Head kuulajad, me seekord palusime saatesse külla looma- ja linnuökoloogi tuul, sepa tuul, Sepp kirjutas käesoleva aasta Vikerkaare ajakirja esimestesse numbritesse artikli isolatsioonist, eraldatusest sellest, mis puhul see isolatsioon, eraldatus on looduses bioloogias kahjulik ja mis kuulda, on hädavajalik oma doktoritöös tuul. Sepp on uurinud, kuidas ühendada üksteisest nii kaugel olevaid distsipliine, kui on immonoloogia ja ökoloogia. Ma arvan, et need ei ole tänase saate ainsad võõrsõnad. Tere Tuulsem. Tere. Mälustame rohepöördest. No see on nüüd niisugune sõna, mis on tulnud kõikide meie kõnepruuki, ükskõik missuguse ajalehes lööd, seal kirjutatakse rohepöördest ja süsinikujäljest ja toidutootjad üksteise võidu püüavad pakendeid kärpida ja vähendada, sest et tarbija on teadlik ja põllumehed räägivad sellest, kuidas nad põllumajanduses püüavad süsinikujälge kahandada ja ehitussektor räägib madalsüsinikehitusest tuurset. Kas ökoloogi süda? Nüüd hõiskab Sester, et lõpuks ometi oleme oma arusaamistest jõudnud järgmisele tasandile. Nõus, et praegu on, on väga suured muutused selles valdkonnas toimumas ja oleme ka teiste ökoloogidega rääkinud, et, et see on see asi, mida me kõik oleme oodanud ja millesse tahame, tahame ka oma teadmistega panustada. Ma ise olen ka osalemas mitmetes erinevates sellistes rakendusliku suunaga projektides just selleks, et oma oma selliseid teoreetilisi teadmisi, mis mul teaduskarjääri jooksul on kogunenud ka ka nüüd praktiliselt rakendusse panna, muuta paremaks linna loodus ja ja selgitada välja, milline siis ikkagi on pestitsiidide mõju näiteks lindudele või muule loodusele või, või siis mida saaksid teha kohalikud omavalitsused selleks, et, et loodus oleks paremas seisus ja toetaks selle kaudu ka ka inimeste elu. Et need muutused tegelikult võib-olla meid ajugi, kui me selle sees oleme. Aga tõesti see, et see on tõesti jõudnud nüüd igale poole retoorikasse, inimeste arusaamisesse ja juba ka praktikasse, et noh, kas või Tartu linnas ju näha, et mis muutused on toimumas, rajatakse linna salusid ja elurikkaid niitusid. Et me oleme tulnud pika tee. Ja muidugi, Meil on veel väga palju minna, sellepärast et et loodus on väga keeruline süsteem ja kõike seda, mis, mis oleme valesti teinud, ühe päevaga tagasi ei keera ja tegelikult ei olegi täpselt ju teada, et kuidas ja mis oleks kõige tõhusam viis nende asjade tagasipööramiseks väga palju on ju ka sellist natuke nagu tühja tegutsemist, mida, mida saab siis reklaamida jube, jube rohelisena, et üks näide võib-olla võib-olla siin viimasest ajast on siis see, et Euroopa Liit nüüd keelata, härra, need ühekordsed plastesemete kasutamine, mis on muidugi väga-väga õige samm aga kui natuke lugeda teadusuuringuid, siis see näitab, et ennustatakse, et selle mõju mereplastreostuse vähenemisel on umbes 0,6 protsenti. Se merede plastreostus ei tule enamasti Euroopa ühekordsetest kahvlitest ja õhupallivartest. Natukene tundub olema selline, mida meil siin ökoloogide seltsis nimetatakse irooniliselt roheindulgentsiks, et et nagu teeme midagi väga suurt looduse heaks, aga, aga reaalselt võib-olla see kasu, mis sellest loodusele tuleb, nii suur ei ole. Et need tegevused peaksid olema hästi teaduspõhised ja väga hästi läbi mõeldud, et nad oleksid reaalse efektiga. Kas või see pestitsiidide kasutamine ökoloogide vastas seisab ju terve, suur ja, ja hästi toimiv keemiatööstus ja eks ka põllumees tahab, et haiguste ja kahjurite vastu oleks hästi mõjuv ja tõhus kemikaal, et see võitlus võib olla seoses rohepöördega, läheb kuskile varjatumatesse sfääridesse. Ja jälle see on teema, kus kohas ka bioloogid ökoloogid ei ole, ei ole nagu alati täpselt ühel nõul, et kui nüüd vaadata näiteks maakasutust, siis sellise intensiivse põllumajandusega on, on reeglina vaja vähem põllumaa pindala kui, kui, siis sellise mahepõllumajandusega. Sellepärast et sa, et sa pigistad sellest väikesest lapist rohkem rohkem saaki välja ja võib-olla see siis ei ole vaja nii suurt põldu. Aga teiselt poolt, kui vaadata nagu pikaajalisi mõjusid sisse, muld vaesustub palju kiirem mini pluss hävitatakse kogu see liigirikas ökosüsteem, mis sellel pindalal varem elutses. Hiljuti just uurisingi uuringuid selle kohta, et kui me näiteks võrdleme, võrdleme erinevaid lähenemisi, et kuidas siis toidutootmise keskkonnamõju vähendada. Kui me ühele poole paneme selle, et me sööksime rohkem taimetoitu ja vähem liha ja teisele poole selle, et me eelistaksime mahepõllumajandusest pärit tooteid siis üks uuring panigi kaks asja ühele kaalukausile ja näitas, et näiteks kliimamuutuste kontekstis on oluliselt suurem mõju sellel, kui me lihtsalt sööme vähem liha. Sellepärast, et see põlluruum, mis kulub loomadele toidu kasvatamiseks, on 10 korda suurem kui see, mis meil kuluks enda jaoks, kui me ise selle vilja ära sööksime, mitte ei laseks vahepealselt lehma kõhust läbi. Aga kui me vaatame kohalikku tasandit, siis, siis võib-olla siin meil Eestis on ikkagi olulisem, et need põllud, mis meil siin on, oleksid, oleksid mahepõllud, sellepärast et kohalikku elurikkust hoiab just see, et need põllud lubavad seal natuke elada, teistel liikidel ka loovad võimalusi tolmendajatele igasugustele kohalikele põllu põlluliikidele, põllulindudele, eks ole. Et kohalikus plaanis on ikkagi see ka väga oluline, et mahepõllumajandustoetada sellepärast et et see hoiab meie just neid meie liike. Mis seal Eestis. Praegu kõige suurem mure, mida teie kui, kui ökoloogi silm märkab? Eks näiteks neid muresid on mitmeid, aga võib-olla kui ma nagu enda enda mätta otsast vaatan, siis, siis võib olla see, et võib-olla selline elupaikade kadumine, looduslike liikide elupaikade kadumine, et, et see on see asi, mida me Eestis väga palju näeme kas või sellega, et sõidad mööda mööda maastikku ja näed, et praktiliselt ei olegi metsi ja, ja selliseid looduslikke keskkondi, et kõik on, kõik on juba muudetud millekski, mis oleks inimese jaoks hea. Samamoodi kaheksale linnad, linnad on sellised keskkonnad, kus kohas väga looduslikud liigid ei ole teretulnud, aga just hiljuti üks üks mu kolleeg märkis, et et mis te räägite, et linnades on elurikkus väike, et kui ma nüüd tulen maalt linna, kui ma sõidan Tartusse sisse, siis enne on põld, põld, põld ja järsku on siis kõik pargid ja rohealad ja et see linn on nagu natuke kujunemas selliseks elurikkuse Huaasiks keset seda intensiivselt majandatud põllumajandusmaastikku, et tegelikult see võikski ju nii olla, et, et see on see koht, kus kohas me ei pea endale toitu kasvatama, et see on see koht, kus kohas me saaksime lubada, et meil on, meil on pargid, kus on hästi palju niiduliik ja meil on hästi palju linde ja selline musa, iidne maastik, mis võiks sobida paljudele liikidele, et et see tegelikult käigult toetab ka inimese enda elukeskkonda, et hiljuti just keegi Facebooki kommentaarides kommenteeris seda, et aga miks te toote elurikkust linna, et mulle meeldib see, et on, et on betoon, võiks ju olla selline steriilne ja betoonile ja, ja et ei oleks niisugust ebameeldivat rohelust ja, ja, ja putukaid, kes kõik selle elurikkusega koos, eks ole, linna tuleb, aga tegelikult reaalselt. Inimene on ka lihtsalt üks loomalik ja, ja see keskkond, mis ei sobi teistele liikidele, kus teised liigid minema kolivad. See peaks olema tegelikult meile väga selgeks hoiatuseks, et see keskkond on inimesele ebatervislik ja kahjulik. Te ühe väga innustava videoloengu valmistanud, kus te räägite sellest, et inimesed küll koonduvad linnadesse ja seal linnastumine on suund, millega tõenäoliselt enam ei ole mõtet võidelda, aga samal ajal see keskkond linnas on ka inimesele kui liigile siiski võõras. Ja inimene peab tegema pingutusi, et sellega kohaneda. Just need pingutused on asi, mille peale ma olen mõelnud, sellepärast et võiks ju eeldada, et et kui meile linnas meeldib, siis järelikult see ongi meie heaks hea elukeskkond. Aga kui me nüüd vaatame inimese inimese kui liigi sellist evolutsioonilist minevikku, et millises keskkonnas tegelikult inimlik välja kujunenud on siis me oleme pärit Aafrikast, kuskilt sealt Aafrika kirdeosast, kuskohas on, on sellised laiuvad savanni soe ja kuiv ja, ja sellist keskkonda me tegelikult alateadlikult võib-olla revolutsioonilise mineviku tõttu otsimegi sellist, kus oleks soe, kuiv, turvaline, kus oleks võimalikult vähe parasiite, sellepärast et neid mõjutasid meie esivanemate ellujäämist, kus me oleksime kaitstud kiskjate eest, kes, kes olid suureks ohuks meie esivanematele. Ja kui me mõtleme siis tänapäevasele linnale, siis tegelikult linn, need vajavad selle rahuldab väga hästi ära, et meil ei ole siin kiskjaid ja, ja loomulikult me ei taha, et meil siin mingeid parasiite oleks ja soe ja kuiv on ka. Aga need tänapäevase keskkonnas toimunud muutused, mis praegu meie tervist mõjutavad, neid me ei oska karta, sellepärast et neid ohtusid Meie esivanemad kunagi ei kohanud, et kui me näiteks mõtleme sellistele asjadele nagu õhureostus või valgusreostus, et neid nagu ei olnudki ju, ei olnudki seal savanni, siis nad ei saanud tekkida sellist kohastumustet kui hirmus õhureostus, et hoiaks, hoiaks eemale, et mul seal loengus sai ka toodud üks selline. Võib-olla nagu hea illustreeriv näide, et Tallinna linnas üks doktoritöö mõned aastad tagasi arvutas välja, et õhureostus tapab 300 inimest aastas. Aga me ei oska seda õieti kartagi, sellepärast et meil ei ole selleks evolutsioonis eeldusi, aga kui näiteks Tallinna linna satub karu, et siis kogunevad kõik ajakirjanikud ja politseinikud sinna ümber ja teevad pilte ja jälitavad ja proovid alustada, kust see karu täpselt on? Sellepärast et karu on evolutsiooniliselt vana oht, ta on kiskja ja me kardame teda. Aga noh, kui palju karusid Tallinnas ikkagi aastas satub ja kui palju inimesi nad reaalselt seal ohustavad, ütles, et praktiliselt see on võrreldamatu, see oht. Ja kui nüüd elurikkust tuuakse linna, tehakse siin Tartuski igasuguseid ägedaid selliseid liigirikkaid, parke, siis üks, üks sagedasi küsimusi on see, et kas sellega tulevad ka parasiidid linna kas me toome puugid linnadesse ja, ja see on täiesti täiesti nagu evolutsioonibioloogiliselt, väga adekvaatne küsimus, sellepärast et me tahame parasiite vältida ja pealegi neid vältima. Aga, aga lihtsalt see oht, mis meie elurikkuse kaoga oleme toonud linna, et see me ei oska hinnata, kui palju suurem sa võid sellest ohust olla, et meil siin võib-olla on tõesti mõned puugid rohkem, kui meie, meie pargid on elurikkamad. Lugesin nii palju, kui ma aru sain, seda teie artiklit käesoleva aasta esimesest numbrist ajakirjast Vikerkaar, te ütlete Mõned liigid kohanevad keskkonna kehvade olude ja mõjudega, mõned kohanevad isegi keskkonnamürkidega. Kas inimene kuulub nende liikide hulka, kes kohaneb? See on tegelikult teema, mida ma praegu isegi oma oma teadusprojekti raames aktiivselt uurin, et, et see on minu jaoks väga huvitav küsimus, sellepärast et kui me mõtleme looduslikule valikule, siis see toimik ju niimoodi, et keskkonnapoolt tuleb mingisugune surve mis tapab ära osad loomad või taimed populatsioonist ja teised, keda siis see surve vähem mõjutab, need siis jäävad ellu ja saavad paljuneda ja oma geeni järgmistesse põlvkondades edasi anda. Et kui me nüüd eeldame, et mingi liik on elanud tingimustes, kus on väga tugev reostuse mõju ja reostus tapab osad loomad sealt ära, või taimed siis võib eeldada, et need, kes seal ellu jäävad ja need, kes seal siis hõlmitsevad ja kasvavad ja poegi saavad, on need, kes on reostusele nii-öelda vastupanuvõimelised nagu peaaegu immuunsed reostusele. Et kui me selliseid loomi uuriksime, kas me leiaksime siis, kas me leiaksime need geenid või need tunnused, mis aitavad loomadel reostuse vastu võidelda ja aga inimese kohta küsimus? Selge on see, et reostus on väga tugev valikusurve inimestele, sellepärast et et väga palju inimesi sureb reostuse tõttu näiteks kas või õhureostuse tõttu sureb. Hinnanguliselt taastas maailmas umbes neli miljonit inimest või rohkem, et võib vaata et see võiks mõjutada seda, et millised inimesed jäävad pigem ellu, et pigem jäävad ellu need, kes on reostuse osas vähem tundlikud. Aga kui kaua võtab aega see, et revolutsioonilised muutused toimuksid, see välja arvatud, et see võtab, võtab nagu umbkaudu 20 30 põlvkonda. Ja reostus on meil siin olnud olnud siin maailmas võib-olla võib-olla kaks sajandit, mitu põlvkonda, see on need kolm-neli-viis põlvkonda, et meil on inimese liik on ikkagi väga-väga aeglaselt evolutsioneerumist lihtsalt selle pärast, et me oleme nii pikka elu ja nii aeglase põlvkondade vaheldumisega. Kui me võtame mõned natuke kiiremini elavad liigid, siis, siis nende puhul on tõesti näidatud näiteks taimede puhul mõned iminõgeseliigid on näidatud, et nad suudavad tõesti väga tõhusalt kohastuda keskkonnareostusega näiteks kasvada vasekarjäärides. Ja kui nüüd me võtame selle vase karjääris kasvanud nõgese ja puhtas looduses kasvanud nõgese ja paneme nad mõlemat ühisesse keskkonda, kus on reostus, siis on näha, et see, kes on kasvanud seal puhtas keskkonnas, absoluutselt ei pea vastu, Tal on kohe-kohe on, eks ole, lehed laiali ja, ja hing väljas. Et on tekkinud mingisuguseid geneetilised muutused, mis võimaldavad siis sellel reostuse käes kasvanud nõgese ellu jääda. Ja minu enda teadusprojekt on seotud Läänemerega väga kõik armastame ja tähtsustame Läänemerd, aga võib-olla paljud ei tea, et Läänemeri on üks maailma kõige reostunumaid merealasid. Ja Läänemeres on reostus üsna vana. Läänemeri on reostunud olnud juba juba 100 aastat või rohkem. Ja minu teooria ongi see, et Läänemeres elavatel kaladel võivad olla välja kujunenud sellised erilised võimed reostusega toime tulla, reostuse vastu võidelda ja, ja kui ma neid kalasid, uurin näiteks seda, et millistel kaladel tekib vähk reostuse mõjul ja millistel kaladel ei teki, millised on sellele vastupanuvõimelised. Et ma suudan sealt leida mingisugused mehhanismid, mille abil siis reostuse tekitatud vähki alla surutakse või organismi selle eest kaitstakse, et see on selline teadusprojekt, millel võib olla väga sellised kaugeleulatuvad rakendused nendel teadmistel, näiteks kui me tõesti teaksime, kuidas loodus kaitseb kalu reostuse vähki tekitava mõju eest, siis võib-olla me saaksime sellest midagi õppida ka selle vastu, et, et kuidas, kuidas ära hoida seda, et inimesed reostuse tõttu vähki surevad, et ideaalvariant oleks muidugi reostus igalt poolt keskkonnast ära võtta ja selle kaudu teisi loomi ja inimest kaitsta, aga aga see on reostuse keskkonnast äravõtmine on ikkagi väga-väga töömahukas ja pikaajaline protsess. Et võib-olla siit ringiga tagasi tulla siia rohepöörde küsimuse juurde siis? Jah, see on väga õige asi ja seda peab tegema. Aga ma mitu korda olen ajalehes näinud sellist arvamust, et, et aga see rohepööre on kole kallis ja et kõik need tegevused, mis on plaanitud, et keskkonnasõbralikumalt energiat toota või toitu kasvatada või või esitada, et, et kõik, see on ju lisakulu. Aga kui me mõtleme, et kui suurt lisakulu me oleme teinud keskkonnale sellega, et keskkonda oleme kahjustanud ja kui kallis on neid muutusi tagasi pöörata siis, siis tegelikult on, on rohepööre odav. Ja keskkonna taastamine, looduse taastamine annab tegelikult väga kiiresti rahalisi võite ka ja hakkab meile tagasi andma, sellepärast et kahjustatud loodus tõepoolest halvendab järjest, nagu siin kuhjuv, halb, halb efekt. Ja läheb järjest kulukamaks, aga kui loodus taastada, siis loots hakkab meile vastu pakkuma selliseid asju, mida nimetatakse ökosüsteemi teenusteks. Ökosüsteemi teenused tähendab seda, et kui sul kasvab linnas mets, siis see puhastab õhku. Kui sul on põld Elurikkalt hooldatud, siis see tähendab, et seal on looduslik kahjuritõrje näiteks mardikate poolt. Sul on looduslik, isegi umbrohutõrje, sellepärast et taimed konkureerivad omavahel ja ei lase umbrohtudele kasvada. Ja loomulikult, eks ole, meil endal on madalam stressitase, kui me oleme elurikkas keskkonnas, me hoiame kokku igasuguseid, eks ole, teraapiakulusid. Ja näiteks lihtne näide Londonist, ehkki selline uuring, kus, kus vaadati, et kui me nüüd istutame parkidesse puid ja tänava äärtesse siis kui palju see läheb maksma, võrreldes sellega, kui me ehitaksime siseseid, vee- ja õhupuhastusjaamad ja leiti, et see on ikkagi 10 korda odavam, on kasutada ära neid looduse või ökosüsteemi teenuseid, selleks et, et puhastada linnaõhku ja linnavett ja taastada kõik need looduslikud tsüklid, mis peaksid toimima ja meile meile kasusid tooma, et tegelikult tegelikult rohepööre on, on väga odav viis nagu taastada keskkonda ja, ja, ja kõiki neid kahjusid tagasi pöörata, mis me oleme, mis me oleme teinud võrreldes siis sellega, et jätkata nii, nagu me praegu oleme teinud, et see läheb meile väga kalliks maksma. Mul endal on küll niisugune mõte, et ükskõik kui püüdlikult megaprügi Eisorteeriks ja ükskõik kui usinalt Me päikesest ja tuulest energiat ei hõõruks. Maa Elva saastumine jätkub niikaua, kuni me mõttetult tarbime, aga see on meie peades kinni. Ja seda pööret on kuidagi. Seda mõtteviisi muutumist on väga raske saavutada. Ma olen täitsa nõus ja, ja tegelikult sellele on ju ka evolutsioonibioloogiline põhjus, et me oleme pärit sellisest keskkonnast, kus oli väga raske leida igasuguseid uhkeid ägedaid särke, vaid vilkuvaid asju, millega, millega siis reklaamida seda, kui osav ressursikoguja sa oled või või kui usin sa oled, et meie evolutsioonilises minevikus on meil olnud kasulik asju kokku kuhjata ja nendega teistele proovida, muljet avaldada. Aga nüüd me oleme siis sellises hästi ressursirikkas keskkonnas, kus, kus asju saab igalt poolt. Aga me oleme ikkagi, eks ole, oleme ikkagi mõttega, oleme ikka seal endiselt seal vannis, kus kohas meile tundub, et, et see peaks olema mingil määral nagu staatuse sümbol, kui sul on palju asju või kui sa ostad palju asju, et et see on jälle selline asi, millega on see, et kui sa tead, mis on selleni, kui see, eks ole, revolutsioon ja põhjus võib olla, sul on võimalik nagu midagi teha ära, et, et sellele vastu astuda, et mingeid märkame, näen, et mingil määral ju on juba tänapäeval ikkagi ikkagi ka moodne olla, eks ole, kokkuhoidlik ja, ja mitte nii palju raisata ja taaskasutada, et kui ma mõtlen enda lapsepõlve peale, et siis kui, kui läksid taaskasutuspoodi või siis sellises second handis ikkagi vaatasid üle õla, et ega klassikaaslased ei näe, et ma lähen sinna vaeste inimeste poodi. Aga tänapäeval on see igati igati moodne käia, käia ja osta taaskasutusriideid ja proovida leida selliseid viise, et keskkonda võib-olla vähem kahjustada, et kuni sinnamaani, et näiteks rootslased väidetavalt ei julgegi panna enam Facebook'i pilti, et näed, ma olen lennujaamas sellepärast et neil on nii piinlik, et nad keskkonda kahjustavad oma oma reisimisega, et et see sotsiaalne surve võib olla tegelikult nagu teistpidi siin evolutsiooni poolt kaasa antud viis seda tarbimist kontrolli alla saada, et, et see võib, võib niipidi ka meie kasuks töötada. Ja kuidagi peaks oma meelt rahustama mingite muude variantidega, kui et miski ei rahusta ärevat meelt paremini kui söömine või see, kui sa ostad endale mingi meeldib asja. Seda peaks saama kuidagi teistmoodi korraldada. Ja see on, see on jah, hea küsimus, et kust kust kohast siis leida leida sellele savanni aafrikesele neid asju, mis talle rõõmu teevad, tänapäeval me natuke nagu näljas selles mõttes oleme, et et üks asi, millest millest meie esivanemad palju rõõmu leidsid, oli see, et me saime olla üksteisele kasulikud, sellepärast et need loomad, kes olid teistele kasulikud, neid, neid hoiti rohkem ja neid hinnati siis sellises hõimus või kogukonnas või grupis. Aga tänapäeval tegelikult ei ole kellegil nagu individuaalselt neid väga vaja, sellepärast et keskkond on nii ressursirohke, et kõik kuidagi jäävad, ikkagi, jäävad ikkagi ellu ja, ja meil ei ole tingimata vaja teistele toetuda ja me ei pea olema kasulikud tänapäevases ühiskonnas ja meil tekibki selline tühi tunne. Ja Me oleme õnnetud, sellepärast et mitte kasulik olemine oli kõige hullem asi, mis meie esivanematega juhtuda sai, sest et see oli, lõppes sellega, et sind Heiditi grupist välja ja oligi kõik. Et võib-olla see koht, kust kohast leida, seda meelerahu ongi siis. Ongi siis selline, et peabki leida endale viisi, kus sa saad olla kasulik, et teha siis tõesti mingisugust loodushoiu vabatahtlikku tööd, osaleda, talgutel teha mingisugust muud sihukest vabatahtliku sotsiaaltööd, kuskohast sa saad siis enda sellele sisemisele grupi eluviisiga, loomakesele rahu, rahustada teda ja ütelda, et sa oled vajalik sind nagu sa oled kasulik. Et võib-olla selle kaudu on võimalik tänapäeva inimesel seda meelerahu leida, et igasuguseid toredaid talguid korraldatakse, et külvame niidu ja istutame, istutame taimi ja puhastame elupaiku metsistelejatetredele, et et neid võimalusi, võimalusi õnneks on ja saab ka ise korraldada oma oma kodupaigas sellise talgu, kutsuda inimesed kokku ja, ja uurida mõnelt eksperdilt, mida siin võiks teha selleks, et et loodusel ja inimestel oleks parem. Räägime veel niisugusest asjast, nagu on ökoloogiline lõks ehk ohud, mida me ei taju. See on ka üks asi, mida te olete püüdnud avalikkusele selgeks teha. See võib olla tõesti selle linnastumise teema puhul juba juba tuli natuke välja, aga eks neid ökoloogilisi lõkse ole ole inimesele ehitatud, oleme iseendale ehitanud ka mujale, et kas või see, et jaa, jaa, muidugi tarbimisega seda kasutatakse tarbimise kaubandusega, seda kasutatakse väga väga ära, et kasvõi see, et meil pannakse poelettide juurde need maiustused, mida on väga kerge võtta, et meil on väga suur nõrkus magusa ja rasvase toidu vastu, sellepärast et meie evolutsioonilises minevikus seda ei olnud saada ja see oli väga väärtuslik, sellepärast et just eriti kasvavatel organismidel, et kui nad, kui nad ei saanud seda energiarikast toitu, siis oli neil, eks ole elu ja surma küsimus. Ja nüüd me reaalselt siis kaubanduses kasutame seda ära. Mina isiklikult tunnen küll, et kui ma olen poes, siis ma olen nagu eriti stressis ja eriti väsinud ja siis mind on ka väga lihtne mõjutada. Kui, kui organism on stressis, siis ta mõtleb eriti, et nüüd on vaja energiat ja, ja siis on tal see šokolaad seal käepärast samuti, eks ole, ma olen vähem, suudan vastu vaielda, eks ole, laste nõudmistele, et, et nüüd võiks ikka võtta midagi, midagi veel magusat, et jätke mind lihtsalt rahule, ma proovin oma, eksole, poenimekirja analüüsida peas ja, ja siis siis satuvad sinna korvi need igasugused asjad, mis isad. Aga see ei ole ainult inimene, kes sinna ökoloogilise lõksu satub. Kui me nüüd vaatame sellist inimese poolt ostetud keskkonda, siis sinna lõksu lõksu langevad ka paljud teised loomad, et kas või näiteks merelindude puhul on näidatud, et merelinnud lendavad kalalaevade järel ja korjavad sealt kalalaevadest välja visata vaid kala rappeid ja need tundub neile selline hea, lihtsasti kättesaadav saak. Aga kahjuks see toit ei ole enam nii kõrge toiteväärtusega kui see toit, mida need linnud leiaksid ise merest ja nende pojad võivad isegi hukkuda sellise toidu käes, mis on, mis on nagu kalalaevade jääk, et see on selgelt ökoloogiline lõks ja teine ökoloogiline lõks on, on lennuväljad, lindudele tunduvad siukseid head laiuvad alad, kuskohas on, on mõnus mõnus puhata, pesitseda, aga seal ikkagi väga-väga palju kahjulikke keskkonnatingimusi, mis, mis võivad siis mõjuttoni lindude endi, kui nende poegade tervist. Ja võib-olla üks üks asi, mida ma ise olen ka uurinud oma teadustöös, on valgusreostus, mis samuti meelitab näiteks putukaid putukad lendavad lampide vastu ja saavad hukka, aga ka näiteks linde, sellepärast et lindudele tundub, et valgus valgus öösiti, et see tekitab sellise turva tunde või turvalise keskkonna, märkame kiskjaid varakult, lisaks on võimalik kauem askeldada, toitu leida ja poega siit niimoodi paremini toita. Aga, aga see valgus öösiti on asi, mis, mis tegelikult looduses looduses nüüd ütleme okei, kui me ei räägi nüüd sellist polaaraladest, kus suviti ongi läbi valge, siis tegelikult see on väga harjumatu ja ebatavaline asi ja meie enamike loomade keha ei ole sellega tegelikult kohastunud. Ja üks minu hiljutine uurimus näitaski seda, et kui linnud kasvatavad oma poegi öise valguse käes, siis nende poegade seedimine on oluliselt kehvem, nad ei suuda enam omastada nii hästi toitaineid sellest toidust, mida nad söövad. Et need on sellised, võib-olla natuke peidetud keskkonnamõjud, mille peale ei oskagi mõelda ja, ja võib-olla ma ise ka ei mõtle, et kui meil õhtu otsa tuled põlevad ja siis veel tänavalaternate valgus sisse paistab akendest, et kuidas see meid mõjutab, kuidas meie tervist mõjutavad, kuidas meie söögiisu mõjutab, eks ole. Et me lähme õhtul hilja veel külmkapi juurde, ütleme, et kas siin midagi, kas, kas äkki midagi head on. Et see ei ole päris loomulik ja see kindlasti ei ole meie tervisele kasulik? Räägime veel teie uurimistöödest, just see, et te olete kokku pannud eemalt vaadates nii kauged distsipliinid, kui on immonoloogia ja ökoloogia, et, et kui te neid kalugi uurite ja seda looduslikku vastupanu võimet kasvajatele, mida te olete üles leidnud Kõige hiljutisem, minu jaoks ülipõnev avastus ongi siis see, et Läänemeres ja Põhjameres elab kaks väga lähedast kalaliiki, üks on lest ja teine on soomuslest. Ja kui nad nüüd elavad mõlemad liigid hästi lähestikku ühes reostunud keskkonnas siis soomuslestal väga sagedasti tekib neil maksavähk. Igal 10. soomuslestal, kelle me leidsime, oli maksavähk ja samal ajal siis nendel lehtedel nendel nii-öelda tavalistel lestade ris, keda meil ka eks ole rannikul püütakse ja süüakse, siis nendel on maksavähki oluliselt harvem praktiliselt ei leidnudki ühtegi maksavähiga lesta. Ja tegelikult see, et reostus tekitab lehtedel vähki, et seda on, seda on päris kaua uuritud ja see on selline ökotoksikoloogia on selle valdkonna nimi, et keskkond, kalakeskkonnas on mürk, kalal. Aga see, et mina olen sinna juurde pannud sellise evolutsioonilise lähenemised miks suudab siis lest võidelda vähi vastu ja soomuslist mitte, mis geenid need on, milliseid immuunsüsteemi tunnused, millised, eks ole rakud või valgud või siis millised geenid kaitsevad just seda lesta, selle reostuse, vähki tekitava mõju eest. Ja kuidas see evolutsioon on kujundanud siis selle lesta selliseks, et tema on vähile vastupidav ja soomuslest ei ole. Üks huvitav asi, mida me leidsime, on ka see, et tegelikult mingil määral on reoaineid keskkonnas olnud ka looduslikult näiteks vulkaanid, purskavad õhku tuleb siis selliseid gaasia aineid ja orgaanilisi reoaineid, mis tulevad ka näiteks naftatööstusest mingit madalal tasemel need reoained olemas olnud ja soomuslest on hästi-hästi osav tegelikult nende looduslike reoainete enda kehast väljutamiseks. Et tal on sellised ainevahetusrajad, mis hästi kiiresti muudavad need orgaanilised reoained rasvlahustuva asemel vees lahustuvaks ja siis ta saab need nii-öelda välja pissida. See on hästi oluline tunnus olnud tal minevikus ja ta on selles hästi hea. Aga nüüd on nii, et tänapäeval on neid reoaineid nii palju, neid on suurusjärkudes rohkem, kui neid oli siis looduslikul tasemel. Ja nüüd seesama soomuslest üritab siis meeleheitlikult neid jälle, eks ole, oma kehas ümber töödelda ja muuta need vees lahustuvaks, et nad välja pissida. Aga kõik need vaheühendid on seal vähki tekitavad ja kui seda reoainet on keskkonnas nii palju, siis tegelikult on parem seda ignoreerida, kui proovida seda meeleheitlikult ümber töödelda ja välja tisside. Et seesama lest, kellel vähki tekki, temal on need ainevahetusrajad tunduvalt vähem efektiivsed ja tänapäeval on see osutunud kasulikuks sellepärast et, et temal ei teki nii palju vähki, et, et see oli üks, üks väga huvitav selline väike väike seos, mille, mille ja just nagu selleaastaste proovide pealt oma töörühmaga leidnud olema, et me ei ole isegi seda veel jõudnud avaldada, aga, aga ma ise olen, olen väga elevil sellise, kuidas evolutsioon on nagu proovinud head teha, aga aga tänapäevases keskkonnas on see hoopis kahjulik. Kohastumus kui tuul, Sepp, ei, ma tutvustasin teid saate alguses, kui looma- ja linnuökoloogi siis nüüd ma saan aru, et te olete väga palju keskendunud ka kalateadusele, ihtüoloogia ja ka parasitoloogiale, et te väga oskuslikult navigeerida nii mitmed teadusharu vahel. Ma saan aru, et teil peab olema mingi kaugem ja kõrgem eesmärk, mille nimel see kõik käib. Ma võib-olla ei, ei defineeriski ennast kuidagi linnu- või kalateadlasena, et kui mult hakata nüüd küsima, et kuule, linnuteadlane, mis väike pruun lind, see seal põõsa otsas on või kelle laul see on või mis kala sisele järve sujub, et ma jään, ma jään hätta, et ma ei ole selline klassikaline liigispetsialist, et rohkem identifitseerige ennast sellise evolutsioonibioloogina, et ma vaatan neid protsesse ja, ja kui me mõtleme evolutsiooni peale, siis see on kujundanud täpselt samamoodi, eks ole, nõgese ja kala ja linnu ja inimese. Et need protsessid on samad kõikidel elusolenditel, sellepärast ma tunnengi, et ma võin, võin sama hästi võtta mudel organismiks äädikakärbse kui kui rohevindi, kui, siis sellesama lesta, et seal ei ole minu jaoks vastuolu, et, et ma ei tunne seda liiki piisavalt hästi teda uurida. Senikaua kuni ma tunnen seda protsessi, mida ma uurin siis minu jaoks ikkagi kõik nagu tuleb kokku üheks ja samaks teemaks. Et noh, asi, mida ma kindlasti tahaksin veel arendada, on, et ma tunneksin paremini neid igasuguseid geneetika uuringuid ja meetodeid, mida seal kasutatakse, sellepärast et see evolutsiooni põhialuseks on ikkagi muutused, mis toimuvad geenidega, aga aga et see on see taust, kus mul endal tunnen, et jään praegu hetkel natuke nõrgaks, aga õnneks mul on töörühmas väga tugevate geneetikud ja molekulaarbioloogid, kes, kes siis neid minu, minu auk aitavad täita, et ma ei arva ka, et ma olen nagu selline spetsialist, et kes võib vabalt uurida kõike kalast alates linnu nii nagu sellepärast, et ma ei tunne neid nagu sellisest taksonoomiliselt vaatepunktist, aga kui me keskendume lihtsalt sellistele muutustele ja just inimese tekitatud muutustele keskkonnas ja kuidas loomad, taimed, eks ole, elus, annile reageerivad, siis see on kõik tegelikult üks ja sama. Teema nii, et uurite evolutsiooni nii Floras kui faunas ei mingit vahet. Jah, ma ei ole taimedega reaalselt veel teinud ühtegi projekti, aga mul on üks idee küll, et ma proovin tegelikult Tartu linnaga koostöös see ei ole veel rahastust saanud, aga, aga teha ühte suurt projekti, et siin rohkem taastada ja ühendada elupaiku ja, ja sellist elurikkust siia elurikkusele võimalusi luua ja siis ma tahaksin küll uurida ka nii taimede kui loomade tasemel seda, et, et mis muutub, kui linnades on soodustatud see, et meil oleks siin elurikkuse ja elupaigad ühendatud, et et kas, kas suureneb näiteks taimede ja loomade geneetiline mitmekesisus, et et ma näen küll, et tulevikus ma võin, ma võin isegi mõne mõne taime oma mudeliks võtta, et miks mitte. Evolutsioon on kõigil üks. Kui te iminõgesest rääkisite, siis mulle just tundus, et botaanika ei ole teile sugugi võõras, uurides evolutsiooni ja geenide arengut ja mõju. Jah, just selle elurikkuse teemal ma olen ka hakanud rohkem pigem botaanikute ka koostööd tegema, et Tartus ongi see, et et Tartu ülikool on suhteliselt killustunud üle kogu linna ja inimesed on erinevates hoonetes laiali üle kogu linna ja praktiliselt ei puutugi kokku näiteks zooloogid ja botaanikud Tartus. Aga, aga nüüd on selline suur ajalooline muutus tulemas, et botaanikud, zooloogid kolitakse kokku Toomela ühte uude majja ja ma olen selle üle ka väga elevile, et loodan, et see Soloogide botaanikute koostöö hakkab hästi käima ja me ei pea tulevikus nagu tegema nii suurt vahet, et kes uurib taime ja kes uurib looma. Ega see tänapäeval nii hästi enam ei töötagi, et kuna me olime nagu liikunud edasi, teadus on edasi arenenud, et meil ei ole enam niimoodi, et me peaksime neid uurima väga nagu, et kirjeldama neid liig. Kas see oli see, kui oli vaja siis nagu sellist suurt eristumist, aga nüüd, kus me oleme liikunud selliste süsteemipõhiste ja geenipõhiste mõtlemist ja peale, siis me tegelikult ei olegi vaja enam neid piire tõmmata nii väga, võib-olla teadlaste vahel, et kes, kes uurib keda ja mida. Teadustöö kõrval te olete väga usin teaduse populariseerija. Teil on taskus ajakirja Eesti loodusaasta Tori auhind ja kultuuriajalehe sirp aasta autori tiitel. Kus te näete, et koolide loodushariduses on vajakajäämisi sest te ju peate täitma neid lüngad, mis meil on põlvkondades varem tekkinud? Kusjuures usun, et tänapäeva loodusharidus on, on väga hea juba, kui näiteks kasvõi vaadata seda, kuidas iga peaaegu iga aasta korratakse üle teaduslik meetod, mis on selline teadusliku mõtteviisi alus ja millest me tegelikult praegu ühiskonnas tohutult puudust tunneme, et inimesed ei saa aru, mida tähendab tõenduspõhine info. Inimesed ei saa aru, et teaduslik info ongi muutuv asi, et nad hakkavad virisema, kui öelda, et ühel päeval öeldakse ühtemoodi, teisel päeval teistmoodi, et järelikult teadlased ei tea midagi, teavad küll see, et see info muutub, see näitabki, et tegelikult teadus käib ja see muutub, info muutub järjest paremaks ajas. Et mul on väga suur rõõm tegelikult näha seda, et koolides see teaduspõhine meetod on, on selline nagu põhiasi tõesti, mida juba igaõpik algab sellega praktiliselt. Ja, ja teine asi on see, et mulle tundub ka, et see kooliõpetajate tase on loodusteadustes väga kõrge, kui kokku panna, et, et väga kõrge õpetajate tase ja väga head õppematerjalid, siis mul on väga suured lootused selles osas, et et need tulevased põlvkonnad on teadlikumad ja me tegelikult juba näeme ka, et kui me mõtleme näiteks kõikide nende kliimamuutuste vastu võitlevate noorte peale või siis üldse noorte teadlikkus keskkonnaprobleemidest, et see, et see on kordades parem kui meie põlvkondadel, et jah, ma olen nõus, et kuskil on olnud hariduses augud, aga need jäävad pigem ikkagi ilmselt siis minu ja, ja võib-olla veel vanematesse põlvkondades, et mul on suur lootus, et koos selle nii-öelda rohepöördega ühiskonnas on peale kasvamas uus põlvkond, kellel on teistsugused väärtused kui eelmistel põlvkond. Räägime veel teie tööst, Eesti Noorte Teaduste akadeemiast, te olete üks selle asutajaliikmeid, praegu olete asepresident. Mis on seal kõige suuremad probleemid praegu? Kõige suurem probleem on, on see, et noortel teadlastel on väga vähe aega. Noorte Teaduste Akadeemia on leidnud oma koha Eesti ühiskonnas, meie poole pöördutakse, meid kutsutakse nõu anda, meid kutsutakse igasugustesse teaduspoliitika komisjonides osalema, kaasa mõtlema, kuidas üliõpilaste elu paremaks teha. Aga kuna teadlased on nii ülekoormatud igasuguste grandiprojektide kirjutamise, artiklite, kirjutamise, juhendamise, õpetamisega, siis tihtipeale meil meil jäävad need asjad selle taha, et meil lihtsalt meil lihtsalt ei leidu seda inimest, kes tõstaks käe ja ütleks, et mina teen seda vabatahtlikku asja, et ühiskond oleks parem. Ja siis kipubki jääma nii et, et neid asju teevad ühed ja samad inimesed, kes on nagu kes ei oska hästi ära öelda. Nagu näiteks mina kasvõi see asepresidendiks määramine tõesti ei osanud, õigel ajal ei ütelda ja nüüd see on päris päris suur osa minu igapäevasest nii-öelda vabatahtlikust tööpanusest. Et kuidagi jah, ma ei tea, kuidas leida noortest teadlastest seda, anda neile seda jõudu, et nad aeg-ajalt kasvõi natukenegi leiaksid aega panustada sellisesse ühiskondlikku töösse. Et ilmselt seda ei saa muuta, sellega ütelda, et aga tee seda oma pere ja igapäevatöö arvelt, et see peaks kuidagi olema loomulik osa tööst ja seda peaks nagu ka hinnatama osana teadlase tööst, et ta osaleb sellistes ühiskonda edasi vates nõukogudes või siis nõustab ka sellise loodusteaduste või muude teadlaste tausta pealt siis igasuguseid projekte ja tegevusi, et et see on tõesti just see ajapuudus on minu arust noorte teadlaste puhul väga-väga suur probleem. On viidatud ka sellele, et kui inimene kaitseb ära Tori kraadil siis ei leia ta eestist haridusele vastavat ja vastavalt ka tasustatud tööd. Kui suur probleem see on, teie hinnangul? No ma olen tõesti, mul on mitmeid kolleege, kes, kes just selles etapis kipuvad teadvusest eemale jääma ja ma arvan, et, et see on tõesti asi, kus kohas saaks sellise Parema teadlikkusega asju asju parandada ja tegelikult sellega ka tegeletakse, et arvatakse, et inimene, kes doktorikraadi omandab, on siis väga kitsalt spetsialiseerunud. Aga tegelikult see, mis meile doktorantuuri kaasa antakse, on just see võime andmeid analüüsida, andmeid mõista, andmeid tõlgendada ja eristada siis head ja halba teaduslikku informatsiooni. Ja seda saab ju rakendada väga laialt igasugustes valdkondades, et see ei pea olema, et, et kui ma nüüd olen uurinud umbes mingisuguse putuka suguelundi evolutsiooni, siis ma saangi ainult töötada kuskil muuseumis. Samamoodi kogu seda protsessi ja teadmist ja süsteemset mõtlemist annab, annab rakendada väga laiades eluvaldkondades, et kui see teadmine, et doktorikraadiga inimesed on tegelikult väga laia taustaga spetsialistid, keda annab rakendada väga erinevate ülesannetele et siis see võib-olla võib-olla lahendaks selle probleemi, et mul on ka tuttavaid tõesti umbes sooloogide botaanikute ja, ja selliste bioosistemaatikute hulgast, kes on läinud tööle erinevatesse ettevõtetesse, teevad seal andmeanalüüsi või siis tõesti keemikud, kes töötavad nüüd kuskil haigla laborites, arendavad seal kasvõi mingeid arvutisüsteeme või, või mingeid masinaid. Et see on selline võib-olla selline väike nagu niisugune vara varasalv või salajane varandus, mida, mida veel vähesed oskavad kasutada, aga need, kes oskavad, need võidavad sellest tohutu palju. Kaja loodimisel on ökoloog, bioloog, tuul Sepp. Emadepäeva. Laupäeval on meie saade eetris ja teil on peres neli last, kuidas tema teadustöö ja teadustööde juhendamise ja selle noorte Teaduste Akadeemia asepresidendi töö kõrvalt nii palju jõuate? See on jah, hea küsimus. Et siis, kui mul sellist asja küsitakse, siis mul tekib alati tunne, et äkki ma teen nagu midagi valesti, et äkki ma vastupidi küsimus on imetleva alatooni ja tõesti, ma arvan, et, et kindlasti see aitab, et mul on väga toetav. Tere. Mul on abikaasa, kes samuti väga palju on panustanud laste eest hoolitsemist, näiteks kui ma järeldoktorantuuris käisin, siis ta võttis ennast enda doktorantuuris vaheaastad, et olla kodus ja toetada noh, kodus ses mõttes meiega kaasas seal Ameerikas ja toetada neid minu õpinguid ja, ja laste siis võõral maal kooliteed samuti mul on. Mul on ka kaks väga toredat vanaema lastel, kes on alati nõus neid hoidma ja, ja ka nendega tegelema, et et kindlasti see perekonna toetus on väga palju andnud, aga muidu loomulikult ma või noh, loomulikult või mitte. Loomulikult ma ei ole selline ema, kes, kes istuks hommikust õhtuni kontoris või laboris ja näeks lapsi ainult öösiti, et ma ikkagi tegelen nendega väga palju ja panustan ise ka väga palju lihtsalt lülitungi ümber ühelt tegevuselt teisele kaunis efektiivselt, et ma võin teha tund aega seda tööd ja siis 15 minutit lapsega süvenenult mängida ja tegeleda, et ma ikkagi iga päev proovin leida igale lapsele individuaalse aja, kus ma temaga tegelen ja temasse panustan. Et võib-olla see aitab, et ma olen võimeline siis ümberlülitusi olnud kiiresti tegema, et ma sain aru, et see ei ole kõikidel inimestel niisama lihtne, et minna nüüd nagu paari minutiga mõttega sügavale kuskile teadusinfo kaevamis siis lülitada ümber ja mängida lapsega, et et võib-olla need on lihtsalt mingisugused isikuomadused, mis seda võimaldavad plussis. Pluss siis ikkagi pere tugi ja tegelikult teadlase karjäär ei ole tegelikult selline asi, mida oleks jube keeruline perega kokku sobima panna, sellepärast et et ma ei pea istuma üheksast viieni tööl, ma teen tööd siis, kui ma saan näiteks kas või panen lapsed magama ja öösel tööd või siis teen tõesti, võtan lapsed kaasa, kui ma olen käinud, siis ma olen tihtipeale lapsed kaasas ja see nende jaoks äge kogemus. Et samamoodi seejäreldoktorantuuri minek Ameerikasse, et paljud inimesed ütlevad, et ma ei saa minna järeldoktorantuuri, sest mul on lapsed. Ja, ja kindlasti see on keeruline ja kõigil see kindlasti ei töötagi. Minul oli, eks ole, abikaasa, kes sai toetada, aga ma mõtlen, et laste jaoks võis olla isegi veel väärtuslikum kogemus kui minu jaoks, sest et nad said inglise keele suhu, nagu oleksid nad, eks ole, sündinud Ameerikas. Nad käisid teisest koolist teise riigikoolis, nad kogesid teistsugust kultuuri, et see tegelikult õpetas neid veel võib-olla palju rohkem kui mind ennast seejäreldoktorantuur, et selles on kindlasti oma suuri väärtusi, mis ma neile kaasa on ta saanud selle tõttu, et ma olen samal ajal, kui ma olen ema, olen aktiivne teadlane. Te tegite oma järeldoktorantuuri Arizona osariigis linnas, mis oli rajatud keset kõrbe. Ja see oli huvitav paik ja ma sinna just tahtsin minna, sellepärast et finicsi linn on üks selliseid väga kiiresti kasvavaid alasid ja ta tõesti kogu aeg võtab sealt kõrbe arvelt ruumi juurde. Ja see oli minu jaoks ideaalne paik, kus uurida seda, et kuidas siis need muutused, mis kaasnevad linnastumisega, kohalikke liike mõjutavad. Ja ma uurisin seal sellist kohalikku liiki nagu aed-karmiinleevike. Ja minu eesmärgiks oli vaadata, et kas see, kui aed-karmiinleevike elab linnas, tähendab, et ta natuke nagu muutub selle võrra nagu inimesesarnasemaks, et ta elab vanemaks ja saab vähem lapsi ja panustab rohkem iseenda eest hoolitsemist, nagu me näeme, et tänapäeva inimene teeb. Ja, ja tõepoolest, ma seda ka leidsin ja kui varasemad uurimised olid arvanud, et see, et linnud saavad linnades väheme järglasi, on kuidagi näitab, et need linnud on nagu väga kehvas seisus siis minu alternatiivne selgitus oli see, et nad saavad vähem lapsi sellepärast et nad elavad kauem ja panustavad rohkem iseendasse, nagu, nagu meil siin tänapäeva naised võib-olla lükkavad laste saamist edasi ja käivad selle asemel, eks ole. Ma ei tea, enesetäiendusreisidel ja spaades ja, ja mis iganes joogatundides. Et võib-olla need aed-karmiinleevikesed ka hoolitsevad kõigepealt enda eest ja siis mõtlevad lastele, sellepärast et linnas, kus on vähem kiskjaid, saavad nad sellist elukäiku endale lubada. Väga huvitav lähenemine. Muuseas, ma lugesin enne saate salvestust läbi teie raamatuallikahaldjas, peab tunnistama, et täiskasvanuna ma ei ole nii põnevat lasteraamatut mitte kunagi lugenud. Ta oli ikka väga palju teie enesepere ja laste ilu oli selleks aluseks, mille pealt te hakkasite seda fantaasiamaailma looma. See on jah, niisugune väike väike sihuke trikk, kuidas algaja kirjanik võib olla sellise veenva raamatu saab kirjutada, et kirjuta sellest, mida sa ise kogenud oled. Ja allikahaldja raamatus ma ikkagi tõesti ikkagi väga julmalt viksisin maha nii-öelda oma elust ja oma lapsepõlvest, et peategelase kirjutasin enda laste pealt maha ja ja kogu selle keskkonna oma, oma lapsepõlve maakodu pealt. Väga paljud sündmused tulevad minu perele ja minu sugulastele tuttavad ette, sellepärast et kõik need asjad päriselt juhtusidki, et kuni selleni välja, et seal raamatus raamatu lõpus vanaisa eksib metsa ära ja ta leitakse üles ja ta on väga haige ja tal on üks pihlaka oks käes, mida tahtis vanaemale tuua kingiks ja see juhtuski minu vanaisaga ja ta oligi kadunud, kaks päevade leiti sealt metsast üles, pihlaka, oks käes. Ja see oli minu jaoks nagu väga suur läbielamine ja kui sul on see läbielamine olemas ja need tunded sinu sees, siis sa suudad kirjutada raamatu, mis neid tundeid edasi annab, et et see, et ma kunagi suudaksin kirjanikuna minna järgmisele tasandile, kus ma kirjutan veenvalt ka asjadest, mis mis võib-olla ei ole minu elus ja minu lastega ja minul minut tuttavatega toimunud, et võib-olla kunagi jõuan sinna, aga nagu algaja kirjaniku jaoks see oli selline paras, paras amps võtta. See raamat lõpeb. Täpselt nii, et võiks arvata, et raamatule tuleb järg. Tai lõpeb aga lõpliku lõpuga. Mul on see otsad lahti jäetud, jah, aga ma ei ole ise väga veendunud, et et sellises tänapäeva eesti kirjandusturul on, on ruumi raamatute järgedele, et et ma ei ole, ma ei ole nagu mul ei ole selgeid plaane selles osas, et sinna järk kirjutada. Aga tegelikult mul küll üsna sageli kirjastused küsivad raamatu käsikirju, et, et ma ei pea ise ütleme, allikahaldjaga ma tõesti läksin ise pakkuma, sest ma ei olnud kunagi enam fantaasiakirjandust varem kirjutanud. Ja ma läksin kohe nagu mõtlesin, nagu ülbelt, et mis on kõige ägedam kirjastused varr, et Harry Potteri kirjastus ja saatsin meili otse Krista Kaera-le, kes on nagu selline Vausi tõlkis Harry Potteri ja kogu kõik need leidlikud tõlked, mis seal on ja tõesti Krista kaer vastas mulle ütles, et võtame vastu ja see oli nagu nii suur, nii suur au minu jaoks. Aga, aga jah, et praegu mult kirjastused ikkagi küsivad peamiselt populaarteaduslikke raamatuid ja ja tegelikult ma see aasta olengi pika-pika, sellise püüduse peale ei ütelda, millest on väga kehv, olen lõpuks nõustunud kahe käsikirjaga. Ja üks neist on, siis on mul juba pooleldi valmis ka, plaanin ta kuskil jaanipäevaks lõpetada, on evolutsioonibioloogi päevik, kus ma proovin igapäevaelus juhtuvaid sündmusi seostada, siis evolutsioonibioloogiaga näidata, kuidas kõigel, mis meiega juhtub ja toimub ja kõik tunnused ja kõik omavahelised suhted on tegelikult evolutsioonibioloogilise taustaga ja selle kaudu saab neid mõtestada ja väga huvitav on niimoodi mõelda. Ja see siis tuleb ka varrakuga koostöös ja siis on mul üks, üks teine telliti lastele raamat linnaloodusest linna loomadest. Aga selle ma tõenäoliselt kirjutan ikkagi nagu siinpool ja pool, et pooleldi ikkagi juturaamat, mis, mis siis toob siis sisse selliseid loodusteaduste teadmisi või linnalooduse väärtustamist. Tõesti, selliseid juturaamatut võivad ju väga tugevalt mõjutada seda, kuidas laps suureks kasvades loodust näeb, et kui me mõtleme sellistele raamatutena nagu Charaltarreli raamatut või džinseriety raamatut, mis minu lapsepõlve väga palju mõjutasid, minu kujundasid minu suhtumist loodusesse ja loomadesse et kui õnnestuks midagi midagi sellelaadset kirjutada, siis see oleks minu jaoks minu jaoks jaoks väga suur asi ja väga suur väljakutse. Selle esimese käsikirja puhul mul tuli meelde, et Kristiina Ehin all on niisugune raamat, mille pealkiri on paleontoloogia päevaraamat. Nii et jah, see võib, võib jah olla selline huvitav, teistmoodi lähenemisnurk, et et ma proovin sinna ja mitte liiga palju sellist. Ärkasin üles, sõin hommikuks pasteedivõileiba tüüpi päevikut teha, et igast päevast üks väike killukene lihtsalt selleks, et näidata, kuidas tõesti iga päev juhtub midagi mis on evolutsioonibioloogiaga seostatav. Ma saan aru, et te olete Tartus sündinud Tartus koolis käinud ülikoolis samamoodi, millal on Tartu linn kõige ilusam? Isegi oleksin siin nagu vastu sellist tavapärast, et maikuus tudengilinn ja nii edasi suhtumist ja minu jaoks on Tartu linn kõige ilusam sügiseti, et kui kõik on neid punaseid vahtralehti täis toomel jalutades sellises sügispäikese all, et, et selle selle vastu minu meelest Tartu linnas ei saa ja kuna suur osa minu suvedest ka möödub Tartu linnast eemal kas maakodus või siis kuskil välitöödel, et siis siis sügisene Tartusse tagasi tulemine, see on nagu, nagu alati kojujõudmine ja Tartu on minu jaoks selline sügise kooli ülikoolilinn, et mina võib-olla seostungi kõige rohkem Tartut selle perioodiga aastast. Ja praegu on see aeg, kui mõnedki teie lapsed saavad uuesti kooli minna. Sellest karantiinist koroona karantiinist pääsedes. Mul praegu üks laps neljast käib tõesti jälle koolis neljanda klassi laps ja, aga tegelikult peab ütlema, et minu lastele ka väga hästi sobis koduõpe, nad muutusid järjest iseseisvamaks, tegid asjad ise ära ja õppisid väga palju sellist iseseisvat töötamist, et lapsed on erinevad ja tõesti ühel lapsel mul tõesti hindad isegi paranesid distantsõppe ajal, mis mis võib-olla on vastupidi, sellele, mis trendi näid, nähakse laiemalt, et et võib-olla ongi see asi, millele distantsõpe rohkem mõtlema paneb, on see, et et me koolis kasutame ja kõik kõikide laste peal sarnaseid õpetamismeetodeid enamasti, aga, aga kui natuke vaadata rohkem seda individuaalset varieeruvust, et mõnele sobib kodus õpe, mõnele sobibki distantsõpe või rohkem iseseisvat tööd, tegelikult on võimalik niimoodi, et tõesti saada isegi paremaid õppetulemusi, ka rohkem individuaalseid erinevusi arvesse võtta. Aga muidugi, mul on suur rõõm, et mu neljanda klassi poiss tagasi kooli sellepärast et, et see, mida ta sealt koolist saab, on sõpradega möllamine, et ta on kõik vahetunnid, õues tuleb pea higine ja, ja siis läheb jälle uuesti välja, et see oli kehaline koormus, mis tal seal täiesti märkamatult ilma igasugustes trennides käimata saab, et see on, on täitsa võrreldamatu sellega, et me käime lihtsalt kodus, eks ole, pärast tema distantsõpe lõpu jalutamas. Et selle võrra, ma arvan, ikkagi see sotsiaalne ja liikuvuse pool, on, on, on see, mis on väga oluline ka vaimsele arengule ja õppimisvõimele, seda, seda kool algklassilapsele kindlasti annab. Praegu. Üks küsimus on veel, seda palusid kolleegid küsida bioloogi käest, et mitu lainet seda Covid, 19 viirust siis nüüd tuleb enne, kui ta Tartub. See on väga hea küsimus ja mulle tundub, et siin annab jälle vastust, eks ole, keegi ei tea, aga kui me mõtleme evolutsioonibioloogia peale, siis see natuke annab meile mingeid võimalusi, eks ole ette ennustada seda mis toimuma hakkab, et väga huvitav on see, et tegelikult just mõned aastad või aasta enne seda epideemia tekkimist ma sellises loengukursuseid, mida ma annan parasetoloogia, näitasin tudengitele pilti sellisest hiina elusloomaturust ja ütlesin, et näed, et spetsialistid ennustavad, et siit tuleb järgmine suur terviseoht ja nii läkski, et see oli nii ette ennustatav see, et sealt tuleb selline raamat nagu hüppe kirjutatud David Khamenei poolt ühe kuulsa teaduse populariseerija poolt ka samuti täpselt ennustas, et selline pandeemia tuled, mis tähendab, et see ennustamine on tegelikult asi, mida üldse ei pea, ei pea kasutama mingisugust müstilisi, ma ei tea, kaheksa jälgasid või kanasid selleks, et ennustada, mis toimuma hakkab, et vaatame teadust, teadlased teavad. Aga see, mis võib hakata juhtuma koroonaviirusega evolutsioonilisest vaatepunktist, siis me võime eeldada, et Ta muutub ilmselt vähem surmavaks, sellepärast et paljud haigused inimesega koosevolutsioneerudes proovivad võimalikult vähem inimesi tappa, sellepärast et kui sa inimesi tapad, siis nad võitlevad tema vastu vihasemalt ja nad ei levita seda haigust nii palju, et sellise koos evolutsiooni või koosevolutsioneerimise tulemusena me ise muutume sellele. Võib-olla õpime seda haigust paremini taluma ja see haigus, kes ise tegelikult Eurotseerub oluliselt palju kiiremini kui inimesed, sest viirustel vahelduvad põlvkonnad tohutu kiiresti ta võib muutuda vähehaaval järjest leebemaks ja ohutumaks ja jääda ikkagi siia inimühiskonda alles, aga sellise vähem vähem ohtliku haigusena vähem surmava haigusena, sest et kui ta oleks lihtsalt tavaline nohu, siis me ei peaks tema vastu niimoodi võitlema, karantiine tekitama ja, ja tema sellist revolutsioonilisi tupikuid talle tekitama sellega, et keegi teda edasi levita, et kui mõelda, et need viiruseliinid ka omavahel hakkavad konkureerima, siis eelise saab ju see, kes võimalikult vähe peremeest kahjustab ja kes võimalikult märkamatult peremeeste seas levib. Neid uusi laineid võib tulla küll, aga, aga ma loodan, et nende negatiivne mõju või selline mõju inimese tervisele ikkagi aastatega järjest langeb. Aastatega aastatega jah, sellepärast et nii kiiresti. Kahjuks evolutsioon on väga aeglane protsess, isegi kui me räägime. Kui me räägime väga väikestest elukatest Tore oli teiega rääkida, tuursepp 50 minutit on kadunud nagu päike viiv igavikku. Ma loodan, et me saime kas kinnitust või ümber lükkamist oma mõtetele. Igal juhul. Palju õnne, Homse emadepäeva puhul ja ma saan aru, et ka teie emalt ta on pärit lasterikkast perekonnast. Nii et ma arvan, et emadepäev on teil suur pidupäev ja hästi rohkete osavõtjatega. Aitäh jah, ma kohe tervitan ema siis ka omalt poolt, et täiesti minu emal on neli tütart ja tal on kõigi nende nelja tütre peale 13 lapselast, nii et tal on käed tööd täis. Aga ta saab sellega suurepäraselt hakkama ja tal on kõigi lapselastega isiklik ja väga hea suhe, nii et see inimene, keda me kõige rohkem imetlen oma elus Ilusat emadepäeva kõikidele ja tuul Sepp, palju tänu teile intervjuu eest, aitäh. See oli tänane kajalood. Kaja Kärner oli küsitleja ja järgmine saade ootab kuulajaid nädala pärast. Kuulmiseni.