. Vaat mina tahaksin just peale sundida seda raamat raamatuga Ma kingin selle raamatuid ja ma tahan, et ta loeks selle läbi. Lapsed, see on õige? Jah, aga mõnes mõttes on meie kultuuris ka palju niisugust võltsabi, mina ei tea, kust see tuleb, kas ta tuleb preisi kultuurist või kust aga näiteks Linnar, kui sa kingiksid mulle auto siis ma tean, et Lauril autot ei ole, aga mul on, tead, magic seal edasi ja ma ütleks küll sulle tead, pärast seda teatud, ma kinkisin selle edasi häbenema, et öelda. Ma kinkisin selle raamatu edasi näiteks Gruusias, ma tean seda, et, et kui sa teed sellise toreda kingituse kingid näiteks lamba või kingid väga suure juustukera, eks ole, ja järgmisel päeval siis tuleb su sõber ütleb, et kas sa oled juustu ära söönud, siis ütlevad, et tead, ma kinkisin siin edasi sellele, tead, see on täiesti loomulik. Et natuke vihjalt järgi juba ise süüa ka enne kui edasi ja auto võib natuke sõita. Selge selge ja ei minu meelest edasi kinkimine ei ole sugugi halb. Tähendab see. Siinjuures on üks üks ainult ka, et kui ma kingin edasi ainult sellepärast, et mul teda pole vaja. See on umbes nagu Unesco näidendis kiilaspäine lauljatar, et me peaksime minema pulma. Aga mis neile kingiks ime kingime Nendest seitsmest hõbetaldrikutel, mis meile pulmadeks kingiti, mida meil kunagi polnud vaja. Ei läinud vaja, et kui on seal põhimõtteliselt, siis on halb. Aga näiteks kui ma tegin tõesti margi pohlades, tegin moosi nii palju, et ta mulle väga maitseb, aga teda on palju ja ma annan ka oma headele sõpradele, siis see ei ole halb. Ja vaat siin ongi tähtis see, mida Mark vahepeal puudutas. See kinkimise hoiak ja kaubanduslik hoiak. Kui mul on kaubanduslik meelelaad, siis ma mõtlen seda, et oi, millega ma talle tasun või esitan endale üldse küsimuse, millega ma olen selle ära teeninud, mis kingituse puhul absurd? Kingitust ei teenita ära, kingitus tuleb selle teise inimese poolt. Ülekohtune, mitte tema kohus oleks mulle seda anda, vaid ta tuleb ülekohtune mulle üle selle ja, ja see kaubanduslik hoiakule, kaubad, kaubanduslik põhihäälestus on midagi muud. Kaubavahetus põhihäälestus ku kingituslik põhjal. Kuulge, sõbrad, mulle tuleb üks lugu meelde. Üks teine film, mis meid seob Lauriga nimelt see on maised ihad ja filmi Eduard Wiiralt ja ja 76. aastal käisin mina rootsi tohtriga. Harold keelanud iga, kes on aastal 1921 sündinud Tartu linnas mööda põhja Rootsi või Rootsi Lapimaa Fallisid, otsisime siis neid modellisid, kes, kes olid Wiiralti ees seisnud ja tulema sealt Fellidest alla ja kogu selle retke sinna kaugesse lappi. Kümmekond päeva oli siis Harold keelanud välja teinud ja tulema sealt alla, rasked seljakotid seljas ja mina küsin haaraldi käest. Harald, ütle nüüd, et kuidas mina saan sulle seda ära tasuda või seda kingitust, mis seda, mis sa oled selle filmi jaoks teinud, kuidas ma saan seda sulle nüüd tagasi maksta? Ta mõtleb niimoodi, vaatab loojuva päikese, ütleme niimoodi, lähevad märksa, ei saagi seda sul mulle kinni maksta ja tõepoolest sellepärast et Rootsi krooni ja nõukogude rubla vahel praktiliselt mingit reaalset suhet ei olnud. Ja siis ta ütleb, kuule, tee kellelegi veel midagi head, mõnele kolmandale ja nii läheb maailm natuke paremini. Jah muidugi, selle kingitusega on ka niimoodi, vot minul kui koolijuhil tuleb kokku puutuda ka selliste nähtustega nagu altkäemaksupakkumine ja ma mäletan ka minul ka, kas Linner teil ka? Ei. Kahjuks mitte. Kahjuks filmimeestele ka keegi ei paku rahast, filmi võetakse nii, pedagoogika on meil läinud juba siis ka tahtsus selles mõttes mul kogutud, aga, ja pakuti mulle 16000 poissi pealt. Ja siis mina vastasin tal sellele inimesele südamed kooli trepil. Et noh, vähe on. Ta küsis, et kui palju siis ma ütlesin ei, et te saite minust valesti aru, et te hindate oma last. Teie laps on rohkem väärt, teie laps ei maksa 16000, et ma nägin teie teie vastu ja ta on täiesti normaalne ja lapsega, ma arvan, et tema väärtus on suurem. Aga me ei hakka neid asju ei kaaluma ega lugema, vaid ootame kenast ära, see teeb oma sisseastumiskatsed ja mis mind kõige rohkem rõõmustas, et see poiss tegi nii ilusasti ära need sisseastumiskatsed. Ta sai ise sisse ilma igasuguse altkäemaksuta. Ja ma, ma arvan, et, et see lapsevanem patustas mitte nüüd niivõrd minu, sest mina olen näinud hullematki, ma unustan selle ära, aga ta oma lapse vastu kahtlustest, laps tublim kui 16000. Tähendab Lauri, mul on väga hea meel, et sa seda altkäemaksuteemad puudutasid, sest ma olen viimastel aegadel siin arusaadavatel põhjustel muidugi mõelnud just selle üle, et kus on see piir, kus on altkäemaksuga tegemist ja kus on tegemist kingitusega, võib-olla arstid on see kõige klassikalisem juhtum, sest et kellelgi ei ole täna loba keelatud ju tänada, kes on tõesti teeb rasket tööd, kelle palgad on olnud väikesed, kui seal operatsioon või ravi on õnnestunud. Samal ajal, kui ütleme seda kingitust pakutakse ette selleks et tõsta seal opereeritavate järjekorras inimesi ringi, siis muidugi on tegemist klassikalise altkäemaksuga, aga kui me räägime altkäemaksust, siis altkäemaksusid pakutakse ikkagi ainult sellises situatsioonis, kus on tekitatud situatsioone, pakutakse altkäemaksu ja ikka esikohal. Minu arvates on see võimu kuritarvitamine nende inimeste poolt, kes nagu tekitavad olukorra, et üldse altkäemaksu pakutakse millega kingitusi välja pressib. Millega seoses mark olete te hakanud sellele? Male mõtlema, no kasvõi sellesama hiljuti juhtunud looga siin esimese niisuguse altkäemaksu pakkumise. Looga, mis meil avalikkuse ette tuli, sest et kui me mäletame neid varasemaid aastaid ja neid, kus meil linnade täitevkomiteede, korteriosakondade juhatajaid, niinimetatud kingituste jutumärkide sees vastuvõtmise eest karistati, siis noh, need on vastupidised lood, kus vastavad ametiisikud tekitasid situatsiooni. Et, et hädas olevad inimesed seaduslikul teel ei saanud endale elamispaika ja siis nad läksid viimases ahastuses seda teed, et ikkagi endale üks ulualune leida. Kuule, Markson seal hiilgav idee, selle peaks riigikogule lansseerima ja selle seaduseks muutma. Altkäemaksupakkumine on lubatud, aga vastuvõtmine mitte ja minu arvates ei lahendaks. Kui ma olin viimati Prantsusmaal, nendel käib ka juba see valimiskampaaniasse suvel tulenenud presidendivalimised ja kuulsin Pealt televisioonis kardistani sellist valimiseelset kõnet ja tema kutsus üles prantsuse rahvas võitlema mitte niivõrd sellise materiaalse korruptsiooni kui vaimse korruptsiooni vastu ja sellise vaimsuse ära osta mise ja vaimsuse kaudu altkäemaksu maksmise. No näiteks ütleme, ma ei usu, et kui, kui meil siin hakkasid nüüd esimesed nähud Tallinnas, nii et noh, kas või Faizneri kohvikuafäär ja et siin oleks noh, olid olijaid ei olnud, pole minu asi uurida ja ma ei tea, ma arvan, et ei olnud seal mingisuguseid maksmist. Aga tõenäoliselt oli ikkagi selline vaimne äraostmine olemas. Kujuta ette, tuleb ameeriklanna, naturaalne ameeriklane, kena, ilusti riides. Kutsub lõunale, läheme sööma, ajame nii kenasti juttu inglise keelt, räägib vene keelt, räägib nii sümpaatne. No kuidas, ma ei ole temaga nõus ja ta soovib ainult head Eestile, ta soovib maja korda teha, ta soovib taastada Vilofaisner kohvikud ja kõik, kõik, kõik kõik välja, arvates siis üks idioot, kes vastu põitlused, äkki tuleb veel mõni mees, kes siiski paremini teeb. Ja ma, ma arvan, et siin on mingisugune seos olema siiski selle altkäemaksu maksmisel ja noh, mitte maksnud vaimsuse vaimsel ära ostmisel. Ja mul on ka väga kahju sellest väiksneri kohvikust, sest et kui selles on nüüd riidepood või mingisugused muud asutused, siis on ikkagi üks aura sellelt majalt ära võetud, sest et huvitav on see, et see aura pidas kõik need 50 nõukogudeaastat vastu ja seda näidet ma olen korra siitsamast stuudiost juba korra rääkinud. Nimelt kui Fežneri kohvik natsionaliseeriti 40. aastal, siis 40. aastani pus ilmunud selles meie matšis või siis aasta kalendris, kus olite Ibeeria ja Stalini ja Lenini elulood ja kastanova Elulood sees, viimastel lehekülgedel olid veel rutiinselt reklaamid ja ja üks reklaamidest kõlab niimoodi, et äsja äsja natsionaliseeritud kohvik väiksner kvaliteeti muutmata ja vot see kvaliteet jäisel üsna muutumatuks 50 aastat. Ja ma tahtsin veel lisada, et noh, vaat siin on puhta veel olemas selline doose ja, ja kollektiive reetmise maik ka juures sest sellel Faizneri kohvikul oli juba sisearhitektuuri Aet Maasik oli juba ära teinud ja nüüd Ta tegi ettepaneku Irina rauale, kes ja sel ajal oli just nagu linna peaarhitekt ja näiteks, kui mina teen televisioonis ühtlaselt, tahaksin realiseerida ühte saadet ükskõik millist, näiteks kas või Saaremaal Vilsandi saarel ja kui ma lähen televisiooni, ma kuulen, et ei, et sinu sõber vaks osa juba esitasid meile stsenaarium, stsenaarium on juba valmis. Loom, vot mina ei saa, ma vabandan, ma ei teadnud, loomulikult oli esimene, ma ei hakka seda asja tegema, aga see Riina Raudsiiski, olles linna peaarhitekt, ma ei räägi mitte mingisugust põhjust rääkida, tore inimene, andekas inimene, et keegi oleks teda ära ostnud, absoluutselt mitte seda. Aga Ta siiski nõustus tegema uue projekti, teades et Aet Maasik ei ole andetum kui tema. Et nad on võrdse pulga peal. Vot mark, mis ta sellest arvab? Ja siin on eetikaga asjad ikkagi väga korrast lahti ja ma näen, mismoodi Eesti arhitektide hulgas eetikaeetikaga on, noh ikka väga kõvasti vaja tööd teha ka, mis ma siin teiste erialade peale niimoodi nii väga ikka tungineks ka filmimaailmas on seda ja aga kui me hakkasime rääkima juba Tallinnas, Me võiksime muidugi edaspidi rääkida veel ka Pärnust ja Tartust, aga üks asi, millega ma sain tõesti puuga pähe, on siin mõned päevad tagasi, kui ma nägin, kuidas Oleviste on valgustatud. Andke mulle andeks kõik need härrad ja daamid, kes tahavad, kes te tahate Tallinna linna ilusamaks teha. Aga kui käia välismaal ja näha midagi välismaal ja võta see mehaaniliselt üle, siis me võimegi selleni välja jõuda, nii nagu praegu olevisteni paar õhtut juba valgustatud on, kuidas ta on valgustatud nimelt on pandud kusagile sinna, kus kiviosa lõpeb ja kust puitsõrestiku-le pandud vaskkiiver algab, seal on teatavasti neli väiksemat torni, nende tornide taha on pandud kollased prožektorid, mis valgustavad siis oleliste välja niimoodi, et ta valgustab välja selle vaskkiivri alumise osa, mis veel ei ole oksüdeerunud roheliseks läinud ja see mõjub niimoodi kuldse kuninga kroonina. Teate, siin on üks tõsine probleem, me oleme näinud tõepoolest, et siin-seal lääne linnades on keskaegset arhitektuuri välja valgustatud. Seda on tehtud selleks, et rohkem turiste lähemale tõmmata, aga Prantsusmaal hakatakse sellest, et juba üle saama, seda on arutatud ja räägitud. Nimelt ikkagi keskaegse keskajal loodud arhitektuuriga. On nii, et andke andeks, nüüd lähme hoopis teisele teemale, aga seal on väga oluline ja jõulude eel eriti sellepärast, et ma tean, et see on mõnede inimeste südamest tulnud ja kaunis kingitus Eesti rahvale. Testi riigipealinn saaks jõulude eel ilusamaks ja, ja siin ma ei ütle seda üldse. Irooniaga tahaks lihtsalt juhtida tähelepanu mõnedele asjadele. Kui me lähme läände ja näeme midagi ja ei tea tagamaid ja mehaaniliselt üle, võtame, siis juhtuvad sellised sellised kurioossed asjad. Nimelt keskajal ehitatud arhitektuur on ikkagi oma teatud põhimõtete järgi ehitatud nii nagu maalikunstnik, kes maalib päevavalguses, ta saavutab teatud efekti just päevavalguses ja ta on selle niimoodi planeerinud. Ja kui keskaegne arhitektuur oli valgustatud Siskas päikesega või siis pilves ilmadega uduga päevasel ajal ja öösel mõjus ta eriti müstiliselt võimsalt, kadudes ära, kas siis pilvedes oleviste kaob, vahel udusse või siis ööpimedusse siis selline Altvalgustus loob sellest arhitektuurist absoluutselt teistsuguse kujutuse toob välja hoopis teistsugused vormid, mida nende teoste arhitektuuriteoste loojad üldse ei ole kavandanud ega, ega mõelnud, oli teil halb vaadata ja minul oli ta väga halb ja võõras ja seda on juba hakatud mujal maailmas ka loobuma, näiteks Kölni suur katedraal ja Rämsi katedraal ja katedraali ja need on juba ilma öise valgustuse. Sellest on lihtsalt loobutud, seda on proovitud, ega see, see on juba läbi diskuteerida, neetud diskuteeritud etapp. Ma tahtsin lisada margi mõttele, et muide, Pariisis ka on ju valgustatud monumendid ja turismiobjektid ka kella 12-ni öösel kustub, kustub ära, sellega hoitakse kokku elektrit, mitte terve laste põleda ja teiseks ei ole tõesti mõtet torni torni vundamendi valgustada. Valgustame ka omaette kunst. Minu arvates tuleb valgusest. Ma ütleksin niimoodi, et mingi siluett või mingisuguste noh, tal vaat kus on siin ju omaette kunst näiteks Eiffeli torni valgustama, minu arvates asja eest kohe see valgustus, esiteks objectioni ise juba kaasaegsem tan ise samast ajast pärineb kui elektrivalgustus, see asi käib kokku. Aga Seefeldi tordiga ei ole mitte nii, et ta sai järgnevaks maailma näituseks elektrituled ja see vahe oli midagi paar-kolm aastat hästi lühike ja see oli minu meelest aastal 1900, sellel teisel maailmanäitusel, kus siis Prantsusmaa hõiskas, et Eiffeli torn on elektrituledes, sümboliseerib nagu uut sajandit seal ilma sõdadeta ja täis ainult valgust. Ja mis seal salata, näiteks veevalgustus on, ma ei tea, kas sa märkasid viimati kännata nüüd puude puude peanane, rohelised laternad on ülene, roheline ja vot see on nagu usaldatud kunstnike kätte. Ja minu suurim elamus oli siin mõned aastad tagasi õhtul pühapäeva õhtul sõitsime mööda versai lossist ja keerasime versaalisse sisse, eks ole, ja jalutasime öösel seal pargis ja seal ei olnud mingisugust valgustust, ainult mingisugune üldine kauge kuma loob selle miljöö, milles ka luin 14. oktoobri öösel või ka jaanuari öösel oma lossipargis jalutas kuuvalgel. Kas Linnar, sa võid ka midagi lisada Oleviste kiriku ja, ja Eiffeli torni valgustamist? Küsimus ei ole, viimati ei olekski Oleviste kiriku juures käinud, ei saa sellise leiversai pargis, aga lihtsalt ma ütlen, et ma tunnen selles ära sellest noh, niisuguses valgustamise moes tunnen ära tendentsi teha arhite arhitektuuris, dekoratsioon tähendab lahendada või allutada üks kunst teisele kunstile, nimelt teatrikunstile täies teatrikunsti ülemkunstiks ja kõik, mis turismi puutub, on ju. Turism on õieti teatrikunstivorm. Seal lavastatakse inimestele, lavastatakse mingisugused keskkonnad, mingisugused ajaloolised dekoratsioonid, siis värvitakse üle valged inimesed pritsitakse üle punase Punase värviga, et nad punanaha mõõdu välja annaksid, pannakse neile kostüümid selga, lastakse neil tantsida turistidele ühesõnaga turism, turism on, minu meelest on üks teatraalsuse teatraalsuse vorme ja, ja turistide jaoks nende arhitektuurimälestiste välja valgustamine kunstiliselt see ei ole mitte midagi muud kui teatridekoratsioonide loomine valguse abil selle turismi jaoks, nii et see on üks suur suur teater, mis seal käib. Ma ei usu küll, et Oleviste valgustajad seda silmas pidasid. Ei, nemad teevad teatrit nii, nagu nagu tehakse diaatrid kuskil külas, siis kui ollakse suures linnas nähtud, kuidas õieti tegema? Ja ma arvan, et sellest on just praegu õige aeg rääkida, kuna ma ei mäleta, keegi teatas hiljuti ajakirjanduses keegi Eesti tippjuhtidest, et kõik Tallinna tornid saavad jõuludeks valgustuse, nii et siin tasuks väga tõsiselt mõelda ja kutsuda ikka appi spetsialiste, kes selles asjas on kompetentset, eestlast. Ma olin margi, selline tähelepanek viis mind mõttele, et meil on üldse püütakse juurutada selliseid uudseid kombeid ja tavasid, mis on vastuolus meie põhjale Põhjala põhjamaise karakteriga. No näiteks, kui toimus suurim tragöödia, mis meil selle mööduva aasta sees on juhtunud on Estonia huku siis üks väga võimsa riigi kultuurikeskus või oli see lausa kohe saatkond korraldas ju maskiballi nende nende orbude abistamiseks sellises Mustpeade majas ja tuldi, kui tantsid, joodiolde maskides ja siis kes pani siis need jõukad inimesed, kes tulid kokku, panid rahakad seda vaadake rahal ja rahal on ka väike vahe. Ja minu arvates meie siiski vot selliste asjade vene keeles öeldakse kõvasti selliste nähtude kohta, et minul on vastu vaat sedasorti raha mulle vastuvõetav. Kas te mäletate, millest meie jutt algas? Et rääkisime kinkimisest? Me oleme eetris olnud 40 minutit, et või natukene alla selle ja ma tahaksin hea meelega selle teema lõpetuseks, mis jõudis nüüd tõesti selle Estonia katastroofini välja. Läks nii haruliseks, ma tahaks selle teema lõpetuseks siiski korraks tulla selle meie raami juurde tagasi ja küsida teilt Teie kõige eredamad kingi saamise elamust. Kui sa mitte liiga intiimne ei ole, siis ma paluks teil sellest rääkida. Ma üldse kogu elus või üldse kogu elus kõige suurem elamus oli muidugi inimesena nii vaikselt ju need emotsioonid ja rõõmud on palju suurem, ma mäletan, ma olin Siberis esimest aastat olin koolis ja siis uueks aastaks sain hea õppeedukuse eest sain raamatu, too see raamatumaks, raamat maksis tol ajal üks rubla vanas vääringus oli siiski 10 kopikat selles järgmises vääringus ja selle nimi oli pianierzkeli, et ja sinna sisse kirjutatud, siis juba ei mõistajaid Nižni predidenjovitšiniku Piero lasta. Ja nüüd nemad kohalikud ei teadnud, kuidas minu nimi tuleb nüüd käänata. Mitut keelt rääkisime, see oli minu eest ühtlasi naljakas, aga samas samas ma olin väga uhke, see kingitused ikka asja eest saadud. Ja ma mäletan seda. See on tore mark, kuidas teiega on? Ja ma täitsa mõtlen kohe, sest neid kingituse saamise hetkeni on niivõrd palju olnud, et võib-olla jah, ikka lapsepõlvest, kui kui jõuluvana tuli paar kontacki pihku pani või ka sünnipäevaks oli oli start hommikuks ilmunud voodi kõrvale ja siis sinna oli kreemiga midagi peale maalitud, eks nad olid armsad armsad hetked, aga võib-olla üks viimane kingitus või ma ütleks, et see on kingitus, ma ütleks isegi annetus, mis mis mulle üsna sügava mulje jättis, oli see, kui üks mõned nädalad tagasi, kui ma olin otsustanud, et teha omalt poolt Ki natukenegi midagi selle Estonia katastroofis hukkunute mälestuse jäädvustamiseks ja mitte osa võtta nendest vaidlustest, kuhu see monument ikka tuleb ja kes kellelt tellitakse, sest et noh ma tunnen vist halba lõhna natukene selle asja ümber juba kahjuks. Kui ma siis olin otsustanud, et ma lihtsalt võtan kätte ja teen ühe filmi nende mälestuseks siis üks üks küllalt jõukas mees, kellele ma sellest loost rääkisin täiesti ilma noh, niimoodi mingisuguse mõtteta. Kui tema ütles omalt poolt, et tema on selle filmi jaoks negatiivne, siis siis see oli mulle noh, niisugune väga liigutav vaadata, aga just hiljuti ma veel mõtlesin, et tingimata pean, ma olin nähtavasti selle inimesega enne rääkima, et kas ta üldse soovib, et tema nime mainitakse, sest et kingituse tegemine on ju nii delikaatne asi, et siin peab kinkija soovidega väga palju arvestama. Ja linnateie, mina teen ka endale asja lihtsamaks, räägin viimasel ajal enam mitte kogu elukingitustesse, elu ei ole veel filmilindile, ei möödu mulle veel elu silme eest, et ma oskaksin seda otsustada, aga viimase ajas mõjus mulle kingitusena. Ma tahtsin tuttavaks saada fotograaf Toomas folkmaniga Tallinnas, et vahepeal oli ära Inglismaal ja, ja tema tööd mulle meeldivat tollest ajast, kui ta teatris mängisime, teda nägin, ma tahtsin ta tuttavaks saada. Ja kujutage ette, ma sain. Nüüd ma helistasin talle, tuli nõus minuga kohtuma. Me saime pikalt jutule ja ja kavandasime ühe ühistööprojekti, nii et ma, mina olin küll heldinud lausa sellest, et see asi korda läks. Mina olen tänulik. See on tore, lõpetame nüüd selle teema ja, ja võtame endale ühe väikese vee joomise pausi. Te kuulate saadet, see on jutuks ja eetris on kolm meest kolmest linnast. Mark Soosaar on eetris Pärnus Lauri Leesi Tallinnast ja Tartust linnale. Priimägi ja minu nimi on Tiina Kaalep. Me rääkisime need hästi pikkalsinginkimisest, kingitustest ja ja asjadest, mis kinkimisega seonduvad. Ja ma tahaksin tasapisi minna teise teemani on hea võimalus meenutada seda aastat just praegu, sest meie oleme sellel aastal nüüd ühtlasi nii esimest kui viimast korda eetris. Ja ma tahaksin teilt küsida, mis on olnud teie jaoks kõige olulisem teie sfääris toimunud sündmus, mida te tahaksite esile tuua, millest rääkida, mida meenutada? Kas jutt on käesolevast aastast ja iga mehe eri alastama? Ja ja ma mõtlen filmi Vast ehk paar-kolm festivali, kus ma käesoleval aastal käisin, võib olla Berliini festival oli kõige tähtsam nendest. See oli siis veebruaris. Ma olin selle ühe väikese tagasihoidliku filmiga, mis kannab nime Eesti esimene kodanik ja millele erilist tähelepanufestivalil ei pööratud, sellepärast et no võib-olla temal teema juba oli läinud vanaks, ta oli kaks aastat vana ja ja samal ajal see valik filme, mis maailmast Kokkoli tulnud oli ikkagi nii fantastiline. Ja dokumentaalfilmi alal on toimunud just see pööre, mida ma nii seitsmekümnendatel kui kaheksakümnendatel väga ise igatsesin teha, aga lihtsalt noh, jumala jätkunud jõudu seda läbi viia ja ja vahendit ei jätkunud selleks nimelt dokumentaalfilm on hakanud lähenema mängufilmile selles mõttes, et Ta paremat tööd dokumentaalfilmivaldkonnas on üles ehitatud süžeede ja tegevusele ja staarile. Ja sa vaatad neid nagu nagu üht dramaatilist mängufilmi lugu. Sest neid lugusid juhtub ju elus kogu aeg inimestega, aga selleks peab olema teatud professionaalsus, teatud oskus seda lugu jälgida ja neid inimesi, keda sa filmid nendega ka kaasa minna ja selles sarjas, mida ma televisioonis olen aidanud teha kus minu nime all on mõned filmid olnud soovitatud ekraanile. Selles sarjas ma olengi püüdnud nüüd meie vaatajaid seda tüüpi filmidega tutvustada. Mis te arvate, olete te kunagi kokku? Arvan, et kui kaua te olete oma elust istuvad pimedas kinosaalis? Ise mitte eriti palju, muide nii naljakas kui see ka ei ole, sest ma kuskilt otsast võõrastan filmi ja võõrast on. Ja üsna sageli kinos. Ma taban ennast sellelt mõttelt, et see, mida me ekraanil näeme, on Coop ja see on nagu mingi äädikas lahjendatud leotis tegelikust elust. Sest tegelik elu on võrratult rikkam kui see, mida me oma dokumentaalfilmides tegelikult suudame näidata ja kujutada. Te räägite dokumentaalfilmist, et seal on, ma olen selle eriala spetsialist ja Linnar. Sina. Mina olen tänavu tegelenud oma väitekirjaga ja see tuleb Albrecht tüürist arborist IRL-i niinimetatud Apollo Adamo rihma joonistuste vormilisest vormi esteetiliselt sisuliselt kontekstis. Ja sellega seoses käisin ma tänavu kaks korda Nürnbergis. Ja suurim elamus oli see, et raudkapist toodi välja. Üldiselt ei näidata vähe veel sellest, et need kellelegi vaadata antakse, aga tõesti, ma sain neid kirju käes hoida. Kuidas õnnestus? No seda seal on väga kenad kenad töötajad on seal selles raamatukogus ja, ja mul tekkis kohe väga hea ja lähedane suhe nendega. Yldiselt ollakse õnnelikud Saksamaal, et keegi tüürid suurika siinpoolsuses. Saksamaarendil on kummalisel kombel füüreri uurijaid väheks jäänud, kõik arvavad, et see ala on hästi kaetud ja läbi uuritud, mis ei ole muidugi tõsi. Ja seetõttu tegeldakse igasuguste teise ja kolmandajärguliste kunstnikega peamiselt ja need vanad tüüriuurijad, kes töötavad kuskil muuseumides ülikoolides, ei ole enam üldse tüüride spetsialiste. Nüüd on veel muuseumides mingisugused vanad, kes varsti lähevad pensionile või hakkavad hakkavad, et lahkuma ja, ja seetõttu on nad väga õnnelikud ja rõõmsad, et keegi selle teema on, on siin ka üles võtnud. Igati aitavad mas üldse füüreri uurijaid praegu suuri tüüriuurijaid mustri poolest on, on pühendunud. No minu meelest saab need kahe käe sõrmedel saab küll üles lugeda. See oli siis siis teie kultuuri või, või teie sfääri elamus? Me. Lauri, mis teie ütlete? No minul oli väga palju elamusi. Kõige suurem võib-olla oli see, et ilmus vaat selles suhtes ma nagu võrdleksin ennast Urmas otiga oma sõbra kolleegiga temaga hiljaaegu ütles. Prantsuse keel, minu arm esimene ja seltsis väikestele eestlastele ja kujundajaks oli meie oma kooliõpilane ja vaat sellest raamatust on mul võib olla kõige suurema rajam kõigist nendest tegemistest, mis ma üldse olen teinud neid Haadeevee televisioonis ja ja muu selline odav populaarsus. Aga selle raamat? No selle raamatuga on nüüd nüüd minu elu mõte seotud minu kooliga ja kas see võib-olla aasta suurim rõõm, et ma sain 100 oma koolilast ja õpetajat viia Sharp'i katedraali? Ütleme, kui me räägime oma kodumaisest filmi produktsioonist, siis siin ütleme päris tõsiselt oleks vaja mõelda seda, et kas üldse jääb ellu või ei ja kas sellel on riigi toetus või ei ole, sama lugu on ka televisiooniga, kas tal on riigi toetus või ei ole. Juhul kui on riigi toetus, siis peab see olema puhas toetus, mitte niimoodi, et see on segatud kommertsiga teeniga, osa endale juurde ja nii edasi, siis lähevad mängureeglid täiesti segamini. Mujal maailmas ikkagi püütakse ja nii edasi ja ütleme, arenenud riikides lahus hoida, kui on riigi poolt noteeritud televisioon siis on ta ikkagi minuriteetide televisioon, see tähendab seda huvigrupile televisioon ja mitte massitelevisioon, et kõik peavad korraga, vaatame kõik vaatajagrupid korraga üheaegselt rahuldatud saama. Et ikka ees, eeskätt peaks mõtlema oma rahvuskultuurile ja mujalt maailmast võtma neid programmisid, mis mõjuvad viljastavalt mis haakuvad meie rahvuskultuuriga ja aitavad seda omanäoliseks head, aga mitte seda lahjendada, tähendab ikkagi nendes nendes Hollywoodi või kes teab, mis leotist. Olen sinuga nõus, marke, kass, Linnar, kelle väljendist sai see teema alguse, soovib kommenteerida. Nii taieri, aga seda võiks öelda küll, tähendab mina olen ka väga kriitiliselt meelestatud selle, meie kultuuris praegu toimuva suhtes. Mark puudutas televisiooni, minu meelest on, minu meelest on, ütleme, puht sotsiaalpedagoogiliselt on niisugused sarjad nagu need metsikud roosid ja selliseid on kahjulikud sellepärast et nad õpetavad meie inimesi õhtust õhtusse, seda veenavad neid selles, kuidas, kuidas Tartus ja, ja laim on efektiivsed, sest need seeriaid jätkuv teinud selle tõttu, et laim või alatus kannab järgust järku, seda sündmustikku ja see ei lõppe ära. See näitab seda, et need mõjuvad ja inimesed harjuvad sellega, et, et need võivad olla elu edasiviivad jõud, nii-öelda laim, laimi alatus. Mina olen selles suhtes väga kriitiline, aga mina olen väga kriitiline ka kriitika suhtes kritiseerimise viisi suhtes. Minu meelest ei tohi kõike kuulutada mehhanismiks, mis meil on, praegu ei meeldi või mis on teistsugune, kui see omaaegne nõukogude kultuuri mõju. Siin tuleks diferentseerida. Seda küll, aga Lennart Lennart ei tohi ju nüüd see, need nõmeduse, mis oli bolševismi ajal, ega see ei õigusta, vaat mind alati viib raevu see, kui, kui minagi kritiseerinud mulle öeldakse, mis te siis tahate öelda, et nõukogude ajal oli see pedagoogi siis paremini paika pandud? Ma ei taha seda öelda. Aga see ei andesta veel neid nõmeduse, mis praegu tulevad ministeeriumi. Eiei ühe nõmeduse kaisa teist nimetust vabandada. Küsimus ei ole mitte selles aga ühe nõmeduse ega ei saa ka teist nimetust süüdistada. Ma olen isiklikult ikka selle vastu, et üks massikultuur asendatakse teise massikultuuriga, massikultuuri ülesandeks on voolida ühte teatud inimtüüp ja Ameerika massikultuur voolib ka ühte keskmist inimtüüpi ja ma arvan, et keegi meist Eestimaal ei tahaks meid selliseks voolitakse ja samal ajal Ameerika kontinendil on võib-olla kõrgkultuuri palju rohkem veel kui Euroopas kokku, eks ole seal fantastilisi kultuuri ja kunsti. Aga need ei jõua meieni, eks ole, vaid neid on vaja. Meie edu. Ja saksa massikultuurvormid, täpselt seda keskmist sakslast, aga see on, vabandage, härrased, see on minule tundub, kui ma eksin, siis parandage mind tulihingeliselt. Nimelt minule tundub, massikultuuri aluseks on ja jääb ikkagi demokraatlik kord oma selle kultuuri finantseerimise poliitikakaid, poliitikud finantseerivad seda kultuuri, mida nõuab rahva enamik. Noh, see on, oleneb muidugi sellest, kes on valitsuses, milline partei on valitsuse juures ja milliste ideoloogiat, kui praegune praegune kultuuripoliitika lähenesin. Liberaaldemokraatlik poliitik Paul-Eerik Rummo, poliitika ega mitte miski pole muutunud seoses uue ministri vahetumisega. Uus minister on küll väga tore inimene, meil on au kõigil kolmel teda tunda, aga ta lihtsalt tal ei jätku, sest tema ühelt reisilt tuleb ja teisel läheb. Sest kui mina tulen nüüd Prantsusmaad, reisid, siis ma 10 päeva puhkan, aga temal on ju pidevalt. No neli, viis, kuus reisi ühes kuus öelge vabandus, mis kultuurist ja kultuuri body ütelda ei saa üldse kultuuri süveneda, pedagoogikat rääkima, käib nii palju reisimas või pidevalt. Mina ei ole jälginud paljude režissööride ju kogu. Aga tahaks küll soovida igale ministrile, et tal oleks võimalik ka tõesti mõelda ja aega võtta tühjasid päevasid lihtsalt selleks mõeldagi, aga tulles jälle ikkagi televisiooni ja raadio ja avalik-õigusliku juurde, siis noh, see on teiste maade kogemustest ju selgelt näha, et surve poliitikute poolt avalik-õiguslikule televisioonile, raadiole on olemas ja me ei saa loota ega arvata, et Eestis see olemata jääks, sest et nagu sina, Lennart just linnartki just nagu praegu väitsid, on ja see tõsi on, et et poliitikutel on vaja, et võimalikult suured massid ei näeks eriti valimiskampaaniate eel ja kõige suurema auditooriumi saad sa siis, kui sa seriaale ja seebikaid näitad. Kas teil on tõesti selline arvamine, et keegi päris teadlikult näitab sel eesmärgil seriaale ja seebikaid? Ma muidugi seda, härra Veidemann täiesti selgelt ütles ringhäälingu nõukogu esimehena, kui ta 29. septembril Eesti Televisioonis tunni aja jooksul esines, tutvustades ringhäälingu nõukogu tegevuse tööd, kus ta kinnitas, et eesti rahval ei maksa muretseda, et seriaalid ja seebikad ei kao reklaami kaua avalik-õigusliku televisiooni ekraanilt, see oli valimiskampaania algust. Tiina, ma arvan, et kõige rohkem ma arvan seda, et mulle, et minu koolis kadused võõrgia minu ja Tallinna juudi koolis kadused, teises klassis võõrkeele tunnid, aga ma arvan, et siin sihilik poliitika. Sihilik liberaaldemokraatlik poliitika. Milline on üldse teie-meie saates esinejate seos eesti poliitikaga, kas te olete mingite erakondade liikmed? Kas te kavatsete kandideerida lähenevatel valimistel, kes peab vastama? Lauri kõigepealt. Tähendab, no muidugi ma siin kõige kehvema kesksemalt linnas puutun kõige rohkem kokku, meid kutsutakse igale poole, ma ei ole kusagil astunud siiamaani, ma olen olnud nagu kuningriiklaste sõber, aga samas ma kõikide sõber ja ma olen nende erakondade sõber, kes vähemalt lubavad hariduse jaoks midagi teha. Need, kes lubavad praegu kultuuriharidusministeeriumi lahku lüüa kaheksa Jäkis lubavad asendada kõik kantslerid ja kõik osakondade juhid juhatajad, vaat nende poolt ma olen. Aga nad vähemalt lubavad, aga need, kes on praegu, nad ei luba ka. Muidugi te ütlete mulle, et aga võib-olla nad petavad siin võib-olla Devi siis läheme nagu opositsiooni, aga otseselt ma ei kuulu kusagil. Mark, tee. Ja minul on ka siit-sealt tehtud ettepanekuid, aga ma tunnen, et filmitegijana kunstnikuna ma lihtsalt pean olema ja, ja tahangi olla täiesti poliitiliselt neutraalne ja kolme aasta pärast, kui ringhäälingu nõukogu uuesti kuulutab välja Eesti televisiooni direktorite kandidaadid, siis kui maaelu ja tervise juures peaks olema ja, ja uuesti peaksin kandideerima, siis ma tahaksin olla poliitiliselt täiesti neutraalne. Et ikkagi anda oma osa, kui see peaks õnnestuma Eesti televisiooni muutmiseks ikkagi rahvuskultuuri televisiooniga, mis ei ole orienteeritud ühelegi poliitilisele tendentsile. Kahjuks. Igasugune poliitiline tegevus toob kaasa ka võimuhaaramise ja võimu omamise ja võimu kinnistamise võimu parandamise. Jaak lõimib jah, just see võimuhoidmine on kõige hullem, selle nimel ollakse valmis siis tegema, ei tea, ei tea mida. Mina ei olen ka väljaspool neid poliitilisi ühendusi rühmitusi lihtsalt sel põhjusel. Minut. Ma ei ole näinud ühtegi niisugust mulle vastuvõetavat kultuuriprogrammi või, või niisugusel tasemel eesti kultuuri seisundi praegust mõtestamist mis tõepoolest vastaks riiklikule tasemele, mis ei ole mitte selles, et et minister käib külakooli avamas, ei ole, ei ole kultuuripoliitika, kas ta seal käib või ei käi, sellest ei muutu enam mitte midagi, kuul ei ole ka hariduspoliitikas, ei ole hariduspoliitika ja, ja aga no mis tõesti oleks riiklik, tähendab, hõlmaks kogu riiki eimi üksikud külakooli, ei, mitte ühte ainsat linna, vaid terve riigi kultuuri. Kui organismi funktsioneerimist, selle sisemisi punkt sise, sisetalitlust ja välisesindatust, siis siis maailmas Võib ma toon näite, vot me alustasime täna kingitusest kihkimisest. Vot nüüd riik siis tegi, õpetajad saavad jõulukingiks kõik Eestimaa õpetajat pool palka ja siis minu, ütleme, koolitädid ja koristajad saavad neli protsenti sisse ning kingitud uueks aastaks. Ja tõenäoliselt direktorid saavad rohkem. Ma arvan, et minul antakse täispark selleks, et ma vait oleksid, nii et me oleksime rahul. Nüüd ostaksin endale siis teist ja paremat ja, ja enam ei kiuks nii palju. Aga mina oleksin teinud teisiti. Mina oleksin teinud selliseid kingitusi eesti haridusele tasustanud õppealajuhataja töö alates esimesest jaanuarist kolme tunni tasuga. Muide praegu on niisiis Eesti koolides, et klassijuhatamine maksab 12 krooni nädalas. Sellelegi lõpetab ülikond noorele spetsialistile. Meie koolis on praegu üks õpetaja ja tema on, temal on siis 12 tundi nädalas. Tähendab temale vastast 12 ja ma soovin 36 krooni, teate see, mida ma soovin, see ei ületa seda. Sest alati öeldakse, et härra, teisiti, kui te pakute väljas, öelge, kust te võtate selle. Palun Ma võtan, võtke siitsamast ja, ja võib-olla võib-olla jätke üks Mercedes ostmata meie kultuuri ja hariduse valdkonnas ja ma ei saa aru mikspärast üldse meie ministritele ja kantsleritele peab ostma kõige kallimaid autod, need, mida varastatakse ära. Lauri interNestor ei olnud selles süüdi. Ei, seda küll. Aga miks? Härra Nestor oleks võinud, ärge ostke, mulle. Tähendab, Meie Mercedes, ostke mulle näiteks põsu, sest ma saan aru laada ja need asjad ei tule kõne alla praeguse ideoloogia juures, aga ostke mulle, noh näiteks ütleme noh, mis seal, mis seal on kenad. Ostke saab kolm ka toodame, kujuta, varastati ära, selleks ju kolm korda vähemalt. Ja tõsi ta on, kas te, te ütlesite kõik väga kenasti, et ei ole mingit erakondade liikmed? Mina muide ka ei ole. Kas te võiksite oma seisundit iseloomustada kui, kui ooteseisundit, kas te ootate seda parteid või erakonda, kes on valmis kultuurist ja haridusest riiklikult üle käima? Mina isiklikult ootan küll, aga samal ajal tõenäoliselt ma ikkagi sellega ei ühine, sellepärast et ma tahaks jääda kunstnikuks. Aga mulle tundub, et üks, üks tõesti üks niisugune kuristik või lõhe või niisugune vahe on, mis tekkinud ja mis minu silmadel kahjuks läheb suuremaks, hoolimata mõnede väga sügavalt missioonitundest kantud inimeste tegevusest ikkagi veel see lõhe ikkagi rahva ja Toompea vahel ja, ja hirmus oluline, et mitte Andres Langemets ei kutsuks eesti rahvast eesti kunstnikke sõnades lojaalsusele Eesti riigi suhtes, sest see ei anna midagi. Selliseid üleskutseid võib teha nii palju, kui tahad. Tähtis on tekitada situatsioon, et rahvas, eesti rahvas, kes suures osas elab maal ja linnades, Jaagulitise, Lasnamägedel ja nii edasi, eks ole. Et sellel rahval tekiks võimalus samastuda ennast riigiga, oma riigiga ja et neil tekiks tunne, et nad seda riiki saavad üles ehitada ja nad saavad osaleda selles ja otse selles osas peaksid tompe mehed väga-väga tõsiselt mõtlema. Ma tean, et majanduslikult ei ole see päris efektiivne õige teha niimoodi neid neid niinimetatud rappa. Kapital Ta oli aktsiaid ja nagu kaubamaja seal müüakse 36 krooni kaupa, eks ole, rahva kätesse. Aga teisest küljest, psühholoogiliselt on see siiski äärmiselt tähtis, sellepärast et kui sul on võimalik 36 kroonise aktsiaomanikuna jälgida ja kaasa elada, selle kamis kauem aega edaspidi juhtub, sa hakkad tunnetama võib-olla, et, et, et sinust kuidagimoodi sõltub või ja sama lugu on ka poliitikas. Senikaua, kuni meil on parteid, kus piisab, et 200 liiget on ja mis ei hõlma kogu rahvast, senikaua on väga raske loota, et rahas kaasa tuleb, sellega need jäävad ikkagi poliitilisteks rühmitusteks. Kelle poolt või vastu siis rahvas peab hääletama, aga väga raske on orienteeruda 30 oma poliitilise parteiprogrammides neid võrrelda ja 40. 40 Jabaja. Seal on nimelt vanasti grupp seltsimehi. Ja minu meelest ikkagi see miinimumpiir, kus partei võiks hakata rääkima sellest, et tõepoolest ta juba noh, nagu nagu hõlmab rahvast on kusagil 10000 15000 20000 inimest võib-olla ka ma saan aru, praeguses olukorras on väga raske nii suuri parteisid luua ja ja see on nähtavasti üleminekuetappi, on meil peab olema kannatust, et me selleni jõuame, aga see peaks kusagil silmades, virvendab. Ja ega parteisid ei saagi selles mõttes luua, et nüüd võetakse kokku ja, ja rahvast kuidagi sinna meelitatakse või petetakse. Parteid peavad Kiva, nad peavad välja kasvama. Partei on lõpuks inimeste eneseorganisatsiooni vorm, et nad tõepoolest saavad oma hääle kuuldavaks teha. Ideaalne oleks olukord, kus igaüks valimisel valiks oma partei. See tähendab, et igaüks kuuluks millessegi, aga selleks peaks nüüd parteide esiteks piisavalt eristunud olema. Ja nendel peaks olema selge profiil. Ja Tiina küsimusele veel, et kas me kuulume kusagile parteisse? Mehe kolmekesi ei saagi kusagile kuuluda ja ma arvan, et Tiina, teie koht pole ka üheski parteis. Sest Need on niivõrd naljakad, et, et kõik need, need minu ülikoolikaaslased, kes, kes olid ju targad inimesed ja noh, täiesti omad omad mõttekaaslased ja ja niipea, kui nad on saanud kas ministriks või, või võikantsleriks või, või valitud riigikogu üks nabakam kudeni, no millest see tuleb? Kus haigus nagu gangreen, laadsed üldse ei saa enam juttu isegi tervitus kulmu kusagil, näen banketil isegi käepigistus on jube nagu baarmen ja vanasti olid ju taksojuht on need sellised priviligeeritud inimesed, keda kutsuti igale poole hoiak on teistmoodi ja. No muidugi ülikoolikaaslane, kuidas siis ei ütle, tere, suruge ei küsi, kuidas, aga ta küsibki kuidas elada, aga ega vastust ei taha, kui ma ütlen talle ei, väga halvasti, vaata koolis. Ta pole aegagi seda kuulata, ei huvitu sellest. Nüüd on nõnda, et see seltskond Mark Soosaar, Lauri Leesi, Linnar Priimägi ja mina, meie oleme eetris järgmisel korral kaheksandal veebruaril, nõnda et kuulmiseni