Mina olen Märt Avandi ja loen Gustav Suitsu luuletuse Laul Eestist. Õudne, kui needmine, ajalugu, maha tallatud, jõuetu sugu, kõverad küürakas vaeva, Kased juurtega juurteta mädasoomülkas. See on Eesti sois, kas neis valmivad viljade voosid? Noorelt närbuvad põskedel, roosid roostetab tegude haljas teras rängalt rabavad hallaöö piitsad. Oleme Eestis. Kes küll heledalt naerdasin, suudaks see, kes muret kõik rõõmuks muudaks. Koorma all kummargil, õhkab elu veel, aga hädaoru küla kohal. Eesti elu hundipajud, pedaja palud teistviisi mühavad tammesalud teisiti viinapuu lehestikus, lõuna taeval, kostavad laulud. Eestis sajab hääletult roosteudude märga. Ei, siin haljast loorberipärga, vajuta keegi lauliku pähe. Saatustest roostitum sündida, laulikuks Eestis. Laulame tundeliselt varakult, kaome siia neetud sohu, vist vaome. Millest aga unistame surmalapsed paremas teistele elupäevast eesti päevast.