Nõukogude sõdur nõukogude valitsuse otsusel ja afganistani rahvademokraatliku vabariigi kutsel. Vastavalt NSV Liidu. Ja Afganistani vahel viiendal detsembril 1978. aastal sõlmitud sõpruse ja heanaaberlikkuse lepingule oled sa Afganistani territooriumil ja osutad internatsionaalset abi meile sõbralikule maale. Teile, kes jätsite maha kodurajad teile, kes koidikul kuulsid. Rood 45 sekundit äratus. Teile on pühendatud need read. Tere, ema, kirjutan sulle nüüd jälle üle pika aja. Kui ma juba tean, kuhu ma sõidan. Nimelt Afganistani. Ära muretse, nii väga, tuleb mul niikuinii aasta ära teenida. Ära karda, küllap ma ikka tulen tagasi. See, kuhu me sõidame, on üpris mõnus koht. Nii et oota mind. Madis. Ma ilmselt olen sattunud roodu komandöri väljavalitute hulka. Seda tõestab ka Väike-tänu kaardike, mille ta mulle naeratuse ja mõningate naljasõnade saatel üle andis. Väljavalitute hulka kuulumine tähendab seda, et minu Brasca ei suutnud leida eestikeelset väljendust, on viimane. Aga ma vist unustasin mainida, et esimesed minejad on sättinud ennast sellistesse kohtadesse nagu kanda kar. Ütlen ausalt, seal neil kerge olema ei saa, aga mina võin seal hakata seinalehtedega ilma tegema. Rahvusvahelise imperialismi agressiivsuse ja Afganistani siseasjadesse relvastatud sekkumise pideva kasvu tingimustes on endiselt sinu ülesandeks võimalikult paremini täita oma internatsionaalset kohust. Sellepärast pead sa pidevalt täiustama mitte ainult oma sõjalist meisterlikkust kuid ka hästi teadma maad, kus sa teenid. Sa pead tundma Afganistani ajalugu, kultuuri, majandust ja poliitikat. On 29. aprill, kolmapäev kalapäeva eelne päev. Väljas toimub midagi pöörast, mida maagili võib ehk Purgaks nimetatud. Välk lammutas ära elektriliinid, mistõttu istume ilma tööta ning tegeleme nimetustega. Viimaseks võiks lugeda seda, et püüdsime purki kolm hiirt ning toidame neid kärbetega. Elu kulgenud normaalselt. Olen nüüd ääretult tige halastamatut serpak, häda nendele verivärsketele salatitele, kes julgevad minu käsust üle astuda. Afganistani seadustel on oma head ja vead. Esimese teenistusaasta jooksul lendad sa kolmekordse kiirusega ning ei lähe päevagi mööda. Ilma kellelgilt vastu kukalt ei saa. Olgu see siis nii kõva mees kui tahes. Seevastu teisel aastal võid ennast lugeda juba vanaks kalaks. Tervis on parimas korras, kaebusi esine, kõht on täis pidevalt, nii et võib elada. Kirjutaks veel, aga pea on pulki täis ning kõik mõtet kuhugi laiali pugenud. Kirjutage mulle sagedamini ning esitage küsimusi suurele ringile, muidu tõesti ei tea, millest kirjutada. Selle postiga on, lootsin ka segased, nii et kui tilluke pill taeva tuleb, siis helikopterite lennul kriips peal ja teinekord võimet terveid, kuid istuda ilma postita. Praegult on just 100. periood, kus taevas on pidevalt must ning pillub välke. Ahah, juba eelmises kirjas panin teile südame peale, et ilma fotodetama keeldun edasi elamast. Igaks juhuks hoiatan veel ning seda tõesti viimast korda, et ei tekiks mingeid nurinaid, et pole aega ja nii edasi. Saadan teile veel ühe oma foto pilistanud nädal aega tagasi, nii et ma ei võta vastu mingeid vabandusi. Oma eelmises kirjas teatasin, et lahingu Operatsioonile, mis ees ei lähe. Nüüd aga on asi selge, et lähen. Ma ei tea, miks algul kaheldi selles, kas meie veepuhastusmasinat, võta kaasa või ei. Nii et kui minult jälle pikemat aega kirja ei tule, siis ärge muretsege, ma olen olemas ja ootan ikka kirju ja lehti, kodust ja samuti ka suuri ümbrikke ning kõiki nagu varemgi. Kui tagasi tulen, on hea lugeda. Viimased päevad on läinud operatsiooniks valmistumise tähe all mitu korda kontrollitud varustust ja tehnika korrasolekut. Millal me täpselt välja sõidame, seda ei oska öelda. Algul räägiti, et juba täna, 11. nüüd on, et 13. aga juba räägitakse, et 15.. Eks ma panen siis jälle sedeli teele, et lähen, aga kas jälle kohale jõuab? Võib juhtuda nagu eelmisegagi läheb kaduma. Ma loodan, aga et siiski teada saate, et ma olen operatsioonil. Kahtlusta minu teadmata kadumist. Üleeile kohtusin noorte hulgas ometi üht kaasmaalast. Rohkem, aga neid ei ole. Pärit on ta Rapla rajoonist. Hea see, et vähemalt keegi, kellega eesti keelt rääkida selle noore eestlase nimi on Margus. Tema aadressi saadan ka lähemal ajal ära. Saad ühendust võtta tema vanematega. Kui soovid. Praegu peab kodus olema kõige soojem aeg. Kõik õitseb ja rohetab. On koolide lõpetamisaeg üldse selline aeg, et tahaks kodus olla. Lohutada võib endaga sellega, et järgmisel aastal sellel ajal olen juba kindlalt kodus. Samal ajal, kui poisid teenisid kodumaast kaugel, said nende vanemad järgmise kirju. Võite olla uhked selle üle, et teie poeg täidab internatsionaalset kohustust. Igal soovijal see ei õnnestu. Teie poeg on aga patrioot ja valmis täitma oma kohustust igas kohas. See tähendab seal, kus seda vajan. Austusega teie vastu, major Grasjev. Selleks, et teenida Turkest, Taani sõjaväeringkonnas on vaja omada head seedimist, häbematult nägu, tilkagi seda. 1983. aasta tuisusel talvel ootas üks Sverdlovski oblasti väikelinna pere ärevalt tagasi oma nooremat poega Vladimiri kes sõdis kauges Afganistanis. Igal õhtul, kui vanem vend Vjatšeslav töölt koju jõudis, kõlas tema ärev küsimus. Kas Voovast on juba midagi kuulda kui tema kurb kaameli näole pilku heites taipas juba ise? Ei mingit teadet? Mida lähemale jõudis 19. detsember noorima poja sünnipäev, seda teravamaks muutusid kortsud ema suu ümber kurnatumaks tema varem nii kaunis nägu. Ema lootis ikka veel, et poja 20.-ks sünnipäevaks on pere jälle koos. Aga ise tundis, et detsembrikuu algusest peale ei suuda ta enam kuidagi rahuneda. Üha enam sulgus endasse oma mälestustesse. Tööl õmblusateljees võis olukorda veel kuidagi taluda, aga niipea, kui ta koju jõudis, ei leidnud enam kusagil asu. Ühel ööl nägi ema und, otsekui oleks poeg lapse papudes üle koduläve jooksnud. Ruva Foovakke jõudis emadel hõigata, siis ärkas ja puhkes nutma. See oli kuuendal detsembril. Pere oli elanud kehvalt, kuid vastastikuses mõistmises. Vanem vend oli alati aidanud nooremat ja koos aitasid ema. Kui isa 1975. aastal õnnetusjuhtumi läbi surma sai võtsid pojad kõik tema kohustused enda peale hoidsid ja säästsid ema, kuidas jaksasid, lõpetasid teineteise järel kaheksanda klassi, läksid tööle. Volodja astus elektrotehnikumi, lubas kogu aeg. Kui lõpetan, aitan pere jalgadele, kogu palga, tun koju. Annan Georgiana vaid noogutas vastuseks. Aga poeg aega teenima läks, puhkes nutma. Just sinul oleks pidanud rohkem haridust andma, lapsest saadik raamatutes kinni. Ja tõesti Voloodial oli juba esimesest klassist peale suur lugemisjanu. Algul luges muinasjutte kasvamist, mööda hakkas huvitama kodusõda, suur isamaasõda. Lemmikraamat, mille ta kodunt kaasa võttis, oli voinitšigiin. Poisid sirguvad uskumatult ruttu. See oleks nagu eile olnud, kui annad Jörgivne noorima poja tehnikumi ja pärast selle lõpetamist juba tööle saatis. Poeg suunati kohaliku tehasesse elektriinseneriks. Töö polnud just kerge, kuid ei kurtnud. Loomult olid absoluutselt isasse, Vaiknejeviza kogub palgad ei koju, nagu oli lubanud. Kuni Ühel palgapäeval anti koos rahatähtedega üle ka sõjaväekutse. Lahkumised on alati rasked, vennad, embasid teineteist tugevasti. Ema muidugi puhkes nutma luksus Vova õla najal. Poeg silitas ta tuhkhalli juukseid, ise vaatas aknast välja. Nagu tahaks igaveseks meelde, jäta lapsepõlve armsad paigad või igaveseks neist lahkuda. Kaks pikka aastat kõnelesid Anna Giorgi Jagnale poja asemel tema kirjade. Need olid lühikesed enesest rääkist Voova vähe. Palju enam sõpradest ja komandöridest. Aga aega teenist afganistani piiri ääres ja ema aimas, et sõjatee ei ole siit kaugel. Ta ei eksinud. Kuid Vladimir kirjutas tihti kõik, 203, kirjan annangi orgilinele alles. Ta teab neid peaaegu peast. Tere, kallis Emajõe Slavik. Praegu on siin kõik hästi, pidin just koju tulema, aga ootamatult peeti kõik mehed kinni. Noh, pole viga, niikuinii oleme varsti jälle koos. Jah, paljud sõbrad on juba minema saanud ja ma olen nende peale natuke kade. Kuid pole viga, tuleb päevi. Minagi pääsen koju. Hoia end, ema, ära minu pärast väga muretse. Küll näed, et kõik läheb veel hästi. Internatsionaalne tervitus, suudlen kõvasti teid kõiki. Vladimir jal kuupäev, 25. veebruar 1983. Seda kirja luges annan Giorgi nüüd pidevalt. 19. detsembril, poja 20. sünnipäeval võttis ta kirja isegi tööle kaasa. Kodus oli valmistanud poja lemmiktoitu pelmeeni. Keskpäeval sõitis ateljeed ootamatult sõjaväeauto mille taga peatus kiirabi. Anna Giorgi nägi esimesest autost väljumas linna sõjakomissari ja tema kõrval noort päikesest põlenud näoga sõjaväelast. Tormas pimesi komissarile vastu, mis mu pojaga on võtta ainult kokku ema, lausus komissar ja ulatas annangi orgi M4 ümbriku. Silmad libisesid masinlikult üle trükiridade veel ei aimanud ema, missuguse hirmsa paberiga tegemist. Sügava kurbusega teatame teile, et teie poekashirov, Vladimir Nikolajevitš lõpuni ustav antud sõdurivandele täites meie internatsionaalset kohustus sõjalise abi osutamisele Afganistanile langes kuuendal detsembril 1983. aastal. Oma teenistuskohustuste täitmisel ilmutas teie poeg suurt mehisust ja distsiplineeritud ust. Kaugemale annangi orgirna ei jõudnud. Udusel ekslevam pilgul vaatas ta komissari noort sõjameest ja oma vaikseks jäänud töökaaslasi. Vaevu liikusid ta huuled, kui ta sosistas. Ei, see pole võimalik. Ei, ma ei usuhall, leheke surmateatega libises põrandale. Anna Georg irna kaotas teadvuse. Hurraa, jälle minu võit meile, ülemused tahtsid, et ma iga päev käin nende juures otsust kuulnud selle kohta, et kas tuleb kompsud kokku panna või mitte. Eile käisin jälle nende juures jutul ja õnnestus veenda. Päev ei ole mõtet meid kiusata, et lasku meil rahulikult seni siin olla, kuni teised masinad ka siin on. Täna öösel sain jälle natuke närviliseks, esiteks see, et meie lähedal algas kohaliku armee tunnelite vahel tulevahetus. Ei tea, millest mina ronisin putkast välja ja selges oli valves, oli ka valmis tuld avama. Aga üksel, kes sel ajal nagu mina magada võis, magas rahulikult edasi. Kui ma talt küsisin, kas lasti, kus lasti, sest ta magas kabiinis ja sealt on kõik hästi näha, vastas ta mulle, et ei tea, tema ei olnud valves. Kogu asja taga, tipp oli aga see, et öösel ärkasin ja läksin välja, kuid valves ei olnud mitte kedagi. Mõtlesin, et istub kabiinis, jälgib sealt ning ronisin putkasse tagasi, aga magama enam ei jäänud. Mõne aja pärast läksin välja. Jäin ise valvama, et vaatame, kaua ta magab. Istusin ja ootasin natuke, tukastasin, läksin uuesti vaatama, jäin kabiini kõrvale seisma, seal magas rahulikku und, seisin kusagil 10 minutit. Sel pööras teise külje, vaatas mind ja magas edasi. Ajasin ta üles, aga tema väitis, et teda polevat olles äratatudki. Egas midagi, paneme tänasega punkti laupäevale ja sellele vihikule, et homme uut alustada. Mõttes lähen täna koos teistega sauna ja vaatan õhtult köögiakna pealt soojasse suveöösse ning söön punaseid aedmaasikaid. Eile oli traagiline sündmus. Üks meie Iiemmerridest sõitis miini otsa. Miin oli nii vägev, et kandis Iiemmerilt kõik, mis kanda andis ja süütas põlema. Ühe poisi viskas lööklainega välja, teine jaga põlevasse masinasse, sest sai põrutada ja kaotas teadvuse. Ja niiviisi ta teadvusetult tulesurma surigi. Täna korjati tema jäänuseid. Masinast välja muidu ühes tükis, aga kohati kondid paistavad. Ma arvan, et operatsiooni algusega. Siis on seda liiga palju. Tegelikult. Pole operatsioon veel alanudki. Kõik see, mida meie sõjamehed sõbralikule maale abi osutades teevad, on kangelastegu. Nende ennastsalgav töö jääb eredalehena, nõukogude armee ajalugu. Vassili tutvustas ta end ja ulatas mulle käe, mis oli suur nagu sapöörilabidas. Sigaret tema näppude vahel tundus olevat pisike, kui tuletik. Vassili hakkas mulle kohe kirjanikust rääkima. On üks Moody inimene tahab, nii ta just ise ütleb, näha siinse elu kõige põletavamaid punkte, sest nendesse olevat kontsentreeritud kõik inimlikud kired, väljapaistvad karakterid ja puha. Tahab, et eluda ümbergi heaks ja keeks lahingusse otse tule alla tahab minna. Üliaga aga mis sinna parata. Sõjajärgne põlvkond kardab kangesti, et saab enne vanaks, kui tõelist sõda näha saab. Tahab silma paista nagu noorsõdur. Kunagi. Me siin omavahel öeldes töötasime alampolkovniku koiba taktika välja. Pillab meie kõrge ülem nagu muuseas. Vaat seal ja seal on praegu hästi palav, mehed ei saa enam tule alt väljagi. Tund aega läheb mööda, siis ütleb kirjanik. Viige mind sinna. Palun väga, olgu lahke. Sõidame. Aga selles kohas on parajasti enam või vähem rahulik. Selle jutu peale muidugi naersin, kuid mõtlesin kohe, et. Minul oma sirge iseloomu ja otseütlemisega läheb tolle kirjanikuga küll raskeks. Või siis temal minuga. Paneme suitsud ette. Vaatame kella. Pool tundi, jääb aega. Mõnikord jätkab Vassili ja see jutt käib jälle kirjaniku kohta. Esitab ta sulle niisuguse küsimuse, et hakkad ka ise kõige tavalisemaid asju teise nurga alt nägema. Küsib näiteks. Ütle, kas tahaksid 10 või 20 aasta pärast siia afganistani tagasi tulla. Tavalise turistina või siis. Mis tunne sul oli, kui esimest korda tule alla sattusid? Kas hirm või mõtlesid kodumaale? No mis sa oskad niisuguse pärimise peale kosta? Ausalt öeldes ei tundu ma mitte midagi. Polnud aegagi. Mäletan. Suure ehmatusega põrutasin automaadist nii kaua, kui kõik padrunid otsa said. Pärast seda kukkus rääkima, kuidas ta neid mehi taga otsis, kes omal ajal Hispaanias võitlesid terve raamatu olevat sellest kirjutanud. Ja et kirjanik olla, selleks peab elu mingist teisest kõrgusest nägema, lõpetab asja. Mina siin olen lihtne dessantlangevarjurite lüli, komandör, mis asja, mina näen oma lülist kaugemale mittemidagi. Agavat ema. Kui kaua sa juba Afganistanis oled? Küsin asjalt nagu muuseas. Kolm kuud. Pole midagi. Siis on sul kõik veel ees, jõuad mõneltki kõrguselt alla vaadata? Mina ise olin selleks ajaks juba kaks aastat Afganistanis olnud. Alampolkovniku telgist väljus üks ohvitser, teise järel, aga keda polnud, see oli meie kirjanik. Aeg kippus juba nappima. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui tuli telgiuksest sisse vaadata. Peale kirjaniku ja alampolkovniku istus telgis veel naaberpolgu komandör, tõlk ja neli viis afgaani sõjaväelast. Vabandage, kuidas teie perekonnanimi? Kuulen kirjaniku afgaani kaptenilt küsivat. Abdul Muhammed lammuchammed. No, vaat teie ja kirjanik on sunnitud taas oma märkmikku võtma. Seltsimees Abdul Muhammed võtsite viimati osa ühest niisugusest operatsioonist, ma tean seda, kus kohalike elanike põllud lahingus põlema läksid. Kas nad olid väga pahased? Muidugi tõlgitakse vastus. Kuid midagi pole parata, sõda. Püüan kinni hetkelise pausi, koha. Andke andeks, aga kell on juba 16, viimane aeg on teele asuda. Kirjanik Nikolai Petrovitš tõstab pead ja vaatab mulle niisuguse näoga otsa, nagu ei kavatseks ta siit eluilmaski lahkuda. Kuidas ta ometi aru ei saa, ma olen praegu kinni, ütleb see pilk. Oodake. Kordan uuesti, et aeg ei oota ja tee on ohtlik. Ometi ei jää mul muud üle, kui taanduda. Kuulen, kuidas tõlk kirjanikule parajasti dikteerib. Võeti ära 17 kuulipildujat, 250 miini, 300 granaat. Nikolai Petrovitš ei pea mu närvid enam vastu. Aeg on tõesti juba nii kaugel. Pimedaks läheb. Mees jätab kirjutamisel, kuid heidab mulle hävitava pilgu. Ka polgukomandör vehib käega. Aga kui ma juba ükskord astuma, kas ma siis tõesti aru ei saa, et mees teeb praegu väga tähtsat tööd? See käib muidugi kirjaniku kohta. Mu hing on tõesti täis. Et juba ükskord Sid kaoks, sajatan. Nii et tulejutt aga lisab Vassili mehaaniliselt, kuid jätkab siis juba rahulikult. Mesin ikka vihastada, meel niisugune töö, et kirjutada meie asjadest nõnda, nagu nad on, peab põhjalikult süvenema. Kõige esimene tõde, sõjas on distsipliin. Uuriseni hakkan ootavate masinate poole astuma. Tulgu jala, kuni kange mees on. Jäta lollitamine. Läheb Vassili nüüd päris tõesti endast välja. Mehhaanikud löövad masinad käima, mehed ronivad peale. Ootame. Lõpuks ometi tullakse telgist välja. Veel kolm minutit kulub jutuajamise peale, siis hakatakse ütlema lahkumissõnu. Sekundil venivat piinava aeglusega. Keeran näo kõrvale, et mitte näha, kuidas inimesed sihilikult raiskavad aega täiesti ebavajalike sõnade žestide peale. Viimaks ometi onu kirjanik lõplikult hüvasti jätnud, heidab mulle lühidalt, no lase käia. Ja suundub esimese masina poole. Sarvik, sinuga mõtlen niikuinii läheme riski peale välja. Oodake, Nikolai Petrovitš, pean siiski vajalikuks lausuda. See minu oma streigib vahel ronige parem teise vastu vaidlema ta ei hakka. Ma ei tea, on see hea või halb, kuid siin peetakse mind suhteliselt ettevaatlikuks inimeseks. Võib-olla see polegi päriselt ettevaatusvaid ohu haistmise võime. Ebausklik ma pole. Ometi mõistan kopterimehi, kes enne järjekordset väljalendu ei lase endast pilte teha. Kuigi fotoaparaadid on siin kõigil olemas on see instinktiivne hirm, et tehtud pilt võib jääda viimaseks. Mõned luurajad ei aja põhimõtteliselt ülesande täitmisele minnes habet. Jälle enne või lootuse kübeke. Mis mõtted esimese lahingu eel küll pähe ei tule. Kolm tundi pead enesega meeleheitlikku võitlust. Surud hirmu maha, aga viimasel minutil kargab vedru ikka püsti. Vahid ehmunult ringi, ega ometi keegi su moondunud lõusta näinud. Püüad maha rahuneda, kui totrad mõtted tükivad vägisi pähe. Näe sellele kodus jäi võlg tagasi maksmata, mingi raamatukogu raamat seisab sinu arvel. Läheb tükk aega, enne kui sedalaadi hirmust siin jagu saad? Ei, ma pole veel kaugeltki julge, pigem ükskõikne. Lihtsalt väsid kartmast. Aga pärast lahingut, kui end lõdvaks lased, tunned, kuidas kassid, küüned jälle su hinge kriibivad. Nii olemegi teel. Ja ruttu läheb pimedaks, nagu mägedes ikka. Katastroofiliselt ruttu kiirustan, autojuhti talaveerib aukude vahele riskides iga hetk kuristikku kukkuda. Miinide oht veel lisaks. Õnnelikult ületame silla. Ei ühtki hingelist. Kuid see ei tee olukorda kergemaks. Kogu aeg on tunne, nagu kostaks teed piiravatest kõrgetest mägedest mingi raskem madal tume kõmin. Hoian silmad lahti. Jälgin teraselt ümbrust, ehkki tean, et esimene lask kõlab alati ootamatult. Nüüd oleme sillast juba kilomeetri jagu edasi. Teed palistavad hooletusse jäetud viinamarjaistandused. Edasi tulevad maisitehnikud. Kramplikult surub käsiautomaati. Ja lähebki lahti. Hetke pärast ei saa ma enam aru, olen ma üldse veel autos või mitte, kõrvus käib metsik undamine, maailm keerab end minu silmis tagurpidi, kuid mingi taip siiski veel püsib. Polku tagasi jõudmist mäletan ähmaselt. Niipalju siiski jagan, et autos on kolm haavatut. Ja korraga meenub, kus on kirjanik, karjun. Üks dessantväelane tormab vastu, silmad suured ja tühjad nägu, kui kivist. Teie kirjanikuga on kõik korras, karjub mulle. Kuid kohe näänetradistolioshin raskesti haavatud, üleni verine. Taipan, et teda püütakse aidata, kuid see abi on juba hiljaks jäänud. Mees ei hinga enam. Siis kuulen nuttu, ei saa aru, kes nutab, kas mõni sõjamees või mehaanik valjusti nutab. Jäta juba. Räägin talle tigedalt, kuskilt tulevad joostes sanitarid. Kus te nii kaua olite, karjun nende peale lurjused, tõprakari. Näete, et inimene kärelvapte oma silma all. Pean silmas alampolkovniku, kelle peale vaadatagi on hirmus. Nägu ujub veres. Aga mees ise täie teadvuse juures lööb käega, pole midagi hullu, püüab naeratadagi. Kuid minul hakkab, sest veel jubedam. Siis lõpuks tõttab juurde truu alam. Ta pole pihta saanud, kuid näost kriitvalge näpud ei kuula sõna, tahab sigaretti süüdata, kuid sellest ei tule midagi välja. Nagu läbi uduvile ja kohina jõuab mu teadvusse ta hääl. Kas siis ikka veel aru ei saa? Aru saan alles siis, kui mind siduma hakatakse. Selgub, et killud on tunginud jalga juba siis, kui esimene granaat lõhkes. Pean tegema polgu komandörile ettekanne, sellel muidugi on kõik juba selge. Millal sulle anti käsk välja sõita? Küsib. Millal, millal. Aga juba on kirjanik Nikolai Petrovitš ise ta juures sosistab talle midagi kõrva. Seisan tammuni jalalt jalale ning järsku haarab mind, raev, satub niisugusesse vihasööstu, mida sõnades on võimatu edasi anda. Nüüd olles tunnen oma jalga, millesse viivad läbi niisugused valu, joadet veel vaevu pean vastu. Minu asjad on niisiis kehvad. Kuule, mis sul viga on, pihta said või? Pärib komandör nüüd juba hoopis teisel muutunud häälel. Näita välja. Midagi vist seoti, jah, vastan. Keera püksisääre üles. Ei aita, tuleb keerata. No noh, hakka astuma, kui suudad. Teen poolpöörde. Kuid järsku peab ta vajalikuks mind kinni pidada. Koristama rämps, ütleb juba leppinuti, heidab mulle tagasi mu talismani tiigri küüne. Jah. Afganistanis kandsin tõepoolest väikest amuleti tiigriküünt. Naine riputas ta mulle kaela, kui kodunt sõtta sõitsin. Tahtsin selle küüne ära võtta, kuid nägin naise silmis nii ahastavat palvet ei söandanud. See hoiab ja kaitseb sind, ütles naine. Tema ebausk ajas mulle naeru peale. Ometi ma ei julgenud keelduda. Tiigriküünis oli perekonnareliikvia. Isa oli saanud selle kingituseks ühelt Užuuri kütilt, kes tiigriküünt üle andes kinnitanud, et see kaitseb kõikide hädade ja õnnetuste eest. Kui aga Gerassimovi seda mu kaelas nägi, küsis ta ainult, mis rämps ja sul on ja rebis keti katki veel enne, kui ma midagi selgitada jõudsin. Kett libises põrandale. Tiigri küüs jäi komandöri pihku. Mida sain ma tookord teha? Kummardusin ja võtsin keti üles ainult talismani stiidri küünest endast oli hirmus kahju. Korista oma rämps, kuulen nüüd korraga komandöri suustega, usu oma kõrvu. Pommisjon midagi segast, umbes nii, et kui see ainult oleks mul kaelas olnud, poleks minuga midagi juhtunud. No mis ajast sa ebausklikuks oled läinud, küsib tema. Sellest ajast ütlen, kui õppisin tundma elu hinda. Ise vaatan kirjaniku poole, see pea vastu lööb pilgu maha. Aga hommikul hakkab ta minu roodu vastu korraga huvi tundma, kutsub ühe sõduri teise järel välja, ajab juttu, pärib elukoha järele, märgib kõik andmed üles. Kutsub ka minu välja. Eelmisest õhtust mitte ainsatki sõna nagu poleks üldse midagi juhtunud, pärib hoopis vanemate kohta ja siis, et kus ma seni olen teeninud ja kuidas minust üldse sõjaväelane sai, kas unistasin sellest juba lapsena või küpses otsus hiljem. Ise istub koduselt särgi väel laual šokolaaditahvel ja konjakipudel, kirjutab kogu aeg murrab endale väikeseid tükikesi ja pistab suhu. Aga minul on šokolaadi järele põletav nälg nagu rasedal naisel. Nikolai Petrovitš muudkui muu kiibi ammugi. Ja et veel konjakit minu nähes ei joo. Kuulnud, et olen Moskvast, läheb ta meel nii rõõmsaks, et kingib mulle visiitkaardi. Kuule, helista, kui koju tagasi jõuad. Me ju nüüd lahinguvennad. Eile sai aasta, kui olen siin sellel maal. See aeg on läinud kuidagi õige ruttu ja peaaegu märkamatult. Praegult on tunne, et selle maa võiks kõigega põrgusse saata. Kuid sealsamas tahaks jälle siia jääda kuni oma teenistusaja lõpuni. See tähendab peale ka meie vägede väljaviimist. Ma olen täiesti kindel, et siia jäävad peale meie vägede väljaviimist. Kuigi palju Nõukogude sõdureid vähemalt Kabulis olles ma kohtusin kahega nendest, kes kirjade järgi teenivad juba augustikuust Nõukogude liidus, aga senimaani on, väsin. Ema 12. mail kirjutatud kirja sain kätte seitsmeteistkümnendal mail. Nii et ei mingit ohtu, võib ainult sassi ajada. Kas saadetis oli kiri või Telegram? Elu veereb peadpööritava kiirusega, kuid lõpp ei paista kuskilt otsast veel tulevat. Esimesel mail saavutasin kolmanda koha mai pühadele pühendatud kuue kilomeetri jooksus omanga auhinda röögatut kammi, mida võiks edukalt kasutada Uuetoa aiatöödel. Edasi. Üheksandal mail toimunud isetegevuskontserdil esitasin kaks laulu. Miks isa joob. Ruja Urmas Alender. Oi, külad, oi kõrtsid. Kukerpillid. Menu oli absoluutne. Veel ühest südant põksuma põnevast sündmusest. Brigaadi poest töötab müüja, kelle rinna peale on kinnitatud nimesilt Kasema. Pool tundi pidasin enesega sisemist võitlust, et kuidas saada saladuse jälile. Siis küsisin puhtas eesti keeles. Ega teil sukatrippe pole? Vastuseks oli samuti eesti keeles mingi Saaremaa murrakuga äibele mitte. Selgus, et ta vabatahtlikult laskis ennast peale majandustehnikumi lõpetamist siia suunata poemüüjaks. Ega tal midagi viga küll ei ole, pealtnäha võiks isegi öelda kena tüdruk, aastates 20 23. Aga mis tuuled teda küll siia tõid, ei mahu minule pähe. Kõige kurvem selle asja juures on see, et brigaadi ja polku eraldab kahe ja poole meetri kõrgune okastraataed mida iga 500 meetri peale valvab relvastatud sõdalane. Üks auk on aias läbi kaabeebee aga seal jälle tuleb valveohvitserile välja mõelda kohutavaid legende ja muinasjutte et ta sul läbi laseks. Sellepärast me tolle Saaremaal on, aga rehvame kole harv. Ohoo, ma ei rääkinudki. Viiendast üheksanda maini viibisin ma kergel väljasõidul. Põikasin nimelt sisse buli Humrisse. Käisime sealt komsomolipakikesi toomas, mida Pendra rajooni koolilapsed afgaani sõduritele saadavad? See on midagi väga imelikku. Mida mõtlevad meist koolilapsed, saates siia kastide kaupa laste mänguasju, nukuriideid, ur, kanne ja nii edasi. Oli muidugi ka asjalike pakki kitarridega fototarvete ning kreeka pähklitega. Muuseas kus on minu fotoaparaat, mille Lonni mulle sünnipäevaks kinkis? Ema kirja järgi peaks nagu aru saama, et meie peres pole elu seeski pildi masinaid nähtud. Igatahes mind ei huvita, kust leitakse aparaat, kust võetakse filmid ja fotograafid. Aga hoiatan juba, tõsiselt, kui ei hakka kirjadesse fotosid mahtuma, siis ei hakka ka kirjalehe peale tint ilmuma. Saatke kasvõi vanu pilte. Mäletan, emal oli paar pilti töö juures tehtud ja Andrese iga küll selline pole, et ta koos Anneliga ei või virutorni sisse astuda. Nakk ihaldab vet sõdur vabadust. Kes pole olnud, see saab olema, kes on olnud see unusta neid seitsetsada 30 päevasaabastes.