Näitleja suur roll on nagu ekspiditsiooniks tema loodava kuju hinge. Mida te võtate kaasanjust ekspeditsioonile? Kõik tema teosed kuidas praktiliselt toimub, mis teid abistab selle juures? Tammsaare lugemisel Tammsaare ise seal reisil. Antud juhul juudibki puhul. Kuidas te pääsesite ligi sellele erakordsele naisele ainult Tammsaarega kahekesi? Ma ei tahtnud teada, kuidas oli varem mänginud tutt ka ei tahtnud teada mingisuguseid kontseptsioone. Et võtsin siis juuditi ja siis lukustasin nii-öelda tuppa ennast, istusin temaga laua äärde ja hakkasin vaatama ja vestlema. Ta on ju niivõrd rikas niivõrd suur mammutroll, et esimesel lugemisel ma upun selle sisse ära, lained löövad üle pea kokku. Ja mõtlesin, et mis seal nüüd, peamine on, kas usk jumal või, või rahvas ja kodumaa. Siis auahnus või uhkus või lihtsalt inimene ja naine. Ja siis ma millegipärast hakkasin lugema ka tema varasemaid teoseid, et vaatame, kuidas need naised nüüd välja välja näevad. Noortest hingedest ma leidsin niisuguse lause, et usk on igatsus. Ja siis lugesin kärbest isegi. Ja see naistegelane oli niukene, kummaline armastab meest ja üliõpilast, üliõpilane seda ka ja on isegi nõus abielluma korraga. Tüdruk ei abiellu suurte keerdkäikude läbi, tuleb välja, miks ta seda ei tee. Et mees ei saa last, siis ma ütlesin taha, lapselapse teema on juba seal. Ja nii ma siis korjasin neid kokku siit ja sealt. Tammsaarega vesteldes. Ma nagu taipan sellest pütite fikseerida juuditi mõtestikus on, mis nii täpselt, aga iga rolli puhul ei ole kõik vist väga korrapärane. Kas võib nii olla, et ralli sünni mitte esimese poolega teosest, vaid kusagilt tagantpoolt, kuidas jõudis? Siis ka sageli on nii, mitte ainult Tammsaare juures eksperdi juures me oleme mänginud. Et kusagilt viimasest vaatusest saad midagi kätte. Jõudit ilma sain küll kuskilt keskpaigast. Cleopatra Ell viimasest vaatusest ja siis hakkad seda ettepoole tooma. Te mängisite Cleopatra De juudid üsna ühel ajal juudid, te alustasite Kleopatra lõpetasite. Kas nende rollide vahel oli oma kokkupuutepunkte ka? Kindlasti on nad on mõlemad aga ürgnaiselikud äärmisest õrnusest äärmise julmuseni välja. Kõik need vaheetapid võib sellega ära mängitud, väga-väga rikkad kujud ja väga huvitavad selle poolest. Ja mõlemad teevad läbi nagu üsna pika dünaamilise arengu. Nad on lõpus teised, kui nad alguses olid. Kuidas teil oli, ütleme, selle lõpu ja alguse vahe lahendamisel, juudid puhul, mis oli loomingust raskem teostada teel. Raskemad, võib-olla olidki pettuuli ja pildid võib-olla esimene ja viimane. Ma esimese esimese võtmeks. Ma võtsin siiski, et peamine on temas ikkagi naine ja see tohutu huvi Olovernese vastu mis kõik tundsid need vallutatud rahvad, nimetu õde ja Diet, isegi nimetu maa ja kõik tahtsid Olovernest näha ja Oloverne ska rääkida. Ja Klovernese nimi, see kõlas mägedes ja mere ääres igal pool. Muidugi juudid tuli ka sellest kaasa haaratud. Igas lavastus on tavaliselt väga niisugune kriitiline pöördehetk. Nagu ma lugenud olen, oli Erna Villmanni puhul see moment väga oluline, kus mullu vähenes, ütleb, et homme on mul vaja minna lahingusse ja seal tekib nagu muutus või otsustusjuuditari. Kas teil on ka võimul, oli ka võimalik fikseerida niuksed momente, kus, kus Julitis toimub otsustus. Esimene moment, kui Olovernesid. Ütleb, et ta läheb pettuulia vastu ja minu juudid seda veel nagu ei uskunud, kuigi ta läks oma telkida, ütleb, et läheb magama aga minu juudid kuulasid ta kõrv kikkis, iga krõps, et küllap ta tuleb, küllap tuled tagasi minu juurde. Ja alles mitmekordse vaatamise peale, kui ta nägi mõõka ja sel momendil tuleb nimetada, siis ta kuidagi seostab imetu nimetus seeni Olovernes nimetus stseeni, kui sellesama mõõgaga löödi pistadama käest. Ja siis tekib tal mõte, et ta ahvatleb tapma Alavernest. Nimetu peaks seda tegema. Aga kui nimetu ennem tapab enese, kui ole Vernesest, ta niivõrd austab teda inimest. Ja teebki seda. Siis minu juudid, Te veel taim ei mõelnud, et ta nüüd läheb otse tapmabad hakkab seal halama, et et ma ei lähe enam üldse tagasi. Kuna mul on häbi minna, ma ei täitnud oma lubadust siis Susanna ütleme, et mingu Susanna üksinda. Susanna ütleb, et ta ei lähe üksinda. Siis ta ütleb, et ta ei salli üldse enam ühtegi elavat, tohib Susanna tappa ja kui nimetu elaks, ma tapaks kasu. Sanna, ta kütab ennast niivõrd üles ja siis hakkab palvetama, et Jehoova saadaks talle ühe ingli ja ingel ütleks siis juuditile, mistap tegema selleks ma mõtlen, et ta ikka tahab nagu, mitte ise tappa, vaid vaid leida põhjust ennast veel õigustada. Selleks Ma lähen. Ja siis ta läheb telki veel ütleb, et ilus mõõk ja briljantidega ja sõbranna ütleb, et sul on küllalt kodus briljant ära. Siis ta saadab ära Susanna ja teeb siis selle teo nagu kuutõbine. Etti armastades ise Olovernest ja kui tagasi tuleb, siis ta peaaegu minestamise äärel. Ja siis, kui ta pettuuliasse jõuab, siis ta isegi vihkab neid inimesi ja taunis tigedalt, ütleb. Minge nüüd. Kaevud on vabad ja jooge ja sööge. Purustage Alovernese leer. Tammsaare, naised on üldse taga isepärased ja kusagil mängib kaasa väga tugevalt niukene valiku momente oma kaaslase valimisi, moment ma mõtlen ka siin, tee eelnevat rolli, kus nagu läbi jookseb, te mõtlete? Poja annab ja. Ja marimari võib-olla jah, nendega ma olen töötanud. Kas on neil midagi ühist, ühiseid jooni karakkudeni, juuditiga, võrdleksite? Et on küll nagu te ütlesite, valik. Anna vali villu omaga lööte silma peast välja. Kohutav mure ja kahetsusmari. Mari tunned ennast süüdlasena jussi surmas ja sellega rikub Andrese oma abielu ära, kuna ta on mures ja ometi taandrest armasta. Süütunne on neil kõigil. See on kuidagi väga dialektile käsitlus, valiku ja süütunde motiiv, mis mis on nagu minu meest omapärane isepärane Tammsaare naistele.